Leetriviirus (ladina Morbillivirus, inglise Measles virus lüh MeV) ehk Morbilli viirus on viiruseliik.
Kirjeldus
- üheahelaline RNA-viirus
- genoomis 6 geeni: N, P, M, F, H, L
- lipiidkestaga
- looduslikult rakuretseptor-vahendatud (vastuvõtlik leetriviirusele glükoproteiin lümfotsüütide aktivatsiooni signaalmolekul ( SLAM ehk CD150) sisenemine rakumembraani kaudu
- labor-muundatud leetriviiruse tüved kasutavad tõenäoliselt membranoosse kofaktori proteiini (CD46);
- transkriptsioon toimub lümfisüsteemi kudedes ja elundites ning lümfisüsteemi rakkude (näiteks lümfotsüütide) tsütoplasmas ja rakumembraanis;
- edasi paljuneb viirus peremeesorganismi sellistes vastuvõtlikes elundites nagu nahk, silmasidekest, kopsud, seedekulgla, maks, neerud, suguelundite limaskest ja peaaju.
Genotüübid
Alates 1990. aastast on tuvastatud järgmised genotüübid: A*, B2, B3, C1, C2, D2, D3, D4, D5, D6, D7, D8, D9, D10, D11, G2, G3, H1, H2.
- Vaktsiinides kasutatavad viirustüved Moraten, Edmonston ja Zagreb on A-genotüüpi.
Lümfotsüütide aktivatsiooni signaalmolekul
SLAM retseptor on tuvastatud tümotsüütidel, aktiveeritud lümfotsüütidel, makrofaagidel ja dendriitrakkudel. Retseptor reguleerib interleukiin-4 ja interleukiin-13 komplekteerimist CD4-lümfotsüütide (ehk T-abistajarakk) ja ka interleukiin-12, tuumornekroosifaktor alfa (TNFα) ja lämmastikosiidi komplekteerimist makrofaagide poolt.
Leetriviiruse tootmine
Leetriviirusi toodetakse ka laborites. Loomkatsed on näidanud, et labormuundatud leetriviirus evib vähirakkudele ebasoodsat toimet.
Patogeensus
Kõik esmased infektsioonid tekitavad peremeesorganismidel (inimestel) lümfotroopset nakkushaigust leetreid. Looduslikku päritolu leetriviiruse nakkuse läbipõdenud inimene omandab selle suhtes eluaegse immuunsuse.
Ajaloolist
Leetriviirus (Edmontoni tüvi) eraldati 1954. aastal inimese neerurakkudest (Enders & Peebles, 1954).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar