2.2. Rohusoometsad – turvas on keskmiselt kuni hästi lagunenud. Turbalasund koosneb põhiliselt rohttaimedest ja puujäänustest. Eluskattes on rohkesti tarnasid, sookastikut, laialehelisi soo-rohttaimi. Puurindes on iseloomulikud sookask ja sanglepp. Eristatakse kahte tüübirühma – madalsoo ja lodu.
Lodu kasvukohatüüp – madalikel, lamm- ja moldorgudes, harvem laugjatel nõlvadel, tugevasti mätliku mikroreljeefiga madalsoomuldadel ja lammi-madalsoomuldadel kasvavad sookaasikud (2/3) ja sanglepikud (1/5). Põhjavesi ulatub sagedasti maapinnani, kui on liikuv ja turbakiht on hästi lagunenud, boniteediklass II…III. Alusmets liigirikas ja keskmise tihedusega, sagedamini kasvab toomingas, lodjapuu, pihlakas jt. Alustaimestik liigirikas kuid vastavalt mikroreljeefile mosaiikne – ussilill, kollane võhumõõk, sookastik, soo-sõnajalg, varsakabi, ussilakk, lillakas, soomadar, tarnad jt. Samblarinne on katkendlik. Raiestike taimkate on lopsakas. Enam levinud Kirde- ja Ida-Eestis.
Madalsoo kasvukohatüüp – nõgudes, madalail tasandikel, jõgede ja ojade lammidel, keskmiselt mätliku mikroreljeefiga mitmesugustel määradel lagunenud, küllaltki kõrge potentsiaalse viljakusega madalsoo-turvasmuldadel kasvavad valdavas osas sookaasikud, kus kaasnevad ka sanglepad, madala tootlikkusega IV…V boniteediklass. Märkimisväärne osa madalsoometsadest on tekkinud metsata madalsoodele kuivenduse mõjul. Alusmets on hõre või keskmiselt tihe, seal kasvavad pajud, paakspuu, madal kask. Alustaimestik on suhteliselt liigivaene, iseloomulik on tarnade rohkus, sookastik, soomadar, kollane võhumõõk, ubaleht, soopihl, tedremaran jt. Samblarinne on puudulikult väljakujunenud. Raiesmik looduslikult uueneb sookasega. Levikuala Kesk- ja Kirde-Eestis.
Lodu kasvukohatüüp – madalikel, lamm- ja moldorgudes, harvem laugjatel nõlvadel, tugevasti mätliku mikroreljeefiga madalsoomuldadel ja lammi-madalsoomuldadel kasvavad sookaasikud (2/3) ja sanglepikud (1/5). Põhjavesi ulatub sagedasti maapinnani, kui on liikuv ja turbakiht on hästi lagunenud, boniteediklass II…III. Alusmets liigirikas ja keskmise tihedusega, sagedamini kasvab toomingas, lodjapuu, pihlakas jt. Alustaimestik liigirikas kuid vastavalt mikroreljeefile mosaiikne – ussilill, kollane võhumõõk, sookastik, soo-sõnajalg, varsakabi, ussilakk, lillakas, soomadar, tarnad jt. Samblarinne on katkendlik. Raiestike taimkate on lopsakas. Enam levinud Kirde- ja Ida-Eestis.
Madalsoo kasvukohatüüp – nõgudes, madalail tasandikel, jõgede ja ojade lammidel, keskmiselt mätliku mikroreljeefiga mitmesugustel määradel lagunenud, küllaltki kõrge potentsiaalse viljakusega madalsoo-turvasmuldadel kasvavad valdavas osas sookaasikud, kus kaasnevad ka sanglepad, madala tootlikkusega IV…V boniteediklass. Märkimisväärne osa madalsoometsadest on tekkinud metsata madalsoodele kuivenduse mõjul. Alusmets on hõre või keskmiselt tihe, seal kasvavad pajud, paakspuu, madal kask. Alustaimestik on suhteliselt liigivaene, iseloomulik on tarnade rohkus, sookastik, soomadar, kollane võhumõõk, ubaleht, soopihl, tedremaran jt. Samblarinne on puudulikult väljakujunenud. Raiesmik looduslikult uueneb sookasega. Levikuala Kesk- ja Kirde-Eestis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar