Mitraism

Mitraism oli Vana-Roomas levinud dualistlik religioon (rõhutas hea ja kurja vastasseisu). Mitraism järgis päikesekultust; olulised olid 12 sodiaagimärki. Levisid lood Mithrast kui surevast, elluärkavast ja taevasse tõusvast tegelasest.

Mithra kultusega puutus aastal 68 kokku Rooma väejuht Pompeius, Mithradatese liitlaste, Kiliikia mereröövlite juures. Peagi pärast seda jõudis Mithra kultus ka Rooma, kuid muutus laialdaselt populaarseks alles 2. sajandi algul. Seda eriti sõjaväe hulgas ning kultus levis kõikjale, kuhu läksid rooma leegionid.

Mitmed Rooma keisrid alates Nerost olid Mithra kultusesse pühendatud ja toetasid seda. Mitralane oli ka keiser Constantinus, enne kui ta 312. aastal kristlusesse pöördus ja võitmatu päikese märgi risti vastu vahetas.

Mithraismi seitsme põhirituaali hulka kuulus näiteks jumala ihu/leiva söömine ja vere/veini joomine. Pühapäeva (kui päikese päeva, solis dies, sunday) peeti pühaks (vrdl juutidel sabat, laupäev, seitsmes päev) ning Mithra sünnipäeva tähistati 25. detsembril.

Mithra pühamud olid koobastes, altar paiknes alati pühamu idaotsas, nõnda et tseremoonial osalejad oleksid näoga ida, tõusva päikese suunas. 

Mithra kultusesse võisid kuuluda igast seisusest mehed (ka mittekodanikud ja orjad), naised osalesid tavaliselt Maaema kultuses, mille templid olid tihti mitralaste pühamute kõrval. Mithra preestrid elasid tsölibaadis, ülempreester kandis tiitlit 'Pater Patrum' ja keskne pühamu asus Vatikani künkal (see hõivati kristlaste poolt 376. aastal).

Käepigistuse komme oli pärit mitralaste vennaskonnast.

Mithra kultuse tekste pole säilinud (ehkki on teada, et need olid olemas). Uurijad toetuvad arheoloogilistele materjalidele, raidkirjadele ning kõrvaliste autorite teostes sisalduvatele märkustele.

Mithraism ja kristlus

Kristluse ja mithraismi sarnasus oli probleemiks juba hilisel antiikajal. Kristluse väljakujunemine ei toimunud kultuurilises isolatsioonis. 

Saulus, kes Kristust tolle elu ajal ei kohanud ja tema õpetusi vahetult ei kuulnud, oli pärit Tarsose linnast sealtsamast Kiliikast. Seega pidi ta vähemalt Mithra kultuse väliste külgedega tuttav olema.

Tertullianus oma raamatus "Ettekirjutused hereetikute vastu" meenutab, kuidas Mithra usus on olemas ülestõusmine, komme joonistada märk otsaette, kroon, armulaud leivaga, veega ristimine. Viimast mainib ta ka teoses "Ristimisest". Tertullianus põhjendab neid (ja teisi) sarnasusi, et Saatan on need irvituseks ette loonud selle järgi, kuidas kristluses asjad olema saavad.

Justinus Filosoof "Esimeses apoloogias" kirub, et millised deemonid on küll Mithra müsteeriumis järele teinud kristlikku armulauda.

Origenes oma teoses "Celsuse vastu" heidab kristluse kriitikule Celsusele ette, et too võrdleb kristlust just pärsia päritolu mithraismiga, mitte mõne kreeka või egiptuse müsteeriumiga. Kristlik autor Firmicus Maternus, kelle "Paganlike religioonide vigadest" Mithra kultusel natuke põhjalikumalt peatub, naeruvääristab, et ka Saatanal on oma Kristused.