Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Amityville’i õudus – Kummitavaim maja Ameerikas
Amityville’i õuduse ajalugu algas edetabelite tipus püsiva romaaniga. Jay Ansoni raamat nimega Amityville’i Õudus: Tegelik lugu nägi päevavalgust aastal 1977 ja see vallutas üsna pea kõikide edetabelite tipud. Jay Ansonil polnud aga midagi tegemist tolle majaga, tema oli vaid professionaalne kirjanik, kes palgati raamatukaante vahele köitma romaani, mis põhineks tõsielulistel sündmustel, mis toimusid mõned aastad varem.
Kogu lugu algas 13. novembril, aastal 1974, kui DeFeo perekonna kuus liiget tapeti. Vanemad, Ronald ja Louise DeFeo tulistati unepealt surnuks, sama tehti nende kahe poja ja kahe tütrega. Ainus ellujäänud perekonnaliige, Ronald Junior (hüüdnimega “Butch”) arreteeriti kahtlustatuna mõrvades. Ta saadeti kohtu alla ja sealt edasi mõisteti ta vanglasse.
Kõige veidram asi mõrvade juures oli see, et kõik surnukehad lamasid kõhuli voodis, justnagu miski oleks neid tulistamise ajal seal kinni hoidnud. Paistis, et mitte ükski pereliige ei ärganud tulistamise peale üles, kuigi kasutatud relv oli võimeline tegema sellist häält, mida oleks tulistamise hetkel olnud kuulda terve miili raadiuses.
Kuna perekond oli surnud, pandi maja müüki. Mõrvade haiglane toimepanemise viis ajas muidu vaikse Long Islandi naabruskonna ärevile.
Järgneval aastal kolis majja Lutzide perekond. George ja Kathy Lutz ja nende kolm last väitsid, et varsti peale sisse kolimist muutus nende kuue magamistoaga unistuste loss põrgumajaks. Paistis, et deemonid, mis sundisid Butchi oma perekonda tapma, ei olnud tema peas, vaid hoopis selles majas.
Nähtamatud jõud lõid uksed hingedelt ja paugutasid kapiuksi, tundmatu roheline löga tilkus lagedest alla, hiiglaslik parv sitikaid ründas kogu perekonda ja erepunaste silmadega deemonlik nägu vahtis akendest sisse, jättes hommikusele lumele sõrakujulised jalajäljed. Lukustatud aknad ja uksed avanesid pidevalt iseenesest. George Lutz ärkas igal ööl kell 3:15, täpselt sel kellaajal, kui DeFeo mõrvad toimusid. Majja kutsuti ka preester, kes õnnistaks maja, kuid mehe kätele tekkisid valusad villid ja deemonlik hääl sosistas talle: “Käi välja!”
Peale 28. päeva põgenes perekond majast, sinna mitte kunagi naastes. Nad jätsid kõik oma asjad majja ja ei läinudki neile enam järgi. Nad avalikustasid loo, andes kõigile teada, millised õudused nendega seal majas toimusid.
Amityville’i õudus – DeFeo perekond
Hirmsad tapatalgud, mis eelnesid Amityville’i õuduse loole, algasid ühel pimedal sügisööl, aastal 1974.
13. novembri ööl kutsuti politsei aadressile Ocean Avenue 112, Amityvilles, Long Islandil, kus korrakaitsjad leidsid DeFeo perekonna kuus mõrvatud liiget, kes olid tapetud unepealt.
Ohvriteks olid Ronald Seenior, tema naine Louise, nende kaks noort poega Mark ja John ning nende kaks tütart, Dawn ja Allison. Nende teine poeg, Ronald “Butch” Defeo Juunior leiti elusa ja tervena. Kõik ohvrid tapeti .35 kaliibrilise Marlin relvaga umbes kell 3 öösel.
Kohalik rahvas oli murest murtud ja väga hirmunud. DeFeod olid ühiskonnas tuntud ja väga austatud perekond. Nende lapsed käisid koos teiste lastega Amityville kohalikus koolis. Kohalik rahvas vaatas õudusega, kuidas politsei viis ära Ronald DeFeo juuniori, kahtlustatuna mõrvades. Ta saadeti hiljem kohtu alla ja mõisteti süüdi kõigis kuues mõrvas.
Amityville’i õudus – DeFeo perekonna ajalugu
1965. aasta juunis soetas Ronald DeFeo Seenior kolmekorruselise unistustemaja aadressil 112, Ocean Avenue. Majal oli paadikuur otse Amityville jõe kaldal ja palju tubasid tema naise ja nelja lapse tarvis. See oli Ameerika unistus: ilus maja, õnnelik perekond ja majast ei puudunud ka jõukus. DeFeod panid isegi maja ette püsti sildi, millel oli kirjas “Kõrged Unistused”, sümboliseerimaks majas lasuvat õnne ja ilusaid tulevikuplaane.
Kõige selle edu ja õnne taga oli Ronald Seenior vägagi kibestunud ja vihane mees, olles väga aldis vihapurseteks ja vägivallaks. Tema ja Louise kaklesid tihtipeale ja Ronald oli oma lastele lausa ohuteguriks.
Vanima lapsena kannatas Butch kõige enam isa vihapursete ja temperamendi all. Ta oli ülekaaluline, mossis ilmega poiss, keda koolis pidevalt kiusati. Ronald ärgitas poissi pidevalt enese eest seisma, kuid seda mitte kodus. Mees ei kannatanud sõnakuulmatust või vasturääkimist.
Kui Butch vanemaks ja suuremaks sai, ei kannatanud ta isa poolset ahistamist enam välja. Ajaks, kui ta oli 17 aastane, kasutas Ronald Juunior (või siis “Butch”, nagu sõbrad teda kutsusid) mitmeid narkootilisi aineid ja tegeles pisivargustega. Ta heideti tänu narkootikumide tarbimisele koolist välja. Tema käitumine muutus aina etteaimamatumaks ja ka tema vägivaldsed vihapursked aina julmemaks.
Tema temperament oli kasvanud sama tuliseks, kui tema isal ning kui neil omavahel vaidluseks läks, tipnes see lõpuks lausa rusikavõitlusega. Isegi Ronald Seenior, kellel olid äkkvihaga probleemid, hakkas mõistma, et tema poja vägivaldne käitumine on normaalsuse piirest väljas.
Butch töötas oma vanaisa autodega tegelevas äris, kus ta sai iga nädal palka, hoolimata sellest, kas ta oli tööl käinud või mitte. Kuigi pere kandis poisi eest parimat hoolt, muutus poiss aina vihasemaks ja mässumeelsemaks isa ebatavaliste kasvatusviiside vastu.
Ronald Seenior ja Louise leppisid pojale psühhiaatri juures aja kokku, kuid see ei aidanud. Poiss oli veendunud, et tal ei ole midagi viga ja ta keeldus arstidega koostööd tegemast. Muude lahenduste puudumisel hakkasid DeFeod Butchile lihtsalt ostma kõiki asju, mida poiss ihaldas, lootuses sellega poisi trotsi ja vihahooge taltsutada. Kui poiss oli 14 aastane, osteti talle kiirkaater, mis oli väärt ligi 140 000 eesti krooni. Kuna iganes Butchil raha vaja oli, tasus tal ainult küsida ja ta sai vajaliku summa.
Tema tülid isaga muutusid aina sagedamaks ja aina ohtlikumaks. Ühel õhtul, kui härra ja proua DeFeo vahel tüli puhkes, haaras Butch oma toast pump-püssi, asetas padruni salve ja läks sellega alumisele korrusele. Ta sisenes ruumi, kus tüli aset leidis, suunas relva oma isa suunas ja vajutas päästikut. Õnneks ei läinud relv tol hetkel lahti. Ronald Seenior istus kangestunult toolil ja vaatas, kuidas tema poeg langetas relva ja toast lahkus. Butchi ei paistnud absoluutselt häirivat fakt, et ta oleks äärepealt oma isa külmavereliselt mõrvanud. Tüli oli küll läbi, kuid Butchi reaktsioon oli viide sellele, mis veel tulemas oli.
Paar nädalat enne mõrvasid jõudsid Butchi ja tema isa vahelised suhted murdumise äärele. Butch ei olnud rahul rahaga, mis ta isa käest “teeninud” oli ja plaanis oma sõbraga teeselda röövimist, kui nad olid teel panka, et arvele kanda 20 000 dollarit. Poisid plaanisid raha omavahel pooleks jagada. Ronald Seenior plahvatas vihast, kui kuulis, mis Butchil plaanis oli, sõimates läbi töötaja, kes poisi hoolde sellise summa üldse usaldanud oli. Kui Ronald Seenior paljastas poja plaanid, tahtis too kättemaksu.
Kutsuti politsei, kes kuulas Butchi üle. Selle asemel, et rääkida muinasjuttu selle kohta, kuidas keegi teda röövis, muutus poiss ametivõimudega närviliseks ja tõrksaks. Poiss muutus üsna pea vägivaldseks, kui korravalvurid hakkasid tema jutu õigsuses kahtlema. Butch hakkas neid sõimama ja ametiauto kapotti taguma, valades sel viisil oma viha välja. Politsei taganes küll hetkeks, kuid Ronald Seenior tegi oma poja käitumisest omad järeldused. Ta teadis, et poiss oli selle raha varastanud.
Mõrvadele eelnenud reedel palus politsei Butchil piltide järgi tuvastada tema võimalikku röövlit. Poiss nõustus seda tegema, kuid taganes viimasel hetkel oma lubadusest. Kui poisi isa seda kuulis, võttis ta poja ette ja nõudis selgust, miks poiss ei olnud nõustunud ametivõime aitama. Valjuhäälne vaidlus muutus taas tüliks, Butch põgenes autosse ja sõitis minema. Tüli polnud muutunud vägivaldseks. Veel…
Amityville’i õudus – DeFeo mõrvad
Kolmapäev, 13. november oli Amityvilles jahe päev. Tänavad olid vaiksed ja vaikus valitses ka 112 Ocean Avenue aadressil asuvas majas. Kõik olid läinud magama, kõik peale Butchi, kes haudus oma toas plaane. Mida enam ta oma mõtetega üksi oli, seda enam oli ta veendunud, et ta peab olukorra lõplikult lahendama. Ta lahkus teisel korrusel asuvast teleritoast, kaasas .35 kaliibriline Marlini relv, mille ta oli võtnud hoiukapist, kus ta hoidis mitmeid relvi. Ta liikus vaikselt, kuid sihikindlalt vanemate tuppa.
Vanemate magamistuppa sisenedes tappis poiss kohe oma isa, tulistades teda kaks korda selga. Esimene kuul läbistas neeru ja väljus rinnakorvist, teine kuul läbistas mehe selgroo ja jäi pidama tema kaelas. Tema ema oli nüüd ärkvel, kuid tal ei olnud aega reageerida, enne, kui poiss ka teda tulistas. Butch tulistas oma ema samuti kaks korda, purustades tema rinnakorvi ja läbistades tema kopsu. Seejärel jättis poiss ta surema.
Kuna Butchi neli õde-venda leiti kõik oma vooditest, ei ärganud nad ilmselt laskude peale üles. Poiss lahkus vanemate toast, et jätkata oma tapatööd. Tema kaks nooremat venda, John ja Mark olid järgmised ohvrid. Seistes kahe poisi voodite vahel, tulistas Butch neid mõlemaid. Mark suri silmapilkselt, Johni selgroog purunes lasu tagajärjel. Poiss tõmbles veel mõne hetke ja jäi siis nii lamama.
Taaskord, lasud ei äratanud ülejäänud pereliikmeid. Viimaks sisenes poiss oma õdede, Dawni ja Allisoni magamistuppa. Allison ärkas seepeale üles just siis, kui Butch suunas relva tüdruku näole ja päästikut vajutas. Tüdruk suri silmapilkselt. Butch sihtis relvaga samamoodi Dawni pähe, tulistades tükkideks terve tema vasaku näopoole. Politseiraporti kohaselt leiti kõik ohvrid lamamas kõhuli, pead kätele toetamas.
Kell oli 3:00 öösel. Vähem, kui viieteistkümne minuti jooksul oli Ronald “Butch” DeFeo Juunior tapnud külmavereliselt oma kõik pereliikmed. Poiss käis rahulikult duši all, ajas habet ja riietas end tööriietesse. Seejärel võttis ta relva ja verised riided ning mässis need padjapüüri sisse. Siis lahkus ta majast oma autoga. Ta sõitis Brooklyni, viskas padjapüüri ja selle sisu kanalisatsioonikaevu ning sõitis tagasi Long Islandile. Seejärel läks ta oma vanaisa autotöökotta tööle, nagu tavaliselt.
Amityville’i õudus – Butch DeFeo kohtutee
Butch üritas alguses kõiges süüdistada maffia palgamõrvarit, kes kandvat tema perekonna peale vimma. Uurijad hakkasid poisi jutus kahtlema, kui nad avastasid tema toast tühja relvakohvri, mis klappis täpselt mõrvarelvaga. Pärast mitmeid tunde ülekuulamist tuli kogu lugu lõpuks ilmsiks.
“See kõik juhtus nii kiiresti. Kui ma juba alustasin, ei suutnud ma enam peatuda. See lihtsalt juhtus nii kiiresti,” tunnistas Butch oma teo lõpuks üles.
Kui kohtumenetluse käigus küsiti poisilt teo põhjust, vastas too:
“Ma olin veendunud, et kui ma oma perekonda ei tapa, tapavad nemad minu. Ja ma olen veendunud, et see oli enesekaitse. Ma ei kahetse oma tegu. Kui ma relva hoidsin, ei kahelnud ma hetkekski, kes ma olin. Ma olin jumal.”
DeFeo tunnistati mõrvades süüdi ja ta üritas oma karistust kergendada, viidates oma vaimsele seisundile. Tema psühhiaater, doktor Daniel Schwarz nõustus poisi väidetega. Kohtu poolt määratud psühhiaater Harold Zolan aga leidis, et kuigi DeFeol oli vaimseid häireid, teadis ta mõrvade toime panemise hetkel, mida ta teeb ning oli enese eest vastutav.
Butch DeFeo tunnistati süüdi kuuekordses teise astme mõrvas. Ta alustas oma karistuse kandmist 21. novembril, aastal 1975 Green Haveni vanglas, New Yorkis. Kohus leidis, et mõrvade toimepanemise motiiv seisnes 200 000 dollari väärtuses elukindlustuses, mis oleks Butchile makstud, kui teda poleks süüdi mõistetud.
Kuigi poiss mõisteti mõrvades süüdi, jäi õhku rippuma mitmeid küsimusi selle kohta, mis tegelikult sel traagilisel ööl majas toimus. Miks ei jooksnud Butchi õed ja vennad ära, kui nad tulistamist kuulsid? Miks lamasid kõik ohvrid kõhuli? Miks ei kuulnud naabrid tulistamist?
Väideti, et Butch uimastas õhtusöögi käigus kõik pereliikmed, nii et nood ei saaks põgeneda, kui ta relvaga toast tuppa liikus, kuid kohtuekspertiis lükkas selle väite ümber. Lahangute käigus ei leitud ohvrite verest mitte mingeid uimastavaid aineid. Politsei uskus, et majaseinad summutasid tulistamise, kuid ka see väide lükati ümber inimeste poolt, kes majas viibinud olid. Nad väitsid, et tihti oli majja kuulda tänavamüra.
Relvaekspertide väitel võib kuulda .35 kaliibrilise Marlini relva tulistamist lausa miili raadiuses. Sellegipoolest väitsid naabrid, et kuulsid tol ööl vaid DeFeode koera närvilist haukumist.
Butch muutis oma lugu iga kord, kui tal seda rääkida paluti. Tänu sellele on siiani ebaselge, millist rolli ta täpselt mõrvades mängis ja kas ta tegutses üksinda. Paljude jaoks on lugu siiani selgusetu ja nad ootavad uurijate poolset asjade arengut, lootes kergitada tumedat kardinat sellelt loolt.
Amityville’ õudus – Lutzide perekond
Aastake peale DeFeo mõrvasid (Täpsemalt, 18. detsembril) kolis Ocean Avenue 112 majja Lutzide viieliikmeline perekond.
George ja Kathy Lutz koos oma eelnenud abielust kolme lapsega (Daniel, Christopher ja Missy) kolisid uhkesse majja, mis oli maksnud neile kõigest ligikaudu 800 000 krooni ja nad olid olukorraga rahul.
George Lutz väitis, et see maja oli täide läinud unelm. Hoolimata sellest, et selles majas toimus massimõrv, kus Ronald Defeo Juunior kõndis toast tuppa ja tappis kõik oma pereliikmed. Lutzid istusid terve perekonnaga hetkeks maha ja arutlesid kõik läbi. Nad nõustusid üksmeelel, et nad suudavad selle teadmisega elada.
Et olla kindlad, kutsusid Lutzid sissekolimise päeval maja õnnistama preestri nimega Ray Pecoraro. Samal ajal, kui Lutzid majja sisse kolisid, õnnistas Pecoraro maja. Tol hetkel ütles mehine hääl selgelt preestrile: “Käi välja!”. Lutzide väidetel tekkisid teejärel pühaisa kätele verised haavandid ja meest hakkasid vaevama gripiga sarnanevad sümptomid. Kui mees hakkas Lutzide juurest ära sõitma, laksatas tema auto kapott lahti ja lendas pauguga vastu tuuleklaasi. Üks hingedest lausa murdus. Seejärel lendas parempoolne autouks lahti. Auto jäi seisma. Preester kutsus tuttava enesele järgi. Hiljem hakkasid auto kojamehed peatamatult edasi-tagasi liikuma.
Perekond kolis sellegipoolest majja sisse, kuid päevade möödudes hakkasid nad kummalisi fenomene märkama. Nad elasid majas täpselt 28 päeva, kuni ühel ööl nad põgenesid, väites, et majas kummitab. Nad ei läinud kunagi oma asjadele järgi ja pole maja külastanud tänase päevani.
Amityville’i õudus – Lutzide esimesed päevad majas
Iga kord, kui perekonna preester, isa Ray Pecoraro üritas perekonda aidata, ilmusid pühamehe kätele veritsevad haavandid. Telefonivestlused Lutzide ja preestri vahel olid pidevalt segatud valjudest ja kõhedatest häältest, muutes omavahelise rääkimise võimatuks.
Sarnaselt looga “Connecticutis Kummitab”, oli siingi majas tunda pidevalt seletamatuid lõhnasid, mis ilmusid ja kadusid iseenesest. Lutzid kuulsid pidevalt veidraid hääli. Maja esiuks paukus öösiti, kuigi see oli enne magamaminekut kindlalt lukku keeratud. George Lutz tundis majas mitmete päevade vältel seletamatut külmatunnet. Mees küttis tuleaset nii päeval kui ööl, hellitades lootust natuke sooja saada.
Aknad avanesid iseenesest ja lendasid siis taas pauguga kinni, uksed rebiti mitmeid kordi hingedelt.
Amityville’i õudus – Poltergeistide tegevus
George Lutz väitis, et ta ärkas pea iga öö müstiliselt kell 3:15, enam-vähem samal ajal, kui olid toimunud DeFeode mõrvad. Ühel ööl kuulis ta, kuidas laste voodid korruse võrra kõrgemal rappusid, kuid ta ei saanud midagi teha, kuna mingi seletamatu jõud hoidis teda voodis kinni.
Hiljem selsamal ööl ärkas mees ja nägi, et tema naine hõljus voodi kohal, umbes 30 sentimeetri kõrgusel. Seda juhtus väidetavalt mitmeid kordi.
Ühel sellisel juhtumil hakkas Kathy hõljuma avatud akna poole. Kui George üritas teda kinni hoida, muutus Kathy 30 aastane nägu 90 aastaseks hambutuks vanamuti näoks. Tema juuksed olevat olnud metsikud ja lumivalged, tema nägu katsid kortsud ja tema hambutust suust voolas sülge.
Südatalvel seadsid sajad sumisevad putukad end ühte tuppa sisse. Neid oli sealt võimatu välja ajada. Kui keegi seda üritas, ründasid putukad väidetavalt seda inimest ja torkisid nõeltega tema naha vermeliseks ja valusaks.
Rist, mille Kathy seinale oli riputanud, keeras end pidevalt tagurpidi ja eritas mingit musta värvusega vedelat löga, mis eritas uskumatult jälki hapukat lehka.
Amityville’i õudus – Salajane tuba ja kummituslik siga
Lutzid avastasid ka keldrikorrusel salajase ruumi, mida maja ehitusplaanidel näha ei olnud. Selle ruumi seinad olid värvitud veripunaseks – see tuba lõhnas samuti vere järgi. Ühel seinal nägi George Lutz ka kellegi deemonliku näo kujutist. Hiljem tundis ta selle näo ära kui Ronald DeFeo Juuniori, kui oli mehe pilti ajalehest näinud.
Baarmen, kes oli teinud 112 Ocean Avenue majas tööd, kui seal veel DeFeode perekond elas, rääkis, et ka tema oli leidnud selle salajase ruumi. Peale seda hakkas ta nägema luupainajaid ja nägi neid mitmeid aastaid järjest. Ta rääkis:
“Mõnikord nägin ma unes, kuidas inimesed tapsid seal ruumis koeri ja sigu, kasutades nende verd mingiteks võigasteks riitusteks.”
Ühel ööl õues seistes märkas George Lutz oma tütre, Missy aknal deemonliku seanäo kujutist. Peale seda hakkas Missy pidevalt rääkima oma sõbrast, Jodie’st, kes olevat suurim põrsas, eda eales nähtud.
Ühel ööl osutas Missy akna poole, kust paistsid kaks helendavalt punast silma. Ta väitis, et see on Jodie ja ta tahaks samuti tuppa tulla. Seejärel viskas George Lutz tooli läbi selle akna, millele järgnes pikk haavatud looma ulgumine. “Ruigamine,” nagu nad hiljem seda kirjeldasid.
Needsamad silmad ilmusid ka trepi lähedal asuva akna taha. Kui George selle peale õue kontrollima jooksis, märkas ta lumel kellegi jälgi. Ükski inimene ei oleks saanud selliseid jälgi teha. Jäljed kuulusid mingile olendile, kes sarnanes hiiglaslikule seale.
Amityville’i õudus – Lutzide viimased päevad majas
Kathy Lutz väitis, et tundis pidevalt, kuidas nähtamatud käed teda kinni hoidsid. Ta olevat isegi korra leidnud punased käejäljed sealt, kust ta tundis end kinni hoitavat. Lõpuks hakkasid need käed lausa vigastusi tekitama – kohad, kust nähtamatud käed teda puudutasid, muutusid otsekui põletushaavadeks.
Kleepuv aine immitses tihti lagedest, treppidest ja uksealustest. Tualetipottide sisemus värvus iseenesest süsimustaks, otsekui oleks keegi need musta värviga katnud. Kathy Lutz üritas neid mitmete puhastusvahenditega pesta, kuid see ei aidanud mitte grammigi.
Valge keebiga “figuur”, nagu nad seda kirjeldasid, ilmus ühel päeval kaminatuppa. Seejärel keegi või miski tulistas seda ja selle figuuri kujutis jäi kaminatoa seinale püsima. See on siiani seal.
28 päeva hiljem põgenes Lutzide perekond sellest majast, jättes kappidesse oma riided ja külmikusse oma toidu. Perekond arvas, et kui nad ei oleks põgenenud, oleks juhtunud midagi väga halba.
Amityville’i õuduse ajalugu algas edetabelite tipus püsiva romaaniga. Jay Ansoni raamat nimega Amityville’i Õudus: Tegelik lugu nägi päevavalgust aastal 1977 ja see vallutas üsna pea kõikide edetabelite tipud. Jay Ansonil polnud aga midagi tegemist tolle majaga, tema oli vaid professionaalne kirjanik, kes palgati raamatukaante vahele köitma romaani, mis põhineks tõsielulistel sündmustel, mis toimusid mõned aastad varem.
Kogu lugu algas 13. novembril, aastal 1974, kui DeFeo perekonna kuus liiget tapeti. Vanemad, Ronald ja Louise DeFeo tulistati unepealt surnuks, sama tehti nende kahe poja ja kahe tütrega. Ainus ellujäänud perekonnaliige, Ronald Junior (hüüdnimega “Butch”) arreteeriti kahtlustatuna mõrvades. Ta saadeti kohtu alla ja sealt edasi mõisteti ta vanglasse.
Kõige veidram asi mõrvade juures oli see, et kõik surnukehad lamasid kõhuli voodis, justnagu miski oleks neid tulistamise ajal seal kinni hoidnud. Paistis, et mitte ükski pereliige ei ärganud tulistamise peale üles, kuigi kasutatud relv oli võimeline tegema sellist häält, mida oleks tulistamise hetkel olnud kuulda terve miili raadiuses.
Kuna perekond oli surnud, pandi maja müüki. Mõrvade haiglane toimepanemise viis ajas muidu vaikse Long Islandi naabruskonna ärevile.
Järgneval aastal kolis majja Lutzide perekond. George ja Kathy Lutz ja nende kolm last väitsid, et varsti peale sisse kolimist muutus nende kuue magamistoaga unistuste loss põrgumajaks. Paistis, et deemonid, mis sundisid Butchi oma perekonda tapma, ei olnud tema peas, vaid hoopis selles majas.
Nähtamatud jõud lõid uksed hingedelt ja paugutasid kapiuksi, tundmatu roheline löga tilkus lagedest alla, hiiglaslik parv sitikaid ründas kogu perekonda ja erepunaste silmadega deemonlik nägu vahtis akendest sisse, jättes hommikusele lumele sõrakujulised jalajäljed. Lukustatud aknad ja uksed avanesid pidevalt iseenesest. George Lutz ärkas igal ööl kell 3:15, täpselt sel kellaajal, kui DeFeo mõrvad toimusid. Majja kutsuti ka preester, kes õnnistaks maja, kuid mehe kätele tekkisid valusad villid ja deemonlik hääl sosistas talle: “Käi välja!”
Peale 28. päeva põgenes perekond majast, sinna mitte kunagi naastes. Nad jätsid kõik oma asjad majja ja ei läinudki neile enam järgi. Nad avalikustasid loo, andes kõigile teada, millised õudused nendega seal majas toimusid.
Amityville’i õudus – DeFeo perekond
Hirmsad tapatalgud, mis eelnesid Amityville’i õuduse loole, algasid ühel pimedal sügisööl, aastal 1974.
13. novembri ööl kutsuti politsei aadressile Ocean Avenue 112, Amityvilles, Long Islandil, kus korrakaitsjad leidsid DeFeo perekonna kuus mõrvatud liiget, kes olid tapetud unepealt.
Ohvriteks olid Ronald Seenior, tema naine Louise, nende kaks noort poega Mark ja John ning nende kaks tütart, Dawn ja Allison. Nende teine poeg, Ronald “Butch” Defeo Juunior leiti elusa ja tervena. Kõik ohvrid tapeti .35 kaliibrilise Marlin relvaga umbes kell 3 öösel.
Kohalik rahvas oli murest murtud ja väga hirmunud. DeFeod olid ühiskonnas tuntud ja väga austatud perekond. Nende lapsed käisid koos teiste lastega Amityville kohalikus koolis. Kohalik rahvas vaatas õudusega, kuidas politsei viis ära Ronald DeFeo juuniori, kahtlustatuna mõrvades. Ta saadeti hiljem kohtu alla ja mõisteti süüdi kõigis kuues mõrvas.
Amityville’i õudus – DeFeo perekonna ajalugu
1965. aasta juunis soetas Ronald DeFeo Seenior kolmekorruselise unistustemaja aadressil 112, Ocean Avenue. Majal oli paadikuur otse Amityville jõe kaldal ja palju tubasid tema naise ja nelja lapse tarvis. See oli Ameerika unistus: ilus maja, õnnelik perekond ja majast ei puudunud ka jõukus. DeFeod panid isegi maja ette püsti sildi, millel oli kirjas “Kõrged Unistused”, sümboliseerimaks majas lasuvat õnne ja ilusaid tulevikuplaane.
Kõige selle edu ja õnne taga oli Ronald Seenior vägagi kibestunud ja vihane mees, olles väga aldis vihapurseteks ja vägivallaks. Tema ja Louise kaklesid tihtipeale ja Ronald oli oma lastele lausa ohuteguriks.
Vanima lapsena kannatas Butch kõige enam isa vihapursete ja temperamendi all. Ta oli ülekaaluline, mossis ilmega poiss, keda koolis pidevalt kiusati. Ronald ärgitas poissi pidevalt enese eest seisma, kuid seda mitte kodus. Mees ei kannatanud sõnakuulmatust või vasturääkimist.
Kui Butch vanemaks ja suuremaks sai, ei kannatanud ta isa poolset ahistamist enam välja. Ajaks, kui ta oli 17 aastane, kasutas Ronald Juunior (või siis “Butch”, nagu sõbrad teda kutsusid) mitmeid narkootilisi aineid ja tegeles pisivargustega. Ta heideti tänu narkootikumide tarbimisele koolist välja. Tema käitumine muutus aina etteaimamatumaks ja ka tema vägivaldsed vihapursked aina julmemaks.
Tema temperament oli kasvanud sama tuliseks, kui tema isal ning kui neil omavahel vaidluseks läks, tipnes see lõpuks lausa rusikavõitlusega. Isegi Ronald Seenior, kellel olid äkkvihaga probleemid, hakkas mõistma, et tema poja vägivaldne käitumine on normaalsuse piirest väljas.
Butch töötas oma vanaisa autodega tegelevas äris, kus ta sai iga nädal palka, hoolimata sellest, kas ta oli tööl käinud või mitte. Kuigi pere kandis poisi eest parimat hoolt, muutus poiss aina vihasemaks ja mässumeelsemaks isa ebatavaliste kasvatusviiside vastu.
Ronald Seenior ja Louise leppisid pojale psühhiaatri juures aja kokku, kuid see ei aidanud. Poiss oli veendunud, et tal ei ole midagi viga ja ta keeldus arstidega koostööd tegemast. Muude lahenduste puudumisel hakkasid DeFeod Butchile lihtsalt ostma kõiki asju, mida poiss ihaldas, lootuses sellega poisi trotsi ja vihahooge taltsutada. Kui poiss oli 14 aastane, osteti talle kiirkaater, mis oli väärt ligi 140 000 eesti krooni. Kuna iganes Butchil raha vaja oli, tasus tal ainult küsida ja ta sai vajaliku summa.
Tema tülid isaga muutusid aina sagedamaks ja aina ohtlikumaks. Ühel õhtul, kui härra ja proua DeFeo vahel tüli puhkes, haaras Butch oma toast pump-püssi, asetas padruni salve ja läks sellega alumisele korrusele. Ta sisenes ruumi, kus tüli aset leidis, suunas relva oma isa suunas ja vajutas päästikut. Õnneks ei läinud relv tol hetkel lahti. Ronald Seenior istus kangestunult toolil ja vaatas, kuidas tema poeg langetas relva ja toast lahkus. Butchi ei paistnud absoluutselt häirivat fakt, et ta oleks äärepealt oma isa külmavereliselt mõrvanud. Tüli oli küll läbi, kuid Butchi reaktsioon oli viide sellele, mis veel tulemas oli.
Paar nädalat enne mõrvasid jõudsid Butchi ja tema isa vahelised suhted murdumise äärele. Butch ei olnud rahul rahaga, mis ta isa käest “teeninud” oli ja plaanis oma sõbraga teeselda röövimist, kui nad olid teel panka, et arvele kanda 20 000 dollarit. Poisid plaanisid raha omavahel pooleks jagada. Ronald Seenior plahvatas vihast, kui kuulis, mis Butchil plaanis oli, sõimates läbi töötaja, kes poisi hoolde sellise summa üldse usaldanud oli. Kui Ronald Seenior paljastas poja plaanid, tahtis too kättemaksu.
Kutsuti politsei, kes kuulas Butchi üle. Selle asemel, et rääkida muinasjuttu selle kohta, kuidas keegi teda röövis, muutus poiss ametivõimudega närviliseks ja tõrksaks. Poiss muutus üsna pea vägivaldseks, kui korravalvurid hakkasid tema jutu õigsuses kahtlema. Butch hakkas neid sõimama ja ametiauto kapotti taguma, valades sel viisil oma viha välja. Politsei taganes küll hetkeks, kuid Ronald Seenior tegi oma poja käitumisest omad järeldused. Ta teadis, et poiss oli selle raha varastanud.
Mõrvadele eelnenud reedel palus politsei Butchil piltide järgi tuvastada tema võimalikku röövlit. Poiss nõustus seda tegema, kuid taganes viimasel hetkel oma lubadusest. Kui poisi isa seda kuulis, võttis ta poja ette ja nõudis selgust, miks poiss ei olnud nõustunud ametivõime aitama. Valjuhäälne vaidlus muutus taas tüliks, Butch põgenes autosse ja sõitis minema. Tüli polnud muutunud vägivaldseks. Veel…
Amityville’i õudus – DeFeo mõrvad
Kolmapäev, 13. november oli Amityvilles jahe päev. Tänavad olid vaiksed ja vaikus valitses ka 112 Ocean Avenue aadressil asuvas majas. Kõik olid läinud magama, kõik peale Butchi, kes haudus oma toas plaane. Mida enam ta oma mõtetega üksi oli, seda enam oli ta veendunud, et ta peab olukorra lõplikult lahendama. Ta lahkus teisel korrusel asuvast teleritoast, kaasas .35 kaliibriline Marlini relv, mille ta oli võtnud hoiukapist, kus ta hoidis mitmeid relvi. Ta liikus vaikselt, kuid sihikindlalt vanemate tuppa.
Vanemate magamistuppa sisenedes tappis poiss kohe oma isa, tulistades teda kaks korda selga. Esimene kuul läbistas neeru ja väljus rinnakorvist, teine kuul läbistas mehe selgroo ja jäi pidama tema kaelas. Tema ema oli nüüd ärkvel, kuid tal ei olnud aega reageerida, enne, kui poiss ka teda tulistas. Butch tulistas oma ema samuti kaks korda, purustades tema rinnakorvi ja läbistades tema kopsu. Seejärel jättis poiss ta surema.
Kuna Butchi neli õde-venda leiti kõik oma vooditest, ei ärganud nad ilmselt laskude peale üles. Poiss lahkus vanemate toast, et jätkata oma tapatööd. Tema kaks nooremat venda, John ja Mark olid järgmised ohvrid. Seistes kahe poisi voodite vahel, tulistas Butch neid mõlemaid. Mark suri silmapilkselt, Johni selgroog purunes lasu tagajärjel. Poiss tõmbles veel mõne hetke ja jäi siis nii lamama.
Taaskord, lasud ei äratanud ülejäänud pereliikmeid. Viimaks sisenes poiss oma õdede, Dawni ja Allisoni magamistuppa. Allison ärkas seepeale üles just siis, kui Butch suunas relva tüdruku näole ja päästikut vajutas. Tüdruk suri silmapilkselt. Butch sihtis relvaga samamoodi Dawni pähe, tulistades tükkideks terve tema vasaku näopoole. Politseiraporti kohaselt leiti kõik ohvrid lamamas kõhuli, pead kätele toetamas.
Kell oli 3:00 öösel. Vähem, kui viieteistkümne minuti jooksul oli Ronald “Butch” DeFeo Juunior tapnud külmavereliselt oma kõik pereliikmed. Poiss käis rahulikult duši all, ajas habet ja riietas end tööriietesse. Seejärel võttis ta relva ja verised riided ning mässis need padjapüüri sisse. Siis lahkus ta majast oma autoga. Ta sõitis Brooklyni, viskas padjapüüri ja selle sisu kanalisatsioonikaevu ning sõitis tagasi Long Islandile. Seejärel läks ta oma vanaisa autotöökotta tööle, nagu tavaliselt.
Amityville’i õudus – Butch DeFeo kohtutee
Butch üritas alguses kõiges süüdistada maffia palgamõrvarit, kes kandvat tema perekonna peale vimma. Uurijad hakkasid poisi jutus kahtlema, kui nad avastasid tema toast tühja relvakohvri, mis klappis täpselt mõrvarelvaga. Pärast mitmeid tunde ülekuulamist tuli kogu lugu lõpuks ilmsiks.
“See kõik juhtus nii kiiresti. Kui ma juba alustasin, ei suutnud ma enam peatuda. See lihtsalt juhtus nii kiiresti,” tunnistas Butch oma teo lõpuks üles.
Kui kohtumenetluse käigus küsiti poisilt teo põhjust, vastas too:
“Ma olin veendunud, et kui ma oma perekonda ei tapa, tapavad nemad minu. Ja ma olen veendunud, et see oli enesekaitse. Ma ei kahetse oma tegu. Kui ma relva hoidsin, ei kahelnud ma hetkekski, kes ma olin. Ma olin jumal.”
DeFeo tunnistati mõrvades süüdi ja ta üritas oma karistust kergendada, viidates oma vaimsele seisundile. Tema psühhiaater, doktor Daniel Schwarz nõustus poisi väidetega. Kohtu poolt määratud psühhiaater Harold Zolan aga leidis, et kuigi DeFeol oli vaimseid häireid, teadis ta mõrvade toime panemise hetkel, mida ta teeb ning oli enese eest vastutav.
Butch DeFeo tunnistati süüdi kuuekordses teise astme mõrvas. Ta alustas oma karistuse kandmist 21. novembril, aastal 1975 Green Haveni vanglas, New Yorkis. Kohus leidis, et mõrvade toimepanemise motiiv seisnes 200 000 dollari väärtuses elukindlustuses, mis oleks Butchile makstud, kui teda poleks süüdi mõistetud.
Kuigi poiss mõisteti mõrvades süüdi, jäi õhku rippuma mitmeid küsimusi selle kohta, mis tegelikult sel traagilisel ööl majas toimus. Miks ei jooksnud Butchi õed ja vennad ära, kui nad tulistamist kuulsid? Miks lamasid kõik ohvrid kõhuli? Miks ei kuulnud naabrid tulistamist?
Väideti, et Butch uimastas õhtusöögi käigus kõik pereliikmed, nii et nood ei saaks põgeneda, kui ta relvaga toast tuppa liikus, kuid kohtuekspertiis lükkas selle väite ümber. Lahangute käigus ei leitud ohvrite verest mitte mingeid uimastavaid aineid. Politsei uskus, et majaseinad summutasid tulistamise, kuid ka see väide lükati ümber inimeste poolt, kes majas viibinud olid. Nad väitsid, et tihti oli majja kuulda tänavamüra.
Relvaekspertide väitel võib kuulda .35 kaliibrilise Marlini relva tulistamist lausa miili raadiuses. Sellegipoolest väitsid naabrid, et kuulsid tol ööl vaid DeFeode koera närvilist haukumist.
Butch muutis oma lugu iga kord, kui tal seda rääkida paluti. Tänu sellele on siiani ebaselge, millist rolli ta täpselt mõrvades mängis ja kas ta tegutses üksinda. Paljude jaoks on lugu siiani selgusetu ja nad ootavad uurijate poolset asjade arengut, lootes kergitada tumedat kardinat sellelt loolt.
Amityville’ õudus – Lutzide perekond
Aastake peale DeFeo mõrvasid (Täpsemalt, 18. detsembril) kolis Ocean Avenue 112 majja Lutzide viieliikmeline perekond.
George ja Kathy Lutz koos oma eelnenud abielust kolme lapsega (Daniel, Christopher ja Missy) kolisid uhkesse majja, mis oli maksnud neile kõigest ligikaudu 800 000 krooni ja nad olid olukorraga rahul.
George Lutz väitis, et see maja oli täide läinud unelm. Hoolimata sellest, et selles majas toimus massimõrv, kus Ronald Defeo Juunior kõndis toast tuppa ja tappis kõik oma pereliikmed. Lutzid istusid terve perekonnaga hetkeks maha ja arutlesid kõik läbi. Nad nõustusid üksmeelel, et nad suudavad selle teadmisega elada.
Et olla kindlad, kutsusid Lutzid sissekolimise päeval maja õnnistama preestri nimega Ray Pecoraro. Samal ajal, kui Lutzid majja sisse kolisid, õnnistas Pecoraro maja. Tol hetkel ütles mehine hääl selgelt preestrile: “Käi välja!”. Lutzide väidetel tekkisid teejärel pühaisa kätele verised haavandid ja meest hakkasid vaevama gripiga sarnanevad sümptomid. Kui mees hakkas Lutzide juurest ära sõitma, laksatas tema auto kapott lahti ja lendas pauguga vastu tuuleklaasi. Üks hingedest lausa murdus. Seejärel lendas parempoolne autouks lahti. Auto jäi seisma. Preester kutsus tuttava enesele järgi. Hiljem hakkasid auto kojamehed peatamatult edasi-tagasi liikuma.
Perekond kolis sellegipoolest majja sisse, kuid päevade möödudes hakkasid nad kummalisi fenomene märkama. Nad elasid majas täpselt 28 päeva, kuni ühel ööl nad põgenesid, väites, et majas kummitab. Nad ei läinud kunagi oma asjadele järgi ja pole maja külastanud tänase päevani.
Amityville’i õudus – Lutzide esimesed päevad majas
Iga kord, kui perekonna preester, isa Ray Pecoraro üritas perekonda aidata, ilmusid pühamehe kätele veritsevad haavandid. Telefonivestlused Lutzide ja preestri vahel olid pidevalt segatud valjudest ja kõhedatest häältest, muutes omavahelise rääkimise võimatuks.
Sarnaselt looga “Connecticutis Kummitab”, oli siingi majas tunda pidevalt seletamatuid lõhnasid, mis ilmusid ja kadusid iseenesest. Lutzid kuulsid pidevalt veidraid hääli. Maja esiuks paukus öösiti, kuigi see oli enne magamaminekut kindlalt lukku keeratud. George Lutz tundis majas mitmete päevade vältel seletamatut külmatunnet. Mees küttis tuleaset nii päeval kui ööl, hellitades lootust natuke sooja saada.
Aknad avanesid iseenesest ja lendasid siis taas pauguga kinni, uksed rebiti mitmeid kordi hingedelt.
Amityville’i õudus – Poltergeistide tegevus
George Lutz väitis, et ta ärkas pea iga öö müstiliselt kell 3:15, enam-vähem samal ajal, kui olid toimunud DeFeode mõrvad. Ühel ööl kuulis ta, kuidas laste voodid korruse võrra kõrgemal rappusid, kuid ta ei saanud midagi teha, kuna mingi seletamatu jõud hoidis teda voodis kinni.
Hiljem selsamal ööl ärkas mees ja nägi, et tema naine hõljus voodi kohal, umbes 30 sentimeetri kõrgusel. Seda juhtus väidetavalt mitmeid kordi.
Ühel sellisel juhtumil hakkas Kathy hõljuma avatud akna poole. Kui George üritas teda kinni hoida, muutus Kathy 30 aastane nägu 90 aastaseks hambutuks vanamuti näoks. Tema juuksed olevat olnud metsikud ja lumivalged, tema nägu katsid kortsud ja tema hambutust suust voolas sülge.
Südatalvel seadsid sajad sumisevad putukad end ühte tuppa sisse. Neid oli sealt võimatu välja ajada. Kui keegi seda üritas, ründasid putukad väidetavalt seda inimest ja torkisid nõeltega tema naha vermeliseks ja valusaks.
Rist, mille Kathy seinale oli riputanud, keeras end pidevalt tagurpidi ja eritas mingit musta värvusega vedelat löga, mis eritas uskumatult jälki hapukat lehka.
Amityville’i õudus – Salajane tuba ja kummituslik siga
Lutzid avastasid ka keldrikorrusel salajase ruumi, mida maja ehitusplaanidel näha ei olnud. Selle ruumi seinad olid värvitud veripunaseks – see tuba lõhnas samuti vere järgi. Ühel seinal nägi George Lutz ka kellegi deemonliku näo kujutist. Hiljem tundis ta selle näo ära kui Ronald DeFeo Juuniori, kui oli mehe pilti ajalehest näinud.
Baarmen, kes oli teinud 112 Ocean Avenue majas tööd, kui seal veel DeFeode perekond elas, rääkis, et ka tema oli leidnud selle salajase ruumi. Peale seda hakkas ta nägema luupainajaid ja nägi neid mitmeid aastaid järjest. Ta rääkis:
“Mõnikord nägin ma unes, kuidas inimesed tapsid seal ruumis koeri ja sigu, kasutades nende verd mingiteks võigasteks riitusteks.”
Ühel ööl õues seistes märkas George Lutz oma tütre, Missy aknal deemonliku seanäo kujutist. Peale seda hakkas Missy pidevalt rääkima oma sõbrast, Jodie’st, kes olevat suurim põrsas, eda eales nähtud.
Ühel ööl osutas Missy akna poole, kust paistsid kaks helendavalt punast silma. Ta väitis, et see on Jodie ja ta tahaks samuti tuppa tulla. Seejärel viskas George Lutz tooli läbi selle akna, millele järgnes pikk haavatud looma ulgumine. “Ruigamine,” nagu nad hiljem seda kirjeldasid.
Needsamad silmad ilmusid ka trepi lähedal asuva akna taha. Kui George selle peale õue kontrollima jooksis, märkas ta lumel kellegi jälgi. Ükski inimene ei oleks saanud selliseid jälgi teha. Jäljed kuulusid mingile olendile, kes sarnanes hiiglaslikule seale.
Amityville’i õudus – Lutzide viimased päevad majas
Kathy Lutz väitis, et tundis pidevalt, kuidas nähtamatud käed teda kinni hoidsid. Ta olevat isegi korra leidnud punased käejäljed sealt, kust ta tundis end kinni hoitavat. Lõpuks hakkasid need käed lausa vigastusi tekitama – kohad, kust nähtamatud käed teda puudutasid, muutusid otsekui põletushaavadeks.
Kleepuv aine immitses tihti lagedest, treppidest ja uksealustest. Tualetipottide sisemus värvus iseenesest süsimustaks, otsekui oleks keegi need musta värviga katnud. Kathy Lutz üritas neid mitmete puhastusvahenditega pesta, kuid see ei aidanud mitte grammigi.
Valge keebiga “figuur”, nagu nad seda kirjeldasid, ilmus ühel päeval kaminatuppa. Seejärel keegi või miski tulistas seda ja selle figuuri kujutis jäi kaminatoa seinale püsima. See on siiani seal.
28 päeva hiljem põgenes Lutzide perekond sellest majast, jättes kappidesse oma riided ja külmikusse oma toidu. Perekond arvas, et kui nad ei oleks põgenenud, oleks juhtunud midagi väga halba.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar