Sisemine rahu ja tasakaal

Inimese (emotsionaalne) sisemine tasakaal on väga oluline osa heas inimeses. Just seesama aitab inimestel vältida ka juhuslikke, mõtlematuid, kiirustades ja paanikahoos tehtud otsuseid. Tarkade otsuste tegemiseks olekski vaja sisemist tasakaalu. Sisemine rahu on sisemise tasakaalu punkt. See on hetk, kus sisemine tasakaal on saavutatud ja kõiki otsuseid tehakse läbimõeldult ja targalt, otsustamisega liiga palju ei kiirustata. sisemine rahu ja tasakaal on ühtedeks edukuse alusteks.

1. Käsitlus:

Kliendi kogemus – kuidas leida jälle sisemine tasakaal?

Minu juurde satub aina enam inimesi, kes ei oska esiti alati kirjeldadagi, mis nende murekoht on. Enamasti on nende elu muidu korras – kõik väline paistab olevat nende jaoks hästi, ka pere, kodu ja töö. Siiski ei ole nende sisemuses kõik justkui tasakaalus. Kas on tööelu võtnud võimust ja isiklikuks eluks ei piisa aega ja jaksu või vastupidi. Igal juhul vajab selline inimene aeg-ajalt endale meeldetuletust, et mõista, kuidas ta on tasakaalu kaotanud nii, et kogu eksistents on justkui kreeni vajumas.

Hiljuti käis vastuvõtul 47-aastane naine, kes on kodu loonud, lapsed juba suureks ja iseseisvaks kasvatanud, reisib palju maailmas ringi ja tal on ka tasuv töökoht ning majanduslikult turvaline. Iseenesest oli ja on ta oma eluga rahul – kas siis ei peaks olema? Küll aga nägi ta aina enam, et tema tähelepanu iseenda vaimsele ja hingelisele osale on jäänud aina väiksemaks. Ta tundis puudust kasvõi sellest, et teha õhtuseid jalutuskäike või võtta aega niisama olemisele ja elu nautimisele. Töö ja muu väline elu oli niisiis haaranud kogu tema tähelepanu ning pahaimamatult oli ta lasknud sellel toimuda justkui automaatpiloodi peal liikudes. Kui olime veidi vaadanud tema üldpilti TimeWaverist, nägime, et tema tasakaalutus ei olnud armastuse puudumine või enesekindlus ning -väärtustamine. Tegemist oli hoopis sellega, et alateadvus oli väsinud talle korduvaid märguandeid tegemast, kus tähelepanu oleks võinud jagada paremini enda sise- ja välismaailma vahel. Leidsime kliendiga veel palju erinevaid seoseid tema lapsepõlvega ning praeguse eluga ning lõpuks sõnastas ta ise tabava taotluse, millega edaspidiselt tööd teha: “Ma naudin iga hetke teadlikult ning tunnen endas tasakaalu!” Tänaseks on kliendi teekond koostöös TimeWaveriga olnud ca 3-4 nädalat, energiatase infovälja peal on liikunud 68%-lt 88%-le ning peale paari nädalat peale kohtumist saatis ta tagasiside: “Ma tundsin Sinu juurest seansilt minnes ennast üle pika aja jälle elavana! Ma olin küll kohutavalt väsinud ja magasin peale seda 2 tundi, aga ärgates tundsin juba tohutut motivatsiooni ja energiat teha oma igapäevases elus mingid konkreetsed muutused! Ma otsustasin hakata jälle hommikujoogat tegema, mis ununes mul juba 1,5 aastat tagasi ja sain mehe nõusse, et hakkame koos jälle õhtustel jalutuskäikudel käima, nagu vanasti! Tundub, et see teadlik plaanipidamine hakkab igapäevaselt mõnusaks harjumuseks saama ja see on nii äge! Tänan Sind ja annan Sulle varsti jälle teada, millal tahaksin uuesti tulla!”

Rõõm, et see klient võttis lõpuks härjal sarvist ja juhtimise oma elu üle tervikuna jälle enda kätte! See on tema jaoks alles teekonna algus, aga tore, kui saime jälle hoo sisse, mis oli vahepealses elus raugenud.

Soovin sullegi hoogu ja sära uue elurütmi leidmisel – hoia seda oma fookuses ja püüa nautida oma teekonda teadlikult!

2. käsitlus:

“Mäletan, et kümmekond aastat tagasi ütles üks varemgi edukalt tulevikku ette aimanud inimene, et lähiaastatel hakkab aina enam välja imbuma valgustkartvaid tegusid. Kõige varjatu esilekerkimine võib jätta mulje, et olukord on ikka päris hulluks läinud, kuid pigem on asi meie tajus. Kuna me enne seda kõike ei teadnud ega näinud, elasime õndsas teadmatuses. Paljud valivad selle tee tänagi, et kuidagigi rahu säilitada. Sest tõesti – kui lasta enesest läbi voolata kogu sellel esmapilgul vastuolulisena tunduval infol, mida mõistus tõrgub uskumast, siis varem või hiljem tuleb ikkagi igaühel leida oma sisemine tasakaal ja rahu,” kirjutab Telegrami kolumnist Erki Kaikkonen.

Tänane “Ajatu” ilmus esimest korda augustis 2013.

 

Kuidas siis leida seda sisemist rahu maailmas, kus olime harjunud uskumusega, et riik tegutseb ühiskonnaliikmete hüvanguks: kool valmistab meid parimal viisil eluks ette; meile on kättesaadav parim meditsiin; toit, mida poest ostame, on meie kehale ja tervisele hea ning meedia toob meieni ülevaatliku ja erapooletu ülevaate maailmas toimuvast.

 

Atsua hõim: unistamine loob maailma

Viimastel aastatel on iga vähegi kriitiliselt mõtleva inimese jaoks, kes julgeb asjade enesestmõistetavustes kahelda, avanenud hoopis vastupidine pilt – pilt maailmast ja ühiskonnast, kus mäng toimub väga mitmel tasandil ja sugugi mitte kõikide hüvanguks. Seejuures ei ole kindel, kelle huvides toimib riik, meedia ja meditsiin (eelkõige farmaatsiatööstus).

Ühte neist tasanditest on hakatud nimetama ka lääne-unistuseks. See mõiste pärineb nüüd juba mitmeid aastaid maailmas tegutsenud esimeselt Lõuna-Ameerika loodusrahvaste ja lääne ühiskonna inimeste ühelt edukamalt koostööprojektilt, mida nimetatakse “The Pachamama Alliance”.  Tegemist on liikumisega, mis kaitseb üle 10 miljonil hektaril asuvaid vihmametsi Lõuna-Ameerikas, mis on paljude sealsete looduses elavate hõimurahvaste koduks ja eluks vajaliku allikaks.

Projekt sai alguse Atsua hõimuga toimuvast. Nende looduslähedasse elukeskkonda hakkas juuri ajama naftatootmine ning nad sattusid abi otsides just õigete inimesteni, kes mõistsid lääne ühiskonna toimimisviise ja aitasid selle piirkonna muuta looduskaitsealaks, mis sundis naftatootjaid taanduma. Kui siis abistajad Atsua hõimu vanematelt küsisid, kas on midagi, mida nad saavad veel nende heaks teha, vastasid nood:“Minge tagasi sinna, kust te tulete ja aidake inimestel mõista, et nende viis unistada loobki seda maailma.“ Sellest sai alguse nüüd pea kõigil lääne tsivilisatsiooni eluviisist läbi imbunud mandritel päevane sümpoosion, mida nimetatakse The Pachamama Alliance Awakening the Dreamer Changing the Dream. Sümpoosionil on olnud inimestele väga suur silmiavav mõju ja sellest on saanud alguse mitmed suuremad algatused.

 

Mis see on, mis loob reaalsust?

See on ilmalava, mida oleme hakanud enesestmõistetavaks pidama maast madalast, neelates sisse tohututes kogustes avalikku meediat ja Hollywoodi filme, mis on üks võimsamaid globaalseid meediume ja jutuvestjaid. Iga kord, kui vaatame sellist filmi, on meile antud võimalus samastuda mõne peategelasega, tema käekäigu ja eluviisiga ning kogu sellest filmide ja narratiivide kompotist tekib meil märkamatult iseäralik viis märgata ja soovida oma ellu teatud sündmusi, asju ja elustiili. Ka kogu ülejäänud ühiskond sinu ümber vaid toetab selle loo jutustamist ja nende unistuste unistamist, mis ei vii aga isegi nende saavutamisel tõotatud rahuloluni.

Kui läheb õnneks, võid ühel hommikul ärgata ja avastada (eriti reisides), et unistused, mida oled pidanud iseenese omaks, ei ole muud kui sotsiaalselt aktsepteeritud unistused. Unistused, mille poole püüdlevad paljud, et saavutada heakskiitu teiste silmis ning selle kaudu rahulolu. Neid unistusi on piisavalt palju, aga neid kõiki iseloomustab laiem sotsiaalne aktsepteeritus. Miks me siis neid valime? Sest alternatiive ei ole väga palju nähtaval, neist ei räägita ja neist ei kirjutata. Peale kõige muu on meie eest kogu töö ära tehtud ja kui meie unistused on teistele arusaadavad, oleme ka teiste silmis aktsepteeritud ning ehk imetletudki.

 

Miks me peame “trendikaid” unistusi enda omadeks?

Vastus on üsna lihtne: inimese üks suuremaid hirme on hirm sotsiaalse tõrjutuse ees, ehk teisiti öeldes soov olla armastatud. See taju paneb meid ühes või teises suunas käituma. Püüame valida pigem seda, mis tagaks teiste heakskiitu ja avatust meie suhtes ning väldime seda, mis põhjustab tõrjumist. Samal põhjusel oleme muretsemas selle pärast, mida teised meist mõtlevad. Paradoks kipub aga oleme see, et kõige enam muretsevad need, kes on ise kõige rohkem teiste suhtes hinnangulised, sest me kipume teistele omistama enese viisi tajuda maailma, ka enese hirme ja unistusi.

Kunagi ütles Gunnar Aarma, Eestis armastatud vaimne õpetlane, et inimese päev peaks koosnema kolmest asjast. Esimene osa otsib vastust küsimustele: Kes ma olen? Kust ma tulen? Kuhu ma lähen? Teine tegeleb kõige eluks tarvilikuga. Kolmas osa puhkamisega.

Inimesed kipuvad leppima üsna pealispindsete ja kaduvate identiteetidega, nendega, mida teised neile omistavad, ning siis kiinduvad nende külge ja tegutsevad nende ülalhoidmise nimel. See on üsna habras pind, millele toetuda. Habras, kuna see on väga muutlik ning toob kaasa kriise erinevates eluetappides. Need rollid on ka need, mis laulatavad meid lokku unistustega, mida peame enese omadeks.

 

Kuidas leida OMA unistusi ja ISEENNAST?

Esmalt tuleb leida viis, kuidas pöörata pilk väljapoolt sissepoole ja õppida ennast kuulama. Märkama neid tõelisi motiive, miks valime oma ellu neid asju ja olukordi, mida valime ning millisel viisil oleme kõigega seotud ja ühendatud. Üks neid viise on meditatsioon, kuid meditatsioonilegi on ümbritsev pakkumas hulka erinevaid lähenemisviise. Nii tuleb igaühel leida oma tee enese kuulatamiseks.

Rahu leidmine ei õnnestu kindlasti vastandumise kaudu, vaid püüu kaudu mõista ja näha, kuidas kõigel on oma koht, mis ei tähenda, et peaksid kõike enese ellu valima. Nagu öeldakse, mõistmine ehk asetleidvate heade põhjuste mõistmine võimaldab loomulikult täita ka meie südame kaastundega ning leida sisemist rahu. Ja see, et kõigel on oma koht, ei ole esmapilgul üldsegi enesestmõistetav, kuid see perspektiiv on kättesaadav, kui seda soovida. Niisamuti, nagu kõigile on kättesaadav mehhanitsistlik akadeemilise maailma taju perspektiiv, et kõik on eraldatud, ning ei ole olemas mingit laiemat korrastatust ja korrastavat printsiipi. See on meie enda valida, millise perspektiivi võtame.

Võin siinkohal enese ja oma sõprade isiklikust kogemusest kinnitada, et kõige ühendatusele orienteeritus on märksa enam mõistmist ja rahu toov tunnetusviis kui eraldatusele orienteeritus. Teadusmaailma on hakanud tasahilju jõudma holistilised teooriad, mis võimaldavad teha käsitletavaks erinevate eluilmingute ühendatuse, kuid ilmselt võtab siiski kauem aega, et neid kõigis valdkondades omaks võetakse kui mõistmist võimaldavaid käsitlusviise.

Tuletagem siinkohal meelde prantsuse filosoofi, sotsioloogi ja ühiskonnategelase Pierre Bourdieu’ rõhutatut, et teooria ei ole kunagi tegelikkus, vaid püüd kirjeldada tegelikkust, niisamuti, nagu kaart ei ole territoorium, mille kirjeldust ta sisaldab.

 

Rahu loomine algab sinu enese sees

Rahu loomine algab rahu loomisest igaühe enese sees isiklikult. Juhul kui suudame tunda kaastunnet kõigi teiste suhtes, aga see ei laiene meile endile, on meil veel mida teha enese sees. Selleks, et jõuda rahuni eneses, tuleb meil võtta vastutus oma tunnete eest. Ning kui on soovi, siis meditatsiooni kaudu õppida märkama, kuidas meie tunded meis liiguvad, mille peale kasvavad ja mille peale kahanevad. Meil on levinud uskumus, et põhjustame üksteise tundeid. Vägivallatu suhtlemise praktikast lähtuvalt on aga üsna selgelt tunnetatav, et meie tunded on pigem tagasiside meie kas rahuldatud või rahuldamata vajadustele ning ootustele nende vajaduste rahuldamise viiside suhtes. Niisiis ei pettu me milleski muus kui vaid omaenese ootustes.

Selle ehedaim ilming on ehk olukord, kus ühe inimese käitumine toob stiimulina esile teises inimeses tugeva häirituse, kolmandad jäävad sealjuures aga täiesti rahulikuks. Nii võib juhtuda, et meie ootus elu ilmnemise viiside suhtes võib saada meile enesele sisemise rahu rikkujaks ning ei võimalda võtta elu muutlikkust vastu sellisena, nagu see ilmneb. Me oleme enamasti orienteeritud toetuma sellele uskumusele, et kõik püsib ja teatud määral püsibki.

Rootsis õppides sain mõista miskit, mis oli üsna vabastav: seda, et kõige kindlam asi üldse on, et kõik muutub ja kuna see on sedavõrd kindel, siis saab sellele täielikult toetuda. Kuidas siis toetuda sellele, et kõik muutub? Pole justkui ju miskit siis, millele toetuda… Nimelt olevat kõikide elusolendite iga eluhetke kõige suurem ja peamine väljakutse see, kuidas aktsepteerida muutust enese ümber ja iseenda sees. Kui suudame muutuse omaks võtta, tunneme sümpaatiat ja rahu, kui aga ei suuda muutust vastu võtta, tunneme antipaatiat ja hirmu. Nii on ka meie igaühe suurim väljakutse igal hetkel see, kuidas aktsepteerida muutust.

 

Kuidas vabaneda kannatusest?

Mõned aastad tagasi külastas Eestit Päikese Laamaks nimetatud väga lugupeetud budistlik õpetaja. Käisin minagi teda sõprade mahitusel kuulamas ja olen selle eest kindlasti väga tänulik, sest sain kuulda midagi, mis tõi minu elu igasse järgnevasse päeva rahu ja õnnelikkust kindlasti enam, kui seda oli seal senini olnud. Nimelt olevat hulk erinevaid viise, kuidas vabaneda kannatusest, aga on üks, mis selle praktiseerimisel toob rahu ja rõõmu ning taandab kannatuse igas hetkes. Selleks on kiindumatuse praktiseerimine.

Kas kiindumatus tähendab ükskõiksust? Kindlasti mitte. Kiindumatus tähendab lihtsalt kõige muutlikkuse ja ajutisuse aktsepteerimist juba ette. Palju on räägitud vajadusest tunda tänulikkust ja seda just siiralt hinge sügavusest voolavana. Kuidas seda siis saavutada? Kõik eelnev ongi teatud mõttes teekond siira tänulikkuseni. Juhul kui igas eluhetkes oled leppimas kõige muutlikkusega, siis tunned siirast tänulikkust iga hetke eest, mil püsib see, mis võimaldab rõõmu tunda ja pakub teatavat küllust ja rahulolu. See tähendab, et iga päevaga hakkab taandama elu eri mõõtmetest enesestmõistetavus ning asenduma tänulikkusega igas hetkes.

Muidugi peaks kiindumatus laienema mitte ainult ennast ümbritsevale, vaid ka enesele. Me oleme omale võimaldanud kuldsed vanglatrellid lääne-unistuse kaudu, olles sügavalt kiindunud enese nooruslikku välimusse ja eluperioodi, või olles kiindunud samastamisse teatud unistuste ja eesmärkidega. Vahel usume siiralt end midagi omavat, kuigi igasugune omaminegi kui sotsiaalne kokkulepe saab varem või hiljem otsa. Meil tuleb aktsepteerida, et saame teadvusena või vaimse olendina omada õigust kasutada ja hoolitseda oma keha eest ning liikuda ja toimida siin maailmas vaid seni, kuni see keha kannab bioloogilise elu tunnuseid.

Kui õpid hoolitsema oma keha eest, siis õpid hoolitsema ka kõige ümbritseva eest

Need, kes on püüdnud vastata Gunnar Aarma poolt esitatud kolmele küsimusele, on ehk ka kuulnud, et surm ja selle teadvustamine on meie üks parimaid õpetajaid, mis laseb meil tajuda elu väärtust ja teha selgemaid valikuid ning asetada oma elus väärtused teise järjekorda. See on, et ühel päeval tuleb meil siit ilmalavalt lahkuda, kuna kaotame võime selles osaleda ja meie keha saab taas osaks maast. Taas, sest me oleme seda ju kasvatanud ja toitnud esmalt emapiimaga ja siis kõige muuga, mida oleme pidanud söömise vääriliseks.

Meie kehagi ei ole enesestmõistetav, kuigi enamasti, juhul kui me ei ole praktiseerinud mõnd meditatsioonipraktikat, puudub meil kogemus enesest kui kehast eraldiseisvast teadlikkusest. Nii võib öelda, et meil kui teadvusel on oma kehaga suhe ja meie keha kaudu on meil suhe Maaga. Kehalgi on oma teadvus, millel on palju pistmist Maa kui tervikolendi teadvusega. Kehal on tohutu hulk erinevaid bioloogilisi nähtusi ja protsesse, mida me ei juhi, kuid mille tegevust me võime oma eluviisiga kas toetada või pärssida. Üks Põhja-Ameerika indiaani vanem on öelnud, et kui te õpite hoolitsema oma keha eest, siis õpite hoolitsema ka kõige ümbritseva eest. Sest kehale vajalik tuleneb kõigest ümbritsevast ja oma keha kaudu oleme me väga tugevalt keskkonnast sõltuvad.

Väline maailm on sinu sisemise maailma peegeldus

Vaata enesesse, leia see, mida soovid elus kogeda ja miks. Taotle teadlikult seda, mida soovid. Leia ka, mis omab sinu jaoks tähendust ning ole valmis, et ka see on pidevas muutuses, õpi vastu võtma muutusi ja usalda, et elu on heatahtlik ja et kõigel on oma hea põhjus ning astu teele, mõistmaks neid häid põhjusi.

Märka ilu enda ümber. Ilu on hetkes, siin ja praegu, nendes helides, nendes värvides ja tajudes. Kui sulle miski meeldib, siis tunne sellest rõõmu, sest see võib muutuda ning kui sulle miski ei meeldi, siis võta see rahulikult vastu, sest enamasti ei ole see eluohtlik ning hea on teada, et seegi muutub. Kõik, mis ilmneb, on ühel või teisel viisil õppimiseks. Väline maailm on täielikult sinu sisemise maailma peegeldus. Hea on, et see peegeldus on 100% aus, seda võib usaldada.

Kui see sulle ei meeldi, siis leia endas, mida muuta ja muutub peegeldus sinu ümber. Kui otsustad end muuta, siis ära mõista end hukka, vaid püüa mõista, mis on see ilus vajadus ja põhjus, et sinus üks või teine hingejõud (mõtted, tunded, tahe) ilmnevad. Rahu keset ei maksa otsida väljastpoolt, rahu kese on sinu enese olemuses ja on seal kogu aeg olnud.

(

3. Käsitlus:

Mis oleks kui sa teaksid päris kindlasti, et peale seda elu, praegust kehastust lähed sa palju paremasse paika? Kas siis võiksid sa kõike vabamalt ja rahulikumalt võtta? Mis oleks kui kõiki ühel hetkel ees ootav surm, lahkumine oma praegusest füüsilisest kehast oleks tegelikult hoopis vabanemine- kui seda vaid suudetaks võtta loomuliku sündmusena?

Elu eesmärk on välja jõuda püsivasse seisundisse, milles võiksid surra rõõmus- kahetsemata, kartmata, vihkamata ning igatsemata. Elu mõte on elada nii, et kõik vajalik saab tehtud. Hea on välja jõuda sisemisse ning välisesse külluseseisundisse, milles sul on kõik, vajamata mitte midagi ülearust.

Kui surra kahetsedes, siis tuleb muidugi tagasi tulla, uuesti sündida. Kui surra endast maha jäänud asjadesse kinni jäädes, suutmata nendest lahti lasta, siis tuleb tagasi tulla, oma asjadele järele. Ja kui surra paljude endast maha jäänud inimeste pärast kartes või neid igatsedes, siis annab Universum sulle samamoodi uuestisünni näol võimaluse tagasi tulla, oma kalleid taasleidma. 

Mõnel inimesel ongi tõelise rahu leidmiseks vaja teenida ning omada palju asju ning raha. Teisel inimesel on vaja rahu leidmiseks omada palju rahulikult olemise aega. Kõik, mis kellegi jaoks tõesti toimib, sobib. Kas oled kunagi mõelnud, et võibolla on hoopis sinu tasases, tavalises olemises just see kõige õigem olemise viis peidus? Õnnelik on alati see, kes on ka sisimas rahul sellega, mis tal on nüüd ja praegu.

Mõned inimesed suudavad rahuhetki leida vaid oma võimete piire kombates, ennast ületades, ennast lõpuni läbi kurnates end lausa ohtu pannes. Siis, näiteks suure melu keskel saabub nende jaoks täielik kohaloluseisund, läbi mille saavad nad sügavaid rahumomente kogeda. Rahukogemusi, rahuhetki otsitakse läbi erinevate tegevuste kasvõi maa või vee alt ning kõrgelt õhust, lausa kosmosest, kuid lõplik rahu on tasakaal. See on kõikide oma sisemiste aspektide vahel rahu sobitamine, kesktee leidmine ning kompromissi saavutamine. Kui see sisemine harmooniaseisund kandub üle ka välisesse, sind ümbritsevasse keskkonda, siis on sellel elumuutvad tagajärjed.

Õhtul, pärast päev otsa ringi tormamist on hea lõpuks voodisse heita. See hetk, mis enne uinumist kogetav on, on tõeline rahuhetk. Samamoodi on seda näiteks peale päev otsa looduses matkamist või peale õues jahedas toimetamist lõpuks sooja vanni või saunalavale jõudmine. Kontrast nende õrnalt vibreerivate rahuhetkede kohaloluenergia ning argipäevase virrvarri vahel on hiiglaslik. Kuid mis oleks, kui selline rahumoment oleks püsiv, saadaks sind põhimõtteliselt alati, enamustes toimingutes, mida sa teed? Sellised rahuhetked on tunnetatavad tänu kõrgemale teadvuse seisundile. Mis oleks kui hetkelistest seisunditest saaks püsiv tasand? See on ühendväljaga üksolemise tunne. See on hetk, kui Universumi armastus voolab tõeliselt läbi sinu. 

Miks inimene ei saa niisama rahus olla, miks ta peab kogu aeg kuhugile minema, kellegiga ühendust võtma, võib olla selle pärast, et ta lihtsalt põgeneb enda eest. Või otsib ta tõesti igalt poolt välisest vastuseid, et kuidas leida rahu? Ummisjalu enda eest põgenemisega õnnestub inimesel igal juhul luua sisemist ning välist karmat ehk rahutust juurde. Kui istuda maha ja lihtsalt olla, hakkavad su millalgi kaotadud osad ajapikku iseenesest tagasi tulema. Need enda puudulikku enesearmastusse ning enda eest piisavalt mitte hoolitsemisse kaotatud osad on vajalikud ja kannavad endas tegelikke vastuseid, mida inimene laiast maailmast ning ka teistest inimestest otsib.

Kui inimene otsustaks ja tal on selleks tegelikult ka võimalus, et nüüd on mul kuu aega puhkus ja ma ei tee mitte midagi, siis võib vabalt teisel, kolmandal või kümnendal hommikul ärgates juhtuda, et ta hakkab ilma üldsegi liigselt mõtlemata, pingutamata või plaanimata tegema seda, mida ta tegelikult peaks esmajärjekorras tegema. Lülitudes rahuvoogu, vaigistades oma meele, leides tasakaalu, laskmata oma uitmõtetel enam ennast ning oma elu juhtida, hakkab inimene toimima läbi Kõrgema juhatuse. Siis hakkavad justkui iseenesest inimesega juhtuma õiged asjad. Sa hakkad ise oma reaalsust looma selliseks, nagu on tegelikult sinu jaoks õige ja just selliseks, nagu sinu hing on siia kehastudes parimaks ning õigemaks pidanud. Ning su Kõrgem mina tuleb sulle appi, et otsustavalt, kindlalt kuid kiirustamata hakata sulle looma sellist elu, milles sa leiad oma rahu.

Kõrgema juhatuse järgi tegutsemine on kogetav järgmiselt: Sa istud rahu ja sisemise vaikuse seisundis ja ühel hetkel tõused ning lähed lihtsalt teed mõne ammu edasilükatud asja ära või avad uue taipamise näol justkui imeväel mõne uue ukse. Olgu selleks siis edasilükatud telefonikõne, koristamine või isegi täiesti uue tegevuskava koostamine. Ainus erinevus selles mentaalse loogika järgi toimimisele on see, et sa lähed tegudele samal ajal kui sisemine vaikus säilib. Sind ei pane liikuma mitte mõte, vaid sa läksid ja tegid selle vajaliku teo ära ning sa ei teinud ise isegi otsust, et nii, nüüd ma võtan kätte ja teen selle viimaks ometi ära. Kogu terviklik lahendus kestnud probleemile saabub rahus ja vaikuses, viibides madala sagedusega ajulainete võngetes. Millal selline ümberlülitumine kõrgema juhatuse kuulmisse juhtub, sõltub sellest kui kaua läheb kehal aega enda tervendamiseks, meele rahustamiseks, väljapuhkamiseks ning tasakaalustamiseks.

Samamoodi nagu enda sisemaailma eest, pole ka füüsilise keha ning välise maailma materiaalsete vajaduste eest maises kehastuses pääsemist. Kuid toimides läbi juhatuse, läbi südamehääle hakkavad kõik edasilükatud toimetused justkui imeväel tehtud saama. Kõik, mille sa oled endale läbi ego tahte loonud, saab hakata vaikselt kaduma ja jääb vaid see, mis teenib sinu rahu. Kõik mis sa oled endale eesmärgiks teinud läbi ihalemise või teiste tahte järgi toimimise saab hajuda ja sulle jääb palju vabadust. Mida rohkem on sul vabadust ning aega teha seda, mida tõeliselt pead, seda rohkem on sul rahu. Mis sellel ümberlülitumisel praegu kohe sündida ei lase, on hirm. Kuid iga hirm on ületatav ja selle sügavam algpõhjus leitav. Iga probleemi algpõhjus on sügaval pesitsev varjatud miinuspoole traumeeriv energia, mis inimese sisemist last mõjutab.

See, mis kellegi rahulikuks teeb võib samas igaühe jaoks erinev olla, samamoodi see, mis rahulolu annab. Selge peaks olema, et jutt käib siinkohal lihtsalt tervislikult, puhtalt “veebaasil” elamisest, tõelise sisemise rahu leidmisest. Igasugused abistavad ained ning stimulandid võivad pikemas perspektiivis alati olla tee endast eemale.

Kui sulle annab rahu teiste ennastohverdav abistamine ja tingimusteta teenimine, siis palun, see on väga üllas tee. Kuid inimene võib olla pealtnäha vaimselt väga arenenud- ta suudab olla alati lahke, naeratav, hooliv ning alati valmis teisi aitama, kuid see ei tähenda, et ta on seesmiselt, õnnelik, terve, armastav või rahulolev. Kui inimese rahulolu tuleb enamalt jaolt sellest, et teised on temaga rahul, siis võib olla vaja rahu leidmiseks väga palju ringi sebida.

Vahel on vaja inimesel arenemiseks pikalt olla upakil ja kui keegi talle agressiivselt, ilma palumata appi tuleb ning hakkab tema asju “paremaks” muutma, kaotab “abivajaja” selleläbi endale vajaliku õppetüki õppimise võimaluse. Või võimaluse leida ise hakkama saamise tee. Sest mõnel juhul läheb oma tee ning võimaluste leidmiseks lihtsalt aega, kuid viimaks saabub siiski päästev lahendus. Inimesele tuleb anda valik näiteks lõpuks ise abi otsida ja siis otsib ta seda enamasti enda jaoks õigest kohast.

Inimesel on vahel vaja viibida päris pikalt armetus seisus, et ta saaks aru, mida see olukord, millesse ta on sattunud tegelikult talle öelda tahab. Ja sel ajal pole tegelikult ilus sekkuda enda arusaamadega õigest või valest. Sest lõpuks ei tea vägisi aitaja ka seda, mida teine tegelikult on teinud, et täbarasse seisu jõuda. Tingimusteta armastus kaasab endas kaastunnet ja kui sa ligimest armastad, annad sa talle võimaluse- võimaluse areneda. Ja ühel hetkel, kui see on tema jaoks õige, saab ta ise jalad alla.

Rahuni minemise perioodil tasub hoiduda igasugustest hektilistest siia-sinna liikumistest ja esimese kihu ajel lendu minemisest. Hea on ennast maa külge ankurdada ja lihtsalt oodata… oma aega. Vahel on selleks, et enda sees rahu leida vaja toetajaid välises ilmas, kuniks sisemine rahuseisund kinnistub. 

Rahu leidmiseks on tarvis leida oma koht. Rahu leidmiseks on vaja leida oma aeg. Rahu leidmiseks on vaja leida oma tee, mida mööda käia. Rahu leidmiseks on vaja leida tegevus, mis rahu annab. Rahu leidmiseks on vaja korraldada enda elu, mitte teiste oma. Rahu leidmiseks on vaja ennast armastada ja enda eest hoolitseda. Ning vahel on rahu leidmiseks vaja maailm üle kavaldada ja luua endale ajutiselt sobiv uus reaalsus, milles saad sügavuti terveneda. Ja rahu leidmiseks on vaja eelkõige leida ennast. Seejärel võib lisada enda ellu uue endaga tõeliselt sobiva inimese. Kui sul seda kõike leitud pole, kuid sa soovid siiski hakata tõelise rahu poole liikuma, siis alusta praegu sind mitteteeniva lahti laskmistest.

Tegelikult ei ole teel rahu poole see, et sa teatud perioodi jooksul ei taha mitte midagi, üldsegi paha. Mitte midagi tegemist toetab mitte midagi tahtmine väga mõnusalt. Tahtes teatud aja rahulikult mitte midagi tahta, leiad sa ühel hetkel selle, mida sa tõeliselt tahad. Hea pole tihtipeale tahta ka seda, mida keegi teine tahab. Hea on kui saad oma tahtmistega oodata. Esimene, teine või isegi kolmas asi, mis tundub õige ja hea tahmisena, võib seda mitte olla.

Selle tee äratundmine ja sellel otsustavalt käima hakkamine, mis on sulle määratud, annab sulle üsna koheselt hingerahu, sest hing näeb, et sa oled viimaks ometi otsustanud õigele teele asuda. Esimese sammuna on vaja loomulikult vabaneda segavatest ja ebakõlalistest, enda sisse kogutud energiatest. See vabanemiste periood võib olla üsna turbulentne, kuid tunnetades sügavuti eesootava püsiva tõelise rahu lähenemist võid leida endas jõu kõigega kohtuda.

Mis on kellegi tee? Võibolla meeldib sulle näiteks matkata, kuid sedagi lihtsalt, tasaselt, käies lihtsaid radu. Vastus peitub alati tegelikult siinsamas lähedal. Õnnelik on see, kes leiab oma rahu ja õnne siitsamast, kas või oma maja tagusest metsatukast koeraga jalutades. Õnnis on see, kes ei pea rahu leidmiseks tingimata kusagile kaugele, seitsme maa ja mere taha sõitma.

Kas on asju, mis käivad sinu käes kergesti? Kas sa suudad näiteks ilusasti sokke kududa, pilte joonistada, tunned taimi, ravimtaimi, oskad mingeid masinaid parandada, oskad küpsetada midagi imemaitsvat, tublisti köögis toimetada, oskad ilusaid fotosid klõpsata või isegi tuba ning autot koristada, nii et kõik on pärast tõesti ilusti korras. Igaljuhul tea, et need kõik on väga erilised anded ja seda ei tasu võtta üldsegi iseenesestmõistetavana. Mõni niiöelda lihtne asi: hoidise valmistamine, tapeedi panemine, puude lõhkumine, osav näputöö ja nii edasi, kõik see, mida sina suudad kergusega, ei pruugi olla mõne teise jaoks kaugeltki niisama lihtne. Räägitakse lihtsuse võlujõust ja need väikesed saladused, tarkused, mida iga inimene on enda toimetusi tehes omandanud ja ilma milleta ei saaks tema toimimine olla sedavõrd ladus, on elamise maagia. Väga palju sinus, mida sa oma igapäevatoimetustes iseenesest mõistetavaks pead, on tegelikult anne, suur kunst, imeline oskus.

Püüa leida oma ime lihtsalt olemises sina ise. Sa oled oma ande kunagi omandanud läbi kogemuste ja see on olnud väga oluline tee, mis on sind milleski, ükskõik siis milles, meisterlikuks teinud. Õpi hindama seda, mis tuleb sul hästi välja. Hea on õppida neid väikeseid enda imetegusid märkama. Selline eriline oskus millegagi ülihästi toime tulla on igaühel. Olgu see nii lihtne kui tahes. Ja see võibki olla see ankur ja vundament, millele hakata oma rahu ja rahulolu ehitama.

Mõnel juhul vajab leitud sügav rahuseisund harjumist, aga kui inimene on tõelist rahu kogeda saanud, siis pole ühel hetkel muud enam nagu vajagi. Juba tänasest võib kõik olla hea ja uus, hakates ehk vaid lihtsamini olema ja leides oma võlumise jõu kõige lihtsamatest tegemistest.

4. Käsitlus:

1. ...otsustas mees lahku minna, jäin lapsega kahekesi.
# ju siis suhted teie kahe ja teiste vahel olid sellised. See on lihtminevik, aga segab olevikku, mis seega ei ole lihtne. Élu on olevikus ja minevikust tuleb lahti lasta, keerata uus elulehekülg. Vanas haava ei maksa pidevalt osatada.
2. ...hakkas ühtäkki taas lapsest huvi tundma. Vägikaika vedamine on kestnud nüüdseks 3 aastat.
# Mõõdupuuks on laps ja tema heaolu. Kui see tekitab lapsele häireid, ebamugavusi jms., siis neid suhteid vältida. Siin ilmselt vajalik kohtulik sekkumine. Kuivõrd ta majanduslikult last on toetanud ja toetab, alimendid ja +...? Need kindlasti lapse huvides sisse nõuda.
3. ei ole ma suutnud oma maailma tasakaalu saada. Et unustada suhe, läksin lapse kõrvalt ülikooli, mille äsja lõpetasin.
# Õpitud tarkus ei kao ja tarkuste varasalv on valmis uueks tööks. uut tööd tuleb järjekindlalt otsida nii virutaalselt kui ka reaalselt kohtadel käia. Järjekindlalt ja kannatlikult. Tubli, et õppisitie!
4. Ma tahaks, et ta läheks jäädavalt, jätaks mu hinge rahule, Kohtumiste järel on laps pöörane, sõnakuulmatu, ärev, vägivaldne ning rahutu. Kui ta maakeelsest jutust aru ei saa, siis sotsiaaltöötaja (resp. lastekaitse-töötaja, lastekaitse jurist) abil asjad korraldada. vt. p. 2.
5. Ka öösiti ei suuda ma end välja magada, kuna laps on öösiti samuti rahutu,
# stress ja depressioon ja üleväsimus (eelkõige psüühiline) vajavad veidi arstirohtudega toetamist (antidepressand ja und soodustavad võtted).
6. Olen 3 aastaga juurde võtnud 15 kg. Toit pakub lühiajalist rahuldust. Vahel ma avastan end enesetapumõtetelt
# depressioon annab liigse isu. AD aitab, dieedi korrastamine, ja mõõdukas liikumine. Eelkõige psühhoregulatsioon (alustada minu Palve-Meditatsiooni esimesest sammust).
7. Viimasel ajal ajab iga lapse jonnihoog mind nii vihale
# Soe dušš (vann) rahustavad nii last kui ka Teid. Kindlasti kasulik mõlemile.
8. Teen tööd, mida ma ei armasta
# Igat tööd annab teha loominguliselt, uutmoodi, teiste aktsentidega. Mänguliselt. Repertuaar on selline ja selline on teie roll selles elu-töö-näitemängus. Seda rolli tuleb Mängida, mänguliselt, loovalt. Võtta ka kui sportlikku mängu. Võtta kui treeningut teie tulevase töökoha tarvis.
9. Kuidas ma suudan enesega rahu sõlmida.
# Ravimid, harjutused, 1..8 valdkonna tegemised, uus lehekülg. lapsevanker ja töövanker vedada uut moodi.
Eluvõitlus karastab, võitlusvaimu kergitada lapse ja enda nimel.
Päevik aitab mõtteid korrastada, paremini lahendeid leida ja neid realiseerida. Mis teistmoodi elukorralduses ette võtta (enda suhtes aus olla) jne.
Julgust puhata, ka puhkehetkeid tekitada (silmadele, lihasrühmadele, psüühikale, kogu kehale...).
(https://www.kliinik.ee/psuhhiaatria/id-7/noustamine?question=64824)

5. käsitlus:

Kuigi ma aktiivselt Sisekosmosesse enam ei kirjuta, saan tänaseni veel lugejatelt kirju küsimustega, kuidas teadlikumalt oma elu elada, kuidas oma mõtete ja emotsioonidega paremini toime tulla ning üldse õnnelikum olla (nagu mul oleks kõik need vastused olemas ja ma oleks kõige sellega ilusti toime tulnud, eks :)!? ). Siia võib lisada veel hulga inimesi, kes otsivad mitte niivõrd seda, kuidas enesega suuremas rahus olla ja seeläbi oma elu rohkem nautida, vaid nad on eesmärgikütid – nad loodavad, et eesmärkide saavutamine toob nendele rahu.

Täna ei mõistaks ma kumbagi nendest hukka. Ka mul endal on mitmeid eesmärke ja unistusi, mistõttu võin ka ennast vabalt eesmärgikütiks nimetada. Ja samas otsin ma ka jätkuvalt püsivat sisemist rahu, mistõttu võib mind ka rahukütiks nimetada.

Siiski eristab üks pisiasi mind 10 aasta tagusest minust. Nimelt on nende kahe – rahu ja eesmärkide – järjekord muutunud. Kui 10 aastat tagasi olid eespool eesmärgid, mille saavutamise läbi lootsin rahu leida, siis täna on eespool rahu, milles püsimise abil usun kiiremini eesmärke saavutada.

Kõik, kes otsivad sisemist rahu, soovitan kuulata / vaadata Moojit. Tal on olemas ka eesti keelne YouTube kanal, kus tublid eestlased on mitukümmend videot eesti keelde tõlkinud. Ilma liialdamata julgen öelda, et Moojil on kõikidele inimestele, kes otsivad sisemist rahu, vastused olemas. Iseküsimus on vaid selles, kas sa oled valmis teda päriselt kuulama?

Kui mulle 2010.aastal esimest korda Mooji video saadeti (just see siin), suhtusin sellesse üsnagi üleolevat, sest arvasin seda kõike teadvat. Õnneks oli elu mulle armuline ja pakkus piisavalt palju probleeme ning kannatusi, mistõttu pidin ühel hetkel selle video uuesti üles otsima ning seda värske pilguga vaatama. Ja võib öelda, et see muutis mu elu ja eneseotsinguid. Nagu videos öeldakse, peaks otsimise asemel hoopis otsimisest loobuma. Alguses võib see kõlada lihtsalt sõnakõlksuna, mistõttu julgengi öelda, et sellele mehel on kõik vastused meile olemas, aga kas me oleme valmis teda päriselt kuulama?

Alusta sellest videost

PS. Nendele inimestele, kes usuvad õnnelikuks jätkuvalt saada teistpidi – kõigepealt eesmärgid ja siis töö iseendaga seespidiselt - , julgen oma kogemusele tuginedes öelda, et see ei tööta. Vähemalt minu puhul ei töötanud. Täna tunnen tänulikkust, et kõik läks just niipidi. Olen viimase 10 aasta jooksul pidanud palju kannatama, et teatud asjades mõistmiseni jõuda, ning paljud kannatused nendest olid puhtalt minu enda poolt loodud. Neid oleks saanud vältida, kui oleksin varem hakanud asju nägema niipidi, nagu näen neid praegu.

Minu käsitlus:

See käsitlus areneb pidevalt edasi, kuid mõned pidepunktid on juba paigas. Sisemist tasakaalu ja rahu saab leida ainult enda seest, seda ei ole võimalik väljaspoolt saada.

1. Ela ennast välja

inimesed peavad oma emotsioonid välja laskma. Õlearune emotsioonide kuhjumine vähendab õnnelikkust, edukust, elukvaliteeti ja teeb inimesed emotsionaalselt ebakindlateks.

2. Mediteeri

Mediteerimine aitab rahuneda. 10-15 minutit iga päev. Mediteerimine aitab ka oma mõtetes selgusele jõuda. 

3. Puhka piisavalt

Piisav puhkus ja hea uni on tegevustes läbilöömise aluseks. Sellele järgneb omakorda edu, millele järgneb õnn, meelerahu ja lõpuks ka sisemine rahu.

4. Tegele sellega, mida armastad ja milles sa oled hea.

Muidugi, kui sa tegeled sellega, mida sa armastad ning kui sa oled ka selles hea, siis oled sa jõudnud sisemise rahuni. Ning kui sa suudad seda teha järjepidevalt sama või parema kvaliteediga, nii, et muud tegevused sind ei sega, siis oled sa jõudnud sisemise tasakaaluni. Kuid see peab olema see, mida sa tõeliselt armastad, mitte näiliselt.

5. Lase ennast mõtetest (ja emotsioonidest) vabaks

Selleks, et olla rahul praeguse olukorraga tuleb kaotada ära oma emotsioonid ning lõpetada tuleviku peale mõtlemine. See on alguses päris keeruline. Selle tegemiseks võib näiteks proovida mediteerimist. Isiklikele kogemustele tuginedes, mediteerimine toimib.

6. Unista suurelt.

See on eelmise vastand. Samas tuleb ka mõelda, milline oleks tulevikus su unistuste elu ning, kas sa oleksid seal kõigega ka rahul. Ning siis leiuta olukord, kus sa oled kõigega rahul.

7. Täida oma unistused.

Unistuste täitumine viib sind vastavusse sinu tegeliku iseendaga. Kuid siin tuleb olla hoolikas: täita tuleb need unistused, mis on ka päriselt sinu omad, mitte ei ole teiste poolt sinu pähe pandud. Selleks, et teada saada, mis on sinu päris unistused, selleks tuleb mõelda ajas tagasi, selle peale, millest sa väiksena unistasid. Just see, lapsena unustatud unistus (võib-olla natukene muudetud kujul) ongi sinu tõeline unistus.

8. Saa õnnelikuks.

Õnnelikkus on oluline eeldus edukaks saamisele. Edukus omakorda loob eelduse sisemise tasakaalu leidmisele. Selleks, et seda saavutada, tuleb teha seda, millest sa oled unistanud.

9. Usu selle võimalikkusesse.

See on kõige olulisem. usu, et sul on võimalik saavutada sisemist rahu ja tasakaalu ning hakka selle poole liikuma.

10. Saa tagasi ehedaks iseendaks.

saa tagasi selliseks nagu sa olid lapsena (enne kooli). Kui sul ei olnud veel muresid. Unista endiselt ja tunne huvi kõigi maailma aspektide vastu.