OSTEOPAATIA?

Osteopaatia aluseks on 1874. aastal Ameerika sõjaväearsti ja inseneri Andrew Taylor Stilli rakendatud ravipõhimõte, mille ta nimetas osteopaatiaks (kreeka keeles osteon – luu, pathos – haigus, kannatus).
Dr Stilli järgi on inimkeha üks tervik: toimimishäire ühes piirkonnas kahjustab teisi piirkondi.
Ta oli veendunud, et enamikku haigusi võib leevendada või ravida ilma medikamentideta. Võtmeks on anatoomiliste kõrvalekallete leidmine ning vaba närvienergia ja kehavedelike voolu takistavate häirete korrigeerimine kehas.
Dr Still pidas paljude haigusseisundite põhjuseks tugi-liikumisaparaadi häireid. Ta avaldas osteopaatia põhitõed teoses “Osteopaatia filosoofia”, kus selgitas, et osteopaatiline kahjustus selgroolülide vahel põhjustab veresoonte ja närvide pitsumist. Pitsitusseisundi eemaldamisel osteopaatiliste võtetega antakse organismile võimalus end ise tervendada.
Ameerikast levis õpetus Euroopasse – esmalt Inglismaale, sealt edasi Prantsusmaale, seejärel teistesse Euroopa riikidesse

Osteopaatia põhitõed

1. Keha on tervik.
2. Struktuur ja funktsioon on vastastikuses sõltuvuses.
3. Kehal on omadus ennast kaitsta ja parandada.
4. Kui normaalne kohanemisvõime on häiritud või välised mõjurid takistavad keha eneseregulatsiooni, võib areneda haigus.
5. Kehavedelike vaba voolamine on tervise säilitamise aluseks.
6. Närvid mängivad olulist rolli kehavedelike voolamise kontrollimisel.
7. Osteopaatiliste manipulatsioonide ülesanne on kõrvaldada mehaaniline surve pehmetele kudedele (närvidele) ja luua võimalus närviregulatsiooniks, kehavedelike ringluseks, seega tervenemiseks.

Mis vahe on osteopaatial ja teistel manuaalse meditsiini erialadel? Mis teeb osteopaatia eriliseks?
Üldjoontes on osteopaatia ja teiste käelisel tegevusel põhinevate manuaalse meditsiini erialade – kiropraktika ja manuaalteraapia – diagnostika ja raviloogika sarnased. Paljud ravivõtted kattuvad.

Kiropraktik pole ühelgi maal arst, manuaalteraapia ja osteopaatia aga on üldjuhul arsti lisaerialad. Kiropraktika võtted on kõige kiiremad ja järsemad, osteopaatia omad kõige delikaatsemad, detailsemad ja kõige rohkem inimkeha keerukust ja seoseid arvestavad. Ma võrdleksin osteopaatia seanssi klaverihäälestamisega. Nii nagu delikaatne muusikainstrument, läheb ka inimkeha häälest ära vastavalt sellele, kuidas me temaga käitume.
Ja kuna me üldjuhul temaga eriti hästi ei käitu, vajab keha häälde seadmiseks välist abi.

Osteopaatilise ravi eesmärgiks on taastada keha normaalne liikuvus, koordinatsioon ja rüht.
Ravi on lihtne ja peaaegu valutu, sest klassikalise osteopaatia puhul ei kasutata nn kiireid löögitehnikaid. Osteopaat viib protseduuri läbi nn pika hoova tehnikaga, kasutades jäseme või keha kaalu koos erinevate liigutustega. Osteopaadid liiguvad oma käega kuulamisel ja manipuleerimisel viiel eri tasandil,milleks on nahk,vedelikud,lihalkiled,lihased,luud.

Profülaktiline ravi hoiab ära hilisemad valud. Kui valu on kannatatud juba pikka aega, tähendab see organismi appihüüdu, ja kui valust proovitakse vabaneda valuvaigistite abil, muutuvad sümptomid veelgi tõsisemateks ja probleemid sügavamateks tänu lisandunud kõrvaltoimetele.

Näidustused osteopaadi poole pöördumiseks
Lülisamba mehaaniliste funktsioonihäiretega seotud probleemid (üle 90% kõigist tugi-liikumisaparaadi probleemidest).
Kaela- ja peavalu (migreen), pearinglus, lõualiigese-, õla- ja käevalu, karpaal­kanali sündroom, meeleelundite vaevused (kuulmise, nägemise nõrgenemine).
Selja- ja roietevalu, valu rinnakus, valu südame piirkonnas, arütmia.
Jalga kiirguv valu (ishias), õndraluuvalu, puusa-, põlve- ja pöiavalu, lihase­valud, siseelundite vaevused (kõhuvalud, menstruatsioonihäired, kõhukinnisus).
(Spordi) ülekoormussündroomid – nn tennisisti ja golfimängija küünarnukk, muud samalaadsed kõõluste kinnituskohtade probleemid.

Näidustused lasteosteopaadi poole pöördumiseks
sünnitraumad ja operatsioonid, entsefalopaatia, minimaalsed ajutalitluse häired, neuroosid, tähelepanu- ja käitumishäired, psühhomotoorse, kõne- ja intellektuaalse arengu peetus, neuroloogilised probleemid, peavalud, hüpertensiivne-hüdrotsefaalne sündroom, mõningad kõrva-nina-kurguhaigused, rühihäired (skolioosid, kõverkaelsus), luustiku ja lihastiku häired, sagedased külmetus- ja seedetraktihaigused,düsleksia,kõnehäired.

Seansi kestus: pool tundi kuni tund.
Ravikordi: vastavalt vajadusele.
Sagedus: 1–2 korda nädalas,mõnel puhul kord kuus.

Osteopaatia seanss sisaldab manuaalseid uurimistehnikaid, mille abil määratakse kindlaks valu põhjustavad ja soodustavad faktorid. Selgitatakse, millised struktuurid omavad valu tekkes suuremat või väiksemat tähendust, millised on muutunud esmaselt, millised sekundaarselt.

Vastunäidustused
Neid on vähe ja need on suhtelised, s.t et teatud ravivõtteid oskuslikult ja ettevaatlikult kasutades saab osteopaatiat siiski rakendada.
Olulisemad: äge põletik, pahaloomulised kasvajad, väljendunud osteoporoos, märkimisväärne degeneratsioon, deformatsioon, hüpermobiilsus,pikaajaline antidepressantide manustamine,alkoholism.

AJALUGU

Osteopaatia aluseks on 1874. aastal Ameerika sõjaväearsti ja inseneri Andrew Taylor Stilli rakendatud ravipõhimõte, mille ta nimetas osteopaatiaks (kreeka keeles osteon – luu, pathos – haigus, kannatus). Dr Stilli järgi on inimkeha üks tervik: toimimishäire ühes piirkonnas kahjustab teisi piirkondi. Ta oli veendunud, et enamikku haigusi võib leevendada või ravida ilma medikamentideta. Võtmeks on anatoomiliste kõrvalekallete leidmine ning vaba närvienergia ja kehavedelike voolu takistavate häirete korrigeerimine kehas. Dr Still pidas paljude haigusseisundite põhjuseks tugi-liikumisaparaadi häireid. Ta avaldas osteopaatia põhitõed teoses “Osteopaatia filosoofia”, kus selgitas, et osteopaatiline kahjustus selgroolülide vahel põhjustab veresoonte ja närvide pitsumist. Pitsitusseisundi eemaldamisel osteopaatiliste võtetega antakse organismile võimalus end ise tervendada. Ameerikast levis õpetus Euroopasse - esmalt Inglismaale, sealt edasi Prantsusmaale, seejärel teistesse Euroopa riikidesse

Osteopaatia põhitõed

1. Keha on tervik.
2. Struktuur ja funktsioon on vastastikuses sõltuvuses.
3. Kehal on omadus ennast kaitsta ja parandada.
4. Kui normaalne kohanemisvõime on häiritud või välised mõjurid takistavad keha eneseregulatsiooni, võib areneda haigus.
5. Kehavedelike vaba voolamine on tervise säilitamise aluseks.
6. Närvid mängivad olulist rolli kehavedelike voolamise kontrollimisel.
7. Osteopaatiliste manipulatsioonide ülesanne on kõrvaldada mehaaniline surve pehmetele kudedele (närvidele) ja luua võimalus närviregulatsiooniks, kehavedelike ringluseks, seega tervenemiseks.

Mis vahe on osteopaatial ja teistel manuaalse meditsiini erialadel? Mis teeb osteopaatia eriliseks?

Üldjoontes on osteopaatia ja teiste käelisel tegevusel põhinevate manuaalse meditsiini erialade – kiropraktika ja manuaalteraapia – diagnostika ja raviloogika sarnased. Paljud ravivõtted kattuvad.

Kiropraktik pole ühelgi maal arst, manuaalteraapia ja osteopaatia aga on üldjuhul arsti lisaerialad. Kiropraktika võtted on kõige kiiremad ja järsemad, osteopaatia omad kõige delikaatsemad, detailsemad ja kõige rohkem inimkeha keerukust ja seoseid arvestavad. Ma võrdleksin osteopaatia seanssi klaverihäälestamisega. Nii nagu delikaatne muusikainstrument, läheb ka inimkeha häälest ära vastavalt sellele, kuidas me temaga käitume.
Ja kuna me üldjuhul temaga eriti hästi ei käitu, vajab keha häälde seadmiseks välist abi.

Osteopaatilise ravi eesmärgiks on taastada keha normaalne liikuvus, koordinatsioon ja rüht

Ravi on lihtne ja peaaegu valutu, sest klassikalise osteopaatia puhul ei kasutata nn kiireid löögitehnikaid. Osteopaat viib protseduuri läbi nn pika hoova tehnikaga, kasutades jäseme või keha kaalu koos erinevate liigutustega. Osteopaadid liiguvad oma käega kuulamisel ja manipuleerimisel viiel eri tasandil,milleks on nahk,vedelikud,lihalkiled,lihased,luud.

Profülaktiline ravi hoiab ära hilisemad valud. Kui valu on kannatatud juba pikka aega, tähendab see organismi appihüüdu, ja kui valust proovitakse vabaneda valuvaigistite abil, muutuvad sümptomid veelgi tõsisemateks ja probleemid sügavamateks tänu lisandunud kõrvaltoimetele.

Näidustused osteopaadi poole pöördumiseks

• Lülisamba mehaaniliste funktsioonihäiretega seotud probleemid (üle 90% kõigist tugi-liikumisaparaadi probleemidest).
• Kaela- ja peavalu (migreen), pearinglus, lõualiigese-, õla- ja käevalu, karpaal­kanali sündroom, meeleelundite vaevused (kuulmise, nägemise nõrgenemine).
• Selja- ja roietevalu, valu rinnakus, valu südame piirkonnas, arütmia.
• Jalga kiirguv valu (ishias), õndraluuvalu, puusa-, põlve- ja pöiavalu, lihase­valud, siseelundite vaevused (kõhuvalud, menstruatsioonihäired, kõhukinnisus).
• (Spordi) ülekoormussündroomid – nn tennisisti ja golfimängija küünarnukk, muud samalaadsed kõõluste kinnituskohtade probleemid.

Näidustused lasteosteopaadi poole pöördumiseks
sünnitraumad ja operatsioonid, entsefalopaatia, minimaalsed ajutalitluse häired, neuroosid, tähelepanu- ja käitumishäired, psühhomotoorse, kõne- ja intellektuaalse arengu peetus, neuroloogilised probleemid, peavalud, hüpertensiivne-hüdrotsefaalne sündroom, mõningad kõrva-nina-kurguhaigused, rühihäired (skolioosid, kõverkaelsus), luustiku ja lihastiku häired, sagedased külmetus- ja seedetraktihaigused,düsleksia,kõnehäired.

Seansi kestus: pool tundi kuni tund.
Ravikordi: vastavalt vajadusele.
Sagedus: 1–2 korda nädalas,mõnel puhul kord kuus.

Seanss sisaldab manuaalseid uurimistehnikaid, mille abil määratakse kindlaks valu põhjustavad ja soodustavad faktorid. Selgitatakse, millised struktuurid omavad valu tekkes suuremat või väiksemat tähendust, millised on muutunud esmaselt, millised sekundaarselt.

Vastunäidustused

Neid on vähe ja need on suhtelised, s.t et teatud ravivõtteid oskuslikult ja ettevaatlikult kasutades saab osteopaatiat siiski rakendada.
Olulisemad: äge põletik, pahaloomulised kasvajad, väljendunud osteoporoos, märkimisväärne degeneratsioon, deformatsioon, hüpermobiilsus, pikaajaline antidepressantide manustamine, alkoholism.