Võimude lahusus

Võimude lahusus on seadusandliku, täidesaatva- ja kohtuvõimu lahus hoidmise põhimõte.
Võimude lahususe idee elemente oli juba antiikajal. Uusajal käsitles seda ideed esimesena põhjalikumalt inglise filosoof John Locke, kes väitis, et seadusandlik võim tuleks jaotada kuninga ja parlamendi vahel. Moodsa vormi andis võimude lahususe põhimõttele Charles de Montesquieu oma teoses "Seaduste vaimust" (pr. k De l'esprit des lois), pidades vajalikuks riigivõimu kolmikjaotust seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu vahel. Esimest korda realiseeriti võimude lahususe põhimõte praktikas Ameerika Ühendriikide 1787. aasta konstitutsioonis (system of checks and balances).

Võimude lahususe realiseerimise süsteemid

Võimude lahusus on tänapäeval realiseeritud kas riigivõimude eraldus-, valdavus- või tasakaalusüsteemina.
Eraldussüsteemis tegutseb iga võim suhteliselt iseseisvalt, ega mõjuta otseselt teisi võimuharusid oma funktsioonide täitmisel. Võimuharude kõrgemad organid moodustatakse enamasti autonoomsel alusel. Selline võimude lahususe korraldus on iseloomulik veel väljaarenemata demokraatlike traditsioonidega riikidele.
Valdavussüsteemi korral lähtub võim ühest kesksest riigiorganist (nt monarhist või ainuparteist) ning sellest eraldatud võimuharud on üsna tugevas sõltuvussuhtes. Selline süsteem võib toimida hästi ja stabiilselt pikaajalise demokraatiatraditsiooniga riikides, kus pole ohtu autoritaarse juhtimise tekkimisele.
Enamikus tänapäeva arenenud demokraatlikes riikides on kasutusel tasakaalusüsteem, mille korral on riigivõimud küll eraldatud, kuid seatud samas üksteisest vastastikusesse sõltuvusse ja varustatud üksteise kontrollimise funktsioonidega. Selline võimude lahususe süsteem on kasutusel ka Eestis.

Võimude lahususe liigitus

Võimude lahusus jaotatakse funktsionaalseks, organisatsiooniliseks ja personaalseks võimude lahususeks. Eristatakse ka horisontaalset ja vertikaalset võimude lahusust.
Horisontaalne võimude lahusus väljendub võimude traditsioonilises kolmikjaotuses üksteise kõrval tegutsevateks seadusandliku-, täidesaatva- ja kohtuvõimu harudeks.
Vertikaalne võimude lahusus tähendab, et üksteisest põhimõtteliselt lahutatud peavad olema ka riigi keskvõimu, föderaalriikide puhul föderatsiooni subjektide ja kohalike omavalitsuste poolt teostatavad võimufunktsioonid, -organid ja võimu teostavad isikud.
Funktsionaalne võimude lahusus tähendab, et riigivõimu teostamine on jaotatud erinevateks funktsioonideks. Eesti põhiseaduses võib funktsionaalse võimude lahususe alusena näha § 14, mille kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste ülesanne.
Organisatsiooniline ehk institutsionaalne võimude lahusus tähendab riigivõimude jaotamist erinevate riigivõimuorganite vahel. Eesti põhiseaduses on organisatsioonilise võimude lahususe põhimõte väljendatud põhiseaduse §-s 4, mille kohaselt on Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja kohtute tegevus korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel.
Personaalne võimude lahusus eeldab, et ühes võimuharus töötavad isikud ei kuuluks teise võimuharu juurde. Näiteks on selle põhimõtte väljenduseks põhiseaduse § 63 lg 1, mis keelab Riigikogu liikmetel teises riigiametis olemise.
Võimude lahususe olemuslik osa on erinevate võimuharude õigus otsustada tema pädevusse kuuluvate küsimuste üle iseseisvalt. Võimude lahusus nõuab seda, et põhiseadus peab sätestama erinevate riigiorganite pädevuse, sest vastasel juhul muutuks pädevuse määratlemine kas organi enda või Riigikogu (st teise riigiorgani) ülesandeks. Igal põhiseaduslikul institutsioonil on õigus nõuda, et teised harud ei teeks tema pädevusse antud küsimuses eelotsustusi, samuti on neil õigus ise valida endale nõustajaid, teha oma ametkonnasiseseid reegleid otsustusmehhanismide kohta.

Võimude lahusus Eesti riigiõiguses

Riigikohus on võimude lahususe põhimõtte kohta öelnud järgmist: "Võimude lahususe põhimõtte kohaselt on seadusandlik, täitev- ja kohtuvõim seatud üksteist tasakaalustama ning on seega teatud mõttes vastandlike huvidega. See on vajalik riigivõimu jaotamiseks ja seeläbi demokraatia ja seaduslikkuse printsiibi kindlustamiseks."
Kuigi erinevate võimude pädevus peab olema sätestatud põhiseaduses, võib seadusega pädevuse teostamist täpsustada. Põhiseadus on selleks teatud juhtudel võimaluse ette näinud, näiteks näeb põhiseadus ette kõigi põhiseaduslike institutsioonide (välja arvatud Vabariigi President) tegevust reguleeriva seaduse vastuvõtmise.
Tegelikult ei ole võimud päriselt lahutatud. Võimud sõltuvad suurel määral üksteisest ja üksteise tehtud otsustest. President sõltub, sellest, kas parlament või rahvas ta valib. Parlament sõltub inimeste valikutest, valitsus sõltub parlamendiliikmete häältest, seadustest ja presidendist. Kohus sõltub parlamendi poolt vastu võetud ja presidendi kinnitatud seadustest.