Inimarengu Indeks

World map representing the inequality-adjusted Human Development Index categories (based on 2018 data, published in 2019).

██ 0.800–1.000 (very high) ██ 0.700–0.799 (high) ██ 0.550–0.699 (medium)

██ 0.350–0.549 (low) ██ Data unavailable

Inimarengu indeks (inglise k. Human Development Index, HDI) on riikide võrdlemisel kasutatav statistiline näitaja, mis võtab arvesse kolme tegurit: oodatav eluiga, haridus ja elatustase. Indeks võimaldab võrrelda inimeste elukvaliteeti riigiti. Indeks on loodud majandusteadlaste Mahbub ul Haq (1934–1998) ja Nobeli auhinna laureaadi Amartya Sen (1933) poolt 1990. aastal. Madal inimarengu indeks toob esile puudujääke heaolus ning tõmbab tähelepanu sotsiaalmajanduslikele erinevustele ja ebavõrdsusele riikides.

Arengu indikaator

Inimarengu indeks on üks paljudest meetoditest riikide järjestamiseks sotsiaalmajanduslike näitajate alusel. Inimarengu indeksile alternatiivseteks riikide arengu näitajateks on sissetuleku tase inimese kohta või näiteks majanduskasvu määr. Kasutatakse veel vaesusindeksit, mis näitab riigi vaesusastet, aga ka soolise võrdõiguslikkuse indeksit.

Metoodika

Alates 2011. aastast kasutatakse inimarengu indeksi arvutamisel kolmel koondnäitajal põhinevat metoodikat. Kolm mõõdetavat tegurit on haridus, tervis ja elustandard. Hariduse näitajateks on 1) keskmine kooliskäidud aastate arv täiskasvanute seas ja 2) keskmine eeldatav koolisüsteemis viibitud aastate arv kooli astuvate laste seas. Tervisetegurina mõõdetakse keskmist oodatavat eluiga. Elustandardit mõõdetakse normaalse elatustasemena, mille näitajaks on rahvamajanduse kogutulu (RKT) – alaliselt riigis elavate inimeste poolt loodud lisandväärtus isiku kohta Ameerika dollarites (USD).^[5] RKT lähtub antud riigi ettevõtete ja püsielanike toodetust ja võtab arvesse ka nende välismaal teenitud tulu.
Enne 2011. aastat kasutati inimarengu indeksi arvutamisel haritust kui täiskasvanute kirjaoskuse ja tasemehariduse määra ning eri tasemetel õppijate osakaalu vastavas vanuserühmas. Ent sellest loobuti, kuna enamikus arenenud maades on kirjaoskuse tase olnud maksimumi lähedal juba mitukümmend aastat. Elustandardi indikaatorina kasutati varem sisemajanduse kogutoodangut (SKT) ühe inimese kohta (ostujõudu arvestades). SKT iseloomustab antud territooriumil toodetud lõpphüvede koguväärtust (sh välisfirmade toodetut). Inimarengu indeksi kolmanda näitaja – tervise – puhul kasutati sama indikaatorit, mis varasematel aastatel – oodatavat eluiga sünnihetkel.
Indeksi väärtus asub skaalal 0–1. 0 tähendab madalaimat ja 1 tähendab kõrgeimat võimalikku inimarengu taset.
Inimarengu indeksi järgi jaotatati riigid kuni 2010. aastani kvartiilide kaupa:

• väga kõrge inimarengu indeks ( > 0,79)
• kõrge inimarengu indeks (0,69–0,78)
• keskmine inimarengu indeks (0,52–0,68)
• madal inimarengu indeks (< 0,51)

Pärast 2010. aasta metoodika muutust jaotati kõik pingeritta seatud riigid nelja võrdsesse gruppi. Igasse gruppi jäi 47 riiki või piirkonda. Esimene rühm on väga kõrge arengutasemega maade grupp, teist rühma käsitletakse kõrge arengutasemega maade grupina, kolmandat rühma keskmiselt arenenud maade grupina ja neljandat rühma madalalt arenenud maade grupina.
Igal aastal väljastab ÜRO Arenguprogramm inimarengu indeksi kõigi ÜRO liikmesriikide kohta. Aruanne tutvustab riikide arengut ühe aasta jooksul. Inimarengu indeks annab informatsiooni nii riigi kui ka seda ümbritseva piirkonna arengutasemest.

2013. aasta aruanne

2013. aastal avaldas ÜRO arenguprogramm Inimarengu aruande, mis ilmus 14. märtsil 2013. Selle aasta indeksi tulemused põhinevad 2012. aasta andmetel. Järgnevas tabelis on toodud nimekiri inimarengu indeksi järgi kõige kõrgemalt arenenud riikidest. Need on riigid, kelle inimarengu indeksi tulemus on kõrgem kui 0,79 ja mahtusid 47 riigi hulka: Märkus: Roheline nool (), punane nool (), sinine joon () näitab muutusi võrreldes 2012. ja 2011. aasta aruannete tulemustega.

Norra 0,955 () Austraalia 0,938 () USA 0,937 ( 1) Holland 0,921 ( 1) Saksamaa 0,920 ( 4) Uus-Meremaa 0,919 ( 1) Iirimaa 0,916 () Rootsi 0,916 ( 3) Šveits 0,913 ( 2) Jaapan 0,912 ( 2) Kanada 0,911 ( 5) Lõuna-Korea 0,909 ( 3) Hongkong 0,906 () Island 0,906 () Taani 0,901 ( 1) Iisrael 0,900 ( 1)

Belgia 0,897 ( 1) Austria 0,895 ( 1) Singapur 0,895 ( 7) Prantsusmaa 0,893 () Soome 0,892 ( 1) Sloveenia 0,892 ( 1) Hispaania 0,885 () Lichtenstein 0,883 ( 16) Itaalia 0,881 ( 1) Luksemburg 0,875 ( 1) Suurbritannia 0,875 ( 1) Tšehhi Vabariik 0,873 ( 1) Kreeka 0,860 () Brunei 0,855 ( 1) Küpros 0,848 ( 1) Malta 0,847 ( 4)

Andorra 0,846 ( 1) Eesti 0,846 () Slovakkia 0,840 () Katar 0,834 ( 1) Ungari 0,831 ( 1) Barbados 0,825 ( 9) Poola 0,821 () Tšiili 0,819 ( 4) Leedu 0,818 ( 1) Araabia Ühendemiraadid 0,818 ( 12) Portugal 0,816 ( 2) Läti 0,814 ( 1) Argentina 0,811 () Seišellid 0,806 ( 6) Horvaatia 0,805 ( 1)

Eesti inimarengu trendid 1990–2012

Eesti inimarengu 2012. aasta tulemus oli 0,846, mis viitab Eesti kuuluvusele kõige kõrgema arengutasemega riikide kategooriasse. Eesti paikneb 187. riigi seas 33. kohal. Sama tulemuse sai ka Andorra. Aastatel 1990–2012 on Eesti inimarengu indeksi näitaja tõusnud 0,728-lt kuni 0,846-le. See tähendab, et inimareng on Eestis tõusnud 16%. Euroopa ja Kesk-Aasia regioonide viimaste aastate keskmine on 0,77, mis paigutab Eesti regiooni keskmisest kõrgemale positsioonile. Perioodil 1990–2012 on Eesti inimarengu indeks tõusnud keskmisest kiiremini võrreldes nii väga kõrge inimarengu tasemega riikidega kui ka kõrgelt arenenud riikidega ning läheneb väga kõrge inimarengu tasemega riikide keskmisele tulemusele. Eesti riigi arengutempo on võrreldav Lõuna-Korea omaga.
Haridustaseme osaindeksi järgi on Eesti riik ületanud väga kõrge inimarengu taseme, kuid selline tase on püsinud juba 2004. aastast. Tervise osaindeksi (keskmise oodatava eluea) tasemelt on Eesti areng väga madal ja võrreldav Uruguay omaga. Elujärje osaindeksi areng on majanduse suure muutlikkuse tõttu olnud teiste näitajatega võrreldes hüplikum. Selle põhjuseks oli majandusbuum ja sellele järgnenud majanduskriis.
Et Eesti jõuaks maailma parimate inimarengu näitajatega riikide hulka, on oluline kasvatada rahvamajanduse tootlikkust ja edendada tervisekäitumist.

Kriitika

Inimarengu indeksit on kritiseerinud paljud majandusteadlased. Tegemist on indeksiga, mida on võimalik kergesti valesti tõlgendada. See indeks jaotab riigid "madala", "keskmise", "kõrge" või "väga kõrge" inimarenguga riikideks. Indeksit on kritiseeritud kui üleliigset jalgratta leiutamist, kuna see kasutab mõõtmisel arenguaspekte, mida on varem juba põhjalikult uuritud^[13][14]. Indeksi miinuseks on toodud ka sissetuleku ebaadekvaatset käsitlust, aastate võrdluse puudumist ja arengu hindamist erinevates riikide gruppides erinevalt^[15]. Riikide kategoriseerimise vead võivad tugevalt mõjutada ametlikku statistikat. Aruande tulemused võivad eksitada investoreid, poliitikuid, heategevusdoonoreid ja avalikkust. Kui inimarengu indeks on kõrge, siis ülendatakse riiki. Madala indeksi korral aga tuuakse esile riigi puudujäägid. Ratan Lal Basu (2005) on kritiseerinud inimarengu indeksit, kuna see hindab ainult materiaalseid näitajaid, kuigi võiks hinnata ka moraalseid ja vaimseid väärtusi^[16].

Eesti inimarengu aruanneRedigeeri

Eesti inimarengu aruanne (EIA) on ainulaadne raport, mis koondab Eesti tunnustatuimate teadlaste poolt koostatud andmestiku ja kirjeldused Eesti Vabariigi sotsiaal-majanduslikust arengust. EIA on teadmuspõhine peegeldus Eesti tegelikkusest ja arenguvalikutest, mida saavad oma tegevuses aluseks võtta otsusetegijad nii poliitikas kui ka majanduses ja muudes valdkondades.
EIA metoodika põhineb rahvusvahelisel standardil – inimarengu aruannetel (Human Development Reports), mida alates 1990. aastast annab välja ÜRO Arenguprogramm (UNDP). Võttes arvesse paljusid näitajaid, reastatakse igal aastal maailma riigid inimarengu indeksi alusel, mis aitab võrrelda inimeste reaalset elukvaliteeti riigiti. Viimastel aastatel on Eesti üleilmses inimarengu pingereas paiknenud kolmanda kümnendi alguses.
Eesti Koostöö Kogu on EIA väljaandja alates 2006. aastast. Inimarengu aruanded valmivad järgmiselt: Koostöö Kogu nõukogu püstitab iga kahe aasta järel ilmuvale EIA-le peateema, mille sisustamiseks otsib Koostöö Kogu juht kutsutud konkursiga peatoimetaja. Peatoimetaja peab olema doktorikraadiga teadlane (eelistatavalt professor) Eesti avalik-õiguslikus ülikoolis ning artiklite autorid peavad tulema vähemalt kolmest Eesti ülikoolist. Peatoimetaja ja tema pakutud toimetajate meeskonna valib kavandite alusel välja Koostöö Kogu nõukogu. Aruanne sünnib tihedas koostöös sisu eest vastutava peatoimetajaga ja väljaandmise eest vastutava Koostöö Kogu tegevkontoriga, kusjuures peatoimetaja annab Koostöö Kogu nõukogule regulaarselt ülevaateid aruande koostamisest. EIA väljaandmist rahastab Koostöö Kogu oma eelarvest.