Ordoliberalism on Saksamaalt pärinev sotsiaalliberalismi ja neoliberalismi vahele jääv poliitiline mõttesuund, mille kohaselt riik peab tagama, et vaba turg saavutaks oma teoreetilise potentsiaali lähedasi tulemusi.
Ordoliberaalsed ideaalid (mõnevõrra teisendatud kujul) viisid Teise maailmasõja järgsel Saksamaal sotsiaalse turumajanduse kehtestamiseni ja Saksa majandusimeni (Wirtschaftswunder). Ordoliberaalid propageerisid sotsiaalse turumajanduse mõtet ja turu suhtes tugevat riiki. See on paljus erinev mõtetest, mida tänapäeval neoliberalismiga seostatakse.
Algselt nimetasid mõned ordoliberaalid end "neo-liberaalideks", et end klassikalisest liberalismist eristada. Samas Walter Eucken, kes kuulus ordoliberalismi ja Freiburgi koolkonna rajajate hulka, lükkas neoliberalismi termini tagasi. Mõiste "Ordoliberalism" viitab akadeemilisele ajakirjale "ORDO" ja selle võttis 1950. aastal kasutusele Hero Moeller.
Teooria töötasid 1930–1950 aastatel välja Freiburgi koolkonna majandusteadlased ja õigusteadlased, kelle hulka kuulusid nt Walter Eucken, Franz Böhm, Hans Grossmann-Doerth ja Leonhard Miksch.
Ordoliberaalidel oli suur mõju Saksamaa range konkurentsiseaduse välja töötamisele. Alates 1960ndatest aastatest on ordoliberaalide mõju majandusele ja õigusteadusele oluliselt vähenenud.
Teooria
Ordoliberaalse teooria järgi peab riik looma majanduse jaoks sobiva seadusliku raamistiku ja turuprintsiipe järgivaid meetmeid kasutades ülal hoidma normaalset konkurentsi taset. Ordoliberalismi pooldajad tunnevad muret, et kui riik ei edenda aktiivsete meetmete abil konkurentsi, tekivad monopoolse (või oligopoolse) võimuga ettevõtted, mis õõnestavad turumajanduse häid külgi, ja võimalik, et kahjustavad ka head valitsustava, kuna ettevõtete ulatuslik majanduslik mõju võidakse konverteerida poliitiliseks võimuks.
Stephen Padgettit tsiteerides: "Ordoliberalismi keskseks põhimõtteks on selgelt määratletud tööjaotus majanduse juhtimises, kus konkreetsetel institutsioonidel on kindlad vastutusalad. Rahapoliitika peaks jääma keskpanga hoolde, mis on pühendunud rahanduslikule stabiilsusele ja madalale inflatsioonile, ning mis oma iseseisva staatuse läbi on isoleeritud poliitilistest surveavaldustest. Fiskaalpoliitika – maksutulu ja valitsussektori kulude tasakaalustamine – on valitsuse hallata, samas kui makromajanduslikud küsimused on tööandjate ja ametiühingute pärusmaa". Riik peaks majanduslike protsesside juhtimise asemel kujundama majandusliku õigusruumi. Kolm negatiivset näidet, mida ordoliberaalid oma teooriate õigustamisel kasutasid olid natsism, keinsism ja Nõukogude Liidu sotsialism. Ordoliberalismi sotsiaalse turumajanduse mõttes nähakse tihti progressiivset alternatiivi majandusele ja ühiskonnale mõtlemisel, mis liigub edasi nii vasakpoolsusest kui parempoolsusest. Selles nähakse kolmandat teed kollektivismi ja laissez-faire liberalismi vahel.
Kuigi ordoliberaalide sotsiaalse turumajanduse ideaal sarnaneb sotsiaaldemokraatia kolmanda tee mõttele, mida propageeris näiteks Tony Blairi peaministriks olemise aegne Suurbritannia Leiboristlik Partei (New Labour), on neil lähenemistel ka olulisi erinevusi. Kuigi mõlemad soovivad pakkuda mõõdukat sotsialismi ja kapitalismi vahele jäävat seisukohta, kombineerib ordoliberaalide sotsiaalse turumajanduse mudel eraettevõtlust ausa konkurentsi eest seisva riikliku regulatsiooniga, samas kui sotsiaaldemokraatliku kolmanda tee mudeli pooldajad on majanduse valdkonnas reguleeritust vähendanud ja piiranguid kaotanud. Kui kolmanda tee mudeli raames nähakse ette eriarvamusi heaoluriigi valdkonnas, siis ordoliberaalide sotsiaalne turumajandus on avatud sotsiaalhoolekandest tulenevale kasule.
Ordoliberaalid pooldavad astmelist maksusüsteemi. Nad toetavad ka avalike teenuste ja riigisektori ettevõtete (näiteks telekommunikatsiooni teenuste) erastamist, rikkust ümberjaotavaid meetmeid ja alampalka puudutavat seadusandlust.
Wilhelm Röpke kirjutas oma raamatus "Civitas Humana" (1944), et tema nägemuses on ordoliberalism "liberaalne konservatism". Ka Alexander Rüstow kritiseeris oma raamatus "Das Versagen des Wirtschaftsliberalismus" ("Majandusliku liberalismi ebaõnnestumine") (1950) laissez-faire kapitalismi. Ordoliberaalid eristasid end klassikalistest liberaalidest ja pidasid oluliseks mõtet ühiskondlikust õiglusest. Euckenit tsiteerides: "Sotsiaalne turvalisus ja ühiskondlik õiglus on meie aja suurimad murepunktid".
Ordoliberaalide poliitilist filosoofiat mõjutasid sellised mõtlejad nagu Aristoteles, Alexis de Tocqueville, Georg Wilhelm Friedrich Hegel, Oswald Spengler, Karl Mannheim, Max Weber ja Edmund Husserl
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar