Fordism

Fordism (nimetatud Henry Fordi järgi, kes on automargi Ford looja ja fordismi looja) on kaasaegne sotsiaalmajanduslik süsteem, mis põhineb masstoodangul ja selle eesmärgiks on toota standarditud odavat kaupa. Seda mõistet kasutatakse erinevates sotsiaalsetes teooriates toodangu ja sellega seotud sotsiaalmajanduslike nähtuste kohta.
Fordistlikus süsteemis makstakse töölisele valdavalt kõrget palka toodetud masstoodangu ostmiseks suurtes kogustes.
Fordismi mõiste võttis esimesena kasutusele Antonio Gramsci oma 1934. aastal avaldatud essees "Amerikanism ja fordism". Sellest ajast on see leidnud laialdast kasutust nii majandust kui ka sotsiaalseid protsesse käsitlevates kirjutistes.

Fordi autotööstus

Fordi autotööstus oli üks tosinast väikesest autode tootjatest, mis tekkis 20. sajandi alguses. Pärast viit aastat autode tootmist tutvustati Ford T-mudelit, mille masstoodang langetas selle ühikuhinda, tehes selle taskukohaseks ka keskpärase tarbija jaoks.
Ford suurendas oluliselt ka oma tööliste palku, andes neile sellega võimaluse saada klientideks. Need tegurid viisidki massilise tarbimiseni. Fordism on tootmissüsteem, mis nõuab sünkronisatsiooni, täpsust ja firmasisest spetsialiseerumist.

Majanduslik struktuur

Fordism on tootmissüsteem, millele eesmärgiks on toota standardseid madala hinnaga kaupu ning makstakse oma töötajatele piisavalt kõrget palka, et osta neid kaupu.
Fordismi on ka kirjeldatud kui majandusliku ekspansiooni ja tehnoloogilise progressi mudelit, mis põhineb masstoodangul, kus standardset kaupa toodetakse suurtes kogustes, kasutades spetsiaalseid masinaid ja kvalifitseerimata tööjõudu.
Kuigi fordism on meetod, mida kasutati tootlikkuse suurendamiseks autotööstuses, saab seda rakendada ükskõik millises tootmisprotsessis. Eesrindlikkus pärineb kolmest põhimõttest:

• tootmise standardimine: mitte midagi ei tehta käsitsi ega käsitööliste abiga – kõik on valmistatud kasutades masinaid;
• spetsiaalse otstarbega töövahendite kasutuselevõtt, mis tegi võimalikuks konveierliinid (töövahendid võimaldavad madala oskustasemega töölistel töötada konveierliinil, kus iga tööline teeb ühte ülesannet üha uuesti ja uuesti – nagu nuku kokkupaneku liinil, kus üks tööline võib terve päeva mööda saata nukule päid otsa keerates);
• töölistele makstakse kõrgemaid palku, et nad saaksid endale lubada neid tooteid, mida nad ise valmistavad. 

Need põhimõtted koos tehnoloogilise revolutsiooniga võimaldasid uudsel meetodil levida. Henry Fordi konveierliin oli küll revolutsiooniline, aga mitte originaalne. Tema originaalsus seisnes selles, et keerulised ülesanded jaotati lihtsamateks lõikudeks spetsiaalsete töövõtete abil. See võimaldas olla väga paindlik ja muuta konveierliinide komponente toote kokkupanekul.
Konveierliin oli olemas juba enne Fordi aegu, aga mitte nii efektiivne kui Fordi oma. Tema tõeliseks saavutuseks oli potentsiaali äratundmine. Ta lammutas laiali vana eesmärgiga see uuesti tõhusamaks ja tootlikumaks üles ehitada ja nii saavutada reaalse maailma jaoks optimaalne meetod. Sellise muutuse eeliseks olid:

• tööjõu vähendamine, mida oli vaja, et tehas saaks toimida;
• töö muutumine lihtsamaks, vähendades tootmiskulusid.

Fordism Lääne-Euroopas

Ajaloolase Charles Maieri järgi oli fordismi eelkäijaks Euroopas taylorism.
Taylorismi puhul on tegu tehnikaga, mis on suunatud töödistsipliinile ja töökoha organiseerimisele ja see põhineb väidetavalt teaduslikel uurimustel inimese efektiivsusest ja stiimulitest. Taylorismist huvitusid Euroopa intellektuaalid – eriti Saksamaal ja Itaalias – alates 19. sajandi lõpust kuni Esimese maailmasõjani.
Üleminek fordismile algas Euroopas pärast 1918. aastat. Tootmisprotsessid reorganiseeriti konveierliinideks, standarditi ja suunati masstootmisse. Eurooplasi köitis fordismis see, et see lubas kõik arhailised jäänused prekapitalistlikust ühiskonnast minema pühkida ning allutada majandus, ühiskond ja isegi inimene tehnilise ratsionaliseerimise rangetele reeglitele.
Suur depressioon hägustas utoopilist visiooni ameerikalikust tehnokraatiast. Teine maailmasõda ja selle tagajärjed äratasid selle taas elule.
Taylorismi printsiibid võttis kiiresti üle Vladimir Lenin ja rakendas neid Nõukogude Liidu industrialiseerimisel. Hilisemal perioodil lähtuvalt Antonio Gramscist arendasid marksistid fordismist 1930. ja 1970. aastatel postfordismi. Fordism tähendas Itaalia marksist Antonio Gramscile rutiinset ja intensiivset tööd toodangu saamiseks.
Fordism jõudis oma haripunkti Teise maailmasõja järgsetel kümnenditel USA domineermise ja massilise tarbimise ajal, kuid kukkus kokku poliitiliste rünnakute tõttu 1970. aastatel. Tehnoloogia areng külma sõja lõpul tekitas 1990. aastatel uue neoliberaalse faasi globalisatsioonis.
Fordismi negatiivsed elemendid (nt majanduslik ebavõrdsus) jäid püsima ning esile kerkisid kultuuri ja keskkonnaga seotud probleemid.

Fordism regulatsiooniteoorias

Fordismil on võtmeroll regulatsiooniteoorias. Regulatsiooniteoorias on fordism akumulatsioonirežiim või makromajanduslik kasvumuster, mis on välja arendatud USA-s ja levinud mitmetes vormides Lääne-Euroopasse pärast 1945. aastat.
Fordism hõlmab selles kohalikku masstoodangut koos erinevate asutuste ja poliitikatega, mis toetavad masstarbimist, kaasa arvatud stabiliseerivad majanduslikud poliitikad ja keinsistlik nõudluse juhtimine, mis omakorda määravad nõudluse ja sotsiaalse stabiilsuse. See sisaldab veel klassikompromisse või sotsiaalsete lepingutega kaasnevaid peret toetavaid palku, tööhõive stabiilsust ja tööturgu, mis viivad laias laastus jagatud heaoluni. Suurenevad sissetulekud seoti tootlikkusega 1940. kuni 1970. aastate alguseni. Tööjõu tasandil on fordism kui taylorism, aga riiklikul tasandil kui keinsism.
Sotsiaalteadusliku lähenemise fordismile võttis kasutusele prantsuse regulatsiooni koolkond, mis on marksismist mõjutatud majanduspoliitika haru. Regulatsiooni koolkonna järgi sünnivad kapitalistliku tootmise paradigmad eelnevate paradigmade kriisist. Vastsündinud paradigma on määratud varem või hiljem langema kriisi. Fordismi kriis sai marksistidele ilmseks 1960. aastate lõpul.
Fordismi kasutatakse ka 1945. aasta järgse lääneriikide majandusbuumi kirjeldamiseks. Seda iseloomustavad masstoodang ja -tarbimine standarditud tarbijale suunatud kaupade tootmisega müügiks kohalikul kaitstud turul ja keinsliku majanduspoliitika kasutamine. Kuna standardmustriks on sõjajärgne USA, siis on riiklikud variatsioonid sellest standardist tuntud. Regulatsiooniteooria räägib rahvusliku kasvu režiimidest, et tähistada fordismi erinevaid liike üle Lääne-Euroopa.
Fordism:
Fordism on igaks juhuks tootmine. Fordismi puhul hangitakse detailid paljudest juhuslikest ettevõtetest, mistõttu on kvaliteet kohati kõikuv. Fordismi puhul pannakse rõhku sellele, et toota võimalikult palju tooteid, samas kvaliteet pole nii oluline. Seetõttu on laokoosseisud suured. Detailide kvaliteeti kontrollitakse nende tehasesse saabumisel. Fordistlike firmade juhtimissüsteem hierarhiline, seal on palju allüksusi ja alltöövõtjaid, kes peavad alluma oma ülemustele. Töötajatel pole mingit võimalust tootearenduses kaasa rääkida. Samas alltöövõtjad ehk allhankijad võivad olla ükskõik, mis maailma paigus, geograafiline lähedus pole oluline. Kuid kui mõned allhankijad kasutavad ka fordismi süsteemi, siis võivad ka neil olla omakorda allhankijad. Selline, fordismi süsteemi kasutavate ettevõtete ahel peab lõppema alati toyotismi süsteemi kasutava firmaga. Fordismi nimi tuleb automargi Ford looja ja fordismi looja Henri Fordi nimest.