Kitarr

Epiphone'i elektrikitarr

Kitarr on kromaatiline keelpill, näppekeelpill. Enamasti on kitarril 6 keelt, kuid leidub ka teistsuguse keelte arvuga pille. Tavapärase mänguviisi korral mängitakse kitarri ühe käe sõrmedega sõrmlaual keeli alla vajutades ning teise käega keeli sõrmitsedes või plektroniga (medikaga) tõmmates. Valmistatakse vasaku- ja paremakäeliste pille, mille erinevus seisneb selles, et on nii-öelda "peeglis".
Kitarr koosneb kerest ning selle külge kinnituvast kaelast. Kere küljes on roop, mille külge kinnitatakse keeled. Roobist kaela suunas või roobil asub alumine sadul, millele keeled toetuvad. Kaelal asetsev sõrmlaud on tavaliselt astmetraatide ehk krihvide abil jaotatud astmeteks, mille täpne arv sõltub kitarri mudelist, samas valmistatakse ka astmetraatideta fretless-kitarre. Kaelaga on ühendatud kitarri pea, kus asuvad pingutid, mille abil toimub kitarri häälestamine. Kitarri pea ja kaela ühenduskohal asub keelte asendit fikseeriv ülemine sadul.
Akustilistel ja elektroakustilistel kitarridel täidab kere ühtlasi kõlakasti funktsiooni. Heli väljub kere kaanel asuva kõlaava kaudu. Elektroakustilistel kitarridel on lisaks kõlakastile ka vähemalt üks helipea. Elektrikitarril kõlakast puudub. Heli tekitatakse keelte alla paigutatud helipeade abil. Sageli võib elektrikitarridel küljes olla roobi liigutamist võimaldav kang, mille abil tekitatakse tremolo- ja vibraatoefekt. Samuti on osal elektrikitarridel peenhäälestussüsteem, millega lukustatakse keeled ülemisel sadulal pärast häälestamist, (peen)häälestamine toimub spetsiaalsete poltide abil alumisel sadulal. Peenhäälestussüsteem võimaldab hoida pilli hääles hoolimata keeltele suurt pinget andvatest kangitehnikatest (kangiga on võimalik lasta keeled hetkega lõdvaks või näiteks venitada keeli mitme tooni võrra kõrgemaks.
Tänapäeval on kitarr üks maailmas enam levinud ja populaarsemaid pille, mistõttu leiab kasutamist väga paljudes muusikastiilides. Kitarr on rokkmuusika ja bluusi peamine muusikainstrument.

Tüübid

Kitarri osad

Kitarrid jaotatakse akustilisteks, elektroakustilisteks ning elektrikitarrideks. Akustilise kitarri puhul tekib heli keelte ja kõlakasti resoneerivast võnkumisest. Elektrikitarris kasutatakse üht või enamat helipead, mis suunavad nende magnetväljas võnkuvate keelte tekitatud nõrga indutseeritud elektrivoolu edasi võimendisse, kust see kõlarisse juhituna helina väljub.

Keelte arv

6-keeleline ehk "hispaania kitarr"

12-keeleline (unisoonis dubleeritud keeltega 6-keeleline kitarr)

7-keeleline ehk "vene kitarr"

4- või 5-keeleline ehk basskitarr

Häälestus

Kuuekeelse kitarri standardhäälestus alates esimesest keelest on E, B, G, D, A, E. Kõlab oktav madalamalt kui noodis kirjas.

• kuues (madalaim toon) keel: E (heli sagedus 82,4 Hz)
• viies keel: A (heli sagedus 110 Hz)
• neljas keel: D (heli sagedus 146,8 Hz)
• kolmas keel: G (heli sagedus 196,0 Hz)
• teine keel: B (heli sagedus 246,92 Hz)
• esimene (kõrgeim toon) keel: E (heli sagedus 329,6 Hz)

Samas on erinevaid häälestusviise palju ning need erinevad stiiliti – standardhäälestuse kõrval kasutatakse mitmesugused alternatiivsed häälestusi, näiteks kvinthäälestust.
Seitsmekeelse nn vene kitarri tüüpiline häälestus on D G H d g h d¹.

Mängimine

Lisaks tavalistele mänguviisidele kasutatakse kitarri mängimisel ka mitmeid teisi võtteid: keeli tõmmatakse vasaku käega või hoopis roobi tagant; heli tekitatakse poognaga keeli tõmmates; keelte tõmbamiseks või sõrmlaua krihvidele vajutamiseks kasutatakse mitmesuguseid muid vahendeid nagu slide jne. Samuti võidakse erinevate helide tekitamiseks kitarri tempereerida, asetades näiteks sõrmlaua ja/või keelte vahele erinevaid esemeid. Sellelaadsete tempereeritud kitarride kasutamise poolest on tuntud näiteks ansambel Sonic Youth.
Mängutehnilise abivahendina on kõige sagedamini kasutusel barreevõti, millega pilli häälestus transponeeritakse mõne tooni võrra kõrgemaks.

Vasakukäelised kitarristid

Tavaliselt mängivad vasakukäelised kitarri parema käega keeli sõrmlauale vajutades ja vasaku käega keeli tõmmates; kitarri kael on mängimise ajal suunatud paremale. Kitarri keeled on sel juhul ümber asetatud nii, et bassikeel asuks ülalpool; mõned vasakukäelised kitarristid mängivad ka ümberasetamata keeltega.
Tuntud vasakukäeliste kitarristide hulka kuuluvad näiteks Paul McCartney, Jimi Hendrix, Kurt Cobain.

Ajalugu

Kitarrisarnased pillid on olnud populaarsed juba vähemalt 5000 aastat. Varaseim kitarri eellane arvatakse olevat Kesk-Aasiast pärit kitara. Tänapäeva Iraani aladelt Susast leitud nikerdustes ja kujukestes (pärit ajast 2000–1500 eKr) võib ära tunda kitarriga sarnanevaid instrumente.
Keskajal olid kasutusel kolme, nelja ja viie keelega kitarrid. Ühel varase kitarri variandil (Guitarra Morisca), mille tõid Hispaaniasse maurid, oli ovaalne kõlakast koos paljude kõlaavadega. 15. sajandil tulid moodi nelja topeltkeelega kitarrid, mis sarnanesid lautoga. 16. sajandil lisati viies topeltkeel. Selle aja heliloojad kirjutasid muusikat üles peamiselt tablatuuri vormis. 17. sajandi jooksul oli kitarrimaailma keskus Itaalia, Hispaania kitarrimeistrite koolkond puhkes õitsele 18. sajandi lõpus, pärast kuuenda keele lisandumist. 19. sajandil tekkisid muusikutel tänu kommunikatsiooni ja transpordi arengule võimalused kaugemale reisida ja seetõttu sai kitarr laialt tuntud pilliks. Kitarrimuusika sai eriti populaarseks Hispaanias. Antonio de Torres töötas välja hispaania kitarri selle tänapäevasel kujul, mida iseloomustavad avaram kere, keskosa sügavam sissesopistumine, ühekordsed keeled topeltkeelte asemel ja häälestusmehhanism pilli peas asendamas puust häälestuspulki.

Kitarri liigid:

Renessansskitarr ehk gittern

Renessansskitarr ehk gittern sarnaneb väikse lauto või kitarriga. See on suguluses teise keskaegse instrumenti citole'iga (prantsuse deminutiiv sõnast chitara 'kitara'). Kõvera sirbikujulise peaga pill nikerdati ühest puutükist. Üks säilinud eksemplar on pärit umbes aastast 1450.

Vihuela

Vihuela arenes välja Hispaanias 16. sajandi alguses. Kuigi lauto oli sellel ajal mujal Euroopas saamas väga populaarseks, ei suhtunud hispaanlased sellesse hästi, sest see pill seostus neile mauridega. Eelistatumaks sai nelja keelega kitarri vorm, millele lisati veel kaks keelt suurendamaks ulatust ja keerukust. Oma kõige arenenumas vormis oli vihuela kitarrisarnane pill kuue soolest valmistatud topeltkeelega ja moodsa klassikalise kitarri häälestusega (välja arvatud kolmas keel, mis oli pool tooni madalam).

Barokk-kitarr

Barokk-kitarr oli kasutusel barokiajastul (u 1600–1750), see oli tänapäevase kitarri esivanem. Sama mõistet kasutatakse ka tänapäeval valmistatud samas stiilis pillide kohta. Barokk-kitarr oli väiksem ja kergem kui modernne kitarr, sooltest keelte ja krihvidega. Tüüpiliselt oli sellel pillil viis topeltkeelt.
Elektrikitarrid:

Fenderi elektrikitarr

Elektrikitarr on muusikainstrument, kordofon.
Elektrikitarri keres asub vähemalt üks helipea, mille magnetväljas võnkuvad metallist keeled tekitavad nõrga indutseeritud elektrivoolu. Elektriline signaal saadetakse võimendisse ning sealt edasi kõlarisse, kus see akustiliseks signaaliks muundatakse. Heli kõla ja tämbri muutmiseks kasutatakse elektroonilisi filtreid ja kitarriefekte.
Elektrikitarril on tavaliselt 6 keelt. Esimene kitarr tehti aastal 1932. aastal.
Akustilised kitarrid:

Modernne akustiline kitarr

Akustiline kitarr on kitarr, mis kasutab heli tekitamiseks akustilisi omadusi, milleks on kõlakast ja kõlaava, mis tähendab, et see on seest õõnes. Akustiline kitarr teeb klassikalisest kitarrist teravamat heli. Seda saab ka vooluvõrku ühendada.
Hispaania ehk klassikaline kitarr:

Klassikaline kitarr (nimetatud ka hispaania kitarriks oma päritolu, mitte repertuaari tõttu) on keelpill.

Klassikaline kitarr

Muud nimetused	hispaania kitarr
Liigitus	keelpillid (näppekeelpill)

Hornbosteli-Sachsi muusikainstrumentide liigituse järgi kuulub klassikaline kitarr kordofonide hulka.
Klassikalist kitarri iseloomustavad nailonist keeled
(bassikeeltel on nailon tavaliselt kaetud metallist keermestusega), mida mängitakse sõrmitsedes. Nimetus "klassikaline kitarr" ei pea tähendama, et sellel esitatakse ainult klassikalist repertuaari (kuigi klassikaline muusika on osa selle pilli põhirepertuaarist) – klassikalisel kitarril mängitakse igasugust muusikat, näiteks džässi, folki jne.
Klassikalise kitarri ja selle repertuaari areng hõlmab rohkem kui nelja sajandit. Pilli ajaloole ja arengule on oma panuse andnud mitmed varasemad instrumendid, nagu renessansskitarr ehk gittern, vihuela ja barokk-kitarr. Klassikalise kitarri populaarsus on aastate jooksul püsinud tänu kuulsatele interpreetidele, arranžeerijatele ja heliloojatele. Lühidalt võiks nimetada järgmisi: Gaspar Sanz (1640–1710), Fernando Sor (1778–1839), Mauro Giuliani (1781–1829), Francisco Tárrega (1852–1909), Agustín Barrios Mangoré (1888–1944), Andrés Segovia (1893–1987), Alirio Diaz (1923), Presti-Lagoya Duo (tegutses 1955–1967: Ida Presti, Alexandre Lagoya), Julian Bream (1933) ja John Williams (1941).

Häälestus

Klassikalise kitarri standardhäälestus alates esimesest keelest on e, b, g, d, A, E. Kõlab oktav madalamalt kui noodis kirjas.

Mängimine

Mänguvõtete kirjeldused vasaku ja parema käe jaoks on tüüpilised paremakäelistele mängijatele.

Sõrmitsemine

Paremakäelised mängijad kasutavad tavaliselt keelte sõrmitsemiseks parema käe sõrmi (pöial tõmbab keelt suunaga allapoole ja teised sõrmed suunaga ülespoole). Väikest sõrme kasutatakse harva selle väikeste mõõtmete tõttu (mõned kitarristid, nagu näiteks Štěpán Rak, kompenseerivad puudujäägi eriti pika sõrmeküünega).

Keele vibreeriva osa pikkuse muutmine (krihvid)

Teise käe sõrmi kasutatakse tavaliselt keele võnkuva osa pikkuse muutmiseks: selleks vajutab sõrm keele vastu ühte sõrmlaual olevatest astmetraatidest ehk krihvidest. Mida pilli kerele lähemalt keel vastu astmetraati vajutatakse, seda lühem on keele võnkuv osa ja seda kõrgem on heli.

Otsene kontakt keeltega

Mängija kontakt pilli keeltega on vahetu (nagu ka teistel näppekeelpillidel, näiteks lautol). See asjaolu loob võimalused pilli tooni ja tämbri muutmiseks, sest keelt on võimalik tõmmata erinevat moodi ja erinevatest positsioonidest. Kitarristidel on mänguvõtete ja -meetodite suhtes suured valikuvõimalused.

Vene kitarr:

Vene kitarr (vene keeles семиструнная гитара 'seitsmekeeleline kitarr') on 7 keelega akustiline kitarr, mis arenes välja Venemaal 18. sajandi lõpus. See sarnaneb ehituselt klassikalise kitarriga.
Keelte tüüpiline häälestus on D G H d g h d¹.

• 
  1960. aastatel toodetud Vene kitarr

Basskitarr:

Elektrilise basskitarri roop

Basskitarr on kitarr, mis mängib bändis rütmikitarrile korduvat tausta ning on trummide kõrval tähtis rütmi hoidmise vahend.
Basskitarr on üldjuhul puidust valmistatud keelpill. Enamasti on basskitarrid elektrilised, harvem akustilised, kuid on ka elektroakustilisi kitarre. Elektribasskitarril, nagu elektrikitarrilgi, ei tugevda keele võnkumisi mitte pilli kõlakast/kõlalaud ehk korpus ise, vaid elektrooniline võimendi.
Basskitarri keeltel mängitakse sõrmede või mediaatoriga (plektroniga). Erinevalt kontrabassist hoitakse basskitarri horisontaalselt bassisti keha ees. Basskitarri mängib basskitarrist.

Häälestus

Erinevalt harilikust kitarrist on basskitarril tavaliselt vaid neli keelt, mis on põhihäälestuses häälestatud sarnaselt kontrabassiga (E, A, D, G). Seega vastavad nad kitarri neljale madalamale keelele, kuid on ühe oktavi võrra madalamal.
On olemas ka viiekeelelisi basskitarre, millel tavaliselt on madalaim keel B.
Kuuekeelsete basside häälestuseks on kõige sagedamini B-E-A-D-G-C.

Ajalugu

Basskitarr on oma ajaloo jooksul olnud pidevas muutumises. Esialgu kasutati basskitarri asemel kontrabassi, kuid suuruse tõttu oli seda ebamugav kaasas kanda. Elektrikitarri tulekuga tekkis probleem, et kontrabass jäi sellele helitugevuselt alla. Pilli heli ei olnud võimalik võimendada ja see kadus teiste pillide tekitatud helidesse. Muusikastiilide pidev muutumine ja areng tekitasid vajaduse pilli järele, mida oleks võimalik kaasas kanda ning mida saaks ka võimendada.
Gibson Luthier Lloyd valmistas 1920. aastatel prototüübi, mis põhines kontrabassil, kuid erinevalt tavalisest kontrabassist olid sellele lisatud elektrilised helipead. Helipead olid küll vastuvõtlikud koputustele ja vibratsioonile, kuid tolle aja võimendus polnud piisavalt hea, et vastu võtta bassi tekitatavaid madalaid sagedusi. 1930. aastatel ilmus rohkelt uusi basskitarre Gibsonilt, Rickenbackerilt ja teistelt tootjatelt, kuid enamik pille oli siiski kontrabassi moodi: nad olid suured, seisid jalal, kuid neile oli lisatud helipea. Gibson oli üks esimesi, kes konstrueeris basskitarri enam-vähem sellisel kujul, nagu see on tuntud tänapäeval. Tegemist oli 155 cm pika Archtopi välimusega basskitarriga, millele olid lisatud korraliku välimusega helipead ja heli muutmiseks mõeldud nupud. 1935/1936. aastal tootis esimese elektrilise basskitarri Audiovox Manufacturing & Co, kuid kuna see pill oli oma ajast kaugel ees, ei osutunud see eriti populaarseks. Audiovox suleti aastal 1950. Arvatakse ka, et basskitarrile pani aluse hoopis 1940. aastatel Paul Tutmarc juunior oma basskitarriga Serenader. Tutmarci loodud instrumenti mängiti horisontaalselt, lisaks olid sellel pillil olemas ka astmetraadid, mida varem ei kasutatud.
Leo Fenderit võib pidada basskitarri alusepanijaks – sellisena nagu me seda pilli tänapäeval tunneme – 1950. aastatel. Nagu teisedki bassistid, leidis ka Leo Fender end olukorrast, kus basskitarri oli bändis raske kõlama saada. Seetõttu oli tal vaja luua midagi, mis kostaks teiste pillide seast välja ning mida oleks mugav endaga esinemistele kaasa võtta^[4][5][6]. Nii töötas Leo Fender välja pilli, mis on tänapäeval kuulus kogu maailmas. Pill oli kõvasti kergem kui eelkäijad ja ka väiksem. Tegemist oli Percision Bassiga, pilliga, millega on mänginud sellised suurkujud nagu Flea, Robert Trujillo ja Victor Wooten. See oli esimene elektriline basskitarr ja läks seeriatootmisse 1951. aasta lõpus.
Alates 1950. aastatest on basskitarr olnud pidevas arengus ja muutuses. Sestpeale on tekkinud on palju muusikainstrumente tootvaid ettevõtteid noing pilli on pidevalt täiustatud, muutes selle mängimismugavust ja kõlaomadusi.

Elektriline basskitarr:

Erinevus elektrikitarrist

• Elektrilise basskitarri kael on pikem kui kitarril, välja arvatud nn short-scale'i bassidel.
• Basskitarri keeled on oluliselt jämedamad kui tavalisel kitarril.
• Harilikul E-basskitarril on 4 keelt, kitarril 6 (kuigi on ka 5, 6 ja enama keelega basse).
• Basskitarri korpus on tavaliselt pikem kui elektrikitarril ning ka palju tugevam, sest keelte tõmbetugevus on tavalise kitarriga võrreldes mitmekordne.

12-keeleline kitarr:
Unisoonis dubleeritud keeltega 6-keeleline kitarr. Sellel kitarril on topeltkeeled ehk iga tõmbega kõlab samaaegset kaks ühesugust heli. Selle kitarri häälestus on selline: E E A A D D G G B B E E

Unisoon:
Topeltkeelte süsteem, kus kitarril on iga noodi kohta kaks ühesugust keelt ehk igal noodil on kaks ühesugust keelt.  Unisoon on tavaliselt selline: E E A A D D G G B B E E.
Kuid mõnikord võib see olla ka teistsugune. See sõltub häälestussüsteemist.
Kitara:
Kitara oli muusikainstrument vanaajal.
See oli Vana-Kreekas levinud näppekeelpill, mis 7. sajandiks eKr arenes välja forminksist. Kitara on suuremõõduline, 5–7 keelega (hiljem kuni 12) lüüra tüüpi pill, mida mängisid põhiliselt mehed. Kitarat näpiti parema käe või plektroniga. Seda pilli kasutati pikemate poeemide saatepillina, aga ka soolomänguks.
Kitarood on inimene, kes laulab ja mängib kitarat.
Lauto:
Lauto on näppekeelpillide hulka kuuluv keelpill.

Lauto

Lautol on mitu kuju. Erinevused on suuruses ja keelte arvus. Instrumendi sõrmlaud ehk krihvlaud on jaotatud krihvideks, millel vasaku käega fikseeritakse helikõrgus. Lautol on lühike, iseloomuliku tahapoole pööratud häälestusosaga kael, topeltkeeled ja ümar mandlikujulise kaanega kõlakorpus.
Lauto kõlalaud valmistatakse hästi kõlavast puidust, tavaliselt kuusest. Tagakülg valmistatakse kõvast puidust, näiteks vahtrast, kirsipuust, eebenipuust või roosipuust.

Ajalugu

Lauto arvatakse pärinevat Mesopotaamiast. 17. sajandil eKr valmistatud keraamilisel plaadil on leitud varaseima algelise 2-3 keelega lautosarnase muusikariista kujutis. See plaat asub tänapäeval Bagdadis muuseumis.
See muusikariist jõudis peagi Vana-Egiptusesse. Seal kasutati 2 keelega lautosid, mis olid valmistatud kilpkonna kilbist ja kaetud pealt nahaga, milles oli 6 kõlaava. Pillikael oli umbes 32 cm pikk ja mõnikord oli selle otsa nikerdatud hane- või pistrikupea. Seda pilli mängiti lipitsaga.
Pika kaelaga lauto ilmus Vana-Kreekasse 4. sajandil eKr. Vanad kreeklased nimetasid lautot panduuraks. Kreekast levis lauto Etruuriasse ja Rooma. Roomlased hindasid lautosid nagu teisigi keelpille kõrgelt. 5. sajandil mängiti lautot Bütsantsis ja Liibüas. 10. sajandil jõudis see Indiasse.
Tänapäeva lauto on otseselt arenenud araabia pillist, mille nimi oli uud. See oli lühikese kaela ja 4 keelega pill, mida mängiti lipitsaga. Mekas tunti seda juba 6. sajandil. See oli häälestatud kvartidesse. Mekas lisati pillile veel 2 keelt. Euroopasse tõid udi maurid Hispaania vallutamise ajal, kuid teistesse Euroopa maadesse jõudis see alles 13. sajandil.

Hendrick ter Brugghen. Noor naine lautot häälestamas (1626–27)

Araabia keelest tuleb ka pilli nimi. Nii sõnad "ud" kui "lauto" pärinevad araabia sõnast العود (al'ud), mis tähendab puitu.
Keskaegne lauto oli meloodiline muusikariist. Seda mängiti hanesulest lipitsaga. Mängida sai üht muusikaliini, akordidega kadentsides ja fraaside lõpul. Ent 15. sajandil hakati lautot mängima sõrmedega ja see võimaldas mängida mitut partiid korraga. Nii kujunes lauto polüfoonilise häälega sooloinstrumendiks.
16. sajandi lautol oli 6 keelt, aga sajandi lõpuks koguni 10. Kasutati 7 liiki lautosid. Renessansi ajal tunnustati lautot teistest muusikariistadest rohkem, ta oli populaarseim soolopill ja suurepärane partner laulu saateks. Enne 16. sajandit oli lauto tavaliselt ansamblipill, aga 16. sajandil sai ta soolopilliks.
18. sajandil hakkas huvi selle pilli vastu raugema ja alates 19. sajandist on seda mängitud harva

Gittern:
Gittern on suhteliselt väike kitarrisarnane näppekeelpill. Gittern arenes välja umbes 13. sajandil ja selle tõid Euroopasse Hispaania maurid. Saksamaal tunti seda nimetuse quinterne, Hispaanias guitarra ja Itaalias chitarra all. See oli populaarne instrument 14. sajandi laulikute ja amatöörmuusikute seas ning sai kiiresti suurema mõjuvõimu kui citola. Hiljem gitterni populaarsus siiski langes, tehes ruumi suurematele pillidele lautole ja kitarrile.

Nailonkeeltega kitarr:
Igat liiki kitarr, mille keeled on tehtud nailonist. Selle kitarri keeled on pehmemad ja ei tee nii kiiresti näppe valusaks.
Kitarri keeled:
Kitarri keeled võivad olla, kas metallist või nailonist. Nailonist keeled on pehmemad, samas algsed kitarrikeeled olid/on metallist.
Võimalikud probleemid kitarrimängimisel:
Sõrmeotsad lähevad valusaks:
Kuna tavalise Hispaania kitarri ja ka teiste näppekeelpillide keeled on metallist, siis võivad keeled tekitada näpuotstesse sooni ja teha sõrmeotsad valusaks. Seetõttu tuleks neid pille mängida vahepeal pause tehes. Need kes on rohkem mänginud, need saavad kauem mängida, sest neil ei lähe sõrmeotsad nii valusaks.
Kui sõrmeotsad on valusad, siis pane pill käest ära ja suru sõrmeotsad tugevasti vastu krobedat pinda ning nühi kuni sõrmeotsad ei ole enam valusad.
Kui valu ei lähe üle ja sõrmeotsad on ikka veel valusad, siis lõpeta tänaseks pilli mängimine. Lõpeta näppekeelpillide mängimine niikauaks kuni sõrmeotsad ei ole enam valusad.
Igal pillil on erinev kõla:
Iga pilli kõla on natukene erinev ja sinna pole midagi parata. See kehtib absoluutselt kõikide maailma pillide puhul ning seda nimetatakse tämbriks ehk kõlavärviks.
Käsi või käed valutavad:
See tähendab, et sa oled liiga kaua pilli mänginud. Käsi on olnud liiga kaua keeltel sundasendis. Pane pill nii kauaks ära kuni valu üle läheb.
Kui valu ei lähe üle, siis lõpeta niikauaks pilli mängimine kuni valu üle läheb.
Ei kuule elektrikitarri heli:
Sellel võib olla mitu põhjust. Esiteks kontrolli, kas elektrikitarr on ühendatud võimendiga. Elektrikitarri ei saa ilma võimenduseta mängida, sest elektrikitarril ei ole kõlakoda. Üks võimalus siiski on suru kitarri pea (see ots, kust saab keeli kruttida) vastusena või kappi ja saad akustika ilma elektrita kätte.
Teiseks põhjuseks võib olla see, et heli on maha keeratud. Kontrolli ega heli nullis ei oleks. Kõigepealt kontrolli seda oma kitarril ja siis võimendil. Heli peab olema mõlemal nullist kõrgemal.
Kuidas tekitada vibratsiooni:
Vibratsiooni tekitamiseks tuleb tavalisel kitarril vajutada keeltele ning samal ajal liigutada neid üles-alla. Ka elektrikitarril saab seda teha samamoodi, kuid elektrikitarril on ka teine võimalus. Selleks tuleb vibraator kerida keelte kõrval asuvasse keermega auku. Vibraatorit tuleb üsna tugevasti vajutada ning tekib vibratsioon. Kuid liiga tugevasti vibraatorit vajutada ei tohi, sest muidu võib kitarri sees olev keerme koht (see kuhu vibraator sisse keeratakse) katki minna.
Elektrikitarri heli muutmine:
Elektrikitarri heli saab muuta kitarri peal väikest lülitit liigutades ja nuppe keerates. Lisaks sellele on mõningatel võimenditel nupud mida keerates ja/või sisse/välja lülitades saab heli muuta.