Eduard Viiralt

Eduard Viiralti või nagu ta ise oma nime kirjutas, Eduard Wiiralt oli Eesti kunstnik. Ta tegeles graafikaga ehk graafilise kunstiga. Seetõttu oli ta graafik.

 Eduard Viiralt (1898-1954)

Eduard Viiralt [Wiiralt] sündis Robidetsi mõisas, Peterburi maakonnas 20. märtsil, 1898. a. Viiralti perekond tuli Eestisse tagasi 1909. a., asudes elama Koeru valda Järvamaal. Ta suri Pariisis, Prantsusmaal, 8. jaanuaril, 1954. a.

Viiralt õppis Tallinna Tööstuskunsti Koolis (1915 – 1919) Nikolai Triigi juhtimisel ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallasses (1919 – 1922 ja 1923 – 1924) skulptor Anton Starkopf ja Georg Kindi juhendamisel ja Dresdeni Akademie’s 1922 – 1923) Selmer Werneri juhendamisel. 

Noor paljutõotav kunstnik alustas oma õpinguid skulptuuri ja trükkimisega. Hiljem töötas ta peamiselt graafikas – meetod, mida ta uuris ja õppis peamiselt omal käel. Oma kunstis kasutas ta erinevaid meetodeid, sealhulgas gravüüri, litograafiat, monotüüpiat, puulõikekunsti, oforti, metsotintot ja akvatintat. 

Kui ta oli veel õpilane Pallases, illustreeris Viiralt mitmeid tekste, nt. usuõpikuid ja muinasjutu raamatuid (Kogutud religioosed jutud, I, 1923). Pärast kooli lõpetamist töötas ta aasta jooksul õpetajana, kuid lahkus sellelt kohalt, et minna õppima Dresdeni. 

Viiraldi varasemates töödes on näha hilis-saksa mõju, aga sürrealism ja teised Pariisi mõjud on valdavad ta hilisemates töödes. Pariisi kirev ööelu mõjutas sügavalt noore kunstniku varasemaid töid, milles Viiralt lubab oma fantaasiale vaba voli kujutades moonutatud, imelikke ja tihti erootilisi stseene. Mõned ta kuulsamad tööd sellest ajastust on Põrgu (söövitus, 1930-1932), Kabaree (söövitus, 1931) ja Jutlustaja (lito, 1932).

30. aastate keskel muutuvad Viiraldi teemad dramaatiliselt loodusele; lastele ja sõpradele; aktidele ja maastikule, nt. Maastik Pariisi lähedal (söövitus, 1937) ja ka loomadele (Lamav tiiger, pehmesöövitus, 1937 ). 

Reis Morokkosse 1938. a. andis talle uut energiat ja võimaldas luua töid, mis tabasid sügavamalt subjekti olemust (nt. Noor araabia poiss, metsotinto, 1940 ja Berberinaine kaamliga, pehmelakk, 1940).

Kui Viiralt naasis Eestisse 1938, pühendas ta oma tähelepanu rahva suurkujudele ja sümboolsetele kujutistele (nt. Kristjan Raud, kuivnõel, 1939).

1944. a. kutsuti Viiralt soolonäitust tegema Viini. 1944. aasta leidis Viiralti Berliinis ja 1945 enne sõja lõppu Rootsis. Järgmisel suvel reisis Viiralt Lapimaale kunstnik Eduard Olega uusi töid looma. 

Viiralt elas Pariisis enamuse oma elust, 1925. a. kuni 1938. a. ja 1946. kuni 1954. a. Viimastel eluaastatel sai ta kunstitehnika vähem täpseks. Ta joonistas nüüd täppidega ja mitte tuttavate pikkade pliiatsitõmmetega. 

Eduard Viiralt suri 9. jaanuaril, 1954. a. 55. a. ja maeti Pariisi Père-Lachaise kalmistule. 

Näitused

Prantsusmaal, Soomes, Saksamaal, Taanis, Venemaal, Lätis, Leedus, Poolas, Belgias, USAs, Hollandis, Itaalias, Sveitsis, ja Eestis. 

Tuntuimad Tööd

Lamav Tiiger (1937)

Põrgu (1932)

Berberi tüdruk kaameliga (1940)