Minu 2020. aasta sisseastumiste lugu

Kogu jutt on kirjutatud 2020. aasta 9. ja 10. juuli vahelisel ööl.

Tere

Mina olen Leonhard ning ma tahan kirjutada teile ühe loo.

Siin ma nüüd olen, töötu, kool läbi, uut kooli pole. Nüüdseks on gümnaasium läbi. Ma proovisin mitmesse ülikooli sisse saada, kuid kukkusin kõikjalt välja. Pole hullu, vähemalt proovisin (Kui proovid ja ei õnnestu, siis sa tead, et sa vähemalt üritasid. Kui ei proovi, siis sa ei saagi seda teada.). 

Täna on neljapäev 9. juuli 2020. On õhtu. Viimased kolm nädalat ja tegelikult isegi kauem on mul olnud üsna kiire. Põhjuseid on erinevaid. 

Mai lõpus ja juuni alguses olid vabatahtlikud riigieksamid. Mul vedas, eriolukorra tõttu sai kolmest riigieksamist ja koolieksamist kaks riigieksamit ja needki olid vabatahtlikud. Riigieksamid läksid üldiselt kehvasti, kuid ma tegin nad siiski positiivsetele hinnetele. Matemaatika eksami nädalal käisin ma muusikakooli tunnistuse (2. lisa-aasta) järel ja sain selle kätte. Neljapäeviti oli mul, kuni 18. juunini koorilaul ja siis algas suvepuhkus. Kuid laulmas käimine ei olnud kohustuslik (ma enamikel kordadel siiski käisin, 28 mai ja 4. juuni ei käinud eksamiks valmistumise tõttu). 15. juunist 28. juunini toimus üks virtuaalne jooksuvõistlus, millel ma osalesin. 

25. juunil toimus mu gümnaasiumi lõpuaktus. Mind üllatas, kui paljud meist siiski lõpetasid (9 umbes 20-st), sest kohal käis meid maksimum 5 inimest, kui sedagi. Seda ajal kui eriolukord polnud alanud. 

26. juunist alates hakkasin avaldusi esitama.

Esitasin avalduse Pallasesse (Tartus asuv kunstiülikool) ja Tartu Ülikooli kahele erialale (geograafia ja psühholoogia). Tahtsin esitada avalduse ka Eesti Lennuakadeemiasse, kuid jäin sellega ühe päeva hiljaks. 

Minu üllatuseks näitas SAIS (ülikooli õppeinfo süsteem) kogu mu hariduskäiku. 

30. juunil selgusid eksamite tulemused. Minule üllatuseks ei pandud neid E-kooli ning tulemuste teadasaamiseks pidin ma sisenema EIS-i (eksamite infosüsteem). Minu üllatuseks näitas EIS ka põhikooli riigieksameid ja kuigi ta ei näitanud ei minu kirjutatud ega ka õiget vastust, siis ta näitas matemaatika puhul täpselt ära selle koha kus ma vea tegin ja mis oli mul õige ning mitu punkti ma sain. Ning eesti keele eksami puhul näitas ta ära, mille eest ja kui palju punkte ma sain.

Pärast eksamitulemuste teadasaamist olin ma veidikene pettunud, et ma nii vähe punkte sain. Seda seetõttu, et ma lootsin eksamitelt rohkem punkte saada ning ka seetõttu, et see kustutas mu lootuse ülikooli geograafia erialale sisse saada. See oli seda kehvem, et varasemalt olid kustunud mu lootused Pallasesse sisse saada (sisseastumiseksam läks nihu). Niisiis oli mu viimane ülikoolilootus psühholoogia peal (ülikooli sisseastumised oli selleks ajaks juba lõppenud). 

Lähme nüüd natukene ajas tagasi. Ühel hetkel, juunikuus, avastasin ma, et plaanitakse teha põhikooli lennu kokkutulekut. Kokkutuleku jaoks puhkemaja rentimise jaoks pidid kõik, kes tulevad maksma ühe väikese summa. Tulijateks märkisid ennast enamik, kuid raha maksid neist ära ainult vähesed (5 mõnekümnest inimesest, kellest umbes 10 ütlesid, et nad ei saa tulla). Niimoodi möödus mitu nädalat ning mõni päev enne kokkutulekupäeva otsustati vähese maksmise tõttu maksjatele raha tagasi maksta ja kokkutulek ära jätta.

Õnneks oli samal ajal ka mu õe sünnipäev ning seetõttu sain ma ühe oma lennukaaslasega, kellega ma tihedamalt läbi käib ikkagi kokku. Ta on lõõtspillimängija, kes õpib Viljandi Kultuuriakadeemias, kus tal lõppes äsja esimene aasta. 

Kuid päev enne õe tegelikku sünnipäeva käisid tal külas tema (kooli)sõbrad. Too päev oli jube. Aias tehti puhas töö (herned ja maasikad söödi kõik ära, ka pooltoored maasikad).  Lisaks aeti kogu maja ja aed segamini (õues vedelesid suvalistest kohtades puutokid lauad ja rauakolakad ning toas olid padjad, linad ja mänguasjad segatult põrandal, voodis ja/või laua peal.). 

Õe sünnipäeval käisid meil külas lähedased sugulased ja tuttavad.

11. Juunil alustasin ma Anchori rakenduses õudusjuttude podcasti (taskuhäälingut). See räägib kogu maailmas toimunud või väljamõeldud müsteeriume, krimilugusid, paranormaalseid lugusid ja muud sarnast. Igal teisipäeval peaks tulema uus osa. Praeguseks on 5 osa juba ilmunud. Viimane osa rääkis ühest lennukist ja järgmine tuleb 16 juuli 2020.

Psühholoogia:

Lähme nüüd tagasi sinna aega, kus mu viimane lootus ülikooli saada oli psühholoogia peal. Nagu ma hiljem teada sain oli sel aastal ülikooli suur konkurents. Kuigi psühholoogiasse oli see väiksem, siis oli see ikkagi suurem kui tavaliselt. Selleks, et sisse saada pidi tegema akadeemilise testi ja geograafias lisaks ka erialaeksami (erialaeksamist oleks päästnud hea matemaatika riigieksami tulemus). Akadeemilise testi kuupäev oli 6. juuli 2020. Täpselt sama päeva hommikul sõitsin ma ihastest oma koju, teisse linna (kokku otsemat teed pidi sõites natukene üle 30 km). Nii ma ka tegin, sest mul oli kiire.

Ja ma läksin, sõitsin bussiga tagasi Tartusse ja tegin testi ära. See läks suhteliselt kehvasti ning ma kukkusin psühholoogiast välja. Kui ma akadeemilise testi tulemused teada sain, siis ma juba teadsin, et nüüd ma olen geograafiast ka välja kukkunud ning mul ei olnud enam ühtegi plaani. Ühtlasi oli lootus sellel aastal ülikooli minna kadunud (sisseastumised olid läbi juba juuli esimeste päevadega. Olenevalt koolist võisid need ka varem lõppeda.).

Huvitegevused:

Alates kooli lõpust, kuid tegelikult juba kuid varem oli mu põhiliseks tegevuseks kitarri mängimine. Ma esinen kitarriga ka homme,  11. juulil, Elva kohvikutepäeval. Selle aja jooksul on mul mitmed kiarrikeeled purunenud ja asendatud ning ma olen õppinud mängima paljusid uusi akorde ning lugusid. Lisaks sellele mängisin ma hiljuti natukene akordionit. Ma tegelen veel ka Wattbadis raamatute kirjutamisega, elektroonilise muusika loomisega, enda treenimise, kohvikutepäeva ettevalmistusega, enda tulevikueriala otsimise, raamatute lugemise, uute teadmiste otsimisega ja paljude muude asjadega.

Kuidas mu jalgratas Tartusse sattus:

Nüüd ma räägin ära, kuidas mu jalgratas kodust hoopis teisse linna sattus.

Nimelt ühel päeval olin ma nii unine, et magasin autoga ärasõitu sisse. Kuid ma otsustasin ikkagi nende juurde minna, kuid et endal elu põnevamaks teha (osaliselt ka seetõttu, et suurt liiklust vältida, mis siiski ei õnnestunud) otsustasin ma sinna minna mööda väikeseid teid. Kuid ma eksisin ära ning sattusin Tartu-Valga maanteelt (Kodu on Tartu-Valga maantee lähedal) Tartu-Viljandi maanteele ja sealt edasi Tartu-Võru maanteele. Võru maanteelt läksin idaringteele ja sealt juba ihastesse. Kui ma kohale jõudsin (66,66 km, kui ma õigesti mäletan), siis hakkasid ema-isa ja õde-vend juba sealt lahkuma. Muidugi ma läksin kaasa, olles ise väga väsinud ning mu ratas pandi kuuri luku taha. Sinna jäi ta nii kauaks kuni ma sellega tagasi koju sõitsin.

Hiljutised tegevused:

Hiljutised tegevused on põhiliselt seotud kohvikutepäeva ettevalmistusega. Sellel nädalal, pärast esmaspäevast akadeemilist testi, olen ma tegelenud ainult kohvikutepäeva ettevalmistusega, kitarri- ja akordionimänguga. Üks päev kulus ka ühel sünnipäeval olemisele.

Järgnev:

Järgneb üks päev kohvikutepäeva ettevalmistust. Siis tuleb Elva Kohvikutepäev ning minu ja mu sõbra kontsert Šokolaadikohvikus. Sellele järgneb paar päeva taastumist ja koristustööd. Tõenäoliselt ka kuhugi (kutsekooli?) sisseastumine. Võib-olla ka autokooli astumine. Ja võib-olla ka unistuste täitumine. Võib-olla ka palmisaarel elamine ja reisimine.

Päris paljud asjad ei ole kindlad. Igatahes välja on kuulutatud, et Eesti Hip-Hop Festival toimub 13.-15. augustini Elvas (tegelikult Elva lähedal Tartumaa Tervisespordikeskuses, mis kuulub Elva valda, kuid mitte Elva linna vaid Rõngu alla.). Ning mina kavatsen sinna minna.

Veel tahaks ühe bändi kokku panna ja mõned raamatud läbi lugeda.

See on esialgu kõik. Rohkem mul hetkel plaane ei ole, kuid see ei välista nende tekkimist tulevikus.

Head und!

Muuseas, selle jutu kirjutamise lõppajaks on kuupäev 10. juuli 2020 ja kell on 01.13. öösel.

Head aega, head und ning kohtumiseni juba järgmisel korral (kohvikutepäeval).

Tšau!