Manerism kunstis

Manerism on kunstistiil, mis mõnel pool Euroopas, seda eriti Itaalias, Prantsusmaal ja Hispaanias, jäi renessanssi ja baroki vahele.

Itaalia manerism

• Manerismi iseloomustab maneerlikkus, tuntud kunstnike stiili (maneeri) jäljendamine. 
• Manerism oli peamiselt Itaalias, Prantsusmaal ja Hispaanias levinud kunstivool, mille juures ei lähtutud enam elust, vaid suurmeistrite (Raffael, Michelangelo) loomingust, teisisõnu võeti üle ja rõhutati nende maneere. Aja jooksul on mõistest kadunud kunstnikke halvustav alatoon. Maneristid võtsid üle kõrgrenessansi üldistatud ja idealiseeriva käsitluslaadi, temaatikas kaldusid aga fantastika poole. Ka oli maneristlik pildi ülesehitus kõrgrenessansliku harmoonilise, sümmeetrilise ja lihtsa asemel pigem ebakindel rahutu ja kuhjatud. Raffaeli kolmnurkne kompositsioon pöörati pahupidi, nii, et see toetus teravikule, inimeste kehad maneristlikel maalidel olid pikaks venitatud, poosid ebaloomulikult väänduvad, miimika kunstlik. Inimtunnete kujutamisel eelistatkse äärmusi, usulist ekstaatilisust ja härdust. Ka koloriit muutub loodukaugeks, maneristid armastavad lillakaid, väävelkollaseid, mürkrohelisi toone. (https://sites.google.com/site/konspektid/esileht/kunstiajalugu)

Hilisrenessansis avaldub maneerlikkus:

• Manerismiaja kunstnikud loobusid harmooniast, vormide selgusest. Omamoodi koomikat tekitab erootiliste tunnete naiivne kujutamine. Näiteks saksa maalikunstnik, Friedrich Targa õuemaalija Lucas Cranach Vanem harrastas rafineeritud stiili ja oli mõjutatud aristokraatlikust maitsest. (http://portfoolio.varstukk.edu.ee/Renessanss/html/Manerism/)
• Maneristid tõstsid esile rahutu atmosfääri ja veidra, viirastusliku maailma. Tintoretto maalidel toimub kõik nagu kõrgemate taevalike jõudude tahtel. Tema tegelased sarnanevad salapärastele olenditele, kes ebateadlikult þestikuleerivad ja väljendavad nii oma hingeelamusi. (http://portfoolio.varstukk.edu.ee/Renessanss/html/Manerism/)

Bronzino maal "Armastuse allegooria" annab justkui üldise nimetuse ka manerismile. Manerism - maalikunsti allegooria. Hilisrenessansiaegsete kunstnike püüd iga hinna eest pakkuda kunsti võis küll sümbolite abil virgutada mõtlemist, ent jättis külmaks südame. Nende eesmärk "teha kunsti kunsti pärast" hävitas loomuliku loovuse ja toitis vaid elukauget mõttemaailma. (http://portfoolio.varstukk.edu.ee/Renessanss/html/Manerism/)

Lucas Cranach vanem
"Juudit Olovernese peaga"
"Judith with the Head of Holofernes"
Kunstiajaloo Muuseum, Viin
u 1530

Maali "Juudit Olovernese peaga" süfee eeldab justkui võika veretöö käsitlemist, ent Lucas Cranach näitab hoopis punajuukselist kaunitari, kes hoiab küll käes mõõka, aga libistab leebelt sõrmi läbi Olovernese juuste. Võibolla püüdis Cranach jätta muljet Juuditi silmakirjalikkusest ja peegeldas verist tapatööd vaid naise karmiinpunase riietuse, sealhulgas silmatorkava sametkübara abil. Küll on aga selge, et ta kujutas maalidel oma ajastu saksa naise tüüpi, kuigi näitas neid Juuditi, Venuse või Lucretiana. (http://portfoolio.varstukk.edu.ee/Renessanss/html/Manerism/)

Lucas Cranach vanem
"Cupido Venusele kaebamas"
"Cupid Complaining to Venus"
Rahvusgalerii, London
1530

Pildil "Cupido Venusele kaebamas" on Venus moekas, kübara ja väärisehetega iludus, kel ümmargune nägu ja kassilikult pilukil silmad. Veidralt mõjuvad ilujumalanna pikaksvenitatud alasti figuur, ebakindel asend. Jumalanna pigem eksponeerib oma ilu, kui pöörab tähelepanu kaeblevale pojale, kes hoiab käes meekärge ja võitleb mesilastega. (http://portfoolio.varstukk.edu.ee/Renessanss/html/Manerism/)

Tintoretto
"Ariadne, Venus ja Bakchos"
"Ariadne, Venus and Bacchus"
Ducale palee, Sala di Anticollegio, Veneetsia
1576

Pildil "Ariadne, Venus ja Bakchos" paiskub Venus ainult korraks kohale, sätib kiiruga Ariadne tähepärga, õnnistab Bakchose abielusõrmust ja tormab keerisena taevasfääridesse tagasi. (http://portfoolio.varstukk.edu.ee/Renessanss/html/Manerism/)

Agnolo Bronzino
"Armastuse allegooria" (detail)
Rahvusgalerii, London
1540 - 1545

Agnolo Bronzino
"Armastuse allegooria"
"Venus, Cupide and the Time"
("Allegory of Lust")
Rahvusgalerii, London
1540 - 1545

Maneristlikud teosed on magusate värvitoonidega, ilutsevad, keerukad, kirjeldavad, teatraalsed. Agnolo Bronzino pilt "Armastuse allegooria" ehk "Allegooria Venuse ja Cupidoga" kirjeldab magusa maneerlikkusega verepilastuslikku kirge Venuse ja tema poja Cupido vahel. Venuse abikaasa, vihase pilguga Vulcanus jääb kõrvaltegelaseks, kelle muskliline käsivars ei suuda peatada armastajate külgetõmmet ega nende ihalevat suudlust. Hirmuäratavalt ei mõju ka õudusest karjuv deemonlik kuju Cupido tiibade varjus. Teatraalsust lisavad mitmed sümbolid. Nool Venuse käes tähendab südame läbistamist armastusega. Roos on tundelise armastuse sümbol. Mesikärg tüdruk käes näitab armastuse magusust. Tuvi, nii Venuse kui Cupido atribuut, märgib ilmalikku iha. Õun vihjab õnnejoovastusele ja seksuaalsusele. Vastukaaluks kirgastele värvitoonidele ja ilutsevatele poosidele, jäävad silma maas lebavad aukus silmadega maskid. Maskide tühi pilk on suunatud otse armunud paarikesele. Kunstlikkus ja pettus, mille võrku Bronzino tegelased püüavad meid mässida, tuleb ilmsiks allegooria kaudu. (http://portfoolio.varstukk.edu.ee/Renessanss/html/Manerism/)




ARHITEKTUUR

• Kaunistustega liialdamine
• Ehitise üksikosade lõtv seostamine
• Pikad anfilaad – tubade read kohakuti asetsevate ustega, mille avamisel saab vaadata läbi kõigi tubade

Uffizi palee Firenzes

SKULPTUUR

• Taotleti virtuooslikkust 
• Denvenuto Cellini (1500-1571)
  - kullasepp ja kunstnik
  - kirjutas ka traktaate
  - „Perseus”

Giambologna (1529-1608)
-Prantsuse päritolu
- „Apolloni kuju” – liialdas kontrapostiga, muutes figuuri peaaegu spiraalseks
„Apolloni kuju”

-          „Mercurius”

Manerism

Manerism on periood Euroopa kunstis 16. sajandil, renessansi järel ja baroki eel. Manerismi mõistet kasutas esmakordselt Itaalia ajaloolane Luigi Lanzi 1792. aastal, tuntuks sai see Jacob Burckhardti tööde kaudu. Üldiselt võib manerismiks kutsuda peenutsemist ja kunstlikkust.

Omal ajal peeti seda napakaks aga tänapäeval hinnatakse. Kubismi ja ekspressionismi eelkäija. Ei saa paigutada ühtegi koolkonda. Looklevad väljavenitatud kehad.
Kaob sümeetria ning looduslähedus. 

(Giuseppe Archimboldo - 

Taust: eraldus renessansist 16. saj. II veerandil.

Taotlused: -üritati peenutseda, ilutsemine

            -elegantsus

            -ebatähtsad harmoonia ja sümmeetria

-omaette väärtus oli keeruliste ja tehniliste ülesannete lahendamine ja materjali virtuooslik valitsemine

-kunstnike individualismi ja isikupära otsimine

Iseloomulik maalile:

            Ruumikujutise ähmastumine

            Ebatavaliste nn mürgiste värvitoonide eelistamine

            Seletamatut päritolu valguse kujutamine

Inimese anatoomia on moonutatud

Tegelased paigutatud võrdhaarse kolmnurga kujuliselt tipuga alla

Parmigianino (1503-1540) “Pikakaelaline Madonna”

Angolo Bronzino (1503-1572) maalis esinduslikus poosis ja luksuslikus riietuses tardunudilmelisi aristokraate

Tintoretto (1518-1594) Veneetsiast, maalis tundeküllaseid usulise sisuga hiigelpilte. N: “Püha õhtusöömaaeg”, “Paradiis”

El Greco (1541-1614) pärit Kreeta saarelt, õppis Veneetsias, töötas Hispaanias. Loomingu lähtekoht Veneetsia manerism, sellele aitas anda sügavama sisu müstikasse kalduv usuelu. N: “Krahv Orgazi haudapanek”

Gorreggio (1489-1534) illusionistlik ruumikujundus, mis ei vastanda pildiruumi vaatajale, vaid sulatab need ühte. N: Parma toomkiriku kupli fresko “Maarja taevaminek”. Virtuaalselt maalinud mitte ainult usulisi, vaid ka meelelisi külgi. N: “Zeusi armulood”

Skulptuur

     Taotleti virtuooslikkust

      Denvenuto Cellini (1500-1571) kullasepp ja kunstnik. Kirjutas ka traktaate. N: “Perseus”

      Giambologna (1529-1608) prantsuse päritolu. N: “Apolloni kuju” – liialdas kontrapostiga, muutes figuuri peaaegu spiraalseks; “Mercurius”

Arhitektuur

      Ehitise üksikosade lõtv seostamine

      Kaunistustega liialdamine

      Pikad anfilaad – tubade read kohakuti asetsevate ustega, mille avamisel saab vaadata läbi kõigi tubade

      N: Uffizi palee Firenzes