Ekspressionism kunstis

Ekspressionism

Mõiste

Mõistet "ekspressionism" kasutati esimest korda prantsuse keeles 1901. aastal Pariisis Sõltumatute kunstnike ühingu (Salon des Independants) näituse kataloogis.
Saksa keelde jõudis ekspressionismi mõiste tänu 1905. aastal Dresdenis ilmuma hakanud ajakirja Sild (Die Brücke) ning 1909. aastal Berliinis ilmuma hakanud ajakirja Torm (Der Sturm) ümber koondunud ekspressionistlike kunstnike rühmitustele. Olulisimaks ekspressionistlike kunstnike rühmituseks võib pidada 1911. aastal Münchenis tekkinud rühmitust "Sinine ratsanik" (Der blaue Reiter), kuhu lisaks Emil Noldele, Ernst Ludwig Kirchnerile, Franz Marcile ja August Mackele kuulusid ka tuntud abstraktsionist Wassily Kandinsky ning austria kunstnik ja kirjanik Oskar Kokoschka.
Mõistet "ekspressionistid" kasutati esimest korda 1911. aasta aprillis 22. Berliini Setsessiooni kataloogi eessõnas. Ekspressionistideks nimetati näiteks uue prantsuse maalikunsti esindajaid André Derain'i, Raoul Dufy'd.
Sellest peale hakati rääkima ekspressionismist ka muudes kaunites kunstides.

Taust

Ekspressionistliku kunstilise väljenduse üheks põhjustajaks peetakse Esimese maailmasõja eelseid ühiskonnas levinud palavikulisi meeleolusid. Stress, saabuva katastroofi aimdus, turvatunde puudumine, majanduskriis – kõik see õhutas konflikti ka inimese sisemaailmas.
Ekspressioniste mõjutanud oluliseks nähtuseks oli ka Austria neuroloogi Sigmund Freudi (1856–1939) psühhoanalüüsi teooria, mis uuris nihestunud hingeeluga inimese sisemisi hirme.

Ajalugu

Esimesed ekspressionismi ilmingud on märgatavad juba 19. sajandi lõpus hollandi kunstniku Vincent van Goghi (1853–1890) ja norra kunstniku Edvard Munchi (1863–1944) maalidel. Munchi maalide ja graafiliste lehtede sarjas „Karje“ (neli versiooni aastatest 1893–1910) on kujutatud naist, kelle nägu moonutab surmahirm. Lõuendilt vaatavad vastu ahastus, lootusetus ja hukule määratus

Kujutav kunst

Egon Schiele. Perekond. 1918

Ekspressionismi eelkäijateks võib pidada foove ning Edward Munchi ja Vincent van Goghi loomingut. Ekspressionismi "esimese laine" (1905—1914) algatajateks said 1905. aastal Dresdenis rajatud rühmitus Die Brücke ('sild'), Ernst Ludwig Kirchner ning Müncheni grupi Der Blaue Reiter ('sinine ratsanik') ümber koondunud kunstnikud.
Ekspressionistlikud kunstnikud väljendasid oma töödes tihti äärmuslikke emotsioone.
Ekspressionistid pidasid võimalikuks muuta nähtava maailma värve ja vorme, selleks et väljendada oma meeleolusid, hoiakuid ja mõtteid. Kõike kujutati dramaatilises valguses. Oma suhtumist ümbritsevasse püüti väljendada inimese ja eseme deformeerimise teel. Kunstnikud kasutasid tihti räigeid värvikontraste või meelega poriseid värve, inimesed on nende piltidel sageli jõhkra ja inetu välimusega, mille tagant aimub piina ja ängistust. Sellega taheti iseloomustada inimeste hingeelu ja ühiskonna seisundit.
Ekspressionistid kasutasid tihti räigeid värvikontraste või "poriseid" värve.
Ekspressionismi "teine laine" (alates Esimesest maailmasõjast kuni 1933. aastani) oli veelgi ühiskonnakriitilisem. Maalid olid sünged, grotesksed. Kunstnikud väljendasid ängistust, leina ja põlgust ühiskonna vastu. Maalidel kujutati maailmasõja koledusi ja vaesunud rahvast.
Die Brücke kunstnikud tegelesid innukalt graafikaga, lemmiktehnikaks olid litograafia ja puulõige.
Ekspressionismile Saksamaal tegi lõpu 1933. aastal võimule tulnud Hitler, kes keelustas kogu moodsa kunsti. Paljud kunstnikud emigreerusid USA-sse, kus panid aluse uuele kunstivoolule abstraktsele ekspressionismile. Samasugune ekspressionismivastane olukord valitses ka NSV Liidus Stalini ajal.
Kunstnikke: Otto Dix, Max Beckmann, Lucian Freud, Ernst Ludwig Kirchner, Käthe Kollwitz, Franz Marc, Emil Nolde, Max Pechstein, Karl Schmidt-Rottluff, Egon Schiele.