Uusgootika kunstis

Uusgooti stiil ehk Uusgootika on Histortsismi osa.

Silmapaistvaid uusgooti ehitisi. Üleval: Westminsteri loss Londonis; vasakul: Teaduse katedraal Pittsburghis; paremal: Sint-Petrus-en-Pauluskerk Oostendes

Parliament Hill, Ottawa

New Yorgi ärikeskuses asuvat ja 1912. aastal valminud uusgooti stiilis kõrgehitist The Woolworth Building kujutav postkaart

Uusgooti stiil ehk neogooti stiil ehk uusgootika ehk pseudogootika on historitsistlik arhitektuuristiil, mis sai alguse 1740. aastate Ühendkuningriigis. Selle populaarsus kasvas kiirelt 19. sajandi alguses, mil uusgootika austajad püüdsid taaselustada keskaegseid arhitektuurivorme vastandina tollal valitsenud uusklassitsismile.
Gootika avaldus peamiselt hoonete välisilmes, konstruktsioonid olid aga kaasaegsed. Uusgooti stiil oli levinud peamiselt sakraalarhitektuuris, kuid selles stiilis rajati ka näiteks kunstlikke varemeid, ühiskondlikke hooneid ja eramaju. Uusgootika kujunes Saksamaal "rahvusstiiliks". Sellel ideoloogial oli oma osa ka pärisgooti stiiliajastul pooleli jäänud Kölni toomkiriku (1842–1880) ehitustööde jätkamisel.
Selle liikumise keskmes Inglismaal oli uusgootika tihedalt läbipõimunud filosoofiliste liikumistega, mis seostusid anglikaani kõrgkiriku või anglokatoliikluse esiletõusuga. Lõpuks levis uusgooti stiil 19. sajandi kolmandal veerandil laialdaselt ka oma puhtesteetiliste omaduste toel.
Koos uusgooti stiili levikuga Inglismaal, Šotimaal ja Iirimaal kasvas huvi selle vastu kiiresti ka Mandri-Euroopas, Põhja-Ameerikas, Austraalias, Lõuna-Aafrikas ning Briti Indias. 19.–20. sajandil rajatud uusgooti stiilis ehitiste arv võib ületada autentsete gooti stiilis rajatud ehitiste arvu.
Uusgootika tõusu toetas ka keskaega ülistav medievalism. Industrialiseerimise edenedes kasvas reaktsioon masintootmise ja tehaste vastu. Maaliliste vaadete pooldajad nagu Thomas Carlyle ja Augustus Pugin suhtusid tööstusühiskonda kriitiliselt ning kujustasid tööstuse eelset keskaja ühiskonda kuldajastuna. Katoliiklusse pöördunud Pugini jaoks kandis gooti arhitektuur kristlikke väärtusi, mida klassitsism oli õõnestanud ja industrialiseerimine hävitas.
Uusgooti stiilil oli ka poliitilisi seoseid. Kui "ratsionaalset" ja "radikaalset" uusklassitsismi nähti seotuna vabariikluse ja liberalismiga (nagu tõestab selle populaarsus Ameerika Ühendriikides ja vähemal määral vabariiklikul Prantsusmaal), seostati "vaimsemat" ja "traditsioonilisemat" uusgootikat monarhismi ja konservatismiga, mida peegeldas stiilide valik Westminsteri lossi taastamisel Londonis ja Kanada parlamendihoonete puhul Ottawa Parliament Hillil.
Inglise kirjanduses sündis uusgooti arhitektuuri ja kirjandusliku romantismi toel uus žanr, gooti romaan, mis algas Horace Walpole'i teosega "Otranto loss" (1764). Samuti ajendasid need 19. sajandi keskajahõngulist luulet, mis kasvas välja pseudobardlikest "Ossiani lauludest". Uusaegseid teemasid valati keskaegsete Arthuri-romaanide keskkonda, nagu seda tegi Alfred Tennyson "Kuninga idüllides". Ka saksa kirjanduses oli uusgootikal oluline mõju.^[2]

Uusgooti stiil Eestis

Baltisakslastest mõisaomanike maitse-eelistuste kaudu on uusgootika hästi esindatud ka Eestimaa mõisaarhitektuuris: Alatskivi mõis (Šotimaal asuva Balmorali lossi jäljendus), Sangaste loss, Keila-Joa, Vasalemma, Laitse, Alu, Lehtse (varemeis), Lööne, Pihtla (varemeis), Lustivere, Kukulinna (tuudorstiilis), Aavere (varemeis), Kose-Uuemõisa matusekabel (varemeis), Esna mõisa matusekabel, matusekabel Velise mõisa kalmistul, Pilistvere kihelkonna Kabala mõisa matusekabel (varemeis)