Solmisatsioon

Solmisatsioon ehk solmiseerimine on keskajal muusikas välja töötatud praktika laulda helisid silpide abil.
Umbes 13. sajandil nimetati solmisatsiooni sõnaga solfatio (tuletis silpidest sol ja fa).
Alates 15. sajandi lõpust on käibel keskladinakeelne vorm solmisatio/solmizatio, mis on tuletis silpidest sol ja mi.
Tänapäeval tehakse vahet absoluutsel ja relatiivsel solmisatsioonil.

Ajalugu

Teatud tähendusega silpe kasutati muusika esitamisel juba vana-hiina muusikas. India muusikas on silpide abil musitseerimine kasutusel tänaseni. Vana-Kreekas tähistati silpidega tetrakordide helisid.
Helisid tähistavad silbid olid kasutusel ka süüria ja bütsantsi laulus, kuid nende tähendus ei ole täna teada.
Tänapäevase solmisatsiooni "isaks" peetakse Arezzo Guidot (sündinud ca 992), kes 11. sajandil nimetas keskaegse heksakordi kuus astet kuue silbi abil: ut, re, mi, fa, sol ja la. Mi ja fa vahel oli pooltoon ning muude astmete vahel tervetoon. Silpide eesmärk oli heksakordi astmete hõlpsam meeldejätmine ja laulmisel intervallide hõlpsam tabamine.
Guido tuletas silbid ladinakeelsest Johannese hümnist, komponeerides ilmselt ise ka hümni meloodia.

Utqueant laxis

resonare fibris

Mira gestorum

famuli tuorum

Solve polluti

labii reatum

Sancte Ioannes

(Et lodevate häälepaeltega õpilased võiksid lauldes sinu imelisi tegusid kiita, lunasta, oo Püha Johannes, ebapuhaste huulte süüteod.)
Hiljemalt 12. sajandil arendati välja solmisatsioonisüsteemi illustreeriv
 n-ö Guido käsi.
Heksakordipõhine 6-heliline solmisatsioon oli kasutusel kuni 16. sajandini. Et anda tähis ka diatoonilise helirea seitsmendale astmele, lisati varasematele silpidele silp si, mis on ilmselt akronüüm Guido hümni viimase rea sõnadest "Sancte Ioannes".
17. sajandi teisel poolel asendati silp ut paremini lauldava silbiga do ning C-duur helirea helid said nimetused do, re, mi, fa, sol, la, si.
Umbes 600 aastat ei olnud solmisatsioonisilbid seotud kindlate (absoluutsete) helikõrgustega: silbid tähistasid helirea teatud astmeid. Tänapäevases mõttes oli tegu relatiivse solmisatsiooniga. Alles umbes 1600-ndatel sidusid prantsuse muusikud solmisatsioonisilbid kindlate helikõrgustega, nii et ut = c, re = d jne.
Jean-Jacques Rousseau ei nõustunud uue praktikaga kasutada solmisatsioonisilpe "absoluutsetena". "C ja A tähistavad kindlaid, muutumatuid helisid, mida võib alati samade klahvide abil lüüa. Ut ja la on midagi muud. Ut on alati mažoorhelirea põhitoon (toonika, esimene aste) ja la alati minoorhelirea põhitoon. Prantsuse muusikud on võõristaval moel selle erinevuse segamini ajanud. Nad on ebavajalikul moel klahvide ja helide nimetused dubleerinud ning pole jätnud astmetele ühtegi nimetust. (C und A bezeichnen bestimmte, unveränderliche Töne, die immer mit denselben Tasten angeschlagen werden. Ut und la sind etwas anderes. Ut ist immer Grundton (Tonika, erste Stufe) einer Durtonleiter und la immer Grundton einer Molltonleiter. Die französischen Musiker haben befremdlicherweise diese Unterschiede verwischt. Sie haben unnützerweise die Benennung für die Tasten und Töne verdoppelt und keine Zeichen für die Benennung der Stufen übriggelassen." (Jean-Jacques Rousseau "Emile oder über die Erziehung")
Vana "relatiivne“ ja uus "absoluutne“ traditsioon kestsid mõlemad siiski paralleelselt edasi.
Saksa keeleruumis arenesid 20. sajandil kaks terviklikku solmisatsioonikontseptsiooni: Carl Eitzi "absoluutne" süstem "Tonwort" ja Richard Münnichi "relatiivne" süsteem "Jale". 20. sajandi lõpus algas muusikapedagoogikas relatiivse solmisatsiooni uus õitseng.

Absoluutne solmisatsioon

Klaviatuur prantsuskeelsete absoluutse solmisatsiooni silpidega

Absoluutse solmisatsiooni puhul ei vasta solmisatsioonisilpidele mitte helirea astmed, vaid konkreetsed helikõrgused.
Absoluutse solmisatsiooni puhul on tähtnimetuste ja solmisatsioonisilpide suhted alati samad, näiteks c = do, d = re jne. Järelikult näiteks C-duur helirida c d e f g a h c lauldakse alati do re mi fa sol la si do. Konkreetseid helikõrgusi tähistavaid solmisatsioonisilpe nimetatakse silpnimetusteks.
Solmisatsioonisilpidega lauldes on praktika, et laulmise ajal ei tehta vahet alushelide ja altereeritud helide nimetustel: näiteks G-duur helirida g, a, h, c, d, e, fis, g lauldakse sol la si do re mi fa sol või f-duur helirida f g a b c d e f lauldakse fa sol la si do re mi fa. Sellise praktika puuduseks on, et näiteks C-duur, c-moll, Cis-duur ja cis-moll lauldakse ikka do, re, mi, fa, sol, la, si, do, ning näiteks A-duur, a-moll, As-duur ja as-moll ikka la, si, do, re, mi, fa, sol, la ning helistike vahest on võimalik aru saada vaid helikõrguste erinevuse tõttu.
Silpe do re mi fa sol la si kasutatakse absoluutse solmisatsiooni ehk konkreetsete helide tähistena põhiliselt itaalia ja prantsuse ning ka muude maade (sealhulgas näiteks Eesti) solfedžos.

Relatiivne solmisatsioon

Relatiivse solmisatsiooni silpidele vastavad käemärgid John Curweni süsteemis

1742. aastal pakkus Jean-Jacques Rousseau helirea astmete tähistamiseks välja numbernotatsiooni, mille puhul helirea põhiheli on number 1, helirea teine heli on number 2 jne. Astmete ning diatoonilise helirea seitse arvu lauldi ikka traditsiooniliste silpidega ut, ré, mi, fa, sol, la, si.
Matemaatik Pierre Galin, tema õpilane Aimé Paris ja selle poolvend Emile Chevé töötasid Rousseau meetodi kallal edasi ning arendasid välja omal ajal päris eduka "Galin-Paris-Chevé meetodi" (Galin-Paris-Chevé-Methode).
Ka inglanna Sarah Ann Glover arendas edasi vana solmisatsiooni, andes silpidele inglispärased nimetused doh, ray, me, fah, soh, lah, te ning lühendid d, r, m, f, s, l, t. Silp soh oli võrreldes Guido silbiga sol muudetud teiste silpidega sarnasemaks, kuna see ei lõppenud enam kaashäälikuga ning te võeti kasutusele, kuna se oleks ebakorrektse häälduse korral liiga sarnane soh-ga.
1842. aastal avaldas John Curwen, üks Heinrich Pestalozzi olulisemaid õpilasi, oma esimese artikli Gloveri lähenemisest. Pärast töötas ta artikli ümber ja propageeris Gloveri meetodit nimetuse all "Toonika-sol-fa" (Tonic sol-fa) koos enda poolt arendatud käemärkidega.
Agnes Hundoegger adapteeris Toonika Do meetodi (Tonika-Do-Methode) põhimõtted saksa keeleruumi.
Relatiivset solmisatsiooni on arendanud ungari helilooja Zoltán Kodály (Kodály meetod), ameeriklane Edwin E. Gordon (muusika õppimise teooria, Music Learning Theory) ja Dick Grove (džässipedagoogika ja -harmooniaõpetus, spetsiaalne akordide ja heliridade teooria ning džässharmonisatsiooni ja ümberharmonisatsiooni alused).
Tuginedes Kodály meetodile, arendas eesti koorijuht Heino Kaljuste välja oma solmisatsioonisilpide süsteemi terve Nõukogude Liidu jaoks. Kuna Nõukogude Liidus kasutati Guido silpe sel ajal absoluutse solmisatsiooni jaoks, arendas Kaljuste relatiivse solmisatsiooni jaoks välja oma silbid, milles oli muudetud konsonante, kuid säilitatud Guido silpide vokaalid. Heino Kaljuste relatiivse solmisatsiooni silbid olid jo, le, wi, na, so, ra, ti. Kaljuste JO-LE-MI-süsteem on Eesti üldhariduskoolide muusikaõpetuses valdav tänapäevani, kuid muusikakoolides peetakse üldiselt mõistlikuks kasutada absoluutset solmisatsiooni.
Alates Sarah Ann Gloverist kasutatakse duur-heliridade puhul „relatiivse“ solmisatsiooni silpe do, re, mi, fa, so, la, ti, do ning silpe la, ti, do, re, mi, fa, so, la iga loomuliku moll-helirea puhul. Harmoonilise molli-helirea puhul, kui seitsmes aste on kõrgendatud, kasutatakse so asemel silpi si, meloodilise moll-helirea puhul fa asemel silpi fi. Heli altereerimisel üles kasutatakse heledamat vokaali i (näiteks do → di, re → ri, fa → fi und so → si) ning altereerimisel alla mõningate autorite puhul vokaale a või o (näiteks ti → ta, la → lo, mi → ma) ning mõningate puhul vokaali u (näiteks ti → tu, la → lu, mi → mu