Mandala

Mandala (sanskriti keeles मण्डल maṇḍala, tiibeti keeles དཀྱིལ་འཁོར། dkyil 'khor) on geomeetriline kujund. Rigveedas on sees mandala ja yantra mõiste. Mandala kese kujutab endast jumaluse eluaset. Mandala algse geomeetrilise baaskujundi töötasid välja juba muistsed kultuurid. Mandala on maailma sümboolne projektsioon, mis on üle kantud geomeetrilisse mudelisse. Budism laenas mandala mõiste tantratest. Astroloogilised kaardid on mandala printsiibil koostatud. On olemas ka ruumilised mandalad.

Templites on tihti mandala mudelid, mis on pühendatud mõnele konkreeetsele jumalusele. Mandala printsiibil on ehitatud ka templeid ja hooneid. Näiteks Samje klooster Tiibetis.

Iga mandala on seotud tantrate ikonograafias konkreetse buddha või jumalusega.

Ikonograafia - teadus, mis uurib kunstiteoste traditsiooniliste motiivide, sümbolite ja atribuutide esinemise seaduspärasusi ja reegleid; kirjeldav meetod.

Mandalaid on kolme liiki:

idu- ehk seemnemandala

sümbolite või märkidena avalduv mandala

kujudena avalduv mandala

Tantrate praktiseerijad kutsuvad mandalat Teadvuse seisundi paleeks. Chögjam Trungpaon nimetanud mandalat organiseeritud kaoseks.

Budistlikud mandalad

Kõige rohkem võib mandalaid leida Tiibeti ja Jaapani esoteerilises budismis, kus neid kasutatakse õpetuse kandjatena, rituaalsetel eesmärkidel ning meditatsiooni ja teadvustatud toimimise abivahenditena. Tänapäeval on hästi tuntud Tiibeti liivamandalad, mida on mitmetel kordadel meie õnneks ka Eestimaal tehtud.

Liivamandala

Liivamandala luuakse rituaalselt värvilistest liivadest, korrates selle käigus pühasid palveid ja mantraid. Kui mandala on valmis, pühitakse see kokku, sümboliseerides kogu mateeria ja inimloomingu kaduvust, ning puistatakse voolavasse vette, et palved üle kogu maa kõikide olenditeni kanduksid. See rituaal on osa budistlikust praktikast ja seda võivad läbi viia vaid aastate jooksul vastava väljaõppe saanud mungad.

(https://et.m.wikipedia.org/wiki/Mandala)

Mandala saladused

Juba sajandeid on mandalaid ümbritsenud müstika ja saladuseloor.

Mandalad ehk kosmilised ringid jumaliku korra ning harmoonia väljendamiseks

Mandala (ring — sanskriti keeles) on ajatu, kõike hõlmav sümbol — inimkogemuses üks suurimaid. See on maailma mudel, mis väljendab jumalikku korda kogu Loomingus — KÕIGES, MIS OLEMAS ON.

Mandala on ka abivahend meditatsioonis, mille eesmärgiks on eraldatuse ületamine ning üks-olemise saavutamine Jumalaga, samuti tervikukssaamine iseenda kõigi teadvust omavate aspektidega. See on kosmose universaalne kujutis; jumalikkuse väljendus kunstis, abivahend sisemise rahu leidmiseks.

Mandalale mediteerimine avab teadvuse uinunud alasid, sest neis pühades sümbolites väljenduvad visuaalselt Loomingus toimuvad protsessid eri kihtidena. Kontsentriline struktuur hõlmab teekonda seisundist seisundisse, teadvuses olevate kihtide läbistamist — rännakul maisest vaimsesse, et ühendada sellel pühal teekonnal Maa ja Taevas enese sees üheks tervikuks.

Mandalal on alati keskpunkt, mis tähistab Allikat, Kõiksust, Igavikku; ja äärealad — väljendamaks nii Loomingu mitmekesisust kui täiuslikkust. Kuna lõpmatu Vaim manifesteerib oma aspektide individuaalsust eri tasanditel, siis avalduvad ka vormi ja liikumise, aja ning ruumi vahekorrad läbi mandala, defineerides läbi kujundite keele universaalseid seaduspärasusi selles imelises igaviku tantsus, mis on Olemasolu.

Südame avardamise ja külluse mandala 2016 akrüül 80x80 (Erakogus)

Kosmilise teadvuse avardamise mandala 2016 akrüül 80x80 Müügis 300 €

Mandala olemus

Mandala vormi, mille kese kujutab endast jumalikkuse hiilgavat punkti, kujundasid instinktiivselt välja juba muistsed hõimurahvad. See on maailma projektsioon, kahandatud olemuslikuks geomeetriliseks mudeliks.

Geomeetrilised mudelid avastati vaatluse teel, nende üle mõtiskledes ja neid kosmiliste mõistetega kombineerides. Loodud ja sündinud sisemiste impulsside ajel, muutus mandala meditatsiooni objektiks, meditatiivsete visioonide tekitamise vahendiks. Seega on see mediteeriate isikliku intuitsiooni peegeldus. Visioonid tekkisid inimvaimu sisemise vajaduse sunnil ja need impulsid või intuitsioon aitasid avastada, kuidas jõuda Tõelisuse saladuseni inimeses südames. Mediteerija tunneb intuitiivselt endas olevat valgust ja ta kontsentreerub sellele valgusele.

Mandala esineb ringjas lootose vormis, mis väljendab kahekordset sümboolikat, eksoteerilist ja esoteerilist. Esimene märgib loomist: Brahma tõusmist Narayana nabast. Lootos tähendab maad vees, universumi alustuge. Lootose teine tähendus on vaimne: ta on akasha sümbol, südames asuv müstiline ala. See on Absoluudi südames kohaloleku sümbol. Selles alas ehk tühikus sisaldub kõik, see on kõigi asjade hoidla, kõige, mis universumis on ja mida ei ole.

Mandala omandab sügavama tähenduse, kui mediteeria samastab ennast keskmega, mis teda muudab. See on vaimne kogemus kosmosegrammis (see on mandala, milles koonduvad mediteeria ja välise maailma või teda ümbritseva keskkonna energiad): tema meditatsiooni edukuse esimene tingimus. Mandala on muundatud psühho-kosmogrammiks (see on veelgi keerukam mandala, kuhu on kokku toodud mikrokosmos ja makrokosmos), et endale taas elustada "asjade ideaalne printsiip". See on evolutsiooni ja taandarengu paradigma. See on terviku taasmoodustamine sisemise Absoluudiga.

Mandala tähendus

Mandala on budismi "püha ring". Sõna mandala tähendab ringi, kuid budistliku eriterminina tähendab manda "kõrgeimat punkti" ja la tähendab "teeviita" või "viimistlemist". See tähendab ka "pühasid alasid" (bodhi manda), "virgumise allikat" või Teemanttrooni (Vadzrasana), keset omava lõpmatuse kujuteldamatut tõelisust.

See on ka kaastunde, lõpmatu tarkus, lõpmatu armastus, mis on laienenud sellesse ikka veel lõpliku-lõpmatuse dihhotoomiasse ning mis avab värava vabadusse. See on täiusliku universumi mudel, täiusliku mina toitev keskkond ekstaatilises suhtlemises teiste täiuslike olenditega.

See on ehitusplaan vabanemiseks ja ülima õndsuse saavutamiseks.

Tiibetis on mandala maailmaks, mis toob esile inimese evolutsiooni valgustumise suunas. Tiibetikeelne mandi (d kyil) võib tähendada "tuuma" (suyingpa) või "istet" (khri) või "meelt" (surs) ja "keset" (d kyil). See kaasneb bodhile, ärkamisele või valgustumisele. La tähendab ringi, ümbermõõdet, mis sisaldab tuuma, kalliskivi, ornamenti.

Mandala on vahend, mis ajendab psühholoogilise kogemuse vabanemiseks. Sellest on saanud püha sümbol neile, kes on selle kohandanud. See visandab pühitsetud ala, mida hoitakse ainuüksi rituaalsel ja liturgilisel eesmärgil; see on kosmose kaart selle põhiolemuslikus plaanis, tema evolutsiooni ja taasneeldumise protsessis.

Budism laenas mandala mõiste tantrismist ja andis sellele "suurema täpsuse ja viimistluse". Seetõttu kirjeldati mandlat kui ringi koos kaitseliiniga, mis ümbritseb püha paika; see esindab kaitset jõudude eest, mis ähvardab punkti puhtust, või mediteeria samastab ennast väega, mis valitseb maailma, ja kogub endasse selle imetaolise jõu. See on taevakehade kirjeldus: universum on oma ruumilises laienemises inertne, kuid tiirleb ümber telje, Sumeru mäe, mida on samastatud Põhjanaelaga.

Mandala on kunstiteos valgustumiseks, mis varustab inimese mehhanismiga, mis ta sellele juhib. See on hinduistlik- budistliku maailma püha kosmogramm, mis kannab endas nii evolutsiooni kui ka tagasitõmbumise protsessi. Põhiline motiiv on teekond tagasi — taandareng — algse ühtsuse kogemise, asjade mittedualistliku seisundi poole. Budismis on see tagasipöördumine Absoluutsesse Tühjusesse, nirvaanasse.

Mandala on meditatsiooni mudel, milles kasutatakse visualiseerimist, samuti mediteerimisel kontsentreerumiseks kasutatav vahend, ka ka õpilaste pühitsemise vahend. "Paleed", kus asub Buddha, vaadeldakse iseenesest samuti mandalana. Ta on väljendunud kosmose kehastumise mudel, peamiselt Buddha valgustumise ja kohalolu maatriks. See on fikseeritud maailma mudel, mille on andnud väelised jumalad. Mandala kosmilise plaanina, kosmose diagrammina kujutab endast ka erilise jumaluse manifestatsiooni; see tähendab, et pühadus on universumis immanentne ja potensiaalselt olemas ka inimeses.

Mandala on maailma mudel

Tantras on mandalaks ka inimene; seda tuntakse "Sisemise Mandala" nimetuse alla, aga vaadeldakse ka nagu "kosmilist mandalat".

Mõistet "mandala" võib rakendada kogu kosmosele, mida kujutatakse kui olendit, mis pöörleb ümber keskme. Ka jumalustesse suhtuti kui mandalatesse: neilgi oli kese.

Mandala on sümmeetriline diagramm, mis on konsentreerunud ümber keskme, ja tavaliselt jaotatud neljaks sektoriks. Tal on kontsentrilised ringid (khor) ja nelinurgad, millel on sama kese (d kyil).

Mandala keskkond on sümboolne: see on "lõpmatu ala". Tiibeti mandala on ringiga ümbritsetud nelinurk; see on nelinurk, sest budad ja mittebudad on lõplikus tõelisuses samaväärsed. Neljal tahul asuvad sissepääsud mandalasse. Sisemine vadzra vanik esindab Apokalüptilise Sõiduki "Dharmaratta" lakkamatut pöörlemist. Suur vadzrabhaivara esindab teadvuse puhast ja tarkuse lõplikku kuningriiki.

Mandala on väline piirjoon, üks või kõige rohkem kontsentrilisi ringe, mis ümbritsevad nelinurka ja mida läbivad põikjooned, mis saavad alguse keskpaigast ja suunduvad nelja nurga poole, jagades pinna neljaks kolmnurgaks. Iga kolmnurga keskel on viis ringi, mis sisaldavad jumaluste sümboleid või figuure. Seda ümbritseb "tulering", tulemägi, leegitsev barjäär, mis valvad juurdepääsu, kuid mille eesmärk tantra järgi on ära põletada teadmatus. Pärast ringi joonistatakse teemandivöö, mis sümboliseerib Ülima Teadvuse kehasid — kosmilist teadvust, mis, kord saavutatud, ei kao iial. Selles "teemandivöös" istub Buddha. See on väljaspool aega ja ruumi: öeldakse, et ta on kõikjal ja igal hetkel, kuna see on äkiline tundepöörang sellest vallast nirvaanasse.

Mandalate liigid

Mandalaid on mitut tüüpi: selliseid, mida tehakse värvilise liivaga maapinnale, selliseid, mida maalitakse lõuendile, kangale või paberile, need on kahemõõtmelised. On aga ka kolmemõõtmelised, mis on valmistatud kullast, hõbedast, merikarpidest, kivist, sarvest, puust või savist.

Paremini on säilinud Tiibeti ja Nepaali mandalad ja seetõttu tuntakse neid ka tänapäeva maailmas. Tiibeti mandalad on keerulisemad, komplitseerituma kujundusega, viimistletumad, täidetud värvirikkamate sümbolitega, ja nõuavad seetõttu rohkem õppimist, suurt hoolikust ja suurt süvenemist palveldamisel kui mediteerides. Tiibeti mandalaid kasutatakse templite ja majade kaunistamiseks ja pühamaks muutmise, munkade ja valitsejate pühitsusriitustes, visualiseerimise praktiseerimisel nii vaimulike kui ilmalike järgijate poolt, samuti surnukehade kaitseks nende tuhastamise.

Kui mandala ehitatakse maapinnale, tuleb see enne rituaalselt pühaks muuta: seda tuleb puhastada ja üle pühkida. Mandala piirjoonte mahajoonistamine on tõeline rituaal.

Mandala eri liigid: 1. esindavad kosmost; 2. esindavad inimkeha; 3. need, mida visualiseeritakse jumalikus joogas.

Budismis on mandala eesmärgiks lõpetada inimeste kannatused, saavutada virgumine, et olla teistele kasuks, saavutada õige nägemus reaalsusest, avastada endas asuv jumalikkus.

Inimene kui Valgusmandala

Mina olen - keskus

Mina olen - punkt millest lähtub sündimine

Mina olen - pere, kust algab aeg mis saadab mind lõputute päevade voolus ja tuhanded päikesed ümbritsevad mind

Mina olen – keskel särav päike

Mina olen – kiired mis säravad öösel valguse pärast

Mina olen – miljonid hindamatud aarded säramas minu kiirte valguses

Mina olen – minevik ja tulevik ühendamas igavikku

Mina olen – hommik ja õhtu lakkamatus helenduses

Mina olen

Ja ikkagi on minus vaikiv saladus helendada üksi – kuid see pole mina.

Ja mina olles vaikivas palves selle vaikiva tunnistaja ees, kes on mu sees, kes alati juhatab, alati särab, alati näitab teed.

Iga inimene on oma olemuses Mandala mis avardub ja loob ennast pidevalt uuesti ikka ja jälle. Olla tervik, see tähendab olla terve ja võimekas, ümberkujunemiseks. Kiired muutused meis on parim kaitse, mitte teada, sa pole enam see, kes olid varem ja iialgi pole sa enam see, kes olid praegu.

Ainult see igavikuline energiaallikas meis, eksisteerib igavesti ja ei ole muutlik.

Mandalat võib vaadelda, kui ümberkujunemise mehhanismi indiviidi energia muutmiseks, tasakaalustamiseks ja samastades end sellega.

Mandala on heaks abivahendiks ja edasiviivaks jõuks kindlasti sellele, kes seda avatult kasutab oma sisemise loovenergia avamiseks. Mandala printsiip ei ole mitte tema välises vormis, vaid tsentris, kust tuleb see energia mis võtab vormi. Mandala – see on võime tsentraliseerida teadlikku liikumise protsessi.

Inimene olles realiseerimas oma individuaalsust olenemata sellest, kuidas see väliselt väljendub, arendab võimet, et saada kontakt oma keskmega.

Mandala see on tehnika, et äratada inimeses sisemise jumaliku jõu energiat.

Inimesele on määratud oma keha igavikuliseks muuta.

 

Mandala kui vaatlusprotsess

Meie silma tera on ise, kui üks lihtsamaid Mandalaid.

Lihtsam vorm on aga ring. Silm on vahetu vastuvõtja välise ja sisemise valguse vahel. Matteusi evangeeliumis ütleb Kristus, et silm on keha valgusallikas. Kui sinu nägemus saab puhtaks, siis kogu keha särab ja helendab.

Mõningad tao praktikud väidavad, et silm see on jaatav element aga kõik ülejäänu eitav. Kui me vaatame kahe silmaga ühte punkti, siis avaneb kolmas silm e. teadvuse kõrgeim kanal. Nähes ühte kaob nägemus paljususest.

Kui inimesed võiksid selgelt näha nagu prohvetid ei oleks Mandalal enam vajadust.

Näha see tähendab, näha kõike tervikuna ja seda ka teada.

Muistsete India prohvetite raamatuid nimetati Veedadeks, see sanskriti termin ühendab endas teadmisi ja nägemist. See tuli sellest, et nad kogesid tõelist reaalsust ja nägid tõde.

Mandala praktikas avaldub meile teadmine kõrgemast reaalsusest.

Joogi avab oma isiklikus kehas Mandala. Kõige lihtsam tee, kuidas vallata Mandalat – see on mõista, kuidas on ülesehitatud nägemise vastuvõtu organ.

Suunake oma tähelepanu loodusele, värvide intensiivsusele. Kontsentratsioon kinniste silmadega on hea võimalus korrigeerida silmade ja aju tegevust.

Elu – see on puhas leek ja elame me nähtamatu päikesega mis säramas meis.

Kristus ütles kõik on üks – suhtu kõigisse ühtemoodi.

See tähendab, näha läbi ühe, läbi tarkuse silma. Kolmandat silma on tihti kujutatud horisontaalse kaheksana mis tähendab üheaegselt ka lõpmatust. Seda tuleb mõista, kui kaks silma on ühinenud kokku, kõik mis on eraldi ja lõplik muutub ühtseks ja lõpmatuks. Joogade keeles tähendab see kontsentratsiooni ühte punkti, olla keskmes, sellest ei väljuta, sõltumata sellest mis ümberringi toimub. Minge keskele ja te saate teada terviku.

Mandala - ongi see keskus – tule tee. Mandala abiga tunneb inimene ennast, universumi kodanikuna.

Kogu inimkonna ajaloos on Mandala ilmunud, kui universaalne sümbol täiuslikust harmooniast ja teadlikusest. Ei ole rahvust ega kultuuri, kelle juures poleks võimalik seda kohata. Ta ühendab kõike nii alguses kui ka lõpus.

Mandala – kui võti sümbolite süsteemis

Inimene, kes mõistab sümboleid, mitte ainult ei ava ennast objektiivsele maailmale, vaid avab oma kõrgema teadvuse kanali, et mõista kõiksust.

Kui loodus on harmooniline – siis inimene olles looduse osa peaks olema ka harmoonias.

Mandala keskpunkt on allikaks millel pole nime, olles ülim ja ürgne oma olemuselt ta eksisteerib alati ja annab oma lõpmatut energiat ja selles protsessis toimub avardumine ja laienemine.

Kaasaegsed füüsikud väidavad, et ei ole midagi peale energiate ja kõrgete energeetiliste väljade, mis avarduvad, võtavad vormi ja funktsioneerivad kooskõlas kosmiliste seadustega.

Inimene kui igavikuline valgusmandala ei oma tõelisuses ei sündi ega surma ta on jõud mis eksisteerib minevikus, olevikus ja tulevikus jumaliku tunnistajana.

Meis on lõppematu loovenergia mille jõudu ja väärtust me õpime alles tundma ja kasutama nii ajalises, kui ajatus maailmas.

(https://atma.ee/et/uudised/11-mandala-saladused)

Mandala on tantrismi edasiarendus kunsti, sümbolote keeles. 

Mandala on budismis Vadžaraana koolkonna osa nagu ka tantras.

Astroloogilised kaardid (tähtkujud) on loodud mandalate järgi.