Lilla daam

Eesti Kirjandusmuuseum - 107 aastat kummituslugusid Vanemuise tänaval

Sel talvel möödus 107 aastat Eesti Kirjandusmuuseumi Lilla Daami, aadlipreili Friederike surmast.

 

Eesti Kirjandusmuuseumi kummitus Lilla Daam olla aadlipreili Friederike Julie Anette Marie von Grote, kelle isa Nikolaus von Grote - Kaagvere mõisnik - oli toonasele Aia tn 42 krundile 19. sajandi lõpus perele linnaelamu ehitada lasknud. Friederike surma asjaolusid olla perekond kiivalt varjanud, nii ei olnudki kaua aega teada, mis tegelikult juhtus 19. veebruaril 1913, mil Friederike 29-aastasena suri. Kohe järgnenud segased ajad ja baltisakslaste lahkumine jätsid siia vaid ähmase mälestuse sellest loost.

Friederike oli pere viiest tütrest keskmine ja elas pärast oma isa surma 1911. aastal emaga Tartu linnamajas aastaringselt. Legendi järgi olla Friederike endale õnnetu armastuse pärast ise käe külge pannud. Konks, mille otse õnnetu preili end poonud, on siiani maja esimese korruse kaminatoas näha. Õnnetu armastuse olla põhjustanud Mellini kliiniku noor tohter, kes ilma ette hoiatamata salaja Riiga sõitnud. Karula kiriku surmameetrikas on aga kirje, mis Friederiket puudutava loo tekkele valgust heidab: Friederike suri Riias, ägeda pimesoolepõletiku tagajärjel.

Sama teadsid tema surma kohta rääkida ka 2002. aastal Kirjandusmuuseumi maja külastanud Friederike poolvenna Heinrichi järeltulijad, kes olid muidugi üllatunud kuuldes, et just see  pimesoolepõletikku surnud tädi maja kaitsevaimuks ja maskotiks on saanud.

 

Lilla Daam nõuab meeste hingi

Lood sellest, et tollases Eesti Rahva Muuseumi (nüüdses Eesti Kirjandusmuuseumi) majas kummitab, jõudsid rahva sekka 1930ndatel aastatel. Muuseumi kauaaegne raamatupidaja Ernst Lintsi jutustanud kohtumisest kummitusega ajakirjanikule, misjärel trükiti lugu kummitavast preilist ära ajalehes Vaba Maa.

Maja esinduskummitust on nähtud valdavalt noore daamina lillas. Folklorist Eda Kalmre vahendab Ernst Lintsi kirjeldust: “Kell oli üheteistkümne ajal õhtul, kui mina istusin seal selles ruumis, tegin tööd. Ja äkki, justnagu tuleks tuulevoog sealt kamina poolt ja mina vaatan ümber, et ilus väike daam. Ja kõige huvitavam see, et misukene see kleit seljas oli. Ristikheinalehed ja lilla keep pääl.”

Enne Eesti Rahva Muuseumi asus majas korporatsioon Fraternitas Estica. Arvatakse, et Lilla Daami käsi oli mängus ühe korporandi õnnetus hukkumises. Noormees hukkunud tollase Aia tn 42 (nüüd Vanemuise 42) majas joomingu käigus. Seda õnnetut surma ja mitmeid hilisemaid segastel asjaoludel hukkumisi – õnnetud hukkunud olnud just mehed - seletatud tõigaga, et Lilla Daam nõuab meeste hingi.

Lood Lillast Daamist pole kusagile kadunud ka tänapäeval. Majas leidub töötajaid, kellele on osaks saanud kummituslikud elamused. Eriti häirituna tundvat majavaim end ehituste ja remontide aegu. Nii võiks oodata kohtumisi ka nüüd, mil just valminud üks hoone juurdeehituse järk.

Kirjandusmuuseumis elab Lilla Daam

Tartus Vanemuise tänaval asuvas Kirjandusmuuseumi vanas majas elavat juba kümme kümnendit raamatukogu kaminasaalis kummitus. Muuseumi töötajad kutsuvad teda Lillaks Daamiks.

----

Kummitavaks neiuks peetakse 1913. aastal seal majas surnud Frederike Julie Annette Mariet, kelle perekonnale see XIX sajandi lõpul ehitatud hoone kuulus. Kõige levinuma versiooni järgi tegi noor naine enesetapu õnnetu armastuse pärast ühe arsti vastu. Sellest ajast kummitabki neiu Lilla Daamina (tal olevat seda värvi kleit seljas). Esimese maailmasõja järel kolisid maja omanikud Saksamaale ja 1924 kolis sinna järk-järgult tolleaegne Eesti Rahva Muuseum. Üks on aga kindel: Lillat Daami on näinud nii mõnedki muuseumitöötajad ning veel tänapäevalgi räägitakse seda lugu uutele töötajatele ja ka külastajatele, kes ekskursioonile tulevad.

Kõik teavad seda lugu

Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis töötav Eda Kalmre ei mäleta täpselt, millal ta esimest korda kummitusest kuulis. “Minu puhul oli see küllap tollane rahvaluule arhiivi juhataja Ellen Liiv, kes väga armastas sellest rääkida ja kes ise oli seda kuulnud Ernst Lintsi käest,” pajatab Kalmre.

Ernst Lints on väidetavalt mees, kes esimesena Lillat Daami kohtas. Ise rääkis ta Eda Kalmrele loo järgmiselt: “Mina mõtlen, et võib-olla, et ma sel ajal olin nii segamini ka juba. Kell oli üheteistkümne ajal õhtul, kui mina istusin ja tegin tööd. Ja äkki, justnagu tuleks tuulevoog sealt kamina poolt ja mina vaatan, et ilus väike daam. Ja kõige huvitavam see, et misukene kleit tal seljas oli. Siin oli ristikheinalehed ja siin oli lilla see (keepõ). Vaatan, et äkki tohoo, et mis see nüüd on, ja käed laiali, oot-oot, et küll ma teen talle nüüd hullu. Ajasin käed laiali ja kadus ära. Ja see on õige, mina rohkem teda näinud ei ole.” Eda Kalmre ütleb, et ta küll ei usu seda juttu, kuid päriselt eitada ka ei saa.

“See lugu kuidagi imbub igasse siia majja tööle tulnusse iseenesest. Olen siin töötanud 20 aastat ja aeg-ajalt on ikka sellest kolleegidega omavahel juttu olnud,” räägib ta. Samas mäletab Kalmre ka Lintsi sõnu, kes mitteametlikult talle tunnistas, et mõtles kogu loo välja. “Talle lihtsalt meeldis lugusid rääkida ja peaasi, et hea lugu on,” usub Kalmre. Siiski peab Kalmre tunnistama, et maja pikad pimedad koridorid, keldrid ja hoidlad on just ideaalne koht ühe korraliku kummituse jaoks. Seda enam, et kummituse kasuks räägib ka mitu majas aset leidnud surma.

Lilla Daam nõuab ohvrit

Väidetavalt on Lilla Daam väga kiivas hoidma oma kodu algset suurust. Alati, kui on tehtud mingi juurdeehitis, on keegi surma saanud. Toime on pandud enesetappe ning juhtunud õnnetusi ehitajatega. Seda täpselt iga kord, kui midagi ehitatakse. Siiski usuvad maja töötajad, et kummituse ohvrijanu on vaid aegade jooksul loole juurde poogitud. Ikka selleks, et asi põnevam oleks. Kokkulangevus surmade ja juurdeehitustega tekitab aga tõesti kõhedust. “Praegu jälle ehitatakse uut fuajeed ja treppi,” mõtiskleb Kalmre. Üks kõhedust tekitav seik teebki ju loo põnevaks. Muidugi on natuke naljakas ka see, et oma kummitus on majas, kus kummitus-lugusid rahva muistendi alla liigitatakse.

“Meie majas on selle loo rääkimine mõeldud rohkem meie maja töö vastu huvi äratamiseks, see lugu lihtsalt sobib siia majja ja meie raamatukogu kaminasaali,” tunnistab Kalmre. Lugu on aga püsivalt elujõuline ja täieneb üha. “Uskuda või mitte, ent kui noor tudengineiu, kes varem polnud midagi kuulnudki majas kummitavast daamist, teda korraga koridoris enda ees näeb; või kui keset päist päeva koguneb seltskond keeleõppijaid naisi meie maja helikabinetti ja üks sisenejaist näeb korraga enda ees aknast kumavas päikesevalguses pikka lillasse riietatud naistõ” küsib Kalmre mõtlikult, meenutades viimaseid juhtumeid. Jah, igal juhul käivad majas nüüd jälle ehitustööd.

Eesti Kirjandusmuuseumi kummitus Lilla Daam olla aadlipreili Friederike Julie Anette Marie von Grote, kelle isa Nikolaus von Grote - Kaagvere mõisnik - oli toonasele Aia tn 42 krundile 19. sajandi lõpus perele linnaelamu ehitada lasknud. Friederike surma asjaolusid olla perekond kiivalt varjanud, nii ei olnudki kaua aega teada, mis tegelikult juhtus 19. veebruaril 1913, mil Friederike 29-aastasena suri. Kohe järgnenud segased ajad ja baltisakslaste lahkumine jätsid siia vaid ähmase mälestuse sellest loost.

Friederike oli pere viiest tütrest keskmine ja elas pärast oma isa surma 1911. aastal emaga Tartu linnamajas aastaringselt. Legendi järgi olla Friederike endale õnnetu armastuse pärast ise käe külge pannud. Konks, mille otse õnnetu preili end poonud, on siiani maja esimese korruse kaminatoas näha. Õnnetu armastuse olla põhjustanud Mellini kliiniku noor tohter, kes ilma ette hoiatamata salaja Riiga sõitnud. Karula kiriku surmameetrikas on aga kirje, mis Friederiket puudutava loo tekkele valgust heidab: Friederike suri Riias, ägeda pimesoolepõletiku tagajärjel.

Sama teadsid tema surma kohta rääkida ka 2002. aastal Kirjandusmuuseumi maja külastanud Friederike poolvenna Heinrichi järeltulijad, kes olid muidugi üllatunud kuuldes, et just see  pimesoolepõletikku surnud tädi maja kaitsevaimuks ja maskotiks on saanud.

 

Lilla Daam nõuab meeste hingi

Lood sellest, et tollases Eesti Rahva Muuseumi (nüüdses Eesti Kirjandusmuuseumi) majas kummitab, jõudsid rahva sekka 1930ndatel aastatel. Muuseumi kauaaegne raamatupidaja Ernst Lintsi jutustanud kohtumisest kummitusega ajakirjanikule, misjärel trükiti lugu kummitavast preilist ära ajalehes Vaba Maa.

Maja esinduskummitust on nähtud valdavalt noore daamina lillas. Folklorist Eda Kalmre vahendab Ernst Lintsi kirjeldust: “Kell oli üheteistkümne ajal õhtul, kui mina istusin seal selles ruumis, tegin tööd. Ja äkki, justnagu tuleks tuulevoog sealt kamina poolt ja mina vaatan ümber, et ilus väike daam. Ja kõige huvitavam see, et misukene see kleit seljas oli. Ristikheinalehed ja lilla keep pääl.”

Enne Eesti Rahva Muuseumi asus majas korporatsioon Fraternitas Estica. Arvatakse, et Lilla Daami käsi oli mängus ühe korporandi õnnetus hukkumises. Noormees hukkunud tollase Aia tn 42 (nüüd Vanemuise 42) majas joomingu käigus. Seda õnnetut surma ja mitmeid hilisemaid segastel asjaoludel hukkumisi – õnnetud hukkunud olnud just mehed - seletatud tõigaga, et Lilla Daam nõuab meeste hingi.

Lood Lillast Daamist pole kusagile kadunud ka tänapäeval. Majas leidub töötajaid, kellele on osaks saanud kummituslikud elamused. Eriti häirituna tundvat majavaim end ehituste ja remontide aegu. Nii võiks oodata kohtumisi ka nüüd, mil just valminud üks hoone juurdeehituse järk.

Rundale loss

Rundalé loss asub Lätis, Rundalé lähedal. See oli Kuramaa hertsogi suveresidents. Loss on ehitatud Itaalia arhitekti projekti järgi.

Rundāle loss ja muuseum

Rundāle lossi ansambel on silmapaistvaim barokk- ja rokokoostiilis arhitektuurimälestis Lätis ning pakub vaatamiseks 43 restaureeritud ruumi, kaht paraadsaali ja avarat barokkstiilis aeda.

• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 

EelmineJärgmine

• 

Rundāle lossi ansambel ehitati aastail 1736–1740 Kurzeme hertsogi Ernst Johann Bühroni, Vene keisrinna Anna Joanovna soosiku suveresidentsina. Loss ehitati kuulsa Vene õukonnaarhitekti Francesco Bartolomeo Rastrelli projekti järgi.

Loss

Lossi idatiiva külastajaile on avatud esindusruumid: Kuldne saal, Valge saal ja Suur galerii. Keskosas asuvad hertsogi eluruumid – paraadsaalid ja privaatsed eluruumid –, samas kui läänetiivas asuvad hertsoginna täielikult restaureeritud eluruumid.

Aed

Barokkajastu loss on mõeldamatu Prantsuse stiilis aiata – arhitektooniliste kujundite järgi istutatud haljastuseta, mis sümboliseerib kunsti võitu looduse üle.

Ehkki Rundāle Prantsuse stiilis aed on vaid 10 ha suurune, õnnestus Rastrellil luua selles keerulise kujundusega allee, kõrvalallee, pergola ja bosketilabürint. Parki koos lossi ja tallidega ümbritseb spetsiaalselt kaevatud kanal. Aeda täiendatakse iga aasta uute arhitektooniliste ehitistega.

Suviti toimuvad pargis vabas õhus estraadietendused, aiapeod ja vanamuusika festivali kontserdid.

Roosiaed

Roosiaed on ornamentaalse parteri kummalgi küljel 1 ha suurusel pinnal. Algselt ajaloolistele roosisortidele mõeldud aed muutus teostuse käigus roosimuuseumiks, kus näidatakse tänaste roosiaretajate saavutusi.

Muuseum

Külastajad saavad tutvuda väljapanekutega Rundāle lossi ehitamise, hertsogi suguvõsa järeltulijate ning 17.–18. sajandi tekstiilide ja rõivaste kohta.

Alates 2012. aastast on esimesel korrusel avatud püsinäitus "Gootikast juugendstiilini", kus tutvustatakse Euroopa ja Läti dekoratiivkunsti arengut 15. sajandist 20. sajandini.

Ampiirstiil

Arc de Triomphe Pariisis. Ampiirstiili üks tuntumaid näiteid

Ampiirstiil (ka ampiir; prantsuse keeles empire ˈimpeerium, keisririikˈ) on prantsuse ehituskunsti, dekoratsiooni, sisekujunduse ja moestiil, mis oli valdav umbes 1800–1830. See on klassitsismi erivorm, mis kujunes välja Prantsusmaal Napoleon I ajal. Ampiir oli esinduslik ja suursugune, matkides Rooma keisririigi aegset arhitektuuri, ühendades seda sageli egiptuse kunsti motiividega (greifid, sfinksid). Ampiirstiilile on iseloomulik tasapinnalisus ja selged, lihtsad kontuurjooned. Ehitised olid rangelt sümmeetrilised, lihtsa silueti ja lakoonilise dekooriga; levinud olid portikused, sambad ja pilastrid. Mööbli valmistamisel kasutati kullatud pronkskaunistusi. Maalis ja skulptuuris domineeris lineaarsus, plastiline modelleering ja kompositsiooni tasakaalustatus; portreede kõrval loodi pms. Ampiirstiil levis aastatel 1800–1830 peaaegu kõikides Lääne-Euroopa maades. Ampiirstiili mõju oli tugev ka Venemaal.

Eestis on ampiirstiili näited Hõreda mõisa ja Riisipere mõisa peahooned.

Kas kummitused on olemas?

Inimeste vastused küsimusele, kas kummitused on olemas.

Maret (44-aastane)

Mina ikka usun kummitusi ja sääraseid. Minu poeg Jaanus suri kolm aastat tagasi 21-aastasena verevähki. Ta oli oma viimased kuud haiglas, aga ta ei lubanud mul sinna külla minna. Jaanus kartis, et äkki minu emasüda ei pea vastu. Ma mäletan, see oli toona kevade paiku, kui ma tal viimaseid kordi külas olin haiglas ja siis ta ütles: “Ema, ära muretse, küll ma su juurde ükskord tulen.” Läks aeg mööda, kuni ükskord jaanipäeva paiku ei saanud ma öösel magada. Viimaks suigatasin, aga ehmusin uuesti ärkvele, kui rõdu uks pauguga lahti lajatas. Ma elan neljandal korrusel ning tean kindlalt, et rõduuks oli lingist lukustatud. Just sel hetkel ma tundsin, et Jaanus oli läinud. Tõusin voodist ja helistasin haiglasse ning õde ütleski väriseva häälega, et mu poiss suri paar minutit tagasi. Eks see Jaanus siis käiski minuga hüvasti jätmas, lubas ju teine tulla.

Jakko (16-aastane)

Isiklikult mina kummitusi ei usu. See on rumal. Kui keegi sureb, siis pannakse ta mulla alla või ahju ja sellega kõik piirdubki. Ma ise pole kordagi kummitustega kokku puutunud ja minu sõbrad ka mitte. Igasugused telesaated, näiteks GHI (Ghost Hunters International — toim.), on ka paras väljamõeldis. Isegi mina oskan usutavaid kummitusi monteerida. Ma arvan, et kui inimene usub, siis ta mõistus teatud olukordades ise toodab mingisuguseid anomaaliad, mis võivad meile tunduda kui midagi maavälist. Kummitusi, kolle ja kotionusid ei ole olemas. Nad on sama väljamõeldud kui jõuluvana.

Kreete-Kai (19-aastane)

Usun kummitustesse alates põhikoolist, kuigi siis oli ka ainus kord siiani, kui nendega kokku puutusin. Kunagi oli maru popp selline ennustamine — paberile tehti ring, joonele kirjutati tähed, kahel pool vastused “Jah” ning “Ei”. Ringi keskele pandi niidi küljes rippuv nõel ja hakati küsimusi küsima, millele nõel vastusega reageeris. Ühel õhtul tahtsin ise kodus seda proovida, ma ei uskunud, et selline asi töötab, kui minu käes nõel ei liigu, siis sain järelikult koolis tünga. Edasine hämmastab mind siiani. Hakkasin esitama erinevaid küsimusi ning nõel tõesti liikus! Viimaks hakkasin kummituse enda kohta uurima ja küsides tema nime liikus nõel tähtedel LINDA. Küsisin edasi ning selgus, et ta suri 5-aastasena, samuti sain teada, et ta oli mu emapoolne sugulane ja surma põhjuseks ilmus sõna VIRTS. Pärast seda ma rohkem küsida ei julgenud, kindlasti mängis minu ülielav fantaasia mulle vingerpussi, ja läksin emapoolse vanaema juurde, kes ka meie juures elab. Küsisin vanaema käest, et kas tema suguvõsas oli kunagi keegi Linda. Vanaema rääkis, et tal oli täditütar, kes 5-aastasena kolhoosi virtsaauku ära uppus… Ma tõesti ei teadnud seda varem.

Egle (27-aastane)

Ma ei ole kummitusi mitte kunagi näinud. Samas ma usun täiesti, et nad eksisteerivad. Ma samas mäletan, et kui ma olin hästi pisike ja talvel mu vanaisa ära suri, siis vanaemaga õhtul elotoas istudes kuulsime aknal koputust. Vaarema ütles, et vanaisa käis märku andmas, et läheb nüüd teise ilma ära. Eesti vanarahvas uskus ka ju üleloomulikku jõudu ning hingedesse, neile köeti sauna ja pandi süüa lauale, et neil ikka hea oleks. Ma usun, et kummitused ei ole nii reaalsed kui raamatus “Rehepapp”, aga kindlasti on siin ilmas meiega miski seletamatu.

Hoia Baciu mets

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Hoia Baciu mets - maailma kõige kummitavam mets

Hoia Baciu metsa kohta

Hoia Baciu metsa kohta

Rumeenias Cluj-Napoca lähedal asuv Hoia-Baciu mets (maailma kõige kummitavam mets) pindala on üle 250 hektari ja seda nimetatakse sageli riigi Bermuda kolmnurgaks. Hoia Baciu metsal (maailma kõige kummitavam mets) on maine intensiivse paranormaalse tegevuse ja seletamatute sündmuste poolest. Aruannete hulka on lisatud kummituste vaatlusi, seletamatuid ilmutusi, fotodel ilmunud nägusid, mis polnud palja silmaga nähtavad, ja 1970. aastatel teatati UFO-st.

Metsakülastajad teatavad sageli intensiivsetest ärevustundest ja tunnetest, et neid pidevalt valvatakse. Veelgi enam, kohalik taimestik on mõnevõrra veider välimus, nagu miski veidra kujuga puude ja puutüvede ja oksade vahel seletamatu söestumise looga.

Mets sai oma nime lambakarjasest, kes kadus piirkonnas koos kahesaja lambaga. Enamik inimesi, kes elavad metsa lähedal, kardavad edastatud lugude ja legendide tõttu sinna siseneda. Nad usuvad, et need, kes seda kohta külastavad, ei naase kunagi koju. Paljud kohalikud elanikud, kes on olnud piisavalt julged metsa sisenema, kaebasid füüsiliste vigastuste, sealhulgas lööbe, iivelduse, oksendamise, migreeni, põletuste, kriimustuste, ärevuse ja muude ebaharilike tunnete üle.

See tihe mets sai esmakordselt tuntuks 1960. aastate lõpus, kui bioloog Alexandru Sift tegi mitu hämmastavat fotot metsa kohal taevas lendavast kettakujulisest objektist. 18. augustil 1968 jäädvustas sõjaväe tehnik nimega Emil Barnea kuulsa foto taldrikust, mis lendas üle Hoia-Baciu metsa (maailma kõige kummitavam mets). See piirkond oli 1970-ndatel aastatel UFO-de nägemise ja seletamatute tulede soojenduseks.

Tänapäeval metsa sisenenud inimestel tekivad seletamatud lööbed või nad tunnevad end väga kergelt ja halvasti. Pealegi on teada, et elektroonikaseadmetel on piirkonda toomisel tõrkeid. Mõned paranormaalsed uurijad on neid kummalisi rikkeid seostanud üleloomuliku tegevusega.

Hoia-Baciu mets (maailma kõige kummitavam mets) on tuntud paranormaalse ja seletamatu tegevuse poolest ning inimesed on olnud maismaal tunnistajaks arvukatele kummalistele sündmustele. Kõige tavalisem nähtus hõlmab müstiliste valgusorbide äkilist ilmumist. Inimesed teatavad ka kehastamata naishäälte kuulmisest, mis rikuvad tugevat vaikust, itsitavad ja isegi tekitavad ebamugavust. On teada palju juhtumeid, kus inimesi kriimustatakse. Kõik need asjad juhtuvad ilma mõistliku selgituseta.

Mõned inimesed usuvad, et mets on värav teise mõõtme juurde. Hoia-Baciu metsa (maailma kõige kummitavam mets) pimedas interjööris on teadaolevalt inimesed kadunud, näha on imelikke tulesid, tuul näib rääkivat. Mitmed lood räägivad inimestest, kes metsa sisenevad ja kaovad.. Mõni on teadmata kadunud juba mõnda aega ning kui nad välja ilmuvad, siis nad ei mäletagi, kuidas nad selle aja veetsid. 

Üks lugu keskendub 5-aastasele tüdrukule, kes läks metsa ja eksis ära. Juttu tuleb sellest, et ta tuli metsast välja viis aastat hiljem, kandes samu lõhnatuid riideid, mida ta kandis päeval, mil ta kadus, ja tal polnud mälu sellest, mis selle ajavahemiku jooksul juhtus.

Teine lugu Hoia-Baciu metsast (maailma kõige kummitavam mets) on rääkinud kummalistest paranormaalsetest nähtustest, mida on registreeritud ja uuritud juba ligi 50 aastat. Arvatakse, et metss kummitavad siin mõrvatud Rumeenia talupojad kurikuulsad talupojad. Arvatakse, et nende piinatud kummituste hing on lõksus Hoia-Baciu metsa (maailma kõige kummitavam mets) metsaalustes piirkondades ja neid olendeid vaevab nende vasturääkivus. Hirmunud rändurid jälgivad mõnikord nende piinatud vaimude nägemusi. Siin on täheldatud kummitavaid, rohelisi silmi jälgivat ja nähtud tugevat musta udu. Paljud inimesed teatavad, et neid võib metsa ääres rännates jälgida.

Viimasel ajal on metsa paranormaalne energia omandanud poltergeisti ja kummitustegevuse vormi. Ühes paranormaalses teleseriaalis kraabiti ja lasti metsas lagerajal istunud uurija nähtamatu jõuga maapinnale. Inimesed väidavad ka, et nad on  näinud metsas kumavaid seletamatuid eredaid tulesid.

Tundub, et see paranormaalne tegevus on keskendunud seletamatule lageraiele metsas, mis on taimestiku surnud tsoon. See on peaaegu täiuslik ring metsas, kus kunagi midagi ei kasva. Kohalt on võetud mullaproovid ja neid on analüüsitud, kuid tulemused näitavad, et mullas pole midagi, mis peaks takistama taimeelu kasvu. Kohalikud usuvad, et see on selle paranormaalse tegevuse keskpunkt. Nad peavad seda ümmargust platood sügaval metsas nende kummituste „koduks“. Siin tehtud fotod on paljastanud hõljuvaid inimkujude kujundeid ja piirjooni, toetades inimeste väiteid veelgi.

UFO-d, surnud taimestikuvöönd, tuled, millel puudub loogiline allikas, poltergeisti aktiivsus, EVP aktiivsus ja talitlushäiretega elektroonika on selle jubeda metsa dokumenteeritud paranormaalsed sündmused. Kuigi mõned lood selle legendaarse asukoha kohta võivad olla liialdatud, on raske mööda vaadata asjaolust, et selles metsas toimub midagi, millest me võib-olla ei saa täielikult aru. See on eriti tõsi, arvestades hiljutisi hästi dokumenteeritud juhtumeid seletamatu poltergeisti tegevuse kohta.

Paljud inimesed, kes elavad Hoia-Baciu metsa (maailma kõige kummitavam mets) lähedal, on teatanud, et nad nägid puujärjest sisse tulevat suurt orbiidikogu. Termodetektori kasutamisel ei paista need tuled mingit signaali kuumuse kohta. Mõned metsa sisenevad inimesed teatavad, et mäletavad järsku kõiki oma varasemaid kogemusi, kuid unustavad pärast maalt lahkumist mälestused.

Spetsialistid kogu maailmast on metsast lummatud. Saksamaa, Prantsusmaa, USA ja Ungari teadlased on kõik veetnud aega selle saladuste uurimisel. Mõnel on õnnestunud filmidele tabada veidraid ilminguid, sealhulgas nägusid ja ilmutusi. Mõnda neist piltidest nähakse väidetavalt palja silmaga ja teisi kuvatakse ainult fotodel või videotes.

Paljud inimesed usuvad kindlalt, et selles paigas on paranormaalseid nähtusi ja UFO-sid.

Salapärane Hoia-Baciu mets (maailma kõige kummitavam mets) on hakanud üha enam konkureerima Dracula legendiga Transilvaanias. See on muutunud kuulsamaks seletamatute nähtuste tõttu, mida mõned peavad paranormaalsuse ilminguks. Selle metsa kuulsus levib kogu maailmas.

Sellised uhked väljaanded nagu ajakiri Travel & Leisure või BBC on lisanud selle planeedi kõige huvitavamate kummitavate metsapiirkondade hulka. Ja selle kuulsus meelitab jätkuvalt turiste kõigilt elualadelt. Kaks aastat tagasi oli kuulus näitleja Nicolas Cage Sibiu filmis. Cage jõudis Cluji spetsiaalselt seda salapärast metsa vaatama. Kas Hoia-Baciu mets jääb kummitama? Hoia-Baciu mets (maailma kõige kummitavam mets) meelitab paljusid jooga, Wicca ja paranormaalse jooga amatööre. Neid köidavad selle metsaga seotud arvukad ammused legendid. Mõned puud on kõveraks kasvanud ja spekuleeritakse, et nende kuju mõjutasid salapärased energiad.

On inimesi, kes usuvad, et Hoia-Baciu metsas (maailma kõige kummitavam mets) on portaal, mis pakub juurdepääsu teistele universumitele. Samuti on siin igal aastal lugematu arv legende ja lugusid kokkupuutest üksustega väljaspool meie teadaolevat maailma.

Me ei saa kindlalt öelda, kas see on tõsi või mitte. Kui olete piisavalt vapper, külastage Hoia Baciu metsa, et avastada see enda jaoks….

Kuidas leida ideaalne mina

NB! Tegemist on minu arvamusega ning see ei pruugi ühtida absoluutse tõega.

Ma ütlen ausalt, et ma päris täpselt sellele vastust ei tea. Kuid ma proovin siiski...

Ideaalse mina leidmiseks peaksid sa kõigepealt kindlaks tegema, milline on sinu ideaalne inimene. Ehk milline sa oleksid oma ideaalis, millised oleksid ideaalis teised inimesed, kellega sa koos oled ja milline on ideaalne ühiskond. Lisaks tuleb meeles pidada, et see kõik võib veel muutuda.

Ideaalne inimene:

Ideaalsel inimesel on palju komponente. Ta peaks olema endaga rahul, õnnelik, edukas, sõbralik. Tal peaks olema nii palju raha, et ta ei pea selle pärast muretsema, samas ei tohi seda olla liiga palju. Tal peaks alati olema tahtmine paremaks ja edukamaks saada.

Ideaalne inimene peaks täitma kõik oma unistused. Kuid samas ei tohiks ta kunagi lõpetada unistamist.

Ideaalne inimene peaks oskama kõike väga hästi. Tal peaks olema suur silmaring. Samas peaks ta alati tahtma paremaks saada, seda kõikides valdkondades. Ta peaks tegutsema enesearenguga. Ideaalne inimene peaks alati olema õnnelik, kuid seda on peaaegu võimatu saavutada. Ideaalne inimene peaks olema nii vaimselt kui füüsiliselt parim. Tal peaks olema kindlasti kõrgharidus. Ta peab olema absoluutselt terve, mitte kunagi ei ole tal ühtegi haigust ega vigastust. Ideaalset inimest peab igas asjas saatma edu. Ideaalne inimene peab kogu oma teadmiste, oskuste ja tugevusega teisi aitama. Ta peab olema koguaeg positiivne ja rõõmsameelne. Ideaalsel inimesel peab olema palju raha, kuid ta peab sellest hoolimata jääma positiivseks ja rõõmsameelseks. Ideaalne inimene peaks tegelema ainult sellega, millega talle meeldib tegeleda. Ideaalne inimene suhtleb ainult nendega, kellelt ta saab positiivset energiat ja kes talle midagi juurde annab.

Ideaalne mina:

Nagu ma ennem ütlesin, siis ma pean olema õnnelik. Mind peab kõiges saatma edu. Ehk siis muusikas, kirjutamises, taskuhäälingus, õpingutes ja hiljem töös. Ma peaks olema nii vaimselt kui füüsiliselt heas vormis. Mul peaksid olema ainult positiivsed mõtted ja ma peaksin olema ainult positiivne. Ma peaksin täitma oma unistused ehk looma bändi, elama palmisaarel.

Ideaalne ühiskond:

Ideaalne ühiskond on selline, mis toetab teisi ühiskonnaliikmeid ning aitab neil oma unistusi täita. Ideaalses ühiskonnas oleks kõigil oma enda valitud koht. Ideaalses ühiskonnas oleksid kõik inimesed rõõmsad ja edukad. Inimesed teeksid seda, mida nad tegelikult tahavad teha ning kõik inimesed täidaksid oma unistused. Ideaalne ühiskond areneb pidevalt edasi. Ideaalne ühiskond oleks tolerantne kõigi, eriti vähemuste suhtes. Ideaalne ühiskond aitab neid, kes abi vajavad. 

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Kennedyte needus

REDIGEERI

 COMMENTS SHARE

---

Kennedyte perekond 1931. aastal Massachusettsis. Vasakult paremale: Robert F. Kennedy, John F. Kennedy, Eunice Kennedy, Jean Kennedy (isa süles), Joseph P. Kennedy seenior, Rose Fitzgerald Kennedy (ootas tol hetkel üheksandat last, Edward "Ted" Kennedyt), Patricia Kennedy, Kathleen Kennedy, Joseph P. Kennedy juunior (taga), Rosemary Kennedy.

Kennedyte needus on väidetav needus, mis saadab Ameerika Ühendriikide Kennedyte poliitikute suguvõsa. Kuna Kennedyte suguvõsas on aastekümnete jooksul juhtunud nii palju õnnetusi, on avalikult hakatud arutlema Kennedyd saatva väidetava needuse üle.

Esimesena mainis Kennedyte needust avalikult 1969. aastal pärast Chappaquiddicki saarel juhtunud õnnetust Ted Kennedy. Skeptikud on väitnud, et paljuliikmelises suguvõsas võibki õnnetusi rohkem esineda.

Õnnetused Edit

• 1941 – Rose Kennedy ja Joseph P. Kennedy seeniori kolmas laps ja esimene tütar Rosemary Kennedy arvati olevat vaimse alaarenguga. Usuti, et meeleolukõikumiste ja vahepealse agressiivse käitumise tõttu võib ta Kennedyte mainet kahjustada, mistõttu otsustas isa salaja, et tema peal viiakse läbi neurokirurgiline operatsioon lobotoomia (ajusagaralõikus), mida oli sel ajal veel vähe tehtud. Lobotoomia tagajärjel ei suutnud Rosemary enam kõndida ega korralikult rääkida, mistõttu viibis ta aastakümneid erapsühhiaatriahaiglas. Ta suri 2005. aastal loomulikku surma.
• 12. august 1944 – Kennedyte perekonna vanim laps Joseph P. Kennedy juunior hukkus Teise maailmasõja ajal Inglismaal, kui tema lennuk operatsiooni "Aphrodite" käigus plahvatas.
• 13. mai 1948 – Kennedyte perekonna neljas ja teine tütar Kathleen Cavendish, Hartingtoni markkrahvinna hukkus lennuõnnetuses Prantsusmaal.
• 9. august 1963 – John F. Kennedy ja tema abikaasa Jacqueline Kennedy viimane laps Patrick Bouvier Kennedy suri kaks päeva pärast enneaegset sündi.
• 22. november 1963 – USA president John F. Kennedy mõrvati Texase osariigis Dallases. Kennedy tapmise eest vahistatud Lee Harvey Oswald tapeti kaks päeva hiljem enne kohtu alla minemist. 1964. aastal jõudis Warreni komisjon järeldusele, et Oswald oli tegutsenud üksinda. Hiljem on kerkinud üles palju väiteid selle kohta, et Kennedy tapeti vandenõu käigus ja Oswald ei tegutsenud üksi.
• 19. juuni 1964 – Kennedyte perekonna noorim laps, senaator Ted Kennnedy sattus lennuõnnetusse, milles hukkus üks tema abilistest ja piloot. Kennedy tõmbas lennukivrakist välja kaassenaator Birch Bayh. Pärast õnnetust taastus Kennedy vigastusest mitu nädalat haiglas.
• 5. juuni 1968 – Palestiinlane Sirhan Sirhan tappis California osariigis Los Angeleses senaatori ja presidendikandidaadi Robert F. Kennedy, kes oli saavutanud äsja võidu California eelvalimistel. Sirhan tunnistas end Kennedy mõrvas süüdi ja ta kannab Californias Richard J. Donovani vanglas eluaegset vanglakaristust.
• 18. juuli 1969 – Chappaquiddicki intsident: Ted Kennedy sõitis Massachusettsi osariigis Chappaquiddicki saarel autoga kitsalt ja piirdeta sillalt alla. Õnnetuse tagajärjel paiskus auto ümber. Kennedy suutis autost välja pääseda, kuid tema kaasreisja, 28-aastane Mary Jo Kopechne jäi autosse lõksu ja hukkus. Kennedy tunnistas end süüdi sündmuskohalt lahkumises ja talle mõisteti karistuseks kaks kuud tingimisi vangistust.
• 13. august 1973 – Robert F. Kennedy ja tema abikaasa Ethel Kennedy teine laps Joseph P. Kennedy II sattus Jeepiga sõites õnnetusse, mille tagajärjel jäi tema kaasreisja Pam Kelley halvatuks.
• 25. aprill 1984 – Robert F. Kennedy ja Ethel Kennedy neljas laps David A. Kennedy suri Florida osariigis Palm Beachis hotellitoas kokaiini ja petidiini üledoosi tagajärjel.
• 31. detsember 1997 – Robert F. Kennedy ja Ethel Kennedy kuues laps Michael LeMoyne Kennedy hukkus suusaõnnetuses Colorado osariigis Aspenis.
• 16. juuli 1999 – John F. Kennedy ja Jacqueline Kennedy poeg John F. Kennedy juunior hukkus lennuõnnetuses, kui tema juhitud väikelennuk Piper PA-32R Massachusettsi osariigis Martha's Vineyardi saare lähedal alla kukkus. Õnnetuse põhjusteks loeti piloodieksimust ja ruumitaju kaotamist. Samuti hukkusid õnnetuses Kennedy abikaasa Carolyn Bessette-Kennedy ja tema õde.
• 16. september 2011 – Ted Kennedy ja tema abikaasa Joan Bennett Kennedy kolmas laps Kara Kennedy suri Washingtonis 51-aastaselt tervisespordiga tegeledes südamerabanduse tagajärjel.
• 16. mai 2012 – Robert F. Kennedy ja Ethel Kennedy kolmanda lapse Robert F. Kennedy juuniori endine abikaasa Mary Richardson Kennedy sooritas oma kodus New Yorgi osariigis Westchesteri maakonnas enesetapu.
• Võib arvata, et see needus pole veel lõppenud. Kennedysid on veel elus ja needus ilmselt jätkub.
• Samasugune (või vähemalt sarnane) needus on taanud veel ühte perekonda