New Orleansi kirvemees oli ameeriklasest sarimõrvar, kes oli aktiivne New Orleansis, Louisiana osariigis (ja ümbritsevates kogukondades, sealhulgas Gretnas) maist 1918 oktoobrini 1919. Avaliku paanika ajal mõrvade kohta avaldatud ajakirjanduses mainiti sarnaseid mõrvu juba 1911. aastal. , kuid hiljutised teadlased on need aruanded kahtluse alla seadnud. Kirvemeest ei tuvastatud kunagi ja mõrvad jäävad lahendamata.
New Orleansi kirvemees kirjutas sellise kirja:
Põrgu, 13. märts 1919
New Orleansi lugupeetud surelik: Nad pole mind kunagi kinni püüdnud ega kavatse ka kunagi. Nad pole mind kunagi näinud, sest ma olen nähtamatu, isegi kui eeter, mis ümbritseb teie maad. Ma ei ole inimene, vaid vaim ja deemon kõige kuumemast põrgust. Ma olen see, mida teie Orleanlased ja teie rumalad politseinikud Axemaniks nimetate. Kui ma näen sobivat, tulen ja nõuan teisi ohvreid. Ma üksi tean, kes nad saavad olema. Ma ei jäta aimugi, välja arvatud minu verine kirves, mis on rinnaga verd ja ajusid selle inimese kohta, kelle ma olen allpool saatnud, et ta mind seltsiks hoiaks. Kui soovite, võite öelda, et politsei oleks ettevaatlik, et te mind ei ralliks. Muidugi olen mõistlik vaim. Ma ei solvu sellega, kuidas nad on oma uurimisi varem läbi viinud. Tegelikult on nad olnud nii rumalad, et ei lõbustanud mind mitte ainult mind, vaid ka tema saatanlikku majesteeti, Francis Josefit jne. Kuid kästi neil olla ettevaatlik. Ärgem proovige avastada, milline ma olen, sest parem oleks, kui nad kunagi ei sündiks, kui ainult Axemanni viha kannatada. Ma ei usu, et sellist hoiatust oleks vaja, sest olen kindel, et politsei hoiab mind alati kõrvale, nagu nad on varem teinud. Nad on targad ja teavad, kuidas kõigest kahjustusest eemale hoida. Kahtlemata peate teie Orleanlased minust kõige jubedamat mõrvarit, kes ma olen, aga ma võiksin olla palju hullem, kui tahaksin. Soovi korral võiksin igal õhtul külastada teie linna. Soovi korral võin tappa tuhandeid teie parimaid (ja ka halvimaid) kodanikke, sest ma olen tihedas kontaktis Surma Ingliga. Kui nüüd täpne olla, siis järgmise teisipäeva õhtul kell 12:15 (maine aeg) lähen üle New Orleansi. Oma lõpmatu halastuse korral teen teile, inimestele, väikese ettepaneku. Siin see on: Mulle meeldib džässmuusika ja ma tunnistan kõigi põhjapoolsete piirkondade kuradite poolt, et iga inimene, kelle kodus džässbänd on täies hoos, mida ma just mainisin, on säästetud. Kui kõigil on džässbänd käimas, siis on teie inimestele, seda parem, seda parem. Üks on kindel ja see on see, et mõned teie inimesed, kes sellel konkreetsel teisipäeva õhtul seda välja ei džässita (kui neid on), saavad kirvega. Noh, kuna mul on külm ja ihkan oma koduse Tartaruse soojust ning on aeg, kui ma lahkun teie maisest kodust, katkestan oma mõtteavalduse. Lootes, et avaldate selle ja et see võib teiega hästi läbi minna, olen olnud, olen ja olen kõige hullem vaim, mis eales olemas olnud, kas tegelikult või väljamõeldud valduses.
Kirvemees
New Orleansis rünnati kirvega kümmekond inimest aastatel 1918–1919. Enamik neist olid itaalia toidupoodnikud, keda rünnati nende endi lihakirvestega.
1918. aasta augustiks oli New Orleansi linn hirmust halvatud. Öösel hukkus New Orleansi axeman (nagu ta teada sai) mitme Itaalia toidukaupade sarja, rünnates toidupoisse ja nende perekondi. Mõni ta jättis haavata; neli inimest, kes ta surnuks jättis. Rünnakud olid tigedad. Näiteks oli Joseph Maggio kolju enda kirvega murdunud ja kõri habemenuga lõigatud. Ka tema naisel Katariinal oli kõri läbi lõigatud; kui ta veritses, lämbus ta enda verd.
Mitu surmavat rünnakut, mis polnud suunatud itaallaste vastu, arvati samuti olevat Axemani töö, ehkki hiljem osutub see mitte nii. Sellegipoolest olid New Orleanlased kohkunud. Ajakirjandus märkis, et Itaalia sisserändajate kogukond oli eriti kartlik: paanika käes vaevlevad mehed viibisid kogu öö oma perede valvamiseks. New Orleansi politseiülem Frank Mooney kahtlustas, et mõrvar on "mõrvarlik degeneraat ... kes hiilib üle vere".
Kirvemees tabas New Orleansi majapidamisi 1917. aasta märtsist 1919. Seejärel ületas tapja Mississippi jõe ületanud naaberlinna Gretna. 9. märtsi öösel ründas ta tuttaval viisil Charlie Cortimigliat, vigastades raskelt Charlieit ja tema naist Rosie ning tappes nende kaheaastase tütre.
Mooney uskus, et see on nende "degenereerunud" töö. Gretna ametivõimud - politseiülem Peter Leson ja šerif Louis Marrero - asusid aga süüdlastena toime Cortimiglia naabrite naabrite, eakate Iorlando Jordano ja tema 17-aastase poja Frankiga. Toidupoegadena olid nad Cortimiglias ärikonkurendid ja viisid nad hiljuti kohtusse ärivaidluse üle.
Filmi "The New Orleans Axeman: The True Story" eelvaate pisipilt
New Orleansi kirvemees: tõeline lugu
Alles kolmkümmend aastat pärast seda, kui Jack The Ripper jälitas Whitechapeli tänavaid, pani New Orleansi Kirvemees ameeriklaste linna pantvangi.
Probleem oli selles, et Jordanose vastu ei olnud ühtegi tõendit. Ametnikud lahendasid selle ebameeldivuse vigastatud Cortimiglias käperdamisega heategevushaiglas lebades, küsides korduvalt: "Kes teid tabas?" “Kas see oli Jordanos? Frank tegi seda, kas pole? ” Teda ravinud arsti sõnul ütles Rosie alati, et ta ei tea, kes teda ründas. Kui naine oli piisavalt vabastatud, arreteeris Marrero Rosie kohe materiaalse tunnistajana ja vangistas ta Gretna vanglas. Ta vabastati alles pärast seda, kui oli allkirjastanud naabritele avalduse.
Kui Iorlando ja Frank oma elu pärast kohtuprotsessil käisid, olid nende vastu ainsateks tõenditeks Rosie isikutuvastus - isikutuvastus, mida isegi tema enda arst pidas ebausaldusväärseks. Pärast vähem kui nädala pikkust kohtuprotsessi mõisteti nad mõlemad mõrvas süüdi. Kuuskümneüheksa-aastane Iorlando sai eluaegse vanglakaristuse; Frank poodi.
Üheksa kuud hiljem kõndis Rosie Times-Picayune'i ajalehekontorisse ja võttis tunnistuse tagasi. Ta ütles, et püha Joosep oli tulnud tema juurde unes ja ütles, et ta peab rääkima tõtt. Rosie allkirjastas veel ühe kinnituse, kuulutades seekord, et ta pole oma ründajaid näinud ja teda on survestatud Jordanot tuvastama.
Hoolimata Rosie tagasitõmbumisest, ei andnud süüdistus kohe järele. Ühel hetkel ähvardas Rosie valesüüdistusi, kui ta ei peaks kinni oma algsest loost. Kuid lõpuks, 1920. aasta detsembris, kõndisid Iorlando ja Frank vabadena minema.
Miks eeldasid Gretna võimud nii kiiresti, et tapjad pidid olema naabrid, kelle kohta mingeid tõendeid ei olnud? Miks nad olid nii nõus eirama New Orleansi politseijuhi nõuandeid, kes olid hakanud uskuma, et Itaalia toidupoegadele on suunatud verejanuline kurat?
Poolkuu linn oli itaallasi tundnud juba oma esimestest päevadest ja itaalia äriringkonnad asutasid end linnasse juba enne kodusõda. Need varakult saabunud inimesed olid pärit peamiselt Põhja-Itaaliast, kuid just 19. sajandi lõpupoole oli vaja odavat tööjõudu, mis tõi kaasa sitsiillaste suure sissevoolu osariiki ja linna ning meelitas Iarlando Jordano (Guargliardost ameerikastatud) mehi, näiteks tee Sitsiiliast Louisiana poole.
Sitsiilia töötegijad rõõmustasid pärast emantsipatsiooni järgset Louisiana suhkruistutajaid, kes leidsid, nagu üks istutaja kirjutas, "töökas, raha kokkuhoidev võistlus ja rahulolev ... väheste elu mugavustega". 1880. ja 1890. aastaks ujutasid sitsiilialased New Orleansi sadamasse ja domineerisid Itaalia sisserändes Louisianale: üle 80 protsendi New Orleansisse saabunud itaalia immigrantidest oli Sitsiiliast. Mõni jäi. 1900. aastaks oli linnas riigi suurim Lõuna-Itaallaste kogukond; umbes 20 000 (arvestades sisserändajate lapsi) elas New Orleansis.
Kuid kõige rohkem jäi tööd suhkruroo- ja puuvillaistanduste jaoks - vaevaline elu, mis andis neile siiski võimaluse raha kokku hoida. Palka hoolikalt hoidev sisserändaja võib mõne aasta jooksul iseseisvalt välja lüüa. Nii kaugele kui istutajad olid mures, see oli üks probleem Itaalia töötajatega. Istutajad irvitasid, et nad ei saanud itaallasi põllul hoida, sest paari aasta pärast oleks nad "väikese rahaga maha pannud ja on valmis alustama puuvilja- või toidupoodi mõnes ristteelinnas". 1900. aastaks olid kogu Louisiana linnas asunud väikesed Itaalia omanduses olevad ettevõtted.
Kuid Sitsiilia sisserändajate äriline edu ei suutnud neid kaitsta Ameerika lõunaosa rassiliste eelarvamuste eest. Itaallased ei asendanud Louisianas kunagi musta tööjõudu, vaid töötasid põldudel koos ameeriklastega. Kuigi itaallased, mõistmata lõunamaade rassilisi hierarhiaid, ei leidnud selles midagi häbiväärset, ei osanud põliselanikud nende valmisolekut seda teha paremaks kui neegrid, hiinlased või muud mittevalged rühmad. Svartavaid sitsiillasi peeti sageli üldse mitte valgeteks, vaid „mustadeks dagodeks”. Kaasaegse vaatleja poolt ei kadunud see, et isegi Aafrika-Ameerika töölised eristasid valgeid itaallasi ja kohtlesid oma kaastöötajaid, nagu ta kirjeldas, “vahel põlgliku, mõnikord sõbraliku eesnimega, mida nad kunagi ei saaks. julgesid tööle võtta koos teiste valgetega.
Arusaam, et dagod ei olnud paremad kui neegrid, aitab mõista kasvavat eelarvamust itaalia sisserändajate vastu 1870ndatel ja 1880ndatel aastatel. Nad seisid silmitsi kahtlusega ja aeg-ajalt ilveste mobiga. 1929. aastal avaldas New Orleansi kohtunik enamiku New Orleansi sitsiillaste ühist seisukohta kui „täiesti ebasoovitavat iseloomu, mis koosneb suuresti kõige tigedamatest, asjatundmatutest, alandatud ja räpanetest paavstidest ning milles on midagi muud kui kriminaalse elemendi segu. . ”
New Orleansis oli Prantsuse kvartalist, vanimast linnaosast, mis oli täidetud mahedate kreoolide ridaelamutega, saanud Itaalia naabruskond. 20. sajandi alguseks kogunes Prantsuse alumises kvartalis jõe lähedal koguni nii palju sitsiillasi, et Jacksoni väljakust Esplanade avenüüni, Decaturi ja Chartres'i vahele jäävat ala tunti nimega “väike Palermo”.
Üks levinumaid ülespoole suunatud trajektoore ambitsioonikale sitsiillasele New Orleansis ja mujal oli alates istandustöötajast kuni rekkakasvataja ja peddleri kuni toidumeistrini.
20. sajandi alguseks olid itaallased üle võtnud nurgakaupade toidukaupluse. Neile kuulus 1880. aastal New Orleansi toidupoodidest ainult 7 protsenti. Aastaks 1900 oli 19 protsenti itaallaste omanduses ja 1920. aastaks olid nad täielikult omandanud pooled linna kõikidest toidukaupadest.
Mõnel itaallasel läks New Orleansis tõepoolest väga hästi: pärast suhkrurooistanduste vaeva nägi, jagas Joseph Vaccaro vilja muulast tõmmatud vankrist. Hiljem kasutas ta New Orleansi Prantsuse turul puuviljaletti, et käivitada oma hulgimüük ja lõpuks viis ta apelsinide ja banaanide importimisse. Giuseppe Uddo alustas enne Progresso Food Productsi asutamist oma karjääri oliiviõli ja juustu hobuvankrist.
Vaatamata sellistele õnnestumistele klammerdusid Itaalia immigrantide juurde ebameeldivad stereotüübid, millest mõnel oli tegelikkuses alus. Sitsiilialased tõid endaga Ameerikasse võimu ja usaldamatuse võimude vastu, mis viisid nad vaidluste lahendamiseni vanaaegsel viisil: vendetta. See õigussüsteem püsis Sitsiilias 20. sajandil; sisserändajad tõid selle New Orleansisse ja nii isiklikud kui ka professionaalsed vendettad polnud eriti haruldased. Decaturi tänaval juhtus nii palju tulistamisi ja noaga kaklusi, et selle hüüdnimi oli “Vendetta allee”.
Hirm sisserändajate kuritegevuse ees kulmineerus aastatel 1890-1891 New Orleansi politseijuhi David Hennessy mõrvaga. Populaarsele ametnikule vastati tulirelva tulvaga, kui ta saabus koju 15. oktoobri 1890 õhtul. Surnult haavatud, Hennessy nõudis: “Dagosid said mu kätte.” Ta on varem olnud seotud vägivaldse vaidlusega kahe Itaalia fraktsiooni, Provenzanose ja Matrangase vahel.
New Orleanias oli lihtne uskuda, et Hennessy mõrv oli seotud vaenuga ja et organiseeritud itaalia kuritegelikud jõugud vastutasid ajakirjanduse poolt sageli nn maffia all.
Politsei arreteeris terve rea sitsiillasi, keda taheti kohtuda kahes rühmas. Pärast esialgset õigeksmõistmist ründas mob vanglat, tappes 11 süüdistatavat. Nad linasid nii neid, kes olid õigeks mõistetud, kui ka neid, kes olid veel kohut mõistnud.
Itaalia kriminaalsed jõugud olid New Orleansis kindlasti aktiivsed, kuigi nagu krimiajaloolane Humbert S. Nelli on märkinud, ei saanud nende kuritegelikku tegevust Mafiosiga täpselt seostada. Ajaloolane Robert M. Lombardo on selgitanud, et „maffia ei olnud salajane kuritegelik ühendus, vaid ühiskondliku organisatsiooni vorm, mis arenes Sitsiilias ja Itaalia lõunaosas väga konkreetsetel asjaoludel“. Ta märkis, et see oli „käitumisviis ja omamoodi võim, mitte formaalne organisatsioon“.
Teisest küljest eksisteeris seda tüüpi musta väljapressimise liik, mida tuntakse musta käe kuriteona - pigem tava kui organisatsioon -, kus ohvrit ähvardati vägivallaga, kui nõutud raha ei makstud. Selline kuritegevus oli kogu USA lõunaosa kogukondades 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, sealhulgas New Orleansis, üldlevinud ja kadus alles siis, kui sisserändajate järeltulijad muutusid piisavalt ameerikalikuks, et esitada kaebus politseile.
New Orleansi kodanikud kippusid 20. sajandi alguseks segamini ajama vendade, maffia ja musta käega, kasutades vaheldumisi “maffiat” ja “musta kätt”, kasutades mõlemat ametliku kuritegeliku ühenduse nimetamiseks. Seda ajalugu arvesse võttes ei olnud täiesti üllatav, kui New Orleanlased kahtlustasid, et rünnakud Itaalia toidupoodide vastu võivad olla seotud vendetta või Black Handi väljapressimiskatsetega.
New Orleansi detektiiv John Dantonio, kes on maffia üleriigiliselt tuntud ekspert, lükkas selle idee siiski tagasi, öeldes, et musta käe rünnak ei oleks ellujääjaid jätnud, nagu Axeman sageli tegi. Ta nõustus New Orleansi politseiülema Frank Mooneyga, kes oli veendunud, et rünnakud olid “kuradima”, “Jekylli ja Hyde” isiksuse, nagu näiteks Jack The Ripper, töö. Umbes tahtmatult saabub ta tapmisimpulss ja ta peab sellele alluma. " Teisisõnu, mida me nimetaksime nüüd sarimõrvariks.
Vaatamata Mooney ja Dantonio vaadetele võisid Gretna ametivõimud Cortimigliase rünnaku ajal Gretna ametivõimude abil kergemini vastu võtta kahe Itaalia ettevõtte vahelise vendeta, kui nad suutsid arvata, et verejanuline “kurat” jälitab tänavaid. Isegi mõned New Orleani politseinikud uskusid endiselt, et vendetta võib Axemani mõrvu selgitada.
Gretna ametnikud olid ka piisavalt puutunud kokku Sitsiilia sisserändajate vanaaja maailma traditsioonidega, et neil oleks vähe oskusi tõendite kogumiseks nende “ilmsete” kahtlusaluste vastu; selliseks võimu kuritarvitamiseks vabandust ei ole. Ent nende teadmatuses sarimõrvaritest - tol ajal uudsest kontseptsioonist - ei saa neid süüdistada. Ja kahtlustada Itaalia vendetta ei olnud täiesti mõistlik perioodil, mil Itaalia sisserändajate vahelised vaidlused ei viinud harva kallaletungini või mõrvani.
Axemanile omistatud rünnakute põhjalik uurimine näitab, et mitte kõik need rünnakud polnud tegelikult tema kätetöö. Kuid keegi oli konkreetselt suunatud Itaalia toidupoodidele, nii aastatel 1917–1919 kui ka aastatel 1910–1911, kui samalaadsed rünnakud aset leidsid. Ellujäänute pealtnägijate andmetel oli Axeman rünnakute alguses 30-aastaselt valge töölisklassi mees. Sellest, kui kergelt ta toidukaupadesse tungis, ja raudteejalanõude, tavalise sissemurdmisriista, kasutamisest järeldas politsei, et ta oli kogenud sissemurdja.
Pärast Cortimigliase rünnakut kadus Axeman New Orleansist. (Mike Pepitone mõrv 1919. aasta augustis, kuigi mõnikord omistatakse Axemanile, näib olevat tegelikult kuulunud pikaajalisse vendetisse.) Politsei arhivaalide ja ajalehekontode tõendid näitavad siiski, et ta tabas mujal Louisiana osariigis, tappes Joseph Spero ja tema tütar Aleksandrias detsembris 1920, Giovanni Orlando DeRidderis jaanuaris 1921 ja Frank Scalisi Charlesi järves aprillis 1921. Tapja modus operandus oli sama: murda keset ööd Itaalia toidupoodi sisse ja rünnata toidupoed. ja tema pere oma kirvega. Seejärel kadus kirvemees ajaloost.
New Orleansi itaallased seda ei teinud. Nad jätkasid õitsengut. Ehkki supermarketite kasvu tagajärjel kadusid nurgakaubad, ühinesid nad, nagu paljud enne neid olnud immigrandid, Ameerika ühiskonnaga, säilitades samal ajal oma etnilise identiteedi.
New Orleansi karneval 1867
Saja aasta eest, sel kuul, 19. märtsil 1919, mängis New Orleans muusikat, nagu see pole kunagi varem olnud. Kõik tantsuklubid ja baarid olid täis ja ansamblid mängisid jazzi pidude ajal sadades majades üle linna. Jazzi sünnikohana tuntud linn ei mänginud sel õhtul muusikat mitte armastusest, vaid hirmust.
Kolm päeva enne 16. märtsi oli New Orleansi ajaleht Times-Picayune avaldanud sarimõrvari nimega The Axeman. Ta oli juba varem tapnud ja ähvardas seda uuesti teha 19. märtsil kell 12.15, kui ta avastas sel ajal majapidamise, kes ei mängi jazzmuusikat.
Kui rääkida kuulsatest lahendamata juhtumitest, mis hõlmavad sarimõrvarit, siis tulevad meelde Jack The Ripperi ja Zodiac Tapja nimed. New Orleansi Axemanist on vähe kuulnud, kuid tema tigedad rünnakud jätsid kuus inimest surma ja kuus raskemini vigastada. Nagu Jack, ei kartnud ta ka politseid kiusata ja umbes 18 kuu jooksul maist 1918 oktoobrini 1919 oli ta "Suur kerge" mähitud hirmuseisundisse.
Tänapäevani on mõrvari identiteet teadmata ja tema kuritegevuse äratundmine peatus sama müstiliselt, kui see oli alanud.
Kuriteod
Ööl vastu 22. maid 1918 leiti Itaalia toidupoe omanik Joseph Maggio ja tema naine Catherine oma voodis verebasseinis. Surnukehad leidsid Joosepi vend, kes elas kõrval. Joosepil ja Katariinal lõid nad magama minemise ajal habemenuga. Nende pead löödi siis kirvega sisse. Katariina kurk oli nii sügavalt läbi lõigatud, et see oli tema õlgadest peaaegu lahti.
Tapja oli vara sisenenud tagauksest madalama puitpaneeli peitlusega. Pärast tapmist jäeti kirves vannituppa ja habemenuga jaotati naabrite aeda. Ühtki väärtuslikku eset ei olnud sissemurdmise motiivina kõrvaldatud.
Arreteeriti mitmeid, sealhulgas üks vend Maggio, kuid kõik vabastati tõendite puudumise tõttu. Ainus vihje oli kriidiga kirjutatud sõnum kõnniteele, mis oli mõrvapaigast veidi eemal. Sõnum oli järgmine: "Maggio istub täna õhtul täpselt nagu proua Toney."
Politsei teoreeteeris seda sõnumit proua Tony Schiambrale, kes oli üks paljudest itaalia päritolu groceritest, kes tapeti ja rünnati perioodil 1911-12. Enamik neist ohvritest oli sattunud kirvevaeva mehe viga, kes sisenes öösel nende kinnistusse, koputades tagauksest paneeli välja. Kui need varasemad rünnakud olid tõepoolest seotud, oli Axeman juba mõnda aega oma töömeetodeid rakendanud.
Kuu aega pärast Maggio surma tapeti Axeman väidetavalt uuesti. 27. juunil läks pagar John Zanca kohale toimetama Louis Besumeri omanduses olevasse toidupoodi. Mõistades, et midagi pole päris õige, läks Zanca poe taha, kus ta teadis, et Besumer ja tema arvatav naine Harriet elavad, ukse taha. Zanca avastas Besumer'i verega kaetud, kuid siiski väga elus.
Besumer’i oli tabanud kirvega mees, kes lõi nende tagauksest jälle paneeli välja ja sisenes magades magamistuppa. Kirves, mis tegelikult kuulus Louis'le, leiti taas vannitoast ja väärtasju polnud kinnisvaralt võetud.
Kahtlusalused ümardati uuesti, sealhulgas Louis töötaja, kuid kõik vabastati tõendite puudumise tõttu. Rünnakule järgnenud veidra sündmuste kogumi käigus avastati, et Harriet polnud Louis'i naine, vaid tema armuke. Meedial oli põllupäev ja sellele järgnenud meeletus raputas uurijatele veelgi veed.
Kaks kuud hiljem suri Harriet rünnakus saadud vigastuste tagajärjel tekkinud tüsistuste tõttu. Enne surma aga osutas ta süü sõrmega Louis'i poole, väites, et ka tema oli Saksa spioon. Uurijatel oli raske uskuda, et see oli nii, kuna Louis sai kannatada murtud kolju - midagi, mida ta oleks pidanud iseendale tegema, kui ta oleks Harrieti ründamises süüdi.
Üheksa kuud hiljem tundis žürii samamoodi ja Louis tunnistati rünnakus süüdi.
Järgmine Axemani rünnak tuli sama aasta augustis, seekord oli tegemist rasedaga, kelle nimi oli proua Schneider. Pärast pikka tööpäeva naasis abikaasa koju, et leida oma naine verega kaetud. Tema peanahk oli lahti lõigatud ja mõned hambad koputatud, kuid ta oli endiselt elus.
Paari päeva pärast taastas proua Schneider haiglas teadvuse ja rääkis, et nägi pärast uinakust ärgates tumedat figuuri tema kohal. Talle meenus kirve nägemine. Õnneks ei mõjutanud trauma tema tütart, kelle ta sünnitas natukene hiljem.
Rünnak Schneideri vastu tähendas Axeman’s M.O-s väikest muutust, ta polnud ei itaallane ega toidupoiss, seetõttu tundus nüüd, nagu keegi linnast võiks saada sihtmärgiks. Pärast seda, kui politsei lõikas teise Axemani kahtlusaluse lahti, hakkas New Orleans kartma, et nende linnas on lahti mõni röövmees.
LUBATUD RESIDENTID, KES ELADES KOKKU HÕLMATUD AXEEMANI TAGASI ...
Viis päeva pärast Schneideri rünnakut jõudis Axeman tagasi oma eelistatud sihtmärgi juurde, rünnates unes eakat itaalia toidupoest. Pauline ja Mary Bruno ärkasid nende onu Joseph Romano poolt hõivatud kõrvaltoast kostva rahutuse järele. Sisse astudes nägid nad, et Joosep oli pähe löönud ja veritses. Ründaja põgenes ruumist. Naised kirjeldasid teda kui tumedanahalist, raskekujulist ja tumedat ülikonda ning tossus mütsi. Nagu teisedki rünnakud, oli ründaja sisenemiseks peitnud tagauksest paneeli ja jällegi polnud ühtegi väärtuslikku eset varastatud. Kaks päeva hiljem suri Joseph oma haavadesse.
New Orleans sattus kõrgendatud paanikasse, mida õhutas meediakära, mis puhkes pärast Romano tapmist. Ajalehed hakkasid teatama, et relvastatud mehed hoolitsevad oma perede üle, kuni nad magavad. Hirmunud elanikud elasid nüüd edasi kirvemehe rünnaku pidevas hirmus, mida raskendas asjaolu, et politsei ei suutnud tapja isikule lahendust pakkuda. Paljud juhtumi asjad olid mõttetud. Miks kirvemees lahkus alati peitliga, mida ta kasutas puidust uksepaneelide väljatõmbamiseks? Miks ta tugines alati inimeste majadest leitud kirvele, mitte kunagi oma omi tooma? Ehkki paljud inimesed, keda ta ründas, olid Itaalia toidupoed, ei olnud mõned neist, miks ohvrid neid ühendasid? Näib, et kirvemees võttis tapmisest lühikese pausi, naastes taas seitse kuud hiljem, 10. märtsil 1919. Midagi tema M.O. oli muutunud - ohvrid olid Cortimiglia’ks kutsutud toidukaupade perekond, sisenes kirvemees maja tagaukse paneelilt välja kaubeldes, ta kasutas ohvri majapidamisest võetud kirvest ja ta ei varastanud pärast rünnakut väärisesemeid.
See oli võib-olla Kirvemehe seni kõige halvem rünnak. Rosie Cortimiglia ärkas oma abikaasa Charlesi silmist, kes võitleb Axemaniga. See oli võitlus, mille ta kaotab, kui ta lööks pähe mitu korda ja kannataks purustatud kolju. Seejärel pööras Axeman oma tähelepanu Rosiele, kellel oli ka tema kaheaastane tütar süles. Kirves tuli neile mõlemale alla, tappes kohe lapse ja murdes Rosie kolju. Kuulnud Cortimiglia majapidamisest pärit karjeid, tormas kolleeg Iorlando Jordano naabri vara juurde ja teavitas ametivõime.
KIRVEMEES KIRJELDAB ennast kui “kuumemat kuumast põrgust pärit deemonit” ... Mõlemad, nii Charles kui ka Rosie, toibuvad täielikult, ehkki Rosie osutas süütundele just neile appi tulnud mehe Jordano vastu. Olles konkureeriv toidupoiss, tuvastas Rosie Jordano ja tema poja Franki. Kahte meest süüdistati mõrvas ja nad tunnistati süüdi. Frank pidi riputama, Jordano vanglas elu teenima. Charles eitas oma naise väiteid ja teatas, et lahutas naisest veidi hiljem.
Ligi aasta hiljem taastas Rosie oma tunnistuse, öeldes, et andis selle välja vaatamata armukadedusele. Kaks meest vabastati ja Cortimiglia beebitütre tapmine läks Kirvemehe süüks. Mõni päev pärast Cortimiglia rünnakut otsustas kirvemees kirjutada ajalehele Times-Picayune. Kirja päises öeldi: "Põrgu" ja see oli adresseeritud "Esteemed Mortalile". Kirvemees kirjeldas end kui "põrgu kuumimat deemonit", kellel on "lähedased suhted Surma Ingliga" ja ta praalib, et suudab tappa veel tuhandeid, kui ta tahaks. Ta pettis "rumalat" politseid, kuulutades, et teda ei tabata kunagi, sest ta pole inimene.
Seejärel asus ta oma kirjaga kogu linna ähvardama:
Kui nüüd täpne olla, siis järgmise teisipäeva õhtul kell 12:15 (maine aeg) lähen New Orleansi. Oma lõpmatu halastuse korral teen teile, inimestele, väikese ettepaneku. Siin see on: Mulle meeldib džässmuusika ja ma tunnistan kõigi põhjapoolsete piirkondade kuradite poolt, et iga inimene, kelle kodus džässbänd on täies hoos, mida ma just mainisin, on säästetud. Kui kõigil on džässmuusika käimas, siis on teie inimestele, seda parem, seda parem. Üks on kindel ja see on see, et mõned teie inimesed, kes sellel konkreetsel teisipäeva õhtul seda välja ei džässita (kui neid on), saavad kirvega.
Kui 19. märtsil jõudis kell 12:15, oli New Orleansi linn elav ja lärmakas, sest inimesed tegid selle kindlasti jazziks. Kohalik helilooja Joseph Davilla lõi just selleks õhtuks laulu pealkirjaga „Saladusliku Axemani džäss“. Sellest võiks saada tohutu hitt. Ehkki on kaheldav, kas tollel õhtul kõik majapidamised varastas jazzmuusikat välja, oli Axeman kuulduga selgelt rahul, sest sel ööl ei toimunud ühtegi rünnakut. Tegelikult mööduks ülejäänud kevad ja suurem osa suvest enne, kui järjekordne kirves oleks terroristlik. Augusti alguses jätkab Axeman oma rünnakuid sama M.O. Grocer Steve Boca rünnati magamise ajal, kuid Axeman lõi pea lahti tavalise valitud relvaga. Midagi ei varastatud ja tagaukse paneel eemaldati taas. Boca toibus, kuid ei suutnud rünnaku üksikasju meelde jätta. Kuu aega hiljem, 3. septembril, rünnati öösel teismelisi Sarah Laumannit, kes sai raskeid peavigastusi ja hammaste kadumist. Esi murule oli jäänud verine kirves. Nagu Boca, tooks ka Laumann tagasi, kuid ei mäleta midagi.
Siis oktoobris ründas kirvemees uuesti, et saada tema lõplikuks tapjaks. Kirvemehe valitud sihtmärk oli Mike Pepitone, toidupoiss, ja kuue lapse isa. Mike naine ärkas kõrvaltoast kostuva võitluse tõttu, kus tema abikaasa elas. Veri pritsis täis suurema osa ruumist ja Mike lebas veriselt oma basseinis. Peagi suri ta saadud vigastustesse. Proua Pepitone väitis, et kaks meest põgenesid sündmuskohalt. Peale selle täiendava inimese oli kõik muu info sündmuse ja kuriteopaiga kohta võrreldes varasemate kirvemehe rünnakutega jäänud samaks.
Ja just nii see ka lõppes. Kirvemeest pole kunagi hiljem nähtud ega kuuldud, nagu vaim, kelleks ta väitis end olevat, kadus ta lihtsalt õhu kätte. Tapja tõeline identiteet jäi kuriteo üheks suurimaks lahendamata saladuseks.
Kuna suurem osa Kirvemehe rünnakutest toimus itaalia-ameerika toidupoodide vastu, on mõned pannud uskuma, et nad kõik olid maffia algvormi, niinimetatud musta käe, ohvrid. Musta käe kuritegevus oli nimetus sellel ajal Itaalia naabruskonnas kasutatava väljapressimismeetodi kohta, seetõttu võisid mõrvad olla seotud tasumata väljapressimisvõlgadega. Kuid Kirvemees jättis kahtlusalused sageli elusateks, mis paljude maffiaekspertide arvates poleks olnud, kui nad oleksid olnud tõelised musta käe rünnakud.
Samamoodi olid paljud Sitsiilia immigrandid ameeriklaste vastu sel ajal võimude suhtes sügavalt umbusklikud, mis viis neil vaidlused enda kätte võtta ja lahendada vanamoodsal viisil, mida muidu nimetatakse vendettaks. Vendetta võis olla paljude rünnakute põhjuseks.
Mumfre on ainus õigustatud kahtlustatav, kes on kunagi olnud seotud Axemani tegeliku identiteediga. Mumfre juhtis New Orleansis väljapressimisjõude, mis oli suunatud Itaalia ameeriklastele. 1920. aasta detsembris, aasta pärast seda, kui Axeman oli tabanud oma viimase ohvri Mike Pepitone, lasi Mumfre ise Pepitone lese Los Angeleses maha. Proua Pepitone väitis, et Mumfre oli Axeman ja mäletas teda nähes teda magamistoast jooksmas, kui tema mees tapeti.
Mumfre oli vanglas aega teeninud, kuupäevad jäid ilmselt vahemikku 1912–1918, kui Axemani rünnakud peatusid. Nad jätkasid samal ajal, kui Mumfre oli vaba mees. Pärast Mike Pepitone tapmist lahkus ta New Orleansist, selgitades uuesti, miks Axeman näib pärast 1919. aastat kadununa kadunud.
Selle perioodi hiljutiste uuringute käigus ei õnnestunud siiski leida mingeid tõendeid selle kohta, et Joseph Mumfre nimelist meest rünnati ja tapeti New Orleansis, mis viis mõnede arvates uskuma, et tema olemasolu on puhas linnalegend.
Kuigi Kirvemehell oli väga selgelt eristuv tapmise kaubamärk, ei järginud kõik tapmised sellele kirjale viinud, mis viis mõnede arvates uskuma, et Kirvemees oli tegelikult mitu inimest, kes võisid teha või ei teinud koostööd kogukonna terroriseerimiseks.
Tema võime ilmneda keset ööd inimeste majadesse ja kaduda sama lihtsasti, panda mõnda uskuma, et Kirvemees oli tõepoolest see, mida ta ütles oma ajakirjandusele saadetud kirjas - „halvim vaim, mis eales olemas on olnud - kas siis tegelikult või ka teistsugune, väljamõeldud.“
