Vana-Rooma

Vana-Makedoonia

Macedonia Μακεδονία Makedonía
800 eKr–146 pKr
Pealinn:	Aigai (- 400 eKr) Pella

Vana-Makedoonia (vanakreeka Μακεδονία) oli antiikaja Kreeka ajalooline maa Egeuse merest põhjas.

Ajalooline Kreeka piirkond Makedoonia asetses Tessaliast ja Chalkidike poolsaarest põhjas. Läänes piirnes ta Illüüriaga, idas Traakiaga. Looduslikult jagunes Makedoonia kahte ebavõrdsesse ossa: Ülem-Makedooniaks mägismaaks, kus elas makedoonlaste põhimass, ja Alam-Makedooniaks, mis kujutas endast väikest tasandikku Egeuse mere rannikul Haliakmoni jõe ja Axiose jõe alamjooksu piirkonnas. Makedoonlaste etniline kuuluvus ei ole praeguse ajani täiesti selge, nähtavasti olid nad sugulased illüürlaste, traaklaste ja kreeklastega. Kreeklased ei pidanud, otsustades säilinud allikate järgi, makedoonlasi küll mitte helleniteks, aga siiski mitte ka muukeelseteks barbariteks. Makedoonlaste ühiskondlik areng jäi palju maha Vana-Kreeka eesrindlikest maakondadest. Nende elulaadil oli palju ühist Tessaalia, Aitoolia ja teiste Vana-Kreeka põllumajanduspiirkondade vähe arenenud hõimude omaga.

Algne Makedoonia riik

Makedoonia ühendati järk-järgult ühe aristokraatliku dünastia võimu alla, selle dünastia kuningate võim oli üsna piiratud. Kohalik sugukondlik aristokraatia säilitas laialdase iseseisvuse ja valitses mägirajoonides ja ülikute mõju riigis oli suur.

Kreeka-Pärsia sõjad (499 eKr–449 eKr )

Algsed Makedoonia alad

6. sajandi eKr teisel poolel laienes Makedoonia kuningate võim suuremale osale maast. 6. sajandi eKr lõpul, Ahhemeniidide Pärsia impeeriumi suurima võimsuse ajajärgul, pidi Makedoonia end mõneks ajaks Pärsia kuningast sõltuvaks tunnistama. Seda sõltuvust kasutas Makedoonia koguni oma valduste ümardamiseks Traakia ja Kreeka põhjarajoonide arvel Xerxes I sissetungi ajal laskis Makedoonia Pärsia kuninga Kreekasse suunduvad väed läbi oma territooriumi ja pidi isegi andma nende koosseisu Makedoonia väesalku.

 481 eKr toimus kongress Korintose maakitsusel, kuhu kutsuti kõikide vabade linnriikide esindajad ja sõlmiti liidulepingud peamiselt Peloponnesose poolsaare, Atika ja Euboia saare linnriikide vahel. Mereliidu sõlmimise järel tihenesid sidemed Makedoonia ja Ateena vahel, kuid pikkamisi tekkisid nende vahel vastuolud. Ateena ja Makedoonia huvid põrkasid kokku Egeuse mere põhjarannikul, kus kumbki neist püüdis kindlustada. Ent majanduslikult mahajäänud maana pidas Makedoonia kasulikuks mõneks ajaks Ateena I mereliitu astuda. Ateena ostis Makedooniast tema peamist väljaveokaupa – laevaehitusmetsa.

Peloponnesose sõja eel ja sõja ajal ajas Makedoonia kahepalgelist poliitikat, kord abistades ateenlasi, kord soodustades nende lüüasaamist Traakias ja aidates kaasa Amphipolise kaotusele. Ateena lüüasaamine Sitsiilias ning Ateena I mereliidu järkjärguline lagunemine soodustasid Makedoonia tugevnemist ja tema välispoliitika aktiivistumist.
5. sajandi eKr teisel poolel, eriti aga sajandi lõpul oli Makedoonia juba suur, kuid nõrgalt tsentraliseeritud riik. Makedoonia ülikkond võttis väliselt omaks helleni kultuuri. Makedoonia valitseja Archelaos (413–399 eKr) saatis olümpiamängudele atleete ja kutsus õukonda Kreeka luuletajaid ja kunstnikke (Euripides, Zeuxis) ning tõi pealinna üle Alam-Makedooniasse Pellasse. Archelaose ajal ehitati rohkem teid, mis kergendasid sidepidamist Makedoonia mägirajoonide vahel ning soodustasid riigi tsentraliseerimist. Archelaos tugevdas ka sõjaväge, tema valitsusajal kasvas Makedoonia mõju Chalkidikel ja Tessaalias.

Kórinthose sõja (395–387 eKr) eelne Teeba hegemoonia Kreeka aladel, 362 eKr. Sinisega märgitud muud Kreeka riigid: Makedoonia, Epeiros ja Kreeta

Archelaose surma järel jätkas Makedoonia katseid tugevdada oma mõju Egeuse mere looderannikul ja Tessaalias. Kujunevale Makedoonia suurriigile tuli kasuks see, et kreeka linnriigid elasid sel ajal läbi kriisi. 4. sajandi eKr esimestel aastakümnetel, kui Kreekas käisid kodusõjad, kasutasid Makedoonia valitsejad oma huvides, kordamööda liitudes omavahel vaenutsevate Ateena, Sparta ja Teebaga. Ateena püüdis edutus sõjas Chalkidike kreeka linnade liiduga Olynthose juhtimisel, uuesti omandada Amphipolist.
Kuningas (371–369 eKr) Aleksander II ja (368–359 eKr) Perdiccas III (sõjas illüürialastega) surmad võimaldasid Philippos II-l troonile tulla 359 eKr, algul määrati ta regendiks. Alguses nimetati ta alaealise kuninga (Amyntas IV) eestkostjaks, kuid ta saavutas hiljem, et sõjavägi kuulutas kuningaks tema enda.

Philippose sõjaväereform

Philippos teostas Makedoonias sõjaväereformi, üldistades nii Makedoonia kui ka Kreeka sõjalised kogemused. Reformil oli erakordselt suur tähtsus antiiksete Ida-Vahemere maade ajaloos. Sõjaväereformi idee omandas Philippos kuulsalt Teeba väejuhilt ja riigimehelt Epaminondaselt. Reformiga loodi tingimused jõudude kontsentreerimiseks pealöögi suunas ning jala- ja ratsaväe eri liikide koostöös. Philippos täiustas Makedoonias ajalooliselt kujunenud väeliike. Reformitud armee peamiseks löögijõuks oli raskesti relvastatud jalaväeüksus, makedoonia faalanks. Faalanks koosnes mitmest tuhandest raskesti relvastatud sõdurist, kes rivistati üles tihedasti üksteise kõrvale ristkülikukujuliselt, 8–24 viirgu üksteise selja taga. Kui viirgude arv sügavuti kasvas, siis faalanksi rinde ulatus vastavalt kahanes. Sõdurid-falangistid olid relvastatud mõõkade ja suurte täisnurksete kilpidega. Faalanksi kuue esimese viiru sõduritel olid peale selle odad, sarissad. Esimese viiru sarissad olid tavalised, umbes 2 meetri pikkused, kuna igas järgnevas viirus sarissad pikenesid, ulatudes viimaks, nagu arvatakse, kuni 6 meetrini. Odade erineva pikkuse tõttu said mitme esimese viiru sõdurid tegutseda üheaegselt, pistes oma odad ees olevate sõdurite vahelt läbi rivi ette. Faalanksi front oli kohutav odaotstest turris ja suurte kilpidega kaitstud löögirühm. Faalanksist läbimurdmine oli sõjaasjanduse tolleaegse taseme juures praktiliselt peaaegu võimatu. Et aga tagumiste sõdurite odad läksid läbi esimeste viirgude sõdurite vahelt, siis oli faalanksil lahingus väga raske manööverdada. Vaenlase rünnaku vastu tiibadelt või seljatagant oli faalanks vähe kaitstud. Philippos arvestas seda ning kaitses faalanksit tiibadelt ja seljatagant ratsaväe ja kergesti relvastatud jalaväega. Kõik kolm väeliiki tegutsesid lahingus kooskõlastatult. Makedoonia ratsavägi jagunes raske-, kesk- ja kergeratsaväeks ning jalavägi – raske-, kesk- ja kergejalaväeks. Iga väeliik tegi läbi tõsise rivilise ja lahingulise väljaõppe. Sõjaväereform nõrgendas makedoonia aristokraatiat, kes teenis raskeratsaväes, mis oli olnud varem Makedoonia armee põhijõud. Nüüd muutus põhijõuks raskesti relvastatud jalaväelaste faalanks, mis moodustati makedoonia talupoegadest. Keskvõimu tugevdas ka armee komplekteerimine territoriaalsel põhimõttel. Makedoonia aristokraadid muutusid oma maade pooliseseisvatest valitsejatest kuninga õukondlasteks, kes elasid alaliselt õukonnas ja moodustasid privilegeeritud raskeratsaväe.

Makedoonia alade laienemine

Makedoonia alade ja sõltlasalade laienemine, 441 eKr ja 336 eKr

Esimestel valitsemisaastatel sõdis Philippos edukalt Makedoonia loode- ja kirdepoolsete naabritega, seejärel aga vallutas Amphipolise, mis oli endiselt Egeuse mere põhjaosa tähtsaim sadam, ning Pangaioni mägismaa ühes sealsete kullakaevandustega. Seejärel laiendas ta oma valdusi Egeuse mere rannikul Traakia arvel.
Philippos II tõrjus Makedoonia aladele tunginud paioonialased ja traakialased tagasi, lubades neile andameid. Seejärel purustas ta 3000 Ateena hopliiti (359 eKr). 358 eKr aastal purustades ta lahingus illüürialased. 356 eKr vallutas Philippos Crenidese linna ja muutis selle nime Philippiks, ta rajas sinna võimsa garnisoni, et kontrollida selle kullakaevandusi, mis varustasid teda hiljem sõjakäikudel.
Ateena II mereliidu lagunemise järel olid Ateena jõud olid nõrgestatud ning pärast seda, kui Ateena oli kaotanud hegemoonia, püüdis Teeba uuesti laiendada oma mõjuvõimu Kesk-Kreekas. Teeba süüdistas naabermaakonda Fookist, et fookislased olevat üles kündnud Delfi templile kuuluva "püha maa". Fookislastelt nõuti, et nad maa Delfile tagasi annaksid ning suurt trahvi maksaksid. Fookislastele osutasid diplomaatilist toetust Sparta ja Ateena, kes kartsid Teeba tugevnemist. Fookislaste juhtideks olid kohalikku aristokraadid Philomelos ja Onomarchos. Teeba kuulutas Fookisele "püha sõja", milles Teebaga olid liidus ka tessaallased. Püha Sõda (356–346 eKr) kestis vahelduva eduga ligi kümme aastat.
Aastatel 355–354 eKr piiras Philippos ateenlaste kontrollitavat Methone linna, linn langes 354 eKr. 353 eKr aastal tungis ta Tessaaliasse, võites 7000 phokialast Onomarchuse venna all, kellel õnnestus Philippost kahes järgnevas lahingus lüüa.

Hegemoonia kehtestamine Kreekas

Philippos II valitsetud (359 eKr–336 eKr) alad

352 eKr sekkus Philippos juba omal algatusel suurte jõududega "pühaduserüvetajate" fookislaste vastasesse "pühasse sõtta" ja saavutas täieliku võidu. Varjates end religioose kohustusega karistada pühaduseteotajaid õiendas ta võidetutega karmilt arveid ning kindlustas lõplikult oma võimu Tessaalias. Kuulus tessaalia ratsavägi läks Makedoonia sõjaväe koosseisu. Philippos naasis Tessaaliasse 352 eKr suvel armeega, mis koosnes 20 000 jalaväelasest ja 3000 ratsaväelasest, kaasa arvatud kõik Tessaalia üksused.
Järgneva Crocuse Välja lahing tagas Philipposele tohutu prestiiži. Kasutades olukorda, et kreeka linnade peatähelepanu oli tõmmatud "pühale sõjale", vallutas Philippos Egeuse mere põhjaranniku. Philippos jätkas rannikuäärsete Kreeka linnade vallutamist. 349 eKr alustas Philippos suurima rannikuäärse linna Olynthuse piiramist ja ta purustas tugeva Chalkidike kreeka linnade liidu eesotsas Olynthosega. Makedoonia kuningas vallutas tähtsa kaubalinna Olynthuse 348 eKr aastal ja tegi linna maatasa. Makedoonia ja sellega ühenduses olevad piirkonnad olid Makedoonia võimu all kindlustatud. Viimane tugev vastane, kes takistas Makedoonia võimu lõplikku kindlustamist Egeuse mere põhjaosas, oli kõrvaldatud. Ateena kaotas peaaegu kõik oma tugipunktid Egeuse mere põhjaosas ja isegi minevikus Ateenaga tihedasti seotud olnud Euboia saare, mis samuti sattus sõltuvusse Makedooniast.
Ateena-Makedoonia vastases poliitilises vastuseisus kujunesid Ateenas välja Makedoonia partei ja Makedoonia-vastane partei eesotsas tulihingelise patrioodi, Vana-Kreeka suurima kõnemehe Demosthenesega ja oraatorite ning poliitikategelaste Hypereidese ja Lykurgosega. Makedoonia partei kutsus avalikult üles vallutussõjale Pärsia vastu, kes oli Antalkidase rahu tulemusena kindlustanud oma positsiooni Egeuse merel ning segas kogu aeg vahele poliitilisse võitlusse Kreekas. Seepärast hakkas Pärsia materiaalselt abistama Demosthenest ja tema pooldajaid, kes kutsusid kreeklasi üles kasutama tugevat Ateena sõjalaevastikku ühiseks sõjaks Makedoonia vastu. Kummagi Kreeka poliitilise grupeeringu juhid süüdistasid üksteist kodumaa reetmises ja selle eest raha vastuvõtmises, ühed – Makedoonia Philipposelt, teised – Pärsia kuningalt.
Kogunenud pingetest kasvas kohalikust konfliktist Delfis üle sõjaks Philipposega ja mõlemad erakonnad olid sunnitud taotlema sõja lõpetamist. 346 eKr otsustas rahvakoosolek Eubulose visal nõudmisel alustada rahuläbirääkimisi. Philippos esitas ateenlastele ultimaatumi, nõudes kõikide "püha sõja" ajal asetleidnud territoriaalsete ja poliitiliste muudatuste tunnustamist. Ateenale jäi Egeuse mere põhjaosa ainult Traakia Chersonesos. Ateena saatkonna juhi Philokratese järgi hakati 346 eKr sõlmitud rahu nimetama Philokratese rahuks. Ateena oli ühtlasi sunnitud sõlmima Philipposega liidu.
Rahu sõlmimise järel Ateenaga jätkas Philippos sõjategevust oma liitlaste poolt hüljatud Fookise vastu, abistades Teebat. Ta läbis Termopüla, võttis vastu fookislaste kapitulatsiooni, laastades kogu nende maa. Fookislased heideti Delfi amfiktüooniast välja, nende kohta sai endale Makedoonia. Seega oli Philippos omandanud Termopüla kitsustiku ja kontrolli Kesk- ja Lõuna-Kreeka ühendustee üle. Järgnevatel aastatel hakkas Philippos avaldama Peloponnesose riikidele diplomaatilist survet.
342 eKr aastal juhtis Philippos suurt sõjakäiku põhjas sküütide vastu, vallutades Traakia kindlustatud asustuse Eumolpia, andes sellele oma nime, Philippopolis. 340 eKr alustas Philippos Perinthuse piiramist, mis jätkus ka 339 eKr, mis mõlemad lõppesid edutult.
Makedoonia agressiivse poliitika mõjul aktiviseeris Makedoonia-vastast tegevust Demosthenes, kutsusdes üles võitlusele makedoonia "barbari" vastu. Tekkis liit, kuhu kuulusid Ateena, Korintos, Argos ja teised polised. Järjekordsel Delfi amfiktüoonia koosolekul Ateenat esindaja Aischines tegi ettepaneku alustada "püha sõda" Delfi naaberlinna Amphissa vastu, mille elanikud olid üles kündnud osa püha maad. Sõjapidamine otsustati teha ülesandeks Philipposele. Viimane tõi kiiresti oma sõjaväe Kesk-Kreekasse. Tekkis vahetu sõjalise kallaletungi oht Teebale ja Ateenale. Teeba astus liitu Ateenaga, et tõrjuda tagasi Philippose armee. Liiduvägi, kuhu kuulusid ateenlased, teebalased, korintlased, megarlased ja mõned teised, astus Makedoonia armee vastu, mis paiknes Fookises. 338 eKr aastal võitis Philippos Kreeka liitlasväge, teebalasi ja ateenalasi Boiootias Chaironeia lahingus ning järgneval kahel aastal sõlmis kõigi polistega (peale Sparta) lepped, mis andsid need Makedoonia ülemvõimu alla. Makedoonia-vastane koalitsioon lagunes, Philippos saatis Boiootia liidu laiali ja paigutas Teeba kantsi Kadmeiasse Makedoonia garnisoni. Teeba muudeti seega Makedooniast sõltuvaks. Ateena säilitas aga iseseisvuse ja osa temale kuulunud saari, kuid pidi loovutama Philipposele oma viimased tugipunktid Chalkidikel ja Traakia Chersonesosel. Ateena kaotas seega täielikult kontrolli Musta mere väinade üle, mille kaudu veeti Ateenasse vilja Musta mere põhjarannikult.
Pärast rahu sõlmimist Teeba ja Ateenaga tungis Philippos oma sõjaväe eesotsas Peloponnesosse, kus ta ühendas, kasutades eri poliste vahelist vaenu, oma jõud Argose, Messeenia ja teiste riikide väesalkadega oma traditsioonilise vastase nõrgenenud Sparta vastu. Sparta jäi ilma kõigist välisvaldustest ja tema territoorium piirdus nüüd ainult Lakoonikaga.
Makedoonia kuningas (359–336 eKr) Philippos II alistas Kreeka, teda peetakse Makedoonia sõjalise monarhia tegelikuks rajajaks. Philippos oli võimsaim Makedoonia kuningas, enne oma poega, Aleksander Suurt. Ta tõi pea kõik Kreeka linn-riigid oma juhtimise alla, Philippos II juhtimisel loodi Korintose Liiga, mis ühendas suurema osa tollasest Kreeka maailmast. Philippos II rajas võimsa Makedoonia armee ja oli sel ajal Kreeka suurimaid mehi.
Korintose kongressil moodustus Korintose liit, mis valis oma hegemooniks Philippose. Makedoonia kuninga Philippose hegemoonia all vormistati juriidiliselt ülekreekaline liit, kreeka poliitilisi traditsioone arvestades, Makedoonia ülemvõim helleni poliste üle. Ülekreekalise liidu rajamine pidi lõpetama kodusõjad, kuulutati välja üldine rahu. Polistel keelati vahele segada üksteise siseasjadesse ja muuta riigikorda, mis igas polises oli kongressi ajal. Üheskoos hakati valmistuma sõjaks Ahhemeniidide vastu, kuid 336 eKr, kui sõjaplaanid olid veel pooleli, tapeti Philippos ootamatult.
Enne surma tegi ühendatud Kreeka hegemoon Philippos Pärsia kuningale ettepaneku vabastada Väike-Aasia kreeka linnad, millest Pärsia keeldus. Seejärel läks 10 000-meheline Makedoonia armee kogenud väepealike Parmenioni ja Attalose juhtimisel aastal 336 eKr üle Hellespontose ja, kohanud sealsete kreeklaste poolehoidu, alustas Väike-Aasias piiratud ulatuses sõjategevust. Ent peatselt jäi sõda seisma, kui Philippos II tapeti.

 Vana-Makedoonia kuningas (336–323 eKr) Aleksander Suur ehk Makedoonia Aleksander (356–323 eKr) sai troonile 20-aastaselt pärast isa mõrvamist ja sel ajal oli ta juba kogenud väejuht, 18-aastaselt oli ta 338 eKr Chaironeia lahingus juhtinud edukalt Makedoonia ratsaväge ja isa oli usaldanud talle vastutavaid riigiameteid.

Pärast Philippos II surma kuulutas armee Aleksandri Makedoonia kuningaks. Kreeka linnad, nagu näiteks Teeba ja Ateena, mis olid sunnitud Philipposele truudust vanduma, nägid uue kuninga trooniletulekus võimalust iseseisvaks saada. Aleksander tegutses aga kiirelt ja Teeba, mis oli tema vastu kõige aktiivsem, alistus, kui Aleksander nende linnamüüride taha jõudis. 335 eKr aastal asus Aleksander võitlusse traakialaste ja illüürlastega, et kindlustada Doonau Makedoonia kuningriigi põhjapoolse piirina. Sel ajal, kui ta oli edukalt põhjas sõjakäigul, mässasid Teeba ja Ateena taas. Teeba linn vallutati suure veresaunaga, see tehti maatasa ja selle territoorium jaotati teiste Boiootia linnade vahel. Kõik linnaelanikud müüdi orjadeks. Teeba lõpp sundis ka Ateenat alistuma.

Makedoonia suurriik

Aleksander Suure esialgne eesmärk oli kindlustada Makedoonia võim Kreekas ja suurendada riigi maa-ala Aasiani. Selleks oli vaja sõdida Traakiaga, alistada Tessaalia ja Ateena, purustada Teeba ning tugevdada hegemooniat Korintose liidus. Sõja algne eesmärk oli kättemaks pärslastele Kreeka-Pärsia sõdade ja Ateena purustamise eest rohkem kui sada aastat varem.

Aleksander Suur Pompeist leitud mosaiigil

Väike-Aasia vallutamine

Aastal 334 eKr ületas Aleksander Suur Dardanellid ja tungis seega Ahhemeniidide Pärsia aladele, rohkem kui 30 000 hästi väljaõpetatud jalamehe ja 5000 ratsaniku eesotsas. Makedooniasse ja Kreekasse jättis ta oma asevalitsejaks Antipatrose, ustava ja kogenud väepealiku. Granikose lahingus purustas Aleksander Pärsia Väike-Aasia provintside väed ja jätkates liikumist piki Väike-Aasia rannikut. Aleksandrile alistus Pärsia provintsi pealinn Sardis, Aleksander sai selle varakambri enda valdusse. Seejärel liikus ta allapoole Joonia mere rannikut. Halikarnassoses pidas Aleksander esimese paljudest edukatest piiramistest, sundides viimaks oma vastased, palgasõdurite kapteni Rhodose Memnoni ja Pärsia Kaaria satraabi Orontobatese, mööda merd taganema. Halikarnassosest liikus Aleksander edasi mägisesse Lüükiasse, saavutades kontrolli kõikide rannikuäärsete linnade üle.
Kiliikias astus ta vastu Pärsia suurkuningale Dareios III-le, kelle üle Aleksander saavutas 333 eKr Issose lahingus täieliku võidu ning otsustas seejärel vallutada terve Pärsia impeerium. 332 eKr, pärast Tüürose piiramist ja Gaza vallutamist kuulus kogu Vahemere idakallas Aleksandri võimu alla.

Egiptuse vallutamine

Aleksander Suure impeeriumi piirid 334–323 eKr

Seejärel suundus ta Egiptusse, mis talle vastupanuta alistus. Seal rajas ta Aleksandria linna, mis sai hiljem hellenismimaailma suurimaks metropoliks. Pärsia satraap võttis Aleksandrit pidulikult vastu ja andis talle üle aastal 332 eKr võimu ja riigikassa. Egiptuse preestrid kuulutasid Aleksandri vaaraoks.

Mesopotaamia vallutamine

Egiptuse alistamise järel algas sõja teine järk, mil Aleksander liikus Mesopotaamiasse, ületasid Eufrati ja seejärel ka Tigrise ja lõi tasandikul Gaugamela küla lähedal 331 eKr Dareios III väge Gaugamela lahingus, lahing lõppes otsustava makedoonlaste võiduga. Dareios III põgenes ja tapeti järgmisel aastal oma lähikondlaste poolt. Gaugamela lahingus kaotas Pärsia suurriik oma peamised sõjajõud. Aleksander vallutas pealinna Babüloni, Elami ja Susa.
Babüloonia tervitas Aleksandrit, Babüloni preestrid kuulutasid ta Babüloonia kuningaks. Aleksander andis käsu taastada pärslaste poolt hävitatud Marduki tempel. Pärsia satraap jäeti edasi valitsema Babüloonia üle Aleksandri nimel, kuid talt võeti õigus käsutada sõjaväge ja juhtida rahandust. Susas langesid Aleksander kätte hiiglaslikud varandused ja osa Pärsia kuninga kassast. Aleksander abiellus hiljem korraga kahe Pärsia printsessiga: Dareios III ja tema eelkäija Artaxerxes III Ochose tütrega, abiellumine kahe eelmise Pärsia kuninga tütrega pidi täiendavalt kindlustama Aleksandri õigusi nende järglasena. Ka esimesena naitud baktriatar Roxane jäi kuningannaks, nii et Aleksandril oli hiljem ametlikult kolm naist.

Pärsia vallutamine

Aleksander vallutas järgnevalt põlised Pärsia alad ning pealinna Persepolise. 330 eKr allutas Aleksander Pärsia riigi põhiosa ja Meedia. Ida pool Susat algas Pärsia suurriigi põhiterritoorium – päris-Pärsia. Kui seniste vallutuste käigus oli Aleksander hõivanud pärslaste poolt alistatud maid ja paljudes kohtades oli teda kui vabastajat vastu võetud, siis Pärsias kohtas ta esimest korda tõsist vastupanu. Ent Pärsia väeriismed purustati Pärsia iidse pealinna Persepolise lähistel. Persepolis rüüstati Makedoonia armee poolt, Xerxese luksuslik loss süüdati Aleksandri käsul kättemaksuks Ateena hävitamise eest Kreeka-Pärsia sõdade ajal. Persepolises asetsenud Dareiose varandused, langesid Aleksandri kätte.
330 eKr algul suundus Makedoonia armee Pärsiast Meediasse. Dareios III viibis sel ajal Meedia vanas pealinnas Ekbatanas, kuid kuulnud Aleksandri lähenemisest, taandus ta veel ustavaks jäänud vägedega edasi ida suunas. Hõivanud Ekbatana, jättis Aleksander sinna ka hiiglaslik sõjasaak ja Pärsia kuningate varem anastatud varandused. Ekbatanast hakkas Aleksander jälitama Dareiost, kes põgenes edasi ida poole. Põgenemise ajal tagandati Dareios troonilt ja vahistati Kesk-Aasia satraapide poolt, kelle eesotsas oli Baktria satraap Bessos. Bessos ja tema kaaslased tapsid Dareiose, Aleksandri kätte langes vaid kuninga surnukeha.

Vallutused Kesk-Aasias

Aleksandri vallutussõdade kolmandas järgus hõivas ta Kesk-Aasia ning vallutas Baktria ja Sogdiana. Aleksander kuulutas kui võitja enda tapetud Pärsia kuninga seaduslikuks järglaseks ja sellest tulenevalt kättemaksjaks tema surma eest. Et Dareios III tapja Baktria satraap Bessos oli põgenenud Kesk-Aasiasse, hakkas Aleksander teda jälitama. Kolmeaastane sõjakäik esmalt Bessose ja seejärel Sogdiana satraabi, Spitamenese vastu, viis Aleksandri läbi Meedia, Partia, Aria (Lääne-Afganistan), Drangiana, Arachosia (Lõuna- ja Kesk-Afganistan), Baktria (Põhja- ja Kesk-Afganistan) ja Sküütia. Selle käigus vallutas ta ja taasrajas Herati ja Maracanda.
Kesk-Aasias püüdis Aleksander kohalikku aristokraatiat aina rohkem enda poolele tõmmata, andes talle võrdselt makedoonlastega kõrgemaid ameteid. Oma väliõukonnas hakkas ta sisse viima Pärsia kuningakoja tseremoniaali elemente. See põhjustas üha vaenulikumat suhtumist makedoonia aristokraatide poolt, kes ei soovinud jagada esikohta vallutatud maade aristokraatiaga. 330 eKr teatati Aleksandrile vandenõust tema vastu hetairide hulgas, Makedoonia kombe kohaselt peeti sõjaväekohut ja vandenõus kahtlustavad hukati. Aleksander lähenes üha rohkem kohalikule aristokraatiale ja püüdis väliselt omandada kohalikke kombeid. Viimane tendents tõi talle kaasa uusi konflikte makedoonia aristokraatidega.
Baktria satraap Bessos kuulutas enda uueks Pärsia kuningaks Artaxerxes IV nime all ning uue kuninga ilmumine näitas, et Pärsia impeeriumi idaosa satraabid üritavad jätkata vastupanu. Aleksandril oli vajalik kindlustada juba vallutatud piirkonnad rünnakute vastu ida poolt ning likvideerida viimane vastupanubaas endise Pärsia suurriigi idaosas. Artaxerxes IV Bessos kergendas Aleksandri võitlust enda vastu, tehes tõsise poliitilise vea: ta kuulutas enese kuningaks kui Ahhemeniidide dünastia jätkaja. Enamik Kesk-Aasia rahvaid aga oli Pärsia kuningast väga nõrgas sõltuvuses ja Pärsia suurriigi kokkuvarisemisega tekkis neil väljavaade saavutada täielik iseseisvus. Bessos ei leidnud seetõttu Kesk-Aasia territooriumil kuigi suurt toetust.
Kevadel 329 eKr ületas Aleksander Hindukuši mäestiku ning asus vallutama Batriat ja Sogdianat, kõige tugevamaid ja tegelikult iseseisvaid idapoolseid satraapiaid. Baktrias sattus Aleksandri kätte Artaxerxes IV Bessos, kes hukati. Aleksander vallutas Baktria pealinn Baktra ja Sogdiana pealinn Marakanda. Aleksander ehitas mitu kindlustatud linna – Aleksandriat ning paigutas mitmesse tugipunkti Makedoonia garnisonid. Alles 328 eKr lõpul põgenes makedoonlaste poolt löödud Spitamenes rändsuguharude juurde, kelle juhid ta tapsid. Aleksander püüdis luua häid suhteid kohaliku aristokraatiaga ning 327 eKr abiellus ta Baktria tugevaima valitseja Oxyartese tütre Roxanega. Kesk-Aasia vallutamine kestis üle kolme aasta.

Vallutused Indias

Sõja neljandaks järguks oli Aleksandri juhitud retk Indiasse, kodusõjad piiriäärsete India riikide vahel kergendasid Aleksandri sissetungi Indiasse. Ta ületas Induse ja rajas uusi kindlustatud tugipunkte sõjategevuse jätkamiseks. 326 eKr võitis ta Hydaspese ääres Porose vägesid, Poros ise aga langes vangi. Aleksander jättis talle ta riigi alles vastutasuks liidu ja vallutaja ülemvõimu tunnustamise eest. Hydaspese äärde asutas Aleksander kaks kindlustatud linna: Nikaia (Võidu linn) ja Bukephala ning tungis edasi itta.

325 eKr rajas eelposte ka Induse madalikule. Aleksander ise arvas, et on jõudnud enam-vähem maailma lõppu. Hyphasise ääres tõstsid Aleksandri sõdurid mässu ja keeldusid edasi minemast, tema sõdurite hulgas tekkis suurest kurnatusest rahulolematus, mis sundis Aleksandrit tagasi pöörduma (Kaugemal Indias oli veel riike, mida Aleksander kunagi ei vallutanudki). Aleksander tuli tagasi Babüloni, millest kavatses teha oma impeeriumi pealinna. Aleksander pidi 326 eKr lõpetama sõjakäigu, mis oli kestnud üle kaheksa aasta. Kreekast ja Makedooniast olid saanud suurriigi äärealad.
Aleksander Suure maailmariik piirnes Balkani poolsaare Aadria mere läänerannikuga, põhjaosas Doonauga, Kaukasuse ja Indusega, lõunas ulatus India ookeanini, Aasias – Araabia poolsaareni ning hõlmas Aafrikas Egiptuse, Liibüa ja Kürenaikani. Aleksander ei muutnud rahvale harjumuslikke kohapealseid valitsemisvorme, ta jättis alles Pärsia võimu aegse administratiivse jaotuse satraapiatesse, aga kitsendas satraapide võimu.
Kevadel 323 eKr oli Aleksandri armee valmis uueks suureks sõjaretkeks Araabiasse, hiljem kavatses Aleksander liikuda Põhja-Aafrikasse. Juuni keskel suri ta aga ootamatult (mürgitamine?) ja kohe algasid diadohhide sõjad tema riigi jagamise pärast.
Pärast Aleksandri surma 323 eKr aastal läks impeeriumi juhtimine ta poolvennale, Philippos Arrhidaiosele ja Aleksandri pojale, Aleksander IV-le. Kuna Philippos oli vaimselt haige ja poeg alles imik, nimetati nende asemele kaks regenti, Perdikkas ja Craterus. Perdikkasel õnnestus ruttu ainuvõim endale saada, Perdikkas eemaldas peagi mitmeid oponente, tappes umbes 30 Aleksandri endist kindralit, kes nüüd valitsesid satraapidena üle impeeriumi. 321 eKr aastal Perdikkas konflikti ajal Ptolemaiosega tapeti oma sõdurite poolt. Uueks regendiks määrati Antipatros ja taas vahetusid satraapiad kindralite vahel. Viimaks lahendati konflikt pärast Ipsose lahingut Früügias 301 eKr.

Impeeriumi lagunemine

 Diadohhide sõdades Aleksandri loodud maailmariik lagunes ja Makedoonia jäi laostuva riigiosa tuumikuks. Alek­sander Suure väejuhid ja järglased diadohhid (kreeka keeles diadochos järglane), (tähtsamad Antigonos, Kassandros, Ptolemaios, Seleukos, Lysimachos), võitlesid pärast Aleksandri surma (323 eKr) ülemvõimu ja seejärel riigi jagamise pärast. Makedoonia riik jagunes pärast Aleksander Suure surma Kreeka ja Makedoonia, Egiptuse, Väike-Aasia ja Aasia osaks ning kujunesid Ptolemaioste (Egiptus), Seleukiidide (Süüria ja Mesopotaamia), Antigoniidide (Make­doonia) ja Attaliidide (Pergamon) hellenistlikud riigid.

Diadohhide satraapiad Aleksander Suure impeeriumi aladel, 323. aastal eKr

Seleukos I Nikator (kreeka keeles võitja) (umbes 358–281 eKr) Seleukiidide dünastiast, Aleksander Suure väepealik, oli Seleukiidide riigi rajaja. Sai 321 eKr Babüloonia satraapia asevalitsejaks, kindlustus seal lõplikult 312 eKr ja vallutas seejärel Aleksander Suure endise impeeriumi idaalad kuni Indiani. Seleukos I kuulutas enda 305 eKr kuningaks, Ipsóse lahingu tulemusena (301 eKr) omandas Süüria ja pärast Lysimachose võitmist (281 eKr) enamiku Väike-Aasiast.

 Aleksander Suure väejuht Lysimachos (361–281 eKr) sai 323 Traakia va­litsejaks. Lysimachos kuulutas enda 305 eKr Traakia kuningaks, ta omandas pärast Ipsóse lahingut 301 suure osa Väike-Aasiat ja haaras 287–286 võimu Makedoonia üle. Lysimachos langes võitluses Seleukosega Lüüdias, Kurupedioni lahingus.

Ptolemaios I Soter (surnud 283 eKr), Egiptuse kuningas Lagiidide ehk Ptolemaioste dünastiast, Aleksander Suure väejuht, Ptolemaios oli Aleksander Suure surma ajal Egiptuse asevalitseja ehk satraap ning erinevalt regendiks määratud väepealik Perdikkasest pooldas tema Aleksandri riigi jagamist väepealike ehk diadohhide vahel. Ta lasi Aleksandri põrmu röövida ja Egiptusse matta ning algatas sellega Diadohhide sõjad. Ptolemaios kindlustas oma võimu Egiptuses, liites sellega ka Kürenaika ning alistas oma võimule ka Küprose, teisi väiksemaid Vahemere saari ning ka Väike-Aasia lõunaranniku. Ptolemaios I vallutas diadohhide sõdades ajutiselt Palestiina, Lõuna-Süüria ja Väike-Aasia rannikualad. Ptolemaios I oli aastast 323 eKr Egiptuse satraap, 305–283 eKr Egiptuse kuningas, pannes aluse Ptolemaioste dünastiale ja rajades hellenistliku Egiptuse riigi, mis kestsid kuni aastani 30 eKr, mil Egiptus Rooma vabariigiga liideti. Ettevaatliku ja kavala poliitikuna silma paistnud Ptolemaios ei ajanud Seleukos I ega Demetrios Poliorketese stiilis poliitikat, millega nood soovisid saada iga hinna eest tugevaimaks hellenistlikuks monarhiks, vaid ta rahuldus Egiptusega.

 India alade kontroll läks Tšandragupta Maurjale, kes oli esimene Maurja keiser ja laiendas hiljem oma valdusi pärast lepet Seleukosega.

Makedoonia väepealik, Antipatrose poeg Kassandros (u 355–298 eKr) haaras 317 eKr võimu Makedoonias (kinnitati 311 eKr lepinguga) ja Kreekas. Kassandros laskis hukata Aleksander Suure ema, lese (Roxana) ja poja (seadusliku troonipärija) ning kuulutas 305 eKr enda Makedoonia kuningaks. Antigonos I poeg, Demetrios Poliorketes (kreeka keeles linnapiiraja) (umbes 337–283 eKr), vallutas 307 eKr Ateena, võitis 306 eKr Küprose juures Ptolemaiose laevastiku, piiras 305–304 eKr edutult Rhodost. Kassandrose surma järel haaras Demetrios Poliorketes võimu Makedoonias (294–288 eKr).
Antigoniidide dünastiast (umbes 384–301 eKr), Makedoonia kuningas Antigonos I Monopthalmos (kreeka keeles ükssilm), Aleksander Suure väepealik, Früügia, Lüükia ja Pamfüülia asehaldur üritas koos pojaga Demetrios Poliorketesega rajada Väike-Aasia suurriiki, vallutas diadohhide sõdades 316. aastaks peaaegu kogu Aleksander Suure riigi Aasia-osa. Kuulutas 306 eKr enda koos pojaga kuningaks. Kuid kaotas 301. aastal eKr Ipsóse lahingu Lysimachosele ja Seleukosele, sellest algas Aleksandri riigi lagunemine.
Aastaks 270 eKr aastaks olid Hellenistlikud riigid ühendatud, Antigoniidide impeerium paiknes Makedoonias ja Kreekas, Seleukiidide impeerium Mesopotaamias ja Pärsias, Ptolemaiose kuningriik Egiptuses, Palestiinas ja Kürenaikal.

Antigoniidide dünastia

 Antigonos I poeg, Demetrios Poliorketes (kreeka keeles linnapiiraja) (umbes 337–283 eKr), osales koos oma isaga väga aktiivselt diadohhide sõdades, vallutas 307 eKr Ateena, võitis 306 eKr Küprose juures Ptolemaiose laevastiku, piiras 305–304 eKr edutult Rhodost. Et ta suutis linnu väga edukalt vallutada, anti talle hüüdnimeks Poliorketes ('linnapiiraja'). Kassandrose surma järel haaras võimu Makedoonias (294–288 eKr) Demetrios Poliorketes. Lõpuks aga pöördusid kõik teised diadohhid tema ja ta isa vastu ning nad said lüüa 301 eKr. Antigonos langes, aga Demetrios põgenes ning suutis ennast lõpuks Makedoonias maksma panna. Siis liitusid tema vastu aga Lysimachos ja Pyrrhos. Aastal 288 eKr saigi ta nende käest lüüa ja põgenes Väike-Aasiasse. Seal hakkas ta sõdima Seleukos I vastu, kuid sai lüüa ja langes vangi, kus ta peagi suri Seleukos I Nikatori vangina. Epeirose kuningas Pyrrhos (306–272) konkureeris valitsusaja algul Demetrios Poliorketesega, püüdes tulutult tõusta Makedoonia troonile, kuid 280 eKr suundus Tarase linna kutsel Itaaliasse, abistama sealseid kreeklasi Rooma vastu.

Keltide ekspansioon Euroopas 6. sajand eKr – 3. sajand eKr

279 eKr tungisid Balkanile keldid, kes kreeka allikates tuntud galaatide nime all. Makedoonia valitseja sai lüüa ja tapeti. Galaatide rüüstamistele Kreekas järgnes nende sissetung Väike-Aasiasse ja Pergamoni aladele. Balkanil said keldid lõpuks hävitavalt lüüa Demetrios Poliorketese pojalt Antigonos Gonataselt, kellele see vägitegu tagas Makedoonia vakantseks jäänud trooni. Demetrios Poliorketese poeg Antigonos II sai aga Makedoonia kuningaks (277–274 eKr; 272–239 eKr) ning antigoniidid valitsesid riiki kuni roomlaste sissetungini. Antigoniidide dünastia suutis kehtestada oma ülemvõimu enamikus Kreeka linnriikides. Enamik Kreeka linnriike, sealhulgas Ateena, tunnistas enamasti Makedoonia ülemvõimu, makedoonlastel olid siiski garnisonid Kreeka strateegilistes punktides: Demetrias Tessaalias, Chalkis Euboia saarel ja Akrokorintos Kórinthose maakitsuse juures. Antigoniidide Makedooniast sõltumatut ja Makedoonia-vastast poliitikat ajasid ka Aitoolia liit, Ahhaia liit ja Sparta.

Makedoonia sõjad

Makedoonia (oranž) aastal 200 eKr ja Aitoolia Liidu ning Ahhaia Liidu alad Balkani poolsaarel, Pergamoni kuningriik ja Seleukiidide riik Väike-Aasias

Umbes aastast 200 eKr sekkus Kreeka asjadesse järjest enam Rooma vabariik, kes sõdis korduvalt Makedooniaga. 216 eKr tungis Makedoonia kuningas Philippos V Illüüriasse, millest sai alguse Makedoonia sõjad Roomaga. Illüüria sõdadega (215–168 eKr) alustas Rooma idapoolsete Vahemere maade allutamist.
Kolmes sõjas (215–168 eKr) võideti Makedoonia ja Makedoonia muudeti 148 eKr Rooma provintsiks. Makedoonlaste lüüasaamine Pydna lahingus (168 eKr) märkis Antigoniidide võimu lõppu Kreekas. Pärast Aitoolia Liidu (189 eKr) ja Ahhaia Liidu purustamist (146 eKr) allutati Vana-Kreeka linnriigid. Kreeka anastamine viidi lõpule aastal 27 eKr, mil keiser Augustus annekteeris ülejäänud Kreeka ja muutis selle Ahhaia senatiprovintsiks. Oma sõjalisest üleolekust hoolimata imetlesid roomlased Kreeka kultuuri ja võtsid üle selle saavutusi.

 

Esimene Makedoonia sõda

Esimese Makedoonia sõja (214–205 eKr) sõjategevusalad

 

215. aastal eKr aastal sõlmis Philippos V Kartaago ja Rooma vahelise Teise Puunia sõja ajal (218–201 eKr) Kartaago väejuhi Hannibaliga Rooma-vastase liidu ning tungis laevastikuga 214 eKr Illüüria rannikule, Philippos V väed vallutasid Orici linna ning püüdsid taas vallutada Apollonia linna.
Invasioonist sai alguse Esimene Makedoonia sõda (214–205 eKr) Roomaga. Makedoonia vastases sõjalises liidus osalesid Rooma liitlasena kreeklaste Aitoolia liit, Pergamon, Sparta ja Elis.

Kreeta sõda

202 eKr sõlmis Philippos V lepingu Seleukiidide Antiochos III jagamaks Egiptuse Ptolemaioste valdusi Egeuse meres. Rhodoslased, toetatuna Pergamoni ja Rooma poolt, kuulutasid Makedooniale sõja (205–200). Makedoonia laevastik purustas lahingus 201 eKr Lada saare juures liitlaste laevastiku ja laastas Pergamoni.

Teine Makedoonia sõda

Teise Makedoonia sõja (200–197 eKr) sõjategevusalad

Makedoonia (oranž) aastal 200 eKr ja Aitoolia Liidu ning Ahhaia Liidu alad Balkani poolsaarel, Pergamoni kuningriik ja Seleukiidide riik Väike-Aasias

 202 eKr. aastal said Kartaago väed ja Hannibal Teises Puunia sõjas Zama lahingus otsustavalt lüüa ning Rooma võis suunata oma väed Makedoonia vastu. Põhjuse sekkumiseks idapoolsetesse asjadesse andsid Pergamoni ja Rhodose abipalve Makedoonia ja Seleukiidide vastu. Suur osa Kreeka riike toetas roomlasi, ja kuna ka Seleukiidi valitseja Antiochos III roomlastega sõlmitud leppe kohaselt oma senise liitlase hülgas, jäi Makedoonia üksi vastamisi roomlaste juhitud tugeva koalitsiooniga. 199 eKr liitus Makedoonia-vastasesse liitu ka Aitoolia liit ja Ahhaia liit. Philippos sai 197 eKr Kynoskephalai lahingus Põhja-Kreekas Tessaalias lüüa Rooma vägedelt Titus Quinctius Flamininuse juhtimisel ja ta kaotas Kreekas ülemvõimu. Philippos V pidi loovutama rahuleppega valdused Kreekas, Kaaria Väike-Aasias ja loovutama laevastiku ja maksma kontributsiooni. 196 eKr kuulutas Titus Quinctius Flamininus Isthmia Panhelleni mängudel pidulikult välja kõigi Kreeka riikide vabaduse.

Kolmas Makedoonia sõda

Kolmanda Makedoonia sõja (171–168 eKr), Pydna lahingu (168 eKr asukoht

Kolmas Makedoonia sõda toimus Philippos V järglase Perseuse juhtimisel Makedoonia ja Tessaalia aladel ning lõppes Makedooniale Olümpose mäe ja Egeuse mere vahelisel tasandikul 168 eKr Pydna lahingu kaotusega Rooma vägedele, Lucius Aemilianus Paulus Macedonicuse juhtimise all. Roomat toetas ka Perseuse rivaal Pergamoni kuningas Eumenes II. Perseus langes vangi ning viidi vangina Rooma. Makedoonia kuningriik likvideeriti, selle asemele moodustati neli vabariiklikult valitsetavat jagu, mis tasusid Roomale andamit ega tohtinud ei relvastuda ega omavahel poliitiliselt suhelda. Rooma väed rüüstasid Makedoonia liitlaste Illüüria ja Epeirose alad. Delose saar kuulutati aga vabasadamaks, mis halvas neutraalseks jäänud saareriigi Rhodose kaubandust, jättes selle ilma rikkalikest sadamatollidest.

 Neljas Makedoonia sõda

Makedoonia vallutamise järel jaotati Makedoonia alad neljaks ning elanikke kohustati maksma tribuuti Roomale. Kehtestatud olukorraga rahulolematud makedoonlased korraldasid 149 eKr ülestõusu, mis suruti maha ning Makedooniast, koos Illüüria ja Epeirosega moodustati 148 eKr, Thessaloníkis resideeriva prokonsuli poolt valitsetav Makedoonia Rooma provints.

 

Ahhaia liidu alad u 150 eKr

Lõuna-Kreekas tekkis Rooma konflikt Peloponnesose linnriikide Ahhaia liiduga. Kui ahhaialased Rooma heakskiitu ära ootamata Sparta vastu sõtta läksid, käskis Spartat soosinud Rooma ahhaialastel loovutada mitu linna, nende seas Korintose. Vallandunud Ahhaia liidu ja mõnede muude Kreeka linnriikide ülestõusu surus konsul Lucius Mummius suurema vaevata maha. Karistuseks ja hirmutuseks hävitasid tema väed 146 eKr Rooma senati korraldusel Korintose, mille elanikkond oli ahhaialaste ülestõusuga kaasa läinud. Kuigi enamik Kreeka riike säilitas nimeliselt sõltumatuse ja oli Roomaga ainult liiduvahekorras, andis Korintose häving soovitud tulemuse ja lõpetas pikemaks ajaks kreeklaste vastuseisu Rooma vabariigi ülemvõimule ja see oli Kreeka poliitilise iseseisvuse lõpp. Ahhaia läks Rooma Makedoonia provintsi haldusse.

Makedoonia Rooma provints

Rooma provintsid Balkani poolsaarel: Noricum, Pannoonia, Dalmaatsia, Möösia, Daakia, Makedoonia, Traakia

Pärast Rooma keisririigi lõhenemist kuulus Makedoonia 1423. aastani Bütsantsile.