Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Müstitsism on religioosne või spirituaalne praktika, mille järgi on intuitsiooni teel võimalik omandada absoluutset või peidetud tõde.
Praktikaga võivad seotud olla erinevad ideoloogiad, legendid, müüdid, riitused ja ka maagia .
Mõiste "müstitsism" tuleneb lreekakeelsest sõnast "μυω", mis tähendab otsetõlkes "varjama".
Müstika on mitmetes usundites ja filosoofias esinev taotlus saavutada kogemuslik ühendus Jumala või kõrgema/sügavama reaalsusega. Müstikaks nimetatakse ka uskumust, et selline ühendus on võimalik ja soovitav. Ehkki sellise ühenduse olemust on raske mõistusega mõista ja sõnadega kirjeldada, peavad müstikaga tegelejad (müstikud) võimalikuks selle sihipärast saavutamist vaimse enesearendamise ja meeleseisundi muutmise teel või üleloomulike jõudude abiga. Taotletud seisundi (valgustatuse, ekstaasi, pühaduse, ilmutuse vms) saavutamiseks praktiseerivad müstikud mitmeid tehnikaid ja meetodeid nagu askees, palvetamine, meditatsioon, rituaalid jt. Paljud müstikud arvavad, et Jumalat või kõrgemat reaalsust ei saa mõistusega mõista ega sõnadega kirjeldada. Seepärast kasutavad nad oma kogemuste ja uskumuste kirjeldamiseks sümbolite keelt ja tähtsustavad müstilist kogemust ennast enam kui selle kirjeldusi.
Filosoofilise tähenduse kõrval on müstika religioonis samastumine jumaluse või Jumalaga (kristluses – samastumine Jeesusega).
Rahvakeeles nimetatakse müstikaks ka ebausku ja salaõpetusi (esoteerikat).
Müstika erinevates traditsioonides
Katoliku teoloogias on müstikale pühendatud omaette osa (müstiline teoloogia), milles müstilisi kogemusi seletatakse Jumala armust lähtuvatena ja püütakse neid analüüsida ja süstematiseerida, samas tunnistades, et need pole mõistusega täielikult haaratavad. India-tiibeti traditsioonis paigutub müstika alla tantra. Islami müstilist traditsiooni nimetatakse sufismiks. Mitmete traditsioonide müstikast laenatud osi sünteesivad ja tõlgendavad omamoodi New Age'i vaimsed juhid (Osho jt).
Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Tuleb leida oma elu tegelik kutsumus. Elada tuleb ilma hilisema kahetsuseta. Elu ilma kahetsusteta.
Meie tõelise jõukuse mõõdik pole mitte see, kui palju me suudame endale koguda, vaid see, kui palju me suudame maailmale anda. Üks imeline kingitus, mille sina saad ühiskonnale anda, ongi see, et leiad oma ande või anded ja kasutad neid. See on sinu kingitus maailmale.
Esimene peatükk:
Esimene peatükk ergutab mõtlema eluliste küsimuste üle:
– Millest sa päriselt hoolid? – Kes sa oled ja mida oskad suurepäraselt teha? – Kas võtta elult parim või anda ise endast parim? – Mis on sinu unistuste hind? – Millise töö valiksid, kui rahas poleks küsimus? – Mida 80 aastane sina soovitaks praegu teistmoodi teha?
Lisaks saad teada, millised käsipidurid inimesi tagasi hoiavad.
Just nüüd on aeg õige, et vaadata enda sisse ja märgata võimalusi.
Kui me olime lapsed, siis rääkisime asjadest nii, nagu me neist päriselt arvasime. Kuni meile öeldi, et nii pole viisakas öelda.
Kui olime lapsed, siis tundsime huvi kõikide maailma asjade vastu. Kuni meile öeldi, et me peaksime vähem tegelema kõrvalisega ja keskenduma koolitööle.
Kui olime lapsed, siis tegime kõike seda, mis tundus meile huvitav. Kuni meile öeldi, et peaksime leidma ameti, mille eest makstakse.
Nüüd me pole enam lapsed. Me valime hoolikalt sõnu. Me keskendume kohusetundlikult ette antud ülesannetele. Me jätame huvitavamad asjad tagaplaanile ning teeme tööd, et arveid maksta.
Unistamine? Me ei unista enam, sest tähtsamad asjad ootavad tegemist.
Aga see ei pea nii olema! Ära kasva selles mõttes suureks, vaid kasva tagasi ehedaks iseendaks, et see sisemine leek ei hääbuks argikohustuste all, vaid oleks kandev jõud, mille najal avastada ennast ja maailma selle kõige põnevamates värvides.
Kasva tagasi ehedaks iseendaks.
Sinus on peidus erakordsed anded. Ära jäta maailma sellest kingitusest ilma.
Avasta enda kutsumus ja rakenda enda tegelik potentsiaal.
Eugeenika ehk tõutervishoid on liikumine, mis propageerib inimkonna genofondi parandamist.
Eugeenika üheks rajajaks oli Francis Galton. Liikumine pidas vajalikuks ühiskonnale kasulikeks peetavate pärilike omaduste (andekus, töökus, kohusetunne) edasikandumise soodustamist ("positiivne eugeenika") ja kahjulikeks peetavate omaduste (pärilikud haigused, kuritegelikkus) edasikandumise takistamist ("negatiivne eugeenika"). Üheks eugeenika vormiks oli Saksamaal rakendatud rassihügieen.
Eugeenika Saksamaal
Eugeenikat rakendati Saksamaal aastatel 1933–1945, kui rahvussotsialistid püüdsid eugeenika abil täiustada rassi.
Arstid püüdsid aretada meditsiiniliselt uut tervet inimrassi. Adolf Hitler arvestas oma raamatus "Mein Kampf", et pärilikest haigustest vaba rassi aretamine kestab 600 aastat. Alates 1936. aastast steriliseeriti arstide poolt psüühika- ja käitumishäiretega inimesi. Teise maailmasõja järgsed uuringud (eelkõige geneetika) tõestasid, et paljud haigused ja evolutsiooni eripärad ei ole tingitud pärilikkusest ja inimeste tapmine pärilike haiguste kõrvaldamiseks ei vabasta meid haigustest.
Eugeenika Eestis
Eestis muutus eugeenika aktuaalseks 19. ja 20. sajandi vahetusel: arutati tõu üle ja leiti, et "tõug võib ainuüksi siis jõudsaste sigineda, kui ta terve on". Oli neid, kes kartsid, et sellest tulenevalt eesti rahvas mandub ja sureb välja. Eugeenikat pooldas mitu tuntud Eesti avaliku elu tegelast, näiteks Jaan Tõnisson rääkis eestlaste tõuraamatute sisseseadmisest nagu loomakasvatuseski ja avaldas pahameelt, et inimesed eneste keskel selliseid reegleid ei järgi nagu loomade aretamisel. Eugeenika pooldaja oli ka luuletaja Villem Grünthal-Ridala.
Eugeenikaga oli tihedalt seotud ka karskusliikumine. Arvati, et alkoholism on pärilik ning alkohoolik ei anna oma järglastele edasi häid ja terveid geene. Hans Kruus on arvanud, et Tõnissoni aktiivsus karskusliikumises oligi tingitud ainult huvist eestlaste "tõutervishoiu" vastu.
Tõsiselt sai eugeenika hoo sisse Eesti Vabariigi sünniga. Aastal 1924. asutati selts "Tõutervis", hiljem nimega Eesti Eugeenika ja Genealoogia Selts. Selts propageeris vaimuhaigete ja alaväärtuslike steriliseerimist. Suhtuti negatiivselt eestlaste abiellumisse muulastega, kuid see ei olnud tingitud mitte nii väga rassismist (mis oli domineeriv USA ja Saksamaa eugeenikas), kuivõrd soovist ära hoida kultuurikonflikte ja nendega kaasnevaid negatiivseid tagajärgi. Seltsi aktiivsete liikmete hulka kuulusid Hans Madissoon, Juhan Aul, Juhan Vilms jt.
Eugeenikud tegid riigile ettepanekuid eugeeniliste seaduste vastuvõtmiseks ning 1936. aastal kroonis nende tegevust edu. 9. juunil 1933 vaatas hoolekandenõukogu läbi hoolekandeseaduse muutmisseaduse eelnõu, mille järgi võis hoolekande korras teha sigimisvõimetuks vaimuhaigeid või nõdramõistuslisi isikuid, kes hoolekande korras on paigutatud ravi- või hoolekandeasutustesse. Konstantin Päts andis 27. novembril1936 välja riigivanema dekreedi sundsteriliseerimisest (jõustus 1. aprillil1937). Seaduse kohaselt kuulusid sundsteriliseerimisele pärilikult vaimuhaiged, nõdrameelsed, raskelt langetõbised või päriliku kehalise veaga inimesed, kui nad on sugutungi tõttu ohtlikud endale ja ühiskonnale või kui nad võivad sigitada järglasi, kes on samade tunnustega. Eesti Vabariigis steriliseeriti teadaolevalt 41 inimest (Lätis umbes 60).
Eugeenikat õpetati sõdadevahelisel ajal ka Tartu ülikoolis. Aastail 1939–1941 oli Tartu ülikoolis eugeenika õppetool ja eugeenika instituut (paiknes Tartu botaanikaaias), seda juhatas Hans Madissoon. Nõukogude okupatsiooni tulekuga eugeeniline tegevus lõppes ja eugeenika instituut suleti, kuid Saksa okupatsiooni ajal see taastati. Siiski ei toimunud Saksa ajal Eestis selliseid asju nagu Saksamaal, samuti mitte vaimuhaigete hävitamist nagu mujal Baltikumis.
Sünnieelset diagnostikat ja sellele järgnevat valikulist aborti, kui laps pole terve, võib samuti teatud tingimustel vaadelda eugeenikana.
Tänapäeva eesti ajaloolastest on eugeenikat uurinud Ken Kalling.
Pronatalism. Eugeenika
Tõutervishoid ehk eugeenika on oluline etapp inimkonna mõtteloos. Termin inimtõu bioloogilisele paranikute roll inimliigi evolutsiooni suunamine (=tõuaretus). Eugeenikud näevad oma eesmärkide saavutamiseks kahte viisi: kas soodustades eelistatud inimtõugude ja -rühmade päriliku alge levimist või vabanedes vähemsoovitavatest gruppidest nende paljunemise pidurdamisega. Eugeeniline mõte sai uut hoogu 19. ja 20. sajandi vahetusel, mil taasavastati Mendeli tööd, tekkis geneetika ning arenes edasi darvinistlik teooria, kusjuures mõnede mõtlejate poolt heideti viimasele ette inimkonnale sobimatust – kristlikud moraaliilmingud jms. soodustavat hoopis nn negatiivset looduslikku valikut – ellu ei jää ja sigi mitte parimad, vaid paljunevad alamklassid ja asotsiaalid. Arenev statistikateadus näis seda kinnitavat – ühiskonna kõrgkihtides sündis keskmiselt vähem lapsi.
Eugeenikud ületähtsustavad bioloogilist ettemääratust. Eeldatakse, et lisaks füüsilistele ja füsioloogilistele tunnustele on ka inimese võimed ja kalduvused, st koht ühiskonnas (kasutades kaasaegseid termineid), määratud tema geneetilise koodiga. Geneetika algusaegadel domineeris selline mõtteviis USA-s, Suurbritannias, Saksamaal. Oma algfaasis oligi geneetika tihedalt eugeenikaga seotud. Sotsiaalseid tegureid indiviidi kujunemisel alahinnati, vast ainult Prantsuse teaduskoolkonnad olid omal ajal erandiks – siinkohal saab põhjusena tuua lamarkistlikke ideid, mis domineerisid toonases prantsuse teadusmaailmas. (Lamarkism populaarselt väljendades tähendab seda, et eeldatakse, et ka eluajal omandatud tunnused saavad ajapikku päriliku varjundi.)
Eeltoodu põhjal on eugeenika oma meetodeilt jagatav kaheks. Pärilikkuse absoluteerijad kaldusid enam negatiivse eugeenika, s.o vähemsoovitud indiviidide, rasside ja rühmade sigimise piiramise teele, kas siis steriliseerimist, aborte, abielukeelde, isoleerimist vms rakendades. Veelgi äärmuslikumaid vahendid on need, mida nii mitmedki ühiskonnad on ellu viinud, näiteks koonduslaagrid, hukkamised jms, mida esitleti küll "eutanaasia" nime all. Keskkonna ja sotsiaalsete tegurite tähtsuse rõhutajad eelistasid nn positiivse eugeenika vahendeid (toitumine, tervishoid, kasvatus jne). Lisaks omaaegse teaduse liigsele pärilikkuse- (bioloogilise determinismi) lembusele domineerisid eugeenikas erinevad subjektiivsed tõekspidamised ja eelarvamused, kinnistades eugeenika huviorbiiti (vaimu)haigused, prostitutsiooni, kuritegevuse, asotsiaalsuse ja rasside mõiste. Eugeenika algfaasis erutasid positiivsed meetodid eugeenikute meeli kindlasti vähem kui negatiivsed. Ka tänapäeva teadusloolasi paelub rohkem selle teadusharu pikantsem pool, sest positiivse eugeenika ideed eksisteerivad ka tänapäeval – sotsiaalmeditsiinis, tervishoiupoliitikas jm.
Maailmas oli eugeenilise liikumise ja sellest omakorda lähtuva seadusandliku initsiatiivi ja seadusandluse vallas esirinnas USA, kus aastal 1907 mõnes osariigis (Indiana) võeti vastu eugeenilise sisuga õigusakte, mis reglementeerisid abiellumist, aga määrasiud ka sundsteriliseerimist ja teatavatel juhtudel kastreerimist.
Eugeenika puhul saabki ajaloolises dimensioonis rääkida kui n-ö kõrgemalt poolt algatatud ja populariseeritud liikumisest – eugeenilist sõnumit viisid ellu vastavad seltsid, ühingud jne.
Eestis muutus tõutervishoiu temaatika aktuaalseks 19. ja 20. sajandi vahetusel. Arutleti eestlaste tõuküsimuse üle laiemalt. Tõu all peeti silmas rahva nii bioloogiliste kui vaimsete omaduste kompleksi. Rahvusele bioloogiliste kriteeriumidega lähenedes ei saanud kaugel olla ka (sotsiaal)darvinismist mõjustatud mõttekonstruktsioonid. Eriti rõhutati nn. kontraselektsiooni (tagurpidise selektsiooni) ideed – eesti rahvas kaotab oma parimad liikmed ümberrahvastumise või väljarände tõttu. Mandumisest andvat tunnistust alkoholism, enesetapud, aga ka keskpärane väljanägemine, düsgraafia jne. Oma osa negativismile andis alanud Esimene maailmasõda (idee sõjast kui rahva parema osa hävitajast ei olegi nii vastuvõetamatu...). Iseseisvuseelse Eesti mõtlejate suhet tõuküsimusse saab juba kindlasti pidada eugeenika poolt mõjustatuks, s.t eugeenilise mõtlemise teoreetilised alused olid eesti ühiskonda kinnistunud. Rahvuslikku eugeenilist liikumist ei saanud Eestis veel tekkida, küll tehti juba ettepanekuid tõu parandamise osas.
Iseseisvunud Eestis algas kohe ka eugeenilise mõtte levik ja propageerimine. Algselt oli sellega seotud peamiselt Karskusliit (Villem Ernits olles ühendavaks lüliks nii karsklaste kui eugeenikute, nii iseseisvuseelse kui ka -järgse mõtte vahel) aga ka Tartu Ülikool – nagu mujalgi maailmas kandsid eugeenilist mõtet peamiselt arstid ja bioloogiateadusega seotud inimesed.
1924. aasta mais võeti vastu Eesti Eugeenika Seltsi Tõutervis töökava. Tõutervise siht oli võidelda Eesti rahvatõu omaduslise tasapinna langemise vastu, samuti kaasa aidata üldtervishoidu puudutavates ettevõtmistes. Kava nägi ette teadustööd, emade ja lastekaitse korraldamist, tervishoiu propagandat, tõuküsimuse uurimist jne. Seltsi eestseisus asus Tartus Eesti Karskusliidu majas. Detsembris 1924 valiti eestseisuse esimeheks prof. A. Rammul, (abiks prof. A. Lüüs, kassapidajaks dr. A. Audova, kirjatoimetajaks dr. J. Vilms, ametita liikmeiks J. Kõpp, pr. M. Kurs-Olesk ja P. Treiberg).
Alates 1925. aasta jaanuarinumbrist oli Eesti Karskusliidu ajakiri Tulev Eesti (vastutav toimetaja V. Ernits, tegevtoimetaja J. Vilms) ka Eesti Eugeenika Seltsi Tõutervis häälekandja. (Toimetuse kommentaaris ühinemisele leitakse, et see on loomulik, kuna karskusliikumine on osa tõutervishoiust. Ka töömeetodid – kasvatustöö – on samad. Seega on palju ühist põhjustes, sihtides ning abinõudes.)
Esimeses Tulev Eesti ühisnumbris on toodud "Tõutervise" peakoosoleku poolt vastu võetud eugeenilise sihiga juhtlaused. Kokku oli neid 43 ning nad põhinevad saksa eeskujul (Deutsche Gesellschaft fur Rassen-Hygienie). Oli siiski ka mõningaid erinevusi, näiteks segaabielude käsitlemisel.
Juhtlausete peamine sõnum oli jätk sõjaeelsele retoorikale – rahvas võib kiduda, s.t head ja väärtuslikud rahvaosad võivad arvulisse vähemusse jääda. Üldistatakse, et praegusel ajal on kultuurrahvaste juures ebasoodne valik harilik nähtus – alamaist kihtidest kõrgemale tõus toob endaga paraku kaasa perekonna väljasuremise hädaohu – sündivus väheneb just väärtuslikes perekondades. Mõningad mõtted juhtlausetest: Eesti seadused on puudulikud abiellumise takistamise võimaluste kohalt; nõutakse kõigi alaväärtuslike ja vaimuhaigete seaduslikku sigimisvõimetuks tegemist; soovitatakse ühiskonnale vastuvõetamatute ja üldse väljasurevate isikute sigimise ärahoidmiseks viimased töökolooniatesse suunata; kutsutakse üles konkreetsete sammude astumiseks eugeenilise hariduse levitamisel – kõrgematesse koolidesse oleks vaja sisse viia tõutervise loengud, koolide viimastes klassides peaks tõutervishoid olema sunduslik aine (üldtervishoiu raames). Vastav haridus oleks vajalik ka kirikuõpetajatele. Ning kokkuvõtteks: Rootsi riigi eeskujul oleks vajalik luua eugeenika instituut. Juhtlausetega sarnastest seisukohtadest lähtus ka Tõutervise töökava.
Mainimist leidis nii negatiivse kui positiivse eugeenikaga seotu. Juhtlausete 25. lause ütleb: "Liig sage eestlaste abiellumine muulastega ei ole perekondliselt ega tõupuhtuse seisukohalt soovitav." Kas rassihügieen selle sõna otseses tähenduses mängis eesti ühiskondlikus mõttes olulist osa? (Seda küsimust esitama ajendab ka eestikeelne termin "tõutervis" = Rassenhygienie.) Saab siiski konstateerida, et Eestis ei saanud rassiteadus sellist tähelepanu nagu USA-s või Saksamaal. Kuigi juba iseseisvuseelsed mõtlejad olid arutlenud eestlaste rassi üle, ei pääsenud võidule frenoloogilised teooriad ja rassilised eelarvamused. Võib-olla oli siin oma osa sellel, et kuigi sajandivahetusest alates hakkas Euroopa teadus läänemeresoomlasi tasapisi rassiliselt europiidseiks pidama, oli eesti teadlasil endil mingi kahtlus hinges – veel tänapäevalgi on eesti antropoloogide meelisteemaks meie etniline ajalugu. Samuti oli oma osa eestlaste rassilisel dualismil (millise fakti lõplikult kinnitas iseseisvusajal juba J. Aul). Viimatimainitud põhjusel ei tekkinud eestlastel kiusatust end mingisse ideaalsesse rassilisse sängi suruda. (Soomlastel see mõte ida-balti rassitüübi suhtes isegi oli.). Segaabielude eitus sisaldab pigem kartust võimalike perekonnasiseste kultuurikonfliktide ja nendega kaasneda võiva vaesuse ja vaimselt ebaterve õhkkonna üle. Eugeenikud Eestis soovitasid vältida eestlastel abiellumist sakslaste ja venelastega, nonde tugev kultuurikontekst pidada eesti oma alla suruma. Küll aga soovitati segaabielusid teiste soome-ugri rahvastega, sest need pidid "verd parandama".
Eugeenika areng Eestis oli pidev kuni iseseisvusaja lõpuni. Eestist sai üks väheseid maailma riike, kus võeti vastu steriliseerimise seadus, Eestis loodi Tartu Ülikooli juurde eugeenika instituut ning tõutervishoist räägiti esinduslikel riigi arengut kajastavatel foorumitel – Rahvusliku Kasvatuse Kongressidel. Nende faktidega seoses peab rääkima mõnest institutsioonist ning isikust.
Analoogselt karskusliikumisega tegid ka eugeenikud koostööd Tartu Ülikooliga. Alates 1926. aastast finantseerisid eugeenikud aastas ühte arstiteaduskonna auhinnatööd – mõned teemad: Perekonna koosseisu uurimine mõne seltskonna kihi üle Eestis, Segaabielud mõnes Eesti piiriaarses maakonnas ja nende mõju rahvusse, Mitmendat last perekonnas tuleb eluvõimelisemaks pidada. (Auhinnatööde institutsioon loodi 1922. Karskusliit kasutas seda võimalust juba 1923. aastal, mil teemaks oli "Alkohol ja tõu tervis".) Alates 1930. aastast auhinnatöid eugeenikute poolt enam ei pakutud. Ilmselt hakkas valdkond väljuma oma esialgsest, propagandatööd nõudvast faasist, asudes nautima võimude tähelepanu.
Eugeenika Seltsi juhatusse kuulujaist oli enamik Tartu Ülikooli õppejõud. Kahe säilinud nimekirja kohaselt kuulus seltsi vähemalt 41+53 inimest (esimene nimekiri tartlastest, teine tallinlastest.). Nimekirjad on perioodist pärast 1930. aastat, sest siis kujundati selts ümber Eesti Eugeenika ja Genealoogia Seltsiks – võib-olla on nende nimekirjade näol tegemist 1930. aastal uude moodustisse kuulujate/astujatega ning see nimekiri hiljem suurenes. (Genealoogiat tuleb siin vaadelda kui ühte eugeenilise uurimistöö metoodilist aspekti – perekonnauuringute abil üritati kindlaks teha erinevate haiguslike, vaimsete, kuid ka antropoloogiliste tunnuste pärandumist.)
Tartu Ülikooli õppejõududest/teadlastest olid eugeenika alal ühed aktiivsemad Hans Madissoon ja Juhan Aul – mõlemad muide ÜS Raimla liikmed.
Pärast Tulev Eesti ilmumise lakkamist 1926. aastal sai peamiseks eugeenika alaste kirjutiste avaldamise kohaks ajakiri Eesti Arst. Sel moel muutus tõutervishoid rohkem erialateadlaste pärusmaaks. Innukaim kirjutaja eugeenika teemadel tundub olevat olnud H. Madissoon, kes olles ise kohtuarst, huvitus sotsiaalmeditsiinist ja kriminaalantropoloogiast ning luges Tartu Ülikoolis eugeenikat (Pärilikkus ja konstitutsioon ning tõutervishoid) juba 1928. aastal. Läbivaks teemaks Madissooni artiklites on sterilisatsioon, tegemist oli niisiis negatiivse eugeenika pooldajaga. Oma hilisemates kirjutistes tõdeb Madissoon siiski, et geneetika areng (kaksikute meetodi rakendamine) on tõestanud keskkonna olulist mõju isiku kujunemisele, seega tuleb lisaks probleemile indiviidi tasandilt lähenemisele rohkem tähelepanu pöörata ka ühiskonna harimisele ja kasvatamisele (positiivne eugeenika).
Juunis 1939. aasta saab Madissoon samal aastal asutatud Tartu Ülikooli eugeenika instituudi juhatajaks. Säilinud on instituudi õppekava, kus põhirõhk on füüsilisel antropoloogial ja geneetikal. Käsitleti soomeugrilaste tõulisi isearasusi, valikut inimese juures. Palju tähelepanu oli pööratud tervishoiule. Tänapäeval mõjub räigena steriliseerimise ja sigimisvõime tõkestamise/piiramise teema. Instituudi tööplaanis peeti kõiki loenguaineid sunduslikeks eksamiaineiks arstiteaduse ja usuõpetuse üliõpilastele ning kodanikuõpetuse-, loodusloo- ja tervishoiuõpetaja kutse taotlejatele. Teistele olid need valikained.
Juhan Aul on Eesti teaduslukku läinud kui antropoloog ja zooloog. Antropoloogilise mõõtmise tehnikat õppis ta H. Madissooni käest. Oma mitmetes sõjaeelsetes elulugudes ei ole Juhan Aul ennast ise otseselt eugeenikuks pidanud, andes mõista vaid mõningatest populaarteaduslikest aspektidest oma töödes. Ometi on tema bioloogia-, eriti geneetikaalastes kirjutistes palju toonasele teadusele omast. Aul kuulus oma vaadetelt sellesse bioloogide kategooriasse, kes bioloogilisi tegureid inimese arengus tugevasti tähtsustasid. Olles aktiivne teaduse propageerija ja pedagoog, on Auli bibliograafias piisavalt suhteliselt selgeid seisukohavõtte, mis lubavad teda nüüd Eesti üheks juhtivaks eugeenikuks pidada. Füüsilise antropoloogia juures rõhutas Aul näiteks indiviidi antropoloogilise jõudluse mõistet – tegemist võiks olla kehaliste ja vaimsete võimete või vastavate eeldustega – maakeeli siis lihtsalt tugevuse ja tublidusega. Kuna Aul hindas oma tööde rakendusliku külje tähtsust, siis jõudluse puhul nägi ta antropoloogide soovitusi tulevikus vajalikuna näiteks Eesti asustuspoliitika rakendamisel. Ka pedagoogiline ja kriminaalantropoloogia pidanuksid Auli meelest rakendusteadustena olema seotud eugeenikaga.
Eugeenika propageerijate üheks kõige kuuldavamaks väljundiks Eesti ühiskonnale olid 1927. ja 1935. aastal korraldatud Eesti Rahvusliku Kasvatuse kongressid (kolmas oli planeeritud 1940. aasta sügiseks, kuid jäi olude muutudes ära ning toimus alles 1990. aastate keskel). Tegemist oli madala iibega riigi rahvastiku arengu ja saatuse pärast muret tundvate jõudude koosolekutega, millel jõuti arutleda laia teemaderingi üle. Kõnesolevatel kongressidel domineerisid kindlasti positiivse eugeenika ideed. Ilmselt peeti steriliseerimise jms. temaatika ülesvõtmist piisavalt erialakeskseks, jätmaks see asjatundjate lahendada.
Seadusandluse alal saavutasid eugeenikud osa oma eesmärkidest 1936. aasta 27. novembril välja antud riigivanema dekreediga, mis seadustas steriliseerimise. Steriliseerimise seadus jõustus 1937. aasta 1. aprillist ning nägi sundusliku steriliseerimise (raseduse katkestamise) ette juhul kui pärilikult vaimuhaiged, nõdramõistuslikud, raskel kujul langetõbised ning pärivuse teel edasikantavate raskete kehaliste vigadega isikud on kas sugutungi tõttu ohtlikud endale ja ühiskonnale või nad võivad sigitada järglasi juba mainitud tunnustega. Keelatud oli steriliseerida alla 10aastasi lapsi ning juhtudel, mil see võiks osutuda eluohtlikuks. Vastavaid ettepanekuid võisid teha asjaosalised ise, ametlikud arstid, hooldajad, hoolekodude ja raviasutuste juhatajad. Seaduse teostamise ja elluviimise eest vastutas sotsiaalminister.
Seaduses kajastus siiski vähem kui 1925. aasta Eesti arstide päeval valitud spetsiaalne komisjon – Brezowsky, Lüüs, Fischer, Klemens, Vilms – oli soovitanud. Ja nimelt, sundusliku steriliseerimise alla kuuluksid:
a) Lapsed, kes ei suuda omandada I klassi programmi ning on ilmne, et vajakajäämine on päritud. Sel juhul tuleks steriliseerida hiljemalt 10 aasta vanuselt. Siia rühma kuuluksid ka sünnilt kurttummad, pimedad ja nõdrameelsed;
b) Vabalt elavad idioodid, pimedad, kurttummad, epileptikud, kui väärareng on pärilik;
c) Eelmisse rühma kuulujad hoolekandesutustest välja laskmisel või enne abiellumist;
d) Psühhopaatilised kurjategijad, retsidivistid, kroonilised alkohoolikud kui nende viga on pärilik. Vabatahtliku steriliseerimise võimalust soovitati vaimuhaigetele, "vagabundidele", raske tiisikuse põdejatele, süfiliitikutele, kehaliselt vigastele.
Lätis, kus sundsteriliseerimine samuti seadustati, on teada vähemalt umbes 60 juhtumit. Eestist on seni teada umbes 20 juhtumit. Patsientideks olid enamasti naised. Viimane tendents on üldine – kui steriliseerimisseadusi ja kastreerimist karistusvahendina naisliikumised üldiselt toetasid, siis nüüd on steriliseerimistemaatika üheks feministliku ajalookriitika lemmikteemaks, sest steriliseerimiste ohvriks langesid eelkõige naised.
Fakte maailmast (eugeeniline (sund)steriliseerimine arvudes):
Taani 1929–1960 u 11 000
Soome 1935–1960 u 4300
Norra 1934–1960 u 7000
Rootsi 1935–1960 u 17 500
Saksa 1934–1945 u 360 000
USA 1907–1940 u 40 000
Märkimisväärset diskussiooni steriliseerimise eetiliste ja meditsiiniliste külgede üle Eestis ei tekkinud. Kas küsimus oli Eesti teadlas- ja arstkonna küllaltki üksmeelses suhtumises bioloogilisse determinismi (väike ühiskond ning vähe teaduskoolkondi ning üldine saksa teaduse mõju – viimast kinnitab saksa perioodika valdav ülekaal eugeenika instituuti tellitud kirjanduse hulgas – Volk und Rasse, Der Erbarzt, aga ka eugeeniline suhtumine tuberkuloosihaigetesse jms.) või saabunud vaikiva olekuga, on praegu veel vara öelda. H. Madissoon küll hoiatab, et eugeenilise mõtte taga on kogu progressiivne teadlaskond ning seda vastustavad üksnes kommunistid, katoliiklased ja usulised sektandid.[viide?] See lause võiks iseloomustada ühiskonna ja teaduse suhteid, mis kujunesid välja toonases Eestis. Diskussiooni eugeenika alal võiks otsida eespool mainimist leidnud Rahvusliku Kasvatuse Kongressi stenogrammidest, milles leidub H. Madissooni tõdemus, et kahe kongressi vahelisel ajal on ühiskond steriliseerimise alal märgatavalt aktsepteerivamaks muutunud. Kongress siiski ei kujunenud vastandlike seisukohavõttude demonstreerimiseks (võib-olla ainult sugupoolerolle käsitledes tekkis teatav diskussioon). Negatiivse eugeenika alal on sõnavõtjad vastastikku üksteise spetsialiteeti ilmselt respekteerinud. Diskussiooni ei tekkinud ka ajakirjas Eesti Arst. Mõne üldise kriitilisema sõnavõtu, mis pühendatud pärilikkuse ja keskkonna rollile indiviidi arengus, võib leida pahempoolsest perioodikast ja ajast enne vaikivat olekut.
Maailmas on see temaatika ja meetodid ikka vastuseisu tekitanud – eelkõige oli selle taga katoliku kirik.
1940. aasta tõi pöörde ka Eesti eugeenikasse – viimasele ei olnud enam kohta. Eugeenika instituut muudeti 1941. aasta veebruaris üldbioloogia laboratooriumiks. Saksa okupatsiooni ajal asutus küll taastati, kuid 1944. aasta suleti taas. Represseeriti ka H. Madissoon. J. Aul pääses pärast sõda väljasaatmisest, kuid töölt lahkuda tuli temalgi, süüdistatuna "mendelistlik-morganlikus" geneetikas. Eesti teaduslikus mõtlemises oli saabunud uus periood, kus bioloogilise determinismi pooldajail oli vähe sõnaõigust.
Kokkuvõtteks võib rõhutada mõningaid aspekte Eesti eugeenilise mõtte ja teo arengus. Eestis algas organiseeritud eugeeniline liikumine iseseisvuse alguses. Esialgu tehti tihedat koostööd karskusliikumisega, et siis mingil ajal ilmselt riiklikus kontekstis elulisem ja realistlikum eugeenika oma teed läheks. Eugeenilise mõtte taga Eestis seisid peamiselt bioloogilist või meditsiinilist tausta omavad isikud, neist paljudki seotud Tartu Ülikooliga. Pühendunumatest olgu mainitud J. Aul ja H. Madissoon, eriti aga Juhan Vilms. Madissoon luges eugeenikat Tartu Ülikoolis, ning oli 1939. aasta asutatud eugeenika instituudi juhataja.
Rassilised aspektid ei saanud Eesti eugeenilise liikumise peamiseks huvialaks. Eesti abielutakistuste ja eugeeniline seadusandlus ei käsitlenud rahvust ega rassi riskigrupina. Kuigi muuhulgas telliti Eugeenika Instituuti saksa rassihügieeni alast kirjandust ning osteti antropoloogilisi mõõteriistu ja fotoaparaat (nii rahvastiku kui pärivuse küsimuste uurimiseks), jäi peamiseks huvialaks siiski meditsiiniline külg – tervise ja iibepropaganda, negatiivsete pärilike nähtuste vastu võitlemine. Viimaste alla kuulunuksid küll ajastu arusaamade kohaselt ka mõned sellised nähtused, mille vastu tänapäeval valdavalt sotsiaalsete abinõudega püütakse toimida, sest ka nende põhjustajana nähakse ühiskondlikke tegureid.
Rakendusantropoloogia eugeenilise distsipliinina ei jõudnud Eestis veel välja kujuneda. Eesti juhtiv antropoloog J. Aul omas küll juba nägemust valdkondadest, kus seda lähenemist ellu viia. Nendeks pidid olema eeskätt asustuspoliitika, kuid ka pedagoogika ja kriminoloogia.
Positiivse eugeenika valdkonda kuuluv omandas küllaltki hästi organiseeritud kuju. Kindlasti võib siin taga näha Eesti kolmekümnendate aastate lõpu suundumusi: autoritaarne riik oma demograafilisi probleeme lahendamas. Oluline oli tervishoiu- ja iibepropaganda. Eugeenika vastu oli olemas riigipoolne huvi – eugeenika instituudi rajamist toetas otseselt Sotsiaalministeeriumi Tervishoiu ja Hoolekande valitsuse Rahva Juurdekasvu ja Heaolu Komisjon. 1935. aastast käivitati rahvatervishoiu kuusaastak, alustati emadepäeva riiklikku tähistamist jne.
Ajalukku läheb Eesti aga negatiivse eugeenika viljelejana. Eestis vastu võetud steriliseerimisseadus nägi sundusliku steriliseeerimise (raseduse katkestamise) ette juhul kui pärilikult vaimuhaiged, nõdramõistuslikud, raskel kujul langetõbised ning pärivuse teel edasikantavate raskete kehaliste vigadega isikud on kas sugutungi tõttu ohtlikud endale ja ühiskonnale või nad võivad sigitada järglasi juba mainitud tunnustega. Sellise seaduse taga oli suuresti Eesti arstkond, kes oli vastava programmi vastu võtnud juba 1925. aastal. Viimases oli sundsteriliseerimise alla kuuluvate isikute ring laiem ja tänapäeva seisukohalt ka enam diskuteeritav.
Eestis sundsteriliseeriti seni teadaolevalt 41 inimest. Põhjamaade ja Läti analoogia põhjal võiks kõnesolevaid indiviide otsida hoolde- ja lastekodude patsientide seast.
Karistusvahendina steriliseerimist ega kastreerimist Eestis küll ette ei nähtud, kuid 1937. aastal vastu võetud steriliseerimisseadus on maailmas iseenesest küllaltki unikaalne, asetades meid (ka Lätit) arenenud maadest ühte ritta Skandinaavia maade, mõnede USA osariikide ja Šveitsi kantonite ning hitlerliku Saksamaaga. Eesti võiks kuuluda sellesse seltskonda (analoogselt Saksamaaga) ühest küljest oma toonase autoritaarse riigikorra poolest. Eestis ei tekkinud arvestatavat diskussiooni steriliseerimisseadusandluse rakendumise koha pealt – võib-olla oli põhjuseks Eesti teadlaskonna väike arv ja erimeelsuste puudumine (loe: vähe teaduskoolkondi). Näiteks tiisikushaigete või kurttummade steriliseerimise soovitamine oleks veidi laiemat arvamuste ringi omavas riigis kindlasti pidanud vastuseisu tekitama. Ilmselt tuleks lahendust otsida ka märksõnadest "suletud ühiskond" ja "suletud teadus". Ja loomulikult puudus Eestis katoliku kiriku mõju – mainitud tegur on olnud peamiseks eugeenilise mõtteviisi vastukaaluks maailmas.
Teiselt poolt annab steriliseerimisseaduse olemasolu märku Eesti kuulumisest riikide rühma, mis sõdadevahelisel perioodil pani aluse nn Põhjamaade heaolumudelile. Viimases oli eugeenikal kindlasti oma üllatav/veider roll, sest sundsteriliseerimine kehtis Rootsis-Soomes veel 1970. aastatel. Kui siin veel kord ühiskonna suletuse ja avatuse juurde tulla, siis Karl Popper on oma avatud ühiskonna ühe mudelina näinud just Rootsit... Põhjamaade uurijad on oma riikides esinenud tugevat toetust eugeenilisele maailmavaatele põhjendanud kolme teguriga. Need oleksid tugevad sotsialistlikud traditsioonid, protestantism ja suhteliselt monoetniline ühiskond. Säärase ülesehitusega ühiskond peaks omama soodumust teadussaavutuste ilma liigsete südametunnistusepiinadeta rakendamiseks tulevaste põlvede õnne nimel.
Usk pärilikkusest tingitud ettemääratusse elab ühiskonnas edasi. Siinkohal ei tahetagi eitada paljude oluliste nähtuste – nii haiguslike kui vaimsete – geneetilist tagapõhja. Keeruliseks teeb inimeste lahterdamise bioloogilisel alusel aga see, et pole selge pärilikkuse täpne osakaal erinevate isikuomaduste väljakujunemisel. Ka on muutunud ühiskonna suhtumine vähemusrühmade ja indiviidi õigustesse. Seni kuni vastavatel teemadel toimub arutelu, võngub determinismipendel ühest äärmusest teise. Eestil on võimalus olnud olla ühe sellise äärmuse tunnistajaks.
Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Ajalugu:
Eelajalugu Tekstiil-ja rõivatoodete tootmise arendamise kohta eelajaloos on 20 allikat. Need allikad on aidanud luua sidusat ajaloolist arengut. Tõendid näitavad, et inimesed võisid hakanud kandma riideid nii kaugele tagasi kui 100 000 kuni 500 000 aastat tagasi. Rõivaste varajane vastuvõtmine Geneetiline analüüs näitab, et inimese keha täilevitatav taastuv, mis elab riided, võib olla ainult kõrvale pea täilevitatav taastuv mõned 170 000 aastat tagasi, mis toetab tõendeid, et inimesed hakkasid seljas riided umbes seekord. Need hinnangud eeldate esimest teadaolevat inimese väljaränne Aafrikast, kuigi teised hominid liigid, kes võisid kanda riideid – ja jagasid neid täilevitatav taastuv infestatsioone – tunduvad olevat varem migreerunud. Õmblemine nõelad on käinud vähemalt 50 000 aastat tagasi (Denisova Cave, Siberi) – ja unikaalselt seotud inimliikidega, välja arvatud kaasaegsed inimesed, st H. Denisova/H. Altai. Vanim võimalik näide on 60 000 aastat tagasi, varlepunkt (puudu vars ja silm) leitud Sibudu koobas, Lõuna-Aafrika. Muud varajased näited, mis on pärit 41000 – 15000 aastat tagasi, leidub mitmes kohas, näiteks Sloveenias, Venemaal, Hiinas, Hispaanias ja Prantsusmaal. Esimesed värvitud linakiud on leitud Gruusia eelajaloolises koopas ja 36 000 tagasi. 25 000-aastane Venus Figurine "Venus of Lespugue ", leitud Lõuna-Prantsusmaa Püreneedes, kujutab kangast või väändunud kiu seelik. Muud kujutist Lääne-Euroopast olid kaunistatud korvi mütsid või mütsid, rihmad olid kulunud vöökoht, ja rihma lapiga, mis mähitud ümber keha otse rinna kohal. Ida-Euroopa kujude kandis rihmad, riputatud madal puusad ja mõnikord nööri seelikud. Arheoloogid on avastanud esemeid samast perioodist, mis tunduvad olevat kasutatud tekstiilkunsti: (5000 BC) net gabariidid, Spindli nõelad ja kudumispulgad.
Rõivaste ja tekstiilide ajaloo uurimine jälgib rõivaste ja tekstiilide arengut, kasutamist ja kättesaadavust inimkonna ajaloo vältel. Riietus ja tekstiil kajastavad materjale ja tehnoloogiaid, mis on erinevates tsivilisatsioonides saadaval erinevatel aegadel. Rõivaste ja tekstiilide mitmekesisus ja levik ühiskonnas näitab sotsiaalseid tavasid ja kultuuri.
Rõivaste kandmine on eranditult inimlik omadus ja enamiku inimühiskondade tunnusjoon, mehed ja naised hakkasid riideid kandma pärast viimast jääaega. Antropoloogide arvates kohandati loomade nahad ja taimestik kateteks kaitseks külma, kuuma ja vihma eest, eriti kui inimesed rändasid uude kliimasse.
Tekstiil võib olla lõngaks viltitud või ketratud ja sellest lõngaks lõigatud, silmkoelised, silmkoelised või kootud kangad riide valmistamiseks, mis ilmusid Lähis-Idas hilisel kiviajal. Iidsetest aegadest kuni tänapäevani on tekstiilitootmise meetodid pidevalt edasi arenenud ja olemasolevate tekstiilide valikud on mõjutanud seda, kuidas inimesed kandsid oma vara, riietasid end ja kaunistasid oma ümbrust.
Rõivaste ja tekstiilide uurimiseks saadaval olevad allikad hõlmavad arheoloogia kaudu avastatud materjalijääke; tekstiilide ja nende valmistamise kujutamine kunstis; ning kangaste, tööriistade ja valmisrõivaste tootmist, omandamist, kasutamist ja kaubandust käsitlevad dokumendid. Tekstiiliajaloo, eriti selle varasemate etappide stipendium on osa materiaalse kultuuri uuringutest.
Eelajalooline areng:
Hominini
Nakalipithecus
Ouranopithecus
Oreopithecus
Sahelanthropus
Orrorin
Ardipithecus
Australopithecus
Homo habilis
Homo erectus
H. heidelbergensis
Homo sapiens
Neandertallased
←
Varasemad ahvid
←
Gorilla lõhenes
←
Võimalik, et kahepoolne
←
Šimpansi lõhestatud
←
Varasem kahepoolne
←
Kivitööriistad
←
Välju Aafrikast
←
Varaseim tulekahju kasutamine
←
Varasem toiduvalmistamine
←
Varasemad riided
←
Kaasaegsed inimesed
Pleistotseen
Pliotseen
Miotseen
Hominiidid
Muinasaeg:
Tekstiili- ja rõivatööstuse arengut muinasajaloos on 20. sajandi lõpust alates käsitletud paljudes teadusuuringutes. Need allikad on aidanud anda nende eelajalooliste arengute ühtse ajaloo. Tõendid näitavad, et inimesed võisid rõivaid kandma hakata juba 100 000–500 000 aastat tagasi.
Rõivaste varajane kasutuselevõtt
Geneetiline analüüs viitab sellele, et rõivastes elav inimkeha võib peapeast erineda alles umbes 170 000 aastat tagasi, mis kinnitab, et inimesed hakkasid sel ajal riideid kandma. Need hinnangud eelnesid inimesele teadaolevalt esimesest Aafrikast väljakolimisest, ehkki teised hominiidsed liigid, kes võisid riideid kanda - ja jagasid neid lobedaid nakatumisi -, näivad olevat varem rännanud.
Õmblusnõelad on dateeritud vähemalt 50 000 aastat tagasi (Denisova koobas, Siber) - ja on ainulaadselt seotud mõne muu liigi kui tänapäevaste inimestega, s.o H. Denisova / H. Altai. Vanim võimalik näide on 60 000 aastat tagasi Lõuna-Aafrikas Sibudu koopast leitud nõelapiste (puuduv vars ja silm). Teisi varasemaid näiteid 41 000-15 000 aasta tagustest nõeltest võib leida mitmest kohast, nt. Sloveenia, Venemaa, Hiina, Hispaania ja Prantsusmaa.
Varaseimad värvitud linakiud on leitud Gruusia eelajaloolisest koopast ja pärinevad 36 000-st.
Lõuna-Prantsusmaalt Püreneedest leitud 25 000-aastasel Veenuse kujukesel "Lespugue'i Veenus" on kujutatud riidest või keerutatud kiust seelik. Teisi Lääne-Euroopa kujukesi kaunistati korvmütside või -mütsidega, vöökohti kanti vöödega ja riiderihmaga, mis keeras keha ümber rinna otse. Ida-Euroopa kujukesed kandsid vööd, riputati madalale puusadele ja mõnikord ka nööriga seelikutele.
Arheoloogid on avastanud samast perioodist pärit esemeid, mida näib olevat kasutatud ka tekstiilikunstis: (5000 eKr) võrgumõõturid, spindlinõelad ja kudumiskepid.
Muistsed tekstiilid ja rõivad
Tõenäoliselt oli tunda esimest tegelikku tekstiili, erinevalt õmmeldud nahkadest. Ülejäänud näited Nålebindingi, veel ühe varajase tekstiilimeetodi kohta, pärinevad aastast 6500 eKr. Teadmised iidsetest tekstiilidest ja rõivastest on lähiminevikus laienenud tänu kaasaegsele tehnoloogia arengule. Meie teadmised kultuuridest on arheoloogiliste leiukohtade ilmastikutingimustest sõltuvalt väga erinevad; Lähis-Ida ja Hiina kuivad äärealad on andnud palju väga varaseid heas korras proove, kuid tekstiiltoodete varajane areng India mandriosa, Sahara-taguse Aafrika ja muudes niisketes maailma osades on ebaselge. Põhja-Euraasias suudavad turbasamblad ka tekstiile väga hästi säilitada. Lõuna-Ameerika esimene teadaolev tekstiil avastati Peruu Guitarrero koopast. See oli kootud taimsetest kiududest ja pärineb 8000 B.C.E.
Eelloost kuni varajase keskajani domineerivad enamiku Euroopa, Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika tekstiilitootmises kaks peamist kangastelgede tüüpi. Need on lõimega kaalutud kangasteljed ja kahe tala kangasteljed. Riidest tala pikkus määras sellele kootud riide laiuse ja see võis olla nii lai kui 2–3 meetrit. Teine kangastelgede tüüp on kahe talaga kangastelg. Varajase kootud rõivad olid sageli valmistatud täisriietega, mis olid oma kohale tõmmatud, seotud või kinnitatud.
Muinasaja tekstiilikaubandus
Põhiartikkel: Siiditee
Kogu neoliitikumi ja pronksiaja kestel pakkusid Euraasia stepi viljakad pinnad nomaadikogukondade võrgustiku arenemis- ja suhtlemispaika. Steppe marsruut on alati ühendanud Aasia mandri piirkondi kaubanduse ja kultuuri, sealhulgas rõivaste edasiandmisega.
Umbes 114 eKr, Han-dünastia, algatas Siiditee kaubatee. Siiditee või Siiditee on omavahel ühendatud iidsete kaubateede seeria Hiinas Chang'ani (tänapäeva Xi'an) vahel, Väike-Aasia ja Vahemerega, mis ulatub maismaal ja merel üle 8000 km (5000 miili). Siiditee kaubavahetus oli oluline tegur Hiina, Egiptuse, Mesopotaamia, Pärsia, India poolsaare ja Rooma suurte tsivilisatsioonide arengus ning aitas panna aluse tänapäevasele maailmale. Siiditeel domineeris luksuslike tekstiilide vahetamine, mis ühendas eri perioodidel Hiinast Vahemereni kauplejaid, kaupmehi, palverändureid, munki, sõdureid, nomaate ja linnaelanikke.
Iidne Lähis-Ida edit
Varaseimad teadaolevad Lähis-Ida kootud tekstiilmaterjalid võivad olla surnute mähkimiseks kasutatud kangad, mis on välja kaevatud Anatoolia Çatalhöyüki neoliitikumikohas, karboniseeritud tulekahjus ja radikaalsüsinik, mille kuupäev on c. 6000 eKr. Lina kasvatamise kohta on tõendeid c. 8000 eKr Lähis-Idas, kuid lammaste aretamine pigem villase fliisi kui karvadega toimub palju hiljem, c. 3000 eKr.
Mesopotaamias oli tavalise sumeri riietus väga lihtne, eriti suvel, talvel lambakarusnahast rõivaid kandes. Isegi rikkaid mehi kujutati palja torsaga, kes kandsid vaid mingit lühikest seelikut, tuntud kui kaunakes, ja naised kandsid pahkluuni pikka kleiti. Kuningas kandis tuunikat, põlvedeni ulatuvat mantlit, mille keskel oli vöö. Aja jooksul on villa kudumise käsitöö areng viinud rõivaste mitmekesisuseni. Nii kandsid mehed 3. aastatuhande lõpupoole eKr ja hiljem mehed lühikeste varrukatega ja isegi üle põlve vöödiga (mille kohal rikkad kandsid villakatteid) tuunikat. Naiskleitidel oli mitmekesisem kujundus: varrukatega või ilma, kitsad või laiad, tavaliselt pikad ja ilma keha esiletõstmata
Võimalik kondivöö konks leiti Yanik Tepe pronksiaja kihtidest Urmia järvest kirdes (Iraan)
Kummardajate (mehed ja naised) sumeri kujud; 2800–2400 eKr (varane dünastia periood); Iraagi rahvusmuuseum (Bagdad)
Kahe kummardaja, mehe ja naise kujud; 2800–2400 eKr (varane dünastia periood); Abu Ruudi templist Tell Asmaris (iidne Eshnunna (Iraak)); Iraagi rahvusmuuseum
Ebih-Il kuju; c. 2400 eKr; kips, kile, kestad ja lapis lazuli; kõrgus: 52,5 cm; Louvre (Pariis)
Muistne-India
hiljem pikemalt: Rõivaste ajalugu Indias
Me ei tea, mida tegelikult kandsid inimesed, kes moodustasid Induse oru tsivilisatsiooni, mis oli üks maailma varasemaid tsivilisatsioone. Kõik riided, mida oleks võinud kanda, on juba ammu lagunenud ja me ei ole veel suutnud Induse skripti dešifreerida. Ajaloolastel ja arheoloogidel on siiski õnnestunud skulptuuridest ja kujukestest leitud vihjetest kokku panna mõned tükid teavet.
Mehrgarhist katmata terrakotakujudel on kujutatud meessoost kuju, mida tavaliselt tõlgendatakse turbanina; naisfiguuridel on kujutatud peene peakatte ja keerukate soengutega naisi. Teatud juhtudel on need peakatted pannud ajaloolased ühendama kujukesi religioosse varjundiga ja tõlgendama peakatteid emajumalanna sümbolitena.
Üks olulisemaid taastatud kujukesi on Mohenjo-daro kohalt pärit "Preester Kuningas". See pole oluline mitte ainult seetõttu, et teadlased on nimetanud seda eeldatava võimuesindaja või riigipea esinduseks, vaid ka selle pärast, mis tal seljas on, kuid hiljuti avastati, et see on jõuka kaupleja tõlgendus. Rahulikult istuvat Preester-Kuningat on kujutatud lillemustritega salli kandmisel. Siiani on see ainus Induse orust pärit skulptuur, kus on näidatud rõivad nii selgesõnaliselt. Kuid see ei anna ühtegi konkreetset tõendit Harappani aegade rõivaste ajaloo seadustamiseks. Harappans võis oma kanga värvimiseks kasutada isegi naturaalseid värve. Uuringud näitavad, et ülekaalus olid indigotaimed (perekond: Indigofera).
Teine oluline skulptuur on tantsivast tüdrukust, kaevatud ka Mohenjo-daryst. Teda on kujutatud ainult seljas, et tema käes on mitu rõngast. B. B. Lal on suutnud tõmmata paralleele täna tantsiva tüdruku ja naiste vahel Rajasthani ja Gujarati osades. Ta märkab, kuidas tänapäeva naised kannavad neid käevõrusid ka tänapäeval. Harappanid ei pruukinud jätta mingeid tõendeid selle kohta, millised rõivad või tekstiil neil sel ajal oli, kuid nad jätsid suures koguses ehete ja helmeste jäänuseid. Näiteks Harappanide haudadest on saadud mitmesuguseid ehtevorme, näiteks kaelakeesid, käevõrusid, sõrmuseid ja peakaunistusi. Samuti on taastatud mitu erineva kuju ja suurusega helmeid. Need ehted sisaldavad mitmesuguseid materjale nagu kuld, pronks, terrakota, fajanss ja kestad; Kasutati ka imporditud materjale, sealhulgas türkiissinist ja lapis-lazuli. See viitab sellele, et harapplased võisid tegeleda pikamaakaubandusega. Pikad, saledad karneoolhelmed olid harappanide poolt kõrgelt hinnatud. Harappanid olid ka eksperdid mikrohelmeste valmistamisel, mida on leitud koldest ja haudadest erinevates kohtades. Nende helmestega oli äärmiselt raske töötada ja nende tootmiseks oli vaja täiendavat täpsust. Spetsiaalne puur on leitud nii Lothali kui ka Chanhudaro juurest. Chanhudaro oli keskus, mis tegeles eranditult käsitöö tootmisega.
"Preester Kuninga" kuju rüü seljas; 2400–1900 eKr; madala tulega steatiit; Pakistani rahvusmuuseum (Karachi)
Didarganj Yakshi kujutab dhoti mähist; umbes 300 eKr; Bihari muuseum (India)
Budža, kes kannab kāṣāya rüüd; umbes 200 eKr; Tokyo rahvusmuuseum (Jaapan)
Gupta perioodil kantud Churidari iidne vorm; umbes 300 pKr; Rahvusmuuseum (New Delhi)
Dushyanta naine ja keiser Bharata ema Shakuntala Kalidasa näidendist Abhijñānaśākuntala, kandis sari, maali Raja Ravi Varma
Aurel Steini Dandan Oilikus avastanud maal puitpaneelil, kus kujutati printsessi legendi, kes peitis oma peakattesse siidiussimunad, et smugeldada neid Hiinast Khotani kuningriiki; 7. kuni 8. sajand; Briti muuseum (London)
Iidne Egiptus
Iidsed tekstiilid ja rõivad Esimene tegelik tekstiil, vastupidiselt nahad kokku õmmeldud, oli ilmselt tundus. Säilinud näited Nålebinding, teine varajane tekstiilmeetod, kuupäev alates 6500 BC. Iidsete tekstiilide ja rõivaste tundmine on viimaste tehnoloogiliste arengute tõttu viimastel minevikus laienenud. Meie teadmised kultuuridest on suuresti erinevad ilmastikutingimustest, millele arheoloogilised hoiused kokku puutuvad; Lähis-Idas ja Hiina kõrilugud on andnud hea seisukorra kohta palju väga varajased proovid, kuid tekstiili varajane areng India subkontinendil, Sahara-taguses Aafrikas ja mujal maailmas on endiselt ebaselge. Põhja-Euraasias saab turboisid ka väga hästi säilitada. Esimene teadaolev tekstiil Lõuna-Ameerikas avastati Guitarrero Cave Peruus. See oli kootud taimsed kiud ja kuupäevad tagasi 8 000 B.C.E. Alates eelajaloost läbi varajase keskajal, enamiku Euroopa, Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika, kaks peamist tüüpi loom domineerida tekstiil tootmine. Need on Warp-kaalutud loom ja kahelatern. Riidelapiga pikkus määras selle peale kootud riide laiuse ja võib olla nii lai kui 2 – 3 meetrit. Teine tüüp on kahekiir. Varem kootud riided olid sageli tehtud täiseastatud laiused dvägistatud, seotud või kinnitatud paigas. Tekstiilkaubandus iidses maailmas Peamine artikkel: Siiditee Kogu Neoliitiilikumi ja pronksiaja jooksul on Euraasia steppe viljakad alused andnud võimaluse arendada ja suhelda rändkogukondade võrgustikku. Steppe liinil on alati ühendatud Aasia mandri piirkonnad kaubandus ja kultuuri, sealhulgas riided. Umbes 114 BC, Hani dünastia algatas Silk Road Trade marsruudi. Geograafiliselt, Silk Road või Silk Route on ühendatud seeria iidsete kaubandusteede vahel Chang ' an (Tänane XI ' an) Hiinas, koos Asia Minor ja Vahemere ulatub üle 8 000 km (5 000 MI) maa ja mere. Kaubandus Silk Road oli oluline tegur arengut suur tsivilisatsioonide Hiina, Egiptus, Mesopotamia, Pärsia, India subkontinent ja Rooma, ja aitas panna vundamendi kaasaegse maailma. Luksuslike tekstiilide vahetamine oli ülekaalus Silk Roadil, mis sidusettevõtjad, kaupmehed, palmid, munkad, sõdurid, rändajad ja linnaelanikud Hiinast Vahemerel erinevatel aegadel.
Iidne Lähis-Ida
Varaseim teadaolev riie Lähis-Idas võib olla riie, mida kasutatakse surnute mähkimiseks, mis kaevatakse Neoliitiilis kohas, mis asub Anatoolia piirkonnas Çatalhöyük, mis on karboniseeritud tulekahju ja radiocarbon kuupäevaga c. 6000 BC. Linakasvatusmaterjal on olemas c. 8000 BC-st Lähis-Idas, kuid lammaste aretamine karvase fliisiga, mitte juuste, toimub palju hiljem, c. 3000 BC.
Mesopotamia, riided regulaarne Sumerian oli väga lihtne, eriti suvel, talvel seljas riided valmistatud lamba karusnahk. Isegi rikkad mehed olid kujutatud alasti torsos, kandes lihtsalt mingi lühike seelik, tuntud kaunakes, kuigi naised kandsid pikk kleit oma pahkluud. Kuningas kandis tuunika, mantlit, mis jõudis põlvili, vöö keskel. Aja jooksul on villased kudumine käsitöö on viinud suur valik riided. Nii, lõpus 3rd Millennium BC ja hiljem Mehed kandsid tuunika lühikeste varrukatega ja isegi üle põlved, vöö (üle, mida rikas kandis vill varjend). Naiste kleidid objekte rohkem mitmekesine kujunduse: koos või ilma varrukad, kitsas või lai, tavaliselt pikk ja ilma rõhutades keha.
Iidne India
(pikemalt postituses: Iidse India riietumistavad)
Me ei tea, mida inimesed, kes moodustasid Indus Valley tsivilisatsiooni, üks esimesi maailma tsivilisatsioone, tegelikult kandis. Iga riie, mis võis olla kulunud, on ammu lagunenunud ja me ei ole veel suutnud Induse skripti dešifreerida. Aga, ajaloolased ja arheoloogid on suutnud tükk kokku mõned bitti teavet vihjeid leitud skulptuurid ja kujurid.
Mehrgarh ' is katmata terrakota kujutiskujude näitamine on isastegelane, kandes seda, mida tavaliselt tõlgendatakse turbaniga; naiskujude kujutavad naisi, kellel on keeruline ja keerukas soeng. [12] teatavatel juhtudel, need heaadressid on viinud ajaloolased lisada religioosne konnotatsioon kujudele ja interpreteerida heaadressid sümbolite ema jumalanna.
Üks tähtsamaid taastatud kujutist on "preester King " Mohenjo-Daro saidilt. See ei ole oluline, sest teadlased on kutsunud seda esindatuse oletatav asutus või riigipea, kuid ka sellepärast, mida ta kannab, kuid see oli hiljuti avastatud, et tõlgendada rikas kaupleja. Rahulikult istuvad preester-King on kujutatud seljas sall lillemustrid. Siiani on see ainus skulptuur Induse orus, et näidata riideid nii selgesõnalise detailiga. Kuid see ei anna konkreetseid tõendeid, et seadustada Harappani aegadel rõivaste ajalugu. Harappans võib isegi kasutada looduslikke värve, et värvida oma kangast. Teadusuuringud näitavad, et Indigotehaste kasvatamine (perekond: Indigofera) oli levinud.
Teine oluline skulptuur on Tantsiv tüdruk, seekaevatud ka Mohenjo-Daro. Ta on kujutatud ilma riietele, mis ei ole muud kui mitu tuharat käe peal. B. B. LAL [13] on suutnud joonistada paralleele tantsiva tüdruku ja naiste vahel Rajasthan ja Gujarat ' i osades. Ta märkab, kuidas tänapäeva naised jätkavad neid Bangles isegi täna. Harappans ei pruugi jätta ühtegi tõendit selle kohta, milliseid riideid või tekstiile neil sel ajal oli, kuid nad jätsid suurte summadega Juveelid ja helmed alles. Näiteks Harappanide haudade on andnud mitmesuguseid ehteid, nagu näiteks kaelariidud, käevõrud, sõrmused ja peakaunistused. Samuti on taastatud mitmed erineva kujuga helmed ja suurused. See Ehted sisaldab mitmesuguseid materjale nagu kuld, pronks, terrakota, uskumatus ja kestad; kasutatud importmaterjale, sealhulgas türkiis ja Lapis lazuli. See viitab sellele, et Harappalased võisid olla seotud kaugkaubanduse. Pikk, sihvakas carnelian helmed olid kõrgelt hinnatud harappans. Harappans olid ka eksperdid tootmise mikrohelmed, mis on leitud erinevates kohtades südamega ja hauad. Need helmed olid väga raske töötada ja vaja ekstra täpsust toota. Nii Lothal kui Chanhudaros on leitud spetsiaalne õppus. Chanhudaro oli keskus, mis on pühendatud üksnes käsitöö tootmisele.
Kuju "preester King " seljas rüü; 2400 – 1900 BCE; madal vallandatud steatiit; Pakistani rahvusmuuseum (Karachi)
Didarganj Yakshi, mis kirjeldab dhoti mähkmist; Circa 300 BC; Bihar muuseum (India)
Buddha seljas kāṣāya rüü; Circa 200 BC; Tokyo rahvusmuuseum (Jaapan)
Gupta ajal kulunud Churidar iidne vorm; Circa 300 AD; Rahvusmuuseum (New Delhi)
Shakuntala, Dushyanta abikaasa ja keisri Bharata ema, Kalidasa etendusest Abhijñānaśākuntala, mis kandis sari, maali raja ravi Varma poolt
Maali puitpaneelil avastas Aurel Stein in Dandan Oilik, kujutades legend printsess, kes peitsid siidist ussi munad tema heades smugeldama neid Hiinast kuningriiki Khotan; 7. – 8. sajand; Briti Muuseum (London) Vana-Egiptus:
(pikemalt postituses Vana-Egiptuse riietumistavad)
Vana-Egiptus
On olemas tõendid linasest riidest kangast vana-Egiptuse Neoliitiaperioodil, c. 5500 BC. Harimata loodusliku lina kasvatamine, tõenäoliselt import Levant, on dokumenteeritud nii varakult kui c. 6000 BC. Muud Bast kiud, sealhulgas kiirustada, Reed, Palm, ja Papyrus kasutati üksi või voodipesu teha köis ja muud tekstiilid. Tõendid selle kohta, et Egiptuse villane tootmine on selles ajavahemikus scanty.
Ketramistehnikad hõlmasid tilga Spindli, käsitsi keerlemist ja reide rullimistehnikat; ka lõngast. Enne uut kuningriiki kasutati horisontaalset maapinda, kui võeti kasutusele vertikaalne kahelatern, ilmselt Aasiast.
Linane sidemed kasutati matmise Custom mumifitseerimine, ja kunsti kujutatakse Egiptuse mehed kannavad voodipesu kilogrammid ja naiste kitsas kleidid erinevate vormide särgid ja jakid, sageli õhuke plisseeritud kangast.
Paari sandaale; 1390 – 1352 EKR; rohi, Reedi ja papüürus; Metropolitan kunsti muuseum (New York)
Illustratsioon raamatust iidsete Egiptuse, Assüüria ja Pärsia kostüümid ja kaunistused
Illustratsioon jumalanna iidsest Egiptuse, Assüüria ja Pärsia kostüümid ja kaunistused
Sobekhotep VI kuju, kes kannab Egiptuse meesseeliku, shendyt, Neuesi muuseumist (Berliin, Saksamaa) Vana-Hiina:
Esimesed tõendid siidist tootmise kohta Hiinas leiti Yangshao kultuuri kohas XIa, Shanxi, kus kookon bombyx Mori, kodustatud siidiussike, lõigatud pool terav nuga on kuupäevastatud vahel 5000 ja 3000 BC. Fragmendid primitiivsete rüüse on näha ka saite Hemudu kultuuri Yuyao, Zhejiang, kuupäevaga umbes 4000 BC. Siid on leitud Liangzhu kultuuri kohas Qianshanyang aastal Huzhou, Zhejiang, mis on pärit 2700 BC. Teised fragmendid on taastatud [Shang dünastia] kuninglikust hauast (c. 1600 – c. 1046 BC). 17
Vastavalt Shang dünastia, Hani Hiina riided või Hanfu koosnes Yi, kitsarinnaline, põlve pikkusega tuunika seotud Sash, ja kitsas, pahkluu pikkusega seelik, nimega Shang, kulunud BiXi, pikkus kangast, mis jõudis põlved. Eliit riided olid valmistatud siidist erksates primaarvärvitoonides.
Maali keiser Yao seljas a...
Kollane keiser kandis mianguani
Kootud siidist tekstiil Mawangdui, Changsha (Hunan provints, Hiina), alates 2 sajandi BC
Keiser Wu ja Jin dünastia mianfu, 7. sajandi maali kohtukunstnik Yan Liben Vana-Tai:
Esimesed Tai riietumise tõendid on esitatud THA kae arheoloogilisest saidilt, mis asub Tai keskosa keskuses. THA kae oli asustatud esimese millenniumi eKr-i lõpus esimese aastatuhande hiliseni. Siin arheoloogid avastasid 90 killud Spindli Männas kuupäevaga 3 sajandi BC et 3. sajandi ad. Nende leiduja kuju näitab ühendusi Lõuna-Hiina ja Indiaga. Spindli Männas on plaat või sfääriline objekt, mis mahub Spindli, et suurendada, samuti hoida kiirust ketramiseks. Vana-Jaapan:
Kõige varajasem tõestus Jaapani kudumine on seotud Jōmoni perioodiga. See kultuur on määratletud keraamika kaunistatud kaabel mustrid. In Shell Mound on Miyagi prefektuur, alates umbes 5 500, mõned riidest fragmendid avastati valmistatud koor kiud. kanepi kiud avastati ka Torihama Shell Mound, Fukui prefektuur, mis on pärit tagasi Jōmon periood, mis viitab sellele, et neid taimi oleks võinud kasutada ka riided. Mõned keraamika muster mälupildid kujutab ka trahvi Matt kujunduse, tõestades oma kudumistehnikaid. Jōmoni keraamika mustrid näitavad, et inimesed kannavad lühikesi ülemist rõivaeset, tihedad püksid, lehtvarrukad ja köied-nagu rihmad. Kujutised näitavad ka riideid, mille mustrid on tikitud või värvitud võlvitud disainilahendused, kuigi ei ole ilmne, kas see näitab, millised riided välja näevad või kas see lihtsalt juhtub olla kasutatud esindatuse stiil. Keraamika ei erista ka meeste ja naiste rõivaste vahel. See võis olla tõsi, sest selle aja jooksul riietus oli rohkem kaunistamiseks kui sotsiaalne eristamine, kuid see võib olla ka lihtsalt, sest esindatus keraamika, mitte kuidas inimesed tegelikult riides ajal. Kuna leiti ka luunõelte, eeldatakse, et nad kandsid kleidid, mis olid õmmeldud koos.
Järgmisena oli Yayoi periood, mille jooksul töötati välja riisi kasvatamine. See viis jahimehe kogunija kogukondadesse, mis avaldas suurt mõju rõivaste ühiskonnale. Vastavalt Hiina kirjandusele sellest perioodist hakkasid riided asjakohasema. Näiteks on keha ümber mähitud riidest pikkus, või Poncho tüüpi rõivas, mille sees on auk lõigatud. Sama kirjandus näitab ka, et roosa või Scarlet meik oli kulunud, kuid ka, et kõnemaneer inimeste vahel igas vanuses ja soost ei olnud väga erinevad. See on siiski võimalik, kuna Hiina dokumendis olid tõenäoliselt kultuurilised eelarvamused. On levinud Jaapani veendumus, et Yayoi ajavahemik oli üsna utoopiline enne Hiina mõju hakkas edendama riiete kasutamist, et näidata vanuse ja soo.
Alates 300 et 550 AD oli Yamato periood, ja siin palju riided stiili saab tuletada artefaktid aeg. Hauakamber kujud (haniwa) eriti ütlevad meile, et riided stiili muutunud neist vastavalt Hiina kontod eelmisest vanusest. Kujud on tavaliselt seljas kaks tükki riided, mis on ülemine tükk ees avamise ja lähedal lõigatud varrukad lahtised püksid meestele ja plisseeritud seelik naistele. Selle aja jooksul Hiina poolt kasutusele võetud siidist põllumajandustootmise, kuid tänu siidi kuludele, kasutavad seda ainult teatud klasside või auastmete inimesed.
Järgmised perioodid olid Asuka (550 kuni 646 AD) ja Nara (646 kuni 794 AD), kui Jaapan arenenud rohkem ühtne valitsus ja hakkas kasutama Hiina seaduste ja sotsiaalsete pingeread. Need uued seadused pidid inimesi kandma erinevaid stiile ja värve, et näidata sotsiaalset staatust. Riided muutusid pikemaks ja laiemalt üldiselt ning õmblemise meetodid olid rohkem arenenud. Filipiinid: Filipiinide klassikaline periood:
Boxer Codex, mis näitab riietus klassikalise aja filipiinlase, valmistatud siidist ja puuvillast.
Klassikalise Filipino riided varieerusid vastavalt kuludele ja praegustele moe ja nii märkis sotsiaalse positsiooni. Põhilised rõivad olid Bahag ja toruseelik – mida Maranao helistas malong – või selle asemel, et kerge tekk ümber mähitud. Aga rohkem mainekaid riideid, lihin-lihin, lisati avalik välimus ja eriti formaalsed juhtumid – pluusid ja tuunika, lahtised Suitsetajad varrukad, keharad, või pahkluu pikkusega rüü. Tekstiilid, millest need tehti, olid samuti erinevad. Kasvavas järjestuses, nad olid Abaca, Abaca kaunistatud värviline puuvillane niit, puuvill, puuvilla kaunistatud siidniit, siid, imporditud printstuff, ja elegantne Abaca kootud valitud kiud peaaegu sama õhuke kui siid. Lisaks mainitud Pigafetta nii G-stringid ja seelikud koor lapiga.
Mitte-kohandatud riided, kuid ei olnud erilisi nimesid. Pandong, naise keep, lihtsalt tähendas igasugust loomulikku katet, nagu kasvu Banaanikasvatus või sünnijärgne caul. Panay, sõna kurong, mis tähendab Lokkis juuksed, rakendati lühike seelik või pluusi; ja mõned paremad neist valmistatud imporditud Sits või Calico kutsuti lihtsalt nimi lapiga ise, tabas. Nii et ka, piklike seelik tagalooge nimetatakse Tapis ei peetud seelik üldse: visayans just kutsus seda habul (kootud kraam) või Halong (Abaca) või isegi hulun (Sash).
Tavaline isane heaadress oli Pudongi, turban, kuigi Panay nii mehed kui ka naised kandsid pea lapiga või Bandana nimega saplung. Commoners kandis Pudongi töötlemata Abaca lapiga pakitud ümber ainult mõned pöörded nii, et see oli rohkem peavõru kui turban ja kutsuti seetõttu Pudong-Pudong-kui kroonides ja diadems Christian pilte hiljem kutsuti. Punast Pudongi kutsuti magalong, ja oli nende Pätsi, kes tapsid vaenlase. Kõige prestiižsem omamoodi Pudong, piirdunud kõige vapram, oli, nagu nende G-stringid, valmistatud pinayusan, marli-õhuke Abaca kiud valitud oma valgusest, tie-värvitud sügav Scarlet mustrid nii hea kui tikand, ja tuhmunud siidiseks Sheen. Selline Pudong pikenes iga täiendav feat Valor: tõelised kangelased seetõttu lase ühel lõpuks riputada lahti mõjutatud hoolimatus. Naised kandsid tavaliselt kerchief, nimetatakse tubatub, kui see tõmmatakse tihedalt üle kogu pea; kuid neil oli ka laiapõhjaline müts nimega sayap või tarindak, mis on kootud saago-palmilehtedest. Mõned olid ilmselgelt auastme märgid: kui Humabon kuninganna läks Magellani külaskäigu ajal massi kuulma, oli talle ette määratud kolm tüdrukut, kellel oli üks mütsid. "Cebu" ja sügava krooniga, mida kasutavad mõlemad suguvõsa sõidu-või paaditükiga, nimetati sarokeks, mis tegelikult oli mõeldud vette minema. Kreeka: Kreeka klassikaline periood: (pikemalt postitustes: Iidse maailma riietumistavad; Vana-Kreeka riietumistavad; Vana-Rooma riietumistavad) Klassikaline Kreeka Tegelikult ei ole see mitte ainult Kreeka, vaid ka kogu tolleaegse (iidse) hellenistliku maailma riietumistava.
Kreekakeelne (vasakul) ja lokitus, mis on kantud himuse alla Kangas vana-Kreeka oli kootud Warp kaalutud loom. Esimene ekstant pilt kudumine Lääne kunst on terrakota lekythos Metropolitan kunsti muuseumis, NY. Vaas, c. 550-530 B.C.E., kujutab kahte naist püstises asendis. Sulatada teemad, mis töötavad vertikaalselt baari ülaosas, on seotud koos kaalu allosas, mis hoidke neid taut. Naine paremal jookseb süstik, mis sisaldab kudumine niit üle keset Warp. Vasakul olev naine kasutab piiksu, et konsolideerida juba kootud niidid. 23 Kleit klassikaline antiikajast soositud lai, unsewn pikkused kangast, kinnitatud ja draped keha erinevatel viisidel. Vana-Kreeka riided koosnes pikkused vill või voodipesu, üldiselt ristkülikukujuline ja tagatud õlgade kaunistused nööri nimetatakse fibulae ja vöö koos Sash. Tüüpilised rõivad olid peplosid, lahtised rüü, mida kannavad naised; klamüüde, inimeste poolt kulunud varjualused; ja kannik, nii meeste kui ka naiste poolt kulunud tuunika. Meeste lokid rippudes põlvili, samal ajal kui naiste klobid kukkusid nende pahkluude peale. Pikk varjend nimega himus oli kulunud üle peplosi või klamüüdia. Iidne Rooma Toga oli ka unsewn pikkus villane riie, kulunud meessoost kodanikud vägistati ümber keha erinevates moe, üle lihtsa tuunika. Varajased tuunika olid kaks lihtsat ristkülikuid, mis ühinesid õlgadel ja külgedel; hiljem tuunika oli õmmeldud varrukad. Naised kandsid dvägistatud Stola või pahkluu pikkusega tuunika, millel on Shawl-like Palla kui välimine Rõivas. Vill oli eelistatud kangast, kuigi voodipesu, kanep, ja väikeses koguses kallis imporditud siid ja puuvill olid ka kulunud. Rauaaegne Euroopa: Rauaaja vanus on laialt määratletud kui venitus alates pronksiaeg umbes 1200 BC kuni 500 AD ja keskaja alguseni. Sellest perioodist on leitud kehasid ja rõivaid, mida säilitatakse anaeroobsete ja happeline turgaste tingimused Loode-Euroopas. Taani vabaajariietuse nende kehade kohta näitab kootud villased kleidid, tuunika ja seelikud. need olid suures osas ebavormitud ning neid hoiti nahast rihmade, metallproktide või nööpidega. Rõivad ei olnud alati selged, kuid lisatud kaunistused kontrastse värvitoonidega, eriti rõivaste otsad ja servad. Mehed kandsid põlvpüksid, võib-olla ka madalama jala kaitseks, kuigi Boucher märgib, et ka pikad püksid on leitud. soojus tuli villased põõsaid ja loomade nahka, ilmselt kulunud karusnaha ees sissepoole lisatud mugavust. Mütsid olid kulunud, ka valmistatud nahad, ja seal oli rõhk juuste kokkulepped, alates paelad töötada sueedi sõlme. nahast valmistatud pehmed lakitud kingad kaitsevad jalga. Euroopa Vanaaja lõpust tänapäevani:
Keskaja rõivad ja tekstiilitooted
Euroopa keskaja rõivaste ja tekstiilide ajalugu on inspireerinud palju teaduslikke huvisid 21. sajandil. Elisabeth Crowfoot, Frances Pritchard ja Kay Staniland on kirjutanud tekstiilidest ja rõivastest: keskaegsed leiud Londoni väljakaevamistel, c.1150-c.1450 (Boydell Press, 2001). Teema on ka iga-aastase sarja "Keskaja rõivad ja tekstiilid" (Boydell Press) teema, mille toimetajad on Robin Netherton ja Manchesteri ülikooli anglosaksi kultuuri emeriitprofessor Gale R. Owen-Crocker.
Bütsantsi
Hiljem pikemalt: Bütsantsi kleit ja Bütsantsi siid
Bütsantslased valmistasid ja eksportisid väga rikkaliku mustriga riiet, kootud ja tikitud ülemistele klassidele ning vastupidavaks värvitud ja trükitud alamklassidele. Justinianuse ajaks oli Rooma toga asendatud mõlemast soost tuunikaga ehk pika kitoniga, mille kohal ülemised klassid kandsid mitmesuguseid muid rõivaid, näiteks dalmatica (dalmaatiline), raskem ja lühem tuunika tüüp; paremale õlale kinnitati lühikesed ja pikad kaaned.
Sääriseid ja voolikuid kanti sageli, kuid need ei ole jõukate kujutamisel silmatorkavad; neid seostati Euroopa või Pärsia barbaaridega.
Varakeskaegne Euroopa
Inglismaa Edgar I lühikese tuunika, vooliku ja küüsiga, 966
Peamised artiklid: Euroopa keskaja varane kleit, anglosaksi kleit ja inglise keskaegne mood
Aastatel 400–1100 muutus euroopalik riietus järk-järgult. Paljudes riikides riietusid inimesed erinevalt sõltuvalt sellest, kas nad samastusid vanade romaaneerunud rahvastega või uute sissetungijatega nagu frankid, anglosaksid ja visigotid. Sissetunginud rahvaste mehed kandsid tavaliselt lühikesi tuunikaid koos vöödega ja nähtavaid pükse, voolikuid või sääriseid. Rooma rahvas ja kirik jäid truuks Rooma piduliku kostüümi pikematele tuunikatele.
Eliit importis siidiriiet Bütsantsi ja hiljem moslemimaailmadest ning tõenäoliselt ka puuvillast. Samuti võisid nad endale lubada pleegitatud linaseid ning värvitud ja lihtsalt mustriga villa, mis oli kootud Euroopasse. Tikitud kaunistused olid aga arvatavasti väga laialt levinud, ehkki kunstis neid tavaliselt ei leita. Madalamad klassid kandsid kohalikku või koduvillvilla, sageli värvimata, kaunistatud ribadega kaunistusi, mitmesuguseid tikandeid, tahvelarvutiga kootud ribasid või kudumisriietuses kangasse kootud värvilisi ääriseid.
Kõrgkeskaeg ja moe tõus
Hiljem pikemalt: mood 1100–1200, mood 1200–1300 ja mood 1300–1400
14. sajandi Itaalia siidist damaskid
Riietus 12. ja 13. sajandi Euroopas oli nii meeste kui ka naiste jaoks väga lihtne ja kogu mandril üsna ühtlane. Traditsiooniline kombinatsioon lühikese tuunika ja voolikuga töölisklassi meestele ning pika tuunika ülerõivastega naistele ja ülemise klassi meestele jäi normiks. Enamik rõivaid, eriti väljaspool jõukamaid klasse, jäi kolme või nelja sajandist varasemaga võrreldes väheks.
13. sajandil tehti suuri edusamme villa värvimisel ja töötlemisel, mis oli ülerõivaste jaoks kõige olulisem materjal. Linaseid hakati üha enam kasutama nahaga otseselt kokkupuutuvate rõivaste jaoks. Erinevalt villast võis pesu pesta ja pleegitada päikese käes. Egiptusest ja mujalt toorelt imporditud puuvillast kasutati polsterdamiseks ja tepimiseks ning riideid, nagu näiteks buckram ja fustian.
Levantist naasnud ristisõdijad tõid Lääne-Euroopasse teadmisi selle peene tekstiili, sealhulgas heledate siidide kohta. Põhja-Euroopas oli siid imporditud ja väga kallis luksus. Heal järjel olevad inimesed võiksid endale lubada kootud brokareid Itaaliast või isegi kaugemalt. Selle perioodi moes Itaalia siidides olid korduvad ringide ja loomade mustrid, mis pärinesid Ottomani siidkudumiskeskustest Bursas ja lõpuks Hiinast Yuani dünastiast Siiditee kaudu.
Kultuuri- ja kostüümiajaloolased nõustuvad, et 14. sajandi keskpaik tähistab Euroopas äratuntava "moe" tekkimist. Alates sellest sajandist muutus lääne mood teistele tsivilisatsioonidele, olgu need iidsed või kaasaegsed, üsna tundmatu tempos. Enamikus teistes kultuurides tekitasid rõivastes radikaalseid muudatusi ainult suured poliitilised muudatused, näiteks India moslemite vallutamine. Hiinas, Jaapanis ja Osmanite impeeriumi moodus muutus mitme sajandi jooksul vaid pisut.
Sel perioodil asendati eelmiste sajandite drapeeritud rõivad ja sirged õmblused kõverate õmbluste ja õmblemise algustega, mis võimaldas rõivastel paremini inimese kujuga sobituda, nagu ka paelte ja nööpide kasutamisel. Kahest kontrastsest kangast, mõlemal küljel üks, valmistatud mi-parti või partei värvidega rõivaste moodustus meestele sajandi keskel ja see oli eriti populaarne Inglise kohtus. Mõnikord oleks vooliku kummalgi jalal erinevad värvid.
Renessanss ja varajane moodne periood
Vaata ka: Juudi tekstiilitööstus 16. sajandi Safedis
Renessanssiaja Euroopa:
Julge lillemustriga siid, 15. sajand.
Põhiartikkel: moes 1400–1500
Kõigi klasside seas oli kõige populaarsemaks kangaks vill, millele järgnes lina ja kanep. Villaseid kangaid oli saadaval laias valikus, alates krobelisest värvimata riidest kuni peene ja tiheda laudlinadeni sametise uinakuga; kõrge väärtusega lamellriie oli Inglise majanduse selgroog ja seda eksporditi kogu Euroopas. Villased kangad olid värvitud rikkalike värvidega, eriti punased, rohelised, kuldsed ja sinised.
Siidkudumine oli Vahemere ümbruses 15. sajandi alguseks hästi välja kujunenud ning viimistletud siide, sageli hõbedaste kuldadega kootud siidist sameteid, nähakse üha enam Itaalia rõivastes ja kogu Euroopa jõukate riietes. Mõistlikud granaatõuna- või artišokimotiiviga lillekujundused olid eelmisel sajandil jõudnud Hiinast Euroopasse ja muutunud domineerivaks kujunduseks Ottomani siiditootmislinnas Istanbulis ja Bursas ning levinud siidkudujatele Firenzes, Genovas, Veneetsias, Valencias ja Sevillas. sel perioodil.
Kui õitseng 15. sajandil kasvas, hakkasid linna keskklassid, sealhulgas oskustöölised, kandma keerukamaid riideid, mis järgisid kaugemalt eliidi seatud moesid. Riiklikud erinevused riietuses suurenesid sajandi jooksul.
Naiste riietus:
Aegade algusest on end külma vastu kaitstud mitmesuguste ülerõivastega. Algul oli see mingi loomanahk või kangatükk, mis õlgadele visati. Üldmõistena tuli sõna «üleriie» kasutusele alles kahekümnenda sajandi algusest.
Kangastesse mähitud kaunitarid
Antiikmaailmas drapeerisid nii mehed kui naised suure kangatüki oma tuunikate peale. Need riidepalakad kinnitati õlgadele klambriga ning tõmmati vööga ümber puusade kinni. Kõikide pealmiste rõivaste jaoks kasutati villast riiet.
2. sajandil eKr hakati kasutama moekaid detaile – salle, taskurätte, lehvikuid ja päikesevarje. Reisil kasutati halva ilma korral keepi. See oli kujult ovaalne ja kapuutsiga, jämevillasest riidest.
Hera kujuFOTO: AKG / Scanpix
Keskaja lemmikud olid keebid
Hiljem arenesid nendest rõivatükkidest mitmesugused pleedid, peleriinid ja keebid, kapuutsiga ja kapuutsita, mis jäid valdavateks läbi keskaja kuni uusajani välja.
Rikaste rõivastuse hulka kuulus karusnaha või siidiga vooderdatud villane keep, mis võis olla kaunistatud kalliste kantide ja tikanditega. Naised mässisid oma pea ja õlad harilikult pleedidesse. Paelmantel oli kurgu alt paelaga ühendatud ja et pael pooma ei hakkaks, hoiti seda elegantselt näpuga rinnal. Kolmveerandringi-kujulist kaelaavaga keepi või kapuutsiga peleriin nimetati mantooks. Kapuutsi saba võis ulatuda kuni vööni.
Gooti ajastu naiste spetsiifiline pealisrõivas kandis nime houppeland. See oli valmistatud paksust tihedast kangast – kalevist, sametist, paksust siidist – ja vööjoonelt läbi lõigatud. Pihaosa oli lühike ja liibuv, seelikuosa alt laienev ja slepiga, varrukad pikad ja hästi laiad. Kaunistusena kasutati teist värvi voodrit ja figuurseid servi, külge kinnitati kellukesi ja serva tikiti tekste. Pika houppelande´i varrukad võisid olla kuni kolme meetri laiused, mantli allääre laius ulatuda seitsme meetrini. Lemmikvoodriks või kandiks ikka karusnahk.
1420FOTO: AKG / Scanpix
Kasukast redingotini
Nn Euroopa väike jääaeg tõi külmad talved, mil Thames jäätus ja Hollandi kanalitel võis uisutada. Nüüd olid karusnahkadega vooderdatud ülerõivad hädavajalikud. Ajastu rõivaks saigi saube ehk kasukas – paksust mustast villasest materjalist, karusnahast voodriga. Vahel kooti neid ka varrastel. Sellel võis olla mitu avaust käte väljapistmiseks. Hiljem muutus kasukas rikka, jõuka inimese riietusesemeks.
Taani printsess Christina, 1538FOTO: AKG / Scanpix
18. sajandil hakati üle võtma mõningaid elemente meeste pealisrõivastusest ja jakkidest, seda just eriti ratsutamis- ja reisikostüümide juures. Algul olid need ratsutamismantlid pikad ja eest lahti olles paljastasid aluskleidi. Juba sajandi keskpaiku aga lühenesid need põlvedeni ja muutusid jakitaolisteks.
18. sajandi keskel arenes meeste pikast põlvini ulatuvast kuuest välja redingot. Hoolimata oma nimest (ingl.k. riding coat) ei olnud see riietusese mõeldud ratsutamiseks, vaid jalutamise ja reisirõivaks. Naiste redingot´id olid tavaliselt pihasse töödeldud, laienesid alt ja ulatusid tagant maani. Varrukad seevastu õmmeldi kitsad. Selle juurde kanti tavaliselt elegantset jalutuskeppi ja Indiast imporditud peenvillaseid salle.
Naistemood, 1888FOTO: AKG / Scanpix
Esimesed tõelised mantlid
Pärast Prantsuse revolutsiooni, kui moodi tulid imeõhukesest kangast kleidikesed, vajas naine veidi toekamat ülerõivast kui keep või peleriin. Just sel ajajärgul hakati kandma külma eest kaitsvaid mantleid ja jakke, mida me tänapäevalgi tunneme. Eriti menukaks sai väga lühike rätsepajakk – spencer. See kohandati võluvalt ka naiste neoklassitsistlike kleitide juurde ning oli kasutusel 1795-1820.
1810FOTO: AKG / Scanpix
Kõige enam kanti aga pikki mantleid, mis kandsid nimetust pelisse. Need meenutasid juba pea täielikult rõivaeset, mida võib täie õigusega nimetada mantliks. Neil võis all olla ka karusnahkne vooder. Talvel kulus marjaks ära ka muhv.
Kuid paraku pöördus mood sajandi keskel krinoliinide poole ja need praktilised mantlid kaotasid oma positsiooni moeturul. Romantismi perioodil, oli naiste hulgas sooja ülerõivana eriti hinnatud peleriin, sest see ei kortsutanud kleitide uhkeid puhvvarrukaid. Soojema ilmaga kanti mitmesuguseid salle ja rätte.
Aprillis 1857 teatas naisteajakiri Corriere delle Dame, et jälle on moodi ilmunud jakid. Need ei tohtinud kindlasti ulatuda allapoole põlvi. Uudsena sajandi lõpu jakkide ja mantlite moes oli see, et varem voodrina kasutatud karusnahad ilmusid nüüd rõivaste peale.
Pariis, 1810FOTO: AKG / Scanpix
19. sajandi 30ndail aastail leiutas šoti keemik Charles Mackintosh kautšukikihiga kaetud kanga, millest vormus laialt kasutusele võetud vihmamantel. Kuna kummeeritud materjal teadupärast õhku läbi ei lase, siis leiutas Londoni tööstur George Bill väikesed metallist auguga needid, mis kinnitati kaenla alla.
Erineva töötlusega nahad moelemmikuteks
Läinud sajandi algul läks kõikjal moodi karusnaha kandmine. Naiste talviseks lemmikkehakatteks sai karusnahast kasukas. See andis tunnistust heast maitsest ja mehe kõhukast rahakotist. Kel väga palju raha polnud, leppis jänese- või kotikunahaga. Edasi tulid juba karakulid, varsanahad, hermeliinid, sooblid. Kui polnud raha kasuka ostmiseks, siis pidi mantlil kindlasti olema vähemalt karusnahast krae. Daamid armastasid nahku kanda ka õlgadel. Selleks sobisid kõige paremini rebasenahad.
Üha populaarsemaks muutusid nahast reisimantlid ja jakid autosõidul. Esimesena hakkas neid tootma Briti firma Lewis Leathers (mis 50ndail lõi oma kultusliku Bronxi mootorratturitagi), et kaitsta tol ajal veel enamasti lahtiste autodega sõitjaid tolmu ja tuule eest. Sageli oli neil nahkmantlitel karusnahast vooder. Komplekti kuulusid ka kindad ja kaitseprillidega müts. Loomulikult läks nahast üleriideid vaja ka lennureisidel.
1924FOTO: Mary Evans
Sõdadest laenatud moelemmikud
Pärast Esimest maailmasõda domineerisid mõnda aega mundrid, vormiriided ja utilitaarsed rõivad. Väga moodi läks trenchcoat – hele mantel, mida kandsid ühesuguse naudinguga niihästi daamid kui härrad. Omal ajal oli see disainitud Thomas Burberry poolt Inglise ja Prantsuse ohvitseridele ja kaitseväe ametnikele vormimantliks. Sõja lõppedes jäi Inglise varustusametil palju selliseid mantleid ladudesse seisma. Seepärast otsustati need müügile lasta ja nii sattusid need sõjaväelised vormimantlid eraisikute kätte ja läksid väga moodi. Oma praktilisuse ja kerguse tõttu on trenchcoat´id saanud universaalseks.
Pärast Teist maailmasõda jõudsid moepilti nn duffelmantlid. Kuigi juba 1890. aastal oli neid kavandama ja müüma hakanud Briti ülerõivaste valmistaja John Partridge, siis alles mereväest koju pöörduvate sõdurite kaudu jõudis tsiviilkäibesse ka see soe villane mantlitüüp. Duffelmantlit iseloomustab kapuuts, pööradega esikinnitus ja peale õmmeldud suured taskud. Pikkus varieerub põlvedest kuni vöökohani. Nimetus tuleneb Duffeli linnakesest Belgias, kus kunagi sellist villast kangast tootma hakati. Omamoodi kultusstaatusesse tõusis see mantel intelligentide ja kolledžiõpilaste seas.
Ülerõiva stiili dikteerib selle kandja
Seoses keemiatööstuse arenguga on kasutusele võetud mitmeid uudseid materjale, mis on võimaldanud laiendada üleriiete nimistut. Lisaks mantlitele muutusid 20. sajandi teisel poolel väga populaarseks mitmesuguses pikkuses ja paksuses joped. Need muutusid lausa universaalseks rõivastuseks naiste juures eriti pärast seda, kui pükstest sai igapäevane rõivaese. Ülerõivaste palett muutus ülimalt mitmekesiseks, hõlmates mitmesuguse otstarbega jakke, veste, tagisid, anorakke, pontšosid, polosid, parkasid jne.
Nii määrabki naise väljanägemise eelkõige maitse ja sisemine hoiak. Kandja valida on mitte ainult mida kanda, vaid ka kuidas ja millega.
Praegu:
Praegu kehtivad riiete puhul topeltstandardid. Naistele on lubatud kõik riided, kaasa arvatud meeste riided (selle all mõeldakse meeste särke ja pükse). Samas meestel on lubatud ainult püksid, särgid ja joped. See tekitab olukorra, kus naistel on palju suurem võimalus ennast riiete kaudu väljendada.
Tulevikustsenaariumid:
Tulevikustsenaariumeid on erinevaid. Ma jagasin need isikliku arusaamise põhjal headeks ja halbadeks stsenaariumiteks.
Halvad stsenaariumid:
Üheks halvaks stsenaariumiks oleks see kui riietusnormide puhul ei muutuks midagi. See oleks halb, sest sellisel juhul puuduks areng ning jätkuks seisak ja looduse eiramine.
Halvaks stsenaariumiks oleks ka see kui riietusnormid ümber pöörataks. See oleks halb, sest see võtaks inimestelt valikuvabaduse.
Halvaks stsenaariumiks oleks ka see kui riietusnormidega minnakse tagasi rangete reeglite juurde. See oleks halb, sest sellisel juhul puuduks valikuvabadus ja väheneks ka väljendusvabadus.
Head stsenaariumid:
Normide ühtlustamine ehk kõikidel inimestel, sõltumata soost, on lubatud kanda kõiki riideesemeid. See on hea, sest see loob võrdsuse ja väljendusvabaduse.
Normide kaotamine on ka hea variant, sest sellisel juhul pole enam piiravaid reegleid, mis ütleksid kuidas inimesed peaksid riietuma. Sellisel juhul saavad inimesed, sõltumata soost, kanda selliseid riideid, mida nad ise tahavad ning väljendada ennast riiete kaudu. See on hea, sest see loob võrdsuse ja väljendusvabaduse.
Võrdsus, vabadus, vendlus (Prantsuse Revolutsiooni hüüdlause).
