Elukaare etapid
Inimese elukaare võib jaotada üheteistkümneks etapiks ehk perioodiks. Inimese arengu seisukohalt on väga olulised just üleminekud ühest elukaare etapist teise.
1. Sünd ja Looteiga:
Looteiga ja sünd on elukaare esimene etapp. Looteiga kestab 40 nädalat ja lõpeb sünniga. Pikk ja vaevaline teekond läbi sünnituskanali, väliskeskkonna temperatuur, valgus, helid – see kõik võib olla traumeeriv. Keskkond, kuhu laps satub, erineb oluliselt sünnieelsest arengukeskkonnast ema üsas. On seisukohti, mille järgi on sünd inimese elu kõige ohtlikum ja otsustavam hetk. Sünni ja järgmisse etappi ülemineku vahele jääb periood, mille märksõnadeks on maailma avanemine, välise keskkonna ja oma keha tajumine. Kuigi vastsündinul lapsel on olemas kõik eluks vajalikud elundid, on need nii vähe arenenud, et ta on abitum kui paljude loomade järglased.
2. Imikuiga:
Imikuiga kestab sünnist kuni aastaseks saamiseni. Nii füüsiline, vaimne kui ka emotsionaalne areng on selles eas väga kiire. Esimese eluaastaga harjub imik välismaailmaga ja saab selles oma esimese kogemuse. Oma elu oluliste inimestega – ema, isa, õdede-vendadega suheldes õpib laps inimkõnet tundma ja rääkima. Ta õpib ka usaldama või umbusaldama. Stimuleerivas ja turvalises keskkonnas saab esimese eluaasta lõpuks imikust iseseisvalt kõndiv, kindla tähendusega sõnu ütlev, nututa oma soove väljendav ning ümbritsevaid inimesi usaldav väikelaps. Kui imikuea arenguülesanded täidetud läheb laps üle teisele teadvuse ja sotsiaalsete suhete tasandile.
3. Maimikuiga:
Maimikuiga kestab esimesest kuni kolmanda eluaastani. See on kiire kehalise ja vaimse arengu periood. Sellel perioodil õpib laps rääkima, iseseisvalt ja vabalt liikuma (käima, jooksma, ronima). Peale selle õpib ta iseseisvalt sööma ja kohaneb esimeste ühiskondlike hoiakute ja normidega, mis mõjutavad tema edaspidist elu. Areneb enesekontroll ja kujuneb välja oma tahe. Maimik tahab ise end riidesse panna, ise otsustada, tahab olla sõltumatu. See kõik toimub tegelikkusega kokkupõrgete, raskuste ja pettumuste kaudu. Oma positsiooni kindlustamisega võivad kaasneda ka ettearvamatu käitumine (jonn, viha, kavalus, solvumine). Olulisteks arengut toetavateks teguriteks maimikueas on armastus, rääkimine, mängimine ja olemine koos lapsega, tasakaalu leidmine lubatu ja keelatu vahel. Olulisteks inimesteks maimikule on jätkuvalt ema ja isa, õed-vennad, vanavanemad. Kujuneb välja kiindumussuhe ühe või mitme lähedase inimese vastu. Uute oluliste inimestena lisanduvad mängukaaslased. Isiksuse arengus peetakse kolme esimest eluaastat otsustava tähtsusega perioodiks. Ka J. W. Goethe on öelnud, et on oma elus kõige rohkem õppinud esimese kolme eluaasta jooksul.
4. Koolieelikuiga:
Perioodi kolmandast seitsmenda eluaastani nimetatakse koolieelikueaks. Koolieelikueas on lapse põhitegevuseks mäng eakaaslastega. Selle kaudu tutvub ta ümbritseva maailma ja inimestevaheliste suhetega. Lapse suhtlusring laieneb ja muutub ka suhtlemise laad. Laps hakkab tegutsema koos täiskasvanutega ja neid abistama. Arenevad fantaasia, tahe ja iseloom. Laps saab sellel perioodil selgeks hea ja halva, lubatu ja keelatu, õige ja väära, mees- ja naissoo mõisted. Paljud õpivad juba selles eas lugema, kirjutama ja arvutama. Kõige selle tõttu omandab laps kooliküpsuse. Kui koolieelikuiga pakub võimaluse ise tegutseda, proovida ja initsiatiivi ilmutada, siis ootab laps põnevusega kooli ning on õpihimuline. Hästi arenenud laps tunneb kooliteed alustades, et maailm on elamiseks ja uurimiseks üks tore paik. Olulised inimesed lapsele on perekonnaliikmed, kuid üha rohkem inimesi ka väljaspool pereringi.
5. Noorem kooliiga ehk kainikuiga:
Perioodi vanuses 6.–12. eluaastani nimetatakse kainikueaks ehk nooremaks koolieaks. Kainik on füüsiliselt küps kestvamaks tõsiseks tegevuseks ja võimeline sooritama ülesandeid, mis nõuavad reeglitele allumist ja oma soovide pidurdamist. Lapsel on juba küllalt avar kujutlusvõime ning tema keel on sedavõrd arenenud, et võimaldab teistega vabalt suhelda ja oma mõtteid väljendada. Selles eas alustab laps kooliteed. Kooliga kaasnevad kohustused, samuti edu ja ebaedu kogemused õppimises. Laps õpib lugema, kirjutama ja arvutama, arendab uusi oskusi kunsti, muusika ja muudes valdkondades, suhtleb ja tegutseb kambas. Tema eneseteadvus kasvab. Kool ja huviringid tingivad ka grupi liikmeks olemiseks hädavajalike koostööoskuste väljaarenemise, kohusetundlikkuse ja töökuse, aktiivsuse ning asjalikkuse arendamise vajaduse. Kohustuste täitmisel kodus ja koolis on väga oluline edu – töörõõmu ja rahulolu kogemine, sest iga edu toodab uut edu ja ebaõnnestumine uut ebaõnnestumist. Eriline tähtsus on töökuse arendamisel, sest hilisematel eluperioodidel on see palju raskem. Olulisteks inimesteks lapsele sel perioodil on sõbrad ja tuttavad. Iga aastaga muutuvad nad tema elus üha tähtsamaks. Tähtsad on ka õpetaja autoriteet ja eeskuju.
6. Mürsikuiga ehk murdeiga:
Perioodi vanuses 11.–16. eluaastani nimetatakse mürsiku- ehk murdeeaks. Mürsikuiga on ärev ja konfliktiderohke arengujärk. Sel perioodil toimub suguline küpsemine, mis muudab mürsiku rahutuks, tasakaalutuks ja põhjustab huvi tekkimise vastassugupoole vastu. Laps on muutumas täiskasvanuks. Suurenenud emotsionaalsuse tõttu on ta ärrituv ja tundlik. Areneb eneseteadvus, millest saab alguse tung iseseisvusele ja enese maksmapanekule. Areneb abstraktne mõtlemine, mille tõttu suudab mürsik lahendada küllaltki keerukaid probleeme. Bioloogilised muutused toovad kaasa väsimuse ja tüdimuse, samas ka enneolematu jõu- ja energiatunde. Isikliku elu probleemid tunduvad sageli ületamatud. Sel perioodil märkab laps, et vanemad polegi täiuslikud, maailm on täis probleeme ning tulevik ebakindel. Muutuvad suhted täiskasvanutega. Vanemate autoriteet pannakse proovile – nende ja õpetajate positsioon oleneb sellest, kas nad saavad hakkama väljakutsete ja testidega, mida mürsik neile korraldab. Piirangud ja kohustused tekitavad mürsikus viha ja tunnet, et teda ei võeta tõsiselt ning koheldakse nagu last. Hinnates oma võimeid üle, satub mürsik täiskasvanutega kergesti konflikti, mistõttu eelistab viibida omavanuste hulgas, alludes kergesti grupi mõjule. Tekivad uute väärtustega sõbrad (mitte alati positiivsed eeskujud). Sõpradest saavad kõige olulisemad inimesed. Kuna mürsik ei ole enam laps ega veel ka täiskasvanu, on see periood üheks segadust tekitavamaks ajaks elukaarel.
7. Noorukiiga:
Murde- ja noorukiea piir ei ole üheselt selge . Tihti nähaksegi neid ühe suure tervikuna, mida nimetatakse teismeeaks. Noorukiiga (15/16. kuni 20/22 eluiga) on sillaks lapsepõlvest täiskasvanute maailma. Selles vanuses minnakse vastu täisküpsusele, mis tähendab nii bioloogilist kui ka vaimset ja sotsiaalset küpsust. Noorukiiga on tasakaalustumise ja rahunemise, täiskasvanuks saamise ja eneseleidmise, tööeluga alustamise ning iseseisvalt eluga hakkama saamise aeg. Mõtlemine muutub noorukieas süstemaatiliseks ja teoreetiliseks, tundmused sügavamaks ja püsivamaks. Nooruk kogeb armastust ja intiimsuhet armastatuga. Areneb eneseteadvus, tekib huvi maailmavaateliste probleemide vastu ja kiindumus ideaalidesse. Nooruk õpib käituma nagu mees või naine ning kehtestab oma isiklikud käitumisnormid. Tal tuleb vastu võtta tulevikku puudutavaid otsuseid (näiteks elukutse valik), hinnata, võtta omaks ja / või samastuda erinevate rahvuste ja sotsiaalsete rühmade normide ning väärtustega (seksuaalne orientatsioon, usk jms). Kuna nooruk on vastuvõtlik ja mõjutatav, on oht sattuda ka negatiivsete mõjude alla. Olulised inimesed nooruki jaoks on pereliikmed, õpingu- ja/või töökaaslased. Sageli nooruk samastab end oma ema või isaga, olles samas nende suhtes väga kriitiline.
8. Varane küpsusiga ehk varane täiskasvanuiga:
Perioodi vanuses 20.–35. eluaastani nimetatakse varaseks küpsuseks ehk täiskasvanueaks. Varane küpsusiga on aeg, mil pannakse paika oma elu sisu, karjäär, elustiil, lahkutakse vanematekodust ja alustatakse iseseisvat elu. See on ka lähisuhete loomise ja säilitamise, intiimsuse väljendamise, lojaalsuse ja truuduse, perekonna loomist puudutavate otsuste vastuvõtmise ning lapsevanema rolli astumise aeg. Jätkub teadmiste omandamine, kuid nüüd sageli juba täiendusõppena. Suurendatakse kontakte maailmaga, arendatakse oma võimeid. Hea ja halva ning lubatu ja keelatu mõiste, kohusetundlikkuse ja töökuse arenemine – need arusaamad kujundavad ja juhivad edasise elu valikuid. Kui mõne eelnimetatud ülesande täitmine ei õnnestu, hakkab inimene otsima vigu ja süüdlasi. Võib tekkida üksildustunne, rahulolematus oma elu sisu, elustiili ja/või karjääriga. Olulisteks inimesteks on oma pereliikmed, töökaaslased ja vanemad.
9. Hiline küpsusiga ehk hiline täiskasvanuiga:
Perioodi vanuses 35.–55./60. eluaastani nimetatakse hiliseks küpsuseks ehk täiskasvanueaks. Küps täiskasvanu on võimeline produktiivseks ja loominguliseks tegevuseks. Inimesele muutub tähtsamaks töö, sest lapsed kasvavad, muutuvad iseseisvaks ja lahkuvad kodust. Kui töö pakub rahuldust ja vastab huvidele, siis jõutakse just selles perioodis tipptulemusteni. Keskeas hakkavad kehalised ning vaimsed võimed üha vähenema ja tervis halvenema. See võib kaasa tuua keskeakriisi. Keskeakriis on tõusu katkemise, oma võimaluste piiratusest teadlikuks saamise kriis. Enam ei suudeta seda, mida varem suudeti. Võimaluste ja võimete tipp on käes ja kõik saavutatu ei pruugi rahuldust pakkuda. Saavutamata jäänud eesmärgid teevad haiget. Võivad tekkida ka raskused lähisuhetes ja nende ebaõnnestumine. Laste valikud ei pruugi alati meeldida, kuid nende otsused ja valikud mõjutavad ka vanemate elu. Leppida tuleb ka oma vanemate vananemise, haiguste ja isegi surmaga. Läbi tuleb elada kaotusi. Ebaõnnestumised võivad viia endassetõmbumiseni. Olulised inimesed keskeas on töökaaslased ja perekonnaliikmed.
10. Elatanuiga:
Perioodi vanuses 55.–70. eluaastani nimetatakse elatanueaks. Vananemine toob endaga kaasa mitmeid muutusi – jõud kahaneb, mälu nõrgeneb, meeled nürinevad ja liigutuste paindlikkus kaob. Õppimisvõime väheneb, taandareng süveneb, terviseprobleemid suurenevad. Väheneb kõrgete toonide kuulmine ja lähinägemine halveneb – lugemisel hakatakse kasutama prille. Kahaneb seksuaalne aktiivsus. Sellel perioodil tuleb loobuda tööst ja harjumuspärasest elukorraldusest. Sissejuurdunud elukorraldusest loobumine võib olla raske. Eakaaslaste hulk väheneb, lapsed elavad oma elu, tekib üksindus. Tänapäeval kasutatakse aga ka mõistet kolmas vanus (ingl k. third age) – selle all mõeldakse keskeale järgnevat perioodi. Nüüd on jälle võimalus elu nautida: olla rahul saavutatuga, puhata, pühenduda hobidele, võimalusel reisida, heita rahulik tagasivaatepilk olnud elule. Olulised inimesed selles eas on pereliikmed, lapsed ja lapselapsed.
11. Vanuriiga:
Viimast ehk kümnendat perioodi 70.–90. eluaastani nimetatakse vanurieaks. Eluaastaid üle üheksakümne nimetatakse pikaealisuseks. Mõni inimene naudib sellel perioodil elu, teised aga tunnevad kibestumust. Perioodile on iseloomulik sama kiire taandareng kui areng imikueas. Kogu elu ise endaga toime tulnud inimesel on raske jääda kellegi abist sõltuvaks. Suhtlusring on väikeseks jäänud, üksindus suureneb ning võib muutuda talumatuks. Tervis halveneb, taandarengust tulenevad probleemid teevad raskeks ka ümbritsevate elu. Nüüd tuleb õppida teistest sõltuma, toime tulema oma taandarengu ja üksindusega. Olulised inimesed vanurile on lapsed, lapselapsed ning abistajad.
12. Pikaealisuse iga:
Vanus üle 90.
