Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Loopealne ehk looniit ehk alvar

Västergötlandi loopealne Rootsis

Viita loopealne, Matsalu Rahvuspark

Loopealne Saaremaal Atlas

Loopealsed ehk alvarid (lood, looalad, paepealsed, kadakased karjamaad) on õhukese lubjarikka mullaga poollooduslikud rohumaad. Peamiselt on nad levinud Ordoviitsiumi või Siluri paekivi avamusaladel. Mullakihi paksus on üldjuhul vähem kui 20 (30) cm, paepragudes ja -lohkudes laiguti ka rohkem. Sellest hoolimata on loopealsed mullad siiski väga viljakad ning sellest tulenevalt on seal liigirikkus väga suur. Loodude reljeef on tasane või veidi lainjas, lamedate nõgudega, kohati on maapind karstunud.

Rootsis on suurimaks Suur alvar Ölandil, Eestis Lõo alvar Saaremaal.

Laiemas mõttes on loopealne igasugune paepealne ala, sõltumata sellel olevast taimekooslusest – näiteks loopealsed kadastikud või loopealsed metsad (loometsad).

Lootüübid

Vastavalt niiskustingimustele ja mulla paksusele eristatakse kolme tüüpi loopealseid: ajuti märjad, kuivad tüsedamullalised ja kuivad õhukesemullalised loopealsed.

Ajuti märjad ehk Molinietum-tüüpi loopealsed

Levivad põhiliselt ajuti niisketel aladel. Eestis leiab neid Saaremaal ja Edela-Eestis. Iseloomulikud soontaimeliigid on harilik sinihelmikas (Molinia caerulea, andnud kooslusetüübile ka nime), lubikas (Sesleria caerulea), hirsstarn (Carex panicea), vesihaljas tarn (Carex flacca), värvmadar (Galium boreale), tedremaran (Potentilla erecta). Liigirikkus ei ole eriti suur ja produktiivsus on suhteliselt suur. Lisaks kadakale võivad nad olenevalt kohaspetsiifilistest keskkonnatingimustest kinni kasvada ka paakspuu (Frangula alnus) või mõne muu lehtpõõsaga. Sobivad hästi karjatamiseks ja ala hooldamisel kehtivad samasugused põhimõtted nagu Avenetum-tüübi puhul.

Kuivad tüsedamamullalised ehk Avenetum-tüüpi loopealsed

Lootüübile on nime andnud iseloomulik liik arukaerand (Helictotrichon pratense sünonüümiga Avenula pratensis). Avenetum-tüüp jaguneb omakorda kolmeks alatüübiks: rähaloo-, nõmmloo- ja klibuloo-alatüüp.

Rähaloo-alatüüp

Keskmine värihein

Suure liigirikkusega ja kõige laiemalt levinud lookooslus Eestis, esineb tüsedama mullaga (5–20 (30) cm) aladel. Antud alvareid iseloomustavad lisaks arukaerandile ka angerpist (Filipendula vulgaris), mägiristik (Trifolium montanum), harilik koldrohi (Anthyllis vulneraria), keskmine värihein (Briza media), harilik karutubakas (Pilosella officinarum), varretu ohakas (Cirsium acaule), hobumadar (Galium verum), lubikas (Sesleria caerulea), aas-hundihammas (Astragalus danicus), kevadmaran (Potentilla neumanniana), harilik keelikurohi (Carlina vulgaris), lamba-aruhein (Festuca ovina), kortsleht (Alchemilla), sipelgapesadel nõmmliivatee (Thymus serpyllum), kohati harilik kuldkann (Helianthemum nummularium) jpt. Tegu on suurima liigirikkusega ning ka kõige enam hoolsast karjatamisest sõltuva kooslusetüübiga. Sobiva koormusega karjatamisel muutuvad sellised kooslused aina liigirikkamaks; karjatamise lakates hakkavad aga küllaltki kiiresti kadakatega kinni kasvama. Liigirikkaimad rähalood paiknevad Muhus ja Ida-Saaremaal. Alustaimestiku biomassi keskmine väärtus kuivkaalus Avenetum-tüüpi looaladel on ~100–300 g/m² (1000–3000 kg/ha), varieerudes aastast aastasse ning eri aladel. Alade produktiivsus on Põhja-Eestis suurem kui Lääne-Eestis ja saartel.

Nõmmloo-alatüüp

Levib liivasema mullaga aladel, sageli merelähedastel liivaseljakutel. Karakterliikideks on harilik liivkann (Arenaria serpyllifolia), mugultulikas (Ranunculus bulbosus), kevadtarn (Carex caryophyllea), mägi-kastehein (Agrostis vinealis), aga ka kanarbik (Calluna vulgaris). Õrnema kamara tõttu võiks sellistel kooslustel veistega karjatamist vältida.

Klibuloo-alatüüp

Esineb aladel, kus õhuke muld ja taimestik ei suuda katta lubjakivist tekkinud klibu ja veerist. Selline kooslus arvatakse olevat suktsessiooni esimeseks astmeks merest kerkinud aladel ning nendest peaks pikema aja jooksul kujunema rähaloo-tüüpi loopealsed. Karjatamine ei ole vajalik ja ei ole ka biomassi vähesuse tõttu võimalik. Klibustel rannavallidel võivad vähesest mullast hoolimata kujuneda ka primaarsed (looduslikud) kadastikud.

Atla festucetum-tüüpi loopealne, Saaremaa

Kuivad õhukesemullalised ehk Festucetum-tüüpi loopealsed

Ka plaatloo – õhukesemullaline (<5 cm) kooslus, kus võib esineda ka külmakohrutustest põhjustatud taimestikuvabasid, kuid mullaga kaetud laike, aga ka plaatja loo pindasid (vähese taimestikuga plaatja loo laigukesed kuuluvad Natura 2000 elupaigatüüpi 8240 – Paljanduvad paeplaadid). Festucetum-tüüpi loorohumaad esindavad äärmiselt haruldast taimekooslust ning on rea taimegeograafiliselt haruldaste ja areaali piiril olevate taimeliikide kasvukoht ning seega suure looduskaitselise tähtsusega. Eestis esineb Saaremaa lääneosas ning Hiiumaal. Liigirikkus on väiksem kui Avenetum-tüübil. Sage on lamba-aruhein (Festuca ovina, mis on kasvukohatüübile ka nime andnud). Iseloomulikud liigid on veel põldpuju (Artemisia campestris), kaljupuju (Artemisia rupestris), valge kukehari (Sedum album), harilik kukehari (Sedum album), sõlmine kesakann (Sagina nodosa), väike nõmmemünt (Acinos arvensis) jt. Palju on samblaid ja samblikke. Taimkate on suvise puhkeperioodiga, kuna muld kuivab suvel kuni aluspõhjani läbi. Kevaditi esinevad külmakohrutused. Saagikus on 20–60 g/m² (200–600 kg/ha). Ei sobi niitmiseks, kuid sobib lammaste karjatamiseks. Veiste karjatamine mõjub sellistele aladele negatiivselt, põhjustades õrna niidukamara lõhkumist ja nitrofiilsete umbrohtude sissetungi. Säilimiseks vajavad seda tüüpi looalad erilist säästlikku hooldusrežiimi ehk väikest karjatamiskoormust. Eesti Festucetum-tüüpi alad sarnanevad Ölandi Suure alvari loopealsetega, mistõttu võib rakendada Ölandi looaladele välja pakutud karjatamiskoormust suurusjärgus 1 lammas 2–4 ha kohta. Põuasematel suvedel ei pruugi karjatamine üldse võimalik olla. Õhukesest mullast hoolimata on ka sellised alad kinni kasvamas, mistõttu tuleb ka vähese karjatamise (või karjatamise puudumise) puhul viia iga 5 aasta tagant läbi kadakate eemaldamist ning jälgida, et kadakate katvus ei ületaks 30%.

Kujunemine

Loopealsed on poollooduslikud ehk pärandkooslused. Nad on põlised inimtekkelised kooslused ehk nende teke ja püsimine on tihedalt seotud inimtegevusega. Enamus Eesti loopealseid on kujunenud sekundaarselt metsataimkattest puude-põõsaste raie ja edaspidise karjatamise teel. Ajalooliselt on loopealsetel enamasti karjatatud lambaid ja hobuseid. Loopealsed on tekkinud ka muistsetele põldudele. Primaartekkelisi looalasid leidub Eestis vaid aluspinna tõusu tõttu merest kerkinud aladel ning paljanduvatel paeplaatidel.

Levik

Maailmas

Maailmas on lood väga kitsalt levinud. Euroopas leidub selliseid kooslusi vaid Eestis, Rootsis ning väikeste laikudena Peterburi lähistel Venemaal. Eestis ja Rootsis on alvarid levinud peamiselt Läänemere suurtel saartel Saaremaal, Muhus, Hiiumaal, Vormsil, Gotlandil ehk Ojamaal ning Ölandil. Eriti silmapaistev on Ölandi saare lõunaosas olev Suur alvar (Stora Alvaret) – suur loopealse massiiv, mis on kilomeetreid pikk ja lai, kogupindalaga 26 000 ha. Mandri-Rootsis paikneb loopealseid vähesel määral ka Västergötlandis. Samuti leidub alvareid Eesti mandriosas – Lääne- ja Põhja-Eestis ning põhjasaartel (Osmussaarel ja Parkri saartel). Euroopa loopealsetega sarnaste ökoloogiliste tingimustega kooslusi tuntakse aga ka Põhja-Ameerikas, Kanadas ja USAs Suure järvistu piirkonnas, kus avanevad samuti Ordoviitsiumi ja Siluri lubjakivid.

Loopealne Keilas

Eestis

Eestis levivad loopealsed seal, kus karbonaatsed kivimid jõuavad maapinnani: Lääne- ja Põhja-Eesti rannikualadel ning saartel. Vähesel määral on loopealseid Lääne-Pärnumaal Koonga kandis ja Raplamaal Märjamaa ümbruses. Tavalisemad on loopealsed Lääne-Eestis: Muhus ja Saaremaal, Hiiumaa mõnes osas, mandriosas Haapsalu lahe ümbruses ning Matsalu lahest ida ja lõuna pool. Põhja-Eestis on loopealsed harvemad; kõige idapoolsemad praegu säilinud Eesti looalad jõuavad välja Kunda kanti ^[4]. Loopealsed on paigutunud väikeste mosaiikidena muude koosluste, metsade, soode, põllumaade vahele. Kui 1930. aastatel moodustasid lood Eesti niitude taimkattest 3,9%, kokku 43 500 ha, siis praegustel andmetel arvatakse loopealseid olevat umbes 8000 ha, millest heas seisus on vaid 500–1000 hektarit.

• 

  Lõo loopealne Saaremaal

 
• 

  Soorinna loopealne kadakatega

 
• 

  Hooldatud loopealne Rajametsa hoiualal Läänemaal

 
• 

  Loopealne Harilaiul

 
• 

  Loopealne Osmussaarel

Iseloomustus

Kliima

Ökoloogilised tingimused on karmid ja varieeruvad. Põua ajal võib mullakiht kuni aluskivimini läbi kuivada, kevaditi võib esineda liigvett, talvel puhub tuul lume lagedalt loopealselt ära ja pakane jõuab otse mullasügavusse välja (külmakohrutused). Enamikule loopealsetele avaldab mõju mere otsene lähedus, mille tõttu on seal kevad tavalisest hilisem ja külmem, kuid sügis ja talv soojemad kui Eesti siserajoonides. Sademeid on looaladel tunduvalt vähem kui sisemaal, suvekuudel väga vähe.

Mullastik

Muldadest on loopealsetele iseloomulikud kuivad või gleistunud paepealsed ja rähksed rendsiinad. Mulla paksus võib varieeruda või mõnes kohas sootuks puududa, nii et paistab paepind. Paepealsed rendsiinad on suure huumusesisaldusega, neutraalse või nõrgalt happelise reaktsiooniga ja tavaliselt suure pinnakivisusega. Rähksetele rendsiinadele on iseloomulik suur huumusesisaldus ja rohke räha esinemine, sageli ulatub paas mullaprofiili. Mulla pH on umbes 7; ent kui lubjakivile on jäänud meresetteid, näiteks liiva, võib pH olla ka madalam (5). Õhukusest hoolimata on loopealsete mullad üldjuhul väga viljakad ja suure huumusesisaldusega. Kõrge pH aga soodustab toitainete püsimist mullas, samas on toitained taimedele raskesti kättesaadavad.

Taimestik

Loopealsetel võivad kergesti võimust võtta kadakad. Mõisaküla loopealne Muhus

Loopealsed taimede kasvukohtadena sarnanevad osalt nii stepi kui ka tundraga. Heas seisukorras loopealsete taimestik on madalakasvuline, väheproduktiivne ja mitmekesine, koosnedes peamiselt lubjalembestest ja stressitaluvatest taimeliikidest. Nad suudavad taluda intensiivset päikesekiirgust, suvist mulla läbikuivamist, paiguti esinevat kevadist ja sügisest liigniiskust ning talviseid külmakohrutusi.

Enamasti kasvavad looaladel üksi või rühmiti kadakad (Juniperus communis); täiesti lagedaid loodusid Eestis tänapäeval pole. Niisketes kohtades võib põõsarinde moodustada põõsasmaran (Potentilla fruticosa). Muudest põõsastest on kibuvitsu (Rosa), türn- (Rhamnus catharticus) ja paakspuud (Frangula alnus). Karjatatavatel alvaritel puurinne enamasti puudub, kuid mittekarjatatavatel tüsedamullalistel looniitudel hakkavad puud aga küllaltki kergesti kasvama (peamiselt männid (Pinus sylvestris), siin-seal ka lehtpuud – arukased (Betula pendula), harilikud vahtrad (Acer platanoides), tammed (Quercus robur) jt.).

Rohurinne on tavaliselt võrdlemisi hõre, kuid liigirikas ja kohati mosaiikne – valitsevad kuivataluvad ja lubjalembesed taimed; tihedamalt taimestunud laigud tüsedamal mullal vahelduvad hõredamatega õhukesel mullal, paiguti paljandub aluspõhja paas.

Loopealsetel on kujunenud ainulaadselt omapärane ja rikkalik sammalde ja samblike floora. Eesti loopealsetel kasvab 142 liiki samblaid, millest 24 liiki on märgitud Eesti Punases Raamatus. Samblikke on loodudelt registreeritud 263 liiki. Nende hulgas on ka palju haruldasi liike ja 10 kaitsealust liiki. Sammaldest on looniitudel tavalised lood-ehmik (Thuidium abietinum), harilik keerik (Tortula ruralis), läikulmik (Hypnum cupressiforme) ja lood-jõhvsammal (Ditrichum flexicaule).

Indikaatorliigid

Loopealsete seisundi hindamiseks saab kasutada alvaritel kasvavaid indikaatorliike. Enne põõsakatvuse suurenemist annab halvast loopealsete olust teada sulg-aruluste (Brachypodium pinnatum) kasv. Loopealsete heast seisundist annavad märku heade valgustingimustega indikaatorliigid nagu harilik kassikäpp (Antennaria dioica), harilik kuldkann (Helianthemum nummularium), nõmm-liivatee (Thymus seryllum), mägiristik (Trifolium montanum) jne.

Seenestik

Alvarite seenestiku koosseisu määrab mulla karbonaatsus. Lisaks tavalistele niiduseentele kasvavad ka lubjalembesed liigid. Mõnda aega võivad seenevaesed olla kuivad looniidud, kus kuivuse tõttu ei saa paljud seeneliigid viljakehi moodustada. Iseloomulikud on paljud liigid limanutiliste ja punalehikuliste sugukonnast, näiteks kollane vesinutt (Hygrocybe acuteconica), hall punalehik (Entoloma lampropus), violettpunalehik (Entoloma mougeotii) ja sooneline punalehik (Entoloma cocles). Söögiseentest kasvavad tavaharmik (Clitopilus prunulus), loohebel (Hebeloma edurum) ja valge ebaheinik (Lepista saeva).

Loomastik

Spetsiifilist loomastikku pole alvaritel välja kujunenud, kuid tüüpiline on avamaastiku liikide domineerimine. Suurte loomade elu on madala taimestiku tõttu raskendatud, sest neil puuduksid varjevõimalused, ulualused jne.

Enamjaolt leidub alvaritel putukaid. Putukatest on rohkesti liblikaid. Ent isegi putukad on seal erilised, näiteks rohutirts, keda nimetatakse käristajaks (Psophus stridulus). Ta on värvilt samasugune pruunikas kui kuivanud rohukõrred. Õhku tõustes sirutab käristaja välja erkpunast värvi tagatiivad. Nii muutub muidu luitunud tooniga putukas ootamatult silmatorkavalt värviliseks. Lennu ajal tiibadega vehkides laseb käristaja kuuldavale lausa kõrvulukustava sirina. Selle järgi on ta endale nimegi saanud.

Lindudest armastavad loopealseid alasid pesitsuskohana kurvitsaliigid, näiteks kiivitaja (Vanellus vanellus), alpi risla (Calidris alpina), punajalg-tilder (Tringa totanus), kanepilind (Carduelis cannabina), kivitäks (Oenanthe oenanthe) jt. Hanelisi seal ei leidu.

Kaitse

Sarve loopealne Hiiumaal

Loopealsed on prioriteetseks elupaigatüübiks Natura 2000 raames (Loodusdirektiivi I lisa elupaigatüüp *6280. Esmatähtsad on ka laiguti loopealsetel leiduvad plaatjad paepinnad *8240). Eestis leidub kolmandik kogu maailma loopealsetest, mistõttu on meil kohus tagada selle haruldase elupaigatüübi säilimine.

Eestis on loopealsete säilimise korraldamine alles lapsekingades. Rootsis on Euroopa Liidu LIFE-programmi toetusel taastatud 7000 ha kinnikasvanud looalasid ning jätkatud säilinud ning taastatud loopealsetel traditsioonilist maakasutust. Rootsis on 100% loopealsetest kaetud maahooldustoetustega. Samuti on seal suudetud teadvustada elanikkonnale alvarite suurt väärtust mitte ainult lokaalses vaid ka globaalses kontekstis. Loopealse säilimise eesmärgil soovitatakse maaomanikel ning otsustajatele teadvustada looalade rekreatiivset mõju, nende olulisust üldise bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel ning tähtsust pärandkultuuri kandjatena. Maaomanike algatusi looalade majandamisel tuleb kõigiti soosida.

Loopealsete kaitseks on suviti alvaritel lisasööda andmine keelatud. Talvine karjatamine peab olema keelatud, kuna talvisel karjatamisel ei võimaldata taimedele piisavat puhkeperioodi, samuti suureneb niidukamara kahjustumise tõenäosus. Tänapäevased loomatõud on enamasti ka raskemad, suuremad ja nõudlikumad kui need, kes on traditsiooniliselt poollooduslikke kooslusi meie mail hooldanud. Võimalusel tasuks eelistada kohalikke või muidu vähenõudlikumaid tõuge (näiteks eesti maatõugu veis, maalammas). Veiste puhul võiks eelistada keskmise- ja väiksemakasvulisemaid lihaveisetõuge (nt aberdiin-angus, šoti mägiveis, hereford).

Loopealsetel on keelatud väetiste ning biotsiidide kasutamine ning elukohale mittespetsiifiliste looma- ja taimeliikide sisse toomine. Eemaldada tuleb invasiivsete võõrliikide, niinimetatud musta nimekirja kuuluvad, isendid. Loopealsetele võivad saatuslikuks saada niidukamarat kahjustavad tegevused (mootorsõidukitega sõitmine, isetegevuslikud lõkkeplatsid, kündmine, freesimine, metsastamine). Niidukamara ja mullapinna ulatusliku kahjustumise tagajärjel on lookoosluse säilimine või taastumine äärmiselt ebatõenäoline.

Loopealsed on väga sobilikud rekreatiivseteks tegevusteks – telkimine, matkamine-jalutamine, kooliekskursioonid, kodumaa loodusrikkuste ja õiterohkete kooslustega tutvumine.

Ühtegi spetsiaalset lookaitseala Eestis ei ole, kuid neid on siiski mitme rahvuspargi (Vilsandi, Matsalu ja Lahemaa) maadel. Ohessaare, Üügu, Ontika ja Panga maastikukaitsealad kaitsevad ka loopealseid. Samuti on alvarid olulised Osmussaare ja Pakri saarte maastikukaitsealadel ning mitmel väiksemal kaitsealal (Silma, Kallaste, Käina laht-Kassari).

Loopealsed on kantud Loodusdirektiivi I lisasse. Eestis tegeleb alvarite kaitse ja taastamisega Pärandkoosluste Kaitse Ühing.

Hooldamine

Tänapäeval kasutatakse loopealsete hooldamisel sageli šoti mägiveiseid. Osmussaar

Liigifondi säilimise tagamiseks on ülioluline mitte ainult üksikute hästi hooldatavate lookaitsealade loomine, vaid ka näiliselt väheväärtuslikumate alade hooldamine ja taastamine. Taimestiku liigirikkusest sõltub suuresti ka teiste organismirühmade (putukate, lindude, imetajate) liigiline mitmekesisus, mistõttu on liigirikaste koosluste säilitamine äärmiselt oluline kogu ökosüsteemi funktsioneerimise tagamisel.

Loopealsete hooldamisel tuleb eelkõige silmas pidada kolme aspekti:

• Tegu on poollooduslike kooslustega, mis vajavad pikaajaliseks avatud kooslusena säilimiseks mõõdukat inimmõju. Inimmõju tähendab eelkõige karjatamist. Karjatamisvõimaluse puudumisel hoiab loopealse avatuna ka puude põõsaste eemaldamine vastavalt vajadusele (kuid mitte harvem kui iga viie aasta tagant) ning vajadusel/võimalusel niitmine.
• Tänapäeval on regionaalse liigifondi säilimiseks ja maksimaalselt efektiivse kaitse korraldamiseks hea rakendada niinimetatud mitmekesise majandamise põhimõtet. See tähendab, et kasulik on aeg-ajalt varieerida nii karja tüüpi (lambad/veised/hobused/kodukitsed) kui ka karjatamiskoormust (intensiivsema ja mõõduka karjatamisega aastad vaheldumisi või iga paari-kolme aasta tagant). Hästi mõjub ka väikeste segakarjade pidamine (näiteks hobune-lammas-veis) ja intensiivsema karjatamise puhul puhkeaastad näiteks korra viie aasta jooksul.
• Väljasuremisvõla esinemise tõttu on väga oluline kindlustada nii taime- kui ka loomaliikide levimine elupaigalaikude vahel ehk (taas)luua elupaigalaikude võrgustik. Selleks on vaja loopealse majandamisel/taastamisel vaadata üle ka ümbritsevas maastikus leiduvad sarnased kooslused (ka puisniidud) ning võimalusel asuda ka neid majandama isegi juhul, kui need tunduvad esmapilgul väheväärtuslikumad.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Pärisaruniit

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Pärisaruniit on niidu tüüp, aruniidu alaliik.

• 
  

Taimestik

Indikaatorliigid

Madal mustjuur – vars lihtne, paljas või hõredalt pehmevillane. Õied kuldkollased. Lehed tipu suunas pikalt ahenevad, süstjad või lineaalsüstjad, terveservalised ja tumerohelised, küllaltki jäigad.

Harilik härghein – puisniitude, hõredate metsade ja niiskemate niitude taim. Metsas jalutamas käies on kindlasti enamik inimesi märganud kollase-lillakirjut kaunist lille, keda on sageli terve metsaalune täis. Just see taim ongi härghein. Härgheina juured on lühikesed, 1–2 cm pikkused, veidi harunenud. Kuid see-eest on neil abivahendid, mille abil härgheinad kinnituvad teiste taimede juurtele ja imevad sealt toitaineid^[viide?]. Härgheina peremeestaimedeks on tavaliselt tugevad puud ja põõsad, kellele ei valmista väikeste taimede toitmine mingeid probleeme. Nii ei saa seda ilusat metsalille pidada ka kuigi kahjulikuks.

Pääsusilm – õied on lillakaspunased. Õisik ja lehtede alakülg valkjas-kollaka jahuja kirmega. Taime tähtsam osa asub maa sees. Seal on peidus lühike vars, mida nimetatakse botaanikute keeles risoomiks. Risoomist kasvab aga välja rohkesti peeneid lisajuuri. Risoomid koos juurtega on pääsusilma tagalaks, nemad elavad kauem kui teised taimeosad.

Harilik käoraamat – ilmselt üks meie tavalisemaid käpalisi, looduslik orhidee. Lääne-Eesti ja Põhja-Eesti liigirikastel niitudel ja puisniitudel on ta kohati päris sage. See aga ei tähenda, et tavaline oleks tema välimus. Tal on kaunis, enam kui 10 cm pikkune, lillakaspunane või roosakas tihe õisik. Mõnikord moodustab õisik isegi üle kolmandiku käoraamatu pikast varrest. Ja varre pikkus võib tal olla üle poole meetri. Seega on käoraamat väga ilus lill. Kuid peale ilusa välimuse on tal ka väga tugev lõhn.

Tehnilised näitajad

Pärisaruniidud on enamasti puisniiduilmelised hõredama või tihedama puistuga kuivad kuni parasniisked niidud. Valdavalt keskmise sügavusega rähkmuld, leostunud ja leetjad mullad. Pärisaruniidud võsastuvad sageli erinevate puuliikidega – kujuneb võsa, mida võib omakorda jagada lehtpuu- ja okaspuuvõsaks. Kuivematel pärisaruniitudel, sh sürjaniitudel võib aga areneda ka kadastik. Lõpuks kujunevad pärisaruniitudest laane-, sürja- või salumetsad. Katvus alla 30%.

Väärtus

Kuna enamust aruniitudest on viimase 50 aasta jooksul kas küntud, väetatud või muul moel kultuuristatud, siis ei ole nende rohumaade kaitseväärtust peetud kuigi kõrgeks (Kukk 2004). Säärane arvamus on siiski ekslik, sest nii kuivadel kui ka mõõdukalt niisketel aruniitudel leidub kaitsealuseid taime- ja loomaliike. Lisaks on aruniidud väärtuslikud maastiku osana pakkudes esteetilist naudingut inimestele ning rändekoridori, toitumis- ja puhkepaika looma- ja linnuliikidele.

Ajalooline teke

Seda tüüpi rohumaad on enamasti kujunenud lagedaks raiutud metsa, põõsastiku, puisniidu või mahajäetud põllu asemele (Talvi 2001). Kuivad pärisaruniidud on tekkinud peamiselt põldudele ja neid on tugevasti mõjutanud maaparandus. Lääne- ja Põhja-Eesti lubjarikkad pärisaruniidud võivad olla üsna liigirikkad. Mõõdukalt niisked pärisaruniidud on sageli tekkinud laanemetsadest ja nende muld ei ole enamasti lubjarikas (Luhamaa jt 2001).

Levik ja hooldamine

Eestis on säilinud umbes 21 000 hektarit kuivi ja 25 000 hektarit mõõdukalt niiskeid pärisaruniite. Need kuuluvad erinevatesse Natura elupaigatüüpidesse. Paiknevad peamiselt Põhja- ja Lääne-Eestis ja Saaremaal^[viide?]. Riik maksab pärisaruniitude eest hoolitsevatele talunike kompensatsiooni. See tagab teataval määral pärisaruniitude säilimise.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Aruniit

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Põõsarinne on väga liigirikas, rohurinne kidur ja puurinne peamiselt puudub. Tekib raide põlengute ja niitmise tagajärjel.Aruniit on niit, mis asub kuival või parasniiskel alal.

Jaguneb neljaks:

• looniit,
• nõmmeniit,
• paluniit ja
• pärisaruniit.

Taimestiku puurindesse kuuluvad arukask, pihlakas ja sanglepp. Põõsarinne: kadakas, kukerpuu, kuslapuu, kontpuu, kibuvits, paakspuu. Rohurinne: kukehari, punane haruhein, hobumadar, lubikas, muulukas.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Rannaniit

Vaade Matsalu lahele ning Haeska rannaniidule Haeska linnuvaatlustornist

Rannaniit Tapia de Casariegos Biskaia lahe ääres Hispaanias

Rannaniit (vanemas kirjanduses ka randniit) on mereäärne madal rohumaa, mis kõrgvee aegu võib jääda vee alla.

Rannaniidud asuvad Eestis peamiselt Lääne-Eestis, kus rannikud on suhteliselt madalad ja lauged. Taimestik ja loomastik on niitudel mitmekesine, millest tuntuimad taimed on randaster ja pilliroog ning loomadest juttselg-kärnkonn. Rannaniitusid on talurahvas kasutanud peamiselt kariloomade karjatamiseks ja heinavalmistamiseks. Üldiselt ohustab tänapäeval rannaniitusid kinnikasvamine vähese hooldamise ja pinnases leiduvate väetiste tõttu.

Saulepi rannaniit

Eesti rannaniidud

Pikla rannaniit Luitemaa looduskaitsealal

Haeska rannaniit Matsalu rahvuspargis

Iseloomustus

Rannaniidud on sajandeid olnud põline loomade karjatamise koht, seda ala on nimetatud rannakarjamaaks või rannarohumaaks. Tegelikult on aga rannakarjamaa puhul tegemist rohumaaga, mida mitte kunagi ei ole niidetud vaid kariloomadega (näiteks lammaste või veistega) karjatatud. Need alad, mida aga oli võimalik niita ehk millelt oli ära koristatud suured kivid, kandsid nimetust rannaniit. Rannaniidud on populaarsed madala rannikuala puhul, mille tõttu sagedase kõrgvee tagajärjel on rannaniidu mullad sooldunud ja neid kasvavad antud tingimustele kohanenud taimeliigid. Rannaniidu taimestik on väga mitmekesine ja tänu headele kasvutingimustele lopsakas, mis oli ka põhjus, miks neid kasutati karjamaade või heinamaadena.

Veeseisu järgi on võimalik rannaniidud jagada kolmeks tasemeks. Madalaim tase on allpool keskmist veepiiri ning enam üleujutatud. Keskmine tase on ülalpool keskmist veepiiri, aga üleujutatav kõrgvee ajal. Kõrgeim tase on ülalpool kõrgveepiiri ehk moodustab rannalähedase niidu, kuhu merevesi ei ulatu, aga tuulega levivad sinna soolapritsmed.

Ranniku taimestik jaguneb vastavalt kõrgusele merepinnast ja merevee mõju tugevusele vöönditesse. Saliinne vööndis on taimestik merevee mõjupiirkonnas, suprasaliinsele vööndile mere mõju tavaliselt ei ulatu.

Karjatamine ja niitmine hoiavad niidu alad puudest ja põõsastest vabana hoida. Uuemal ajal on suurem nendest aladest üles küntud või kuivendatud, mis aga hävitab varasemad kooslused.

Asukoht

Rannaniidud on omased Lääne-Eesti mandriosale ja saartele, kus rannik on madal ning seetõttu üleujutatav. Eesti suuremad rannaniidud asuvad Matsalu lahe ümbruses. Seal on kokku rannaniite üle kolme tuhande hektari, millest suurim on 350 hektarit. Pärnu maakonnas on taastatud hulgaliselt kunagisi rannaniite. Peamised piirkonnad on Häädemeeste, Tõstamaa ja Varbla vallas.

Rannaniidud on peale Eesti populaarsed ka teistes Euroopa riikides ning Põhja-Ameerikas, kus rannik onsamuti suhteliselt madal ja lauge.

Taimestik

Rannaniidud on roht- ja heintaimedega kaetud lauged karjatatavad rannalõigud, mis on soolase merevee mõjualas. Erinevalt sisemaaniitudest iseloomustab rannaniitude taimkatet soolalembeste liikide rohkus. Tüüpilised rannaniidu taimed on rannikas, rand-õisluht, rand-teeleht, tuderluga, soomusalss ja randaster. Samuti võib seal kasvada pilliroog, merihumur, rand-seahernes, liiv-vareskaer, rand-orashein, punane aruhein, hanijalg, pajuvaak, randristik, suur robirohi, harilik hiirehernes, soolikarohi, harilik nõiahammas, hobumadar, aasnelk ja kukesaba.

Omapärased kohad rannaniidu sees on soolakud (auruva mereveega alad), kus kasvavad kõrgemat soolsust eelistavad taimed, nagu soolarohi, rand-soodahein ja nadahein. Soolakute teket võib soodustada liigne kariloomade karjatamine. Peale selle esineb paljakssöödud rannaniitudel erosiooni. Kõrgvee ajal täituvad tekkinud madalad alad mereveega. Nõgudesse jäänud vee aurumise järel soolad kontsentreeruvad.

Eesti liigirikkamatelt rannaniitudelt võib leida ka mitut liiki käpalisi, nagu kahkjaspunane sõrmkäpp ja balti sõrmkäpp (Dactylorhiza baltica). Lisaks käpalistele leidub kaitsealustest liikidest rannaniitudel niidu-kuremõõk (Gladiolus imbricatus) ja emaputk (Angelica palustris).

Eesti käpaline

Puu- ja põõsarinne on rannaniitudel suhteliselt hõre. Tavaliselt paistavad silma üksikud harilikust kadakast ja kibuvitsast koosnevad põõsatukad. Kariloomad kasutavad neid peamiselt putukate tõrjumiseks või suvel varju leidmiseks.

Loomastik

Umbes kolmkümmend aastat tagasi oli üks tuntumaid rannaniidu elanikke kõre ehk juttselg-kärnkonn (Bufo calamita). Praeguseks on kõre säilinud vaid Lääne-Eesti ranniku ja saarte üksikutel aladel. Kudemiskohaks valib kõre meelsasti väikese riimveelisi lompe, mille soolsus on 3–4 promilli, seega ei talu kõre rannaniitude kuivendamist.

Selgrootutele loomadele on rannaniidud väärtuslikuks elupaigaks. Eesti aladel kirjeldatud endeemsetest putukatest on just rannaniitude ja teiste rannikuelupaikadega seotud saaremaa tondihobu (Aeschna osiliensis). Rannaniidud on ka kiilide ja lutikate poolest mitmekesised. Suurliblikatest elab rannaniidul tavalisi aga ka lokaalseid liike.

Linnustik

Rannaniidud pakuvad paljudele linnuliikidele pesitsus- ja puhkepaikasid. Paljud linnuliigid on muutunud haruldaseks kogu Läänemere rannikul. Näiteks balti risla säilimine on sattunud tõsiselt ohtu. Samuti on üha haruldasemaks muutuv mustsaba-vigle. Samal ajal on aga punajalg-tilder pesitsemise arvukus suhteliselt samal tasemel. Punajalg-tilder on ka ainuke kurvitsaline, kes pesitseb väiksematel rannaniitudel kui 4–5 hektarit.

Kõige populaarsemad on aga partlased (näiteks sinikaelpart) ja hanelised (hallhani). Part eelistab mitmekesisema struktuuriga maastiku, mis näitab, et madalaks söödud rannaniidul on ka kõrgeid rohumättaid. Hanelised soovivad pigem ühtlaselt madalaks söödud alasid.

Hooldamine

Rannaniitude hooldamine tähendab eeskätt karjatamist, vähemal määral ka niitmist.

Kariloomad

Rannaniitudel on praktiline karjatada loomi, kes ei vaja igapäevast tähelepanu ja järelevalvet, nagu lihaveised, hobused ja lambad. Siiski kõlbab rannakarjamaa ka piimakarjale, kui see asub lüpsilaudale piisavalt lähedal.

Nii veised kui ka hobused võivad minna madalasse vette toitu otsima, sellega piirates roo levikut veekogu äärtes. Samas on aga lambad üsna nõudlikud söödataimede osas. Kui aga taimed meeldivad, süüakse need ära päris maapinna lähedal jättes pügatud muru mulje.

Niitmine

Rannaniite on võimalik niita ainult sel perioodil kui seal ei pesitse linde ning maapind on piisavalt kuiv ja kannab põllutöömasinaid. Niitmist kasutatakse peamiselt rannaniitude taastamiseks ehk pilliroo leviku piiramiseks. Kuna kariloomad juba puitunud pilliroogu ei söö, siis on mõttekam see maha niita ja ära koristada, et järgmisel aastal seda ala kariloomadega karjatada.

Tähtsus

Rannaniidud on paljude tänapäeval haruldaseks jäänud taime- ja loomaliikide elupaikadeks, ranna- ja ka lamminiidud on olulised rändlindude peatus- ja toitumiskohad ning kurvitsaliste elupaigad. Rannaniitudel on olulised ka veesilmad, mis pakuvad toitumisvõimalusi kurvitsalistele ning kudemispaiku kõrele.

Rannaniidud on olnud väga pikka aega kasutusel talisööda varumiseks ja karjamaa eesmärgiga. Karjamaid kasutati tihti mitme talu poolt korraga, sest maid ei olnud kõigile piisavalt. Rannaniidud olid olulisel kohal talupidamise juures ehk annavad suurtel hulkadel loomasööta nii suveks kui talveks.

Rannaniitudele ladustunud adru ja muud toitainerikast materjali on vanasti kasutatud väetisena. Adru koguti hunnikutesse ja kevadel laotati põldudele. Tänapäeval aga jäetakse suured ardumassid rannaniidule, sest seda ei kasutata enam nii suurel hulgal väetisena.

Probleemid

Kinnikasvamine

Tänapäeva üheks suuremaks rannaniitude probleemiks on vähese hooldamise tagajärjel randade kinnikasvamine. Esmalt kaislate ja roog-aruheinaga, seejärel pillirooga. Karjatamise lõpetamisel võib rannaniidust pillirooväli saada lausa kümne aastaga.

1970. ja 1980. aastatel soodustas rannaniitude kinnikasvamist liigväetamine, millega kaasnes rannikumere suur toitainesisaldus. Samuti tekitab kogumata lagunev adru suures koguses toitainerikast pinnast kinnikasvamist soodustavatele lopsakatele taimedele. Karjatamise lõppedes hakkavad kasvama lepad, kadakad või pajud.

Mererandade kinnikasvamise tagajärjel kaovad mitmed avamaastike taime-, linnu- ja loomaliigid, kelle eluks on vaja piisaval hulgal päikesevalgust.

Ülekarjatamine

Liigse karjatamisega kaasneb olukord, kus osad linnuliigid, kes vajavad pesitsemiseks kõrgemaid rohumättaid, ei leia pesitsuskohtasid. Samuti ülekarjatamise tulemusel ilmneb isendite arvukuse vähenemine, sest paljud viljuvad taimed lihtsalt süüakse ära. Sellise olukorra vältimiseks tuleb ajutise lahendusena taimerühmad ülejäänud karjamaast eraldada juuli algusest oktoobrini.

Arendus

Tänapäevased tegevused, mis mõjutavad rannaniitude säilimist:

• teedeehitus,
• hoonestamine,
• põllustamine,
• kuivendamine,
• väetise liigne kasutamine.

Teedeehitus ja hoonestamine on tegevused, mille tagajärjel kahjustatakse rannaniite lokaalselt, sama on ka kuivendamise puhul. Väetamine on kõige suurema negatiivse mõjuga tegevus, mis kahjustab rannaniitude algupäraseid looma- ja taimeliike. Põllustamine ei ole tänapäeval aga enam kõige populaarsem, sest uute põllumassiivide järele vajadus puudub.

Rannikuniidud on mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas levivad niidud, kus lained ja kõrgvesi on muutnud mullad soolasteks. Sõltuvalt pinnamoest ja maapinna kõrgusest levib taimkate seal vöönditena. Ranniku kõrgemates osades on taimestik liigirikkam. Rannikuniidud on kujunenud kas mereranniku kerkimisel või karjatamisel. Puu- ja põõsarinne neil aladel enamasti puudub, vaid harva ja üksikute põõsastena kasvab seal kadakat ja kibuvitsa. Eestis võib rannikuniite kohata saartel ja laidudel ning mandri rannikualadel. Kui rannaniitudel loomi ei karjatata, hakkab seal vohama pilliroog ning niidukooslus hävib. Rannaniitude pindala on seetõttu viimastel aastakümnetel kiiresti vähenenud. Suurimad ja esinduslikumad rannaniidud asuvad Matsalu looduskaitsealal. Puu- ja põõsarinne on harv koosnedes harilikust kadakast, kibuvitsast. Rohurinne on sõltuvalt vööndist erineva liigirikkusega. Seal võib kasvada pilliroog, randaster, merihumur, rand-seahernes, liiv-vareskaer, rand-orashein, punane aruhein, hanijalg, pajuvaak, tuderluga, randristik, suur robirohi, harilik hiirehernes, soolikarohi, harilik nõiahammas, hobumadar, aasnelk, kukesaba.