Efektiivne alturism

Efektiivne altruism on filosoofia ja sotsiaalne liikumine, mis kasutab mõistust ja tõendusmaterjale määramaks, millised on kõige efektiivsemad viisid maailma paremaks muutmiseks. Efektiivne altruism julgustab inimesi arvesse võtma kõiki kaasusi ja tegevusi ning seejärel käituma nii, et sellel tegevusel oleks suurim võimalik positiivne mõju. See lai teaduslik lähenemine eristab efektiivset altruismi traditsioonilisest altruismist või heategevusest.

Kuigi suur osa efektiivseid altruiste on keskendunud mittetulundussektorile, siis efektiivse altruismi filosoofia tegevusvaldkond on laiem. Tähtsustatakse hinnanguliselt kõige rohkem elusid päästvaid ja parandavaid teaduslikke projekte, ettevõtteid ja poliitilisi algatusi.

Liikumisega seotud tunnustatud inimeste seas on filosoof Peter Singer, Facebooki kaasasutaja Dustin Moskovitz, Oxfordi filosoof William MacAskill, teadlane Toby Ord ja elukutseline pokkerimängija Liv Boeree.

Filosoofia

Efektiivne altruism erineb teistest heategevuslikest praktikatest, sest see paneb rõhku heategevuslike tegevuste kvantitatiivsele võrdlusele eesmärgiga suurendada teatud moraalseid väärtusi. Nii sarnaneb see konsekventsialismiga, mida mõned liikumise liidrid selgelt toetavad.

Kaasuse prioriseerimine

Kuigi järjest enam pannakse mittetulunduslikes organisatsioonides rõhku efektiivsusele ja tõendusmaterjalidele, tehakse seda tavaliselt ühe kaasuse nimel, nagu näiteks haridus või kliimamuutused. Efektiivsed altruistid aga võrdlevad eri kaasuste suhtelist tähtsust.

Efektiivsed altruistid püüavad valida kõige prioriteetsemaid kaasusi selle alusel, kuidas iga kaasus saaks tõhusalt edendada suuri eesmärke, nagu näiteks loomade või inimeste heaolu. Seejärel pööravad nad tähelepanu kõrge tähtsusega aladele. Mitmed organisatsioonid teevad kaasuse tähtsustamise alal uurimistööd.

Mõned efektiivsete altruistide tähtsamad kaasused on arengumaade vaesus, loomade kannatused tööstustaludes ja inimkonna pikaajaline tulevik.

Kulutõhusus

Efektiivsed altruistid püüavad määrata kõrge kulutõhususega heategevusorganisatsioonid ehk sellised, mis teevad teatud rahasumma eest võimalikult palju head. Näiteks valivad nad tervisealaseid kaasusi nende mõju põhjal, vaadatakse, mitu elu päästetakse dollari kohta, kvaliteetselt elatud eluaastate (QALY) juurde lisamine dollari kohta või haiguskoormuse tõttu kaotatud eluaastate (DALY) ärahoidmine dollari kohta.

Efektiivse altruismi organisatsioonid kasutavad randomiseeritud kontrollitud uuringuid primaarsete tõendusmaterjalidena.  Randomiseeritud kontrollitud uuringuid peetakse usaldusväärseks teadusliku tõendi vormiks tõendite hierarhias, mis mõjutab tervishoiupoliitikat ja -praktikat.

Efektiivsete altruistide organisatsioonid väidavad, et mõned heategevuslikud organisatsioonid on teistest efektiivsemad kas seetõttu, et mõned neist ei saavuta oma eesmärke või seetõttu, et nende eesmärkide saavutamise kulud on erinevad. Tervise parandamisega seotud kõrge mõjualaga projektid võivad olla sada korda efektiivsemad kui madala mõjualaga projektid.

Erapooletus

Efektiivsed altruistid ei poolda seisukohta, et ühed elud on teistest väärtuslikumad. Näiteks usuvad nad, et arengumaal elav inimene on sama väärtuslik kui inimene nende enda kogukonnas. Peter Singer kirjutas oma 1972. aasta essees "Famine, Affluence, and Morality" järgmist:

„Pole vahet, kas inimene, keda ma aidata saan, on 10 jardi eemal asuv naabri laps või bengal, kelle nime ma kunagi teada ei saa. [...] Moraalne seisukoht nõuab, et vaataksime kaugemale enda ühiskonna huvidest. Varem ei olnud see eriti võimalik, kuid nüüd on küll. Eetilisest vaatenurgast peab miljonite inimeste nälgimise ennetamine olema meie ühiskonnas vähemalt sama aktuaalne kui omandiõiguste tagamine.“

Lisaks sellele arvavad paljud efektiivsed altruistid, et tulevikugeneratsioonidel on praegu eksisteerivate inimestega võrdne moraalne väärtus, mistõttu nad keskenduvad inimkonna eksistentsiaalsete riskide vähendamisele. Teised usuvad, et loomade huvidel peaks olema sama moraalne kaal kui inimeste huvidel, ja töötavad loomade kannatuste vähendamise nimel.

Kontrafaktiline analüüs

Efektiivsed altruistid väidavad, et kontrafaktiline analüüs on oluline, et määrata, milline tegevus maksimeerib positiivset mõju. Paljud inimesed oletavad, et otsesed meetodid, nagu näiteks heategevus või sotsiaalteenuste pakkumine, on kõige parem viis teisi aidata. Kuna heategevusorganisatsioonid ja sotsiaalteenusepakkujad tavaliselt leiavad inimesi, kes sooviksid töötada nende jaoks, siis efektiivsed altruistid võrdlevad kellegi positiivset mõju konventsionaalsel altruistlikul töökohal selle mõjuga, mida oleks olnud paremuselt järgmisel kandidaadil sellele ametikohale. Selle analüüsi kohaselt võib traditsioonilise altruistliku karjääri valiku mõju olla väiksem, kui näib.

Teenida-et-anda-strateegia on võimaliku strateegiana efektiivsetele altruistidele välja pakutud. See strateegia sisaldab töötamist kõrgelt tasustatud töökohtadel selge eesmärgiga annetada suuri rahasummasid heategevusse. Benjamin Todd ja William MacAskill on väitnud, et kellegi potentsiaalselt ebaeetiliste tegevuste mõju sellisel tulutooval karjääril oleks väike, kuna keegi oleks niikuinii neid teinud, kuid annetuste mõju oleks olnud suur.

Tegevusviis

Karjäärivalik

Karjäärivalik on väga oluline tegur hea tegemise määra määramisel, olgu siis otseselt (maailmale pakutavate teenuste kaudu) või kaudselt (teenitud raha paigutamise kaudu). 80 000 Hours pakub karjääriplaneerimist inimestele, kellel on efektiivselt altruistlikud eesmärgid, et suurendada nende positiivset mõju. See organisatsioon arvab, et karjäärivalik peaks sõltuma nii kohesest mõjust (sealhulgas raha teenimine ja selle annetamine) kui ka karjäärikapitali suurendamisest (mida saab kasutada hiljem).

Annetamine

Efektiivne altruism edendab oluliselt heategevuslikku annetamist. Propageerimisel keskendutakse annetatava rahasumma suurendamisele või efektiivse altruismi kriteeriumidele vastavate mittetulundusühingute tuvastamisele. Heategevuse hindaja GiveWell keskendub suuresti viimasele probleemile, määrates parimad annetamisvõimalused. Giving What We Can Pledge: see tõotus julgustab inimesi pühenduma annetamisele 10% oma sissetulekutest ja soovitab teatud heategevusi, mida toetada.

Paljud efektiivsed altruistid annetavad oluliselt rohkem, kui nende ühiskonnas tavaks on. Mõned usuvad, et neil on moraalne kohustus leevendada kannatusi, annetades nii, et ärajäänud ostud ei põhjusta neile kannatusi. Nii elavad mõned neist võimalikult kokkuhoidlikult, et rohkem head teha.

Teised efektiivsed altruistid püüavad rohkem annetada, töötades kõrgelt tasustatutel ametikohtadel, nagu näiteks tehnoloogia või majanduse vallas, millest viimane on äratanud vaidlusi. New York Timesi kolumnist David Brooks on kritiseerinud selle strateegia valinud efektiivseid altruiste. Ta kirjutas, et suurem osa inimesi, kes töötavad majanduse valdkonnas ja teistel kõrgelt tasustatud aladel, kasutavad raha eelkõige isiklikel eesmärkidel ja selliste inimeste ümber olemine muudab efektiivsed altruistid vähem altruistlikeks. Mõned efektiivsed altruistid teadvustavad seda võimalust ja on seadnud endale eesmärgiks vähendada seda riski sidususkogukondade, avalike tõotuste ja doonorfondi annetuste kaudu.

Kaasuse prioriteedid

Efektiivne altruism on põhimõtteliselt avatud mistahes kõige enam head tegevate valdkondade aitamisele.

Praktikas on aga efektiivsete altruistide liikumine tähtsustanud järgmist kolme valdkonda.

Globaalse vaesuse leevendamine

Globaalse vaesuse leevendamine on olnud mõnede kõige esimeste ja prominentsemate efektiivse altruismi organisatsioonide tähelepanu keskmes. Heategevuse hindaja GiveWell on väitnud, et raha on parim vahend rahvusvahelise vaesuse vähendamiseks ja terviseprobleemide lahendamiseks arengumaades. Selle kaasuse juhtivad organisatsioonid on Against Malaria Foundation, Schistosomiasis Control Initiative, Deworm the World Initiative, ja varasem VillageReach globaalses tervishoius ja GiveDirectly otsestes tingimusteta rahaülekannetes.

Giving What We Can, The Life You Can Save jt organisatsioonid samuti keskenduvad suuremal või vähemal määral ülemaailmse vaesuse vähendamisele. Sellega tegeleb ka Peter Singeri raamat "The Life You Can Save" (sellest sai organisatsioon alguse).

Kuigi algul keskenduti rohkem otsestele strateegiatele, nagu tervisealastele sekkumistele, rahaülekannetele, mikromaksetele ja mikrolaenudele, siis samuti on huvitutud süstemaatilisematest sotsiaalsetest, majanduslikest ja poliitilistest reformidest, mis aitaksid kaasa pikaajalisele vaesuse vähendamisele.

Loomade heaolu

Paljud efektiivsed altruistid usuvad, et loomade kannatuste vähendamine peaks olema peamine prioriteet ja et praegu on selle saavutamiseks olemas kulutõhusad viisid. Põhiliseks selle valdkonnaga tegelevaks efektiivse altruismi organisatsiooniks on Animal Chairy Evaluators (ACE), mis hindab ja võrdleb kulutõhususe ja läbipaistvuse alusel loomadega seotud heategevusorganisatsioone, iseäranis neid, mis võitlevad tööstusliku põllumajandustootmise vastu. Filosoof Peter Singer tsiteerib aktivistide hinnangut, et üle saja miljoni kana sõna otseses mõttes kannatavad suurfarmides surmani, ja väidab, et efektiivsed loomade heaolu altruistid peaksid esikohale seadma tööstusfarmid, mitte ülerahastatud populaarsed kaasused, nagu näiteks koduloomade heaolu. Samuti leiab Singer, et kui farmiloomadele nagu kanadele rohkem tähelepanu pöörata, siis tööstuspõllumajandusliku tootmise vähendamise püüded on veelgi enam alafinantseeritud ja kulutõhusam viis globaalse kannatuse vähendamiseks kui inimeste vaesuse leevendamine.

Kauge tulevik ja globaalsed katastroofiriskid

Mõned efektiivsed altruistid usuvad, et kauge tulevik on äärmiselt tähtis. Eriti leiavad nad, et mistahes tähendusrikka mõõdiku (rikkus, kannatamise potentsiaal, õnne potentsiaal jne) koguväärtus summeerituna üle tuleviku inimpõlvede on palju suurem kui tänapäeva inimeste kohta.

Veelgi enam, eksistentsiriske, nagu näiteks nanotehnoloogia, biotehnoloogia, tehisintellekti ja globaalse soojenemisega seotud ohtusid, on tihti esile toodud ja aktiivselt uuritud. Bostrom väidab, et sõnnikukärbse elust on tehtud rohkem uurimusi kui eksistentsiriskidest.

Mitmed organisatsioonid, mis teevad aktiivselt uuringuid ja propageerivad kauge tuleviku paremaks muutmist, olles ühtlasi seotud efektiivse altruismi liikumisega, on Future of Humanity Institute, Centre for the Study of Existential Risk ja Future of Life Institute. Machine Intelligence Research Institute keskendub kitsamale eesmärgile arendada sõbralik tehisintellekt enne ebasõbralikku.

Organisatsioonid

GiveWell

Heategevust hindav organisatsioon GiveWell alustas tegevust 2007. aastal. Eesmärk on keskenduda eelkõige kaasuste ja heategevuste tuvastamisega, mida hinnatakse kasulikkuse seisukohalt. Enamus organisatsiooni soovitustest on seotud maailma tervishoiu arendamisega ja vaesuse leevendamisega. GiveWell on osa efektiivse altruismi liikumisest.

2011. aasta septembris teatas organisatsioon GiveWell Labsi avamisest, et avastada veelgi enam potentsiaalseid kaasusi. 2014. aasta augustis teatati nimemuutusest „Open Philanthropy Project“. Eesmärk oleks koostöö GiveWell ja Good Venturesi vahel, viimane on heategevusfond, mille asutasid Facebooki kaasasutaja Dustin Moskovitz ja tema abikaasa Cari Tuna.

Giving What We Can

Giving What We Can (GWWC) on grupp inimesi, kes huvituvad maksimaalsest heategevusest, mida nad saavad maailmale teha annetuste kaudu. Organisatsiooni asutas 2009. aasta novembris filosoof Toby Ord ning selle eesmärk on keskenduda kaasustele, mis leevendavad globaalset vaesust. Kuigi GWWC tegeleb osaliselt organisatsioonisisese uurimistööga, mille käigus hinnatakse kaasusi ja heategevusprojekte, toetutakse suurel määral teiste organisatsioonide, näiteks GiveWelli uurimustele. Giving What We Can tõotusega liitudes annavad inimesed lubaduse, et annetavad vähemalt 10% oma sissetulekust kaasustele, mis nende arvates on kõige efektiivsemad. Giving What We Can organisatsiooni juhib heategevuslik organisatsioon Centre for Effective Altruism.

80 000 Hours

80 000 Hours on Oxfordi ja Suurbritannia organisatsioon, mis uurib karjääre, millel on positiivne sotsiaalne mõju, ja tegeleb karjäärinõustamisega. Grupp rõhutab, et ametivaliku positiivset mõju tuleks mõõta heategudes, mis tehakse kaudselt karjääri valimisel, mitte otsestes heategudes. Võetakse arvesse kaudseid viise, kuidas saab head teha, näiteks teenides kõrget palka ja annetades sellest osa ära, aga ka otseseid viise, näiteks teaduslikud uurimistööd. 80 000 Hoursit juhib heategevuslik organisatsioon Centre for Effective Altruism. Organisatsiooni nimi tuleneb sellest, et terve inimene töötab oma karjääri jooksul 80 000 tundi.

Teised organisatsioonid

Veel mitmed heategevuslikud organisatsioonid on seotud efektiivse altruismi liikumisega:

• Animal Charity Evaluators on organisatsioon, mis hindab mittetulundusorganisatsioone, mis keskenduvad loomade heaolu reformidele ja nende propageerimisele.
• Good Ventures on sihtasutus, mille kaasasutajad on Cari Tuna ja Dustin Moskovitz. Organisatsiooni tegevus on tihedalt seotus GiveWelliga.
• Innovations for Poverty Action on uurimisega tegelev mittetulundusühing, mis on läbi viinud mitmeid randomiseeritud kontrollitud uuringuid GiveWelli soovitatud kaasuste kohta. Nende hulka kuuluvad tasuta malaariavastaste võrkude jagamine ja tingimusteta rahaülekanded.
• The Life You Can Save on liikumine, mis propageerib võitlemist ekstreemse vaesuse vastu, annetades selleks 16 heategevusorganisatsioonile, mida peetakse väga efektiivseks.

Sotsiaalse liikumise ajalugu

Efektiivse altruismi ideed on olnud kaua aega olemas praktilises eetikas, eriti konsekventsialistlikus eetikas. Neid põhimõtteid on peegeldatud filosoofide Peter Singeri ja Peter Ungeri kirjutistes.

William MacAskill on öelnud, et nimi „efektiivne altruism“ jäi kasutusele 2011. aasta lõpust, mil „Centre for Effective Altruism“ (CEA) valiti organisatsiooni nimeks, mille alla kuuluvad Giving What We Can ja 80 000 Hours. See oli suuresti organisatsioonisisene nimi, kuid need, kes järgisid sarnast lähenemist, koondasid tegevused ühe nime alla.

Efektiivse altruismi konverents on iga-aastane üritus, mida peetakse 2013. aastast alates.

2015. aastal avaldas Peter Singer efektiivse altruismi raamatu „The Most Good You Can Do“.

Eestis tegeleb selle mõtteviisi tutvustamisega MTÜ Efektiivne Altruism Eesti 

Tuntumad pooldajad

Peter Singer

Filosoof Peter Singer on kirjutanud mitmeid töid efektiivse altruismi kohta, sealhulgas:

• 1972. aastal avaldatud töö "Famine, Affluence and Morality", milles ta väidab, et inimestel on kohustus aidata neid, kes abi vajavad: "Kui meie võimuses on ära hoida millegi halva juhtumist, ilma et me sellega ohverdaksime midagi, millel on võrreldav moraalne väärtus, siis me peame moraalsusest seda tegema."
• Raamat "The Life You Can Save", milles ta väidab, et inimesed peaksid kasutama heategevuslikke hindajaid selleks, et leida, kuidas nende annetus oleks kõige efektiivsem.
• Raamat „The Most Good You Can Do“, mis kirjeldab efektiivse altruismi filosoofilist ja sotsiaalset liikumist ning milles Singer põhjendab selle pooldamist.

Ta on asutanud efektiivse altruismi mittetulundusühingu The Life You Can Save, mis edendab efektiivsetele heategevustele andmist. Peter Singer ise annetab vähemalt 33% oma sissetulekust efektiivsetele heategevustele.

Toby Ord

Toby Ord on Oxfordi ülikooli eetik. Ta edendab konsekventsialistlikku eetikat ja tegeleb globaalse vaesuse ning katastroofiliste riskide vähendamisega. Ta asutas organisatsiooni Giving What We Can, mis julgustab inimesi andma vannet annetada 10% oma sissetulekust heategevusele. Ta elab umbes 25 000 euro (27 000 USA dollari) eest aastas ja annetab ülejäänud osa sissetulekust heategevusele.

William MacAskill

William MacAskill on Oxfordi Lincolni ülikoolis dotsent. Ta on ka organisatsiooni 80 000 Hours asutaja ja president ning organisatsiooni Giving What We Can kaasasutaja ja asepresident. MacAskilli vanne on annetada kõik, mis tema sissetulekus ületab 32 870 eurot aastas, organisatsioonidele, mis tema arvates teevad kõige rohkem head, sealjuures arvestades inflatsioonimäära ja elatustasemega. Tema lubadus tähendab umbes 60% oma eluaja sissetulekute äraannetamist.

Kriitika

David Brooks on seadnud kahtluse alla selle, kas kaugemates riikides elavaid lapsi tuleks kohelda samamoodi ja moraalselt võrdsetena läheduses elavate lastega. Tema väidab, et moraal peaks olema "seesmiselt õilistav".

Ajakirjas Jacobin väitis Mathew Snow, et efektiivne altruism "palub inimestel kasutada oma raha, et võimaldada eluks vajalik nendele, kes seda meeleheitlikult vajavad, kuid ei ütle sõnagi süsteemi kohta, mis üldse määrab, kuidas need eluks vajalikud asjad on toodetud ja jaotatud".

Mõtted ja ülesanded

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Tere seekord annan ma teile, lugejatele nõu. Seda postitust võiksid sa lugeda, siis  kui sa ei tea, mida oma eluga peale hakata või kui sa tahad oma unistusi täita või kui sa tunned, et sa ei jaksa enam (mida teha?). Või, siis kui sa pole oma eluga rahul ning soovid midagi muuta.

Niisiis, ma annan teile mõned nõuanded ja soovitused, aga täitma peate te need ise. Selles ma teid aidata ei saa.

Nõuanded:

1. Mõtle, mis sa teeksid, kui sa võiksid teha ükskõik mida ja miski sind ei takistaks.

Näiteks juhul, kui sa oleksid maailmas üksinda ja sul oleks kõik maailma teadmised ja oskused. Mida sa siis teeksid?

 Kas sa mõtlesid välja?

Olgu, ütleme, et mõtlesid. 

Esiteks, PANE SEE KIRJA. Kirjutamine aitab mõtteid koondada ning ühtlasi kaob võimalus, et sa selle ära unustad. 

Teiseks, alusta vaikselt, väikeste sammudega oma unistuste poole liikumist. Sinu unistuseks on see, mis sa kirja panid. 

Isegi kui sa oma unistusteni ei jõua, siis sa oled vähemalt proovinud. Ja see on juba midagi, sest paljud loobuvad unistamisest juba enne, kui nad teada saavad, mida nad tegelikult tahavad. Ning seetõttu nad ei saagi kunagi seda, mida nad tegelikult tahavad ja nad on elu lõpuni õnnetud. Või isegi kui unistavad, siis ei vii seda täide ja pärast elu lõpupoole kahetsevad seda, mida nad ei teinud, kuid oleks võinud teha ning on õnnetud. 

2. Kas sa suudad või ei suuda (midagi teha?). Mõlemal juhul on sul õigus.

Ühesõnaga see, mida ja kui hästi sa seda teed sõltub suurel määral sinust endast. See sõltub sellest kuidas sa selle tegemisse suhtud. Sinu sisekõnest (sellest, mida sa endasse sisendad) ning, tõsi küll, mõningasel määral ka loomulikest-looduslikest ja neuroloogilistest eeldustest. Väga vähesel määral sõltub see ka muudest aspektidest. Nendest kõige suurem on haridustase.

Selleks, et teada saada, milles sa oled intelligentne, täida see test.

Ning selleks, et teada saada oma väärtused, täida see test.

Pärast neid kahte testi, leia oma unistused (kui sul neid veel ei ole) ning hakka nende poole liikuma (kui sa seda veel teinud pole. Kui oled, siis liigu nende poole lihtsalt kiiremini.).

Iga unistus on eesmärk, mis tuleb täita, kuid kunagi ei tohi lõpetada unistamist ja kõrgemate eesmärkide seadmist. Elu eesmärgiks on elada elu ilma hilisemate kahetsusteta, nautida elu, olla õnnelik. See peaks olema iga inimese kõrgeim eesmärk. Lihtsamalt öeldes lihtsalt elada ja olla vajadusel olemas (Vaata ka: Elu mõte; mõtteid raamatust „Minu elu kutse"; Roland Tokko, Harald Lepisk „Minu elu kutse"

Lõpetuseks:

Lõpetuseks lisan ma siia mõned tarkuseterad, mille võiks kasutusele võtta.

1. Proovi ja katseta erinevaid asju, ainult nii saad teada oma elu kutse.

2. Ära karda ebaõnnestuda ja eksida.

LEIA OMA ELU KUTSE. OLE ÕNNELIK JA EDUKAS.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Limnoloogia

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Ingliskeelses kirjanduses hõlmab limnoloogia (limnology) kõikide sisevete (sealhulgas vooluveekogude) eelmainitud aspektid.Limnoloogia ehk järveteadus (< kreeka limnē 'järv' + logos 'õpetus') on interdistsiplinaarne teadusharu, mis uurib nii magevee- kui soolase veega järvi, käsitledes nende bioloogilisi, füüsikalisi, keemilisi, geoloogilisi ja hüdroloogilisi aspekte.

Limnoloogia rajajaks peetakse François-Alphonse Foreli, kelle peamiseks uurimisobjektiks oli Genfi järv.

Traditsiooniliselt on limnoloogia tihedalt seotud hüdrobioloogiaga.

Kuigi termin "limnoloogia" hõlmab kõiki soolaseid- ja teisi mandriveekogusid, siis traditsiooniliselt ei kuulu limnoloogiaõpetuse alla märgalad, põhjavesi ja vooluveekogud. Seetõttu käsitletakse enamasti limnoloogiat kui mageveekogude uurimist (Wetzel, 2001).

Limnoloogia uurimus on pikaajalise akadeemilise ranguse ja laia interdistsiplinaarse ajalooga. Üks tõeliselt põnev aspekt limnoloogias on, et uurimus on pikaajalise akadeemilise ranguse ja laia interdistsiplinaarse ajalooga geoloogiliste, keemiliste, füüsikaliste ja bioloogiliste koostoimete integreerimine, mis määratlevad veesüsteeme. Ükski limnologist ei ole näitanud paremini akadeemilise sünteesi kasutamist kui George Evelyn Hutchinson, ta tegi tänapäevase limnoloogia määratlemiseks rohkem kui ükski teine ​​inimene. Aga teised veekeskkonna ökoloogid on teinud palju põnevaid teaduslikke edusamme, sealhulgas kontseptsiooni täiustamist, ökoloogilisi meetodeid haiguse tõrjele lähenemiseks, veereostuse hindamise ja kõrvaldamise meetodeid, kalapüügi juhtimise viisid, magevee elupaikade taastamine, ainulaadsete organismide säilitamine .

Iidsetel aegadel on tsivilisatsioonid sõltuvad mageveekogudest-järvedest, veehoidlatest, jõgedest ja märgaladest. Magevesi on oluline mitte ainult inimeste elu säilitamiseks, vaid ka selleks, et toetada jõukate majanduste aluseks olevaid tegevusi. Samal ajal, kui veeressursid on inimühiskondade jaoks hädavajalikud, võib nende ühiskondade tegevus reostada ja halvendada veevarusid, piirates nende kasulikke kasutusviise. Alates 1960. aastate "keskkonnaliikumise" algusest ja eriti pärast puhta vee seaduse (Clean Water Act) vastuvõtmist 1972. aastal Ameerika Ühendriikides, on põhjaameeriklased mõistnud, et tootmine, põllumajandus, mäetööstus, linnaarendus ja muud tegevused võivad mageveekogudele ohtu kujutada, ja nad on astunud samme nende ohtude vähendamiseks^[4].

Mageveekogud moodustavad ainult väikese osa Maa pindalast. Siiski on nende tähtsus joogivee pakkumises, niisutuses, kalanduses, akvakultuuris ja turismis vaieldamatu. Limnoloogia e. siseveekogusid uuriv teadus tagab vajaliku teadusliku aluse järvede ja jõgede korrashoiuks. Limnoloogia roll on siiski suurem ja fundamentaalsem. Isegi kõige varasemad limnoloogid uskusid, et neil oli ökoloogia jaoks tähtis sõnum. See jätkuv uskumus on esile tõstetud artiklite pealkirjades nagu: "Järv kui mikrokosmos" (Forbes 1877) ja "​Aerjalgsete teadus (copepodology) ​ornitoloogile" (Hutchinson 1951). Eriti järvesid on peetud väikesteks teatriteks, kus toimuvat suurejoonelist ökoloogiste interaktsioonide näitemängu, interaktsioone organismide seas ja organismide ning keskkonna vahel, saab uurida kergemini kui kusagil mujal. Järved saavad funktsioneerida nende väikeste teatritena ("mikrokosmostena" – Forbes) põhjusel, et neist on suhteliselt kerge proove võtta, sest nad on selgelt piiritletud (võrreldes maapealsete ökosüsteemidega) ja sellepärast, et tegevusala eksperimente on kerge teostada. Limnoloogiast on toimunud jätkuv informatsiooni vool teistesse ökoloogia tegevusaladesse kõikidel teaduse tasemetel, alustades kvantitatiivsete katsete tegemise metodoloogilistest probleemidest ja lõpetades kõrgelt abstraktsete kontseptsioonidega, nagu toitumisahel ja troofiline kaskaad. Üks kõige esileküündivamaid limnolooge G. E. Hutchinson on arendanud välja enamiku tänapäeva populatsiooni ja ühiskonna ökoloogia alustest. Limnoloogia on, vastupidi, saanud lähteandmeid peamiselt teoreetilisest ökoloogiast ja vähem eksperimenteerijatelt ning limnoloogia tegevusalalt välja jäävatelt ökoloogidelt. Erandiks on mereökoloogia, mis on andnud limnoloogiale mõned tähtsad metodoloogilised edasiminekud. Limnoloogia on aidanud kaasa teoreetilise ökoloogia mudelite ja eksperimentaalse uuringu ühendamisele rohkem kui ükski teine ökoloogia allharu. "Järve kui mikrokosmose" idee viitab loomulikult "ökoloogia ühtsuse" kontseptsioonile. Võib eeldada, et samad printsiibid ja seadused juhivad limnoloogilisi, mere- ja maapealseid kogukondi.

Eesti limnoloogiline uurimine

Limnoloogia kui iseseisva teadusharu alguseks Eestis tuleb pidada kompleksseid hüdrobioloogilisi uurimistöid Tallinna vesivarustuse huvides Ülemiste järvel aastatel 1904–1905 (Schneider, 1905), kuigi esimesed kalavarude uuringud seoses kalasaakide vähenemisega tegi Peipsi-Pihkva järvel Karl Ernst von Baer juba aastatel 1851–1852. Samal aastal tehti ka G. Siversi poolt Võrtsjärve ja Suure Emajõe hüdrograafiline uurimine seoses üleujutustega. Suure tähtsusega Eesti hüdrobioloogia arengus oli järvekomisjoni loomine Tartu Ülikooli juures tegutsevas Loodusuurijate Seltsis (LUS) 1905. aastal, mis sai peamiseks hüdrobioloogilisi uurimistöid läbiviivaks keskuseks kuni esimese maailmasõjani. Uuriti põhjalikult paljusid Eesti jõgesid (Emajõgi, Paala, Pedja) ja väikejärvi (Saadjärv, Pangodi, Võrtsjärv, Peipsi jt), kogudes hulgaliselt materjali nende floora, fauna ja geoloogilise ehituse kohta. Paraku ei omanud need uurimused veel kompleksset iseloomu, vaid täitsid tihti mingit kitsast ülesannet.

Esimene eestikeelne limnoloogiaalane töö oli A. Audova ja H. Bekkeri uurimus Pühajärvest (1923), milles käsitleti järve geofüüsikat ja elustikku. Koostati järve suurtaimestiku kirjeldus ning pöörati olulist tähelepanu järve fütoplanktonile ja zooplanktonile, uurides ka viimase dünaamikat. Hüdrobioloogiliste uuringute keskuseks sai Eesti Vabariigis Tartu Ülikooli juures tegutsev Eesti Vete Uurimise Komitee eesotsas Heinrich Riikojaga, keda võib tinglikult pidada ka Eesti limnoloogia rajajaks. Tema juhtimisel algasid 1925. aastal süstemaatilised hüdrokeemilised uurimistööd, millest esimeseks oli uurimus hapniku stratifikatsiooni kohta eutroofsetes järvedes (Riikoja, 1929).

Pärast sõja lõppu algasid jällegi laialdased uurimistööd, mille eesmärgiks oli hinnata peamiselt järvede kalamajanduslikku olukorda ja leida viisid nende ratsionaalsemaks majandamiseks. Limnoloogiline uurimistöö koondus nüüd peamiselt kahte kohta: Tartu Ülikooli Selgrootute ja Hüdrobioloogia õppetooli ning TA Bioloogia Instituudi (hilisem Zooloogia ja Botaanika Instituut) juurde.

Üldiselt toimusid Eesti limnoloogias ja hüdrobioloogias alates 1960. aastatest olulised muutused. Võrtsjärve limnoloogiajaam loodi 1954. aastal, hüdrobioloogia sektor Zooloogia ja Botaanika Instituudi juurde 1957. aastal. Limnoloogiajaama peahoone valmis 1963. aastal ja see asutus kujunes sisevete uuringute keskuseks. Kui senine limnoloogia oli olnud valdavalt kirjeldav, siis lihtsale kvalitatiivsele kirjeldamisele hakkasid alates 1960. aastatest lisanduma kvantitatiivsed näitajad nagu biomass ja produktsioon.

Uue hoo said 1960ndatel sisse ka geograafilised ja geoloogilised uurimused. K. Oraviku, L. Orviku, H. Kessel, R. Männil, R. Pirrus, A. Sarv ja teised uurisid ja hindasid Eesti järvesetete stratigraafiat ja jaotumist suures plaanis (Mäemets, 1971). Hinnati mitmete Eesti piirkondade järvede tihedust ja koostati uus Eesti järvede nimestik (Kask, 1964), mis sisaldas andmeid 1148 rohkem kui hektarilise pindalaga järve kohta. Monomeetriliste andmete kõrval leidus seal ka rohkesti uusi hüdroloogilisi ja hüdrobioloogilisi andmeid. Uuriti ka sapropeeli ja järvelubja keemilist koostist ning hinnati nende varusid (Veber, 1964; 1970). Ilmusid uurimused Eesti järvede ja soode peamiste kujunemisjärkude kohta Holotseenis, kasutades C14 meetodit (Ilves & Sarv, 1969; 1970). Eesti pinnavete hüdroloogiliste uuringute tulemusena eraldas T. Eipre (1967) seitse hüdroloogilist regiooni.

Eelnevate aastakümnete käigus kogutud hiiglaslik materjal koondati mahukasse ja ülevaatlikusse monograafiasse Eesti järved (1968), mille toimetuskolleegiumi kuulusid A. Mäemets, H. Simm ja E. Varep. 15 autorit annavad selles ülevaate 150 järve geograafiast, hüdrokeemiast, makrofloorast, fütoplanktonist, zooplanktonist, põhjaelusustikust ja kalastikust. Käsitlemist leidsid ka linnustik, jõevähk ning isegi arheoloogia ja folkloor. Suur materjali hulk lubas alustada ka töid järvede klassifitseerimise alal.

Seoses põllumajandusliku ja tööstusliku tegevuse intensiivistumisega ning linnade hoogsa kasvuga hakati 1970. aastail täheldama järvede hüdrokeemilises ja hüdrobioloogilises režiimis olulisi nihkeid, mis viitasid antropogeensele eutrofeerumisele. Sellele faktorile hakati rohkem tähelepanu pöörama. Ilmusid kogumikud "Antropogeenne mõju väikejärvedele" (1980), Eesti NSV järvede nüüdisseisund (1982) ja teised., kus vastavaid ilminguid põhjalikult ka valgustati. 1980ndate algusest hakkasid olulisemat tähtsust omandama ökoloogilised uurimused. Suuremat tähelepanu pöörati seejuures erinevatel troofsustasemetel toimuvatele protsessidele ja nende põhjuslikele mehhanismidele ning kahe suure järve, Peipsi ja Võrtsjärve ökosüsteemidele.

Eesti taasiseseisvumise järel toimusid suured muutused limnoloogias ja hüdrobioloogias. Senine teaduskorralduse süsteem finantseerimine muutusid oluliselt ning nõudlus akadeemia instituutide järele vähenes tunduvalt. Peamiselt jätkusid tööd varasemate materjalide üldistamise ja kokkuvõtmise alal. 1994. aastal ilmus juba 1980ndate lõpul valminud L. Saarse mahukas monograafia väikejärvede põhjasetete kohta, kus leiavad valgustamist põhjasetete koostis ja kujunemine ning biostratigraafia ja geoloogia (Caapce, 1994). Väga ulatuslike produktsioon-bioloogiliste kompleksuuringute lõpptulemuseks kujunes P. Nõgese juhtimisel (Nõges, 1994a) kokkuvõte erinevate järvetüüpide produktsiooniprotsessidest (1989–1994). Alates 1991. aastast koostatakse E. Pihu juhtimisel monograafiat "Eesti kalad", mis lisab uusi materjale kalade leviku, bioloogia ja kalastiku koosseisu kohta. Teoreetilis-teaduslike uuringute kõrval 1980.–1990. aastatel on olulist kajastamist leidnud rakendusökoloogilised ja eelkõige elukeskkonda kajastavad uuringud

Hüdroloogia

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Hüdroloogia (vanakreeka sõnadest hydōr 'vesi' ja logos 'mõiste, õpetus') on teadus, mis uurib Maa ja teiste planeetide vee liikumist, jagunemist ja kvaliteeti, kaasa arvatud veeringet, vee ressursse ja keskkonna veevarude haldamist. Teadlast, kes selle teadusharuga tegeleb, nimetatakse hüdroloogiks.

Hüdroloogia jagatakse pinnavee hüdroloogiaks, põhjavee hüdroloogiaks ja merehüdroloogiaks. Hüdroloogia valdkonda kuuluvad ka hüdrometeoroloogia, hüdrogeoloogia, valgla ohjamine ja vee kvaliteet – valdkonnad, kus vesi mängib põhilist rolli. Okeanograafia ja meteoroloogia ei kuulu hüdroloogia alla, kuna nendes valdkondades on vesi üks tähtsatest aspektidest, aga mitte ainus.

Ajalugu

Inimesed on teinud püüdeid suunata vee liikumist üle mitme tuhande aasta. Näiteks juba 4000 aastat eKr ehitati Niilusele vesiehitisi, et jõe vett suunates suurendada saagikust ja parandada maa viljakust. Mesopotaamia linnad kaitsesid end üleujutuste eest kõrgete muldvallidega. Vanad kreeklased ja roomlased ehitasid akvedukte ning Vana-Hiinas rajati niisutus- ja üleujutuskaitsevõrke.

Marcus Vitruvius kirjeldas esimesel sajandil eKr veeringeteooriat, kus sademed langevad mägedele ning läbides Maa pinna tekitavad ojad ja allikad. Teaduslikumat lähenemist kasutades kirjeldasid nii Leonardo da Vinci kui ka Bernard Palissy teineteisest sõltumatult tänapäeval tuntud veeringet. Alles 17. sajandil hakati leidma hüdroloogiliste muutujate väärtusi.

Moodsa hüdroloogia rajajad olid Pierre Perrault, Edme Mariotte ja Edmond Halley. Mõõtes sademeid, äravoolu ja äravooluala, näitas Perrault, et sademetest piisab Seine’i jõe varustamiseks. Mariotte kasutas vee voolukiiruse ja jõe ristlõike pindala mõõtmeid, et arvutada Seine'i jõe äravool. Halle näitas, et Vahemerest aurustub vesi sinna sissevoolavate jõgede veehulga arvelt.

18. sajandil hüdroloogia arenes, kuna Daniel Bernoulli leiutas piesomeetri, Bernoulli lõi Bernoulli võrrandi ja Henri Pitot omakorda Pitot’ toru. 19. sajandil arenes põhjavee hüdroloogia ning avastati Darcy seadus, loodi Dupuit'-Thiemi kaevuvalem ja Hageni-Poiseuille' kapillaarsuse võrrand.

20. sajandil asendus empiirilisus regionaalsete analüüsidega. Valitsused algatasid hüdroloogilise uurimise programme. Tähtsamateks saavutusteks olid Leroy Shermani hüdrograaf, Robert E. Hortoni maasseimbumise teooria ja Charles Vernon Theisi põhjavee võrrand, mis kirjeldab kaevu hüdraulikat.

Tänu arvutite arengule ja geoinfosüsteemidele on alates 1950. aastatest hüdroloogiale lähenetud teoreetilisemalt kui varem.

Hüdroloogia harud

• Keemiline hüdroloogia uurib vee keemilisi omadusi.
• Ökohüdroloogia uurib organismide ja veeringi vastastikust mõju.
• Hüdrogeoloogia uurib põhjavett ja selle liikumist.
• Hüdroinformaatika on infotehnoloogia kohandus hüdroloogiale.
• Hüdrometeoroloogia uurib vee ja energia liikumist maa, veekogu ja atmosfääri madalamate kihtide vahel.
• Isotoopide hüdroloogia uurib isotoopide jälgi vees.
• Pinnavee hüdroloogia uurib hüdroloogilisi protsesse, mis toimuvad Maa pinnal või selle lähedal.

Seotud valdkonnad

• Okeanograafia on teadusharu, mis uurib üldisemalt ookeane.
• Meteoroloogia uurib üldisemalt atmosfääri ja ilma, kaasa arvatud lume- ja vihmasadu.
• Limnoloogia ehk järveteadus uurib liikuvate, seisvate, looduslike, inimtekkeliste, soolaste ja magedate siseveekogude bioloogilisi, keemilisi, füüsikalisi, geoloogilisi ja muid omadusi.

Väljundid

• Piirkonna veebilansi määramine
• Põllumajandusliku veebilansi määramine
• Ripaalala taastamise projekteerimine
• Üleujutuste, maalihete ja põudade ennustamine ja ennetamine
• Reaalajas üleujutuste prognoosimine ja hoiatuste edastamine
• Põllumaa niisutuse projekteerimine
• Joogivee varustamine
• Tammide projekteerimine
• Sildade projekteerimine
• Kanalisatsiooni ja äravoolu projekteerimine linnades
• Geomorfoloogiliste muutuste nagu erosiooni ja settimise ennustamine
• Veevarude muutuste uurimine
• Saasteainete transpordiga seotud riskide uurimine

Uurimisalad

Hüdroloogia keskseks teemaks on asjaolu, et vesi liigub läbi Maa erinevaid teid mööda ning erineva kiirusega. Veeringe kõige piltlikum näide on vee aurustumine ookeanist, mille järel tekkinud pilved liiguvad merelt maale ja tekitavad sademeid. Sademete vesi jõuab jõgedesse, järvedesse või põhjavette. Osa veest aurustub ning osa jõuab tagasi ookeani, lõpetades nii ka ühe tsükli. Vesi muudab ühe tsükli käigus mitu korda oma olekut.

Hüdroloogia uurib vee liikumist eri olekutes, vee liikumist ühe oleku kestel või lihtsalt kvantifitseerib vee kogused mingis olekus. Osa hüdroloogiast keskendub otseste mõõtmiste saamisele ning osa modelleerib protsesse, et teha ennustusi ja prognoose.

Põhjavesi

• Põhjavee hüdroloogia (hüdrogeoloogia) kvantifitseerib põhjavee voolu ja lahustunud ainete liikumist.

Imbumine

Sademete pinnasesse imbumine on hüdroloogias oluline teema. Mõnel juhul imab kuiv pinnas sademeid halvemini kui märg pinnas. Teatud olukordades on imbumist võimalik mõõta infiltromeetriga.

Pinnavee voolamine

Hüdroloogia uurib pinnavee voolamist ja lahustunud ainete liikumist. Vee liikumist suuremates jõgedes uurivad ka hüdraulika ja hüdrodünaamika.

Üks olulisemaid uurimisobjekte on pinnavee ja põhjavee vastastikune mõju. Tegemist on keeruliste protsessidega ja veehulga liikumine, kas põhjaveest pinnavette või vastupidi, sõltub paljudest sellistest muutujatest nagu põhjavee tase, pinnaveekogu põhja omadused jm.

Aurustumine ja sademed

Aurustumine on oluline veeringe osa. Seda mõjutab osaliselt õhuniiskus, mida on võimalik mõõta näiteks niiskusmõõturiga. Aurustumist mõjutab ka lume, rahe või jää olemasolu.

Sademete hulka on võimalik mõõta eri viisidel: sadeveemõõturi, radari või satelliitidega.

Kaugseire

Hüdroloogiliste protsesside kaugseire pakub eri tüüpi infot, näiteks pilvkatte, maapinna niiskuse või taimkatte kohta. Kaugseiret tehakse nii maapealsete sensorite kui ka satelliitidega.

Vee kvaliteet

Hüdroloogia uurib vees olevaid orgaanilisi ja mitteorgaanilisi ühendeid nii lahustunud kui ka sette kujul. Vee kvaliteeti mõjutab selles lahustunud hapniku reageerimine orgaaniliste ühenditega, aga mõjutavad ka muud keemilised reaktsioonid. Veeproovide võtmine on tihti automatiseeritud ja proovid analüüsitakse proovivõtmise kohas.

Statistiline hüdroloogia

Hüdroloogiliste andmete, nagu sademete hulk või jõe vooluhulk, analüüsimisel on hüdroloogidel võimalik hinnata tulevasi hüdroloogilisi nähtusi. Haruldaste nähtuste prognoosimiseks analüüsitakse nende kordumisperioodi. Veel huvitab hüdrolooge ka näiteks jõgede keskmine vooluhulk aasta või aastaaja kohta.^[4]

Nende analüüside põhjal saavad insenerid ja majandusteadlased teha usutavaid riskihinnanguid. Vastavalt nendele on võimalik planeerida taristu arengut ja muid investeeringuid. Statistilist informatsiooni kasutatakse ka suurte tammide käitumiseeskirjade loomisel.

Modelleerimine

Hüdroloogiline mudel on lihtsustatud kujututis veeringi osast. Mudeleid kasutatakse peamiselt ennustuste tegemiseks ja hüdroloogiliste protsesside paremaks mõistmiseks. Eristatakse kaht peamist hüdroloogilist mudelit: andmetel põhinev ja protsessi kirjeldusel põhinev.

• Andmetel põhinev mudel kasutab n-ö musta kasti metoodikat, kus kasutatakse matemaatilisi ja statistilisi lähenemisi, et leida seos sisendi (näiteks sademete hulk) ja väljundi (näiteks äravool) vahel, proovimata analüüsida protsessi olemust. Näiteks on teada, et niiske pinnas imab vett kiiremini kui täiesti kuiv pinnas.
• Protsessi kirjeldusel põhinev mudel püüab modelleerida vaadeldud füüsikalisi protsesse. Sellised mudelid sisaldavad tavaliselt andmeid reljeefi, aurustumise, pinnavee voolamise ja teiste parameetrite kohta. Neid nimetatakse deterministlikuteks. Mudelid võivad olla pidevad või siis koostatud mingi kindla ühekordse nähtuse tarvis.

Praegused hüdroloogilised mudelid püüavad hõlmata kogu Maad ning annavad võimaluse paremini mõista hüdroloogiliste süsteemide käitumist.

Organisatsioonid

Rahvusvahelised uurimisasutused

• Rahvusvaheline veemajandusinstituut (International Water Management Institute) 
• UNESCO-IHE veeharidusinstituut (UNESCO-IHE Institute for Water Education) 

Teadusajakirjad

• Hydrological Processes, ISSN: 1099-1085 (electronic) 0885-6087 (paper), John Wiley & Sons
• Hydrology Research, ISSN: 0029-1277, IWA Publishing (formerly Nordic Hydrology)
• Journal of Hydroinformatics, ISSN: 1464-7141, IWA Publishing
• Journal of Hydrologic Engineering, ISSN: 0733-9496, ASCE Publication
• Journal of Hydrology
• Water Research
• Water Resources Research
• Hydrological Sciences Journal - Journal of the International Association of Hydrological Sciences (IAHS) ISSN 0262-6667 (Print), 2150–3435 (Online)

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Glatsioloogia

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Glatsioloogia on teadus, mis uurib peamiselt liustikke.

Glatsioloogia alla kuulub tegelikult kogu maapinnal oleva jää uurimine, kuid liustikud moodustavad sellest tähtsaima ja uurituima osa, mistõttu nimetatakse glatsioloogiat mõnikord ka liustikuteaduseks. Ei saa märkimata jätta, et glatsioloogial on ka kolmas nimetus – jääteadus.

Glatsioloogiaga tegelevad glatsioloogid. Glatsiolooge ühendab 1936. aastal asutatud Rahvusvaheline Glatsioloogia Ühing.

Tuntud glatsiolooge

• Louis Agassiz
• Sigurður Þórarinsson
• Jens Esmark
• Boriss Fedtšenko
• James David Forbes
• Mihhail Grosvald
• Aleksandr Kemmerih
• Vjatšeslav Koništšev
• Vladimir Kotljakov
• Louis Lliboutry
• Louis Rendu
• Aleksei Rudoi
• Wilhelm Sievers
• Olga Solomina
• Mihhail Tronov
• John Tyndall
• Ignaz Venetz
• Natalja Voloditševa

Tulevased teemad ja plaanid

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Lisaks varasematele teemadele on nüüdseks ära tehtud loodusvööndite, kliimavöötmete ja valitsemisvormide teemad.

Üldiselt blogi algab päevablogiga (2019 jaanuaris), siis tulevad järjest psühholoogia, geograafia, pagari eriala, poliitiline ideoloogia, usuline ideoloogia, paranormaalsus, muusikateooria, muusika ajalugu, kunstiajalugu, loovus, perekonnaõpetuse teemad, majandus, loovus, Eesti ajalugu, maailma ajalugu, ühiskonnaõpetuse teemad, paranormaalsus, lennundus, ajalugu inimeste kaupa, ökoloogia, geneetika, pangandus, valitsemisvormid, kliimavöötmed, loodusvööndid. Ühtlasi ka põhikooli geograafia ja bioloogia. Aga see pole iga kord nii: mõnikord tulevad erineva teema postitused segamini. Ning vahele võib tulla ka täiesti suvalisi teemasid.

Tulevased teemad:

1. Päevablogi

2. Minu arvamused/mõtted

3. Metsandus

4. Kalandus

5. Riietumisnormide ajalugu

6. Ajalugu inimeste kaupa

7. Muu maailma ajalugu

8. Spordialad ja nende ajalugu

9. Fotograafia ajalugu

10. Meditsiin

11. Loodus (Eluta loodus ja Elusloodus: Loomad, taimed, seened, bakterid, viirused, protistid)

12. Jahindus

13. Muud teemad

Lisaks eelnevalt mainitule üritan ma siia lisada veel erinevate ainete põhikooli ja gümnaasiumi materjale. Ning muidugi ka õppematerjale kõikidest muudest koolidest, kus ma midagi olen õppinud.

Hüpolimnion

Hüpolimnion (eesti keeles nimetatud ka alusveeks) on kihistunud veekogu (enamasti sügava järve) kõige alumine veekiht.

Üldjuhul on see kiht kõige külmem suvel ja kõige soojem talvel, mil veekogu võib olla jääga kaetud.

Sügavates parasvöötme järvedes on hüpolimnioni veemassiiv aasta ringi 4 °C ringis. Väiksematel laiuskraadidel (soojema kliimaga aladel) võib hüpolimnioni veemassiivi temperatuur olla palju kõrgem kui 4 °C.

Epilimnion

Epilimnion (ka pealisvesi) on kihistunud veekogu (enamasti järve) kõige ülemine veekiht (limnion), mis asetseb allpool oleva hüpolimnioni peal (kui eristatakse ka metalimnioni, siis viimase peal).

Epilimnion on hüpolimnioniga võrreldes soojem, enamasti kõrgema pH ja lahustunud O2 kontsentratsiooniga. Et epilimnion on veekogu kõige pealmine kiht, on see tugevasti mõjutatud tuulest ja sageli sellest tingitud turbulentsusest. Epilimnionis leiab aset lahustunud gaaside (O2 ja CO2) vahetus atmosfääriga.

Termokliin

Termokliin (ingl k thermocline, vene k слой скачка) ehk metalimnion on järsult muutuva temperatuuriga (1–3 °C ja rohkem 1 m kohta) õhuke hüppekiht suhteliselt sügavates kihistuvates veekogudes. Inversiooni nime all esineb termokliin ka atmosfääris.

Eri laiuskraadidele vastavad tüüpilised termokliinid. Madalamatel laiuskraadidel on termokliin paksem ning üleminek epilimnioni ja hüpolimnioni vahel sujuvam. Poolustele lähemal muutub termokliin õhemaks või kaob üldse

Termokliini eripära seisneb selles, et seal muutub temperatuur vertikaalsihis palju kiiremini kui sellest üleval- ja allpool asuvates veekihtides. Sellest võib mõelda kui nähtamatust tekist, mis eraldab teineteisest kaks veekihti: segunenud pinnakihi ehk epilimnioni ja rahuliku süvaveekihi ehk hüpolimnioni.

Termokliini sügavus ja paksus on veekoguti erinev ning sõltub mitmest tegurist: aastaajast, laiuskraadist, hoovustest, loodetest ning tuule mõjul tekkinud vee turbulentsest liikumisest. Olenevalt veekogu tingimustest võib termokliin olla poolpüsiv, esinedes mõne mõjuteguri muutumise, näiteks pinnakihi ööpäevaringse soojenemise ja jahtumise tõttu vaid ajutiselt.

Kihistumine

Veekogu saab tavaliselt temperatuuriprofiili järgi jaotada kolmeks osaks. Ülemises tsoonis sügavusega 50–200 m on temperatuur sarnane pinnakihi temperatuuriga, selle all paiknevas tsoonis (vahemikus 200–1000 m) on temperatuuri järsk langemine ning kõige alumises tsoonis on temperatuuri muutumine väga aeglane. Madalatel laiuskraadidel on tüüpilisteks temperatuurideks 20 °C pinnal, 8 °C 500 m sügavusel, 5 °C 1000 m sügavuselja 2 °C 4000 m sügavusel. Keskmist, suure temperatuurigradiendiga tsooni, nimetatakse termokliiniks. Väikeste ebaregulaarsuste tõttu on selle täpset sügavust vaatluse käigus raske määratleda, seetõttu tehakse kindlaks hoopis nn termokliini tsoon ehk sügavusvahemik, kus temperatuurigradient on suurem kui sellest ülal- ja allpool.^[2]

Termokliinid jagunevad ööpäevasteks (ingl k diurnal), sesoonseteks (seasonal), püsivateks (main või permanent) ning süvavee (abyssal) termokliinideks. Ööpäevane termokliin esineb pigem ookeani pealmises kihis, sesoonne umbes esimese 100 m piires, püsiv sügavusvahemikus 100–800 m ning süvaveetermokliin sügavamal.^[3]

OokeanidRedigeeri

Enamik päikeselt tulevast soojusenergiast neeldub ookeani pinnakihi esimestes sentimeetrites ning pind soojeneb, öösel kiirgub soojusenergiat kosmosesse tagasi, mille tulemusena pinnakiht taas jahtub. Lainetus segab ookeani pinna lähedast kihti, kandes sellel neelduvat soojust ka veidi sügavamale. Olenedes lainete tugevusest ning hoovuste põhjustatud turbulentsi olemasolust ookeani pinnal, võib temperatuur kuni 100 meetri sügavuseni olla suhteliselt ühtlane. Segunenud kihist allpool oleva vee temperatuur jääb ööpäevaringse temperatuurikõikumise käigus pigem stabiilseks. Sügavamal muutub temperatuur järk-järgult madalamaks ning võib põhjale lähenedes langeda ligi nulli kraadini Celsiuse järgi, kuna ookeani soolane vesi keskmise soolsusega 3,5% jahtub alles −1,94 °C juures.^[4]

Madalamatel laiuskraadidel, näiteks troopikas, on termokliin püsiv, keskmistel laiuskraadidel (parasvööde) aga püsiv, ent muutlik, varieerudes põhiliselt aastaaegade vahetumise tõttu. Talvisel ajal on pinnakiht jahedam ning termokliin vähem märgatav ja sügavamal, suvine termokliin on suurema temperatuurigradiendiga ja pinnale lähemal. Polaaraladel on veesammas pinnast põhjani suhteliselt ühtlaselt külm ning termokliin peaaegu märkamatu või puudub üldse. Lisaks termokliinile võib polaaralal esineda ka jahedama (kuni −1,6 °C) vee kiht (ingl k dicothermal layer) sellest soojemate ülemise ja alumise veekihi vahel (sügavusvahemik 50–100 m).^[2]

Kuna helikiirus sõltub tihedusest, mis omakorda sõltub temperatuurist, saab termokliini kirjeldada negatiivse helikiiruse gradiendi järgi. Seetõttu on termokliin tähtis ka allveelaevanduses: hüppekiht peegeldab sonari või mõnda muud akustilist signaali.

Sukeldudes on termokliini olemasolu võimalik jälgida ka palja silmaga, näiteks olukordades, kus põhjast tulev külmem tõusuvesi tungib läbi termokliini soojemasse pinnakihti. Kuna murdumisnäitaja sõltub temperatuurist, näeb vesi selles olukorras välja kui reljeefne klaas, milletaolisi kasutatakse läbipaistvuse vähendamiseks näiteks vannitubade akendena. Taolisi läbipaistva keskkonna mittehomogeensusest tulenevaid nähtusi võib jälgida ka näiteks lennujaamade või kõrbete teedelt tõusva kuuma õhu tõttu.

Teised veekogudRedigeeri

Termokliinid on jälgitavad ka teistes veekogudes, näiteks järvedes. Suvel on hõredama sooja pinnaveekihi ja tihedama külma vee kihi vahel õhem termokliin, kuna järve pinnal ei ole sellist segunemist nagu toimub tuule ja lainetuse mõjul ookeanides ja meredes. Seetõttu on järvedes termokliin ka stabiilsem.

Suve lõpuks võib püsiva termokliini tagajärjena tekkida hapnikupuudus sellest allpool olevates veekihtides, kuna termokliin takistab hapniku liikumist pinnakihist allapoole ning hüpolimnionis elavad organismid tarvitavad olemasoleva hapniku ära. Talve lähenedes hakkab öine jahtumine päevase soojenemise üle domineerima ning pinnaveekihi temperatuur langeb. Kui pinnakihi temperatuur on langenud nii palju, et selle tihedus ületab alumiste veekihtide tihedust, pöörduvad kihid ümber, kuna pinnakiht vajub gravitatsiooni mõjul allapoole. Liikuvus, näiteks hoovused ja tuul, aitab protsessi kiirendada. Samasugune nähtus esineb ka arktilises ja antarktilises vees, asendades pinnaveekihi uue hapnikuvaesema, ent toitainerikkama süvaveekihiga. Selline pinnakihi toitainete järsk kasv võib kaasa tuua taimhõljumi ehk fütoplanktoni vohamise. Fütoplanktoni kui veekeskkonna toiduvõrgustike alglüli^[1] kasv on aluseks ka teiste eluvormide populatsiooni kasvule.

Pinnakihi jahtudes võib selle temperatuur saavutada väärtuse, mille juures on võimalik jäätumine ning veekogu kattub jääkaanega. Kuna vee tihedus on suurim 4 °C juures, vajub see põhja ja surub hõredama vee, mis on külmumistemperatuuri lähedal, ülespoole, tekitades uue, talvise termokliini. Selline kihistumine kestab kuni kevadeni, kui jää on sulanud ja pinnavee temperatuur tõusnud vähemalt 4 soojakraadini. Kihid pöörduvad vanasse, talve-eelsesse olekusse.

Kinnistes või osalisel kinnistes veekogudes võib leiduda ka erineva olemusega termokliinisiseseid laineid. Ühel juhul on tegemist seisulainetega (ingl k erialatermin seiche), mille korral termokliin ühes ja samas asukohas mõõdetuna ajaliselt võngub. Teistsugune, ajas muutumatu laine võib tekkida reljeefsel ookeanipõhjal toimuvate voolude mõjul.

AtmosfäärRedigeeri

Ka Maa atmosfäär on temperatuuriliselt kihistunud, sisaldades kihte, milles temperatuur kõrguse tõustes langeb (negatiivne temperatuurigradient), õhukesi kihte ehk pause, milles vertikaalne temperatuurigradient on suhteliselt väike, ning kolmandaks kihte, kus temperatuur kasvab kõrguse kasvades. Maapinnale lähimas kihis ehk troposfääris on tüüpiliselt tegemist negatiivse temperatuurigradiendiga, kuna alumine atmosfäärikiht soojeneb põhiliselt Maa soojuskiirguse toimel^[5], ent Maa öise jahtumise käigus võib olukord troposfääri alumises osas pöörduda ja asenduda hoopis positiivse temperatuurigradiendiga. Viimane nähtus – olukord, kus temperatuurigradient erineb atmosfäärikihile vastavast normaalsest gradiendist – kannab atmosfäärilise termokliinina nime inversioon või temperatuuriinversioon.^[6] Inversioonikihi paksus võib olla vaid 100 m ning selle kohal jätkub troposfääri tavaline temperatuuriprofiil. Öise jahtumise mõjul tekkinud inversioonikihi stabiilsus on piiratud: normaalne temperatuurigradient taastub varsti pärast päikesetõusu, kuna maapind soojeneb ja soojendab õhku selle kohal. Soojem ja hõredam õhk tõuseb ning inversioon kaob. Taoline inversioonikiht saab tekkida ka talvel, kui päikesekiired langevad maapinna suhtes väikese nurga all ning äraantav soojusenergia ületab saadava soojusenergia hulga.

Inversiooninähtus võib kaasa tuua õhusaastatuse, kuna maapinnale lähem jahe õhk ei tõuse soojema ja hõredama kohale, mistõttu näiteks sudu hajumine on takistatud. Analoogiliselt termokliiniga käitub ka inversioonikiht eraldava kaanena ning võib takistada atmosfääris toimuvaid konvektsiooninähtusi. Kui see kaas mingil põhjusel kuskilt läbi hakkab laskma, võib tekkida äikesetorm. Külmemas kliimas võib inversiooninähtus kaasa tuua jäävihma, mis tekib tavaliselt olukorras, kus külm kiht on soojast kihist allpool (näiteks sooja frondi lähenemine).