Abüssopelagiaal

Abüssopelagiaal on maailmamere ökoloogiline vertikaalne vöönd, pelagiaali osa.

Abüssopelagiaali algab kokkuleppeliselt umbes 2500–3000 meetrist ja ulatub kuni maailmamere süvikuteni (umbes 11 000 m).

Sealsesse kihti ei jõua kunagi päikesevalgus, seetõttu puuduvad seal ka taimed.

Abüssiopelagiaali elustik on suhteliselt liigivaene, seal elavad organismid peavad taluma ülisuuri rõhkusid (300–1100 at).

Kitsamas tähendus peetakse abüssopelagiaali all silmas sügavust kuni 6000 m, suuremate sügavustega vööndit nimetatakse siis ultraabüssopelagiaaliks.

Abüssopelagiaali all lasuvat vastavat bentaali sügavusvööndit nimetatakse abüssaaliks.

Batüpelagiaal

Batüpelagiaal on maailmamere ökoloogiline sügavusvöönd, pelagiaali osa.

Selle vööndi sügavusvahemik on 750–1000 kuni 2500–3500 m.

Batüpelagiaali peal lasub mesopelagiaal, all aga abüssopelagiaal; selle all olevat bentaali osa nimetatakse batüaaliks.

Batüaal

Batüaal on maailmamere ökoloogiline sügavusvöönd, bentaali osa.

See asub merepõhja sügavusel 500...1000 (3000) m.

Geomorfoloogilisest aspektist vaadatuna asub see bentaali osa maailmamere mandrinõlval.

Batüaali ei ulatu valgus ning seetõttu puudub seal ka floora.

Batüaali kohal lasuvat veemassiivi nimetatakse batüpelagiaaliks.

Sublitoraal

Sublitoraal on maailmamere bentaali ökoloogiline sügavusvöönd, litoraali üks kolmest põhiosast (teised on supralitoraal ja eulitoraal).

Sublitoraal algab vahetult pärast eulitoraali lõppemist ehk mõõnavee alampiirist kuni umbes 200 m sügavusele, ühtudes enamasti ka šelfi lõppemisega.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Bentaal

Mikropilt tüüpilistest bentaali organismidest

Bentaal (kreeka sõnast benthos 'sügavus') on veekogu (ookeani, mere, järve või jõe) põhi organismide elukeskkonnana. See hõlmab veekogu põhjapinna, põhjasetete ülakihid ja põhjalähedase vee umbes 0,5 m kõrguseni.

Sügavusvööndid

Bentaal jagatakse meredes järgmisteks sügavusvöönditeks:

• supralitoraal
• eulitoraal (ka litoraal sensu stricto)
• sublitoraal
• pseudoabüssaal
• batüaal
• abüssaal

Järvedes eristatakse kahte sügavusvööndit: litoraali ja profundaali.

Jõgedes aga ripaali ja mediaali.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Paakjää

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Paakjää on polaaraladel ookeani pinda kattev ühes tükis jää.
.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Hüdrotermid

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Ookeanide põhjas olevad mustad tossutajad on tüüpilised hüdrotermid

Hüdrotermid on maailmamere põhjas olevad kuumaveeallikad. Tavaliselt on hüdrotermide tegevus seotud vulkanismiga.

Üheks tuntuimaks hüdrotermitüübiks on ookeanipõhja avanevad mustad tossutajad.

Hüdrotermid on huvitavad eriti selle tõttu, et nende ligiduses on suhteliselt mitmekesine elustik, mille toiduahelad baseeruvad kemosünteetiliste arhede ja bakterite tegevusel.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Pelagiaal

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Pelagiaal ehk avavesi (kreeka sõnast pelagikos 'meri') on veekogu (ookeani, mere, järve) veemass, mis pole mõjutatud rannikust ja veekogu põhjast, ja mida asustavad avaveelised (pelaagilised) organismid. Nende organismide kogumit nimetatakse pelagoseks.

Pelagiaali saab liigestatuse alusel jagada kaheks ökoloogiliseks vööndiks: vertikaalseks ja horisontaalseks vööndiks.

Mere ökoloogilised vööndid

Meredes eristatakse tavaliselt nelja vertikaalvööndit:

• epipelagiaal (0–200 meetrit) on eufootiline kiht, kus areneb fütoplankton
• mesopelagiaal (200–1500 m)
• batüpelagiaal (1500–3000 m)
• abüssopelagiaal (>3000 m)

Mõnikord tuuakse välja ka hadopelagiaal, mis asub sügavamal kui 6000 m.

Horisontaalvööndeid on kaks:

• neriitiline vöönd
• ookeaniline vöönd

Järve ökoloogilised vööndid

Järvede puhul räägitakse limnopelagiaalist, kus eristatakse kolme vertikaalvööndit:

• epilimnion
• metalimnion ehk termokliin
• hüpolimnion

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Eulitoraal

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Eulitoraal on loodete vahelmine ala (vöönd), ehk tõusuvee ülempiirist kuni madalvee alampiirini.Eulitoraal ehk loodetevöönd (ka litoraal kitsamas mõttes) on maailmamere bentaali ökoloogiline sügavusvöönd, litoraali üks kolmest põhiosast (teised on supralitoraal ja sublitoraal).

Mõnedes meredes, näiteks Läänemeres, kus loodete mõju on väike, eulitoraal puudub ja veetaseme kõikumise ala nimetatakse pseudolitoraaliks.

Järvede puhul peetakse eulitoraali all silmas veetaseme kõikumise vööndit.

Mandrilava ehk šelf

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Mandrilava

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Mandrilava

Mandrilava ehk šelf on mandrilise maakoore osa, mis on maailmamere poolt üle ujutatud.

Mandrilava on küll vee all, kuid sellel on mandriga sama geoloogiline ehitus, mistõttu võib mandrilava geoloogilises mõttes pidada osaks mandrist.

Mandrilava laius on keskmiselt 70 km, kuid võib varieeruda mõnekümnest meetrist 1500 kilomeetrini. Kõige laiem mandrilava on Põhja-Jäämeres Siberi rannikust põhja pool. Enamasti on mandrilava tasandikulise pinnamoega. Hilises geoloogilises minevikus (jääajal) on suur osa mandrilavast olnud osa maismaast. Seda tõendavad üleujutatud jõeorud ja rannamoodustised. Ka lehtersuudmed ehk estuaarid on üleujutatud jõeorud. Kohtades, kus ookeani suubuvad jõed, tekivad veealused kanjonid.

Mandrilava läheb üle tunduvalt suurema kallakusega mandrinõlvaks. Mandrilava keskmine kallakus mere suunas on umbes kümnendik kraadi. Üleminek mandrilavalt mandrinõlvale on keskmiselt 135 meetri sügavusel. Esineb siiski ka tunduvalt sügavamaid üleminekuid. Antarktise ümber on mandrilava piir umbes 350 meetri sügavusel.

Mandrilaval asuvaid meresid nimetatakse šelfimeredeks. Šelfimered on näiteks Kollane meri, Läänemeri ja Pärsia laht.

Seda võib vaadata ka loodusvööndi ja/või mikroökosüsteemi ehk bioomina.