Marilyn Monroe (sünninimega Norma Jeane Mortenson, teiste nimedega Norma Jeane Baker, Norma Jeane Dougherty, Norma Jeane DiMaggio, Marilyn Monroe Miller; 1. juuni1926Los Angeles, California osariik – 5. august1962 Los Angeles, California osariik) oli USA näitleja, laulja ja modell. Teda on nimetatud 20. sajandi üheks kuulsaimaks naisnäitlejaks ja seksisümboliks.
Aastal 1953 oli ta esimene ajakirja Playboy kaanetüdruk.
Tuntud on Monroe esinemine president John F. Kennedy sünnipäeval Madison Square Gardenis 1962. aastal, kui ta esitas laulu "Happy Birthday, Mr. President". Kennedy kinkis Monroele kuldse Rolexi kella graveeritud isikliku pühendusega. Ajakirjanduses on palju spekuleeritud Kennedy ja Monroe võimaliku intiimsuhte üle, kuid selle kohta pole tõendeid.
Ööl vastu 5. augustit 1962 leiti Marilyn Monroe oma Los Angelese Brentwoodi kodust surnuna. Ametlik surmapõhjus oli unerohu üledoos. Tema surma kohta on käibel mitmed vandenõuteooriad.
Marilyn Monroe: Seksisümboli tõus ja langus
Ekraanipilt 1953. aasta filmist "Härrasmehed eelistavad blonde".Foto: Wikipedia
Norma Jean Mortensen, kes sai üleilmselt tuntuks Marilyn Monroe nime all, sündis 1. juunil 1926. aastal Los Angeleses, California osariigis. Talle anti hiljem ema perekonnanimi ning ta ristinimeks sai Norma Jeane Baker.
Norma Jeane’i lapsepõlv oli keeruline. Tema ema ja emapoolsed vanavanemad saadeti vaimuhaiglatesse ning tüdruk liikus ühest kasuperest teise. Norma Jeane abiellus 16aastaselt oma naabri, James Dougherty’ga, kes liitus mereväega ning saadeti Teise maailmasõja ajal Vaikse ookeani lõunaossa.
Fotogeense Norma Jeane’i avastas üks fotograaf California laskemoonatehasest, kus neiu töötas. Peagi sai Norma Jeane’ist edukas modell. Ta lahutas oma abielu 1946. aasta juunis ning kohe pärast seda sõlmis ka töölepingu filmikompaniiga 20th Century Fox.
Marilyn Monroe - toona veel brünett Norma Jeane Baker - 1944. aastal.Foto: Wikipedia
Võtab uue nime
Näitlejakarjääri alguses värvis Norma Jeane oma pruunid juuksed blondiks ja võttis omale uue nime – Marilyn Monroe. Monroe oli tema vanaema perekonnanimi. Pärast mitmeid väikeseid ning märkamatuid rolle erinevates filmides õnnestus tal läbi lüüa põnevikuga „Niagara“ (1953), kus ta mängis noort abielunaist, kes plaanis oma abikaasa mõrvata.
Pärast peaosi filmides „Härrasmehed eelistavad blonde“ ja „Kuidas abielluda miljonäriga“ (mõlemad filmid lasti välja samuti 1953. aastal) sai temast üks populaarsemaid ning ühtlasi nõutumaid näitlejannasid Hollywoodis.
1954. aasta jaanuaris abiellus Marilyn pesapallitähe Joe DiMaggioga. Kuigi väliselt jätsid nad ideaalse paari mulje, oli tegelikkus midagi muud. DiMaggiole ei meeldinud, et Marilyni kujutatakse seksisümbolina. Nad lahutasid juba sama aasta oktoobris, kuid jäid head sõpradeks.
1950. aastate keskel otsustas Marilyn vahetada kurssi. Ta ei tahtnud enam mängida blonde sekspomme ning valis seepärast tõsisemaid rolle. Samuti asus ta näitlemist õppima kuulsasse New Yorgi Actors’ Studiosse.
Eraelu kukub kokku
Tema tõsisemad osatäitmised võeti hästi vastu, kriitikutele meeldis eriti tema 1959. aasta film „Džässis ainult tüdrukud“. Samal ajal lagunes aga tema eraelu – 1961. aastal lahutas ta oma kolmanda abielu näitekirjaniku Arthur Milleriga ning samal aastal kirjutati ta kahel korral haiglasse sisse, et jälgida ta tema vaimset tervist.
1962. aasta suvel lõpetas filmikompanii Fox Marilyniga töölepingu, kuna näitlejanna polnud korduvalt tulnud uue filmi „Something’s Got to Give“ võtetele. Marilyni viimaseks filmiks jäi „The Misfits“ (1961).
Marilyni surnukeha leiti 5. augustil 1962 oma kodust Brentwoodist. Ta oli võtnud unerohu üledoosi. Ta oli 36 aastat vana.
Vandenõuteooriad:
Ühe vandenõuteooria kohaselt tegi Marilyn Monroe enesetapu, sest tal oli probleeme vaimse tervisega.
Marilyn Monroe tapeti sest ta oli kohtunud tulnukatega.
Teda ei tapetudki, Marilyn Monroe tapmine lavastati, et ta saaks elada ilma pideva meedia tähelepanuta.
Martin Luther King, Jr (15. jaanuar 1929 - 4. aprill 1968) sündis Michael Luther King, Jr, kuid hiljem oli tema nimi muudetud Martiniks. Tema vanaisa alustas pere pikka ametiaega Atlanta Ebenezeri baptistikoguduse pastorina, teenides aastatel 1914–1931; tema isa on töötanud sellest ajast kuni tänapäevani ning 1960. aastast kuni surmani tegutses Martin Luther kaaspastorina. Martin Luther käis Gruusias eraldatud riigikoolides, lõpetades keskkooli viieteistkümneaastaselt; ta sai B. A. kraadi 1948. aastal Atlanta väljapaistvas neegrite õppeasutuses Morehouse Collegeis, mille olid lõpetanud nii tema isa kui ka vanaisa. Pärast kolmeaastast teoloogilist uurimist Crozeri teoloogilises seminaris Pennsylvanias, kus ta valiti valdavalt valge vanemklassi presidendiks, omistati talle B.D. 1951. aastal Crozeris võidetud stipendiumiga õppis ta Bostoni ülikoolis kraadiõppes, lõpetas 1953. aastal doktorikraadi ja sai kraadi 1955. Bostonis tutvus ta ja abiellus Coretta Scottiga - noore naisega, kes on haruldane intellektuaalne ja kunstilised saavutused. Perre sündis kaks poega ja kaks tütart.
Aastal 1954 sai Martin Luther King Alabamas Montgomery Dexteri avenüü baptisti kiriku pastoriks. Oma rassi liikmete kodanikuõiguste tagamisel alati tugev töötaja oli King selleks ajaks Värviliste Inimeste Edendamise Riikliku Assotsiatsiooni täitevkomitee liige, mis on omalaadne juhtiv organisatsioon rahvas. Seejärel oli ta 1955. aasta detsembri alguses valmis aktsepteerima Ameerika Ühendriikide esimese suure neegrite vägivallatut meeleavaldust - bussiboikotti, mida Gunnar Jahn kirjeldas oma laureaadi auks peetud esitluskõnes. Boikott kestis 382 päeva. Pärast seda, kui USA ülemkohus oli tunnistanud põhiseadusevastaseks busside eraldamist nõudvad seadused, sõitsid neegrid ja valged 21. jaanuaril 1956 bussidega võrdsetena. Nendel boikoteerimise päevadel arreteeriti King, tema kodu pommitati, teda vägistati isiklikult, kuid samal ajal tõusis ta esimese astme neegrijuhiks.
Aastal 1957 valiti ta Lõuna kristliku juhtimiskonverentsi, organisatsiooni, mis loodi uue juhtimise tagamiseks praegu kasvavale kodanikuõiguste liikumisele, presidendiks. Selle organisatsiooni ideaalid võttis ta ristiusult; selle operatiivsed tehnikad Gandhist. Üheteistkümne aasta jooksul vahemikus 1957–1968 sõitis King üle kuue miljoni miili ja rääkis üle kahekümne viiesaja korra, ilmudes kõikjale, kus oli ebaõiglust, protesti ja tegutsemist; ja vahepeal kirjutas ta viis raamatut ja arvukalt artikleid. Neil aastatel juhtis ta Alabamas Birminghamis massiivset protesti, mis köitis kogu maailma tähelepanu, pakkudes seda, mida ta nimetas südametunnistuse koalitsiooniks. ja inspireerides oma “Kiri Birminghami vanglast”, neegrite revolutsiooni manifesti; ta kavatses Alabamas sõita neegrite valijaks registreerimiseks; ta juhtis 250 000 inimese Washingtoni rahumeelset marssi, kus ta edastas oma pöördumise “Mul on unistus”, ta vestles president John F. Kennedyga ja tegi kampaaniat president Lyndon B. Johnsoni nimel; ta arreteeriti kakskümmend korda ülespoole ja rünnati vähemalt neli korda; talle omistati viis aumärki; ajakiri Time pani sellele nime 1963. aastal; ja temast sai mitte ainult Ameerika mustanahaliste sümboolne juht, vaid ka maailmakuju.
Kolmekümne viie aasta vanuselt oli Martin Luther King, noorem, noorim mees, kes oli saanud Nobeli rahupreemia. Kui teda valimisest teavitati, teatas ta, et kavatseb 54 123 dollari suuruse auhinnaraha üle anda kodanikuõiguste liikumise edendamiseks.
4. aprilli 1968. aasta õhtul Tennessee osariigis Memphises oma motelliruumi rõdul seistes mõrvati ta mõrvades protestimarsruudiks kaastundes selle linna silmatorkavate prügitöötajatega.
Ku Klux Klani embleem, "Mystic Insignia of a Klansman" ehk "verepisararist". Hetkel kasutusel vähemalt klannil nimega The White Camelia Knights of the Ku Klux Klan. Keskel verepisar, mis sümboliseerib Jeesus Kristuse ristil valatud verd, kodusõjas langenud Konföderatsiooni sõdurite verd, kuriteo ohvriks langenud süütu naisohvri verd ja valge rassi verd. Rist on samasugune nagu ristisõdijatel ja sümboliseerib ristiusku.
Ku Klux Klani nimi tuletati kreeka keeles ratast tähendavast sõnast κύκλος (kyklos). Väidetavalt Reed pakkus nimeks Kyklos ja Kennedy lisas sellele sõna clan, mis šoti keeles tähendab suguvõsa. Teisal väidetakse et John B. Kennedy pakkus välja mõlemad sõnad, aga James R. Crowe muutis sõna kyklos vormi kuklux.[4] Algselt liikumine keskendus võitlemisele põhjaosariikidest tulnud õnneotsijate ja uusasukatega (carpetbaggers) ning Vabariikliku Parteiga (inglise keelesThe Republican Party) liitunute ja Uniooni poolele ära karanud lõunaosariikide valgete (scalawags) ülejooksikutega. Viimaseid peeti KKK-s ja muude Konföderatsiooni pooldajate poolt riigireeturiteks ja poliitiliselt moraalselt nõrkadeks, kes valisid pooli vastavalt oludele.
Konföderatsiooni osariigid. Ku Klux Klani sünnipiirkond oli Tennessee ja pealinn Nashville.
Klannide aatemaailma põhiteemadeks on valge rassi ülimuslikkus, antisemitism, antikatoliikus (eriti 1920ndatel), Uniooni vastalisus, homoviha, antikommunism ja (mitte-valge) immigratsiooni vastalisus ning sellest lähtuvalt "sünnipärase valge ameerikluse" rõhutamine. Liikmete endi väitel on põhisuundadeks vastuseis kuritegevusele, illegaalsele immigratsioonile ja samasooliste abielule. Paljudel neist rühmitustest on sidemeid neonatside ja skinheedidega.
Läbi ajaloo on KKK kurikuulus eelkõige mustanahaliste kodanikuõiguste mahasurumise tõttu.
Organisatsiooni tegutsemisviiside hulka kuuluvad terror, vägivald, jõuguvõimu demonstratsioonid, lintšimine, mis on suunatud eriti USA neegrite ja muude KKK põlu all olevate gruppide (näiteks katoliiklaste ja juutide) vastu.
Kuna Ameerika Ühendriikides oli mitte-valgete diskrimineerimine mitteametlikult aksepteeritud valitsuse tasemel vähemalt 1950ndateni, siis KKK jätkas lintšimisi praktiliselt karistamatult kuni 1960ndateni. Alles tugevate kodanikuõigus-organisatsioonide tekkimisel oli föderaalvalitsus sunnitud klannide tegevusse avalikult sekkuma.
Läbi ajaloo on olnud kolm Ku Klux Klani. Esimene neist loodi 1865. aastal ning tegevus soikus 1870. aastatel. Sellesse lõunaosariiklaste organisatsiooni, mis ei sallinud neegreid, juute, katoliiklasi, immigrante ega ka põhjaosariiklasi, kuulus ligi 550 000 inimest. Organisatsiooni vägivaldsete meetodite tõttu alustasid nii USA riigi kui ka osariikide valitsused nende vastu võitlust, mille tagajärjel lõpetas organisatsioon tegevuse. Ometi jätkus näiteks lintšimine ka ilma Ku Klux Klanita ja kõige kõrgem oli nende arv 1892. aastal.
Teine Ku Klux Klan loodi 1915. aastal ja see kujunes massiorganisatsiooniks: KKK kuldajal 20ndatel ulatus liikmete arv 6 miljonini (1924), osade allikate järgi kuulus organisatsiooni iga seitsmes ameeriklane. Valitsusringkonnad, ajakirjandus ja juudi kogukond hakkasid Ku Klux Klani süüdistama rassilises ja religioosses sallimatuses ning vägivallas. Osa organisatsiooni juhtidest mõisteti süüdi kuritegudes ning see kahjustas organisatsiooni mainet. 1930. aastaks oli liikmete arv kahanenud 30 000-le ja 1944. aastal lõpetati pankroti tõttu tegevus.
Ku Klux Klan loodi kolmandat korda 1950. aastatel ja tegutsetakse tänapäevalgi. Selle liikmete arv on 5000-8000 inimest. Ku Klux Klan ei ole kunagi olnud ühtne organisatsioon, vaid koosnenud hulgast lõdvalt, mitte rohkem kui nime abil seotud rühmitustest.
Organisatsiooni liikmed kannavad valgeid teravatipulisi mütse, millel on silmakohad välja lõigatud. Oma öistel kogunemistel viiakse läbi salariitusi, mille käigus näit põletatakse riste.
Teise klanni aegne vanne
Teise Klanni ajal võeti liikmeid vastu järgmiste sõnadega:
"Sinu sõbrad on seletanud, et oled sündinud Ameerika kodanik ja soovid töötada koguduse, linna, riigi ja maa huvide eest, et sa ei näita poolehoidu mingisugusele väljamaa valitsusele, poliitilisele parteile või liikumisele ja ebakristlikule usule, et sul on aus kutse ja usud:
ristiusu sisse;
valge tõu ülekaalu ja ei salli abielu valgete ja neegrite vahel;
kaitset ja süütust;
Ameerika isamaalaste ühendusse;
meie riigiõiguste ja seaduste ainuvalitsusse;
kiriku ja riigi lahutamisse;
vabadust sõnas ja kirjas;
Ameerika töö ja kapitali lähemat ühinemist;
põhjuste ärahoidmisse, mis viib lynchi ja vägivallategudeni;
tarbetute streikide ärahoidmisse, mis tekivad väljamaa agitaatorite mõjul;
kuritegelike elementide poolt korda saadetud eraomanduste põletamise ja hävitamise ärahoidmisse;
sisserändamiste vähendamise vajadusse.
Meie vajame tungivalt mehi, kelle vanne on murdmatu.
Selle usutunnistuse ja su sõprade soovil anname sulle võimaluse saada vägevaima salajase mittepoliitilise organisatsiooni liikmeks. Ja nüüd täida oma kohust kartmata ja kahtlemata."
Klanni liikmed jagunesid rüütliteks, audaamideks ja ristisõitjateks. Ristisõitjateks võisid astuda ka protestantidest välismaalased, katoliiklasi ja juute klanni ei võetud. Sisseastumismaks oli 10 dollarit.
Mina seda ettevõtmist ja rassismi ei toeta. On võimalik, et Martin Luther King Jr. tapja kuulus sellesse rühmitusse.
Teise maailmasõja ajal teenis Kennedy USA mereväes. Ta oli algul nooremleitnant ja teenis torpeedokaatri PT-109 kaptenina. 2. augustil1943 rammis Jaapani hävitaja Amagiri seda ja see uppus. PT-109-l oli parajasti 13 meeskonnaliiget, kellest hukkus 2 ja ka haavata sai 2 meest (mõlemad paranesid hiljem). Kennedy organiseeris meeskonna evakueerumise läheduses asuvale asustamata Ploomipudingi saarele, mida hiljem hakati kutsuma Kennedy saareks, ja hiljem pisut kaugemal olevale suuremale Olasana saarele, kus leidus kookospalme ja vett. Selle kangelasteo eest ülendati Kennedy leitnandiks ja teda autasustati Mereväe ja Merejalaväe medaliga.
John Kennedy oli demokraat. Ta kandideeris 1946Esindajatekotta tugeva demokraatliku meelsusega valimisringkonnas pärast seda, kui eelmine saadik James Curley loobus oma kohast, et saada Bostoni linnapeaks. Kuigi Kennedyl polnud varasemat poliitikukogemust, võitis ta ikkagi. Esindajatekojas oli ta 6 aastat ja sel ajal paistis ta silma isemeelsusega, hääletades korduvalt niinimetatud partei liinist teistmoodi.
1952 kandideeris Kennedy senatisse ametisoleva senaatori Henry Caboti vastu. Ta võitis valimised 51,34%-ga 48,35% vastu. Ta oli senaator 1953–1960.
Presidendiks valimine
1960. aasta presidendivalimistel võitis ta Richard Nixonit ja sai presidendiks. Kennedy poolt hääletas 49,7% ja Nixoni poolt 49,5% valijaist, aga Kennedy kogus 303 valijameest Nixoni 219 vastu. Kennedy oli kõige noorem mees, kes kunagi USA presidendiks valitud, ja ta astus ametisse pärast Dwight Eisenhowerit, kes oli oma ajal vanim, kes USA presidendiks valitud (hiljem on veel vanemana valitud Ronald Reagan ja Donald Trump).
Tegevus presidendina
John Kennedy vapp
17. aprillil1961 toimus Sigade lahe dessant, mille organiseerimist alustati juba enne Kennedy ametiaega. 1500 väliskuubalast maabus Sigade lahes eesmärgiga kukutada Fidel Castro. 19. aprilliks oli ülestõus maha surutud ja selles osalenud üldiselt vangi langenud. Kennedy pidi astuma Kuuba valitsusega läbirääkimistesse ja kahe kuu pärast vabastas Kuuba vangid 53 miljoni USA dollari väärtuses toiduainete ja arstiabivahendite vastu.
Kennedy otsis seejärel võimalusi Castro mõrvamiseks ilma USA valitsuse ametliku sekkumiseta; muuhulgas pidasid ametiasutused läbirääkimisi maffia esindajatega, kellel olid Kuubal suurejoonelised ärihuvid. Samas ei kiitnud ta heaks vägede ülemjuhatuse ja kaitseministeeriumi poolt 1962. aastal välja käidud operatsiooni "Põhjalaaned" ("Northwoods"), mille raames pakuti välja mitmeid valelipurünnakute stsenaariumeid USA sihtmärkide pihta, et luua ajend Kuuba ründamiseks.
Kennedy presidendiksoleku ajal toimus Kuuba raketikriis. Oma 22. oktoobril 1962 peetud kuulsas kõnes, milles ta kriisi puhkemisest teada andis, kuulutas ta muuhulgas välja Kuuba mereblokaadi ning lubas anda vastulöögi Nõukogude Liidu territooriumi pihta, juhul kui Kuubale paigutatavate tuumarakettidega teisi riike rünnatud oleks. Kennedy õnnestus läbirääkimiste teel Nõukogude poolega, sh. otsevestlustes Nikita Hruštšoviga kriis kiiresti lahendada.
Ühe oma viimase tuntuma kõnega esines Kennedy 10. juunil 1963, kui ta rääkis Washingtonis Ameerika Ülikoolis teemal "Rahu strateegia". Selles kõnes lubas Kennedy, et USA loobub tuumakatsetustest atmosfääris, seni kuni ka teised riigid sellest kinni peavad, ning avaldas lootust, et võidurelvastumisele õnnestub piir seada, viidates ka võimalusele üldse relvadest loobuda. Samuti kutsus ta üles tugevdama ÜRO rolli konfliktide lahendamisel ja ära hoidmisel ning väljendas usku maailmakorda, kus "nõrgad ei pea kartma ja tugevad on õiglased".
Juba oma ametisoleku esimesel aastal oli Kennedy ellu kutsunud vabatahtlike Rahukorpuse (Peace Corps) programmi.
Tähelepanu on pälvinud ka Kennedy poolt 4. juunil 1963 välja antud seadlus (Executive Order) nr 11110, mis lakooniliselt üht varasemat seadlust täiendades andis USA rahandusministeeriumile õiguse väljastada hõbedaga tagatud paberraha.
Mõrv
John Kennedy mõrvati Dallases. Ametliku versiooni kohaselt oli mõrvariks Lee Harvey Oswald. Seda on korduvalt kahtluse alla pandud. Väärib mainimist, et Oswald tapeti hämara taustaga ööklubiomaniku Jack Ruby poolt juba 24. novembril 1963, kui teda parajasti politseijaoskonnast vanglasse üle hakati viima. Oswald asus töökohale kooliõpikute laos, kus atentaadi ajal viibis, alles 15. oktoobril 1963; s.o pärast Kennedy Dallase visiidi väljakuulutamist. Seejuures vallandati eelmisel päeval lao 8 töötajat. Ei kuriteo toimepanemise ega selle organiseerimise eest ei ole kedagi süüdi mõistetud. USA Kongressi Esindajatekoja poliitmõrvade erikomisjon otsustas 1979. aastal, et Kennedy mõrva puhul oli ilmselt tegu vandenõuga, mitte ainumõrvariga.
Aastaid hiljem avalikuks tulnud ametlikest allikmaterjalidest on teada, et krüptoloogilise side alal töötanud USA armee reamees Eugene Dinkin lahkus 4. novembril 1963 ilma loata oma tööpostilt Metzi linnas Prantsusmaal, ületas võltsitud dokumente kasutades Šveitsi piiri, ning pöördus Genfi linnas ÜRO pressibüroo poole, teatades, et president Kennedy vastu sepitsetakse CIA ja USA armee võimukoridorides vandenõud, ning andes teada ka selle hiljem aset leidnud kuriteo täpse aja ja koha. Mõned päevad hiljem pöördus ta samal teemal ka USA esinduse poole Luxembourgis. Dinkin arreteeriti 13. novembril ja paigutati psühhiaatriahaiglasse (hiljem sõjaväehaiglasse), kus teda põhjalikult uuriti.
Dinkini raport jõudis ka atentaati uuriva Warreni komisjonini, kes oma mahukas lõppraportis seda aga ei maininud. Seejuures on ilmekas, et komisjoni liikmete hulka kuulus teiste hulgas ka CIA pikaajaline väga mõjukas direktor Allen Dulles, kelle Kennedy oli pärast Sigade Lahe fiaskot vallandanud. Komisjoni liikmed määras ametisse äsja presidendi ametivande andnud asepresident Lyndon Johnson, keda paljud uurijad on samuti Kennedy mõrva vandenõuga sidunud. Muuhulgas tunnistas seda oma surivoodil eriagent E. Howard Hunt, kes oli teadaolevalt seotud nii Sigade lahe dessandi kui hiljem president Nixoni tagasi astumiseni viinud Watergate'i skandaaliga.
Paljud Kennedy mõrva üksikasjadest teadlikud inimesed hukkusid kahtlastel asjaoludel. Üheks näiteks on Kennedy perekonnale lähedane seltskonnadaam ja kunstnik Mary Pinchot Meyer, kes tapeti mööduja poolt jalutuskäigul vähem kui aasta pärast Kennedy mõrva. Pinchot Meyeri sõber Timothy Leary selgitas oma autobiograafias "Tagasipõiked" ("Flashbacks"), et Meyer oli viinud koos Kennedyga läbi arvukaid spirituaalseid seansse, mille eesmärk oli aduda külma sõja mõttetust, ning mille vältel tarvitati nii kanepit kui ka LSD-d. Pärast Kennedy mõrva helistanud emotsionaalses šokis Meyer Learyle ning teatanud talle: "Nad ei suutnud teda enam kontrollida. Ta muutus liiga kiiresti. Nad on kõik kinni mätsinud."
John Kennedy on ainuke USA president, kes on pälvinud Pulitzeri auhinna. Selle pälvis ta raamatu "Profiles in Courage" eest. Raamatu kaasautoriks, keda kaanele ei kirjutatud, oli tema lähedane nõunik ja kõnede kirjutaja Theodore Sorensen.
Eesti külastus
22.–24. mail1939 külastas John Kennedy osana Euroopa ringreisist eraviisiliselt Eestit. John F. Kennedy saabus Tallinna 22. mail Poola lennufirma LOT lennukiga ja veetis siin kaks päeva. Suure tõenäosusega peatus ta USA suursaadiku Eestis ja Lätis John C. Wiley residentsis, mis asus majas Vabaduse väljak 7 (praegune Tallinna linnavalitsuse hoone). Eestist lahkus Kennedy 24. mail Narva kaudu NSVL-i. See külastus on oluline episood Mart Sanderi romaanitsükli "Litsid" II osas.
President Kennedyl oli kaheksa õde-venda, teiste seas nooremad vennad Massachusettsi senaator Edward Kennedy ja 1968. aastal tapetud justiitsminister ja senaatorRobert Kennedy. Vanim vend Joseph, kes esialgu pidi isa järglasena poliitikuks saama, langes maailmasõjas lendurina. Kennedy intellektipuudega nooremale õele Rosemary Kennedyle sooritati 1941. aastal isa nõusolekul, kuid ema teadmata lobotoomia, mis tema vaimseid võimeid veelgi vähendas. Kennedy noorem vend Robert Kennedy mõrvati 5. juunil 1968 kohe pärast tema olulist võitu Demokraatliku Partei presidendikandidaadi eelvalimistel California osariigis.
John Kennedy oli abielus Jacqueline Kennedyga. Neil oli kaks poega, kellest üks suri esimesel eluaastal, ja kaks tütart, kellest üks sündis surnult. Ka esimene rasedus katkes. Jacqueline Kennedy oli ahelsuitsetaja, ning suri 64-aastaselt vähki. Kennedy poeg John Kennedy juunior hukkus koos oma naise Caroline'i ja naiseõega väikelennuki õnnetuses 16. juulil 1999, kui nad olid külalistena teel pulma. Ta oli kaalumas poliitiku ametit. Kennedy tütar Caroline Kennedy on diplomaat, USA saadik Jaapanis.
Kennedy kannatas krooniliste seljavalude käes ning oli ilmselt seksisõltlane.
Kennedy 45. sünnipäeva tähistamisel New Yorgi Madison Square Gardenis 1962. aastal esines talle Marilyn Monroe omaloodud lauluga "Happy Birthday, Mr. President!". Kennedy kommenteeris naljavõtmes, et võib pärast sellist kingitust poliitikast lahkuda. Tegelikult katkestas ta Monroega romantilised suhted ning juba vähem kui kolme kuu pärast hukkus Monroe kahtlastel asjaoludel.
"Olles külastanud Eestit 1939. aastal, oman isiklikke teadmisi eesti rahva pühendumisest vabadusele. Sellest andis maailmale meie päevil uue tõendi Viktor Jaanimets, Hruštšovi laevalt hiljuti põgenenud noor eesti meremees, kes oli sunnitud teenima Venemaad. Suunakem kõik oma püüdlused selleks, et ükskord eesti rahvas kerkib võidukalt esile vabas riigis." (28. oktoober 1960. Virkko Lepassalu. Riigipiir. Pegasus, 2010. Lk 94. – tsitaat pärineb vastustelegrammist tema presidendiks saamist toetanud väliseestlaste komiteele).
John Fitzgerald Kennedy:
John Fitzgerald Kennedy (29. mai 1917 – 22. november 1963) oli Ameerika Ühendriikide 35. president, kes mõrvati Dallases, Texases. Ametliku versiooni kohaselt oli mõrvariks Lee Harvey Oswald. Seda on korduvalt kahtluse alla pandud. Ei kuriteo toimepanemise ega selle organiseerimise eest ole kedagi süüdi mõistetud.
John F. Kennedy
John Kennedy kuulus mõjukasse iiri päritolu Kennedyte perekonda. Tema isa oli Joseph Kennedy. John Kennedy oli abielus Jacqueline Kennedy-Onassisega. Neil oli kaks poega, kellest üks suri esimesel eluaastal, ja kaks tütart, kellest üks sündis surnult.
John Kennedy oli demokraat. Ta oli senaator 1953–1960. 1960. aasta presidendivalimistel võitis ta Richard Nixonit ja sai presidendiks.
Tema presidendiksoleku ajal toimus Kuuba kriis.
John F. Kennedy mõrvati Dallases. Ametliku versiooni kohaselt oli mõrvariks Lee Harvey Oswald. Seda on korduvalt kahtluse alla pandud. Ei kuriteo toimepanemise ega selle organiseerimise eest ole kedagi süüdi mõistetud.
John Kennedy on ainuke USA president, kes on pälvinud Pulitzeri auhinna. Selle pälvis ta raamatu "Profiles in Courage" eest.
1939. aasta 22.–24. mail külastas John F. Kennedy Eestit.
Surm
Kennedy oli Dallases, Texases poliitilisel reisil. Kui ta koos oma naise Jacquelinega autos istus, tapeti ta kell 12.30 kohaliku aja järgi (18.30 maailmaaja järgi) lasuga pähe. Üks kuul tabas teda ka selga ja veel üks kaela. Poole tunni pärast tunnistati Kennedy surnuks. Ta oli noorimalt surnud USA president ajaloos.
JFK tapjaks on tunnistatud ainuisikuliselt Lee Harvey Oswald, kuigi 73 % ameeriklastest usub, et president langes vandenõu ohvriks. Oswald arreteeriti küll mõrvarina, kuid ta tapeti juba enne kohtu ette jõudmist.
JFK ja temaga kaasas olnud kuberner Connally (kes istus otse Kennedy ees) kehadelt leiti seitse haava. Haavade nurgad ja kuulide oletatavad trajektoorid lasevad paljude vandenõuteoreetikute meelest aimata, et tulistajaid pidi olema mitu.
Vandenõuteooriad:
John F. Kennedy mõrvaga on loodud palju vandenõuteooriaid. Vandenõuteooriatele on hoogu juurde andnud ka USA siseluure, koos oma avaldatud dokumentidega ja USA praegune president Donald Trump.
Üheks vandenõuteooriaid on, et USA salaluureteenistus CIA pidas plaani ja ka tappis presidendi. Selle põhjuseks olevat Kennedy liiga head suhted kommunistlike riikidega.
1964. aastal avaldatud Warreni komisjoni ametliku järelduse kohaselt tegutses Kennedy tapnud Lee Harvey Oswald Dallases üksi. Vandenõuteooriale viitavaid märke ei leitud. Muu hulgas paariks aastaks Nõukogude Liitu põgenenud endise merejalaväelase motiive ei üritatud toona analüüsida. Dallase linna ööklubiomanik Jack Ruby tappis vahi all viibinud Oswaldi pelgalt kaks päeva pärast Kennedy mõrva. Muu hulgas leidis komisjon, et salateenistused ei teinud presidendi kaitsmiseks piisavalt ettevalmistusi. Warreni raportit peeti aga juba algusest peale iseendale vastukäivaks.
Tulle lisas hagu 1979. aastal avaldatud USA esindajatekoja atentaatide komitee raport. Komitee hinnangul tulistas Kennedyt kaks inimest. Tõenäoliselt oli tegu vandenõuga, kuid võimalust ei uuritud atentaadi järel võimuorganite poolt piisavalt põhjalikult. Hilisemad uuringudannavad samas alust kahelda komitee kasutatud akustilise analüüsi õigsuses. Sellele vaatamata uskus veel 2013. aastal ligikaudu 62 protsenti ameeriklastest, et Oswald ei pannud roima toime üksinda.
Terepingi sõnul pole eriliselt imekspandav, et pea 54 aasta eest tuhandete kilomeetrite kaugusel tapetud inimese surm läheb korda ka eestlastele. "Ammused sündmused, eriti, kui need toimusid selles eas, kui inimene ise juba nende üle juurdles, kuid ei saanud vastust, on võrreldes lahenduse leidnud sündmustega mälus suurema "pingega". Kui keegi pakub lahendust, näiteks avalikustatakse seni salajased dokumendid, aktiviseerub toonane vastuseta jäänud olukord," märkis psühholoog.
Ei saa me läbi Donald Trumpita USA rahvusarhiivi andmetel on eelnevalt avaldatud täies mahus 88 protsenti Kennedy mõrva juurdlusega seotud dokumentidest, veel 11 protsenti osaliselt. Esimest korda näeb maailm seega ligikaudu ühte protsenti ehk 3100 juhtumiga seotud faili. Neist suurema osa saladuses hoidmise põhjusena toodi eelnevalt välja, et need polnud atentaadiga otseselt seotud. Selle asemel peegeldavat need luureinfo kogumiseks kasutatud protseduure ja selle üksikasju.
Veel eelmisel nädalal spekuleeriti seetõttu mõnes väljaandes, et Ameerika Ühendriikide praegune president Donald Trump vetostab luureagentuuride soovitusel uue info avaldamise. Kolmapäeval kinnitas ta aga Twitteris oma veendumust, et see leiab neljapäeval siiski aset. "Nii huvitav!" lisas Trump.
Praegune president viitas John F. Kennedy tapmisele põgusalt ka oma valimiskampaania käigus. Trump osutas, et keegi ei pööranud erilist tähelepanu tema vastaskandidaadi Ted Cruzi isa Rafaeli tegemisi kajastanud artiklile. Tabloidis National Enquirer ilmunud foto kujutas väidetavalt Rafael Cruzi ja Lee Harvey Oswaldit jagamas 1963. aastal New Orleansi linnas koos Castrot toetavaid lendlehti.
Tereping nentis, et eelmisel aastal ühiskonda lõhestanud valimised loovad vandenõuteooriate edasiseks levikuks tõenäoliselt soodsa pinnase. "Mida vähem on ühiskonnas usaldust ja mida suuremad vastuolud erinevate gruppide vahel, seda enam tundub surutist tundvatele rühmadele, et neile valetatakse. Valetatakse sellepärast, et mõnel grupil on seda kasulik teha. Sestap kaheldakse ametlikes teadaannetes. Kaldutakse uskuma seda, mis toetab ohvriks olemise tunnet. Polariseerumine üha süveneb ja koos sellega kahtlused," sõnas psühholoog.
Vandenõuteooriad sobivad hästi populistidele. Mida suuremad on lõhed ning polariseerumine, seda rohkem nõuab publik selgeid ja lihtsaid põhjendusi. Teooriatena sobivad hästi nii kinnitused, et mõni grupp püüab (oma huvides) ühiskonda sajandi võrra tagasipöörata kui ka väited, et tegemist on rahvusvahelise X (või Y või Z …)-grupi vandenõuga võimu saavutamiseks. Ratsionaalne mõtlemine taandub.
Info üleküllus Rahvusarhiivi esialgne plaan nägi ette dokumentide avaldamist väiksemate kogumitena. Esimest korda prooviti seda 400 faili näitel selle aasta juulis. Neid hoiustanud serverid jooksid aga ootamatult suure päringute arvu tõttu pea momentaalselt kokku. Kui see ajakirjanikel paar päeva hiljem õnnestus, selgus, et suur osa dokumentidest on loetamatud või sisaldasid suurel hulgal CIA ja FBI koodnimesid.
Ameerika politoloogid Larry Sabato ja Philip Shenon spekuleerisid veebiväljaandes Politico ilmunud artiklis, et uued dokumendid ei sisalda midagi tõeliselt revolutsioonilist. Rahvusarhiivi indeksite põhjal seostub neist märkimisväärne osa Oswaldi reisiga Mexico Citysse. Paar nädalat enne Kennedy tapmist kohtus mees seal Kuuba ja Nõukogude Liidu spioonidega. Eelnevalt avaldatud memodest on selgunud, et Oswald teatas seal ka oma kavatsusest Kennedy mõrvata.
Laialdase huvi tõttu dokumentide avalikustamist käsitlevad artiklid aga kindlasti ilmumata ei jää. Esitletava info värskuse säilitamiseks valitakse seetõttu tõenäoliselt kiirustades välja eredamad killud, mis võivad raskendada tervikpildi nägemist. Seega on küsitav, kui palju mõtestatud ja laiemat konteksti pakkuvat infot seeläbi üleüldse lähipäevil veebiruumi jõuab.
"Kuna meediakanalite vahel valitseb armutu konkurents, soovib iga kanal juurde jälgijaid. Tähelepanu tõmbamiseks ja erakorralisena näimiseks püütakse kujundada niisugusteks lugude pealkirjad. Kuid suur osa lugejaid ei jõuagi kaugemale pealkirjast. Neile on pilt selgem," nentis Tereping. Pealiskaudsus soodustab paratamatult oma eelnevatele veendumustele kinnituse leidmist.
Sellega tugevnevad uue info mõjul neis juba eelnevalt kinnistunud seisukohad. Probleemi või nähtuse mõtestamiseks valib inimene välja ainult ühe tunnuse, jättes kõrvale teised tunnused, mis annaksid kokku reaalse kogupildi.
Mida siis teha? Samas rõhutas Tereping, et vandenõudesse uskumine on äärmiselt lihtne. Seda tegevaid inimesi ei tohiks eelarvamuslikult halvustada. "Neisse tuleks suhtuda nagu ikka inimestesse, kes kipuvad uskuma lihtsaid seletusi. See ongi inimlik. /.../ Kuid vandenõuteooriate kummutamiseks tuleks jagada rohkem infot erinevate segaste asjade kohta. Teadmiste levik aitab vandenõuteooriaid kummutada, aga see on lõputu tegevus," möönis psühholoog. Kuid ka teadlased peaksid olema selles aktiivsemad
Samas on raske ka mõne vandenõuteooria otseselt valeks kuulutamine. Iga sündmuse või tõekspidamise juures on alati küsitavusi. Appi tuleb falsifitseerimine. Esitletavaid teooriaid ja hüpoteese peab proovima enne nende tõena kuulutamist ümber lükata. Selle käigus tulevad tihti välja ka nende enda see olevad vead. Lihtsamatel, igavamatel ja õigematel selgitustel on sisemisi vasturääkivusi enamasti vähem.
Üheks vandenõuteooriaks on see, et Kennedy tappis asepresident Lyndon Johnsoni poolt organiseeritud grupp. Selle põhjuseks olevat erimeelsused presidendiga ja soov ise presidendiks saada. See võis olla seotud ka USA salaluureteenistusega.
Hoiatus: See on võetud ühest filmist. Ma ei soovita küberrünnaku tegemist, kuin võin aidata seda vältida. See postitus on loodud küberrünnakute vältimiseks.
Lähtestusnupp tühistab kogu süsteemi.
Küberrünnakut juhitakse eemalt, võrgus. Kuid kõike ei juhita võrgus, näiteks tähtsaid kommunikatsioone. Neid juhitakse kinnises süsteemis. Süsteemi saab osaliselt muukida, kuid sulgemine nõuab kohalolekut.
Enne kui ma hakkan seda kirjutama, siis ma mainin ära,et see info on arvamus ning see ei pruugi olla tõene.
1.Rahanduslik kriis
Ka majanduskriis. Maailma majandus lõpetab kasvamise ning ei tõusegi enam kunagi. Selle tulemusena raha väärtus langeb ning inimesed saavad vähem raha, samas langevad ka hinnad. Lõpuks langeb ka kogu rahandus- ehk pangandussüsteem ja raha kaotatakse käibelt. See tekitab taas naturaalmajanduse (kaup kauba vastu vahetamise majandus), mis omakorda on suur tagasiminek, sest osad kauba hind määratakse vahetuskauba kaudu, kuigi see sama kaup võib olla haruldasem (ja seetõttu ka väärtuslikum) kui see, mis ta vastu saab.
2.Kaubanduslik kriis
Kaubanduslik kriis seisneb eelkõige selles, et kõigepealt kaovad suured ja pikad kaubareisid teiselepoole maailma, mistõttu ei jõua teisel pool maailma loodud kaup meieni. Järgmiseks kaovad suured ookeaniületused ja ka teisel pool ookeani tehtud kaup ei jõua meie inimesteni. Siis kaovad kõik välismaal toodetud kaubad, millele järgneb knende kaupade kadumine, mis ei ole loodud meie lähiümbruses. Ning lõpuks kõigi selliste kaupade kadumine, mis ei ole toodetud minu kodus.
3. Valitsuskriis
See on tegelikult juba alanud. Loodetavasti pööratakse see tagasi.
Kõigepealt keeratakse mingi maailmajagu sellest väljaspool asuvate inimeste jaoks lukku. Sellele järgneb riigi välismaalastele sulgemine. Siis tuleb välismaalaste riigist väljasaatmine. Sellele järgneb riigi teatud regioonide sulgemine. Siis algab inimeste vabaduste kaotamine. Sellele järgneb teisitimõtlejate ja teiste vaenulike inimeste ja organisatsioonide tagakiusamine. Sellele järgneb totaalne kontroll inimeste üle ja inimeste sulgemine hoonetesse, muuhulgas ka ranged reeglid lubatud ja lubamatu kohta.
4. Tsivilisatsiooni kokkuvarisemine
See on põhimõtteliselt eelmise järg. Rangele reeglitele järgnevad massirahutused. Need kukutavad riigi valitsuse/presidendi või, kes iganes seda riiki juhib. Uut riiki ei looda. Tekivad kogukonnad. Erimeelsuste tõttu kogukonnad lagunevad, inimeste omavahelised suhtlemine väheneb või sootuks kaob. Inimesed lähevad üksteist väga kaugele ja ei suhtle omavahel, omavaheline suhtlus kaob, perekonnad ja suguvõsad lagunevad, inimesed elavad üksikutena. Põllumajandus hävineb inimesed lähevad uuesti metsa loomi küttima ja marju korjama, tekivad väikesed kogukonnad, mis natukene hiljem lagunevad üksikuteks inimesteks.
5. Kultuuri kadumine
See on omakorda kahe eelmise järg.
Kui inimesed elavad üksikutes, siis pole neil enam aega kultuuriga tegeleda, nad tegelevad põllumajandusega. Kui põllumajandus kokku kukub, siis tegelevad nad natukene aega ka puunikerdiste ja savipottide valmistamisega. Pärast seda tegelevad nad puust ja kivist tööriistade valmistamisega, koriluse ja jahtimisega ning lõpuks ei tegele nad enam sellegagi, tule tegemise ja liha küpsetamise oskus kaob ning inimesed liigina hävinevad.
Miks ma seda kirjutasin?
Ma kirjutasin seda seetõttu, et selline sündmus kunagi ei toimuks. Lühidalt öeldes oli see, mida ma siin kirjutasin kogu inimkonna ajalugu, ümberpööratult ja väga palju lihtsustatud kujul. Ma väga loodan, et inimestega mitte kunagi midagi sellist ei juhtu. See on ju kõigest teooria (mitte kinnitatud fakt). Kuid isegi, kui midagi sellist peaks inimkonnaga kunagi juhtuma, siis loodetavasti ei juhtu see minu eluajal. Ausalt öeldes ei näe ma praegu mitte mingisugust varianti, et midagi sellist võiks juhtuda.
Seetõttu hoidke endas ikka avatud meel ja kriitiline mõtlemine. Ning pea püsti ja edasi uue ning parema tuleviku poole!!!
Mis on hulleim asi, mis võib juhtuda, kui sa sellega ei tegele?
Mida sa vajaksid sellel alal tegutsemiseks?
Mis su ideed on selle probleemi lahendamiseks?
Tahaksid sa kuulda minu soovitusi?
Seda eriti, siis kui sul on millegagi mingi probleem. Tuleks leida enda lahendus, kuid kuulata ka teiste poolt pakutud lahendusi, sest nemad võivad näha sama probleemi teise nurga alt ning leida probleemile paremaid lahendusi. Lõpuks tuleks käituda ikkagi iseenda südametunnistuse järgi. Nii, kuidas sa ise leiad, et on õige tegutseda. Tavaliselt tuleks järgida mõistust ja/või endast targemaid, kuid mõnikord, eriti subjektiivsete asjade üle tehtavate otsuste puhul, tasub järgida ka oma südame häält.
.jpg)
