Inimarengu Indeks

World map representing the inequality-adjusted Human Development Index categories (based on 2018 data, published in 2019).

██ 0.800–1.000 (very high) ██ 0.700–0.799 (high) ██ 0.550–0.699 (medium)

██ 0.350–0.549 (low) ██ Data unavailable

Inimarengu indeks (inglise k. Human Development Index, HDI) on riikide võrdlemisel kasutatav statistiline näitaja, mis võtab arvesse kolme tegurit: oodatav eluiga, haridus ja elatustase. Indeks võimaldab võrrelda inimeste elukvaliteeti riigiti. Indeks on loodud majandusteadlaste Mahbub ul Haq (1934–1998) ja Nobeli auhinna laureaadi Amartya Sen (1933) poolt 1990. aastal. Madal inimarengu indeks toob esile puudujääke heaolus ning tõmbab tähelepanu sotsiaalmajanduslikele erinevustele ja ebavõrdsusele riikides.

Arengu indikaator

Inimarengu indeks on üks paljudest meetoditest riikide järjestamiseks sotsiaalmajanduslike näitajate alusel. Inimarengu indeksile alternatiivseteks riikide arengu näitajateks on sissetuleku tase inimese kohta või näiteks majanduskasvu määr. Kasutatakse veel vaesusindeksit, mis näitab riigi vaesusastet, aga ka soolise võrdõiguslikkuse indeksit.

Metoodika

Alates 2011. aastast kasutatakse inimarengu indeksi arvutamisel kolmel koondnäitajal põhinevat metoodikat. Kolm mõõdetavat tegurit on haridus, tervis ja elustandard. Hariduse näitajateks on 1) keskmine kooliskäidud aastate arv täiskasvanute seas ja 2) keskmine eeldatav koolisüsteemis viibitud aastate arv kooli astuvate laste seas. Tervisetegurina mõõdetakse keskmist oodatavat eluiga. Elustandardit mõõdetakse normaalse elatustasemena, mille näitajaks on rahvamajanduse kogutulu (RKT) – alaliselt riigis elavate inimeste poolt loodud lisandväärtus isiku kohta Ameerika dollarites (USD).^[5] RKT lähtub antud riigi ettevõtete ja püsielanike toodetust ja võtab arvesse ka nende välismaal teenitud tulu.
Enne 2011. aastat kasutati inimarengu indeksi arvutamisel haritust kui täiskasvanute kirjaoskuse ja tasemehariduse määra ning eri tasemetel õppijate osakaalu vastavas vanuserühmas. Ent sellest loobuti, kuna enamikus arenenud maades on kirjaoskuse tase olnud maksimumi lähedal juba mitukümmend aastat. Elustandardi indikaatorina kasutati varem sisemajanduse kogutoodangut (SKT) ühe inimese kohta (ostujõudu arvestades). SKT iseloomustab antud territooriumil toodetud lõpphüvede koguväärtust (sh välisfirmade toodetut). Inimarengu indeksi kolmanda näitaja – tervise – puhul kasutati sama indikaatorit, mis varasematel aastatel – oodatavat eluiga sünnihetkel.
Indeksi väärtus asub skaalal 0–1. 0 tähendab madalaimat ja 1 tähendab kõrgeimat võimalikku inimarengu taset.
Inimarengu indeksi järgi jaotatati riigid kuni 2010. aastani kvartiilide kaupa:

• väga kõrge inimarengu indeks ( > 0,79)
• kõrge inimarengu indeks (0,69–0,78)
• keskmine inimarengu indeks (0,52–0,68)
• madal inimarengu indeks (< 0,51)

Pärast 2010. aasta metoodika muutust jaotati kõik pingeritta seatud riigid nelja võrdsesse gruppi. Igasse gruppi jäi 47 riiki või piirkonda. Esimene rühm on väga kõrge arengutasemega maade grupp, teist rühma käsitletakse kõrge arengutasemega maade grupina, kolmandat rühma keskmiselt arenenud maade grupina ja neljandat rühma madalalt arenenud maade grupina.
Igal aastal väljastab ÜRO Arenguprogramm inimarengu indeksi kõigi ÜRO liikmesriikide kohta. Aruanne tutvustab riikide arengut ühe aasta jooksul. Inimarengu indeks annab informatsiooni nii riigi kui ka seda ümbritseva piirkonna arengutasemest.

2013. aasta aruanne

2013. aastal avaldas ÜRO arenguprogramm Inimarengu aruande, mis ilmus 14. märtsil 2013. Selle aasta indeksi tulemused põhinevad 2012. aasta andmetel. Järgnevas tabelis on toodud nimekiri inimarengu indeksi järgi kõige kõrgemalt arenenud riikidest. Need on riigid, kelle inimarengu indeksi tulemus on kõrgem kui 0,79 ja mahtusid 47 riigi hulka: Märkus: Roheline nool (), punane nool (), sinine joon () näitab muutusi võrreldes 2012. ja 2011. aasta aruannete tulemustega.

Norra 0,955 () Austraalia 0,938 () USA 0,937 ( 1) Holland 0,921 ( 1) Saksamaa 0,920 ( 4) Uus-Meremaa 0,919 ( 1) Iirimaa 0,916 () Rootsi 0,916 ( 3) Šveits 0,913 ( 2) Jaapan 0,912 ( 2) Kanada 0,911 ( 5) Lõuna-Korea 0,909 ( 3) Hongkong 0,906 () Island 0,906 () Taani 0,901 ( 1) Iisrael 0,900 ( 1)

Belgia 0,897 ( 1) Austria 0,895 ( 1) Singapur 0,895 ( 7) Prantsusmaa 0,893 () Soome 0,892 ( 1) Sloveenia 0,892 ( 1) Hispaania 0,885 () Lichtenstein 0,883 ( 16) Itaalia 0,881 ( 1) Luksemburg 0,875 ( 1) Suurbritannia 0,875 ( 1) Tšehhi Vabariik 0,873 ( 1) Kreeka 0,860 () Brunei 0,855 ( 1) Küpros 0,848 ( 1) Malta 0,847 ( 4)

Andorra 0,846 ( 1) Eesti 0,846 () Slovakkia 0,840 () Katar 0,834 ( 1) Ungari 0,831 ( 1) Barbados 0,825 ( 9) Poola 0,821 () Tšiili 0,819 ( 4) Leedu 0,818 ( 1) Araabia Ühendemiraadid 0,818 ( 12) Portugal 0,816 ( 2) Läti 0,814 ( 1) Argentina 0,811 () Seišellid 0,806 ( 6) Horvaatia 0,805 ( 1)

Eesti inimarengu trendid 1990–2012

Eesti inimarengu 2012. aasta tulemus oli 0,846, mis viitab Eesti kuuluvusele kõige kõrgema arengutasemega riikide kategooriasse. Eesti paikneb 187. riigi seas 33. kohal. Sama tulemuse sai ka Andorra. Aastatel 1990–2012 on Eesti inimarengu indeksi näitaja tõusnud 0,728-lt kuni 0,846-le. See tähendab, et inimareng on Eestis tõusnud 16%. Euroopa ja Kesk-Aasia regioonide viimaste aastate keskmine on 0,77, mis paigutab Eesti regiooni keskmisest kõrgemale positsioonile. Perioodil 1990–2012 on Eesti inimarengu indeks tõusnud keskmisest kiiremini võrreldes nii väga kõrge inimarengu tasemega riikidega kui ka kõrgelt arenenud riikidega ning läheneb väga kõrge inimarengu tasemega riikide keskmisele tulemusele. Eesti riigi arengutempo on võrreldav Lõuna-Korea omaga.
Haridustaseme osaindeksi järgi on Eesti riik ületanud väga kõrge inimarengu taseme, kuid selline tase on püsinud juba 2004. aastast. Tervise osaindeksi (keskmise oodatava eluea) tasemelt on Eesti areng väga madal ja võrreldav Uruguay omaga. Elujärje osaindeksi areng on majanduse suure muutlikkuse tõttu olnud teiste näitajatega võrreldes hüplikum. Selle põhjuseks oli majandusbuum ja sellele järgnenud majanduskriis.
Et Eesti jõuaks maailma parimate inimarengu näitajatega riikide hulka, on oluline kasvatada rahvamajanduse tootlikkust ja edendada tervisekäitumist.

Kriitika

Inimarengu indeksit on kritiseerinud paljud majandusteadlased. Tegemist on indeksiga, mida on võimalik kergesti valesti tõlgendada. See indeks jaotab riigid "madala", "keskmise", "kõrge" või "väga kõrge" inimarenguga riikideks. Indeksit on kritiseeritud kui üleliigset jalgratta leiutamist, kuna see kasutab mõõtmisel arenguaspekte, mida on varem juba põhjalikult uuritud^[13][14]. Indeksi miinuseks on toodud ka sissetuleku ebaadekvaatset käsitlust, aastate võrdluse puudumist ja arengu hindamist erinevates riikide gruppides erinevalt^[15]. Riikide kategoriseerimise vead võivad tugevalt mõjutada ametlikku statistikat. Aruande tulemused võivad eksitada investoreid, poliitikuid, heategevusdoonoreid ja avalikkust. Kui inimarengu indeks on kõrge, siis ülendatakse riiki. Madala indeksi korral aga tuuakse esile riigi puudujäägid. Ratan Lal Basu (2005) on kritiseerinud inimarengu indeksit, kuna see hindab ainult materiaalseid näitajaid, kuigi võiks hinnata ka moraalseid ja vaimseid väärtusi^[16].

Eesti inimarengu aruanneRedigeeri

Eesti inimarengu aruanne (EIA) on ainulaadne raport, mis koondab Eesti tunnustatuimate teadlaste poolt koostatud andmestiku ja kirjeldused Eesti Vabariigi sotsiaal-majanduslikust arengust. EIA on teadmuspõhine peegeldus Eesti tegelikkusest ja arenguvalikutest, mida saavad oma tegevuses aluseks võtta otsusetegijad nii poliitikas kui ka majanduses ja muudes valdkondades.
EIA metoodika põhineb rahvusvahelisel standardil – inimarengu aruannetel (Human Development Reports), mida alates 1990. aastast annab välja ÜRO Arenguprogramm (UNDP). Võttes arvesse paljusid näitajaid, reastatakse igal aastal maailma riigid inimarengu indeksi alusel, mis aitab võrrelda inimeste reaalset elukvaliteeti riigiti. Viimastel aastatel on Eesti üleilmses inimarengu pingereas paiknenud kolmanda kümnendi alguses.
Eesti Koostöö Kogu on EIA väljaandja alates 2006. aastast. Inimarengu aruanded valmivad järgmiselt: Koostöö Kogu nõukogu püstitab iga kahe aasta järel ilmuvale EIA-le peateema, mille sisustamiseks otsib Koostöö Kogu juht kutsutud konkursiga peatoimetaja. Peatoimetaja peab olema doktorikraadiga teadlane (eelistatavalt professor) Eesti avalik-õiguslikus ülikoolis ning artiklite autorid peavad tulema vähemalt kolmest Eesti ülikoolist. Peatoimetaja ja tema pakutud toimetajate meeskonna valib kavandite alusel välja Koostöö Kogu nõukogu. Aruanne sünnib tihedas koostöös sisu eest vastutava peatoimetajaga ja väljaandmise eest vastutava Koostöö Kogu tegevkontoriga, kusjuures peatoimetaja annab Koostöö Kogu nõukogule regulaarselt ülevaateid aruande koostamisest. EIA väljaandmist rahastab Koostöö Kogu oma eelarvest.

Terrorism

Terrorismi all mõistetakse üldiselt vägivalla kasutamist või sellega ähvardamist poliitiliste, ideoloogiliste või religioossete eesmärkide saavutamiseks.
Sõna terrorism on tuletatud ladinakeelsest sõnast terror ('ehmatus', 'hirm', 'füüsiline vägivald', 'õud') ning seda kasutati Suure Prantsuse revolutsiooni ajal. Siis mõisteti prantsuskeelse sõna terreur all revolutsioonivastases tegevuses kahtlustatavate suhtes vägivalla- ja repressiooniderohket korda, mille kehtestas Rahvapäästekomitee (Comité de salut public) aastail 1793–1794 ning mille käigus hukkus kuni 40 000 inimest.
Siiani ei ole olemas terrorismi ühest definitsiooni, käibel olevaid või piirkonniti aktsepteeritud variante on eri andmeil kahesaja ümber. Terrorismi defineerimise raskused on seotud eelkõige kolme asjaoluga: sõna erineva tähendusega ajaloo jooksul, külma sõja aegse käsitlemisega propagandasõjas ning riikide tahtmatusega saavutada üheselt mõistetav ja siduv õiguslik lahend ÜRO egiidi all.
Üldiselt mõistetakse terrorismi all vägivalla kasutamist või sellega ähvardamist poliitiliste, sotsiaalsete või usuliste eesmärkide saavutamiseks. Samuti võidakse terrorismi all mõista ükskõik millist türanniat. Ka konventsionaalsete või valimatute (asümmeetriliste) relvadega mitteriiklike organisatsioonide või üksikisikute sooritatud vägivallaakti või sellega ähvardamist, mis külvab hirmu ja on suunatud eelkõige tsiviilisikute, aga ka infrastruktuuri vastu.
Terror tähendab riigi vägivalda oma kodanike suhtes (nt stalinism). Terrorism aga tähendab poliitiliste rühmituste, ususektide ja teiste mitteriiklike organisatsioonide ja ka üksikisikute toime pandud vägivalda tsiviilisikute vastu. Kui rühmitus võitleb sõduritega, on nad vabadusvõitlejad; kui tapmine on suunatud rahulike elanike vastu, on nad terroristid (nt pommivööga enesetapjad pühakojas, Iraagi sõjas ning järgnenud kodusõjas töömehi, naisi ja lapsi tapvad sissid).
Terrorism on tuntud ka sõjalise strateegia ja taktikana, kuid selle defineerimine on raske, sest konfliktipooled käsitlevad terrorismi erinevalt – huvidele vastavalt. Nii peab teise riigi suhtes sõjalise agressiooni toimepanija oma väeüksuste vastu suunatud sissi- või partisanirünnakuid terrorismiks, agressiooni ohver aga kogu tema vastu suunatud sõjategevust terroristlikuks. Mõningate käsitluste kohaselt on terroristlik igasugune sõjategevus, kui selle tulemusel kannatavad relvastamata tsiviilisikud.

Definitsioon

Tervisekahjustuse tekitamisele, surma põhjustamisele või vara hõivamisele, rikkumisele või hävitamisele suunatud tegu sõja või rahvusvahelise konflikti provotseerimiseks või poliitilisel või usulisel eesmärgil on terrorism.
Rahvusvaheline terrorism ületab poliitilisi, geograafilisi ja kultuurilisi piire, hõlmates enamat kui vaid terroristliku taktika kasutamist või vastavate kuritegude sooritamist. Terrorism ohustab väljakujunenud eluviise ja väärtusi ning rahvusvaheliste suhete süsteemi tervikuna. Terroriorganisatsioonid, äärmusliikumised ning nende toetajad püüavad vägivalda kasutades destabiliseerida rahvusvaheliste suhete süsteemi, õigustades oma tegevust etniliste, kultuuriliste, ideoloogiliste või usuliste tõekspidamistega. Terroriaktide eesmärk on mõjutada avalikku arvamust ja demokraatlike poliitiliste otsuste tegemist vägivalla ning hirmutamisega.
Terror on idee, mida pole võimalik võita sõjaliste vahenditega. Seda näitavad ka terroriaktid, mille põhjused on ühiskonnas.

Terrorismi liigid

• Rahvuslik terrorism (sama mis natsionalistlik või etniline terrorism)
• Usuline terrorism (sama mis religioosne terrorism)
• Paremäärmuslik terrorism (poliitiline)
• Vasakäärmuslik terrorism (poliitiline)
• Tuumaterrorism
• Bioloogiline terrorism 
• Keemiline terrorism
• Küberterrorism
• Sõjaline terrorism

Terrorismi ajaloost

Tänapäeva terrorismi peamisteks ideoloogilisteks allikateks tuleb pidada 18. sajandi Suurt Prantsuse revolutsioonii ning 19. sajandi keskel Venemaal tegutsenud revolutsioonilisi ja anarhistlikke liikumisi, kes kasutasid oma ideede levitamiseks ja eesmärkide saavutamiseks terroristlikke meetodeid. Terrorismi areng enne Esimest maailmasõda Euroopas tõi kaasa sellise nähtuse nagu riikliku toetusega terrorism. 20. sajandiga kaasnes aga kõige mastaapsem terroriajastu bolševistliku Venemaa, kommunistliku Nõukogude Liidu, fašistliku Itaalia ja natsionaalsotsialistliku Saksamaa kehtestatud totalitaarsete režiimide näol, mis hoidsid hirmus ja hukkasid teisitimõtlemise eest miljoneid inimesi.
Pärast Teist maailmasõda algas külm sõda ehk varjatud sõjategevus, sest avalik konflikt oleks võinud olla katastroofiliste tagajärgedega. Aastakümneid kestnud varjatud sõjategevuse ajal upitasid mõlemad vaenupooled võimule ja rahastasid mitmeid poliitilisi režiime ja liikumisi, valmistades ette tuhandeid iga masti partisane, vastupanuvõitlejaid, terroriste, separatiste, natsionaliste. Tihti kasutati ühiskondade destabiliseerimiseks palgamõrtsukate teenuseid. Samal ajal kasvas ühiskondades protestilaine ning rahulolematus, mis väljendus erinevate usuliidrite, apokalüptiliste prohvetite, usupuhastajate, sektide, paramilitaarsete organisatsioonide ning teiste tihti vägivaldseid meetodeid kasutavate rühmituste ja gruppide poolehoidjate ja liikmete arvu kasvus.
Kui kahe ideoloogia ja süsteemi aastakümneid kestnud vastasseis lõppes Nõukogude Liidu lagunemisega 1991. aastal, ennustati uue ja parema ning turvalisema, liberaalse demokraatia väärtuste ümber koonduva maailma teket. Siiski oli gigantide võitluse varjus ja osalt ka nende endi toetusel juba aastaid arenenud ja muteerunud uus oht – rahvusvaheline terrorism. Terrorism kui välispoliitiline vahend – riiklik sunniviisiline diplomaatia või riikide ja/või valitsuse ja teisitimõtlejate vaheline (varju)sõja liik – on käesoleval ajal maailmas pigem taandumas. Saabumas on aga globaalse terroristliku võrgustiku käsutuses olevate ning "püha" eesmärgi täitmisele programmeeritud organiseeritud vägivalla ajastu, kelle taga seisavad mitmesugused jõud.
Aastail 1980–2001 sooritati üle 4000 terroriakti, mille tulemusel hukkus rohkem kui 6000 inimest. See arv kasvab pidevalt.  Samal ajal lähevad ekspertide hinnangud maailmas üha leviva vägivalla ja fundamentalismi põhjuste kohta lahku, nagu ka ÜRO liikmesriikide arvamused terrorismi definitsiooni suhtes. Vägivalda ja terrorismi poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete või religioossete eesmärkide saavutamiseks kasutavad ning oma tegevust globaalseks muuta üritavad jõud on saanud koondnimetuse globaalne terroristlik võrgustik.

Terrorismiga seotud kuriteod Eesti õigusaktides

Igapäevases kõnepruugis ei kasutata alati terrorismi samas tähenduses kui seaduses. Eesti õigusruumis on terrorism täpselt defineeritud. Terrorism on kuritegu EV seaduste järgi ja süüdistuse terrorismis võib saada märgatavamalt "süütumate" tegude eest kui seda on pommirünnak või selle kavandamine, kusjuures teatavatel tingimustel ei pruugi eelnimetatud teod üldse kvalifitseeruda terrorismina.

„: § 237. Terrorikuritegu

• (1) Rahvusvahelise julgeoleku vastase, isikuvastase, elu või tervist ohustava keskkonnavastase,välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni vastu suunatud või üldohtliku kuriteo toimepanemise, keelatud relva tootmise, levitamise või kasutamise või vara ebaseadusliku hõivamise või olulises ulatuses rikkumise või hävitamise või arvutiandmetesse sekkumise või arvutisüsteemi toimimise takistamise eest, samuti selliste tegude toimepanemisega ähvardamise eest, kui see on toime pandud eesmärgiga sundida riiki või rahvusvahelist organisatsiooni midagi tegema või tegemata jätma või tõsiselt häirida riigi poliitilist, põhiseaduslikku, majanduslikku või ühiskondlikku korraldust või see hävitada või tõsiselt häirida rahvusvahelise organisatsiooni tegevust või see hävitada või tõsiselt hirmutada elanikkonda. – karistatakse viie- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistusega.
• (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –karistatakse sundlõpetamisega.
• (3) Kohus kohaldab käesolevas paragrahvis sätestatud kuriteo eest kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist vastavalt käesoleva seadustiku §-s 832 sätestatule.

§ 237-1. Terroristlik ühendus

• (1) Kolmest või enamast isikust koosnevasse püsivasse isikutevahelise ülesannete jaotusega ühendusse kuulumise eest, mille tegevus on suunatud käesoleva seadustiku §-s 237 sätestatud kuriteo toimepanemisele, samuti sellise ühenduse loomise, juhtimise või sinna liikmete värbamise eest –karistatakse viie- kuni viieteistaastase või eluaegse vangistusega.
• (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik – karistatakse sundlõpetamisega.

§ 237². Terrorikuriteo ettevalmistamine ja üleskutse selle toimepanemisele

• (1) Käesoleva seadustiku §-s 237 sätestatud kuriteo toimepanemiseks väljaõppe korraldamise või isiku värbamise või muul viisil sellise kuriteo ettevalmistamise eest, samuti sellise kuriteo toimepanemisele avaliku üleskutsumise eest –karistatakse kahe- kuni kümneaastase vangistusega.
• (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik – karistatakse rahalise karistuse või sundlõpetamisega.

§ 237³. Terrorikuriteo ja selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamine ning toetamine

• (1) Käesoleva seadustiku §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuriteo, samuti terroristliku ühenduse või isiku, kelle tegevus on suunatud käesoleva seadustiku §-s 237 sätestatud kuriteo toimepanemisele, rahastamise või muul viisil teadvalt toetamise, samuti vahendite kättesaadavaks tegemise või kogumise eest, teades, et neid võidakse kasutada täielikult või osaliselt käesoleva seadustiku §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuriteo toimepanemiseks –karistatakse kahe- kuni kümneaastase vangistusega.
• (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik – karistatakse rahalise karistuse või sundlõpetamisega.
• (3) Kohus kohaldab käesolevas paragrahvis sätestatud kuriteo eest kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist vastavalt käesoleva seadustiku §-s 832 sätestatule.“

Tänapäeval on suurimaks probleemiks islamiterrorism. 

Islamiterrorism on vägivalla kasutamine usuliste eesmärkide saavutamiseks. Pühasõdalaste jaoks on ususõda ja terror õigustatud tapmise vormid.
Islamiterrorismis saab eristada äärmusislami (ehk islamismi) ja fundamentalistide erinevust ususuundi või -organisatsiooni tasandil.
Islamiterrorismiks nimetamise tõsiasi on see, et suurimad rahvusvahelised terrorivõrgustikud kasutavad oma värbamispropaganda aluse ja tegevusprogrammina islamit, olgu nende versioon usundi alustest siis kui tahes väärastunud.

Maailm pärast kommunistliku süstemi lagunemist

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Kommunistliku süsteemi lagunemisega lõppes ka külm sõda.
See tekitas maailmasse uusi riike. Vanad kolooniad saavutasid iseseisvuse ning endised Nõukogude Liidu liiduvabariigid ja tema sõltlasriigid iseseisvusid liiduvabariigi või sõltuva riigi piirides. See tekitas alguses probleeme, sest riigipiirid ei kattunud enam rahvuse piiridega.
Lisaks iseseisvusid paljud lääneriikide kolooniad. Kuid nad iseseisvusid koloniaalpiirides ega arvestanud vanu hõimupiire. Mõnes äsjaiseseisvunud endises koloonias tekkis probleem sellega, et tegelikult valitsesid ikka endiste kolonistide järeltulijad, mitte põliselanikud.
Probleeme tekitab ka terrorism, eriti islamiterrorism.
Viimase aja suureks probleemiks on ka kliima soojenemine. Sellega kaasnevad ka muud loodust ja keskkonda kahjustavad probleemid ning seetõttu otsitakse viisi, kuidas luua energiat loodussõbralikumalt ja kuidas teha asju loodussõbralikest ja vastupidavatest materjalidest. Reisimine on lihtne. Maailm on avatum kui kunagi varem. Euroopas on munel pool põhiline vähemuste õiguste kaitsmine. Mitmetes Euroopa riikides on viimasel ajal pead tõstnud erinevad äärmusliikumised ja äärmuslike vaadetega parteid. Selline trend tekitaks tulevikus probleeme.
Elutempo järjest kiireneb, samas geograafiline kaugus muutub järjest väheolulisemaks. Valitsevaks majandussüsteemiks on liberaalne turumajandus. Enamikes maailma riikides valitseb demokraatia. Poliitilised ideoloogiad on muutunud üksteisega väga sarnasteks. Juurde on tekkinud loodus- ja keskkonnakaitsele suunatud roheline ideoloogia. Tehnoloogia areneb järjest kiiremini edasi. Inimese eluiga ja elukvaliteet ning tervetena elatud aastate arv järjest kasvavad.

---

Kodusõjad Aafrikas

Läänne-Aafrikas Libeerias peeti 1989-2003 kaks kodusõda. Surmasaanute arvu mõlemas sõjas kokku hinnatakse 550 000- 920 000 inimeseni. Enne sõdade algust oli Libeerias 2,2 miljonit elanikku, 2016. a 4,6 miljonit. Naaberriigi Sierra Leone kodusõjas aastatel 1991-2002 tapeti kuni 300 000 inimest. 1990. a oli riigis ligi 4 miljonit elanikku, 2016. a juba 7,4 miljonit.
Kesk-Aafrika kõrberiigis Tšaadis peeti kodusõda 2005-2010. Prantsusmaa toetusel suutis valitsus sissiliikumised maha suruda, surma sai umbes 7000 inimest. Kesk-Aafrika Vabariigis võitles valitsus sissiliikumiste vastu 2004-2007 ja 2012-2014. Surma sai tuhandeid inimesi, valitsust toetasid Prantsuse väed, kuid riigis oli ka ÜRO rahuvalvemissioon ja Euroopa Liidu stabiliseerimisüksus. Viimasesse kuulusid ka Eesti kaitseväelased. 2012. a puhkes kodusõda Sahara kõrberiigis Malis. Nii ÜRO Mali rahuvalvemissioonil (MINUSMA) kui ka Euroopa Liidu stabiliseerimisüksuses (EUTM) on osalenud Eesti kaitseväelased.

---

Apartheid Lõuna-Aafrika Vabariigis

Lõuna-Aafrika Vabariik, toonase nimega Lõuna-Aafrika Liit loodi 1910. a pärast Teist Inglise-Buuri sõda (1899-1902) kui Briti dominioon. Pikka aega oli LAV Aafrika ainus tööstusriik ja suurim majandus (alates 2014. a on suurima majandusega Aafrika riik Nigeeria). Samas on riik erakordselt keerulise rahvusliku, rassilise ja keelelise struktuuriga. Ligikaudu 80% elanikest on mustad, 9% segarassilised (värvilised), 2,5% Aasia päritolu (india ja malaisia) ning 8% valged. Valgetest ligikaudu 60% on afrikandrid, 17. sajandi hollandi kolonistide järeltulijad, ja ülejäänud inglaste järeltulijad. Afrikaani keel on ka enamuse värviliste esimeseks keeleks. Must elanikkond jaguneb omakorda nii keeleliselt kui kultuuriliselt väga erinevateks rühmadeks, kelle omavahelised suhted on sageli pingelised.

Hollandi ja Briti koloniaalperioodi ajal oli rassiline segregatsioon mitteformaalne, seadustega reguleeriti peamiselt pärismaalaste liikumist ja asustust. Olulisemad seadusandlikud piirangud olid 1913. a maaseadus (Bantu Land Act), mille alusel pärismaalastele jäeti vaid 13% maast ning 1927. a seadus, millega keelati abieluväline seks valgete ja mustade vahel. Löuna-Aafrika Liit sai Suurbritanniast sõltumatuks 1931. a Westminsteri statuudiga. Kuningat jäi esindama kindralkuberner, riiki juhtisid parlament ja valitsus. Valimisõigus oli ainult valgetel. Enamik ingliskeelseid valgeid toetas Ühendatud Parteid (United Party), mis pooldas tihedamaid sidemeid Suurbritannia ja Rahvaste Ühendusega. Afrikandrite huvisid väljendas Rahvuspartei.

1948. a võimule tulnud Rahvuspartei seadis sisse apartheidi. Apartheid tähendab afrikaani keeles eraldamist, lahutamist. Apartheidipoliitika aluseks oli põhimõte, et eri rasside segunemine ei ole lubatud. Arvati, et ühiskonnas, kus paljud rassid üksteisega kokku puutuvad, on rassikonfliktid vältimatud. Konflikte püüti ära hoida eri rassigruppide lahutamisega ja nende kontaktide piiramisega. 1949. a keelati segaabielud valgete ja teisest rassist inimeste vahel. 1950. a elanikkonna registreerimise seaduse kohaselt jagati kogu riigi elanikkond nahavärvi ja päritolu alusel nelja rassigruppi: valged, mustad, värvilised ja asiaadid. Värvilised olid valgete ja teisest rassist inimeste järeltulijad. Rassigruppi kuulumine määras, kus piirkonnas keegi võis elada, mis ametikohal töötada, kus koolis käia ja millist haridust saada. Samuti olid eraldatud avalikud hüved nagu transport, rannad jne.

Seadused andsid valitsusele õiguse kuulutada ükskõik milline riigi osa teatud etnilise rühma asualaks, kust teised pidid lahkuma. 1913. a maaseaduse alusel oli jäetud 87% territooriumist valgetele ja 13% mustadele. Sellel 13% hulka kuuluval territooriumil loodi 264 reservaati. 1959. a seadus koondas reservaadid kümneks territoriaalüksuseks, homelandiks ehk bantustaniks. Bantustanid ei moodustanud ühtset valdust, vaid koosnesid killustatud territooriumidest. Bantustanides oli mustadel küll oma parteid ja valimisõigus, kuid kõik seal vastu võetud seadused pidi kinnitama LAV keskvalitsus. Mustade vägivaldne ümberasustamine sai igapäevaseks aastatel 1960-1980. Ligikaudu 2 miljonit musta sunniti kolima reservaatidesse.

Rahvaste Ühenduse riigid mõistsid apartheidipoliitika hukka. Selle peale viidi 1960. a Rahvaste Ühendusse kuulumise küsimuses LAVi valgete hulgas läbi referendum. Kuigi ingliskeelsed oleksid soovinud ühenduses jätkamist, võitsid referendumi 52% häältega lahkumist pooldavad afrikandrid. 1961. a kuulutas Lõuna Aafrika Liit end Lõuna Aafrika Vabariigiks ja viimasest kindralkubernerist sai esimene president.

Ka rahvusvaheline üldsus mõistis LAVi valitsuse apartheidipoliitika hukka. Tolleaegses maailmas, kus koloniaalimpeeriumid lagunesid ja rahvuslik vabadusliikumine oli tõusuteel, tundus taoline poliitika anakronismina. ÜRO hakkas 21. märtsi tähistama rassismi vastase võitluse päevana. 1973. aastal tunnistas ÜRO Peaassamblee apartheidi inimsusevastaseks kuriteoks.
1990. aastatel likvideeriti apartheidisüsteem LAVis ja riigi presidendiks sai apartheidivastase võitluse üks juhte Nelson Mandela.