Esiaeg Euroopas ja mujal maailmas

Esiaeg (inglise keeles prehistory) ehk muinasaeg ehk ürgaeg ehk esiajalooline aeg ehk eelajalooline aeg on inimkonna ajaloo periood alates kivist tööriistade kasutuselevõtust umbes 3,3 miljonit aastat tagasi kuni kirja leiutamise ja rakendamiseni umbes 4. aastatuhandel eKr.
Erinevates piirkondades lõppes esiaeg erineval ajal. Näiteks

• Mesopotaamias ja Egiptuses lõppes esiaeg 4. aastatuhandel eKr.
• Euroopa eri piirkondades langes esiaja lõpp ajavahemikku 1. aastatuhandest eKr mõnes Lõuna-Euroopa regioonis kuni 2. aastatuhande alguseni pKr Kirde-Euroopas.

Esiaja lõppemisel võisid olla erinevad põhjused. Näiteks:

• Egiptuses ja Hiinas lõppes esiaeg kohaliku arengu tulemusena.
• Ameerikas, Aafrikas, Austraalias, ja Okeaanias sattusid esiajas elanud inimesed ajaloolisesse aega jõudnud muude inimühiskondade mõjuvälja.

Eesti esiaja lõpuks peetakse üldiselt 13. sajandi algust, kui Eesti alad aastail 1208 – 1227 toimunud ristisõja käigus vallutati.

Esiaja periodiseerimine

Inimühiskonna kõige kaugemat minevikku nimetatakse ka ürgajaks.
Esiaja periodiseerimisel on üldiselt aluseks põhiline materjal, millest valmistati tööriistu ja relvi. Esiaja perioodid on vastavalt:

• Kiviaeg
  • Paleoliitikum
  • Mesoliitikum
  • Neoliitikum
• Pronksiaeg
• Rauaaeg

Mõnes piirkonnas oli kiviaja ja pronksiaja vahel eneoliitikum ehk vase-kiviaeg.
Eri piirkondades võisid esiaja teatud perioodid olla erineval ajal või ka puududa. Näiteks Põhja-Euroopas lõppes kiviaeg umbes 1500 eKr, pronksiaeg kestis umbes 500. aastani eKr ning rauaaeg umbes 1000.–1200. aastani pKr.

Esiaja uurimine

Esiaega on võimalik uurida eelkõige aineliste ajalooallikate ehk muististe põhjal. Muistised on säilinud maapõues või maapinnal. Muististe uurimisega tegeleb arheoloogia. Esiajaloo kohta võib saada ka füüsilise antropoloogia, keeleteaduse ja geneetika meetodite abil.
Esiajal elati kogukondlikult (perekondlikust), tegeleti küttimise, korilusega. Kaugmaasuhted puudusid. Ehitati hütte, tehti keraamikat, tehti lõket.

Eesti Vabariigi taastamisest tänapäevani

Eesti Vabariik alates 1991. aastast

Eesti haldusjaotus

1990. aastal Eesti NSV ministrite nõukogu esimeheks valitud Edgar Savisaare valitsus jätkas ametis ka Eesti Vabariigi taastamise järel 20. augustil 1991, toimides kuni tagasiastumiseni 29. jaanuaril 1992 de facto Eesti Vabariigi valitsusena. Üleminekuaastatel algatati arvukalt reforme, millest mitmeid jätkasid järgmised valitsused. Tollal loodud erakondadest üks pikaealisemaid on 1991. aastal Savisaare algatusel asutatud ja 2017. aastani valdavalt tema juhitud Eesti Keskerakond.
1992. aasta suvel hakkas kehtima rahvahääletusel heaks kiidetud uus põhiseadus ning võeti kasutusele oma rahaühik, Eesti kroon. Sügisel valiti esimene Teise maailmasõja järgne Riigikogu ning president. Presidendiks valiti senine välisminister Lennart Meri, peaministri kohuseid hakkas täitma valimised võitnud valimisliidu Isamaa juht Mart Laar. Eestis asuti läbi viima kiireid ja radikaalseid reforme, mis viisid kiirele turumajanduslikule arengule, kuid tekitasid ka mitmeid probleeme, mille tõttu kannatasid vaesemad ning maaelanikkond. 1993. aastal toimusid ka esimesed vabad kohalike omavalitsuste valimised pärast Teist maailmasõda.
1994. aasta 31. augustil viis Venemaa vastavalt Lennart Meri ja Boriss Jeltsini kokkuleppele ("juulilepped") oma väed Eestist välja, sellega sai läbi 55 aastat kestnud pidev võõrvägede asumine Eesti pinnal. Sama aasta 28. septembril hukkus aga Läänemerel parvlaev Estonia, mis oli suureks hoobiks Eesti mainele. Varsti pärast seda kukkus Mart Laari esimene valitsus ning ametisse sai Andres Tarandi valitsus, mida on nimetatud ka "jõulurahuvalitsuseks".
1995. aastal toimusid VIII Riigikogu valimised, kus edu saatis seni valitsenud parempoolsetele vastanduvat tsentristlikku Koonderakonda ning tolle liitlasi, peaministriks sai Tiit Vähi. Sama aasta oktoobris puhkes aga lindiskandaal, mis sundis siseminister Savisaare tagasi astuma ja valitsuse mainet tugevalt õõnestas. 1997–1999 valitseski Mart Siimanni vähemusvalitsus. Siimanni ajal realiseerus üks Eesti olulisemaid eesmärke, saadi Euroopa Liidu kandidaatliikmeks. Samuti asuti liikuma NATO liikmestaatuse suunas. 1996. aastal valiti Lennart Meri teiseks ametiajaks presidendiks.
1999. aastal, IX Riigikogu valimistel, tulid võimule taas parempoolsed eesotsas Laariga. Valitsus viis lõpule liitumiskõnelused Euroopa Liidu ja NATOga, kaotas ettevõtete tulumaksu, juurutas Eesti ID-kaardi ja algatas Tiigrihüppe projekti. Ehkki majanduses oli tõusuaeg, sattus valitsus siiski raskustesse ning kukkus 2002. aastal, järgmise valitsuse moodustasid parempoolne Reformierakond ja vasaktsentristlik Keskerakond, peaministriks sai Siim Kallas. Aasta varem oli presidendiks valitud endine Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel.
2001. aastal võitis Eesti esmakordselt Eurovisiooni lauluvõistluse, kus teda esindasid Tanel Padar ja Dave Benton. Seetõttu korraldati 2002. aasta Eurovisiooni lauluvõistlus Tallinnas.
2003. aasta X Riigikogu valimistel saatis edu uut parempoolset erakonda Res Publicat ja vasaktsentristlikku Keskerakonda. Juhan Partsi valitsuse ajal (2003–2005), 2004. aastal, liitus Eesti Euroopa Liidu ja NATO-ga. Samal aastal toimusid Eestis ka esimesed valimised Euroopa Parlamenti.
2005. aastal sai järjekordse valitsuskriisi järel peaministriks Andrus Ansip Reformierakonnast. Kuni 2007. aastani, XI Riigikogu valimisteni, juhtis ta vasaktsentristlikku, sellest alates aga paremtsentristlikku koalitsiooni, mis pärast Sotsiaaldemokraatliku Partei lahkumist valitsuskoalitsioonist 2009. aasta suvel kuni 2011. aasta kevade parlamendivalimisteni oli vähemusvalitsus, kuid valimiste järel jätkas enamusvalitsusena. 2006. aastal valiti Eesti presidendiks Toomas Hendrik Ilves.
2007. aasta 26.-29. aprillil toimusid Tallinnas ja veel mõnes Eesti linnas nn pronksiöö tänavarahutused, mille ajendiks sai valitsuse otsus teisaldada 1947. aastal kesklinna paigaldatud Nõukogude sõdurite mälestusmärk, nn Pronkssõdur, Kaitseväe kalmistule. Rahutustes osalesid peamiselt Eesti venekeelsed elanikud, neid kajastas laialdaselt Venemaa meedia ning aktsiooni valmistasid ette Venemaalt toetust saanud aktivistid. Rahutustel oli pikaajaline mõju rahvussuhetele Eestis, samuti Eesti ja Venemaa suhetele. Eesti-Vene suhted halvenesid veelgi Vene agressioonide tõttu Gruusias (2008) ja Ukrainas (2014), mille mõjul algatatud Euroopa Liidu sanktsioonidega liitus ka Eesti.
2008. aastal tabas ülemaailmse majandussurutise mõjul Eestit tõsine majanduslangus, mis kasvatas kardinaalselt töötuse määra. Ehkki otsene langus kestis vaid 2009.-2010. aastani, võttis kriisieelsete majandusnäitajate taastumine veel aastaid. Valitsus suutis siiski teha radikaalseid eelarvekärpeid ning saavutada Euroopa ühisrahale eurole üleminekuks vajalike kriteeriumide täitmise. Euro hakkas ametliku rahaühikuna Eestis kehtima 1. jaanuarist 2011.
2012. aastat iseloomustas kodanikuaktiivsuse tõus. Üle maailma aset leidnud protestid rahvusvahelise kaubandusleppe ACTA vastu toimusid Eestis 11. veebruaril 2012 Tallinnas ja Tartus. Protestilaine ja samal aastal avaldatud "Harta 12" mõjul algatati Rahvakogu veebiportaal ja protsess, mis tipnes Rahvakogu arutelupäevaga 6. aprillil 2013. Rahvakogus pakutud ideede otsene mõju Eesti seadustele jäi napiks, ent suuremaks on hinnatud selle kaudset poliitilist mõju.
Pärast pikaajalise peaministri Ansipi tagasiastumist 2014. aastal jätkus Reformierakonna valitsusaeg 2016. aastani, mil erakond esmakordselt pärast 1999. aastat taas opositsiooni jäi ning valitsuse moodustasid vasakerakonnad Keskerakonna juhtimisel. Valitsusevahetuse võimalikuks saamist mõjutas oluliselt Keskerakonna pikaajalise juhi Edgar Savisaare sunnitud taandumine tipp-poliitikast seoses 2015. aastal alanud tõsiste terviseprobleemide ja kriminaalasjaga. 2016. aastal valiti Eesti presidendiks Kersti Kaljulaid, iseseisva Eesti esimene naisriigipea.
2017. aastal jõudis lõpule Eesti omavalitsuste haldusreform, mis vähendas omavalitsusüksuste arvu enam kui 200-lt 79-le. 2017. aasta teiseks pooleks sai Eesti Euroopa Liidu nõukogu eesistuja, kuna Suurbritannia lahkumise tõttu Euroopa Liidust tuli eesistumine ootamatult pool aastat varasemaks tuua. Eesistumist on hinnatud edukaks, kuna ettevalmistusaja lühidusele vaatamata sujus see suuremate probleemideta. Algse kava kohaselt oleks eesistumine kattunud Eesti Vabariigi 100. aastapäevaga, mida 2018. aastal tähistati laiaulatuslikult, eelkõige arvukate kultuuriüritustega. Tähistamise periood algas  2017 ja lõppes 2. veebruar 2020 (Tartu rahu aastapäev; Eesti Vabariigi de jure tunnustamine)
Aastal 2019 toimusid Eestis riigikogu valimised.

Eesti iseseisvuse taastamine

​1988. a algas ühiskonna poliitiline aktiviseerumine. Aprilli algul toimus loominguliste liitude (kirjanike, kunstnike, arhitektide, teatri- ja kinoinimeste kutseühingute) ühispleenum, kus juhiti tähelepanu eesti rahvuskultuuri olukorrale ja süvenevale venestamisele ning avaldati rahulolematust Eesti NSV juhtkonna tegevuse üle. Aprilli keskel asutati Eestimaa Rahvarinne Perestroika Toetuseks. See mõõdukas, kuid selgelt uuendusmeelne liikumine taotles NSV Liidu demokratiseerumist ning Eestile poliitilist ja majanduslikku autonoomiat NSV Liidu koosseisus. Rahvarinde mõõdukad eesmärgid leidsid eestlaste hulgas suure toetuse ning see muutus lühikese ajaga võimsaks massiorganisatsiooniks. Sama aasta varasuvel vallandus kontsertide ja ühislaulmiste sari, mis omandas massilise rahvaliikumise mõõtme ja mida hakati nimetama laulvaks revolutsiooniks. Uuendusmeelse mõõdukama suuna kõrval hakkas 1988. aastal jõudu koguma ka selgelt iseseisvuse taastamisele orienteeritud radikaalsem rahvuslik liikumine. 1987. aasta lõpul oli loodud juba täiesti ebanõukogulikku retoorikat kasutav Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS) ja 1988. a augustis asutati esimene Eesti poliitiline erakond – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mille tuumiku moodustasid MRP–AEG liikmed.
​Avaliku arvamuse survel ning rahvaliikumiste kontrolli alt väljumise ärahoidmiseks laskis NSV Liidu liider M. Gorbatšov 1988. a suvel välja vahetada eestlaste hulgas äärmiselt ebapopulaarse vanameelse EKP juhi Karl Vaino. Ent uus Eesti NSV juhtkond eesotsas Vaino Väljasega, tunnetades massilise rahvaliikumise toetust ja survet, hakkas Eesti huvides vastu võtma üha radikaalsemaid otsuseid ning kaitsma neid ka Moskva võimukoridorides. Suvel muudeti Ülemnõukogu otsusega Eesti Vabariigi sinimustvalge lipp taas eestlaste rahvuslipuks ning 16. novembril võttis Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni, millega kinnitati enda antud seaduste ülimuslikkust Eesti NSV-s ning deklareeriti, et NSV Liidu keskvõimu ja liiduvabariigi suhete aluseks peab saama liiduleping, mis fikseeriks läbirääkimiste tulemusel saavutatud kokkulepped liiduvabariigi ja keskvõimu õigustest ja kohustustest. Moskva kuulutas deklaratsiooni õigustühiseks, ent see enam iseseisvuse taastamise protsessi ei pidurdanud.
​Vastukaaluks eesti rahvuslikele massiliikumistele hakkasid 1988. a koonduma ka peamiselt venekeelset elanikkonda esindavad jõud, kes pidasid eestlaste iseseisvustaotlusi seadusevastaseks. Suvel moodustasid siinsete üleliiduliste, otse Moskvale alluvate tehaste juhid Eesti NSV Töötajate Internatsionaalse Liikumise ning sügisel Töökollektiivide Ühendnõukogu eesmärgiga seista ühtse ja jagamatu NSV Liidu kaitsel. Nad protesteerisid 1989. aasta jaanuaris vastu võetud keeleseaduse vastu, mis sätestas eesti keelele Eesti NSV territooriumil riigikeele staatuse, ning senise Eesti NSV lipu asemel sinimustvalge lipu heiskamise vastu kohaliku võimu sümboli Pika Hermanni torni.

BALTI KETT 1989

​Baltimaade iseseisvusmeelsete jõudude eriliseks massiürituseks kujunes samal aastal Balti kett, mis pälvis suurt tähelepanu ka maailma ajakirjanduses. 23. augustil 1989 ehk MRP sõlmimise 50. aastapäeval moodustasid kaks miljonit inimest elava keti Tallinnast Riia kaudu Vilniuseni, demonstreerides sel viisil maailmale oma iseseisvuspüüdlusi.

EESTI KONGRESSI VALIMINE

​1989. aastaks oli ka Eesti iseseisvusliikumises tekkinud kaks suunda. 1989. a veebruaris algatasid ERSP ja EMS-i ümber koondunud jõud Eesti kodanike komiteede liikumise, mille peaeesmärgiks sai Eesti Vabariigi taastamine juriidilise järjepidevuse alusel. 1990. aastal valisid kodanike komiteede registreeritud Eesti kodanikud Eesti Kongressi. 11. märtsil  1990 võttis Eesti Kongress vastu manifesti, milles teatas Eesti rahva taotlusest taastada Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel, lähtudes Tartu rahulepingust (1920). Teist suunda esindas jõuliselt Rahvarinne, millest kujunes laguneva ja oma võimumonopoli kaotava EKP asemel Eesti tugevaim poliitiline jõud. Rahvarinne saavutas edu 1989. aasta märtsis toimunud NSV Liidu rahvasaadikute kongressi valimistel, mis olid esimesed nõukogudeaegsed mitme kandidaadiga valimised, ning omas suurimat saadikurühma Eesti NSV Ülemnõukogus 1990. aasta märtsis toimunud valimiste tulemusena. Selleks ajaks oli Rahvarinne juba loobunud liidulepingu ideest ning toetas Eesti täielikku iseseisvust, kuid mitte juriidilise järjepidevuse, vaid uue Eesti riigi (nn kolmanda vabariigi) väljakuulutamise põhimõttel.
Kahe suuna lähenemine toimus kevadel 1990, kui Eesti NSV Ülemnõukogu tunnistas NSV Liidu riigivõimu Eestis ebaseaduslikuks. Kuulutati välja üleminekuperiood, mis pidi koostöös Eesti Kongressiga viima Eesti Vabariigi taastamiseni. Mais kaotati nimetus Eesti NSV ning asendati see Eesti Vabariigiga. Siiski ei olnud iseseisvus selleks ajaks veel kaugeltki saavutatud. NSV Liit käsitles Eestit ja teisi Baltimaid endiselt Moskvale alluvate liiduvabariikidena ning oli valmis oma ülemvõimu säilitamiseks kasutama äärmuslikke jõuvõtteid, nagu näitasid jaanuaris 1991 toimunud verised sündmused Vilniuses ja Riias. Mõlemas Balti riigi pealinnas püüdsid Nõukogude eriväelased hõivata rahvuslike jõudude kontrolli all olnud meediakeskusi, mille käigus sai surma mitukümmend inimest. Analoogilisi sündmusi Eestis ei olnud. Jaanuarikuistes sündmustes etendas olulist rolli NSV Liidu tuumikvabariigi Vene NFSV toetus Balti riikidele: 13. jaanuaril saabus Tallinna Vene NFSV Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin, kes koos Baltimaade juhtidega kirjutas alla ühisavaldusele, millega tunnustati üksteise riiklikku suveräänsust.
​M. Gorbatšov üritas ka pärast jaanuarikriisi hoida Baltimaid NSV Liidu koosseisus. Moskvas kavandati rahvahääletust NSV Liidu säilitamise küsimuses. Eestis välistati taolises referendumis osalemine. Samal ajal Eestis korraldatud iseseisvusreferendumil hääletas 77,8% osalenuist Eesti iseseisvuse taastamise poolt.

NÕUKOGUDE SOOMUKID

​Eesti taasiseseivumisele de facto andis tõuke riigipöördekatse (nn augustiputš) Moskvas 1991. aasta augustis. 20. augustil 1991 võttis Eesti ülemnõukogu Eesti Kongressi täidesaatva organi Eesti Komiteega kooskõlastatult vastu otsuse Eesti iseseisvusest, mille järgi taastati juriidiliselt 1918. aastal asutatud ja 1940. aastal NSV Liidu poolt okupeeritud Eesti Vabariik. 20. augusti otsusele järgnes kiiresti diplomaatiliste suhete taastamine mitmete riikidega või Eesti Vabariigi tunnustamine paljude maailma riikide poolt. Venemaa ja NSV Liit tunnustasid Eestit uue riigina Eesti NSV piirides, mis erinevad 1920. aasta Tartu rahulepinguga määratud piirist. See on põhjustanud kestvaid erimeelsusi Eesti ja Venemaa suhetes.
​Augustiputši läbikukkumist ära kasutades saavutasid iseseisvuse kõik liiduvabariigid. NSV Liit lakkas sisuliselt olemast ning lõpetas sama aasta lõpus ka ametlikult oma eksistentsi. Samal aastal juba varem oli laiali saadetud nii Vastastikuse Majandusabi Nõukogu kui ka Varssavi Lepingu Organisatsioon. Sellega lõppes ligi pool sajandit kestnud Ida-Euroopa ja maailma suur vastasseis.

Eesti taasiseseisvumine ehk Eesti iseseisvuse taastamine oli Eesti Vabariigi de facto taastamine 20. augustil 1991 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega Eesti riiklikust iseseisvusest.
Otsus võeti vastu Eesti Komiteega kooskõlastatult Eesti Vabariigi Ülemnõukogu istungil 20. augustil 1991 kell 23.03. Sama dokumendiga otsustati moodustada Eesti Vabariigi põhiseaduse väljatöötamiseks Põhiseaduslik Assamblee, mille "koosseis kujundatakse delegeerimise teel Eesti Vabariigi kõrgeima seadusandliku riigivõimuorgani Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ning Eesti Vabariigi kodanikkonna esinduskogu Eesti Kongressi poolt" ja viia läbi Eesti Vabariigi uue põhiseaduse järgi Eesti Vabariigi parlamendivalimised 1992. aasta jooksul.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu lähtus oma otsuses Eesti Vabariigi järjekestvusest rahvusvahelise õiguse subjektina.
Otsuse vastuvõtmise ajendiks sai isehakanud Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee korraldatud riigipööre Moskvas 19. augustil, mille põhjus oli Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei reaktsioonilise tiiva rahulolematus perestroika ja NSV Liidu nõrgenemisega. 1991. aasta 20. augusti pealelõunal saabusid Pihkva dessantdiviisi dessantväelased Tallinna ja üritasid hõivata Tallinna teletorni. Vabatahtlikud asusid julgestama Toompead, raadio- ja telemaja. Rahvarinne korraldas Vabaduse väljakul miitingu, kus nõuti Eestile iseseisvust.
Äpardunud riigipöördekatse järel lagunes NSV Liit osadeks. Mitu liiduvabariiki kuulutas välja iseseisvuse ning detsembris 1991 saatis president Mihhail Gorbatšov NSV Liidu laiali.

20. august 1991

Kell 23.03 oli 105-liikmelisest Eesti Vabariigi Ülemnõukogust kohal 70 rahvasaadikut ja otsuse poolt hääletas 69, vastu ega erapooletuid ei olnud. Kaido Kama oli küll kohal, kuid jättis hääletamata.
Otsuse poolt hääletasid: Ülle Aaskivi, Mati Ahven, Andres Ammas, Tõnu Anton, Uno Anton, Lembit Arro, Hillar Eller, Kaljo Ellik, Ignar Fjuk, Illar Hallaste, Liia Hänni, Arvo Junti, Jaak Jõerüüt, Rein Järlik, Ants Järvesaar, Villu Jürjo, Hillar Kalda, Teet Kallas, Peet Kask, Johannes Kass, Kalju Koha, Valeri Kois, Mai Kolossova, Jüri Kork, Toomas Kork, Heino Kostabi, Ahti Kõo, Tiit Käbin, Ants Käärma, Mart Laar, Marju Lauristin, Enn Leisson, Jüri Liim, Jaan Lippmaa, Alar Maarend, Tiit Made, Mart Madissoon, Tõnis Mets, Aavo Mölder, Ülo Nugis, Ants Paju, Eldur Parder, Heldur Peterson, Andrei Prii, Priidu Priks, Jüri E. Põld, Enn Põldroos, Koit Raud, Jüri Reinson, Andrus Ristkok, Jüri Rätsep, Arnold Rüütel, Tõnu Saarman, Edgar Savisaar, Hanno Schotter, Lehte Sööt, Aldo Tamm, Rein Tamme, Andres Tarand, Indrek Toome, Enn Tupp, Ain Tähiste, Uno Ugandi, Ülo Uluots, Heinrich Valk, Ants Veetõusme, Rein Veidemann, Helgi Viirelaid, Vaino Väljas.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest kinnitas haamrilöögiga Ülo Nugis.

Eriarvamused iseseisvuse taastamise suhtes

Algul olid iseseisvumishääletuse vastu kuus kristlikku demokraati, eesotsas Mart Laari ja Illar Hallastega, ning alalhoidliku nn EKP (Eestimaa Kommunistlik Partei) tiiva 14 sõltumatut demokraati, teiste seas Jaak Allik, Indrek Toome ja Mikk Titma. Hiljem otsustasid mõned neist poolt hääletada.
Vastuolijad põhjendasid oma seisukohti erinevalt. Illar Hallaste küsis: "Iseseisvus? Mis see meile annab? Kas tahate end teist korda okupeerida lasta?", Jaak Allik ütles: "Mis mõtet sellel on, kui rinnaga kuulipildujapesa ette viskume?".
Tagantjärele on Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi ühisele otsusele jõudmist nimetatud oluliseks sündmuseks. Paul-Eerik Rummo sõnul on nii pragmaatiliselt kui ka puht-riigiõiguslikult väga hea, et otsustati taastada 1918. aastal sündinud Eesti Vabariik ega tekitatud mingit uut, Nõukogude Liidust lahkulöönud moodustist.

Teised seotud sündmused 1991. aastal

• 3. märtsil toimus referendum Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses
• 19. augustil algas riigipöördekatse Nõukogude Liidus
• 20. augustil võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest, millega taastati Eesti Vabariik de facto.
• 21. augustil kukkus riigipöördekatse läbi, seejärel normaliseerus olukord ka Eestis.
• 22. augustil tunnustas Island Eesti Vabariiki
• 24. augustil tunnustas Vene NFSV Eesti iseseisvust
• 6. septembril tunnustas Balti riikide iseseisvust NSV Liidu Riiginõukogu
• 17. septembril võeti Eesti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks

Iseseisvuse taastamine või taasiseseisvumine?

Kuna Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta "Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest" põhines Eesti Vabariigi õiguslikul järjepidevusel, on selles tähenduses peetud korrektsemaks sõnastust "Eesti iseseisvuse taastamine". "Taasiseseisvumine" ei ole nii täpne, sest nimetatud otsuse sõnastuse kohaselt otsustas Ülemnõukogu "kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust", mis eeldab, et õiguslik järjepidevus ei ole vahepeal lakanud. Samal põhjusel ei peeta korrektseks kõnelda Eesti kontekstis "Esimesest vabariigist" ja "Teisest vabariigist", mida Prantsuse analoogia põhjal on mõnikord tehtud.
Samas ei nõustu sellega sugugi kõik ajaloolased ja poliitikud. Eelkõige Edgar Savisaare ja Keskerakonna initsiatiivil on hakatud tähistama 20. augustil Eesti taasiseseisvumispäeva.

Muutuste algus NSV Liidus

Muutuste algus

​1980. aastate keskpaigaks oli NSV Liidu majandus jõudnud kriisisituatsiooni. Selle põhjuseks oli tehnoloogiline mahajäämus Läänest, ekstensiivsel tootmisel põhinev ebaefektiivne sotsialistlik plaanimajandus ning sõjatööstuse eelisarendamine. Võidurelvastumises külma sõja põhivaenlase USA-ga oli NSV Liit osutunud kaotajaks ja ennast välja kurnanud. Nafta ja gaasi eksportijana mõjus NSV Liidule laostavalt kütusehindade langus maailmaturul. Samal ajal sõltus NSV Liit üha enam sisseveetavast teraviljast, mis ikkagi ei suutnud leevendada siseturu vajadusi. Süvenev toiduainete ning esmatarbekaupade (jalatsid, riided jne) puudus ning hindade tõus tekitas rahvas pahameelt. Ummikseisu oli sattunud ka NSV Liidu välispoliitika, mis oli aastakümneid olnud ekspansionistlik, püüdes laiendada oma mõjuvõimu kõikjal maailmas. Oodatust keerulisemaks kujunes NSV Liidule 1979. a alustatud sõda Afganistani vastu, mis tõi kaasa välispoliitilisi komplikatsioone ning kurnas riiki majanduslikult.
​NSV Liidu juhtkond ei tunnistanud avalikult kriisi olemasolu. Seetõttu suhtusid paljud, sh valdav enamus eestlasi, NSV Liidu uue liidri Mihhail Gorbatšovi 1985. a algatatud uuenduspoliitikasse äraootavalt. Märksõnad glasnost ja perestroika (avalikustamine ja uutmine) mõjusid loosunglikult ning puudus ettekujutus, milliseid reforme ja muutusi uus NSV Liidu liider taotleb. 1986. a jooksul hakkas olukord muutuma. 26. aprillil 1986 toimus Ukrainas Tšernobõli tuumaelektrijaamas katastroof, millest sai avalikustamispoliitika proovikivi. Keskvõimude katsed tihedal asustusalal toimunud suurõnnetust maha vaikida või pisendada põhjustasid inimestes nördimust.

TUDENGID PROTESTIVAD FOSFORIIDIKAEVANDUSTE VASTU

​Esimesed märgid ühiskondlike olude märkimisväärsest muutumisest hakkasid Eestis ilmnema 1987. a kevadel, kui tuli avalikuks NSV Liidu keskametkondade kava rajada Põhja-Eestisse Lääne-Virumaale fosforiidikaevandus ning vallandus ulatuslik protestikampaania ehk nn fosforiidisõda. See oli omamoodi avalöök Eesti taasiseseisvumisprotsessis, sest keskkonnakaitselisele teemale, milleks ju protest fosforiidikaevanduse vastu oli, lisandusid peagi ka poliitilised teemad. 1987. a augustis loodi Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP–AEG). Selle eestvedamisel toimus samal kuul Tallinnas Hirvepargis meeleavaldus, kus nõuti 1939. aastal sõlmitud sobingu salaprotokolli avalikustamist. Kodanikuvabaduste laienemist ja režiimi pehmenemist näitas asjaolu, et meeleavaldust ei aetud laiali.
Nende muutuste lõpptulemuseks oli Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine.

Hruštšovi sula aeg Eestis

Sulaajastu

Nõukogude võimu poolne surve hakkas märgatavalt leevenduma pärast 1956. aastat, mil Nikita Hruštšov Stalini kuriteod NLKP XX kongressil hukka mõistis, ehkki see avalikkuse eest veel ametlikult 33 aastaks saladusse jäi. Eestis on lõdvema ideoloogilise survega 1960. aastaid nimetatud ka "sula-ajastuks". Peamiselt avaldus ideoloogilise surve nõrgenemine kultuurielus.

Nõukogude majandus Eestis ja selle tagajärjed

Nõukogude Liidu majandus ja selle tagajärjed

Nõukogude Liidus oli plaanimajandus. Riik andis plaani ning inimesed pidid selle täitma.
​Eesti Vabariigi majanduse aluseks oli talumajapidamisele tuginev põllumajandus ning kohalikke ressursse ja tööjõudu arvestav tööstus. Eesti majandussüsteemi lammutamine algas juba esimesel nõukogude aastal (1940-1941), kuid lõplikult purustati väikeriigi majandusmudel sõjajärgsel perioodil. See saavutati esmalt maareformi, seejärel sundkollektiviseerimise (kolhoseerimise) ja forsseeritud industrialiseerimise abil ning jäiga riikliku plaanimajanduse kehtestamisega. Nii pääses Eestis maksvusele käsumajandus, mis ei arvestanud kohalikke tooraine- ega tööjõuressursse, ajalooliselt väljakujunenud tootmistavasid ega vajadusi. Hiljem - 1960. aastate algul - tehti küll Moskvas katseid vähendada NSV Liidu majanduse tsentraliseeritust nn rahvamajandusnõukogude loomise kaudu, kuid nende mõju jäi ajutiseks.

ROOMIKVANKRITEL PÄRIKOPP-PALJUNDUSEKSKAVAATOR EVG 35-65 M

​​Eestisse rajatud suurettevõtted vajasid palju vastava väljaõppega töötajaid, mis tõi kaasa massilise võõrtööliste sissevoolu. Rasketööstuse (sh sõjatööstuse) eelisarendamine ning normaalsete turusuhete asemel riikliku kaubajaotuse sisseseadmine põhjustas NSV Liidus alalise toidu- ja tarbekaupade puuduse (defitsiidi). Samas jäi Eesti NSV tarbimis- ja elatustase nii sõjajärgse madalseisu ajal kui ka edaspidi märgatavalt kõrgemaks NSV Liidu keskmisest.
Raudsest eesriidest hoolimata jõudis Eestisse teadmine ning materiaalne tõestus lääne tavalise inimese elatustasemest (peamiselt läänes elavate sugulaste postipakkide abil, samuti Soome turistide vahendusel). NSV Liidu teiste piirkondade jaoks muutus Eesti omamoodi „läänelikuks oaasiks” – Soviet-West’iks (Sovetski Zapad). Eestlased võtsid omakorda eeskuju soomlastelt, kelle eluolust, aga ka parlamentaarse riigikorra toimimisest saadi aimu Soome TV vahendusel. Eesti NSV väline „läänestumine” väljendus peamiselt materiaalse heaolu „hankimises”, mis omakorda meelitas siia hulgaliselt immigrante. Paremad majanduslikud olud soodustasid samas ka eestlaste noorema ja keskmise põlvkonna süvenevat mugandumist nõukoguliku süsteemiga.

Nõukogude Eesti kultuurielu põhijooned

Teine maailmasõda ja nõukogude võimu taaskehtestamine 1944. aastal lõhestasid senise tervikliku eesti kultuuri kaheks: välis- ja kodueesti kultuurieluks. Paguluses oli suurem loomevabadus, kuid vähem eestikeelse kultuuri tarbijaid ning tõenäosus kultuuriliselt asukohamaaga assimileeruda oli suur. Eesti kultuuril Eesti NSV-s tuli vastu seista venestamissurvele ja loomevabaduse piiramisele, mis lõppkokkuvõttes ka õnnestus ning tagas eesti kultuuri püsimajäämise. Samal ajal lubas Nõukogude režiim mõningaid kultuurikontakte kodueesti ja väliseesti vahel, mida ta püüdis oma huvides ära kasutada.
Eesti NSV aegse ametliku kultuuripoliitika peamiseks eesmärgiks oli „sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku” kultuuri juurutamine. Sellest tulenevalt suhtus uus võim eestlaste kultuuripärandisse algusest peale klassiprintsiibist lähtudes. Kogu intellektuaalne sfäär oli nõukogude ajal kord rohkemal, kord vähemal määral ideoloogilise surve all, sõltuvalt parasjagu valitsevatest poliitilistest oludest. Ent olenemata režiimi väikestest kõikumistest liberaalsuse ja ranguse skaalal, ei kadunud tsensuur (Glavlit) kunagi - selle ülesanne oli koos pideva meelsuskontrolliga takistada vaba mõtte levikut ühiskonnas.
​Tugeva surve all oli ka usuelu. Kiriku ja muude vaimuelusfääride kontrollimisel etendasid olulist rolli julgeolekuorganid (KGB). Negatiivsete tagajärgedega oli Eesti NSV poliitiline ja majanduslik eraldatus maailmast, millega kaasnes ulatuslik (ent kaugeltki mitte täielik) infosulg Lääne vaimsetest arengutest ja suundumustest. Sõjajärgsel aastakümnel käsitas režiim piiriüleseid teadus- ja kultuurikontakte negatiivsena - „lääne ees lömitamisena”. See aga tähendas otsest sundi orienteeruda vene kultuurile, eriti tugev oli see sund 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate esimesel poolel. Venestamispüüetest hoolimata jäid eestikeelne haridus ja kultuur püsima.
Nõukoguliku kultuuripoliitika üheks osaks oli eelnevate põlvkondade loodud kultuuripärandi valikuline hävitamine. Nii puhastati raamatukogud sõjajärgsetel aastatel „kodanliku ühiskonna pärandist”, mille käigus hävitati märkimisväärne osa iseseisva Eesti ajal ilmunud perioodikast ja ilukirjandusest ning enamik allesjäänust suleti erihoidlatesse. Eeltoodule lisandus tervet ühiskonda hõlmav propaganda, mis pidi aitama allutada kogu vaimset elusfääri valitseva režiimi kontrollile.

Vastuhakk nõukogude võimule

Vastupanu režiimile

METSAVENDADE SALK

Nõukogude võimu taaskehtestamisse suhtus suurem osa eestlasi pikka aega eitavalt, mis väljendus nii passiivses kui ka aktiivses vastupanus okupatsioonirežiimile. Aastatel 1944-1953 oli selle vastupanu keskmeks otsene relvavõitlus – metsavendlus. Nõukogude võim kasutas metsavendade vastu sõjaväe regulaarüksusi ja julgeoleku väeosi, miilitsaüksusi, aga ka kohalikke nõukogude aktiviste. See „sõda pärast sõda” oli ohvriterohke mõlemale poolele. Oluliselt nõrgendas metsavendade vastupanu 1949. aastal toime pandud küüditamine. Kuigi metsavennad ootasid uue suure sõja puhkemist ja Lääneriikide reaalset abi, saabus Eestisse maailmasõja-järgsel kümnendil vaid üksikuid Lääne luurajaid, kes langesid kiiresti Nõukogude julgeolekuorganite kätte. 1950. aastate alguseks suutis okupatsioonivõim relvastatud vastupanuliikumise maha suruda.
Relvastatud vastupanuliikumise kõrval osutasid nõukogude võimule vastupanu ka põrandaalused noorteorganisatsioonid. Sõjajärgseil aastail oli nende tegevus küllaltki ulatuslik ning see jätkus ka pärast relvastatud vastupanu mahasurumist. 1950. aastate noorte salaorganisatsioonid tekkisid peamiselt protestivaimust järjest enam maad võtva kokkulepluse ja nõukoguliku süsteemiga mugandumise vastu. Tolleaegseid salaorganisatsioone iseloomustas range distsipliin, põhikirjad, käsitsikirjutatud lendlehed, vandetõotused ja vähesel määral ka relvade hankimine.

ANDREI SAHHAROV JA ENN TARTO

1960. aastate teisest poolest asendasid senist põrandaalust noorsooliikumist ideeliselt ja poliitiliselt kandvamad, kuid oma olemuselt üsna eripalgelised demokraatlikud liikumised (nn dissidentlus). Demokraatlikud liikumised ei olnud enam kitsalt eestlaste pärusmaa, vaid nendes osalesid ka mitte-eestlased, kelle eesmärgiks oli NSV Liidu demokratiseerimine. Seega ei olnud põhirõhk mitte rahvusel, vaid eelkõige demokraatial: nüüd lähtuti tõsiasjast, et ükski ikestatud rahvas ei ole võimeline iseseisvust saavutama üksinda võideldes. Jõuti veendumusele, et Eesti iseseisvumine on ühtlasi ka rahvusvaheline küsimus. Sellele veendumusele aitas kaasa ka pagulasorganisatsioonide aktiivne tegevus Balti küsimuse tõstatamiseks rahvusvahelisel areenil.
Vastukaaluks kontrollitud ajakirjandusele püüdsid eestlased hankida võimalikult palju ja võimalikult vahetut teavet Lääne kultuurist ja ühiskonnaelust — infoallikatena olid tähtsal kohal Tallinnas ja mujal Põhja-Eestis nähtav Soome televisioon ning samuti kogu Eestis rohkeid kuulajaid omanud raadiojaamad Raadio Vaba Euroopa, Ameerika Hääl ja BBC World Service.
1970. aastate teisel poolel tugevnes venestamissurve, „ühtse nõukogude rahva” ja kakskeelsuse propaganda. Vene keele kasutamisele ja kasutajatele anti Eestis eelisõigusi, EKP ja ENSV juhtkond vahetati välja Kremlile veelgi kuulekama vastu. 1970. aastatel suundus vastupanu avalikku sfääri, mille peamisteks vahenditeks said avalikud kirjad ja pöördumised võimuorganitele, rahvusvahelistele organisatsioonidele ning välisriikide valitsustele. Kõige märkimisväärsemaks pöördumiseks oli neljakümne eesti kultuuritegelase poolt 1980. aastal allkirjastatud nn 40 kiri Moskvale, milles juhiti tähelepanu süvenevale venestamisele. Üheks põrandaaluseks tegevussuunaks kujunes inimõiguste rikkumiste faktide väljaselgitamine ja dokumenteerimine, tõepärase teabe kogumine Eesti NSV-s valitsevast olukorrast ning kogutud materjalide toimetamine Läände pagulasorganisatsioonidele avalikustamiseks.
Metsavendlus:

Metsavennad

METSAVENNAD PEREDEGA VÕRUMAAL

Nõukogude-vastased Eesti rahvuslikud sissid Teise maailmasõja ajal ja järel
Eesti metsavennaliikumises on eristatavad kaks etappi: esiteks 1941. a lahingud Eestist taganeva Punaarmeega ehk Suvesõda ja teiseks pärast Eesti taasokupeerimist aastatel 1944–1953 väldanud vastupanuvõitlus.
Nimetus metsavennad iseloomustab eelkõige Eesti partisanide võitlustaktikat. Nii 1941. a Suvesõjas kui ka hilisemal ajal otsisid vastupanuliikumisest osavõtjad kaitset metsadest, kust ka rünnati ootamatult vaenlase väiksemaid üksusi. Teisele maailmasõjale järgnenud aastatel varjas end metsades rajatud punkrites juba tuhandeid inimesi, keda ähvardasid Nõukogude võimu repressioonid. Kuigi ajalookirjanduses käsitletakse metsavendadena esmajoones relvastatud vastupanuliikumises osalenud mehi ja naisi, on mõiste mõnevõrra laiem, hõlmates sageli ka võõrvõimu eest varjunud, kuid aktiivsest relvavõitlusest hoidunud isikuid. Metsavendade koguarv ulatus kuni 30 000 inimeseni.
Nõukogude okupatsioonivõim kujutas metsavendi kriminaalkurjategijate ehk bandiitidena. Aastatel 1944–1947 tegeles nendevastase võitlusega Eesti NSV Siseministeeriumi allüksus banditismivastase võitluse osakond. Aastatel 1947–1953 oli relvastatud vastupanu mahasurumine Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi 2N osakonna ülesanne.
Tänapäeval peetakse metsavendi Eesti rahvuskangelasteks. Neid austatakse ja neil on Eestis hea maine.

Nõukogude võimu vägivallapoliitika Eestis

Nõukogude Võimu vägivallapoliitika

​Nõukogude võimu vägivallapoliitika oli mitmekesine ja suunatud erinevate elanikkonnakihtide vastu eesmärgiga allutada ühiskond täielikult oma kontrollile. Selle poliitika suunajaks oli parteiaparaat ja otsesteks täideviijateks eelkõige julgeolekuorganid: nii sise- kui ka riikliku julgeoleku ministeerium. Juba 1944. aastal algasid Eestis Saksa okupatsioonivõimu toetajateks peetud isikute ja muidu nõukogude võimule ebalojaalsete inimeste massilised arreteerimised ning nende saatmine vangi- ja sunnitöölaagritesse. Represseeritute arv oli aastatel 1944-1954 ligikaudu 30 000. Sõjajärgsetel aastatel jätkusid küüditamised. Esimene väiksem „operatsioon” toimus 1945. aasta augustis, mil metsatöödele Siberisse saadeti Eestis elanud sakslased, kokku 407 isikut. Sõjajärgne vägivallapoliitika saavutas haripunkti 1949. aastal toimunud massiküüditamisega. Märtsiküüditamise käigus deporteeriti ööl vastu 26. märtsi Eestist Siberisse 20 722 inimest. 1950. aastal toimus küüditamine ka Pihkva oblastis nendel aladel, mis 1944.-1945. aastal Eestilt ja Lätilt olid ära võetud. Kokku küüditati 1400 inimest, valdavalt eestlasi ja lätlasi.
​Otsesele füüsilisele represseerimisele lisandus vaimne vägivald, mis väljendus ühiskonna vaimuelu täielikus allutamises valitseva režiimi ideoloogilistele dogmadele ning sõjaeelse kultuurisfääri (haridus, teadus, kunst jms) tasalülitamises, mida teostati sõjajärgsel kümnendil mitme kampaania näol (võitlus nn kodanliku natsionalismi, nn rahvavaenlaste jne vastu). Sellega kaasnes kommunistliku propaganda vohamine

Külm sõda ja Eesti

Teine maailmasõda muutis kardinaalselt jõudude vahekordi maailmas. NSV Liidu kui ühe võitjariigi mõjukus maailma asjade otsustamisel kasvas tunduvalt. Moskva laiendas järk-järgult oma ülemvõimu Ida-Euroopas ja allutas sealsed režiimid peaaegu täielikult enda kontrollile. Lääneriigid – lootes esialgu naiivselt sõjaaegse koostöö jätkumisele – ei suutnud NSV Liidu ekspansiooni tõkestada. Senise koostöö asemel kujunes välja uus vastasseis suurriikide vahel – külm sõda, mis paljuski jäi maailma arenguid mõjutama kuni 1980. aastate teise pooleni välja. NSV Liit ja tema liitlased sulgusid „raudse eesriide” taha. Sinna jäid ka Eesti, Läti ja Leedu.

VAREMEIS NARVA 1948

Tohutute inimohvrite, purustuste ja majanduslike kahjude kõrval luhtusid Balti riikide katsed taastada 1944. aastal riiklik iseseisvus – Eesti, Läti ja Leedu taasokupeeriti NSV Liidu poolt. Hilisstalinismiks nimetatud perioodil (1944-1953) algas laialulatuslik ühiskonnaelu sovetiseerimine, vastupanu mahasurumine, vaimuelu tasalülitamine ja käsumajanduse juurutamine. Üldist hirmuõhkkonda põhjustasid stalinliku režiimi repressioonid, mis tipnesid 1949. aasta märtsiküüditamisega.

1949. A KÜÜDITAMINE

​Oodatud „valget laeva” ei tulnud ning tugevnes arusaam, et nõukogude võim jääb pikaks ajaks püsima. See omakorda tähendas eestlaskonna lõhestatuse püsimist: sõja ajal läände põgenenud eestlastel ei olnud võimalik naasta kodumaale ja nii kujunes teguvõimas Välis-Eesti kogukond kui sõjaeelse Eesti Vabariigi järjepidevuse kandja. Okupatsiooni jätkumisega Eestis kaasnes aga kohandumine režiimiga, mis algas 1950. aastate keskel NSV Liidu liidri Nikita Hruštšovi destaliniseermise poliitika tulemusel. „Hruštšovi sulaks” nimetatud perioodil (1950. aastate II pool kuni 1960. aastate I pool ) algas ühiskonnaelu stabiliseerumine. NSV Liidus lõppes laiaulatuslik riiklik vägivallapoliitika; majanduselu edenemine tõi kaasa elatustaseme tõusu ja inimeste elujärje paranemise. Samal ajal sai aina selgemaks, et NSV Liit ei ole valmis lõdvendama kontrolli oma mõjualade üle Ida-Euroopas, mida tõestasid Ungari ülestõusu (1956) ning Praha kevade (1968) lämmatamine.
Hruštšovi „sula” ajal alanud kohandumine režiimiga ei tähendanud selle kriitikata omaksvõtmist. Selle tõestuseks sai 1980. aastate teisel poolel vallandunud massiline vabadusliikumine, mis tipnes omariikluse taastamisega 1991. aastal. Pool sajandit NSV Liidu koossesisus tähendas Eestile majanduslikku, kultuurilist jm isoleeritust läänemaailmast, mis vastupidiselt kommunistikule retoorikale tõi kaasa ühiskonna mahajäämuse.