Nõukogude Eesti kultuurielu põhijooned

Teine maailmasõda ja nõukogude võimu taaskehtestamine 1944. aastal lõhestasid senise tervikliku eesti kultuuri kaheks: välis- ja kodueesti kultuurieluks. Paguluses oli suurem loomevabadus, kuid vähem eestikeelse kultuuri tarbijaid ning tõenäosus kultuuriliselt asukohamaaga assimileeruda oli suur. Eesti kultuuril Eesti NSV-s tuli vastu seista venestamissurvele ja loomevabaduse piiramisele, mis lõppkokkuvõttes ka õnnestus ning tagas eesti kultuuri püsimajäämise. Samal ajal lubas Nõukogude režiim mõningaid kultuurikontakte kodueesti ja väliseesti vahel, mida ta püüdis oma huvides ära kasutada.
Eesti NSV aegse ametliku kultuuripoliitika peamiseks eesmärgiks oli „sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku” kultuuri juurutamine. Sellest tulenevalt suhtus uus võim eestlaste kultuuripärandisse algusest peale klassiprintsiibist lähtudes. Kogu intellektuaalne sfäär oli nõukogude ajal kord rohkemal, kord vähemal määral ideoloogilise surve all, sõltuvalt parasjagu valitsevatest poliitilistest oludest. Ent olenemata režiimi väikestest kõikumistest liberaalsuse ja ranguse skaalal, ei kadunud tsensuur (Glavlit) kunagi - selle ülesanne oli koos pideva meelsuskontrolliga takistada vaba mõtte levikut ühiskonnas.
​Tugeva surve all oli ka usuelu. Kiriku ja muude vaimuelusfääride kontrollimisel etendasid olulist rolli julgeolekuorganid (KGB). Negatiivsete tagajärgedega oli Eesti NSV poliitiline ja majanduslik eraldatus maailmast, millega kaasnes ulatuslik (ent kaugeltki mitte täielik) infosulg Lääne vaimsetest arengutest ja suundumustest. Sõjajärgsel aastakümnel käsitas režiim piiriüleseid teadus- ja kultuurikontakte negatiivsena - „lääne ees lömitamisena”. See aga tähendas otsest sundi orienteeruda vene kultuurile, eriti tugev oli see sund 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate esimesel poolel. Venestamispüüetest hoolimata jäid eestikeelne haridus ja kultuur püsima.
Nõukoguliku kultuuripoliitika üheks osaks oli eelnevate põlvkondade loodud kultuuripärandi valikuline hävitamine. Nii puhastati raamatukogud sõjajärgsetel aastatel „kodanliku ühiskonna pärandist”, mille käigus hävitati märkimisväärne osa iseseisva Eesti ajal ilmunud perioodikast ja ilukirjandusest ning enamik allesjäänust suleti erihoidlatesse. Eeltoodule lisandus tervet ühiskonda hõlmav propaganda, mis pidi aitama allutada kogu vaimset elusfääri valitseva režiimi kontrollile.