1980. aastate keskpaigaks oli NSV Liidu majandus jõudnud kriisisituatsiooni. Selle põhjuseks oli tehnoloogiline mahajäämus Läänest, ekstensiivsel tootmisel põhinev ebaefektiivne sotsialistlik plaanimajandus ning sõjatööstuse eelisarendamine. Võidurelvastumises külma sõja põhivaenlase USA-ga oli NSV Liit osutunud kaotajaks ja ennast välja kurnanud. Nafta ja gaasi eksportijana mõjus NSV Liidule laostavalt kütusehindade langus maailmaturul. Samal ajal sõltus NSV Liit üha enam sisseveetavast teraviljast, mis ikkagi ei suutnud leevendada siseturu vajadusi. Süvenev toiduainete ning esmatarbekaupade (jalatsid, riided jne) puudus ning hindade tõus tekitas rahvas pahameelt. Ummikseisu oli sattunud ka NSV Liidu välispoliitika, mis oli aastakümneid olnud ekspansionistlik, püüdes laiendada oma mõjuvõimu kõikjal maailmas. Oodatust keerulisemaks kujunes NSV Liidule 1979. a alustatud sõda Afganistani vastu, mis tõi kaasa välispoliitilisi komplikatsioone ning kurnas riiki majanduslikult.
NSV Liidu juhtkond ei tunnistanud avalikult kriisi olemasolu. Seetõttu suhtusid paljud, sh valdav enamus eestlasi, NSV Liidu uue liidri Mihhail Gorbatšovi 1985. a algatatud uuenduspoliitikasse äraootavalt. Märksõnad glasnost ja perestroika (avalikustamine ja uutmine) mõjusid loosunglikult ning puudus ettekujutus, milliseid reforme ja muutusi uus NSV Liidu liider taotleb. 1986. a jooksul hakkas olukord muutuma. 26. aprillil 1986 toimus Ukrainas Tšernobõli tuumaelektrijaamas katastroof, millest sai avalikustamispoliitika proovikivi. Keskvõimude katsed tihedal asustusalal toimunud suurõnnetust maha vaikida või pisendada põhjustasid inimestes nördimust.
Esimesed märgid ühiskondlike olude märkimisväärsest muutumisest hakkasid Eestis ilmnema 1987. a kevadel, kui tuli avalikuks NSV Liidu keskametkondade kava rajada Põhja-Eestisse Lääne-Virumaale fosforiidikaevandus ning vallandus ulatuslik protestikampaania ehk nn fosforiidisõda. See oli omamoodi avalöök Eesti taasiseseisvumisprotsessis, sest keskkonnakaitselisele teemale, milleks ju protest fosforiidikaevanduse vastu oli, lisandusid peagi ka poliitilised teemad. 1987. a augustis loodi Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP–AEG). Selle eestvedamisel toimus samal kuul Tallinnas Hirvepargis meeleavaldus, kus nõuti 1939. aastal sõlmitud sobingu salaprotokolli avalikustamist. Kodanikuvabaduste laienemist ja režiimi pehmenemist näitas asjaolu, et meeleavaldust ei aetud laiali.
Nende muutuste lõpptulemuseks oli Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine.
NSV Liidu juhtkond ei tunnistanud avalikult kriisi olemasolu. Seetõttu suhtusid paljud, sh valdav enamus eestlasi, NSV Liidu uue liidri Mihhail Gorbatšovi 1985. a algatatud uuenduspoliitikasse äraootavalt. Märksõnad glasnost ja perestroika (avalikustamine ja uutmine) mõjusid loosunglikult ning puudus ettekujutus, milliseid reforme ja muutusi uus NSV Liidu liider taotleb. 1986. a jooksul hakkas olukord muutuma. 26. aprillil 1986 toimus Ukrainas Tšernobõli tuumaelektrijaamas katastroof, millest sai avalikustamispoliitika proovikivi. Keskvõimude katsed tihedal asustusalal toimunud suurõnnetust maha vaikida või pisendada põhjustasid inimestes nördimust.
Esimesed märgid ühiskondlike olude märkimisväärsest muutumisest hakkasid Eestis ilmnema 1987. a kevadel, kui tuli avalikuks NSV Liidu keskametkondade kava rajada Põhja-Eestisse Lääne-Virumaale fosforiidikaevandus ning vallandus ulatuslik protestikampaania ehk nn fosforiidisõda. See oli omamoodi avalöök Eesti taasiseseisvumisprotsessis, sest keskkonnakaitselisele teemale, milleks ju protest fosforiidikaevanduse vastu oli, lisandusid peagi ka poliitilised teemad. 1987. a augustis loodi Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP–AEG). Selle eestvedamisel toimus samal kuul Tallinnas Hirvepargis meeleavaldus, kus nõuti 1939. aastal sõlmitud sobingu salaprotokolli avalikustamist. Kodanikuvabaduste laienemist ja režiimi pehmenemist näitas asjaolu, et meeleavaldust ei aetud laiali.
Nende muutuste lõpptulemuseks oli Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar