Kuidas kuuldut paremini meelde jätta

Tähelepanelikkus kuulamisel

Kuulamine ja mittesõnaline käitumine

Kuulaja tüüpilised endastlähtuvad vastused

Peegeldav kuulamine

Läbirääkimiste psühholoogia

pastafarianism, Lendava Makaronimonstrumi Kirik

Pastafarianismi sümbol

Pastafarianism nõuab peakatte kandmist. See peakate on spagetisõel.

Lendava Makaronimonstrumi Kirik (inglise keeles Church of the Flying Spaghetti Monster) on sotsiaalne liikumine, mis on suunatud kreatsionismi õpetamise vastu koolides. Selle põhimõtteid arendatakse satiirilises "pastafarianismi" õpetuses,
Liikumise algatas Oregoni Ülikooli füüsikatudeng Bobby Henderson (s 1980) Ameerika Ühendriikides Kansase osariigis 2005. aastal. Aasta hiljem avaldas ta "Lendava Makaronimonstrumi Evangeeliumi" ("The Gospel of the Flying Spaghetti Monster"). Pastafarianismis lõpetab palve sõna rāmen.
Järgijad on jõudnud edukalt välja võidelda spagetisõela peas kandmise õiguse ametlikel dokumendifotodel. Lendava Spagetikoletise usku venelane Andrei Filin kannab juhiloa pildil peas köögisõela, sest tema "religioon" pastafarianism nõuab peakatte kandmist. Austria mees Niko Alm võitis sarnase kohtuvaidluse pärast kolme-aastast võitlust süsteemiga ning sai õiguse juhiloapildil spagetisõela peas kanda. Tšehhi mees Lukáš Nový, kes elab Brnos, sõnas, et tema usk nõuab, et ta kannaks spagetisõela peas kogu aeg. Ametnike sõnul oleks tema palve eiramine olnud vastuolus usulise võrdsuse seadusega, mis lubab usulistel või meditsiinilistel põhjustel isikut tõendava dokumendi fotol peakatet kanda, kui see ei kata nägu.
Venemaal algasid pastafarianistide aktsioonid 2013. aastal. Liikumise esimene juht oli "pastriarh" Sama Pasta IV (Mihhail Samin, s. 2000). "Lendava Makaronimonstrumi Evangeelium" avaldati Venemaal 2016. aastal. Mihhail Samin oli ka arvutiteadlase Eliezer Yudkowsky raamatu "Harry Potter and the Methods of Rationality" ('Harry Potter ja ratsionaalse mõtlemise meetodid') Venemaal väljaandmise algataja 2018. aastal.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Digitaalfotograafia

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Digtaalfotograafia on fotograafia alaliik, kus tulemuseks on digitaalne pilt, mida võib vaadata arvutiekraanil või mõne muu seadme vahendusel või muuta ta printimise teel paberfotoks. Digitaalfotograafias salvestatakse pilt digifotoaparaadiga digitaalse infona.

Digitaalfotograafia eelis võrreldes filmi peale pildistamisega on vahetu tulemus ning operatiivsus. See lubab pilti näha kohe pärast pildistamist, seda edastada ilma füüsilise kohaleviimiseta, töödelda, kasutada ning väljastada füüsilisel kujul.

pitoreskne fotograafia ehk pitorism

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Alfred Stieglitz "Inimese käsi" 1902

Mõistega pitoreskne fotograafia ehk pitorism tähistatakse nii ajaloolist fotograafiastiili kui ka rahvusvahelist liikumist, mille kõige aktiivsem periood langeb ajavahemikku 1860. aastatest kuni Esimese maailmasõjani. Pitorismi iseloomustab esmajoones maalilähedus ja romantilised teemad, mille saavutamiseks kasutati pehmet fookust, põhjalikku järeltöötlust karedal pildipinnal (sh graveerimist) ja kindlate reeglitega kompositsioonivõtteid.
Pitorismi esindajatele oli foto pigem võimalus enese projitseerimiseks kujuteldavasse reaalsusesse, „teise reaalsusesse“, nagu see võis toimida joonistuse, maali või gravüüri kaudu, mitte niivõrd päriselu dokumenteerimine. Ideaaliks oli kujutada ilu, harmooniat, üldistusi, poeetikat, emotsiooni, müstilisust ja sümbolistlikkust.
Mõjutatud oldi impressionismist, jaapani graafikast (kakemono), sümbolismist, kubismist ja Les Nabis' liikumisest. Üldiselt rääkides oli enamus Euroopa pitorismi viljelejaid osa suuremast sümbolismi hoovusest.
Tehnikatest kasutati kummitrükki, süsitrükki, õlitrükki; kombineeriti ja retušeeriti negatiive, muudeti pildipinda, asetati mitmeid emulsioone üksteise peale. Enamik meetodeid oli kontaktmenetlused.

Algus

Pitorismi põhimõtted avaldas esmalt Henry Peach Robinson oma raamatus „Pitoristlik võte fotograafias“ („Pictorial Effect in Photography“, 1869). Robinson väitis, et fotokunst peaks imiteerima akadeemilise maalikunsti reegleid, olema lõpuni konstrueeritud, mitte spontaanne või pooljuhuslik jäädvustus. Foto lähtekohaks võis olla loodus, kuid see tuli põhjalikult läbi töötada. Robinsonile oponeeris P. H. Emerson, kes kirjeldas 1886. aastal Londonis Kaameraklubis (Camera Club) fotograafiat kui pitoreskset kunsti: Emersoni ideed peegeldasid üha kasvavat huvi isikupärase väljenduse vastu fotograafias.

Fotograafiline impressionism

Maalikunsti ja graafikaga nii suhestuti kui ka võisteldi. 1890. aastatel mõjutas aina kasvav fotograafia rakendamine kaubanduslikel ja tööstuslikel eesmärkidel eraldumist traditsioonilistest fotograafiaühingutest ning uute, kunstilistele eesmärkidele pühendatud fotoühingute loomist.
Pitorismi on aja jooksul nimetatud mitmeti: „fotograafia esteetiline liikumine“, kuna sel olid (nõrgad) sidemed „maalikunsti esteetilise liikumisega“ – art nouveau'ga ehk juugendstiiliga. Pitorismi tunti pikka aega impressionistliku fotograafiana. Inspiratsiooni saadi ka romantismist, sümbolismist ning varasest modernistlikust kunstist.

Populaarsus

1880-ndatel muutsid uued tehnoloogiad (näiteks Kodaki rullfilmkaamera) fotograafia kättesaadavaks suurele hulgale harrastajatele. Pitorismi algaastatel leidsid aset fotograafiaühingute siseringkondades pidevad võitlused vanameelsete ja uuendusmeelsete (kuhu kuulusid pitorismi pooldajad) vahel. Vastuolud kulmineerusid massiivse amatöörfotograafide tegevuse iseseisvumisega. Iroonilisel kombel aga peitus pitorismi harrastavate fotograafide ühingute demokraatliku retoorika taga elitism – nad asutati, et eraldada „tõelisi“ kunstnikke aina suurenevast amatöörfotograafide hulgast. Aastaks 1900 oli pitorism Suurbritannias tõusuteel. Materjalide kättesaadavus kombineerituna massturule orienteeritud kirjanduse rohkusega ning koos Linked Ringi Vennaskonna edukate iga-aastaste näitustega, viis aina rohkemate inimeste tegelemiseni fotograafiaga. Selleks ajaks oli pitoristlik esteetika omaks võetud ning oli sisenenud peavoolu. Pitorismile keskendunud ühinguid oli Viinis, Hamburgis, Londonis, Torontos, Sydneys, Pariisis, Brüsselis, New Yorgis ja mujalgi. Organiseeriti rahvusvahelisi näitusi, näiteks alates 1893. aastast „Linked Ringi Fotograafiasalong“ („Photographic Salon of the Linked Ring“), näitused Hamburgi Kunstihoones (1893–1903), Glasgow's, Torinos (1900–1903), New Yorgi Albrighti Kunstigaleriis (1910).
Pitoristlikud fotod on tavaliselt pisut ähmased – kasutati pehmet fookust – selle põhjuseks oli arusaam, et fotod peaksid edasi andma kujutist, mis oleks võimalikult täpne sellele, kuidas näeb inimsilm. Liikumise küpsemaks saamisel hakati spetsiaalseid pehme fookusega objektiive ka tootma.

Hääbumine

Pitorism läks moest pärast Esimest maailmasõda. Pitoristlikud ja sentimentaalsed teemad ei sobinud kokku sõja vägivaldse reaalsusega. Kuigi seda viljeldi veel ka aastaid hiljem, leidis põhilistes kunstikeskustes aset muudatus teravama realistlikuma stiili poole, millist viljeles Saksamaal Uusasjalikkus ja California rühmitus „f/64“.

Pitorealism Eestis

Pitorism leidis Eestis laiema kõlapinna 1921. aastast alates. Sel aastal asutati Eesti Foto-Klub^. 1924. aastal korraldati suur fotokonkurss, kuhu võeti vastu vaid neid töid, mis tehtud kummiaraabiku või broomõliga, seega pitoristide meelistehnikais. Innustuseks oli ka 1926. aasta rahvusvaheline fotonäitus Tallinnas, kus kuldmedalid said Hans Vanaveski ja Johannes Mülber. Johannes Mülber tõusiski kuni 1929. aastani Eesti üheks tuntumaks ja rahvusvahelisel areenil edukaimaks fotograafiks. Tema töid eksponeeriti Soomes, Belgias, Ungaris, Hispaanias, Prantsusmaal ja mujal. Mülber vastas täielikult pitorismiteoreetikute ettekirjutustele, ühendades endas loovat kunstnikku ja fikseerivat päevapiltnikku. Huvitav on aga see, et kui klassikaline pitorism kasutas broomõlitehnikasse viimiseks enamasti vaid lavastuslikke fotosid, siis Mülberi fotod olid jäädvustused otse elust.

Perioodika

• Amateur Photographer ja Photograms of the Year (London)
• Photographic Review (Lvov)
• Die Künst in der Photographie (Berliin)
• Camera Work (New York, toimetaja Alfred Stieglitz)
• La fotografia artistica (Itaalia)
• Vestnik fotografii (Moskva)

Fotograafid

• Breton Puyo
• Heinrich Wilhelm Müller
• Georg Einbeck
• Gustav Trinks
• Rudolf Dührkoop
• Theodor ja Oskar Hofmeister
• Hugo Henneberg
• Sergei Lobovikov
• František Prtikol
• Frank Eugene
• Henry Peach Robinson
• Adolphe de Meyer
• Hans Watzek
• Robert Demachy
• Mary Devens
• George Seeley
• Miron Sherling

Näited

• 

  Frank Eugene "Aadam ja Eeva" 1898
• 

  Hugo Henneberg "Motiv aux Pommern" 1895–96
• 

  Hans Watzek "Lambad" 1901
• 

  Robert Demachy "Struggle" u 1904
• 

  Mary Devens "The Ferry, Concarneau" u 1904
• 

  Robert Demachy "Toucques Valley" 1906
• 

  George Seeley "Black Bowl" 1907
• 

  Miron A. Sherling Alexander J. Golovin u 1916

Kakemono ehk kakejiku

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Kakemono

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Rippuv kakemono. All vasakul on ikebana

Kakemono ehk kakejiku (mõlemad sõnad jaapani keelest) ehk ripp-pilt on Jaapani kokkukeeratav maal, mis on kleebitud suuremale paberile.