Läänegootide kunst

Jump to navigation Jump to search

Capela de São Frutuoso Bragas, Portugalis

San Pedro de la Nave raiddekooriga kapiteel

Läänegootide kunst on läänegootide kuningriigi (tänapäeva Lõuna-Prantsusmaa, Hispaania ja Portugali) aladel 5.–8. sajandil loodud kunst. Läänegootide kunstis liituvad kohalik provintsiaalrooma kunstitraditsioon ja Bütsantsi mõjud, metallehistöös kasutatakse germaani hõimude rahvasterännuaegse kunsti tehnikaid, kuid ornamentika taime- ja loomamotiivid pärinevad pigem Vahemere maadelt ja idamaadest.

Ajaliselt on läänegootide kunst samaaegne merovingide kunstiga. Inglise keelt kõnelevates maades võidakse paigutada läänegootide kunst rahvasterännuaegse kunsti hulka, kuid enamasti loetakse see eelromaani kunsti üheks haruks. Ajaliselt järgneb selles piirkonnas läänegootide kunstile mosaraabia kunst, mis on mauri kunsti üks periood. 

• 
  
  
• 
  
  

Arhitektuur

Läänegootide arhitektuuri iseloomustavad ehitised olid enamasti väikesemõõdulised, kuid silmapaistvalt hästi tahutud kantkividest müüritisega, mis mõnikord vaheldub roomapärase tellislaoga, nelinurkse välisseinast eenduva apsiidiga ja iseloomulike hoburaudkaarsillustega. Ruumid on kaetud sageli kivist laotud aamvõlvidega ja kuppellagedega nelitise kohal. Tugedena ja eendtugedena kasutatakse korintose kapiteelidega sambaid ja pilastreid. 7. sajandist pärit sakraalhooned, näiteks Baños de Cerrato San Juan Bautista kirik (661), olid basilikaalse üldkavatisega ja kujult lühikesed ning laiad. Hooned olid kaunistatud rikkaliku raiddekooriga, milles valitsevad taime- ja loomamotiivid.

• 

  Baños de Cerrato San Juan Bautista kirik
• 

  San Juan Bautista kiriku aken
• 

  San Pedro de la Nave kirik
• 

  San Pedro de la Nave pealööv vaatega itta
• 

  Braga San Fructuoso kabeli sisevaade
• 

  Raiddekooriga kapiteel

Teised kunstiliigid

Kotkakujulised fiibulad 6. sajandist, omataoliste hulgas ühed kõige kaunimad leitutest

Kuningas Rekkeswinthi votiivkroon Guarrazari aardest. (R)ECCESVINTHUS REX OFFERET tuleb kokku rippuvatest tähtedest

Läänegootide kunstis oli olulisel kohal metallehistöö ja kullassepakunst, kuulsaimad näited on Guarrazari aardeleiust pärit läänegoodi kuningate votiivkroonid ja ristripatsid. Hauapanustena on leitud ehteid, nagu sõrmused ja ristid, rõivaaksessuaare, nagu looma- ja linnukujulised fiibulad, panustehnikas vööpandlad ja naastud.

Arheoloogilises materjalis on leitud hauapanustena kauneid klaasist pudeleid ja salvinõusid, samuti kasutati klaasi metallehete kaunistamiseks oterdis- ja kärgsulatistehnikas.

Läänegootide kuningriigi skriptooriumides kasutati läänegoodi kirja, läänegoodi illumineeritud käsikirjalistest raamatutest ainsana on säilinud Verona katedraali Libellus Orationum (Verona, Cathedral, Biblioteca Capit. Cod. LXXXIX), palvetekste sisaldav liturgiline raamat 7. sajandi lõpust või 8. sajandi algusest^[

Sotsialistlik realism

---

Sotsialistlik realism on leninistlik-stalinistlik kunstivool. Sotsialistlik realism oli Stalini ajal Nõukogude Liidus ainus ametlikult lubatud kunstivool.
Sotsialistlikku realismi määratleti Nõukogude Liidus ja teistes kommunistlikes riikides kui realismi,

Lühiajalugu

Sotsialistlikule realismile kõige lähedasem kunstivool on uusklassitsism, eriti arhitektuuris. 19. sajandi vene kirjanduses oli samuti teatud stiiliks kujutada elu ja inimesi võimalikult lihtsalt. Sotsialistliku realismi esimeseks näiteks ja eeskujuks toodi kirjanduses kõige sagedamini Maksim Gorki romaani "Ema". Sotsialistliku realismi kujunemist mõjutasid ka peredvižnikud, Ilja Repini ja teiste kunstnike tööd.
Pärast oktoobrirevolutsiooni ja bolševike võimu kindlustumist jäi kunstilooming ligi aastakümneks Nõukogude Liidus ametlikult suunamata. Kunstnikud, kirjanikud, heliloojad jt loomeinimesed said tegutseda suhteliselt vabalt. Kunstivooludest pälvis suuremat tähelepanu futurism, tegutsesid mitmesugused loomeinimeste rühmitused, koolkonnad; esitati manifeste jne. Üheks väljapaistvamaks luuletajaks sellest perioodist oli Vladimir Majakovski.
1929. aastal saadeti Nõukogude Liidus laiali ja keelustati kõik kunstirühmitused ning kehtestati ainukeseks loominguliseks meetodiks sotsialistliku realismi meetod. Rühmituste, koolkondade ja muude ühingute asemele asutati igas tolleaegses liiduvabariigis Kunstnike Liit, Kirjanike Liit, Heliloojate Liit jt loomingulised liidud. Vastavate liitude liikmetele anti edaspidi mitmesuguseid privileege; näiteks võisid nad elada ka vabakutselistena, ilma töökohustuseta. Peamiseks tingimuseks oli sotsialistliku realismi viljelemine.
Kunstiloomingule rakendati range järelevalve ja tsensuur.
Paljud loomeinimesed olid selleks ajaks juba Nõukogude Liidust lahkunud, küüditatud, sunnitöölaagritesse saadetud või hukatud. Paljud said jätkata meelepärase loomingulise tegevusega üksnes salaja. Mitmed loobusid üldse ja läksid teistele elualadele.
Sotsialistlikku realismi tõlgendati vastavalt partei otsustele. Polnud kindlaid ega üheseltmõistetavaid reegleid ega eeskirju; igal hetkel võis iga loomeinimene sattuda "kriitika" alla ja saada pagendatud. Aeg-ajalt korraldati suurejoonelisi kampaaniaid ühe või teise kunstiteose kritiseerimiseks, millele alati järgnesid laiaulatuslikud repressioonid.
Looming muutus ülimalt lihtsaks, plakatlikuks; Nõukogude Liitu, sotsialismi ja Stalinit ülistavaks propagandaks.
1960. aastatel hakkas Nõukogude Liidu mitmetes piirkondades toimuma järkjärguline ideoloogilise surve leevendumine. Sotsialistliku realismi mõistet hakati tõlgendama vabamalt; võimalikuks sai ka teiste kaasaegsete kunstivoolude tutvustamine ning järk-järgult ka viljelemine.
Samal ajal toimus ka kommunismi tõlgendamisel lahknemisi. Mitmetes Euroopa kommunistlikes parteides hakati eemalduma rangelt Moskva-meelsest ideoloogiast. Aastal 1963 avaldas Roger Garaudy, üks tolleaegse Prantsuse Kommunistliku Partei juhtfiguure, raamatu "Piirideta realism", milles ta marksismi klassikutele tuginedes tõestas, et ka modernism võib olla realism.
Need ja paljud teised tegurid viisid sotsialistliku realismi kui kunstivoolu lagunemisele juba enne Nõukogude Liidu lagunemist.
Praegu viljeletakse sotsialistlikku realismi vaid Põhja-Koreas ning teatud žanride puhul ka Hiina Rahvavabariigis.
Postmodernistliku ilminguna viljeletakse sotsialistliku realismi elementidega kunsti kui campi ka mujal maailmas. (Eestis näiteks Wimberg jt.)

Sotsialistlik realism Eestis

Koos Nõukogude Liidu okupatsiooni ja anneksiooniga kehtestati ka Eesti NSV-s samasugused tingimused sotsialistliku realismi viljelemiseks. Kõige tugevamalt ilmnesid selle tulemused 1950. aastatel. Stalini võimu viimastel aastatel mõisteti enamik Eesti prominentseid kultuuritegelasi hukka kui "kodanlikud natsionalistid" ning püüti partei diktaadile alluvate inimeste abil kujundada Eestis uus kultuurimaastik, kus domineeriks "hea ja ideaalilähedase" nõukogude elu ülistamine ning selle võrdlus "allakäinud ja mandunud" kodanliku korraga.

Iseloomulikke teoseid

• Kirjandus
  • Hans Leberechti jt romaanid.
  • Juhan Smuuli, Ralf Parve, Manivald Kesamaa jt luule.
• Muusika
  • Eugen Kapi ja Gustav Ernesaksa ooperid.
• Kujutav kunst 

Galerii

Lenin

• 

  "Lenin punases ehas", Boris Vladimirski
• 
• 

Stalin

• 

Harilik elu

• 

  "Kaevur"

Skulptuur

• 

  Vera Muhhina "Tööline ja kolhoositar"

Regionalism kunstis

Regionalism

Jump to navigation Jump to search

Thomas Hart Bentoni õlimaal "Chilmarki inimesed" (1920)

Regionalism on Ameerika Ühendriikide kunstivool, mille viljelejad kujutasid maaelu stseene. Regionalismi kõrgaeg oli aastatel 1930–1935.

Regionalismi teke

1920.–1930. aastatel asusid USA väikelinnade ja külade elanikud siirduma suurlinnadesse. Omapäraste piirkondade elukorraldused sulandusid ühtseks, standardiseerunud elulaadiks, ning selliste inimeste maaelu tagaigatsevale meeleolule vastas regionalistide looming.

Ameerika kunstis iseloomustab regionalism realismi suunda, mis eemaldus linnast ning tehnoloogilisest arengust ja keskendus maaelu stseenide kujutamisele. Eriti hinnatud olid regionalismi tööd just suure depressiooni ajal 1930. aastatel, sest need sisendasid ameeriklastele turvatunnet.

Esindajad

Regionalismi kuulsamad esindajad on Grant Wood (1891–1942), John Steuart Curry (1897–1946), Andrew Wyeth (1917–2009) ja Thomas Hart Benton (1889–1975).

Regionalistidest olid tuntud ka George Biddle ja Marsden Hartley. Hartley juhindus kõigepealt traditsioonilisest maalimisstiilist, hiljem võttis eeskujuks Euroopa avangardistliku stiili, eriti Kandinsky. Hiljem leidis juba endale iseloomuliku pildikeele, mida rakendas olustiku- ja meremaalides, mis olid seotud ta kodukoha Maine'iga. Hartleyst sai 1930. aastatel regionalistliku liikumise juht.

Manerism kunstis

Manerism on kunstistiil, mis mõnel pool Euroopas, seda eriti Itaalias, Prantsusmaal ja Hispaanias, jäi renessanssi ja baroki vahele.

Itaalia manerism

• Manerismi iseloomustab maneerlikkus, tuntud kunstnike stiili (maneeri) jäljendamine. 
• Manerism oli peamiselt Itaalias, Prantsusmaal ja Hispaanias levinud kunstivool, mille juures ei lähtutud enam elust, vaid suurmeistrite (Raffael, Michelangelo) loomingust, teisisõnu võeti üle ja rõhutati nende maneere. Aja jooksul on mõistest kadunud kunstnikke halvustav alatoon. Maneristid võtsid üle kõrgrenessansi üldistatud ja idealiseeriva käsitluslaadi, temaatikas kaldusid aga fantastika poole. Ka oli maneristlik pildi ülesehitus kõrgrenessansliku harmoonilise, sümmeetrilise ja lihtsa asemel pigem ebakindel rahutu ja kuhjatud. Raffaeli kolmnurkne kompositsioon pöörati pahupidi, nii, et see toetus teravikule, inimeste kehad maneristlikel maalidel olid pikaks venitatud, poosid ebaloomulikult väänduvad, miimika kunstlik. Inimtunnete kujutamisel eelistatkse äärmusi, usulist ekstaatilisust ja härdust. Ka koloriit muutub loodukaugeks, maneristid armastavad lillakaid, väävelkollaseid, mürkrohelisi toone. (https://sites.google.com/site/konspektid/esileht/kunstiajalugu)

Hilisrenessansis avaldub maneerlikkus:

• Manerismiaja kunstnikud loobusid harmooniast, vormide selgusest. Omamoodi koomikat tekitab erootiliste tunnete naiivne kujutamine. Näiteks saksa maalikunstnik, Friedrich Targa õuemaalija Lucas Cranach Vanem harrastas rafineeritud stiili ja oli mõjutatud aristokraatlikust maitsest. (http://portfoolio.varstukk.edu.ee/Renessanss/html/Manerism/)
• Maneristid tõstsid esile rahutu atmosfääri ja veidra, viirastusliku maailma. Tintoretto maalidel toimub kõik nagu kõrgemate taevalike jõudude tahtel. Tema tegelased sarnanevad salapärastele olenditele, kes ebateadlikult þestikuleerivad ja väljendavad nii oma hingeelamusi. (http://portfoolio.varstukk.edu.ee/Renessanss/html/Manerism/)

Bronzino maal "Armastuse allegooria" annab justkui üldise nimetuse ka manerismile. Manerism - maalikunsti allegooria. Hilisrenessansiaegsete kunstnike püüd iga hinna eest pakkuda kunsti võis küll sümbolite abil virgutada mõtlemist, ent jättis külmaks südame. Nende eesmärk "teha kunsti kunsti pärast" hävitas loomuliku loovuse ja toitis vaid elukauget mõttemaailma. (http://portfoolio.varstukk.edu.ee/Renessanss/html/Manerism/)

Lucas Cranach vanem
"Juudit Olovernese peaga"
"Judith with the Head of Holofernes"
Kunstiajaloo Muuseum, Viin
u 1530

Maali "Juudit Olovernese peaga" süfee eeldab justkui võika veretöö käsitlemist, ent Lucas Cranach näitab hoopis punajuukselist kaunitari, kes hoiab küll käes mõõka, aga libistab leebelt sõrmi läbi Olovernese juuste. Võibolla püüdis Cranach jätta muljet Juuditi silmakirjalikkusest ja peegeldas verist tapatööd vaid naise karmiinpunase riietuse, sealhulgas silmatorkava sametkübara abil. Küll on aga selge, et ta kujutas maalidel oma ajastu saksa naise tüüpi, kuigi näitas neid Juuditi, Venuse või Lucretiana. (http://portfoolio.varstukk.edu.ee/Renessanss/html/Manerism/)

Lucas Cranach vanem
"Cupido Venusele kaebamas"
"Cupid Complaining to Venus"
Rahvusgalerii, London
1530

Pildil "Cupido Venusele kaebamas" on Venus moekas, kübara ja väärisehetega iludus, kel ümmargune nägu ja kassilikult pilukil silmad. Veidralt mõjuvad ilujumalanna pikaksvenitatud alasti figuur, ebakindel asend. Jumalanna pigem eksponeerib oma ilu, kui pöörab tähelepanu kaeblevale pojale, kes hoiab käes meekärge ja võitleb mesilastega. (http://portfoolio.varstukk.edu.ee/Renessanss/html/Manerism/)

Tintoretto
"Ariadne, Venus ja Bakchos"
"Ariadne, Venus and Bacchus"
Ducale palee, Sala di Anticollegio, Veneetsia
1576

Pildil "Ariadne, Venus ja Bakchos" paiskub Venus ainult korraks kohale, sätib kiiruga Ariadne tähepärga, õnnistab Bakchose abielusõrmust ja tormab keerisena taevasfääridesse tagasi. (http://portfoolio.varstukk.edu.ee/Renessanss/html/Manerism/)

Agnolo Bronzino
"Armastuse allegooria" (detail)
Rahvusgalerii, London
1540 - 1545

Agnolo Bronzino
"Armastuse allegooria"
"Venus, Cupide and the Time"
("Allegory of Lust")
Rahvusgalerii, London
1540 - 1545

Maneristlikud teosed on magusate värvitoonidega, ilutsevad, keerukad, kirjeldavad, teatraalsed. Agnolo Bronzino pilt "Armastuse allegooria" ehk "Allegooria Venuse ja Cupidoga" kirjeldab magusa maneerlikkusega verepilastuslikku kirge Venuse ja tema poja Cupido vahel. Venuse abikaasa, vihase pilguga Vulcanus jääb kõrvaltegelaseks, kelle muskliline käsivars ei suuda peatada armastajate külgetõmmet ega nende ihalevat suudlust. Hirmuäratavalt ei mõju ka õudusest karjuv deemonlik kuju Cupido tiibade varjus. Teatraalsust lisavad mitmed sümbolid. Nool Venuse käes tähendab südame läbistamist armastusega. Roos on tundelise armastuse sümbol. Mesikärg tüdruk käes näitab armastuse magusust. Tuvi, nii Venuse kui Cupido atribuut, märgib ilmalikku iha. Õun vihjab õnnejoovastusele ja seksuaalsusele. Vastukaaluks kirgastele värvitoonidele ja ilutsevatele poosidele, jäävad silma maas lebavad aukus silmadega maskid. Maskide tühi pilk on suunatud otse armunud paarikesele. Kunstlikkus ja pettus, mille võrku Bronzino tegelased püüavad meid mässida, tuleb ilmsiks allegooria kaudu. (http://portfoolio.varstukk.edu.ee/Renessanss/html/Manerism/)




ARHITEKTUUR

• Kaunistustega liialdamine
• Ehitise üksikosade lõtv seostamine
• Pikad anfilaad – tubade read kohakuti asetsevate ustega, mille avamisel saab vaadata läbi kõigi tubade

Uffizi palee Firenzes

SKULPTUUR

• Taotleti virtuooslikkust 
• Denvenuto Cellini (1500-1571)
  - kullasepp ja kunstnik
  - kirjutas ka traktaate
  - „Perseus”

Giambologna (1529-1608)
-Prantsuse päritolu
- „Apolloni kuju” – liialdas kontrapostiga, muutes figuuri peaaegu spiraalseks
„Apolloni kuju”

-          „Mercurius”

Manerism

Manerism on periood Euroopa kunstis 16. sajandil, renessansi järel ja baroki eel. Manerismi mõistet kasutas esmakordselt Itaalia ajaloolane Luigi Lanzi 1792. aastal, tuntuks sai see Jacob Burckhardti tööde kaudu. Üldiselt võib manerismiks kutsuda peenutsemist ja kunstlikkust.

Omal ajal peeti seda napakaks aga tänapäeval hinnatakse. Kubismi ja ekspressionismi eelkäija. Ei saa paigutada ühtegi koolkonda. Looklevad väljavenitatud kehad.
Kaob sümeetria ning looduslähedus. 

(Giuseppe Archimboldo - 

Taust: eraldus renessansist 16. saj. II veerandil.

Taotlused: -üritati peenutseda, ilutsemine

            -elegantsus

            -ebatähtsad harmoonia ja sümmeetria

-omaette väärtus oli keeruliste ja tehniliste ülesannete lahendamine ja materjali virtuooslik valitsemine

-kunstnike individualismi ja isikupära otsimine

Iseloomulik maalile:

            Ruumikujutise ähmastumine

            Ebatavaliste nn mürgiste värvitoonide eelistamine

            Seletamatut päritolu valguse kujutamine

Inimese anatoomia on moonutatud

Tegelased paigutatud võrdhaarse kolmnurga kujuliselt tipuga alla

Parmigianino (1503-1540) “Pikakaelaline Madonna”

Angolo Bronzino (1503-1572) maalis esinduslikus poosis ja luksuslikus riietuses tardunudilmelisi aristokraate

Tintoretto (1518-1594) Veneetsiast, maalis tundeküllaseid usulise sisuga hiigelpilte. N: “Püha õhtusöömaaeg”, “Paradiis”

El Greco (1541-1614) pärit Kreeta saarelt, õppis Veneetsias, töötas Hispaanias. Loomingu lähtekoht Veneetsia manerism, sellele aitas anda sügavama sisu müstikasse kalduv usuelu. N: “Krahv Orgazi haudapanek”

Gorreggio (1489-1534) illusionistlik ruumikujundus, mis ei vastanda pildiruumi vaatajale, vaid sulatab need ühte. N: Parma toomkiriku kupli fresko “Maarja taevaminek”. Virtuaalselt maalinud mitte ainult usulisi, vaid ka meelelisi külgi. N: “Zeusi armulood”

Skulptuur

     Taotleti virtuooslikkust

      Denvenuto Cellini (1500-1571) kullasepp ja kunstnik. Kirjutas ka traktaate. N: “Perseus”

      Giambologna (1529-1608) prantsuse päritolu. N: “Apolloni kuju” – liialdas kontrapostiga, muutes figuuri peaaegu spiraalseks; “Mercurius”

Arhitektuur

      Ehitise üksikosade lõtv seostamine

      Kaunistustega liialdamine

      Pikad anfilaad – tubade read kohakuti asetsevate ustega, mille avamisel saab vaadata läbi kõigi tubade

      N: Uffizi palee Firenzes

Lutšism ehk rajonism kunstis

Lutšism

Jump to navigation Jump to search

Natalia Gontšarova. "Kiirgavad liiliad" ("Лучистые лилии"), 1913. Õli lõuendil, Permi kunstimuuseum.

Lutšism (venekeelsest sõnast луч 'kiir') ehk rajonism (prantsuskeelsest sõnast rayonnismé; rayon 'kiir') on 1911. aastal tekkinud ning vene kunstis levinud futurismi erivorm.

Lutšismi esindajad kujutasid oma teostes eeskätt valguse liikumist värviliste kiirtena.

Lutšismi viljelejad olid Mihhail Larionov ja Natalia Gontšarova.

Tubism kunstis

Tubism

Tubism on kunstiajaloo termin, millega tuli välja kunstikriitik Louis Vauxcelles 1911. aastal, et kirjeldada prantsuse kunstniku Fernand Léger' stiili. Kuigi termin oli pilkava alatooniga, sai see inspiratsiooni Léger' isikupärasest versioonist kubismi kunstivoolu tõlgendamisel: Léger rõhutas kindla geometriseeringuga toru- ja silindrikujulisi vorme. Stiil kujunes välja Léger' dekoratiivsetes maalingutes aastatel 1909–1919, näitena "Aktid metsas" (1909–1910) ja "Kaardimängijad" (1917). Oma loominguga püüdis ta üldistatult väljendada inimese ja masina ühtekuuluvust.

Orfism  kunstis

Robert Delaunay. "Simultaneous Windows on the City", 1912. Hamburgi Kunstihall

Orfism on suund kunstis, kubismi erivorm, millel on futurismile omaseid jooni (dünaamilisus).

Peamine väljendusvahend on värv ning kontrastsete värvipindade kõrvuti asetamisega luuakse mulje rütmist ja liikumisest.

Mõiste võttis kasutusele 1912. aastal Guillaume Apollinaire, kes prantsuskeelse väljendiga orphisme (Kreeka müütilise lauliku Orpheuse järgi) iseloomustas Robert Delaunay teoseid.

Seda voolu esindasid ennekõike Robert Delaunay (maalisari "Eiffeli torn") ja tema abikaasa Sonia Delaunay-Terk ning tšehhi maalikunstnik František Kupka.

Konseptuaalkunst ehk konseptualism

Kontseptuaalkunst ehk kontseptualism

Kontseptuaalkunst (kontseptualism, ideekunst; kontseptsioon 'käsitlus', 'vaadete süsteem') on kunstivool, millele on kõige tähtsam idee.
Kunstis on alati hinnatud ka ideid. Kontseptuaalkunstis jõuti aga sinnamaani, kui teoste tegemisest loobuti ja keskenduti ainult teoseideede esitamisele.

Ajalugu

Juba tuntud minimalist Sol LeWitt väitis 1967. aastal, et idee või kontseptsioon on kunstis kõige tähtsam ja et see, kuidas teos välja näeb, ei ole eriti oluline.
Kontseptualismi alguseks võib pidada 1958. aastat, kui Pariisis Iris Clert'i galeriis toimus näitus "Tühjus". Näituse külastajad leidsid eest täiesti tühja galerii.

Tunnusjooned

Ideid esitati tihti skeemide, jooniste või fotomontaažide abil. Kõike püüti edasi anda võimalikult primitiivselt.
Kunst koosneb ideest; milline see idee on, ei ole aga eriti tähtis. Samuti peetakse lugu idee ülimast lihtsusest ja sellest, et idee ei peagi ilus olema.
Oma sõnade järgi püüdsid kontseptualistid kriitikutest kui parasiitidest vabaneda ja ise oma teoseid sõnastada.

Tsitaate

„

Kui keegi ütleb, et miski on kunst, siis see ongi kunst.

“

Donald Judd

„

Kontseptualistid on pigem müstikud kui ratsionalistid. Nad jõuavad lahenduseni, kuhu loogika abil ei jõua.

“

Sol LeWitt

Kuulsamaid kontseptualiste

Marcel Duchamp

Marcel Duchamp (1887–1968) oli esimene tõeline kontseptualist.

Joseph Kosuth

Joseph Kosuth (sündinud 31. jaanuar 1945) on mõjukaim kontseptuaalkunstik.
Kosuth maalis definitsioone entsüklopeediatest. Tema tuntuim teos on "Üks ja kolm tooli", mis eksponeerib tavalist vabrikus valmistatud tooli, fotot sellest toolist ja fotosuurendust tooli definitsioonist. Seda Kosuthi teost näib vaatajalt küsivat, mis annab paremini edasi tooli olemust. On ese, pilt sellest ja definitsioon samaväärsed?
1965. aastal alustas ta taiestega, milles pani kokku neoontorud, fotod ja sõnad. 1969. aastast alates asus ta eksponeerima reklaamtahvleid ja ajalehtede reklaamilehekülgedelt pärit lausekatkeid.
1969 avaldas ta raamatu "Kunst pärast filosoofiat" (Art after Philosophy), miles ta võttis kokku kontseptualistliku kunsti põhimõtteid.
Kosuthi arvates peab olema kunsti defineerimine tautoloogiline, sest kunst peab ennast ise tõestama.

Keel & Kunst

Keel & Kunst (Art & Language) oli Briti kunstirühmitus, mis tegeles kunstilingvistika analüüsimisega ning vastas kunsti kaudu kriitikale.

John Baldessari

John Baldessari (sündinud 17. juuni 1931) maalis musti ja valgeid maale, kuhu oli korralike tähtedega maalitud tema mõtted kunstist.

Arman

Prantsuse päritolu ameerika kunstnik Arman (Armand Pierre Fernandez; 17. november 1928 – 22. oktoober 2005) kuhjas kõikvõimalikke esemeid ja nimetas nendest tekkinud hunnikuid akumulatsioonideks. Lõpuks teatas ta: "Täna hommikul signeerisin ma oma suurima akumulatsiooni – New Yorgi linna."

Joseph Beuys

Joseph Beuys

Sakslane Joseph Beuys (12. mai 1921 – 23. jaanuar 1986) oli performance'ikunstnik, kontseptualist ja poliitik, kes korraldas galeriides loenguid, kus ta selgitas oma seisukohti tahvlite peal. Talle kuulub ka kuulus ja paljukasutatud lause, et "igaüks on kunstnik". Tema seisukoht seejuures on aga, et loovus avaldub kõigis inimeste tegevusvaldkondades ja et iga inimene on võimeline millegi loomiseks.
Tema tuntuim performance on "Kuidas seletada pilte surnud jänesele".

Sol LeWitt

Sol LeWitt (9. september 1928 – 8. aprill 2007) lõi äärmiselt naturaalseid materjale kasutades võrgustikke ja mooduleid, mis olid kõige lihtsamate geomeetriliste vormidega.

Donald Judd

Donald Judd (3. juuni 1928 – 12. veebruar 1994) oli Ameerika kontseptualist ja minimalist, kelle loomingule oli tavapäraseks metalli kasutamine ja järgnevuste otsimine. Nagu paljud teised minimalistid, lasi ka Judd tihti oma teosed jooniste alusel professionaalidel valmistada. see kattus ka ühe kontseptualismi tingimusega, mis väitis, et teose valmistamine on väheoluline protsess võrreldes teose idee loomisega.

On Kawara

On Kawara (sündinud 1. veebruaril 1933) on Jaapani kontseptuaalkunstnik, kes elab alates 1965. aastast New Yorgis.
Temale on iseloomulikuks kuupäevamaalide sari, kus iga järgneva kuupäeva juures on ka samast päevast pärinev ajalehe väljalõige.
Ta lasi postkaartidel välja sarja, mida ta iga päev kellelegi saatis ja kuhu oli peale märgitud tema täpne ärkamise kellaaeg.

Teisi kontseptualiste

• Terry Atkinson
• John Baldessari
• Michel Baldwin
• Robert Barry
• Sebastian Bieniek
• Mel Bochner
• David Bainbridge
• Daniel Buren
• Hans Haacke
• Harold Hurrell
• Alan Kaprow
• Yoko Ono
• Denis Oppenheim
• Nam June Paik
• Wolf Vostell
• Lawrence Weiner

Tagajärjed

+ Aitas hoogustada üldist kunstielu.
+ Fotomaterjalide ilmumine tippgaleriide seintele.
+/- Hävitas viimasedki kunsti piirid.
- Selle vooluga ei saanud kaua tegeleda, kuna varsti oli inimeste üllatamine millegi uuega väga raske.

Estetism

Estetism oli 19. sajandi Euroopa kunstivool, mis rõhutas kirjanduses, kunstis ja tarbekunstis rohkem esteetilisi väärtusi kui sotsiopoliitilisi teemasid. Üldiselt esindas see kunstivool samu väärtusi, mida sümbolism ja dekadentlik liikumine esindasid Prantsusmaal või decadentismo Itaalias.

Seda iseloomustas lause,et kunst on kõrgeim tegelikkus. Ja ilus on parem kui hea ehk esteetika asemel on tähtis eetika.