Otsing sellest blogist

UUS!!!

Raku jagunemine: Mitoos

Rakutsükkel Mõned rakud meie kehas ei ole jagunemisvõimelised nagu näiteks mõned närvirakud ja punased vererakud. Enamus rakkudest aga kasva...

pühapäev, 21. aprill 2019

Õigeusk

Nüüd räägime me ühest kristlikust usulahust.

Õigeusu kirik ehk ortodoksne kirik (varasem nimetus kreekakatoliku kirik) on 1054. aastal Suure kirikulõhe tagajärjel eraldunud iseseisvate õigeusu kirikute kogum, mis vastandab ennast roomakatoliku kirikule ja Rooma paavstile.

Iseloomustus

Suure kirikulõhe kaks peamist põhjust olid eriarvamused Rooma paavsti võimu üle ning filioque küsimus. Mõlemad Suure kirikulõhe tagajärjel eraldunud kirikud panevad suurt rõhku apostlikule suktsessioonile(järjepidevusele), pretendeerivad õigusele kanda vanima kiriku nime ning peavad teist kirikut kõrvalekaldunuks "õigest usust".


Õigeusu kirik kasutab enda kohta nimetust õigeusklik ehk ortodoksne (sõnast 

ortodoksia 'õige austamine'), roomakatoliku kirik aga enda kohta nimetust katoliiklik ehk katoolne(st 'üleüldine'). Mõistet ortodoksiakasutatakse vahel ka mõlema kiriku kohta.

Pärast 1054. aasta Suurt kirikulõhet sai Konstantinoopoli patriarhist primus inter paresõigeusu kirikupeade seas. 1453. aastal langes Konstantinoopol osmanite võimu alla. Juba 988. aastal oli Kiievi vürst Vladimir võtnud Hersonis Konstantinoopolist vastu õigeusu ja teinud sellest Vene riigis riigiusu1448. aastal sai õigeusu kirik Venemaal (Moskva metropoolia) iseseisvaks (autokefaalseks) Konstantinoopoli patriarhaadist. Pärast Konstantinoopoli langemist hakkas Moskva suurvürstiriik ennast pidama õigeuskliku Bütsantsi järglaseks ja Moskva suurvürstiriigis tekkis ideoloogia Moskvast kui Kolmandast Roomast.

Õigeusu kiriku struktuurRedigeeri

Õigeusu kirikul puudub tsentraliseeritud juhtimine, vaid see koosneb paljudest autokefaalsetest ja autonoomsetest kirikutest. Patriarhaatide eesotsas on patriarhid, teisi kirkuid juhivad kas peapiiskopid või metropoliidid. Õigeusu kirikul ei ole kirikupead. Olles küll primus inter pares– esimene võrdsete seas – ja õigeusu kirikupeade seas kõige auväärsem, ei ole Konstantinoopoli oikumeenilisel patriarhil võimu teiste õigeusu kirikute ja kirikupeade üle. Kõiki neid kirikuid nimetatakse kanoonilisteks kirikuteks. Peale selle on olemas arvukalt nendest eraldunud kirikuid, mida nende emakirikud ei ole tunnustanud kanoonilistena. Selliseid õigeusu kirikuid nimetatakse tunnustamata või mittekanoonilisteks kirikuteks.

Filioque [fili'ookve] (ladina keeles 'ja Pojast') on Nikaia usutunnistuse ladinakeelsele tekstile lisatud sõna.

Nikaia usutunnistuse varasemas versioonis on öeldud: "Meie usume Pühasse Vaimusse, kes lähtub Isast"; täiendatud kujul on neile sõnadele lisatud "ja Pojast".

Sellisel kujul on Nikaia usutunnistuse omaks võtnud katoliku kirik ja enamik protestantlikke konfessioone. Seevastu õigeusu kirik peab seda täiendust valeks. Paljud uniaatlikud kirikud jätavad selle sõna vaste usutunnistusest välja, kuid tunnistavad ikkagi, et Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast, sest see on katoliku usu dogma.

Püha Vaimu lähtumise vormeli päritoluRedigeeri

Vormel lähtub Johannese evangeeliumist(15:26), kus Jeesus ütleb jüngritele: "Kui tuleb Lohutaja, kelle ma teile Isa juurest saadan, Tõe Vaim, kes lähtub Isast, siis tema tunnistab minust."

Esimene Konstantinoopoli kirikukogu (381) täiendas Nikaia esimese kirikukogu poolt 325 loodud Nikaia usutunnistust, lisades, et Püha Vaim lähtub Isast. Nikaia usutunnistus kiideti selliselt täiendatuna ametlikult heaks alles Ephesose kirikukogul 431.

Filioque-vormeli päritoluRedigeeri

Ei Uues Testamendis ega Nikaia usutunnistuse algvariandis ei ole öeldud, et Püha Vaim lähtuks peale Isa veel Pojast või üldse veel kuskilt mujalt.

Siiski on seda välja loetud mitmest kirjakohast, näiteks:

  • Johannese esimene kiri 5:6: "Tema on see, kes tuli vee ja verega – Jeesus Kristus. Ta ei tulnud üksnes veega, vaid vee ja verega, ja Vaim on selle tunnistajaks, sest Vaim on tõde." Siin on Vaim Poja tunnistajaks.
  • Pauluse kiri roomlastele 8:9: "Aga teie ei ela oma loomuses, vaid Vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest elab teie sees. Kellel ei ole aga Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma." Siin Vaim on Kristuse Vaim.
  • Pauluse kiri filiplastele 1:19: "sest ma tean, et see tuleb mulle päästeks teie eestpalve ja Jeesuse Kristuse Vaimu abi kaudu". Siin Vaim on Kristuse Vaim.
  • Peetruse esimene kiri 1:11: "Nad püüdsid välja uurida, mille kohta ja millisest ajast andis teateid nendes olev Kristuse Vaim, tunnistades ette Kristuse kannatusi ja neile järgnevat kirkust." Siin Vaim on Kristuse Vaim.
  • Pauluse kiri galaatlastele 4:6: "Et te olete aga pojad, siis on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: "Abba! Isa!"". Siin Vaim on Poja Vaim.
  • Johannese evangeelium (14:16–17): Jeesus ütleb jüngritele: "Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu".
  • Johannese evangeelium (16:7): "Kuid ma ütlen teile tõtt: teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde." Poeg palub Isa, et ta annaks Vaimu, ja Isa annab; Poeg saadab Vaimu.

Seevastu õigeusu kirik loeb Uuest Testamendist välja, et Püha Vaim lähtub Isast ning Isa saadab Vaimu Poja läbi:

  • Apostlite teod 2:33: Peetrus ütleb: "Et ta nüüd Jumala parema käega on ülendatud, siis ta on saanud Isalt Püha Vaimu, nagu oli tõotatud, ning on selle välja valanud; seda teie nüüd näete ja kuuletegi."
  • Pauluse kiri Tiitusele 3:6: "Seda Vaimu on ta meie peale ohtralt valanud Jeesuse Kristuse, meie Päästja läbi."

Filioque küsimus teoloogiasRedigeeri

Lääne- ja idakiriku teoloogide vaidlus keskajalRedigeeri

Läänekiriku kolmainsusteoloogias sai Filioque-vormel üldtunnustatuks osalt sellepärast, et Augustinuse järgi lähtub Püha Vaim Isast ja Pojast. Sama õpetasid hiljem teiste seas ka Canterbury Anselm ja Aquino Thomas.

Seevastu idakiriku kirikuisad, nagu Johannes Damaskusest, ja hiljem Gregorios Palamas, lähtusid Nikaia usutunnistusest aastal 381Konstantinoopoli I kirikukogul lisatud vormeliga ning pidasid Filioque-vormelit idakiriku teoloogiale võõraks. Näiteks Konstantinoopoli patriarh Photios I leidis, et see on vastuolus Pühakirjaga ning kiriku poolt omaks võetud õpetusega; ühes Jumalas saab olla ainult üks jumalikkuse allikas.

Läänekiriku teoloogid väitsid vastu, et Vaim lähtub Isast ja Pojast kui ühest printsiibist.

Idakiriku teoloogid väitsid vastu, et selline kontseptsioon ei võimalda Isa ja Poega küllaldaselt eristada. Peale selle alandab see Püha Vaimu staatust võrreldes Isa ja Pojaga.

Aquino Thomase vastuväite kohaselt on Püha Vaim nii Isa Vaim kui ka Poja Vaim ning Püha Vaimu olemasolu eeldab nii Isa kui ka Poja olemasolu. Ta leiab, et Kolmainsuse isikud on piisavalt eristatud, sest Isa on Poja sünnitaja ja Vaimu väljapuhuja, Poeg on Isa sünnitatud ja Vaimu väljapuhutud ning Vaim on Isa ja Poja väljapuhutud. Samuti leiab ta, et nad on oma ühise jumaliku loomuse tõttu võrdsed. Et võime Püha Vaimu välja puhuda tuleneb tema meelest jumalikust loomusest, peab see võime olema nii Isal kui ka Pojal.

Idakiriku teoloogid osutasid aga asjaolule, et kui Jumalas on jumalikkuse allikaks jumalik olemus ise, siis tuleb välja, et Püha Vaim lähtub iseendast, sest ta ei ole ju jumalikust loomusest lahus.

Canterbury Anselm oma "Monologionis" ja teised läänekiriku teoloogid vastavad, et Jumaluses on lähtumise kord, mis välistab Vaimu lähtumise iseendast.

Õigeusu kirik ei ole aktsepteerinud Filioque-vormelit ega sellega seostuvat teoloogiat. See tuleneb viisist, kuidas väljapaistvad idakiriku teoloogid on mõistnud Kolmainu isikute erinevust. Johannes Damaskusest ütleb raamatus "De fide orthodoxa", et ainult Poeg on Isast sündinud ja ainult Vaim lähtub Isast, kusjuures nende vahekordade erinevus ei ole inimestele mõistetav.

Canterbury Anselmi, Aquino Thomase ja teiste läänekiriku teoloogide arvates ei ole idakiriku teoloogid Poja ja Vaimu igavest vahekorda õigesti mõistnud. Aquino Thomase järgi on nii, et kui Vaim on igavesti Poja vaim, peab ta olema ka igavesti Pojast.

Johannes Damaskusest seevastu ütleb raamatus "De fide orthodoxa" (1, XIII), et Poja sündimine ja vaimu lähtumine on samaaegsed ning Püha Vaim igavesti lähtub Isast ja hingab Pojas. Gregorios Palamasejärgi Vaim naaseb Pojast Poja armastusena Isa vastu.

Õigeusu kiriku positsioonRedigeeri

Õigeusu kirik kasutab Nikaia usutunnistuse391. aasta versiooni, milles puudub Filioque-vormel.

Konstantinoopoli patriarhid Photios I (862) ja Michael I Kerularios (1054) süüdistasid läänekirikut sõna Filioque lisamise pärast usutunnistusse ketserluses. Hiljem on paljud õigeusulised seda süüdistust korranud, kuigi 1274 Lyoni teisel kirikukogul ja 1439 Firenze kirikukogul oldi leppimas. Samas on alates 13. sajandust õigeusu kirikus esinenud ka seisukoht, et kuna ükski oikumeeniline kirikukogu ei ole läänekirikut hukka mõistnud ega selle liikmeid ekskommunitseerinud, ei saa Filioque-vormeli pärast neile kommuniooni keelata.

Konstantinoopoli patriarh Gregorios IIFilioque-vormeli pooldaja Ioannes XI järglane ja vastane pakkus vormeli, mille kohaselt Poeg igavesti ilmutab Püha Vaimu.

Mõned tänapäeva õigeusu teoloogid, sealhulgas metropoliit Kallistos (Ware), ei pea Filioque-küsimust põhimõtteliseks. Osa õigeusulisi ei pea seda küsimust takistuseks kirikute täielikule kommunioonile, kui muud küsimused on lahendatud. Teiste meelest on Filioque ketserlik õpetus, mis lahutab õigeusu ja katoliku kirikut.

Filioque-vormeli ajaluguRedigeeri

Juba 410 viis üks Pärsia kohalik kirikukoguusutunnistusse sisse vormeli, et Vaim lähtub Isast ja Pojast. Seega ei ole tegemist eranditult läänekirikule omase õpetusega.

TertullianusAmbrosius ja Augustinus ja ka teised ladina kirikuisad õpetasid, et Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast. Augustinuse tohutu autoriteedi tõttu läänekristluses jäi tema seisukoht läänekirikus valdavaks. Seevastu idakristluses jäi see õpetus peaaegu tundmatuks.

Filioque-vormeli tee Nikaia usutunnistusse läänekirikusRedigeeri

Kuigi vihjeid Püha Vaimu lähtumisele Isast ja Pojast on dogmaatilistes tekstides varemgi (üks väljend Athanasiose usutunnistusespaavst Leo I üks dogmaatiline epistel (Ep.15)), lisas selle Nikaia usutunnistusele esimest korda ametlikult Kolmas Toledo kirikukogu 589. Ajendiks oli vajadus vastu seista arianismile. Kohalikud läänegoodivalitsejad (endised ariaanid) võtsid Nikaia usutunnistuse vastu Filioque-vormeliga täiendatud kujul.

Seega võeti Filioque-vormel läänekirikus kasutusele Hispaanias. Järgmisena toimus see Gallias frankide usutunnistuses.

Kui frangid lisasid selle 809 Aachenis Nikaia usutunnistusele lisasid, keelas paavst Leo IIIselle ära. Peale selle andis ta korralduse, et Nikaia usutunnistus graveeritaks hõbetahvlitele, et seda edaspidi ei moonutataks. Ometi pidasid frangid Filioque-vormelit usutunnistuse osaks, mille kreeka kirikud olid ära jätnud. Frankide suure mõjuvõimu tõttu sattusid paavstid surve alla Filioque-vormel omaks võtta.

9. ja 10. sajandil keeldusid paavstid Filioque-vormeli tunnustamisest. Aastal 1014 viibis Saksa kuningas Heinrich Roomat, kus paavst pidi ta kroonima Saksa-Rooma keisriks. Paavstlus oli sel ajal väga nõrk ja paavst vajas hädasti keisri sõjalist tuge. Heinrich leidis, et Roomas ei loetud missa ajal usutunnistust, nagu frankide maadel kombeks oli. Heinrichi nõudel pidi paavst Benedictus VIII paigutama missasse evangeeliumilugemise järele usutunnistuse lugemise. Loetud usutunnistuses sisaldus Filioque-vormel, ja see oligi selle vormeli esmakordne kasutamine Roomas peetud missas.

Photios I seisukohavõttRedigeeri

Filioque-küsimus tõusis teravalt esile seoses vaidlusega Konstantinoopoli patriarhi Photios I legitiimsuse üle.

Eelmine patriarh Ignatios, kelle keiser Michael III oli Photiosega asendanud, ning ka Michael ja Photios ise apelleerisid vaidluse lahendamiseks paavst Nicolaus I-le, kes 863tagandas ja ekskommunitseeris Photiose ning tunnistas Ignatiose legitiimseks patriarhiks.

Photios lükkas paavsti otsuse keiser Michaeli toetusel tagasi. Ta väljastas entsüklika ida patriarhidele, milles ta hurjutas läänekiriku kombeid ja nimetas Filioque-vormelit ketserlikuks. Nõnda sai Filioque-küsimusest esimest korda dogmaatiline küsimus. Aastal 867 kutsus Photios kokku sinodi, mis ekskommunitseeris paavst Nicolause ja mõistis hukka ladina kiriku eksimused.

Suur kirikulõhe ja lepituskatsed keskajal

Suur kirikulõhe ehk Suur skisma oli kirikulõhenemine kreekakatoliku ja roomakatoliku kirikuks aastal 1054, kui Rooma paavst ja Konstantinoopoli oikumeeniline patriarhteineteist vastastikku kirikuvande alla panid.

Kirikulõhe ei muutnud kristlikus kirikus apostlite poolt määratud apostellikku järjepidevust ega hierarhiat: üksikute koguduste karjasteks olid preestrid, piirkondade üle olid karjasteks piiskopid ning kõikide piiskoppide, preestrite ja kirikute vaimseteks nõuandjateks olid patriarhid.

Kristlikus maailmas oli viis patriarhi:

Omavahel olid nad võrdsed ning pidasid tähtsate otsuste tegemiseks üheskoos kirikukogudel nõu. Kellelgi polnud absoluutset võimu teiste üle. Et Kristus oli määranud enda järeltulijaks Peetruse, kes sai pärimuse järgi esimeseks Rooma paavstiks, siis pidas Rooma patriarh end teistest tähtsamaks.

9. sajandil hakkasid idakirik (kreekakatoliku kirik) ja läänekirik (roomakatoliku kirik) üksteisest eralduma, kui Rooma patriarhid hakkasid teistelt patriarhidelt allumist nõudma ja ei soovinud tunnistada Bütsantsi keisri ülemvõimu, kuna Euroopas oli 10. sajandist ilmaliku võimu keskmeks kujunenud Saksa-Rooma keiser, kes kontrollis suurt osa Euroopast. Et õigeusu kirik ei soovinud alluda ega muuta usutunnistust (kokkuvõtlikku uskumuste loetelu, mida iga usklik peab antud religioonis uskuma), nagu soovis paavst, viis see kirikulõheni aastal 1054. Nii õigeusu kirik kui ka katoliku kirik on Suure kirikulõhe järel pidanud end ainuõigeks kirikuks. Enne suurt kirikulõhet 1054. aastal taunis Bütsantsi keisrikontrolli all Konstantinoopolis asunud Konstantinoopoli patriarh Michael I Keroulários (Michael Cerularius) Rooma paavsti Leo IX tegutsemist Konstantinoopoli patriarhi jurisidiktsiooni alla kuuluvatel aladel, kuna Leo IX pidas 1050 Sipontos sinodi ja määras vaimulik Humbert'i Sitsiilia piiskopiks.

Patriarhi korraldusel asuti Konstantinoopolis sulgema ladina riituse kirikuid ja taga kiusama ladina kiriku kommete järgijaid. Paavst saatis septembris 1053 patriarhile kirja, milles taunis ladina kiriku vastast tegevust ja õigustas ladina riituse kombeid.

Diplomaatiliste kõneluste läbikukkumisel saatis Beneventos viikingite käes pantvangisviibinud paavst jaanuaris 1054 Konstantinoopolisse Humbert'i juhtimisel delegatsiooni, kuhu kuulusid ka Friedrich Lotringist (Frédéric Lotringist) ja Amalfi piiskop Pietro. Legaatidel oli kaasas dokument, kus esmakordselt argumenteeriti Constantinuse kingitusele. Legaadid saabusid Konstantinoopolisse aprillis 1054. Kui Bütsantsi keiser Konstantinos IX võttis legaadid pidulikult vastu, siis patriarh keeldus nendega kohtumast. Läbirääkimiste edutul lõppemisel asetas Humbert 16. juulil 1054 Hagia Sophia altarile bulla, milles ekskommunitseeriti patriarh ja tema järgijad. Rooma delegatsioon asus 18. juulil Monte Cassino kloostri jaoks keisrilt saadud kingitustega tagasiteele, patriarh vastas 24. juulil aga paavsti ekskommunitseerimisega.

Dogmaatilised erinevused lääne- ja idakiriku vahel:

  • püha vaim lähtub vaid isast
  • armulaual said kõik nii veini kui leiba
  • hapendatud leib
  • ristimärk 3 sõrmega
  • teenistus oli lubatud kohalikus keeles
  • vallalisus vaid munkadel

Alates 1960. aastatest on kirikud hakanud teineteisele lähenema. Kirikuvanded on tühistatud. Ametlikult on taastatud armulauaosadus.

Redi

Aastal 1054 aitas Filioque-tüli kaasa ida- ja läänekiriku vahelise Suure kirikulõhetekkimisele.

Aastal 1274 kuulutas Lyoni II kirikukogu, millel osales ka Konstantinoopoli patriarh, et Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast. Enamik Bütsantsi kristlasi siiski ei soovinud taasühinemist läänekirikuga. Aastal 1282 Bütsantsi keiser Michael VIII suri ning Konstantinoopoli patriarh Ioannes XI oli sunnitud tagasi astuma. See tegi kiriku ühinemisele lõpu.

15. sajandil, 1439. aastal leidis aset Firenze kirikukogu, kuhu saabusid ka Bütsantsi keiserIoannes VIII ning Konstantinoopoli patriarhIoseph II ning teised idakiriku piiskopid, kes lootsid Roomaga ära leppida ning saada sõjalist abi Bütsantsile Osmanite riigi vastu. Pärast pikka arutelu tunnistasid nad, et mõned ladina kirikuisad rääkisid Püha Vaimu lähtumisest teisiti kui kreeka kirikuisad. Kirikuisade konsensuse puudumise tõttu ning läänelt hädasti abi vajades loobusid nad Filioque-vormeli pidamisest ketserluseks ning takistuseks täielikule armulauaosadusele. Aastal 1439 kirjutasid mõned idakiriku preestrid ja Bütsantsi keiser alla ida ja lääne ühtsuse dekreedile "Laetentur Coeli". Ühist vaadet Filioque küsimuses tingimuseks ei seatud. Üks kohal viibinud õigeusu piiskopistMarkos Ephesosest keeldus dekreedile alla kirjutamast, viidates muu hulgas Filioque-vormeli omaksvõtu ketserlusele. Ka paljud teised õigeusu piiskopid keeldusid ühinemist tunnustamast. Hoolimata Filioque-tüli ametlikust lahendamisest jäi see faktiliselt lahendamata.

Õigeusule Eestis panid aluse bütsantslikust Konstantinoopoli kirikust lähtunud misjonärid XI sajandil, kes lõid Peipsi taha Novgorodi piiskopkonna. Suurem eestlaste õigeusku minek toimus aga aastatel 1845–1848 usuvahetusliikumise ajal.

Õigeusu ajalugu Eestis käsitleb ka Eestist pärit Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Aleksius II teos "Õigeusk Eestimaal" (vene keeles "Православие в Эстонии", Moskva 1999.).

laupäev, 20. aprill 2019

Metodism

Metodism on protestantlik kristlik liikumine, mis tekkis 18. sajandil äratusliikumisena anglikaani kirikus ning levis innuka misjonitöö tulemusena üle kogu Briti impeeriumiAmeerika Ühendriikide ja mujale. Esialgu leidis metodism pooldajaid eriti tööliste, talumeeste ja orjade hulgas. Selle liikumise juht oli anglikaani kiriku preester John Wesley, kes jäi oma elu lõpuni Inglismaa Kiriku preestriks ega soovinud ka luua uut denominatsiooni. Selle asemel oli John Wesley juhitud äratusliikumise eesmärk vaid reformida angikaani kirikut. Johni kõrval seisis selles töös tema vend Charles, kes samuti oli Inglise Kiriku preester ja kes viljaka kirikumuusikuna on kirjutanud palju anglikaani hümne ning enamiku metodistide kirikulauludest. Pärast John Wesley surma osutus lõhe metodistide ja ülejäänud anglikaani kiriku vahel nii suureks, et mindi Inglismaa kirikust täielikult lahku. Mitmete sisemiste lahknemiste tulemusena tekkis üsna varsti mitmeid metodistlikke kirikuid.

Tänapäeval koondab metodiste Metodisti Maailmanõukogu, mis koosneb 77 metodistlikust denominatsioonist. Ühtekokku rohkem kui 80 miljonit inimest koondava Metodisti Maailmanõukogu suurim denominatsioon on Maailma Kirikute Nõukogusse kuuluv ligikaudu 12 miljoni liikmega Ühinenud Metodisti KirikEestimetodiste koondab Ühinenud Metodisti Kiriku iseseisva liikmeskirikuna Eesti Metodisti KirikEesti 2011. aasta rahvaloenduse andmetel nimetas Eestis end metodistiks 1098 inimest.

Õpetus

Metodismi õpetuses on peamised protestantliku kiriku seisukohad Piibliinspiratsioonist ning autoriteedist usu ja elu jaoks, samuti õpetus kolmainsusestJeesuse jumalikkusest ning armu vajalikkusest, et päästa inimest patu tagajärgedest. Sakramendid on ristimine ja armulaud. Wesley õpetuse kohaselt peavad kristlased püüdma Jumala Vaimu kaasabil elu pühaduse poole, mida ta nimetas "täiuslikuks armastuseks". Ta algatas rühmade koosolekud, millel julgustatakse kaaskristlaste isiklikku kasvamist usus.

Enamik metodiste tunnistab arminiaanlikku vaba tahte kontseptsiooni jumala armu läbi, vastandina absoluutse ettemääratuse teoloogilisele fatalismile. Ajalooliselt eristab see metodismi reformikirikutes valdavast kalvinistlikust traditsioonist. Radikaalsema reformi aladel nagu Wales on aga säilinud ka kalvinistlikud metodistid, keda kutsutakse Walesi Presbüterlikuks Kirikuks (Presbyterian Church of Wales).

Metodisti vaimulikuks õppijad uurivad John Wesley tõlgendust kiriku tavadest ja õpetustest. Üks metodistliku doktriini populaarseid väljendusi on Charles Wesley hümnides. Kuna entusiastlik ühislaul oli osa varasest evangeelsest liikumisest, juurdus ja levis selles Wesley teoloogia.

Metodism kinnitab usku traditsioonilisse kristlikku kolmainsusse - Isasse, Poega ja Pühasse Vaimu -, samuti ortodokssesse arusaama Jeesuse üheaegsest inimlikkusest ja jumalikkusest. Enamik metodiste tunnistab ka apostlikku ja Nikaia usutunnistust. Öeldavasti võtavad metodistlikud konfessioonid omaks piibli tunnistuse jumala tegevusest loomisel ja sekkumisest ajaloo kulgu, ning ootavad jumalariigi tulekut.

Eesti Metodistik kirik

1907. aastal tuli metodisti misjonär dr. Georg Albert Simons tööle Sankt Peterburgi. Seal kuulis ta kuulutust eesti päritolu Briti ja Välismaa Piibliseltsis töötav Vassili Täht. Samal aastal tuli ta koju, Saaremaale evangeeliumit kuulutama.

Kohtudes oma vana sõbra Karl Kuumaga küsis viimane: "Mis inimesed need metodistid on?" Täht vastas: "Need on tõsised inimesed, kes on kogenud uuestisündimist, pürgivad pühitsuse poole ja armastavad kõiki usklikke." "Hästi, siis olen mina olnud juba mitu aastat metodist, ilma et oleksin seda teadnud." 9. juunil 1907. aastal alustasid Vassili Täht ja Karl Kuum üheskoos rõõmusõnumi kuulutamist Jeesusest Kristusest, mille tulemusena puhkes Saaremaal ärkamine. Seda päeva peetakse traditsiooniliselt metodistliku liikumise alguseks Eestis, kuigi ametlikult asutati kogudus alles 13. augustil 1910. Paar aastat hiljem valmis Kuressaares esimene puidust pühakoda, milles töö toimub tänaseni. Peatselt rajati mitmed kogudused ka mandri-Eestis. Käesoleval ajal kuulub Eesti Metodisti Kirikusse 28 kogudust ca 1800 liikmega.

Luterlus

Luterlus on kristlik konfessioon, mis on alguse saanud Martin Lutheri tegevusest protestantliku 

reformatsiooni algatajana.

Luteri kirik on Saksamaa ja endiste Saksamaa mõjualade rahvuskirik.

Martin Luther (1483–1546). Lucas Cranach vanema maal (1529)

Luterlased ise on oma kirikut nimetanud ja nimetavad õigupoolest evangeelseks, kristlikuks või apostellikuks. Nimetus "luterlased" (ladina keeles Lutherani) pärineb algselt katoliiklastelt (Johann Eck (1520: "aduersus Lutheranos, et alios hostes Ecclesiae" 'luterlaste ja teiste Kiriku vaenlaste vastu'), kes tarvitasid seda selleks, et kuulutada protestandid ketseriteks. Alles hiljem hakkasid luterlased end ise selle sõnaga nimetama, et eristuda nii katoliiklastest kui ka Huldrych Zwingli ja Johann Calvini järgijatest.

Luterlased peavad end autentse kristluse ja vanakirikliku traditsiooni esindajateks: "Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga." (Augsburgi usutunnistus)

Oma kirikuid ja kogudusi nimetavad nad luterlikeksluteriusuevangeelseteks või

 evangeelseteks luteriusu kirikuteks ja kogudusteks.

Luterlikel kirikutel on tänapäeval kolm peasuunda, mis on koondunud kolme ülemaailmsesse organisatsiooni:

Luterlik Maailmaliit asutati 1947, ühendab 147 kirikut umbes 66 miljoni liikmega. Asutajaliige oli Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik. Alates 1963. aastast kuulub sinna ka Eesti Evangeelne Luterlik Kirik.


Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu asutati 1993, ühendab 30 kirikut umbes 5 miljoni liikmega.


Konfessionaalne Evangeelne Luterlik Konverents, asutati 1993, ühendab 21 kirikut.


Isikuid

Martin Luther


Anders Wejryd


Luterlus Eestis

Reformatsiooni tulemusena moodustunud usutunnistused jaotasid läänekristliku Euroopa neljaks suuremaks osaks: rooma-katoliiklikuks, luterlikuks, kalvinistlikuks ja anglikaani kirikuruumiks. Luterlik kirik kujunes Eesti suurimaks konfessiooniks peale

 reformatsiooni jõudmist maale 16. sajandi 20. aastatel ning luterlikud kogudused tekkisid Eestis reformatsiooni käigus katoliiklikest kogudustest aastatel 15231532. Luterlik ruum hõlmas varauusajal osa Saksa aladest, samuti TaaniNorraRootsiSoome ning

 Kuramaa, lõplikult ka alates Rootsi võimukehtestamisest ka Eesti- ja Liivimaa.


Reformatsiooni käigus tekkinud eestikeelse usuõpetuse vajadustest lähtudes koostati esmased Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradti ja 

Tallinna Püha Vaimu kirikuõpetaja Johann Koelli poolt tõlgitud eestikeelne Wanradti ja Koelli katekismus1535. aastal ja Tartu Jaani koguduse kaplani Franz Witte tõlgitud Lutheri katekismus, mis trükiti Lübeckis kas 1553 või 1554 aastal.

Katoliiklusega tehti Eestis lõpparved Rootsi ülemvõimu poolt 1561. aastal, Tallinna katoliikliku piiskopkonna likvideerimisega. Luterluse ainumonopol oli Rootsis kinnitatud Uppsalas aga juba 16. veebruaril 1593 ja seda positsiooni tugevdati 1595. aastal 21. oktoobri otsustega, milles keelati igasugune luterlusest kõrvalekaldumine.