Postmodernism kunstis ja arhitektuuris

Postmodernism arhitektuuris

The Sony Tower, endine AT&T hoone New Yorgis.

Postmodernism tõusis stiilina esile 1970. aastate lõpus ning mõjutab arhitektuuri tänapäevani. Postmodernism laenab elemente minevikust. Modernismi arhitektid peavad postmodernismi tihti liiga vulgaarseks ja populistlikuks. Postmodernistide meelest on aga modernistide töö hingetu, lahja, liiga lihtne ja abstraktne. Arvamuste lahknevus tuleb eesmärkide erinevusest. Modernism soovib olla minimaalne, ornamentideta ja õige materjali kasutamisega. Seevastu loobub postmodernism rangetest reeglitest ja püüab leida hoonete kasutamise, ehitamise ja vormi tähendusi ning väljendusi.
Postmodernismis nähakse sammaste ja muude varasemate stiilielementide tagasitulekut. Mõnikord kasutatakse Vana-Kreeka ja Rooma stiile, kuid neid ei kopeerita, vaid kohandatakse vastavalt vajadustele.
Robert Venturit peetakse postmodernistliku arhitektuuriliikumise algatajaks. Tema 1966. aastal ilmunud raamat "Complexity and Contradiction in Architectur" avardas inimeste mõttemaailma uues suunas. Kuulsa modernistist arhitekti Ludwig Mies van der Rohe ütlusest "Vähem on rohkem" sai Venturi käsitluses "Vähem on tüütu". Raamatus on esitletud mitmeid arhitekti enda disaine, kuulsamatest Guild House´i Philadelphias, millest sai suurimaid postmodernismi ikoone.
Postmodernismi peetakse seguks kõigi sellele eelnenud stiilidega ning oluline on rahvaliku maitse ja populaarsuse kasutamine. Ehitised võivad olla domineerivaid gruppe toetavad. Tihti tehakse tarbimisele orienteeritud ehitised võimalikult ligitõmbavaks, et inimesed ostaksid palju. Tähtis on suurendada tarbimist ja majanduslikku kasu. Kuulsamateks postmodernistlikeks hooneteks on New Yorgis asuv Philip Johnsoni kappkellakujuline The Sony Tower (varasem AT&T kõrghoone) ja Charles Moore'i itaalia stiilis Piazza d´Italia New Orleansis. Las Vegast peetakse postmodernistliku arhitektuuri inspiratsiooniks.

Arhitekte

• Thomas Gordon Smith
• Aldo Rossi
• Michael Graves

Postmodernismi näiteid Eesti arhitektuuris

Eestis tekkis postmodernistlik arhitektuur 1970. aastate lõpupoolel ja 1980. aastatel. Suunda esindavad Haabneemes asuv Kirovi-nimeline kalurikolhoosi lasteaed ja Pärnu kaubanduskeskus. Tartus peetakse üheks postmodernismi näiteks 1990. aastate lõpus ehitatud Emajõe Ärikeskust.

Postmodernism – 20. sajandi lõpuperioodi makrotasand

Alates 1960ndatest hakkas läänemaailmas modernistlik ühiskonna- ja kunstimudel koguma kriitikat. Kas on tõesti tegemist paradigmamuutuse või kõigest modernistliku paradigma sisese parandusega? Konsensus puudub.
1960ndatel asuti Prantsusmaal looma kriitilist poststrukturalistlikku filosoofiat, mis lähtub paljuski sotsiaalteadustest (Foucault, Barthes, Derrida, Lyotard, Gilles ja Deleuze). Eriala ringkondades kuulutati uus teooria algselt jamaks. Sama retseptsiooni sai samal ajal USA kunstimaailmas popkunst. 1970ndate USA-s tõusis esile postmodernistlik arhitektuur, mille põhjal kirjutati postmodernistlik arhitektuuriteooria (Venturi, Jencks). 1980ndatel lahvatasid lääne ülikoolides tulised vaidlused prantsuse poststrukturalistliku filosoofia üle ning noorte kunstnike põlvkond asus tühistama modernistlikku kunsti. 1990ndate rahvusvahelises poliitikas vankus senine modernistlik kants Nõukogude Liit ning edasise globaliseerumisprotsessiga liitus postkommunistlik Ida-Euroopa.
Postmodernistlik mudel („postmodernismi” termini osas puudub ühtne arusaam, seetõttu kasutagem sõna kokkuleppeliselt; oluline on märgata termini mässulisust, mida näitab sellesse kodeeritud modernismi eitus) tõi kaasa mitmete modernistlike „pühade” uskumuste kriitika. Näiteks progressi kriitika, universalismi kriitika, võimukriitika, mehekesksuse kriitika, kunsti vormipõhise lahterdamise (-ismida) kriitika, millest hargnes edaspidi plejaad uusi uurimis- ja kunstisuundi, kus kunst on juba algstaadiumis läbi põimunud teooriaga, nii et neid on võimatu lahutada. Kunstis ja teoorias katkes vormitunnustel põhinev -ismide jada, selle asemele tuli teema- ja sisupõhine lähenemine.
Eelpool mainitud raamatu „20. sajandi mõttevoolud” (Annus 2009) abil saab postmodernistlikud teoreetilised kontseptsioonid viia kokku vastavate kunstinähtustega:

• poststrukturalism – kunstis kriitiline ja dekonstruktivistlik lähenemine võimu, ilu, soolisuse, seksuaalsuse, vähemuste, domineeritute jt suhtes,
• feministlik teooria – feministlik kunst (võrdsus- ja erinevusfeminism, kolmanda tee feminism),
• postkoloniaalsed uuringud – postkolonialistlik kunst.

Postmodernistliku teadusparadigma paradigmaatiliste mõtlejate Kuhni ja Popperi relativistliku ja skeptitsistliku järelduse kohaselt on tänapäeval reaalsus võimatu, seda polegi võimalik avastada. Sest ühiskonna ja teaduse nähtused on konstrueeritud ja konstrueeritavad, rõhutab Foucault. Või dekonstrueeritavad, lisab Derrida. Seda peetakse rohkem või vähem tõeseks väiteks ka kunstipraktikas ja -teoorias. Kui taolise äärmusliku relativismiga tõesti lõpuni minna, omandab tähenduse omakorda postmodernistliku mudeli kriitikute hääl, nii on saksa filosoof Habermas olnud filosoofilises meeleheites inimkonna motivatsioonikriisi pärast.
21. sajandi alguses oleme tunnistajaks ühelt poolt postmodernistliku teadusparadigma kestmisele, varasemate protsesside jätkumisele, ent teisalt on tekkinud vajadus mingigi kindla jalgealuse järele. Kunstis näeme modernistlike ideede tagasiimbumist uues tõlgenduses. Praegu toimub suuri murranguid eelkõige bioteadustes, mikrotasandil, kuid neid on eetiliste kaasprobleemide tõttu siiski raske kriitikavabalt tervitada. Ilmselt tuleks inimkonnal ümber mõelda oma eetilised seisukohad.