Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Kvaternaar ehk an...
Neogeen on kronostratigraafiline üksus (ladestu) ning geokronoloogiline üksus (ajastu). Neogeen vastab ajavahemikule 23,03–2,588 miljonit aastat tagasi.
Neogeen kuulub Kainosoikumi aegkonda. Neogeenile eelneb Paleogeen ja järgneb Kvaternaar. Neogeen jagatakse kaheks ajastikuks.
Paleogeen on kronostratigraafiline üksus (ladestu) ning geokronoloogiline üksus (ajastu). Paleogeen vastab ajavahemikule 65...23 miljonit aastat tagasi.
Paleogeen kuulub Kainosoikumi aegkonda, olles selle vanimaks ajastuks. Paleogeenile eelneb Kriit ning järgneb Neogeen. Paleogeen jagatakse kolmeks ajastikuks.
Kriit on kronostratigraafiline üksus (ladestu) ning geokronoloogiline üksus (ajastu). Kriit vastab ajavahemikule 145...65 miljonit aastat tagasi.
Kriit kuulub Mesosoikumi aegkonda, olles selle noorimaks ajastuks. Kriidile eelneb Juura ning järgneb Kainosoikumi vanim ajastu Paleogeen. Kriit jagatakse kaheks ajastikuks.
Juura on kronostratigraafiline üksus (ladestu) ning geokronoloogiline üksus (ajastu), mis vastab ajavahemikule 199...145 miljonit aastat tagasi.
Juura kuulub Mesosoikumi aegkonda. Juurale eelneb Triias ning järgneb Kriit. Juura jagatakse kolmeks ajastikuks.
Triias on kronostratigraafiline üksus (ladestu) ning geokronoloogiline üksus (ajastu). Triias vastab ajavahemikule 251...199 miljonit aastat tagasi.
Triias kuulub Mesosoikumi aegkonda. Triiasele eelneb Perm ja järgneb Juura. Triias jagatakse kolmeks ajastikuks.
Perm on kronostratigraafiline üksus (ladestu) ning geokronoloogiline üksus (ajastu). Perm vastab ajavahemikule 299...251 miljonit aastat tagasi.
Perm kuulub Paleosoikumi aegkonda. Permile eelneb Karbon ning järgneb Triias. Perm jagatakse kolmeks ajastikuks.
Permi lõpus tabas Maad selle ajaloo suurim väljasuremislaine, mil hukkus umbes 96% merelistest liikidest ja suurel hulgal maismaaliike. Ühe põhilise massväljasuremiseni viinud põhjusena tuuakse välja Siberi aladel toimunud ja ligi miljon aastat väldanud ulatuslikku vulkaanilist aktiivsust, mille tulemusena sattus atmosfääri suures koguses osoonikihti hävitavaid aineid.
Karbon on kronostratigraafiline üksus (ladestu) ning geokronoloogiline üksus (ajastu). Karbon vastab ajavahemikule 359...299 miljonit aastat tagasi.
Karbon kuulub Paleosoikumi aegkonda. Karbonile eelneb Devon ning järgneb Perm. Karbon jagatakse kaheks ajastikuks.
Mõnikord nimetatakse Karbonit kivisöeajastuks. Karboni ajastu algupoolel valitses tänasest soojem kliima, hiljem kliima jahenes, Karboni ajastu keskmine temperatuur oli sama mis praegune.
Karboni ajastu jooksul tekkinud kivimeid Eesti aluspõhjas säilinud ei ole.
Devon on geokronoloogiline üksus (ajastu) ja kronostratigraafiline üksus (ladestu). Devon algas 419,2 miljonit aastat tagasi ja lõppes 358,9 miljonit aastat tagasi. Devonile eelnes siluri ajastu ja järgnes karboni ajastu. Devon kuulub paleosoikumi aegkonda ja fanerosoikumi eooni.
Devoni ajastu on nimetatud Devoni krahvkonna järgi Inglismaal, kus selle ajastu kivimeid esmakordselt uuriti. Devoni ajal toimus esimene suureulatuslik adaptiivne radiatsioon kuival maal. Moodustusid ulatuslikud metsad ning suurenes oluliselt kalade mitmekesisus. Hilisdevonis, 375–360 miljonit aastat tagasi, toimus suur väljasuremissündmus, mille tagajärjel kadus 19% perekondadest ja 50% sugukondadest.
Devoni kivimite paksus Eestis võib kohati ulatuda 500 meetrini, kõige paksem on ladestu Kagu-Eestis.
Devoni ajastul (405–350 miljonit aastat tagasi) valitses Eesti aladel terrigeenne settimine. Nendes setetes on tähtsamateks kivististeks lõuatud, rüükalad, akantoodid ning vihtuimsed kalad või nende soomused. Leidub ka kopskalade ja kiiruimsete kivistisi ning Pärnu lademest on leitud psilofüütide (algeliste maismaataimede) jäänuseid. Devoni ladestu kogupaksus on kuni 450 m (Kagu-Eestis).
Devoni ladestu maavaradest on tähtsamad Gauja lademe klaasiliiv (Piusa liivamaardla), Burtnieki lademe raskestisulav savi (Joosu savimaardla), samuti varustab Devoni ladestu Lõuna-Eestit põhjaveega, mis enamasti puhas ja surveline.
Devoni ajastu suure tektoonilise aktiivsuse tõttu liikusid Laurussia (Eurameerika) ja Gondwana üksteisele lähemale. Laurussia kontinent moodustus varadevonis Laurentia ja Baltika kraatoni kokkupõrkel. Nende vahel paiknenud Iapetuse ookean oli sulgunud. Kraatonite kokkupõrkel tekkis kõrge Kaledoonia kõrgmäestik. Kuna Laurussia asus palavvöötmes ja maismaataimestik polnud veel välja arenenud, siis toimus intensiivne kivimite murenemine. Peene murdmaterjali edasikandumise tõttu vooluvetega tekkisid mäestikueelsetel tasandikel madalates veekogudes paksud punase liivakivi lasundid (old red).
Ekvaatori juures jõudsid Laurussia ja Gondwana kontinent üksteisele lähedale, Devoni ajastu lõpus põrkusid kontinendid omavahel ja algas Pangaea moodustumise varajajane etapp.
Siberi ja Kasahstani mandrid säilitasid oma iseseisvuse.
Meretasemed olid kõrged ja suur osa maismaast kattus šelfimerega, kus elasid troopilised rifiorganismid. Sügav ja hiigelsuur ookean Panthalassa kattis ülejäänud planeeti. Lisaks massiivsele Panthalassa ookeanile oli veel teisi ookeane: Tethyse ookeani kaks etappi (Paleo-Tethys, Proto-Tethys), Rheici ja Uurali ookean.
Devoni ajal oli kliima peamiselt ariidne, eriti kuiv oli ekvaatoril. Varadevonis olid temperatuurid kõrged. Metsade laienemise tõttu tõusis kogu devoni vältel hapnikusisaldus ning langes CO2 tase. Sellest võib olla tingitud jahenemine keskdevonis. Hilisdevonis langesid temperatuurid veelgi, kuid hilisdevoni lõpus temperatuurid tõusid. Temperatuurigradient ekvaatorilt pooluste suunas oli väiksem kui tänapäeval. Konodontides sisalduva apatiidi põhjal tehtud paleotemperatuuri rekonstruktsioonid näitavad, et varadevonis valitsesid soojad, troopilised tingimused ning temperatuur oli 30 kraadi. Keskdevonis oli keskmine temperatuur jahenemise tõttu umbes 23–25 kraadi. Hilisdevoni lõpus toimus jällegi soojenemine ning temperatuur võis olla 30 kraadi.
Devon jaguneb kolmeks ajastikuks:
Ajastikele vastavad kivimid jaotuvad alam-, kesk- ja ülemdevoniks.[1]
Kõrge keskmise temperatuuri tõttu oli troopikameredes väga mitmekesine põhjaelustik. Suurtel aladel tekkisid korallidest ja stromatopooridest koosnevad rifid. Kõige laiaulatuslikumad rifid olid keskdevoni ajastikul. Devoni ajal kasvas laialdaselt kalade mitmekesisus.[8] Meredes moodustusid rüükalad, kes ajastu lõpuks välja surid. Devoni keskel ilmusid esimesed kahepaiksed-tetrapoodid. Devonis olid meretasemed üldiselt kõrged. Mere faunas domineerisid jätkuvalt sammalloomad, brahhiopoodid ja korallid. Külluslikult oli meriliiliaid ja esines ka trilobiite. Selgroogsetest kahanes lõuatute hulk ja suurenes lõugsete mitmekesisus mere- ning magevees. Mitmekesisemaks muutusid kõhrkalad ja luukalad.
Devoni ajastul tekkis Maale rikkalik maismaataimestik. Varadevoni alguses esinesid primitiivsed soontaimed. Nendele lisandusid primitiivsed kollad ja sõnajalgtaimed. Keskdevonis tekkisid esimesed puukujulised eostaimed. Hilisdevonis ilmusid puitunud tüvega kõrged puud, mis moodustasid suuri metsi. Taimkatte intensiivse mitmekesistumise tõttu muutus ka atmosfääri koostis. Ajastu alguses oli CO2 kontsentratsioon õhus 12–14 korda suurem tänapäeva tasemest ning ajastu lõpuks oli see tugevalt langenud. Hapnikusisalduse kasvu ning CO2 kontsentratsiooni languse tõttu toimus keskdevonis jahenemine, mis viis suure väljasuremissündmuseni ajastu lõpus. Eriti mõjutas see koralle ja stromatopoore.
Hilisdevoni suur väljasuremine leidis aset umbes 375–360 miljonit aastat tagasi. See oli üks viiest suurest väljasuremissündmusest Maa ajaloos. Väljasuremine mõjutas pigem soojades madalmeredes elavaid organisme, eriti rifimoodustajaid.
Mereelustikust mõjutas väljasuremissündmus enim brahhiopoode, trilobiite, ammoniite, nautiloide, konodonte, akritarhe ja lõuatuid.
Hilisdevoni väljasuremise põhjused on teadmata. Põhilisteks oletusteks on impakt, meretaseme kõikumised ning anoksia, globaalne jahenemine.
Eesti asus devonis Laurussia kontinendil ekvaatori lähedal. Devoni ladestu settekivimid lasuvad siluri ja ordoviitsiumi setenditel ja Mõniste kerke lael otse aluskorral. Avamused kulgevad lõuna pool Pärnu-Mustvee joont ning Narva jõe keskjooksul.
Devoni maksimaalne paksus Eestis on Kagu-Eestis üle 400 m.
Varadevoni alguses, Tilže lademe tekke ajal, oli Eesti alal soe madalmeri, kus settisid alamdevoni liivalasundid, mis paiknevad Kagu-Eestis, kuid ei paljandu. Varadevoni keskel, Kemeri lademe moodustumise ajal, toimus lühiajaline transgressioon ning settisid liivakad setted. Varadevoni lõpus, Rēzekne lademe moodustumise ajal, algas uus mere pealetung ning lisaks liivakatele setetele settisid ka karbonaatsed setted. Põhilisteks kivimiteks on liivakivid, aleuroliidid ning dolomiidid.
Keskdevonis kattis Eesti ala vahelduva veerežiimiga meri, kus settisid valdavalt liivakivid, kuid ka savid, dolomiitsed merglid, lubjakivid. Mereline bassein madaldus ning merelised olud vaheldusid maismaalistega. Settisid madalmere- ja jõgede deltapiirkonna liivakad setted ja nendega vahelduvad savikad kihid. Deltaalale iseloomulikult tekkisid põimkihilised liivakivid. Heledavärvilised liivakivid on iseloomulikud Pärnu, Gauja ja Amata lademele. Punasevärvilised erimid on tüüpilised Aruküla ning Burtnieki lademele. Narva lademes leidub lisaks savisid ja dolomiite.
Hilisdevonis algas uus mere pealetung, mis haaras Eesti kaguosa. Ülemdevoni Plavinase, Dubniki ja Daugava lademetes on lisaks savidele ja dolomiitidele ka lubjakive, kuid kihtide paiknemisala on Eestis minimaalne.
Kõige olulisemaks on klaasiliiv, mida on Piusas kaevandatud 20. sajandi algusest. Piusa klaasiliiva on kasutatud pudeliklaasi ning aknaklaasi valmistamiseks. Tänapäeval kasutatakse seda pudeliklaasi valmistamiseks ja vormiliivaks.
Devoni savisid on kasutatud telliste valmistamiseks.
Ülemdevoni lubjakive on kasutatud lubjapõletamiseks ja ehituskividena. Tänapäeval plaanitakse vaid killustiku tootmist
