Lodumetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Lodumets

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Lodumets on liigniiskel alal (lodus või soos) olev mets, kus kasvavad kuused või segapuud (segamets).

Eesti lodumetsade peamine puuliik on sanglepp.

Kuivendatud lodumetsast kujuneb kõdusoo- või lodualusmets.

Samblasoometsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

 Samblasoometsad – iseloomulik vähelagunenud turbakiht lasundi ülaosas ( boniteediklass IV…Va). Alustaimestikus põhiliselt puhmad ja turbasamblad. Enamasti männikud. Eristatakse kahte tüübirühma – raba ja siirdesoo.
      Raba kasvukohatüüp – tasastel, rabaturbakihil (boniteet V…Va) kasvavad hõredavõitu männikud üksikute sookaskedega. Kasvukoha tingimuste edasisel halvenemisel toimub üleminek alaboniteediliseks püsirabaks, kus vanade puude kõrgus ei ulatu 10 m. Alusmets puudub või on üksikuid pajusid. Alustaimestikule on iseloomulik hästi väljakujunenud puhmarinne: sookail, sinikas, kanarbik, harilik kukemari, pohl; rohttaimedest rabamurakas, tupp-villpea, ümarlehine huulhein. Samblarindes valitsevad turbasamblad, vähem karusamblaid. Levinud ühtlaselt üle Eesti, rohkem Kesk-Eestis.
     Siirdesoo kasvukohatüüp – tasastel madalikel tugevasti künkliku mikroreljeefiga mitmesuguse tüsedusega halvasti kuni keskmiselt lagunenud madal- või siirdesoomuldadel (boniteediklass V…Va)  liigniisked  männikud, kus esineb vähesel määral sookaske. Puistud on vähese tootlikkusega. Alusmets on hõre kui keskmise tihedusega. Kasvavad pajud, madal kask,  paakspuu, paiguti vaevakask. Alustaimestik oleneb rabastumise astmest. Raiesmiku uuenevad looduslikult sookasega. Sagedamini on esindatud suuremate aladena Kirde-, Kesk- ja Lääne-Eestis.

Rabastuvad metsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

• Rabastuvad metsad kasvavad laugetes nõgudes, madalatel tasandikel ja soode ümbruses. Sealseid muldi iseloomustab suhteliselt tüse toorhuumuseline kõduhorisont. Paljudes kohtades on mullatekkeprotsessis kujunenud vettpidav nõrgkivikiht. Peapuuliik on mänd, mõnel pool sookask või kuusk. Põõsarinne puudub või on hõre, hästi on arenenud samblarinne, karakterliigid on selles harilik karusammal ja keratarn (Carex globularis).
• Rabastuvad metsad kuuluvad koos soovikumetsadega soostuvate metsade klassi.

Rohusoometsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

2.2. Rohusoometsad – turvas on keskmiselt kuni hästi lagunenud. Turbalasund koosneb põhiliselt rohttaimedest ja puujäänustest. Eluskattes on rohkesti tarnasid, sookastikut, laialehelisi soo-rohttaimi. Puurindes on iseloomulikud sookask ja sanglepp. Eristatakse kahte tüübirühma – madalsoo ja lodu.
     Lodu kasvukohatüüp – madalikel, lamm- ja moldorgudes, harvem laugjatel nõlvadel, tugevasti mätliku mikroreljeefiga madalsoomuldadel ja lammi-madalsoomuldadel kasvavad sookaasikud (2/3) ja sanglepikud (1/5). Põhjavesi ulatub sagedasti maapinnani, kui on liikuv ja turbakiht on hästi lagunenud, boniteediklass II…III.  Alusmets liigirikas ja keskmise tihedusega, sagedamini kasvab toomingas, lodjapuu, pihlakas jt. Alustaimestik liigirikas kuid vastavalt mikroreljeefile mosaiikne – ussilill, kollane võhumõõk, sookastik, soo-sõnajalg,  varsakabi, ussilakk, lillakas, soomadar, tarnad jt. Samblarinne on katkendlik. Raiestike taimkate on lopsakas. Enam levinud Kirde-  ja Ida-Eestis.
     Madalsoo kasvukohatüüp – nõgudes, madalail tasandikel, jõgede ja ojade lammidel, keskmiselt mätliku mikroreljeefiga mitmesugustel määradel lagunenud, küllaltki kõrge potentsiaalse viljakusega madalsoo-turvasmuldadel kasvavad valdavas osas sookaasikud, kus kaasnevad ka sanglepad, madala tootlikkusega  IV…V boniteediklass. Märkimisväärne osa madalsoometsadest on tekkinud metsata madalsoodele kuivenduse mõjul.  Alusmets on hõre või keskmiselt tihe, seal kasvavad pajud, paakspuu, madal kask. Alustaimestik on suhteliselt liigivaene, iseloomulik on tarnade rohkus, sookastik, soomadar, kollane võhumõõk, ubaleht, soopihl, tedremaran jt. Samblarinne on puudulikult väljakujunenud. Raiesmik looduslikult uueneb sookasega. Levikuala Kesk- ja Kirde-Eestis.

Soometsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Soometsad

Siia kuuluvad metsad, mis kasvavad soostunud muldadel (turvast on üle 30 cm) tasasel või nõgusal reljeefil. 

Põhjavesi on mineraalaineterikas ja üsna maapinnalähedane. Aastaajati esineb veetaseme kõikumisi (kevadel kõrge ja suvel madal). 

Puurinne on üsna liigivaene, põõsarinne hõre, kuid rohurinne lopsakas ja liigirikas. Puhmarinne enamasti puudub. Alustaimestikus domineerivad sootaimed. 

Puurindesse kuuluvad arukask, sookask, sanglepp, harilik kuusk, haab ja hall lepp.
Põõsarinde moodustavad sellised taimed nagu harilik toomingas, mage sõstar, harilik lodjapuu, paakspuu ja harilik kuslapuu.
Rohurinde muudavad lopsakaks naistesõnajalg, laanesõnajalg, angervaks, seaohakas, heinputk, lepiklill, ohtene sõnajalg, kõrvenõges, ojamõõl, tarnad, püsik-seljarohi ja roomav tulikas.
Samblarinne esineb kõrgematel aladel. Seal kasvavad kähar salusammal, harilik tüviksammal, metsakäharik, lainjas lehiksammal, roossammal ja harilik laanik.

Mullad on liigniisked, ja seetõttu kasvab soometsa biomass tihtipeale aeglaselt. 

Soometsade klass

Toomingas on üldlevinud põõsarinde taim. Teda kasvab palju ka madalsoometsades

Lodjapuu on iseloomulik madalsoometsadele, aga teda kasvab ka teistes metsades valgusküllastes kohtades

Soometsad moodustavad ühe osa sootaimkonnast laiemas mõistes. Soometsade tunnus on enam kui 30 cm tüsedune turbahorisont. Soo arenguastme ning vee ja mulla toitelisuse järgi jaotatakse soometsad kolmeks tüübirühmaks (madalsoo-, siirdesoo- ja rabametsad).

• Madalsoometsad kasvavad laugetes nõgudes, madalatel tasandikel ja orulammidel, harvemini survelise põhjaveega aladel. Iseloomulik on pidev kõrge veeseis. Turvas on keskmiselt või hästi lagunenud ning üsna toiterikas. Madalsoometsi on Eestis kõikjal, suurim on nende pindala Kesk- ja Loode-Eestis. Madalsoometsadel eristatakse kaks kasvukohatüüpi (madalsoo- ja lodumetsa).

Madalsoometsa kasvukohatüübis on põhjavesi väheliikuv, puurindes valitseb sookask, mõnel pool mänd. Põõsarinne koosneb peamiselt pajudest. Alustaimestu moodustavad peamiselt mitut liiki tarnad (Carex spp.), sookastik (Calamagrostis canescens), harilik soosõnajalg (Thelypteris palustris) ja konnaosi (Equisetum fluviatile).

Lodumetsa kasvukohatüübis on põhjavesi liikuvam ja toiterikkam, peapuuliik on sanglepp, kohati ka kuusk. Põõsarinne on enamasti lopsakas, selles kasvab rohkesti toomingat, lodjapuud ja musta sõstart. Rohurinde koosseis sõltub mikroreljeefist ning toite- ja veeoludest. Madalamatel aladel paistavad õitsemisajal silma soovõhk (Calla palustris), varsakabi, kollane võhumõõk) jmt taimed. Tüvemätastel kasvavad enamasti laane- või salutaimed.

• Siirdesoometsad on üleminekulised nii ajaliselt (soo arengus) kui ka ruumiliselt (kasvavad madalsoode ja rabade vahelisel alal). Eutroofse (rohketoitelise) madalsoo turbalasund, mille moodustab enamasti tarnaturvas, on kattunud kuni 30 cm paksuse toitevaese vähelagunenud samblaturbaga. Õhemad turbalasundid võivad koosneda tervenisti siirdesoo-segaturbast. Madalamates lohkudes säilivad veel kaua toiterikkamale madalsoole omased taimed (tarnad, sookastik, ojamõõl), need vahelduvad turbasamblamätastega, millel kasvavad tüüpilised rabataimed. Puurindes asendub sookask männiga.
• Rabametsad katavad suurte rabade nõlvu ja äärealasid, rabasaari ning väiksemaid rabasid. Puurinde moodustavad kidurakasvulised männid, hajusalt kasvab sookaski, põõsarinnet tavaliselt ei ole. Hästi on arenenud puhmarinne (nt kanarbik, sookail, sinikas, küüvits). Samblarindes valitsevad turbasamblad, mätastel kasvab ka metsasamblaid. Sellist rabametsa, milles puurinne on puude suurest vanusest hoolimata väga hõre (liituvus alla 0,3) ja madal (alla 3 m), nimetatakse puisrabaks.

Kollane võhumõõk

Soovõhk

Rabamännik Pihla-Kaibaldi looduskaitsealal. Foto T. Tuulik

Soometsad on üks kahest Eesti metsatüübiklassist (teine on arumetsad). Soometsade alla kuuluvad soomuldadel kasvavad metsad.

Soometsade alla arvatakse järgmised metsatüübirühmad: rohusoometsad, samblasoometsad ja kõdusoometsad.

Puurinne on üsna liigivaene põõsarinne hõre, rohurinne aga lopsakas ja koosneb peamiselt sootaimedest. Alustaimestikus domineerivad sootaimed. Mullad on liigniisked, ja seetõttu kasvab soometsa biomass tihtipeale aeglaselt. Kaksikliigitusega piirdudes võib looduslikud soometsad jaotada rohusoo- (puurindes valdab kask või sanglepp) ja samblasoometsadeks (puurindes valdab mänd, harvemini kask).

Põhjavesi on mineraalaineterikas ja üsna maapinnalähedane. Aastaajati esineb veetaseme kõikumisi (kevadel kõrge ja suvel madal).

Siia kuuluvad metsad, mis kasvavad soostunud muldadel (turvast on üle 30 cm) tasasel või nõgusal reljeefil. Põhjavesi on mineraalaineterikas ja üsna maapinnalähedane. Aastaajati esineb veetaseme kõikumisi (kevadel kõrge ja suvel madal). Puurinne on üsna liigivaene, põõsarinne hõre, kuid rohurinne lopsakas ja liigirikas. Puhmarinne enamasti puudub. Alustaimestikus domineerivad sootaimed. Mullad on liigniisked, ja seetõttu kasvab soometsa biomass tihtipeale aeglaselt. 

Puurindesse kuuluvad arukask, sookask, sanglepp, harilik kuusk, haab ja hall lepp.

Põõsarinde moodustavad sellised taimed nagu harilik toomingas, mage sõstar, harilik lodjapuu, paakspuu ja harilik kuslapuu.

Rohurinde muudavad lopsakaks naistesõnajalg, laanesõnajalg, angervaks, seaohakas, heinputk, lepiklill, ohtene sõnajalg, kõrvenõges, ojamõõl, tarnad, püsik-seljarohi ja roomav tulikas.

Samblarinne  esineb kõrgematel aladel. Seal kasvavad kähar salusammal, harilik tüviksammal, metsakäharik, lainjas lehiksammal, roossammal ja harilik laanik.

---

KLASS: Soometsad Madalsoometsad Siirdesoometsad Rabametsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Salumetsad

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Sügisene salumets Puhtulaiul.

Salumets Kübassaare maastikukaitsealal.

Salumets on metsatüüp, mis kuulub arumetsa metsatüübiklassi. Domineerivaks puuliigiks salumetsas on hall lepp, korralikult majandatud salumetsas aga harilik kuusk või arukask. Salumetsale on eriti vanemas eas iseloomulik puuliikide mitmekesisus, seejuures laialehiste puuliikide - harilik tamm, harilik pärn, harilik vaher, harilik saar, harilik jalakas esinemine kõrvalliikidena, aga vahel ka peapuuliigina. Samas Eesti salumetsade enamiku moodustavad hüljatud ja metsistunud endised põllumaad, kus kasvab peamiselt pioneerliik hall lepp. Liigirikkas põõsarindes kasvavad kuslapuu, sarapuu, toomingas, näsiniin ja muud.

Salumetsade mullastik on viljakas, paksu huumuskihiga ja hea veevarustusega. Salumetsad hakkasid Eestis levima umbes 6500 aastat tagasi, kui kliima oli soe ja niiske. Kliima jahenemisel tõrjusid okaspuud aegamööda laialehised lehtpuud välja. Salumetsade tüübirühma kuuluvad E. Lõhmuse metsakasvukohatüüpide süsteemi järgi naadi ja sõnajala kasvukohatüüp, ning J. Paali taimkattetüüpide järgi naadi, sinilille ja kuukressi kasvukohatüüp. Eesti metsadest moodustavad salumetsad statistiline metsainventuuri andmetel J. Paali järgi u 21% ja E. Lõhmuse järgi üle 10 protsendi. Salumetsad on tuntud ka lihtsalt saludena.

Salumetsad on tuntud ka lihtsalt saludena või pühade ohverdamispaikadena. Nad on kujunenud kunagistest laialehistest metsadest. Salumetsad hakkasid Eestis levima umbes 6500 aastat tagasi, kui kliima oli soe ja niiske. Kliima jahenemisel tõrjusid okaspuud aegamööda laialehised lehtpuud välja ja praegu on salumetsad Eestis haruldased kooslused, millest osa on võetud looduskaitse alla. Salumetsade mullastik on viljakas, paksu huumuskihiga ja hea veevarustusega. Siin kasvavad kõrvuti kuusega mitmed lehtpuud. Põõsarinne on samuti väga liigirikas. See koosneb harilikust kuslapuust, sarapuust, toomingast, näsiniinest, magedast sõstrast ja lodjapuust. Läänesaarte niisketes saludes võib kohata ka meil looduskaitse alla kuuluvat harilikku jugapuud.   Eestis moodustavad salumetsad u. 5 % metsadest, kuid Hiiumaal, Põhja-Eesti pael ning Lõuna-Eesti liivadel puuduvad aga hoopis. Salumetsi on rohkem Saaremaal, Haapsalu, Rakvere ja Võru piirkonnas. Salumetsade pindala on aastasadade jooksul kahandanud inimeste viljakapinnaliste metsade asemele põldude, heinamaade rajamine. Väärtusliku puiduga laialehiseid lehtpuid on raiutud tarbe- ja majapidamisesemete tarbeks. Puurinne on liigirikas. Valitsevad laialehised puuliigid: harilik tamm, harilik pärn, valgepöök, harilik vaher, harilik saar, harilik jalakas. Lisaks leidub veel arukaske, harilikku haaba ja harilikku kuuske. Põõsarinne on samuti liigirikas. Alustaimestikus kasvab palju nõudlikke taimeliike, sealhulgas põõsastest harilik sarapuu, mage sõstar, harilik kuslapuu. Veel leidub harilikku türnpuud, paakspuud, harilikku lodjapuud. Metsaservas kasvavad harilik toomingas, harilik pihlakas ja viirpuu. Rohurinne võib sisaldada mitukümmend õistaimeliiki. Suurema arvukusega on koldnõges, sinilill, harilik kopsurohi, kollane ja võsaülane, harilik jänesekapsas, harilik kolmissõnajalg, varjulill, salu-siumari, naat ja mets-harakputk. Samblarindele on eriti iseloomulik kähar salusammal, kuid leidub veel metsakäharikku, lehiksamblaid, kaksikhambaid ja teised. Salumetsad on omased lainjatele tasandikele, voortele, oosidele ja laugjate nõlvade jalameile, kus nad kasvavad parima toitelisusega ja kogu aasta jooksul veega hästi varustatud muldadel, mis on kujunenud karbonaadirikkal moreenil. Soodsate lagunemistingimuste tõttu on metsakõdu horisont väga õhuke või pole seda üldse, mullale on iseloomulik tüse huumushorisont. Peapuuliik võib olla nii kuusk kui ka kask, mõnikord aga haab, paljudes salumetsades on laialehiseid puuliike. Põõsarinne on lopsakas ja liigirohke. Tamme valitsemisega salumetsi on väikeste puistutena eeskätt Lääne-Eestis ning Saaremaal, enamasti on need tekkinud puisniitude taasmetsastumisel. Enamik varem salumetsaga kattunud alasid on praeguseks põllustatud või asendunud kuusikute ja kuuse-segametsadega. Alustaimestus kasvab rohkesti nemoraalseid liike, nn salutaimi (näiteks sinilill, koldnõges, püsik-seljarohi, naat, saluhein). Teistest üsnagi erineva kasvukohatüübi moodustavad Põhja-Eesti panga rusukalletel kasvavad salumetsad (pangametsad), kus valitsevad laialehised puud, alustaimestus aga kuukress, laanesõnajalg (Matteuccia struthiopteris), laiuv sõnajalg (Dryopteris expansa) jmt taimed. Neil kasvukohtadel on ka haruldasi samblaid. Kuivematele kasvupaikadele omaseid vähenõudlikke taimi: Kukemari Kanarbik Leesikas Salumets Mullad: viljakas, paks huumisekiht, hea veevarustus; Kasvutingimused: valgustingimused on erinevad ja kuivad; Iseloomulik: erinevaid taimi on palju, vaheldusrikas, metsarinded on selgemini välja kujunenud. Taimestik rinneti: puurinne - Valitsevad laialehised puuliigid: harilik tamm, harilik pärn, valgepöök, harilik vaher, harilik saar, harilik jalakas ja lisaks leidub veel arukaske, harilikku haaba ja harilikku kuuske, harva sookaske; põõsarinne - harilik sarapuu, mage sõstar, harilik kuslapuu ning veel leidub harilikku türnpuud, paakspuud, harilikku lodjapuud, metsaservas kasvavad harilik toomingas, harilik pihlakas ja viirpuu; rohurinne -  koldnõges, sinilill, harilik kopsurohi, kollane ja võsaülane, harilik jänesekapsas, harilik kolmissõnajalg, varjulill, salu-siumari, naat ja mets-harakputk; puhmarinne - puudub; samblarinne - kähar salusammal, kuid leidub veel metsakäharikku, lehiksamblaid, kaksikhambaid jt.

 

Salumetsade (Lõhmuse järgi) metsamaa jagunemine enamuspuuliigi järgi

Enamuspuuliik	Pindala, ha	Osakaal
hall lepp	88700	36,8%
kask	73900	30,7%
haab	33700	14,0%
kuusk	28300	11,8%
sanglepp	4600	1,9%
mänd	1900	0,8%
teised	9800	4,1%
kokku	240800	100%

Salumetsade (Lõhmuse järgi) puistute jagunemine puistutüüpide järgi

Puistutüüp	Pindala, ha	Osakaal
lehtpuude segu	97800	42,7%
hall-lepik	57900	25,3%
kaasik	23600	10,3%
okaspuude ja lehtpuude segu	18300	8,0%
haavik	10400	4,5%
kuusik	10200	4,5%
laialehiste lehtpuude segu	7100	3,1%
okaspuude segu	2000	0,9%
sanglepik	1600	0,7%
männik	500	0,2%
kokku	229200	100%

Salumetsade (Lõhmuse järgi) metsamaa tagavara jagunemine puuliigi järgi

Puuliik	Tagavara, tuh. tm	Osakaal
hall lepp	15096,6	29,6%
kask	10351,9	20,3%
haab	8959,7	17,6%
kuusk	8234,5	16,2%
sanglepp	2676,0	5,3%
saar	1916,6	3,8%
remmelgas	901,4	1,8%
mänd	775,1	1,5%
teised	2019,3	4,0%
kokku	50931,0	100%

Salumetsade (Paali järgi) metsamaa tagavara jagunemine puuliigi järgi

Puuliik	Tagavara, tuh. tm	Osakaal
kuusk	25730,5	25,3%
hall lepp	19935,0	19,6%
kask	17807,5	17,5%
haab	13304,4	13,1%
mänd	11495,8	11,3%
saar	3246,0	3,2%
sanglepp	2453,7	2,4%
remmelgas	2296,1	2,3%
tamm	1498,1	1,5%
teised	3966,0	3,9%
kokku	101733,0	100%

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Sürjametsad

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Sürjametsad on õhukestel ja kuivadel lubjarikkail muldadel kasvavad metsad; ühtlasi metsatüpoloogilise klassifikatsiooni tüübirühm, kuuludes arumetsade tüübiklassi.

Sürjametsad kasvavad enamasti positiivsetel pinnavormidel, näiteks oosidel, mõhnadel.

Sürjametsades on tavaliselt enim mändi ja kuuski. Alustaimestu on liigirikas, sageli on võimust võtnud kuivust taluvad ja lubjalembesed liigid.

Sürjametsad

Sürjametsad on positiivsete pinnavormide lagedel ja nõlvadel karbonaadirikkal, kuid suvel läbikuivaval mullal kasvavad liigirikkad okas- ja lehtmetsad. Puurindes on valdavad mänd ja kuusk. Leiduda võib ka kaske ja tamme ning põõsarindes sarapuud. Rikkalikus rohurindes leidub näiteks metsmaasikat, sinilille, jänesekapsast, pohla, külmamailast, võsaülast, leselehte, kilpjalga, punet, kassikäppa.

Sürjametsad jagunevad kassikäpa, maasika ja sarapuu kasvukohatüübiks.

• Sürjametsad on liigirohked okas- või lehtmetsad, mis kasvavad ooside, moreenküngaste, voorte ja vallilaadsete otsamoreenide karbonaadirikastel, kuid suvel läbikuivavatel muldadel. Sürjametsas kasvavad kõrvuti nii happeliste toorhuumuseliste muldadega kohastunud taimed (näiteks jänesekapsas, pohl ja mustikas) kui ka enam-vähem neutraalseid pehmehuumuselisi muldi eelistavad salutaimed (näiteks sinilill, kevadine seahernes). Sürjametsi leidub Lõuna-, Kagu- ja Kesk-Eestis, Rapla- ja Läänemaal ning Pandivere kõrgustiku jalamil.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Laanemetsad

---

Laanemetsad on viljakatel muldadel kasvavad metsad; ühtlasi metsatüpoloogilise klassifikatsiooni tüübirühm, kuuludes arumetsade tüübiklassi.

Kirjeldus

Laanemetsad kasvavad laugete nõlvade jalameil, tasandikel, oosidel ja voortel. Laanemetsi liigitatakse Eestis kaheks - liigivaesteks männi- ja kuusemetsadeks ning liigirikkamateks kuuse- ja kuuse-segametsadeks. Mõlemad on levinud enamjaolt Lõuna- ja Kagu-Eestis, kuid leidub ka mujal Eestis. Paali klassifikatsiooni järgi jagunevad laanmemetsad veel omakorda kaheks tüübiks: jänesekapsa-mustika kasvukohatüüp ning jäneskapsa kasvukohatüüp. Nad erinevad üksteisest lähtekivimi poolest: jänesekapsa-mustika kasvukohatüübile on omane karbonaatne ehk lubjarikas lähtekivim ning jäneskapsa kasvukohatüübile lubjavaene lähtekivim moreen. Laanemetsade puistud kuuluvad Ia-II boniteediklassi. Laas tähendab eesti keeles hämarat paika, mis kirjeldab laanemetsi tervikuna väga hästi: laanemetsade puud on tihedad ning kõrged ja laiad puud takistavad päikesevalguses maapinna ligi jõudmast. Laanemetsad moodustavad kogu Eesti metsast umbes 25,6% ehk peaaegu 596 000 hektarit.

Keskkonnatingimused

Laanemetsa muld on viljakas ja niiske. Lubjavaene ent huumusrikas muld on hea eeldus mitmekesisele ja lopsakale taimestikule. Tihedalt paiknevad puud loovad eriti selgeid temperatuuri, niiskuse ja valguse erinevusi, võrreldes hõreda metsa või metsata aladega. Mida tihedamad on ülemised rinded, seda hõredamad on alumised. Alustaimestikus suudavad ellu jääda peamiselt laialehelised taimed, sest vaid nemad suudavad väheseid valguskiiri kinni püüda. Põhjavesi asub seal sügaval, mis muudab mulla parasniiskeks ning soodustab taimekasvu. Liigirikkad kuuse- ja kuuse-segametsad on kujunenud varasematest tamme-segametsadest ning liigivaesed männi- ja kuusemetsad taiga ja tundra läänepoolsetest jääkidest. Sellisest päritolust annavad tunnistust arvukad salu- ja palumetsa taimed.

Muld

Laanemetsa muld on lubjavaene ent huumuse poolest väga viljakas. Need viljakad mullad on kujunenud saviliivadel, karbonaatsel liivsavi- või rähkmoreenil. Mullad on nõrgalt kuni mõõdukalt leetunud kamar-leetmullad, harvem võib leida ka õrnalt gleistunud kamar-leetmuldi. Laanemetsade kõduhorisont on õhuke, huumushorisont karbonaatsel lähtekivimil tüse ning aineringe on kiire.

Laanemetsa rinded

Puurinne

Laanemetsade puurindel on üldiselt domineerivaks liigiks kuusk, kuid see võib ka asenduda hariliku männi, arukase, hariliku tamme või hariliku haavaga. Seal kasvavad ka Eesti rekordpuistud, nii kõrguse kui ka tagavara mõistes. Looduslik laanemets on pea alati segamets, enim on kuusikuid, kuid on ka männikuid ja kaasikuid. Sel juhul nimetatakse metsa laanemännikuks või laanekaasikuks. Valitsevad kuusikud on hea tootlikkuse ja kasvuga, mis teeb nad ideaalseks valikuks metsanduses.

Põõsarinne

Laanemetsade põõsarinne on võrdlemisi hõre, sest puurinne on väga kõrge ja tihe ning muudab metsaaluse ala suhteliselt hämaraks. Põõsarindest on esinduslikumad liigid harilik sarapuu, harliik pihlakas ja paju. Kohati võib leida ka harilikku paakspuud, kuslapuud, magedat sõstart, harilikku vaarikat ja harilikku lodjapuud ehk leedrit.

Puhmarinne

Erinevalt põõsarindest on puhmarinne palju liigirikkam ja tihedam, sest muld on viljakas ja piisavalt niiske ning selles rindes kasvavad taimed on valguse osas vähenõudlikumad kui põõsarinde liigid. Peamised liigid, mida võib selles rindes leida on pohl, harilik mustikas, kanarbik, lillakas ja kattekold.

Rohurinne

Rohurinne on laanemetsa rinnetest kõige liigirikkam. Kõige äratuntavamaks liigiks on harilik jänesekapsas, mida võib leida kõikides laanemetsades. Lisaks võib leida kõikides laanemetsades ka sinilille, harilikku nurmenukku, mets-kurereha, madaraid ja metskastikut ning teisi laialehelisi taimi. Alustaimestik laanemetsades erineb paiguti, sõltuvalt, kas tegemist on liigivaeste männi- ja kuusemetsadega või liigirikaste kuusemetsadega. Liigivaestes männi- ja kuusemetsades võib leida lisaks jänesekapsale ka leselehte, laanelille, harakkuljust ja ohtset sõnajalga. Liigirikastes kuusemetsades võib aga leida harilikku ussilakka, võsaülast ja ka sõrmtarne.

Samblarinne

Samblarinne on pidev ja mõõduka tihedusega. Samblarinde moodustavad palusammal, harilik laanik, kaksikhambad, metsakäharik, lehviksammal ja harilik karusammal.

Laanemets

Mullad: lubjavaene, huumusrikas.
Kasvutingimused: muld kasvatab mitmekesist taimestikku, keskmised niiskustingimused, valgust vähe ja metsaalune on hämar.
Iseloomulik: vanasõna "mets on vaene mehe kasukas" on iseloomulik just laanemetsa kohta, sest laanemetsas on palju soem kui lagedal või hõredas metsas ning seal on hämar.

Taimestik rinneti:
puurinne - harilik kuusk, vahel ka harilik haab ja arukask, harilik mänd, harilik tamm;
põõsarinne - harilik sarapuu, harilik pihlakas, paju;
puhmarinne - kanarbik, pohl, harilik mustikas, lillakas, kattekold;
rohurinne - ussilakk, võsaülane, jänesesalat, leseleht, laanelill, harilik jänesekapsas jne.
samblarinne - harilik laanik, harilik kaksikhammas, harilik palusammal, harilik karusammal.

Laanemetsad on tavaliselt liigivaesed kuusikud, kus kasvavad veel üksikud haavad, kased ja männid. Põõsarinne on hõre, koosnedes pihlakast, paakspuust ja magedast sõstrast. Ka rohurinne on üsna liigivaene. Laante kasvupaigaks on viljakad lubjavaesed liivased ja savised mullad. Eestis jaotatakse laanemetsad kaheks – liigivaesteks männi- ja kuusemetsadeks ning liigirikkaiks kuusemetsadeks. Mõlemad on levinud enamasti Lõuna-Eestis. Liigivaesed laanemetsad on jäänukid varasematest taigametsadest, kus kasvavad taigametsadele iseloomulikud liigid: harilik mustikas, pohl, leseleht, laanelill, harakkuljus, kattekold ja ohtene sõnajalg. Liigirikkad kuuse- ja kuuse-segametsad on kujunenud kunagistest tamme-segametsadest. Neid iseloomustavad salumetsade vähenõudlikumad liigid: ussilakk, võsaülane, jänesesalat, sõrmtarn. Puurinne sisaldab kõige enam harilikku kuuske, kuid kasvab ka harilikku mändi, arukaske, harilikku haaba, harilikku tamme. Põõsarinne on hõre ja koosneb harilikust sarapuust, harilikust pihlakast, pajudest. Puhmarinne on lausaline. Peamised liigid on pohl, harilik mustikas, lillakas, kanarbik, kattekold. Rohurinne on liigirikas. Seal kasvavad ussilakk, võsaülane, jänesesalat, sõrmtarn, ohtene sõnajalg, leseleht, laanelill, harilik jänesekapsas, sinilill, harilik nurmenukk, metsülane, harilik mailane, mets-kurereha, madarad, nääred, metskastik, palu-härghein, lakkleht. Samblarindes leidub harilikku palusammalt, harilikku laanikut, harilikku kaksikhammast, harilikku karusammalt.

• Laanemetsad moodustavad niiskus- ja toitetingimustelt metsataimkonna keskse rühma. Liigivaesed laanemetsad on kunagiste taigametsade läänepoolsed jäänukid. Puurindes on põhiliik enamasti kuusk, kuid rohkesti on ka mitmesuguseid segapuistuid. Liigirikkad kuuse- ja kuuse-segametsad on kujunenud varasematest tamme-segametsadest, mille kasvuala on vahepeal olnud põllustatud ja hiljem taasmetsastunud. Alustaimestikus on ohtrasti jänesekapsast, liigivaestes metsades on tüüpilised leseleht, laanelill, mustikas ja kattekold. Laanemetsi on kogu Eestis.