Rakutsükkel Mõned rakud meie kehas ei ole jagunemisvõimelised nagu näiteks mõned närvirakud ja punased vererakud. Enamus rakkudest aga kasva...
Hüdrotermid on maailmamere põhjas olevad kuumaveeallikad. Tavaliselt on hüdrotermide tegevus seotud vulkanismiga.
Üheks tuntuimaks hüdrotermitüübiks on ookeanipõhja avanevad mustad tossutajad.
Hüdrotermid on huvitavad eriti selle tõttu, et nende ligiduses on suhteliselt mitmekesine elustik, mille toiduahelad baseeruvad kemosünteetiliste arhede ja bakterite tegevusel.
Pelagiaal ehk avavesi (kreeka sõnast pelagikos 'meri') on veekogu (ookeani, mere, järve) veemass, mis pole mõjutatud rannikust ja veekogu põhjast, ja mida asustavad avaveelised (pelaagilised) organismid. Nende organismide kogumit nimetatakse pelagoseks.
Pelagiaali saab liigestatuse alusel jagada kaheks ökoloogiliseks vööndiks: vertikaalseks ja horisontaalseks vööndiks.
Meredes eristatakse tavaliselt nelja vertikaalvööndit:
Mõnikord tuuakse välja ka hadopelagiaal, mis asub sügavamal kui 6000 m.
Horisontaalvööndeid on kaks:
Järvede puhul räägitakse limnopelagiaalist, kus eristatakse kolme vertikaalvööndit:
Eulitoraal on loodete vahelmine ala (vöönd), ehk tõusuvee ülempiirist kuni madalvee alampiirini.Eulitoraal ehk loodetevöönd (ka litoraal kitsamas mõttes) on maailmamere bentaali ökoloogiline sügavusvöönd, litoraali üks kolmest põhiosast (teised on supralitoraal ja sublitoraal).
Mõnedes meredes, näiteks Läänemeres, kus loodete mõju on väike, eulitoraal puudub ja veetaseme kõikumise ala nimetatakse pseudolitoraaliks.
Järvede puhul peetakse eulitoraali all silmas veetaseme kõikumise vööndit.
Mandrilava ehk šelf on mandrilise maakoore osa, mis on maailmamere poolt üle ujutatud.
Mandrilava on küll vee all, kuid sellel on mandriga sama geoloogiline ehitus, mistõttu võib mandrilava geoloogilises mõttes pidada osaks mandrist.
Mandrilava laius on keskmiselt 70 km, kuid võib varieeruda mõnekümnest meetrist 1500 kilomeetrini. Kõige laiem mandrilava on Põhja-Jäämeres Siberi rannikust põhja pool. Enamasti on mandrilava tasandikulise pinnamoega. Hilises geoloogilises minevikus (jääajal) on suur osa mandrilavast olnud osa maismaast. Seda tõendavad üleujutatud jõeorud ja rannamoodustised. Ka lehtersuudmed ehk estuaarid on üleujutatud jõeorud. Kohtades, kus ookeani suubuvad jõed, tekivad veealused kanjonid.
Mandrilava läheb üle tunduvalt suurema kallakusega mandrinõlvaks. Mandrilava keskmine kallakus mere suunas on umbes kümnendik kraadi. Üleminek mandrilavalt mandrinõlvale on keskmiselt 135 meetri sügavusel. Esineb siiski ka tunduvalt sügavamaid üleminekuid. Antarktise ümber on mandrilava piir umbes 350 meetri sügavusel.
Mandrilaval asuvaid meresid nimetatakse šelfimeredeks. Šelfimered on näiteks Kollane meri, Läänemeri ja Pärsia laht.
Seda võib vaadata ka loodusvööndi ja/või mikroökosüsteemi ehk bioomina.
Neriitiline vöönd (ka neriitiline pelagiaal, neriitiline ala) on maailmamere ökoloogiline horisontaalne sügavusvöönd, mis ulatub mõõnavee alapiirist mandrilava ääreni (umbes 200 m sügavuseni).
Neriitiline vöönd lasub sublitoraali kui bentaali osa peal.
Neriitilist vööndit iseloomustab hapnikurikas vesi, madal rõhk ja suhteliselt stabiilne veetemperatuur ja soolsus. Kuna neriitilisse vööndisse jõuab alati päikesevalgus, toimub seal (aktiivne) fotosüntees. Neriitilises vööndis (koos sublitoraaliga) on maailmamere kõige külluslikuma elustikuga ala.
Mangroov on hingamisjuurtega igihaljaste puude tihnik troopiliste estuaaride ja merede rannikul.
Nimi tuleneb iseloomulike puude mangroovipuude nimest. Need kuuluvad peamiselt perekondadesse avitsennia, manglipuu, sonneraatsia ja Ceriops.
Mangroovid on mudased ning soolased soised metsad. Soolasus tuleneb sellest, et tõusu ajal ujutatakse mangroov mereveega üle. Mangroovipuudele on iseloomulikud õhujuured ehk pneumatofoorid, mille abil saavad puud mõõna ajal õhust hapnikku.
Mangroovide kaitse on tähtis, sest nad kaitsevad rannikut erosiooni eest ning on elupaigaks paljudele liikidele.
Mangroovi peetakse vahel eraldi bioomiks.
Maailmamere litoraal
Litoraal ehk litoraalivöönd on ookeanide, merede, järvede ja teistetveekogude bentaali ökoloogiline sügavusvöönd, mis üldiselt hõlmab ranniku- (kalda-)piirkonna, kus kasvab fütobentos ehk põhjataimestik.
Maailmameres eristatakse tavaliselt kolme litoraali sügavusvööndit:
Mõnedes meredes (näiteks Läänemeri), kus loodete mõju on nõrk, eulitoraal puudub. Selliste veekogude veetaseme kõikumise vööndit nimetatakse pseudolitoraaliks.
Järvede puhul loetakse litoraali sügavusvööndite hulka eulitoraali ja sublitoraali.
Kitsamas tähenduses mõistetakse järve litoraali all suurtaimestikuga kaetud järve põhja ja kuni 1 m sügavamat ala, kus suurtaimi ei esine.
Jõgede kaldapiirkonda nimetatakse ripaaliks.
Tiik on järvest väiksem seisva veega veekogu.
Tiigid võivad olla nii looduslikud kui ka inimtekkelised. Tehislikes tiikides on ainsaks produtsendiks fütoplankton, looduslikes tiikides ja kallastel kasvab tavaliselt arvukalt makrofüüte.
Tiigid on enamasti läbisoojenevad. Suvel esineb seal sageli veeõitsenguid.
Ekvatoriaalsed vihmametsad laiuvad ekvaatorilähedastel aladel Aafrika keskosas, Taimestik on lopsakas ja loomariik väga kirju. Pooled Maal elavatest looma- ja taimeliikidest arvatakse elavat just vihmametsades. Palju liike on veel määramata, seda just väiksemate loomade (eriti putukate) seas. Sellise rikkaliku elu nägemine viib mõtted viljakale mullale, kuid mullad on seal vaesed ja taimed on väga otstarbekalt kõik ressursid kokku kogunud. Ekvaatorist kaugenedes muutub vihmamets järjest kuivemaks ja metsi võib nimetada heitlehisteks. Sealt edasi algab enamasti rohumaa e. savann, kus puud saavad vaid üksikult kasvada. |
v kliima on aastaringselt soe ja niiske; v sademeid palju (tihti üle 2000 mm/a); v taimekasvus vahesid ei ole, sest kliima on ühtlane; v taime- ja loomaliike kõige rohkem; v paljud linnud talvituvad vihmametsades; v vihmametsad on koduks paljudele suguharudele, kes on seal elanud aastatuhandeid. Ekvatoriaalsed vihmametsad - ekvatoriaalvööde ehk ekvatoriaalne kliima (kuum ja niiske aastaringselt);
sealne loodusvöönd on EKVATORIAALSED VIHMAMETSAD. |
Lähisekvatoriaalsed mussoonmetsad
 | Ulatuslikumad mussoonmetsad paiknevad Lõuna- ja Kagu-Aasias nendel aladel, mis jäävad ookeani ja mäestike vahele. Suveperioodil ookeanilt tulevad niisked õhumassid loovutavad enamiku oma veest mäestike nõlvadele ja seesajab paduvihmadena alla. Himaalaja |
Lõuna- ja Kagu-Aasias on sademete hulk väga suur |  |
Suurest sademetehulgast ning ning nende aastasest jaotumisest on tugevasti mõjutatud ka siinsete jõgede veerežiim.
 Gangese jõgi | Kagu- ja Lõuna-Aasia suurimad jõed saavad alguse Himaalaja mäestikust ning voolavad India ookeani. Suurimad jõed on siin Indus, Ganges ja Brahmaputra. Siinsed jõed toituvad Himaalaja lumesulamis- ja vihmaveest. Suurvesi on siin suvel, mil voolab ära kuni 80% aastasest veest. Suurte vihmade ajal esineb ka tihti üleujutusi, mis toovad vahel kaasa ka katastrofaalseid tagajärgi. Jõed kannavad endaga kaasa hulgaliselt setteid, millest on tekkinud Gangese ja Brahmaputra suudmetesse ulatuslik ühine delta. Niisked lähisekvatoriaalsed metsad e mussoonmetsad - lähisekvatoriaalvööde e lähisekvatoriaalne kliima (troopilised mussoonid, kuiva ja niiske aastaaja vaheldumine, sademeid palju); |
Lõuna-Ameerikas ja Kagu-Aasias.