Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Miguelistide sõjad

Miguelistide sõjad
Ponte Ferreira lahing 23. juulil 1832
Toimumisaeg	1828–1834
Toimumiskoht	Portugal
Tulemus	Miguel I loobumine troonist; konstitutsioonilise monarhia põlistamine Portugalis
Osalised
Portugal (Maria II) Toetajad: Hispaania (1834) Prantsusmaa (1830–34) Suurbritannia Belgia vabatahtlikud[1] Portugal (Miguel I) Toetajad: Hispaania (1828–33)
Väejuhid või liidrid
Dom Pedro Terceira hertsog Saldanha hertsog Charles Napier Miguel I Montalegre vikont Santa Marta vikont Manuel António Marreiros

Miguelistide sõjad (ka Portugali kodusõda) olid aastatel 1828–1834 Portugalis troonipäriluse küsimuses peetud relvastatud kokkupõrked konstitutsioonilist monarhiat ja absoluutset monarhiat toetanud jõudude vahel. Konflikti sekkusid ka Suurbritannia, Prantsusmaa, Hispaania ja katoliku kirik.
Konstitutsioonilise monarhia toetajaid on nimetatud enamasti konstitutsionalistideks või liberaalideks, absoluutse monarhia toetajaid aga absolutistideks või miguelistideks. Viimasest tuleb ka sõdade eestikeelne nimetus.

Konflikti põhjused

Troonipärilusküsimus

Kuningas João VI surm 1826. aastal tekitas vaidluse troonipärilusküsimuses. Kuninga vanem poeg Dom Pedro oli asunud 1822. aastal toetama Brasiilia iseseisvust ja sai sama aasta 12. oktoobril Brasiilia esimeseks keisriks. Tema noorem vend Dom Miguel väitis, et Brasiilia troonile asumisega oli vanem vend loobunud õigusest Portugali troonile. Pedro selle väitega ei nõustunud ja sai isa surma järel Pedro IV nime all ka Portugali kuningaks, kuid ei brasiillased ega portugallased soovinud uniooni kahe riigi vahel. Seda arvesse võttes loobus Pedro juba samal aastal troonist oma seitsmeaastase tütre Dona Maria da Glória kasuks tingimusel, et täiskasvanuks saades abiellub tüdruk oma onu Migueliga. Enne troonist loobumist viis Pedro aprillis 1826 sisse vastavad muudatused 1822. aastal vastu võetud Portugali esimeses põhiseaduses ja 2. mail läks troon ametlikult Mariale. Regendina asus valitsema tema tädi, Pedro ja Migueli õde printsess Isabel Maria.

Uus põhiseadus

1826. aasta põhiseaduses püüdis Pedro lepitada absolutismi ja konstitutsioonilise monarhia pooldajaid, nähes mõlemale rühmitusele ette rolli riigi valitsemisel. Erinevalt 1822. aasta põhiseadusest pani uus dokument aluse neljaharulisele valitsusele. Seadusandlikku võimu teostav parlament muudeti kahekojaliseks. Parlamendi ülemkoda koosnes eluaegsetest ja pärilike tiitlitega peeridest ning vaimulikest, kelle nimetas kuningas. Parlamendi alamkoda koosnes 111 liikmest, kelle valisid nelja-aastaseks ametiajaks kohalikud esinduskogud. Need esinduskogud valiti omakorda valimistel, millel said osaleda makse maksvad meessoost maaomanikud. Kohtuvõim kuulus kohtutele ja täidesaatev võim ministritest koosnevale valitsuskabinetile. Vahendajaks kolme võimu vahel pidi olema kuningas, kellel oli õigus iga seadust vetostada.

Rahulolematus

Poliitiline karikatuur Dom Pedrost ja Dom Miguelist: esimest kihutab venda ründama Suurbritannia, teise taga seisab absolutistlik Hispaania

Maaomanikest absolutistid ja katoliku kirik Portugalis ei olnud selle kompromissiga rahul. Nemad pidasid endiselt prints Migueli seaduslikuks troonipärijaks, lähtudes põhimõttest, et vastavalt 1640. aasta restauratsiooni järel Cortese kinnitatud troonipäriluskorrale oli Pedro välisriigi (Brasiilia) troonile asudes kaotanud õiguse Portugali troonile ega omanud seetõttu ka õigust endale järglast nimetada. Nad tundsid hirmu revolutsioonilise Prantsusmaa poolt naaberriigis Hispaanias algatatud liberaalsete reformide leviku ees Portugali, millest sealne feodaalne aristokraatia oli suures osas pääsenud. Samal ajal andis neile julgust 1823. aastal Hispaania troonile naasnud Fernando VII, kes asus kohe tühistama kõiki liberaalide sisse viidud uuendusi.
Veebruaris 1828 saabus seni Austrias eksiilis elanud Dom Miguel läbi Suurbritannia kodumaale tagasi, et anda truudusvanne uuele põhiseadusele ja võtta üle regendi kohustused. Kohe saabumise järel kuulutasid tema poolehoidjad ta kuningaks, lootes temalt absoluutse monarhia taastamist. Kuu pärast naasmist saatis Miguel mõlemad parlamendi kojad laiali ja kutsus kokku traditsioonilise, kolme seisuse esindajatest koosneva Cortese, et saada neilt heakskiit absoluutse kuningavõimu taastamisele. Cortes kiitiski Dom Migueli ettepanekud heaks, kroonis ta kuningaks Miguel I nime all ja tühistas 1826. aasta põhiseaduse.

Sõda

Praia da Vitória merelahing (1829)

Dom Pedro vägede randumine Porto lähistel (1832)

Konstitutsioonilist monarhiat toetavad liberaalid pidasid toimunut trooni usurpeerimiseks. 18. mail 1828 kuulutas Portugali konstitutsionalistide keskuseks olnud Porto linna garnison ennast ustavaks kuninganna Maria II ja põhiseadusele. Absolutismivastased rahutused levisid Portost ka teistesse linnadesse. Miguel surus need ülestõusud maha, tuhanded konstitutsionalistid vahistati või põgenesid Hispaaniasse ja Suurbritanniasse. Järgnes viis aastat repressioone.
Vahepeal olid Brasiilias pingestunud keiser Pedro I ja kohalike põllumajandusmagnaatide suhted. Aprillis 1831 loobus Pedro troonist oma poja kasuks ning viimane sai keisriks Pedro II nime all, Pedro ise aga seilas Suurbritanniasse. Seal valmistas ta ette sõjalise ekspeditsiooni ja maabus konstitutsionalistide kontrolli all oleval Terceira saarel Assooridel, kus moodustas oma eksiilvalitsuse. Migueli laevastik blokeeris saare, kuid tema võimekus merel domineerida kahenes pärast juulis 1831 toimunud Tejo lahingut, kus Migueli merevägi sai Prantsusmaa laevastikult lüüa ning kaotas mitu laeva.
Juulis 1832 maabus Dom Pedro inglaste ja prantslaste toetusel oma armeega Porto lähistel. Samal kuul toimunud Ponte Ferreira lahingus lõid Pedro väed Migueli armeed, kuid see võit aitas neid vähe, sest edasi tungida ei suudetud ja umbes aasta viibisid Pedro väed Porto ümbruses Migueli armee piiramisrõngas. Britid saatsid oma huvide kaitseks piirkonda sõjalaeva Orestes. Laev kasutas baasina Douro sadamat, kus see sattus mõlema vaenupoole rünnakute alla.

São Vicente neeme merelahing (1833)

Juunis 1833 tegid endiselt Porto all piiramisrõngas viibinud konstitutsionalistid dessandi Algarvesse. Seda juhtisid Terceira hertsog António José Severim de Noronha ja Briti mereväeohvitser Charles Napier, kes kasutas pseudonüümi Carlos de Ponza. Terceira hertsogi väed randusid Faro lähistel ja marssisid läbi Alentejo põhja suunas, vallutades 24. juulil pealinna Lissaboni. Samal ajal kohtas Napieri laevastik São Vicente neeme lähistel ülekaalukat absolutistide laevastikku ja purustas selle 5. juulil São Vicente neeme lahingus. Pedrol õnnestus ka läbi murda Portot ümbritsenud piiramisrõngast. Seejärel konstitutsionalistide pealetung seiskus ja järgmised 9 kuud püsis olukord muutumatuna.
1833. aasta lõpul kuulutasid liberaalid Maria II uuesti kuningannaks ja uueks regendiks sai tema isa Dom Pedro. Tema esimene tegu regendina oli kõigi Miguel I poolehoidjate vara konfiskeerimine. Samuti lasi ta sulgeda kõik kloostrid ja konfiskeeris nende vara, rikkudes Portugali suhted paavstiga järgmiseks 8 aastaks. Absolutistid kontrollisid endiselt maapiirkondi, kus neid toetas kohalik maa-aristokraatia ja kiriku mõju all talupojad. Konstitutsionalistide peamisteks keskusteks kujunesid Lissabon ja Porto, kus neid toetas peamiselt linnakodanikest keskklass. Uued sõjalised operatsioonid absolutistide vastu algasid 1834. aasta alguses. Alcácer do Sali juures said Dom Pedro väed lüüa, mis tõestas taas, et vaatamata Terceira hertsogi marsile lõunast põhja oli Portugali lõunaosa endiselt ustav Miguelile, kes resideeris nüüd Santarémis.
1833. aastal suri Hispaania kuningas Fernando VII ning ka naaberriigis puhkes troonipärilustüli konstitutsionalistide ja absolutistide vahel (esimene karlistide sõda). Hispaania absolutistist trooninõudleja Carlos María Isidro de Borbón põgenes Portugali Miguel I juurde, mis tõi kaasa Hispaania valitsusvägede sissetungi Portugali ning aitas kaasa 22. aprillil 1834 Nelikliidu moodustamisele Hispaania (Isabel II), Portugali (Maria II), Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel. Hispaania aktiivne sekkumine sõtta kallutas sõjategevuse lõplikult konstitutsionalistide kasuks.

Rahu

Sõja viimaseks ja otsustavaks kokkupõrkeks kujunes 16. mail 1834 Santarémi lähistel peetud Asseiceira lahing, mille absolutistid kaotasid. Kuigi Miguel I armees oli ikka veel umbes 18 000 võitlusvõimelist meest, sõlmiti 24. mail 1834 Évora Montes relvarahu.
26. mail allkirjastatud Évora Monte lepingu kohaselt loobus Miguel I nõuetest Portugali troonile, kohustus riigist 15 päeva jooksul igaveseks lahkuma ja sai riigilt hüvituseks eluaegse pensioni. Miguelistidest ohvitserid säilitasid ametikohad Portugali armees, kuid osa vaimulikke ja valitsusametnikke kaotasid oma ametikoha. Parlamendi ülemkojas kaotasid koha need peerid, kes olid toetanud Migueli. Kõik alates 1826. aastast põhiseaduse vastu mässanud aadlikud amnesteeriti ja parlamenti kohustati välja töötama kord neilt konfiskeeritud vara tagastamiseks.
Dom Pedro taastas 1826. aasta põhiseaduse kehtivuse, kuid suri ise juba 24. septembril 1834. Portugali kuningannaks krooniti 26. mail 1834 taas Dom Pedro tütar Maria II, kelle kihlus Migueliga tühistati ja kes valitses kuni surmani 1853. aastal.

1848. aasta Suur-Poola ülestõus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
1848. aasta Suur-Poola ülestõus või Poznańi ülestõus (poola: powstanie wielkopolskie 1848 roku või powstanie poznańskie) oli poolakate edutu sõjaline mäss Preisi vägede vastu Rahvaste kevade ajal. Kuigi peamised võitlused koondusid Suur-Poola piirkonda, toimusid võitlused ka Preisimaa Poola teistes osades ja protestid toimusid ka poolakatega asustatud Sileesia piirkondades. See oli osa 1848. aasta revolutsioonidest.

Taust

1772–1807

Kuigi Preisi kuningriik omas juba suurt poola rahvastikku Ülem-Sileesias, omandas ta lisa poola kodanikke Poola jagamistega. Preisi võimu algusest saati olid poolakad allutatud reale nende ja nende kultuuri vastu suunatud meetmetele; poola keel asendati ametliku keelena saksa keelega ja enamus valitsemisest tehti samuti saksakeelseks; Preisimaa valitseja Friedrich Suur põlgas poolakaid ja lootis asendada nad sakslastega. Preisi ametnikud, kes tahtsid levitada saksa keelt ja kultuuri, kujutasid poolakaid 'tagurpidi slaavlastena'. Poola aadli maa võõrandati ja anti saksa aadlikele. Friedrich Suur asustas umbes 300 000 kolonisti Preisimaa idaprovintsidesse ja kavatses kõrvaldada poola aadli saksa rahvastiku suurendamisega ja poolakate maaomandi vähendamisega. Teise koloniseerimise katsega germaniseerimise eesmärgil jätkas Preisimaa pärast 1832. aastat ja kui poolakad moodustasid aastal 1815 rahvastikust 73%, kahanesid nad aastaks 1848 60%-ni, samal ajal kasvas sakslaste kohalolek 25%-lt 30%-ni. Poolakad vabanesid preislastest Napoleoni saabumisega ja alustasid aastal 1806 edukat ülestõusu Preisi vägede vastu.

1815–1831

Preisi omand Poola aladel nõrgenes mõnevõrra pärast 1807. aastat, kui selle osad läksid Varssavi hertsogiriigile. Preisimaa võimustaatus sõltus mistahes kujul Poola riikluse takistamisest Suur-Poola, Sileesia ja Pommeri väga olulise asukoha tõttu – kõik alad olid asustatud kas poola enamusega või märkimisväärse poola rahvastikuga; see ei toetanud poolakate katseid taastada Poola Viini kongressil, kus Preisimaa üritas omandada Varssavi hertsogiriiki või vähemalt selle lääneprovintse. Aastal 1815 andis Preisi kuningas oma kõnes äsjaloodud Poseni suurhertsogkonna (loodud Varssavi hertsogiriigi territooriumitest) poolakatele mitu garantiid seoses poola keele ja kultuuri institutsioonide õigustega. Selleks, et tagada äsja tagasivallutatud territooriumite lojaalsust, tegelesid preislased mitme propagandažestiga, lootuses saada piisavalt maaomanike ja aristokraatia toetust.
Preisi võimu alustugi oli saksa kolonistide, ametnike ja kaupmeeste juurdevool, kelle sisseränne algas aastal 1772 Poola jagamistega, ja kuigi see aastal 1806 peatati, taastati see varsti pärast 1815. aastat kui Preisi valitsuse plaanitud süstemaatiline tegevus. Preislased teadsid täpselt, et poolakate pürgimused olid seotud iseseisvusega, kuid nad kaalusid sel ajal kahte erinevat meetodit poola vastupanu mahasurumiseks. Üks soovitas Poola provintside halastamatut germaniseerimist, teine, kantsler Hardenbergi algatatud, tahtis saada poola ülemklasside toetust, et tõmmata neid eemale Vene tsaarist Aleksander I-st.
Esialgu valitses kantsleri seisukoht. Samal ajal töötasid preislased ja venelased salapolitsei kaudu koos poola liikumiste vastu, kes tahtsid iseseisvust kas Venemaast või Preisimaast, ja Preisi esindajad Varssavis aitasid luua poliitilist kliimat, mis kaotaks põhiseaduslikud vabadused Kongressi-Poolas. Olukord Preisimaa Poola aladel rahunes pärast mitmeid avaldusi ja kinnitusi poolakate õigusest oma haridusele, religioonile ja traditsioonidele. Lõpuks määratleti poolakate õigused väga kitsalt ja Preisimaa hakkas kaotama poola keelt halduses, koolis ja kohtus. Aastal 1819 algas järkjärguline poola keele kõrvaldamine koolidest, mis asendati saksa keelega. See protseduur kaotati korraks aastal 1822, kuid taastati aastal 1824.
Aastal 1825 sai poolakate suhtes vaenulik poliitik August Jacob võimu äsjaloodud provintsi hariduskolleegiumi üle Poznanis. Kogu Poola territooriumil eemaldati poola õpetajad töölt, algatati saksa haridusprogrammid ja algharidus tehti saksakeelseks, mis oli suunatud lojaalsete Preisi kodanike loomisele. Juba aastal 1816 muudeti Bydgoszczi poola gümnaasium saksakeelseks ja poola keel kõrvaldati klassidest.
Aastal 1825 germaniseeriti ka Bydgoszczi õpetajate seminar. Kui aastal 1824 loodi Suur-Poola provintsiparlament, põhines esindatus rikkuse rahvaloendusel, mis tähendab, et lõpptulemus andis enamuse võimust piirkonna saksa vähemusele. Isegi kui poolakad suutsid esitada palve, küsides Viini kongressi lepingutes ja Preisi kuninga avaldustes aastal 1815 sõnastatud garantiide täitmist, lükkas Preisimaa need tagasi. Seega ei nõustunud võimud ei katsega luua Poznańis poola ülikool või poola põllumajanduse, tööstuse ja hariduse sõprade ühing. Siiski jätkasid poolakad esindatuse küsimist piirkonna halduses, esitades hertsogkonna eraldiseisvat iseloomu, hoides koolide poola iseloomu.
Aastast 1825 muutus poolakatevastase poliitika kasv üha nähtavamaks ja tugevamaks. Preisi poliitilised ringkonnad nõudsid poolakate sallimise lõpetamist. Poolakate seas tekkis kaks rühma, üks lootis ikka veel hertsogkonna eristaatuse austamist ja taotles koostööd Preisi võimudega lootuses saada aja jooksul mõningaid vabadusi. Teine fraktsioon lootis ikka veel Poola iseseisvust. Tagajärjeks vangistati paljud poola aktivistid. Vene ja Preisi salapolitsei ühisoperatsioonid suutsid avastada Breslaus ja Berliinis töötavaid poolakate organisatsioone, mille liikmed vahistati ja saadeti Preisi vanglatesse.

1830–1848

Poolakatevastase poliitika ägenemine algas 1830. aastatest. Kui Venemaa valduses olevas Kongressi-Poolas algas Novembriülestõus, töötasid preislased seoses mistahes Poola iseseisvusliikumise peatamisega Venemaaga tihedalt koos. Hertsogkonnas viidi sisse erakorraline olukord, suures ulatuses algas politseiline järelevalve ja piirkonda toodi 80 000 sõdurit. Preisi välisminister kuulutas avalikult, et Preisimaa seisab vastu Poola iseseisvusele, kui see tähendab Poola jagamistel saadud territooriumite nõudmist. Poolakatega võitlevad vene sõdurid said Preisimaalt toitu, varustust, ja luureandmeid. Kui Preisi kindralid isegi tahtsid Kongressi-Poolasse marssida, peatas Prantsuse sissetungi oht need plaanid. Piirkonna halduriks sai ennast poolakate vaenlaseks kuulutanud Eduard Heinrich Flotwell, kes nõudis avalikult germaniseerimist ja saksa kultuuri ülimuslikkust poola rahva suhtes. Preisi kindrali Karl Grolmani toel esitati programm, mis nägi ette poolakate eemaldamist kõigist riigiametitest, kohtutest, õigussüsteemist ja kohalikust omavalitsusest, vaimulikkonna kontrollimist ja talupoegade lojaliseerimist läbi sunnitud sõjaväeteenistuse. Koolid germaniseeriti ka. Neid plaane toetasid sellised silmapaistvad avaliku elu tegelased nagu Clauswitz, Gneisenau, Theodor von Schon ja Wilhelm von Humbold. 1830. aastast ei austatud enam õigust kasutada poola keelt kohtutes ja institutsioonides. Kuigi poolakad moodustasid piirkonna rahvastiku enamuse, omasid nad vaid 4 kõrgema taseme ametikohta 21-st. 1832. aastast ei omanud nad enam kõrgemaid ametikohti kohalikus halduses (Landrat). Samal ajal taotlesid Preisi valitsus ja Preisi kuningas halduse ja õigussüsteemi germaniseerimist, samas kohalikud ametnikud sundisid peale haridussüsteemi germaniseerimise ja püüdsid hävitada poola aadli majanduslikku seisundit. Bydgoszczis olid kõik meerid sakslased. Poznańis olid umbes 700 ametnikust vaid 30 poolakad. Flotwell algatas ka saksa kolonisatsiooni programme ja püüdis vähendada poolakate maaomandit sakslaste kasuks. Aastatel 1832–1842 vähenes poola majapidamiste hulk 1020-lt 950-ni ja saksa oma kasvas 280-lt 400-ni. Preislased kasutasid juudi vähemust provintsis ära toetuse saamiseks oma poliitikale, tagades juutide õigusi ja kaotades vanad piirangud, millega preislased lootsid integreerida juudi rahvastiku saksa ühiskonda, ja saades vastukaalu poolakate kohalolule. Tulemusena nägid paljud juudid Preisimaas vaba, liberaalset riiki ja olid vastu poola iseseisvusliikumisele. Kui Friedrich Wilhelm IV aastal 1840 troonile tõusis, tehti jälle teatud järelandmisi. Sakslaste kolonisatsioon peatati, mõned koolid said taas õpetada poola keeles ja anti lubadusi luua Breslau ja Berliini ülikoolides poola keele õppetoolid, oli ka ebamäärane lubadus luua Poznańi ülikool. See oli kõik, mis poolakatele anti. Tegelikkuses muutusid vaid meetodid, kuid üleüldine germaniseerimise eesmärk jäi samaks, seekord vaid kergemate meetoditega, ja järelandmistega lootsid preislased tagada poolakate samastumise Preisi riigiga ja isegi muuta nende identiteeti. Järelandmine oli seotud ka suhete külmutamisega Preisimaa ja Venemaa keisririigi vahel, kui Preisi poliitikud lootsid, et poolakaid saab kasutada võitluses Venemaaga Preisimaa eest.
Selleks ajaks ei olnud enamus poolakaid veel poliitiliselt aktiivsed. Kõige rohkem omasid arenenud rahvusklikku eneseteadvust vaid maaomanikud, haritlaskond ja linna ülemklassid. Talurahvas ja töölisklass kogesid veel oma "poola rahvuslikku ärkamist". Läbi sõjaväeteenistuse ja koolihariduse ning "reguleeritud" talupoegade puhul ka kasu kiiluvees, töödelduna aastal 1823 juurutatud lõpliku emantsipatsiooni dekreediga, olid nende sotsiaalsete rühmade mõned osad hakanud samastuma Preisi riigiga. Kuid kui saksa kolonisatsioon tugevalt kasvas ning võeti kasutusele poola religiooni ja traditsioonide vastane poliitika, hakkas kohalik rahvastik Preisimaa ja sakslaste kohalolu suhtes vaenulikkust tundma. Majanduslikud tegurid hakkasid samuti poola-saksa suhteid mõjutama. Eriti kolonisatsioonipoliitika tekitas poolakate seas saksa konkurentsi hirmu. Peamiseks erinevuseks jäi religioosne eraldatus. Kohalikud sakslased näitasid pigem poliitilist ükskõiksust ja hoidusid ühiskonnaelu organiseeritud vormi loomisest. Enne 1848. aastat jäi provintsinõukogu saksa poliitilise aktiivsuse ainsaks foorumiks. Üldiselt olid kohalike sakslaste suhted poola rahvastikuga head.
1840. aastate lõpus olid umbes 60% hertsogkonna rahvastikust poolakad, 34% sakslased ja 6% juudid. Haldusringkondadest omasid poolakad enamust 18-s, kui sakslased omasid 6-s, millest 4 olid lääneosas ja 2 põhjaosas.
Esimene katse muuta olukorda hertsogkonnas tehti 1846. aasta Suur-Poola ülestõusuga, pärast mida vangistati 254 poola aktivisti vandenõus süüdistatuna. Kohus lõppes 2. detsembril 1847, kui 134 kaebealust mõisteti õigeks ja läksid hertsogkonda tagasi. 8 kaebealust, sealhulgas Ludwik Mierosławski, mõisteti surma, ülejäänud vangistusse Berliin-Moabiti vanglas. Surmaotsuseid ellu ei viidud, kuna Preisimaal algas revolutsioon ja Preisi kuningas amnesteeris poliitilised vangid osana järelandmistest revolutsionääridele.

Ülestõusu algus

Ludwik Mierosławski

19. märtsil 1848, pärast edukat revolutsiooni Berliinis Rahvaste kevade ajal amnesteeris kuningas Friedrich Wilhelm IV poola vangid, kes ühinesid 20. märtsi õhtul 1848 Berliini kodukaitsega, asutades Linnalossi hoovis "Poola leegioni" ja saades relvad kuninglikust Preisi arsenalist. Ludwik Mierosławski lehvitas saksa revolutsiooni must-puna-kuldset lippu ja avalikkus austas vange. Meeleavalduse ajal peeti kõnesid ühise võitluse kohta Venemaa keisririigi vastu vaba ja ühendatud Saksamaa ning sõltumatu Poola eest. Karol Libelt märkis Berliinist, et talle jäi mulje, et kogu rahvas tahtis vaba ja sõltumatut Poolat Saksa kilbina Venemaa vastu ja et Poola küsimus tuli kohe lahendada.
Poola leegion lahkus Berliinist ja saabus Poznańisse 28. märtsil 1848, kus Mierosławski võttis väejuhtimise üle.
Vabatahtlikud Berliinist püüdsid ühineda selle leegioniga ja toetada poolakate eeldatavat vabadusvõitlust (leegion pidi võitlema Venemaa võimu vastu Kongressi-Poolas), kuid need vabatahtlikud lükati tagasi. Poola pagulased Prantsusmaal, nagu Adam Jerzy Czartoryski, kes naasis ühinemaks selle leegioniga, said vabalt kasutada Preisi raudteed ja võeti sageli vastu hõisetega, näiteks revolutsiooniliste komiteede poolt Kölnis, kellele prantsuse poliitikud andsid sellisteks sõitudeks raha, lootuses eemaldada poola mõju Prantsusmaalt, revolutsioonilise tegevuse hirmust. Lisaks õhutasid prantslased poolakaid ülestõusu alustama, kuna nad tahtsid kindlustada diversioonilist elementi juhuks, kui Püha Liit pöörab oma väed Prantsusmaa vastu.
Ülestõus Poznańis algas 20. märtsil 1848. Innustatuna Berliini sündmustest organiseeriti Poznańis meeleavaldus ja võimud nõustusid delegatsiooni loomisega, mis viiks poola poole ettepanekud Berliini ja Preisi kuningale. Poznańis loodi Poola rahvuskomitee. Poola ajaloolane Jerzy Zdrada kirjutas, et delegaadid nõudsid poola territooriumite iseseisvust, kuid saabudes Berliini otsustasid nõudmiste selle osa eemaldada ja asendada selle "riikliku ümberkorraldusega", Preisi sõjaväe eemaldamisega ja halduse üleandmisega poolakatela. Zdrada märgib, et need nõudmised olid meeltmööda Berliini revolutsioonilisele komiteele, kes tahtis poolakaid Venemaaga võitlema. Inglise ajaloolase Richard Daviese järgi olid komitee poliitilised nõudmised suunatud tõhusale autonoomiale, mitte iseseisvusele. Organiseeritud miilits oli mõeldud kasutamiseks mitte Preisimaa vastu, vaid Venemaa sissetungiohu vastu. Komitee esindas erinevaid poliitilisi suundumusi ja sotsiaalseid klasse, et saavutada koalitsiooni iseloomu. Selle üldine iseloom oli liberaal-demokraatlik ning maaomanike ja intellektuaalide seas oli poola talupoeg Jan Palacz. 21. märtsil leidis aset sakslaste ja poolakate ühismeeleavaldus, sakslased kandsid revolutsioonilise sümbolina sageli nii must-puna-kuldset kokardit kui ka poola puna-valget. 21. märtsil andis rahvuskomitee välja avalduse, nõudes sakslaste mõistmise edendamiseks ühist võitlust, ja päev hiljem tunnistas juutide õigusi. Zdrada järgi käskis Preisi kindral Friedrich August Peter von Colomb samal päeval Preisi sõduritel võtta Bazar hotelli, mis oli poolakate tegevuse keskus. Sellest tuli hoiduda, kuna see võis põhjustada poola-preisi vastasseisu – midagi sellist, mida liberaalid Berliinis veel ei soovinud. 22. märtsil hääletas sakslaste kontrollitud Poznańi linnanõukogu rahvuskomitee nõudmiste toetamist Berliinis. Kuigi poolakad hoidusid vastasseisust iseseisvuse küsimusega ja nõudsid riiklikku ümberkorraldamist, kutsusid sakslased üles hertsogkonda Preisimaast eraldama. Poola komitee piiras poolakatest liikmete arvu ja ei nõustunud sakslaste ja juutide esindatuse nõudega poola komitees ning poola komitee liige Jedrzej Moraczewski käskis 28. märtsil: "Igaüks peab tegema kõik selleks, et mitte alarmeerida sakslasi, vältimaks tugevat reaktsiooni nende poolt. Teisest küljest on vajalik säilitada ülemvõim nende üle".

Koostööst vastasseisuni

Atmosfäär sakslaste ja osa juutide seas hakkas diametraalselt muutuma ja 23. märtsil loodi saksa rahvuskomitee, teine loodi 27. märtsil, olles nüüd suuresti mõjutatud saksa ametnike poolt, kes olid Preisi kuningale lojaalsed. Rünnakud juutide vastu sundisid neid veelgi toetama saksa komiteed ja Preisi võimu kokkuvarisemine võimaldas kaua hõõgunud vimmal plahvatada, kui saksa komitee soovitas kaebuse esitada poola komiteele: "On olnud palju juhtumeid, milles relvastatud rühmad on ohustanud ja rikkunud teie saksakeelsete naabrite vara ja isikute turvalisust. Tuleb meeles pidada, et läbi selliste kurikuulsa vägivalla tegude määritakse rahvuse au ja rikutakse poolehoidu eesmärgile Saksamaa ja Euroopa rahvaste seas". Mõne päevaga hõlmas poola liikumine kogu Suur-Poola piirkonna. Poola talupojad ja linnakodanikud pöördusid Preisi ametnike vastu. Poola aadel ja talupojad haarasid relvad, valmistudes vastasseisuks Preisi armeega, Preisi sümbolid lammutati ja mõnes kohas tekkis võitlus saksa kolonistidega.
Lääne-Preisimaal, Toruńis, Chełmnos, Bory Tucholskies võttis poola rahvastik eeskuju Suur-Poola sündmustest ning pöördus Natalis Sulerzyski ja Seweryn Elżanowski juhtimisel avalikult Preisi ametnike vastu. Chełmnos moodustati ajutine Poola Preisimaa rahvuskomitee. Kuid märtsi lõpus pöördusid kohalikud sakslased karmilt poolakate vastu ja rahustasid koos Preisi sõjaväega piirkonna maha, samas poolakate juhid vangistati.
Poolakate esialgse toetuse põhjus preislaste ja sakslaste poolt oli Vene sissetungi hirm, mis võis peatada tugeva ühendatud Saksamaa loomise. Sakslased nägid poolakates võimalust luua diversioon, mis peataks venelaste tungimise Saksamaale. Poolakate poolt avaldatud vaenulikkus Venemaa suhtes oli saksa poolehoiu aluseks poolakate püüdlustele ülestõusu algusfaasis. Wilhelm von Willisen julgustas Mierosławskit alustama sõda Venemaa vastu. Preisi välisminister Arnim kasutas poola küsimust relvana Venemaa vastu. Juhtivad saksa poliitikud ja mõtlejad, nagu Karl August Varnhagen, Robert Blum, Heinrich von Gagern, Georg Gervinius, Johann Wirth ja Constantin Frantz, toetasid poolakate kasutamist kaitsena Venemaa vastu. Kui sõjaoht Venemaaga kaugenes, muutus saksa eliit ja ühiskond poolakate taotlustele vaenulikuks. Saksamaal kostis rahvuslikke ja isegi šovinistlikke hääli, mis nõudsid kogu Suur-Poola liidendamist Saksa liiduga. Üleöö muutusid poolakad sakslastele liitlastest Venemaa vastu vaenlasteks, kes ohustasid sakslaste kontrolli Suur-Poola ja Pommeri üle. Poolakate edu tekitas kohalikes sakslastes usaldamatust ning nad tundsid end ohustatuna ja uudised provintsi riiklikust ümberkorraldamisest olid pöördepunktiks. Võimu ülevõtmine poolakate poolt ja sõjaväekorpuse loomine kohalikust poola rahvastikust tekitas sakslastes hirmu oma olukorra suhtes poolakate valitsetavas hertsogkonnas. Seega asutati 23. märtsil saksa rahvuskomitee, ja teine 27. märtsil, mis oli suuresti mõjutatud Preisi kuningale lojaalsete saksa ametnike poolt. Uus Poznańis tekkinud saksa komitee tegeles hiljem järjekindlalt vastuseisuga poolakate liikumisele. Loodi eraldi saksa rahvuskomiteed ja Berliini saadeti palvekirjad nõudmisega jaotada hertsogkond ja liidendada linnad ja maakonnad Saksa Liiduga. Armee kaitse all alustasid sakslased poolakate omavalitsuse arenemise takistamist. Saksa ametnikud, kolonistid ja kaupmehed kasutasid juhust ja alustasid vastutegevust, nõudes poola territooriumite liidendamist ühendatud Saksa riiki, süüdistades poolakaid rõhumises. Saksa propaganda kasutas nende nõudmisi metoodiliselt ära Euroopa riikide, nagu Suurbritannia ja Prantsusmaa, toetuse võitmiseks. Lisaks pöördusid poolakate vastu saksa liberaalid, nõudes "saksa alade kaitsmist". Varsti hakkasid saksa käsitöölised, kaupmehed ja kolonistid omavalitsustes moodustama komiteesid ja relvaüksusi oma huvide kaitsmiseks ja takistama kohalikel poolakatel organiseerumast, ühinedes sageli kohalike juutidega ja hakates pommitama Preisi kuningat palvekirjadega arvata nende alad välja kavandatud poliitilisest ümberkorraldusest. Aprilli lõpus organiseerus umbes 8000 saksa tsiviilisikut Noteći (Netze) ringkonnas Poznańist põhjas ja veel 6000 ümber Międzyrzeczi (Meseritzi) ja Nowy Tomyśli (Neutomischeli) linnade relvastatud üksustesse.
23. märtsil andis Preisi kuningas audientsi Poola delegatsioonile ja kuulutas suuliselt oma nõusolekut nende autonoomiaettepanekutele; samal ajal käskis ta konfidentsiaalsel nõupidamisel Preisi sõjaväejuhtidega valmistuda sissetungiks Poola territooriumitele poolakate liikumise purustamiseks.
24. märtsil tegi Preisi kuningas avalduse, millega lubati provintsi kiiret ümberkorraldamist ja mõlema rahvuse komisjoni loomist, mille eesmärk oli arvestada mõlema rahva huvidega. Poolakad said nendest meetmetest aru, et taastatakse autonoomia. Moodustati kohalikud poola komiteed, Preisi riigi vara rekvireeriti ja Preisi riigi sümbolid purustati. Paljudes kohtades tõrjuti kohalikud maapäevad võimult. Nagu Briti diplomaat Berliinis John Fane 6. aprillil 1848 teatas, "poolakate relvastatud banded, eesotsas mõne aadliku ja pagulasega, sooritasid suuri liialdusi, rüüstasid ja põletasid maakohti ja taluhooneid ning muutusid süüalusteks teistes laastamistöödes, mida valitsus püüdis liikuvate väekolonnidega talitseda".
Aprilli alguses hääletas kohalik Poznańi parlament 26-17 häältega Saksa Liiduga ühinemise vastu 3. aprillil 1848. Suur-Poola saksa vähemus kuulutas läbi saksa rahvuskomitee, et lükkab tagasi mistahes arusaama poola-saksa vendlusest ja sakslased ei tohi taganeda piirkonna kontrollimisest, isegi kui Poola riik taastatakse. 4. aprillil kuulutas Preisi sõjavägi välja Poznańi piiramise.
Berliini võimud püüdsid sündmuse käiku edasi lükata, pakkudes välja provintsi jagamist kahte ossa. Lisaks püüdsid nad poolakaid veenda, et Poola sõjaväeüksuste loomine takistab kõnelusi autonoomiast. Poolakad nende poolel hakkasid 22. märtsil looma Poola rahvuskomitee otsuse põhjal, mis vahepeal muutis oma nime Poola keskkomiteeks, relvaüksusi. 28. märtsil võttis Ludwik Mierosławski sõjaväe varustamise ja organiseerimise juhtimise, milles teda toetasid poola ohvitserid pagulusest. Kartes Venemaa keisririigi sissetungi Preisimaale, kus toimus liberaalne ülestõus, valmistusid poolakad koos Preisi vägedega ette ühiskaitset võimaliku Venemaa rünnaku vastu. Vürst Adam Czartoryski tuli poliitilisteks kõnelusteks Berliini ja kindral Ignacy Prądzyński valmistas ette plaane võimalikuks sõjaks Venemaaga.

Karl Wilhelm von Willisen

5. aprillil saabus Poznańisse uus "Poseni provintsi kuninglik tsiviilvolinik" Karl Wilhelm von Willisen, kes väitis kaastunnet poolakatele, ja tema esialgne tegevus valmistas sakslastele suuresti pettumust. Willisen sattus varsti konflikti Poznańi sõjaväejuhi, kindral Friedrich August Peter von Colombiga, kes oli vastu mistahes Poola iseseisvustaotlustele. Willisen kuulutas, et poolakad saavad autonoomia, kuid nad peavad vähendama oma vägesid, mis aprilli alguses koosnes 7000 mehest. Kompromissile jõuti 11. aprillil Jarosławiecis, kui Willisen lubas poolakatele 4 sõjaväelaagrit, igas 720 meest (Lõpus oli meeste arv laagrites umbes 4000). Willisen lahkus Poznańist 20. aprillil, süüdistatuna riigi- ja "saksa asja reetmises", ning nagu kaasaegne pealtnägija kirjutas: "Willisen oli haavatav isiklike solvangutega või isegi ohustatud Poseni raevunud saksa ja juudi rahvahulkade poolt". Mitte kaua pärast seda vabastati ta ametitest ja asendati Ernst von Pfuel, kes saabus Poznańisse mai alguses.
14. aprillil kuulutas Preisi kuningas, et 10 põhja- ja lääne maakonda provintsi 24 maakonnast ei võta kavandatud poliitilisest ümberkorraldusest osa; 26. aprillil laiendati seda 6 lisamaakonnaga, sealhulgas Poznańi linn, jättes poolakatele vaid 9 maakonda. Kõigile asjaosalistele oli see ilmselt ajutine lahendus ja poolakatele vastuvõetamatu, kui haldusringkondades olid poolakad enamuses 18-s ja sakslased 6-s, millest 4 olid lääne- ja 2 põhjaosas. Relvitustatud Poola miilitsat kiusati Saksa vägede poolt taga ja mitu poolakat kas mõrvati või haavati.

Sõjaline vastasseis

Poola rahvuskomitee otsustas oma väed relvitustada, kuid seda otsust eiras Mierosławski, kes eeldas Vene sissetungi, milles ta pidi liitlasena kaitses Preisi vägesid aitama. Sellisena olid nad ette valmistamata preislastega võitlema. Kui Preisi väed alustasid piiramatut terrorit poola rahvastiku vastu, algas 29. aprillil Preisi rünnak, kui rünnati Książi, Pleszewi, Września ja Miłosławi laagreid. Książis hävitasid Preisi väed linna pärast 600 vangi mõrvamist ja haavamist. Veresauna ohvrite hulgas oli Florian Dąbrowski. Lisaks kaitses Grodziski rahvastik juudi doktori Marcus Mosse juhtimisel linna pealetungiva 600 Preisi sõduri vastu. Wielkopolska poola komiteesid rünnati samuti. Kodudesse naasvaid relvitustatud poolakaid kiusati taga, nagu ka katoliku preestreid, kui sakslased külasid rahustasid. See kutsus esile poola talupoegade pahameele, kes tõusid Preisi vägede vastu üles ning ühinesid Mierosławski juhitud Poola regulaarvägedega. Mierosławski uskus, et poolakate moraali ja au kaitsmiseks on vajalik sõjaväele vastu hakata, samas komitee liikmed olid võitlemise vastu, ja sellisena saatis komitee end 30. aprillil laiali, rõhutades oma viimases avalduses Preisi reeturlikkust ja vägivalda.

Saksa miilitsa roll

Pärast Varssavi hertsogiriigi kaotamist aastal 1815 tegeles Preisimaa saksa kolonisatsiooniga poola territooriumitel, mille see omandas Viini kongressil, jätkates jagamistega alanud eelmisi jõupingutusi. Saksa kolonistide asumist toetati eriti Eduard Flottwelli valitasemisajal aastatel 1831–1840. Encyclopædia Britannica kirjutab: "Kuid 1830. aasta lõpul pühitseti E. H. von Flottwelli juhtimisel sisse uus poliitika: rahastatud saksa kolonistide Poola pinnale asustamise eksperimendi (alustatud Friedrich Suure poolt pärast esimest Poola jagamist) jätkamine". Jerzy Kozłowski järgi mängisid konfliktis erilist rolli saksa kolonistid, kes moodustasid oma miilitsa, teostades terroriakte poola rahvastiku vastu. Witold Matwiejczyki väitel tulid need kolonistid eelmisest Preisi valitsuse toetatud asustuskavast, mis tõhustas jõupingutusi asustada sakslased Poznani piirkonda pärast 1815. aastat, ja olid poola liikumise suhtes vaenulikud, kuid kartes esialgu Vene sissetungi, hoidsid madalat profiili. Konflikti ajal moodustasid kolonistid väeüksusi (Schutzvereine ja Schutzwache) ja mitte ainult ei aidanud Preisi sõjaväge Poola külade rahustamisel, vaid tegutsesid ka omal initsiatiivil. Saksa kolonistid olid eriti aktiivsed Szczytno piirkonnas ja Czarnkowski piirkonnas moodustasid nad oma vikatimeeste üksuse, kus oma poolakatevastase suhtumise poolest tuntud kohalik saksa väejuht suutis organiseerida mitusada kolonisti relvaüksusse ja Czarnkowi Poola vägedelt üle võtta.

Miłosławi lahing

30. aprillil võitis Ludwik Mierosławski edukalt Preisi vägesid Miłosławi juures; pärast võitu Książi juures tungis Preisi kindral Blumen koos 2500 sõduri ja 4 suurtükiga Miłosławi, kus asus Ludwik Mierosławski koos 1200 sõduri ja 4 suurtükiga. Preisi väed jagunesid kaheks kolonniks – üks tuli Środast ja teine Wrześniast. Esialgu proovis Mierosławski kõnelusi Blumeniga, kuid kui ta sai teada, et Now Miasto poolakad Józef Garczyński juhtimisel olid talle 1000 sõduriga appi tulemas ja et lisaväed 1200 sõduriga tulid Feliks Białoskórski juhtimisel Pleszewist, katkestas ta läbirääkimised. Seetõttu algas lahing. Lahingu esimeses faasis aeti Poola väed Miłosławist välja ja nad asusid positsioonidele peamise maantee mõlemal küljel. Taganevaid poolakaid jälitades alustas Blumen ratsaväerünnakut. Kuid Preisi jälituse peatas Garczyński saabumine, ja kui saabusid Białoskórki sõdurid, alustasid poolakad vasturünnakut. Teises faasis domineeris poola vasturünnak piki peamise maantee joont ja rünnak ratsaväeüksusele enne, kui see sai poola positsioone rünnata. Hiljem naasid poolakad linna ja preislased sunniti taganema. Kuid poolakad olid kurnatud ja ei suutnud taganevaid preislasi jälitada, mistõttu võit ei olnud täielik. Poola kaotusteks oli 200 sõdurit, samas preislastel 225.

Edasine võitlus ja ülestõusu lõpp

2. mail võitis poola kosynierzy Preisi kolonni Września juures Sokołowo külas, kuid nende võit oli seotud raskete kaotustega. Preislased suutsid võita Poola vägesid Mosinas, Rogalinis, Stęszewis, Kórnikis, Bukis, Obornikis. Mierosławski astus Poola vägede juhi kohalt tagasi 6. mail ja uus ülemjuhataja Augustyn Brzezanski andis 9. mail alla. Kapitulatsiooniakt allkirjastati Bardos Września juures.

Tagajärjed

Poseni suurhertsogkond asendati järgnevalt Poseni provintsiga ja Preisi valitsus lükkas igasuguse autonoomiaidee tagasi. Preisi provintsina oli see täielikult Saksa Liiduga liidendatud, kuid kui Frankfurdi rahvuskogu lõpetas 28. märtsil 1849 Saksa põhiseaduse, ei olnud seal Poznańit mainitud. Preisi riigipäeva valimistel 1849. aasta mais said Poola delegaadid 16 kohta provintsi 30 kohast, kuid valimisi Saksa põhiseaduslikku parlamenti poola parteid protestiks liidendamise vastu suuresti boikoteerisid. Teised ütlesid "Nüüd me peame minema preislaste vastu mitte vikatite vaid häältega".
1500 poolakat vangistati Poznańi kindlusse, peamiselt talupojad, kes võitlusest osa võtsid, nende pead raseeriti kiilaks ja neid põletati Preisi võimude poolt keemilise ainega, mis jättis neile püsivad armid kätele, kõrvadele ja näkku. Üldiselt väärkoheldi vange korduvate peksmiste ja toimus alandav kohtlemine. Poola ajaloolane Stefan Kieniewicz kirjutab oma ülestõusu analüüsivas uurimistöös (avaldatud aastal 1935 ja uue trükina aastal 1960), et süüd selle eest liigutati Colombi ja tema alamastme ametnike vahel, intsidenti avalikustas laialdaselt poola press. Mierosławski ise, kelle ema oli prantslanna ja kes elas enne 1846. aastat Pariisis, vabastati pärast prantsuse diplomaatilist protesti ja kamandati aastal 1849 saksa ülestõusnute üksusse Badenis ja Pfalzi kuurvürstkonnas revolutsioonide ajal Saksa riikides.
Ülestõus näitas poolakatele, et sakslastega ei olnud võimalik poola riikluse asjus läbi rääkida. Niinimetatud "Polen-Debatte" Frankfurdi rahvuskogus juulis 1848 puudutas Poola küsimust ja näitas saksa poliitikute suhtumist sellesse. Nad olid Poola ja mistahes poolakatele järelandmiste vastu Poznańis. Need, kes varem väitsid poolakate suhtes sõbralikkust, ütlesid kõigist oma varasematest avaldustest lahti ning kutsusid neid vigadeks ja taastatud Poola ideed "hullumeelsuseks". Samal ajal ei olnud saksa esindajate nõudmised suunatud vaid Poola vastu, nad tahtsid ka sõda Taaniga, olid itaallaste autonoomia vastu Lõuna-Tiroolis, kutsusid Elsass-Lothringit Saksa valduseks ja kõnelesid Saksa huvidest Venemaa Balti provintsides. Kuigi ülestõus keskendus Wielkopolskale, jõudis see ka teistele poolakatega asustatud aladele, Pommeris organiseeris Natalis Sulerzeski poolakate relvaüksused ja koos Ignacym Łyskowskimiga korraldas kohtumise Wębrzynis, millel organiseerusid poola delegaadid, kes asutasid Tymczasowy Komitety Prus Polskich. See oli 5. aprillil Chełmnos kõneluste alustamiseks Lääne-Preisimaa provintsi ümberkorraldamiseks, kuid ei jõudnud kunagi selleni, kuna preislased vahistasid enamuse selle liikmetest ja panid Grudziądzi vanglasse. Seweryn Elżanowski organiseeris vastuseks relvaüksuse, kuhu kuulus mitusada inimest, mis võttis osa rünnakust Bory Tucholskie juures, pärast mida liikus see Wielkopolskasse. Poola rahvuslik liikumine Pommeris otsustas pärast neid sündmusi jätkata oma eesmärke seaduslike vahenditega ja jäi sellele seisukohale Esimese maailmasõjani. Nurjunud ülestõusu sündmused innustasid poola liikumist. Oluline punkt oli, et erinevalt Galiitsiast või Kongressi-Poolast võttis talupoegkond poolakate vastupanu nimel aktiivselt ja otsustavalt osa. Poola talupojad nägid saksa kolonisatsioonis esmast ohtu oma rahvuslikele ja sotsiaalsetele huvidele. Ülestõusujärgsed repressioonid tekitasid poola ühiskonnas kaitsereaktsiooni. Mõned poola aktivistid, peamiselt maa-aadli ja intelligentsi liikmed, loobusid relvastatud mässust ja hakkasid propageerima orgaanilise töö doktriini, tugevdades majanduslikku potentsiaali ja haridustaset poola territooriumitel. Teised pooldasid relvastatud võitlust iseseisvuse eest ja moodustasid Poznańi komitee (Kormitet Poznanski), mis esindas demokraatlikult orienteeritud maaomanikke ja intelligentsi, või sotsialistliku Plebeide seltsi (Zwiazek Plebejuszy). Mõlemad organisatsioonid töötasid ülestõusule, mis hõlmaks jaotatud Poola kõiki kolme osa. Pommeri valimistel valiti kolm poola esindajat Preisi parlamenti. Neid juhtis Ignacy Łyskowski, maaisand ja ajakirjanik, kes trükkis Chełmnos poola ajalehte Szkółka Narodowa. 1848. aasta oli pöördepunktiks Pommeri poola rahvuslikule liikumisele, mis sai toetuse linnakodanikelt ja poola talupoegadelt, ja eriti tugeva toetuse poola vaimulikkonna seast, kes allutati saksa piiskopkonna Pelplinis vaenulikule poliitikale. Poola aktivistid Pommeris puutusid varsti kokku masuritega ja Gustaw Gizewiusziga, kes julgustas masureid kaitsma oma kohalikke kombeid ja keelt. Kahjuks suri ta varsti pärast valimist Berliini parlamenti. Sileesiasse jõudis liikumine Wielkopolskast Józef Lompa ja Emanuel Smołka juurde, kes korraldasid poola rahvuslikku liikumist Ülem- ja Alam-Sileesias. Poola pastor Józef Szafranek valiti Berliini parlamenti.
Lääneosa poolakad otsustasid suunata oma energia poolakate majandusliku ja poliitilise seisundi suurendamisele, enne sõjalise vastasseisu otsustamist. 70 aastat töötasid poolakad oma organisatsiooni arendamisel, kasvatades rikkust ja arendades poola maid. Esimene organisatsioon, kes nii tegi, oli 1848. aasta suvel loodud Poola Liiga. Looduna liberaalsete poliitikute poolt juhtis seda krahv August Cieszkowski – kirjanik ja filosoof. Selle eesmärgiks oli rahvusliku eneseteadvuse kasvatamine poola rahvastiku seas, elustandardite tõstmine ning katoliku usu ja poolakate omanduses oleva maa kaitsmine. 1848. aasta sügisel kuulus sinna ligi 40 000 liiget. Selle peamist direktoraati juhtis krahv Gustaw Potworowski. Organisatsioon toetas põllumajandusreforme poola maaelanike kaudu ja levitas põllumajanduse edendamisega, samuti kodanikuühtsuse tugevdamisega seotud teavet. Kuigi organisatsioon oli täiesti seaduslik ja ei rikkunud ühtegi seadust, saatis Preisi valitsus selle aastal 1850 laiali. Tegelikult jätkasid selle liikmed töötamist ja varsti asutati arvukalt järglasorganisatsioone, mis viis poolakate vastupanu Preisi Poolas majandusliku ja õigusliku vastasseisu alusele.

Kuulsaid ülestõusus osalenuid

• Tytus Działyński (1796–1861)
• Karol Libelt (1807–1875)
• Władysław Niegolewski (1819–1885)

1848. aasta revolutsioonid Itaalia riikides

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

1848. aasta revolutsioonid Itaalia riikides olid organiseeritud ülestõusud Itaalia poolsaare ja Sitsiilia riikides, mida juhtisid intellektuaalid ja agitaatorid, kes soovisid liberaalset valitsust. Itaalia rahvuslastena tahtsid nad kõrvaldada tagurliku Austria kontrolli. Sel ajal ei olnud Itaalia ühtne riik ja oli jagunenud paljudeks riikideks, mida Põhja-Itaalias valitses Austria keisririik. Soov olla vaba võõrvõimust ja austerlaste konservatiivsest juhtkonnast viis Itaalia rahva revolutsiooni lavastamiseni, et austerlased välja ajada. Revolutsiooni juhtis Piemonte riik, üks neljast riigist, kus Austria juhid olid sunnitud andma liberaalseid õigusi. Ka sundisid ülestõusud Lombardia-Veneetsia kuningriigis, eriti Milanos, Austria kindrali Radetzky Quadrilatero kindlustesse taganema.

Kuningas Carlo Alberto, kes valitses Piemonte-Sardiiniat aastatel 1831–1849, püüdis ühendada Itaaliat enda juhtimise alla. Ta kuulutas Austriale sõja ja käivitas täiemahulise rünnaku Quadrilaterole. Liitlaste puudumise tõttu ei saanud Carlo Alberto Austria armeele vastu. Ta kaotas Custoza lahingu (24. juulil 1848), sõlmis vaherahu ja viis oma väed Lombardiast välja. Austria jäi jagatud Itaalias valitsevaks ja revolutsioon oli kaotanud. 

• 
  
  

Taust

Aastal 1848 koosnes tänapäevane Itaalia järgmistest hertsogkondadest, riikidest või kuningriikidest: Apenniini poolsaare lõunaosas ja Sitsiilia saarel oli Mõlema Sitsiilia kuningriik, poolsaare keskosas oli Kirikuriik, põhjas oli kolm hertsogkonda: Parma, Toscana ja Modena, loodes oli Sardiinia kuningriik, mis koosnes Nice'ist, Genovast, Savoiast, Piemontest mandril ja Sardiinia saarest. Majandus põhines tugevalt põllumajandusel. Põllumajandustoodang oli väliskonkurentsi tõttu ebastabiilsete hindade teema ning Itaalia põllumajanduse aeglus vastandus tõhusamatele välismaalaste omadele. Aastatel 1840–1847 olid kõikjal näljamässud; Roomas vohasid äärmusrühmitused.

16. juunil 1846 valiti kardinal Giovanni Maria Mastai Ferretti paavstiks kui Pius IX. Teda peeti liberaalseks ning ta tekitas poliitilistes liberaalides ja vaestes inimestes nii Kirikuriigis kui ka mujal Itaalias lootusi. Ta algatas arvukalt poliitilisi ja majandusreforme. Kõige ilmekamalt andis ta kohe armu sadadele poliitilistele vangidele, luues sensatsiooni. Ta asutas oma võimu jagamiseks Riiginõukogu, samuti Rooma linna volikogu ja Kodanike kaardi, et relvastada keskklassi tema režiimi toetamiseks. Need projektid tõstsid suuri lootusi suuremale rahva mõjule paavsti valitsuses ja Itaalia ühendamises, ja rasket pettumust, kui seda ei juhtunud. Reformid ei lahendanud ühtegi tõsist poliitilist ja majandusprobleemi Kirikuriigis. Pius IX keeldus viimast Itaalia vabadussõda Habsburgide Austria vastu, kuna see oli katoliku kants. Vägivaldne ülestõus Roomas sundis Piuse novembris 1848 põgenema. Tema tagasihoidlike liberaalsete reformide ebaedu kallutas ta paremale ja tagasi tuli ta tagurlikuna.

Revolutsioon

Mitteühendatud Itaalia kaart (1815–1870)

Pärast Roomas toimunud liberaalsetele sõbralikele sündmustele tunnistajaks olemist alustas teiste riikide rahvas sarnase käitumise nõudmist. Sitsiilias alustas rahvas ajutise valitsuse nõudmist, eraldi mandrivalitsusest. Kuningas Ferdinando II püüdis nendele muutustele vastu seista, aga Sitsiilias puhkes täiemahuline vastuhakk, mäss puhkes ka Salernos ja Napolis. Need mässud ajasid Ferdinando ja tema mehed Sitsiiliast välja ja sundisid teda ajutise valitsuse moodustamist lubama.

Olenemata sündmustest Roomas ja Napolis olid riigid ikka veel konservatiivide võimu all. Lombardia-Venezia itaallased ei saanud nendest vabadustest rõõmu tunda. Austria keisririik selles piirkonnas oli pingutanud oma haaret inimeste üle, rõhudes neid veelgi karmide maksudega. Maksukogujad saadeti kohale koos 100 000-mehelise armeega ja anti oma kohalolekust teada.

Mässuliste ja austerlaste kokkupõrked Bolognas

Mässud Sitsiilias aitasid süüdata mässe põhjas Lombardia-Veneetsia kuningriigis. Revolutsioonid Lombardia linnas Milanos sundisid kindral Radetsky 20 000-mehelise Austria väe linnast lahkuma. Lõpuks sunniti kindral Radetsky oma väed kahest riigist täielikult välja viima, kuid oma teadmiste tõttu suutis ta hoida Quadrilatero kindlusi Veronat, Peschierat, Legnanot ja Mantovat. Oma osava taktikaga tõi ta oma mehed võtmekindlustesse. Vahepeal said Itaalia mässulised julgustust, kui uudised vürst Metternichi tagasiastumisest Viinist laiali levisid, kuid ei suutnud Radetsky vägesid täielikult hävitada. Sel ajal avaldas Carlo Alberto ka liberaalse Piemonte põhiseaduse.

Quadrilateros kavandasid kindral Radetsky ja tema mehed vasturünnakut, et kaotatud maad tagasi võita. Kuid neid segas Sardiinia kuningas Carlo Alberto di Savoia, kes oli selleks ajaks rünnaku esirinnas ja käivitas rünnaku Quadrilatero vastu. Carlo paigutas kindluse ümber 25 000-mehelise abiväe, kes tulid appi kaaskodanike hulgast. Ajal, kui ta liikus kindluse suunas, rünnakut ette valmistades, pälvis Carlo teiste riikide vürstide toetuse. Tema kaasvürstid vastasid abivägede saatmisega: Leopoldo II di Toscana saatis 8000, paavst Pius aitas 10 000 ja Ferdinando II saatis kindral Guglielmo Pepe soovitusel 16 050 meest. Nad ründasid kindlusi ja 3. mail 1848 õnnestus neil võita Goito lahing ja vallutada Peschiera kindlus.

Sel ajal muutus paavst Pius IX närviliseks Austria keisririigi kaotuse pärast ja tõmbas oma väed tagasi, viidates, et ta ei toeta sõda kahe katoliikliku riigi vahel. Mõlema Sitsiilia kuningas Ferdinando kutsus samuti oma sõdurid tagasi ja saatis väed laiali. Kuid mõned neist ei kuuletunud ning jätkasid kindralite Pepe, Durando ja Giovanni juhendamisel. Järgmisel aastal käivitas Carlo veel ühe rünnaku, kuid vägede vähesuse tõttu kaotas ta Novara lahingu.

Järelkajad

Giuseppe Garibaldi Roomas

Vaatamata tõsiasjale, et Pius loobus sõjast austerlaste vastu, võitlesid paljud tema inimesed ikka veel Carlo Alberto kõrval. Rooma rahvas mässas Piusi valitsuse vastu ja mõrvas Piusi ministri Pellegrino Rossi. Paavst Pius IX põgenes siis Gaeta kindlusse, kuningas Ferdinando II kaitse alla. Veebruaris 1849 ühines temaga Leopoldo II di Toscana, kes pidi põgenema veel ühe mässu tõttu. Piemonte kaotas aastal 1849 samuti austerlastele ja Carlo Alberto pidi tagasi astuma, jättes võimu oma pojale Vittorio Emanuele II-le.

Roomas andsid võimu ülevõtjad välja populaarse seadusandluse koormavate maksude kõrvaldamiseks ja töötutele töö andmiseks. Giuseppe Garibaldi ja Giuseppe Mazzini hakkasid ehitama "Inimeste Roomat" ning kuulutasid välja lühiealise Rooma vabariigi. Vabariigil õnnestus innustada rahvast ehitada üles sõltumatu Itaalia rahvus. See püüdis majanduslikult parandada ka vähekindlustatute elusid, andes mõned kiriku suured maavaldused vaestele talupoegadele. See tegi ka vangla- ja hullumajareforme, andis ajakirjandusvabaduse, pakkus ilmalikku haridust, kuid hoidus "õigusest tööle", olles näinud selle nurjumist Prantsusmaal.

Hüppeline hinnainflatsioon hukutas vabariigi majanduse. Lisaks panid Piemontet Austria vägede vastu kaitsma saadetud väed Rooma Austria rünnakuohu alla. Kuid paavst Pius palus Napoleon III abi. Prantsuse president nägi selles võimalust saada katoliiklaste toetus. Prantsuse armee saabus üle mere kindral Nicolas-Charles-Victor Oudinot juhtimisel, ja vaatamata esialgsele kaotusele Garibaldilt, võitsid prantslased austerlaste abiga lõpuks Rooma vabariiki. 12. juulil 1849 saabus paavst Pius IX tagasi linna ja valitses prantslaste kaitse all aastani 1870.