Ameerika Ühendriigid uusajal

Ameerika Ühendriigide Iseseisvumine

Ameerika iseseisvussõda

Ameerika iseseisvussõda (1775–1783; inglise keeles American Revolutionary War või American War of Independence) oli sõda, mis algas 1775. aastal Suurbritannia kuningriigi ning tema kolmeteistkümne Põhja-Ameerika koloonia vahel ja mille lõpetas 1783. aastal sõlmitud Pariisi rahuleping. Lepingu tulemusena tunnistas Suurbritannia kuningriik Ameerika kolooniate iseseisvumist ja sõltumatust Suurbritanniast.

Ameerika iseseisvussõda
Toimumisaeg	1775–1783
Toimumiskoht	Põhja-Ameerika
Tulemus	Suurbritannia kuningriik tunnistas Ameerika kolooniate iseseisvumist ja sõltumatust Suurbritanniast
Osalised
Ameerika Ühendriigid  Prantsusmaa kuningriik  Hispaania kuningriik  Hollandi vabariik  Suurbritannia Kuningriik  Anhalt-Zerbsti vürstiriik Ansbach-Bayreuthi vürstiriik  Hannover  Hanau Hessen-Kasseli vürstiriik  Braunschweig-Wolfenbütteli vürstiriik Waldecki ja Pyrmonti vürstiriik
Väejuhid või liidrid
George Washington Nathanael Greene Horatio Gates Friedrich Wilhelm von Steuben Gilbert du Motierm Jean-Baptiste Donatien de Vimeur François Joseph Paul de Grasse Pierre André de Suffren de Saint Tropez Bernardo de Gálvez y Madrid Luis de Córdova y Córdova Juan de Lángara  Sir William Howe Thomas Gage Sir Henry Clinton Charles Cornwallis, Cornwalli 1. markii Sir Guy Carleton John Burgoyne Francis Rawdon-Hastings, Hastingsi 1 markii Benedict Arnold George Brydges Rodney, Rodney 1. parun Richard Howe, Howe'i 1. krahv Wilhelm von Knyphausen Joseph Brant

Eellugu

Suurbritannia kuningriigi ja Ameerika kolooniate suhted teravnesid pärast Seitsme-aastast sõda. 1763. aasta Pariisi rahu lõpetas kolooniais prantslastega sõdimise, Suurbritannia oli aga saanud enda võimu alla peaaegu kogu Põhja-Ameerika. Kuna Euroopas toimunud sõda oli Suurbritanniale kurnav olnud, võttis Suurbritannia parlament vastu mitu seadust, mis suurendasid kolonistide maksukoormat ja piirasid nende majanduslikku arengut ja õigusi. Tekkis mitu Suurbritannia vastast ja iseseisvust toetavat võitlusühingut (tuntuim neist oli Vabaduse Pojad), boikoteeriti briti kaupu (nn Bostoni teejoomine).
1774. aasta 5. septembril tuli Philadelphias kokku I Kontinentaalkongress, kus kinnitati lojaalsust Suurbritannia kuningriigile, ent samas kutsuti boikoteerima kõiki Briti päritolu kaupu, kuni pole tühistatud kolooniate arengut piiravad seadused. Suurbritannia valitsus üritas kolonistidelt relvi ära võtta ja vahistada nende juhte. 19. aprillil 1775 tehti selline katse Massachusettsis, mis ajendas iseseisvussõja puhkemise.

Sõda

1775. aasta 19. aprillil algas Ameerika iseseisvussõda Briti vägede lüüasaamisega Lexingtoni ja Concordi all. 10. mail Ameerika patriootide vägi Ethan Alleni ja kolonel Benedict Arnoldi juhtimisel vangistasid Fort Ticonderogas väiksearvulise Briti garnison.
10. mail 1775 kogunes II Kontinentaalkongress, mis valis loodava ameerika kolonistide armee etteotsa Virginiast pärit George Washingtoni. 16. juunil lõid Briti väed Ameerika iseseisvussõjas Bunker Hilli lahingus ameerika armeed, kuid 9. detsembrilpärast kaotust Great Bridge'i lahingus olid Briti ametivõimud sunnitud Virginia kolooniast evakueeruma, 31. detsembril tõrjusid briti: Québeci lahingus tagasi rünnaku Québeci vallutamiseks.
4. juulil 1776 võttis II Kontinentaalkongress vastu Thomas Jeffersoni koostatud Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooni, millega kuulutati 13 Põhja-Ameerika kolooniat iseseisvaks ja loodi Ameerika Ühendriigid.
16. septembril võitsid Ameerika kolonistid praeguse New Yorgi alal toimunud Harlem Heightsi lahingus britte, kuid 16. novembril vallutasid Briti ja Hesseni väed Fort Washingtoni. 26. detsembri Trentoni lahinguga korraldasid George Washingtoni väed Hesseni vägedele üllatusrünnaku, võttes vangi 800–900 vastaspoole sõdurit ja 1777. aasta 3. jaanuaril Ameerika väed kindral George Washingtoni juhtimisel võitsid Princetoni lahingus briti vägesid. 6. augustil toimus praeguse New Yorgi osariigi alal toimus Oriskany lahing, mis oli Ameerika iseseisvussõja üks verisemaid lahinguid. 16. augustil praeguse New Yorgi alal toimunud Benningtoni lahingus võitsid ameeriklased kindral John Starki juhtimisel Briti vägesid ja 19. septembril kohtusid Briti väed praeguse New Yorgi osariigi alal esimeses Saratoga lahingus, mis tulemusel 17. oktoobril Briti kindral alistus Ameerika Ühendriikide vägedele.
Ameerika kolonistid, kes toetasid Briti impeeriumi võimu kolooniate üle (lojalistid) osutasid vastupanu ka pärast Briti vägede alistumist Ameerika Ühendriikide vägedele. 1778. aasta 3. juulil, lojalistid ja irokeesid tapsid praeguse Pennsylvania osariigi alal toimunud Wyomingi lahingus üle 300 Ameerika Ühendriikide patrioodi. 1780. aasta 7. oktoobril alistas patriootide vägi Lõuna-Carolinas toimunud Kings Mountaini lahingus lojalistide väe.
Ameerika Ühendriike toetanud Prantsuse laevastik saavutas 1781. aasta 5. septembril Chesapeake'i lahe lahingus olulise võidu brittide üle ja 19. oktoobril alistusid Lord Cornwallise juhitud briti väed ametlikult Prantsuse-Ameerika vägedele George Washingtoni ja Jean-Baptiste Donatien de Vimeur'i juhtimisel, lõpetades Yorktowni piiramise.
1782. aasta 30. novembril kirjutasid ameeriklased ja britid Pariisis alla esialgsele rahukokkuleppele, millega lõpetati Ameerika iseseisvussõda. 1783. aasta 19. aprillil kuulutas USA Kongress Ameerika Iseseisvussõja lõppenuks.

Rahuleping ja tagajärjed

Ameerika kolooniate iseseisvumiseks Suurbritannia kuningriigist toimunud iseseisvussõja lõpetas Pariisis 3. septembril 1783 sõlmitud Pariisi rahu, millega Suurbritannia kuningriik tunnustas seniste Suurbritannia kolooniate iseseisvust. 1784. aasta 14. jaanuaril ratifitseerisid Ameerika Ühendriigid rahulepingu Suurbritanniaga, lõpetades ametlikult Ameerika Iseseisvussõja.

Tähtsamad lahingud Ameerika iseseisvussõjas

• Lexingtoni ja Concordi lahingud, 1775
• Bostoni piiramine, 1775–1776
• Long Islandi lahing, 1776
• Harlem Heightsi lahing, 1776
• Trentoni lahing, 1776
• Princetoni lahing, 1777
• Brandywine lahing, 1777
• Germantowni lahing, 1777
• Saratoga lahing, 1777
• Monmouthi lahing, 1778
• Charlestoni piiramine, 1780
• Camdeni lahing, 1780
• Cowpensi lahing, 1781
• Guilford Court House lahing, 1781
• Yorktowni piiramine, 1781

Valgustusajastu

Valgustusajastu (prantsuse keeles siècle des lumières, saksa keeles Zeitalter der Aufklärung, inglise keeles age of enlightenment, vene keeles Просвещение) oli teadlikkusele keskendunud ajajärk 18. sajandi Euroopas, mil vähenes usk traditsioonilistesse religioossetesse printsiipidesse, kirikusse ja seisuslikesse autoriteetidesse ning hakati rohkem väärtustama ratsionaalset mõtlemist, demokraatiat, inimõigusi ja teadust.
Valgustusajastu nimetus pärineb Voltaire'ilt ja Johann Gottfried von Herderilt. Essees "Mis on valgustus?" ütleb Immanuel Kant, et valgustus on inimkonna vabanemine alaealisusest, st autoriteetide eestkoste alt. Sellised autoriteedid olid valgustajate meelest eeskätt riik ja kirik. Kant määratles nimetatud artiklis valgustuse inimese väljumisena "omasüülisest alaealisusest" ning püüdlusena alati ja igas olukorras "mõelda ise". Valgustusajastule iseloomulikeks peetakse aga ka varasemaid mõtlejaid, näiteks John Locke, Nicolas Malebranche, Isaac Newton, Charles de Montesquieu ja paljud teised.
Valgustusajastu ideede tulemuseks olid valgustatud absolutism, Ameerika iseseisvussõda ja Prantsuse revolutsioon. Suurt mõju avaldas valgustus ka tööstuslikule pöördele.

Valgustuslikud suunad

• Šoti valgustus
• Ameerika valgustus
• Prantsuse valgustus
• Saksa valgustus
• Vene valgustus
• Hellenistlik valgustus

Koloniseerimine

Kaasaegne "koloonia ajastu" kolonialism  "Kolonialism" viitab selles kontekstis peamiselt Lääne-Euroopa riikide koloniseerimisele peamiselt Ameerikas, Aafrikas, Aasias ja Okeaanias; Peamised sellises koloniseerimises aktiivsed Euroopa riigid olid Hispaania, Portugal, Prantsusmaa, Inglismaa kuningriik (hiljem Suurbritannia), Holland, Preisimaa kuningriik (nüüd Saksamaa) ning alates 18. sajandist Ameerika Ühendriigid. Koloniseerisid ka Belgia, Hiina, Jaapan, Itaalia, Venemaa, Taani, Rootsi, Türgi. Enamikul neist riikidest oli maailmakaubanduses peaaegu täielik võim mingil perioodil umbes 1500–1900. Alustades 19. sajandi lõpust, tegeles Jaapani keiserlik asunike koloniseerimine, eriti Hokkaidos ja Koreas. Mõnes aruandes on Hiina tegevust Tiibetis iseloomustatud kui kolonisatsiooni. Kui paljud Euroopa kolonisatsiooniskeemid keskendusid majanduslike võimaluste lühemaajalisele kasutamisele (näiteks Newfoundland või Siber) või olid suunatud konkreetsetele eesmärkidele (Massachusetts või Uus-Lõuna-Wales), siis mõlemale poolele välja töötatud traditsioon hoolika pikaajalise sotsiaalse ja majandusliku planeerimise jaoks , kuid rohkem koloniseerivate riikide endi kohta, tuginedes keerukale teooria ülesehitamisele (pange tähele James Oglethorpe 1730. aastate Georgia kolooniat ja 1840. aastatel Edward Gibbon Wakefieldi Uus-Meremaad).

Loodetud tulemused:

Tolleaegne Euroopa majanduspoliitika oli merkantilistlik (vt. Leonhardi Blogi: Merkantilism) Kolooniate loomisega lootsid riigid, et nad saavad teistest riikidest majanduslikult sõltumatuks. Seda, aga ei juhtunud.

 Samal ajal toimus Euroopas ka demograafiline plahvatus, mille käigus Euroopa rahvaarv kasvas hüppeliselt. (Vt. LEONHARDI BLOGI: Maailmamajandus, Rahvastik, asustus) Need, kes Euroopasse ära ei mahtunud, need saadeti kolooniaid juhtima ja vallutama.

Koloniseerimine:

Prantsusmaa: Enamik Aafrikast, Prantsuse Guyana, Prantsuse Polüneesia, Vietnam, Laos, Kambodža, Iraak, Mõned India linnad, Liibanon, Uus-Kaledoonia, 

Inglismaa: Enamik Kanadast ja Ameerika Ühendriikidest, Austraalia, Uus-Meremaa, Lõuna-Aafrika, Hong-kong, Somaalimaa, Guyana, India, Pakistan, Palestiina, Küpros, Jeemen, Omaan, Araabia Ühendemiraadid

Belgia: Kongo, 

Holland: New York (hollandlastele New Amsterdam), Suriname, Indoneesia, Väikesed alad Lõuna-Aafrikas, Mõned Hiina linnad, 

Itaalia: Etioopia, Eritrea, Somaalia (välja arvatud somaalimaa)

Hispaania: enamik Lõuna-Ameerikast, Mehhiko, Lääne-Sahara, Filipiinid, Kuuba, Ameerika lõunatipust USA piirini, Florida, Texas, New Mexico

Portugal: Brasiilia, Ida-Timor, Mosambiik, Angola, Mõned India linnad

Venemaa: Siber, idapoolsed osad, Alaska, tänapäeva Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Türkmenistan, Usbekistan, Pool Sahhalini saart, uks Hawaii saar, Kindlus Californias.

Türgi: vahemere äärne piirkond, Balkani riigid, natuke araabia poolsaart, Liibüa

Ameerika Ühendriigid: Kuuba, Libeeria, Filipiinid

Jaapan: Korea poolsaar, pool Sahhalini saart

Hiina: Tiibet, Taiwan

Taani: Norra, Island, Gröönimaa, Mõned linnad Aafrikas Indias ja Indoneesias.

Rootsi: Eesti, Soome, Ingerimaa, mõned linnad Aafrikas, Põhja-Ameerikas ja Indias

Saksamaa: Tansaania, Namiibia

Suured maadeavastused

Suured maadeavastused olid geograafilised avastused, mille tegid eurooplased väljaspool Euroopat 15. sajandi algusest 17. sajandi alguseni.
Selle perioodi kuulsaimad maadeavastajad olid Bartolomeu Dias, Christoph Kolumbus, Vasco da Gama, Pedro Álvares Cabral, Giovanni Caboto, Abel Tasman, Willem Barents, Juan Ponce de León ja Fernão de Magalhães.

Tehnilised eeldused

Suured maadeavastused said võimalikuks tänu renessansiajastu uuele tehnikale ja uutele ideedele, sealhulgas kartograafia, navigatsiooni ja laevaehituse arengule. Laevaehituses etendas kõige tähtsamat osa karaki ja seejärel karavelli leiutamine. Need laevad ühendasid traditsioonilisi euroopa ja araabia konstruktsioonielemente ning olid esimesed laevad, millega sai Atlandi ookeanil suhteliselt turvaliselt seilata.

Eellugu

See araabia geograafi al-Idrisi tehtud kaart oli üks täpsemaid maailmakaarte enne suuri maadeavastusi. Lõuna on ülal, põhi all

Suurte maadeavastuste eellooks oli rida eurooplaste ekspeditsioone, mis hiliskeskajal läbisid Euraasia mandri maad mööda. Mongolid olid loonud suurt osa Euraasiast Lähis-Idast Hiinani ühendava kauba- ja ühendusteede võrgu. Mitmed eurooplased kasutasid seda idaalade uurimiseks. Peaaegu kõik nad olid itaallased, sest Euroopa ja Lähis-Ida vaheline kaubandus oli peaaegu täielikult Itaalia linnriikide kontrolli all. Nende lähedased sidemed Levandiga äratasid suurt uudishimu ja ärilist huvi idapoolsemate alade vastu. Ka paavstid saatsid välja ekspeditsioone, lootes edukale misjonile ning preesterkuningas Johannese maa leidmisele.
Esimene neist ränduritest oli Giovanni de Plano Carpini, kes 1244–1247 reisis Mongooliasse ja tagasi. Kõige kuulsam rändur oli aga Marco Polo, kes 1271–1295 väidetavalt rändas läbi idamaade. Tema reisi kirjeldust loeti kogu Euroopas. Tänapäeval on tema reisiraamatu ehtsus kahtluse alla seatud.
Nendest reisidest suurt otsest kasu aga polnud, sest mongolite impeerium varises varsti kokku ning tee itta muutus keerukamaks ja ohtlikumaks. Ka 14. sajandi must surm takistas reise ja kaubandust. Maatee idamaadele oli liiga pikk ja keeruline, et see oleks end kaupmeestele ära tasunud, ning seda kontrollisid islamiriigid, kellega Euroopa oli sõjajalal. Agressiivse ja ekspansionistliku Osmanite riigi teke piiras eurooplaste võimalusi veelgi.

Portugallaste suured maadeavastused

 

Alles siis, kui Portugalis ja Hispaanias leiutati karakk ja seejärel karavell, hakkasid eurooplased mõtlema muinasjutuliste idamaade peale.
Nendel avastustel oli hulk põhjusi. Monetaristide arvates algasid suured maadeavastused põhiliselt sellepärast, et Euroopas oli suur puudus kullast ja hõbedast. Euroopa majandus sõltus kuld- ja hõberahast, kuid kulla ja hõbeda nappus tõi suures osas Euroopast kaasa majanduslanguse.
Teine tegur oli sajanditepikkune konflikt hispaanlaste ja portugallaste ning Pürenee poolsaare lõunaosa moslemite vahel. Suutlikkus Põhja-Aafrika moslemite riike tiivalt haarata oli neile elutähtis. Samal ajal õppisid nad palju oma araablastest naabritelt. Nii karakk kui ka karavell kasutasid araablaste ladina purje, mis tegid laevad manööverdamisvõimelisemaks. Araablaste kaudu taasavastati ka vanakreeka geograafia, mis andis aimu Aafrika ja Aasia kujust.
Esimese suure ekspeditsioonide laine vallandas Portugali infant Henrique Meresõitja. Atlandi ookeani avamerele purjetades avastati 1419 Madeira saared ja 1427 Assoorid, mis said mõlemad Portugali asumaadeks. Henrique Meresõitja põhiprojekt oli Aafrika lääneranniku uurimine. Sajandeid kulgesid ainsad kaubateed Lääne-Aafrika ja Vahemere maade vahel läbi Sahara kõrbe. Neid teid kontrollisid Põhja-Aafrika islamiriigid, Portugali kauaaegsed rivaalid. Portugallased lootsid, et islamimaid õnnestub vältida, kaubeldes mere kaudu otse Lääne-Aafrikaga. Loodeti ka, et Saharast lõuna poole jäävad maad võtavad vastu kristluse ning saavad liitlasteks võitluses moslemite vastu Magribis. Portugali meresõitjad tegid aeglasi, kuid pidevaid edusamme, tungides järjest kaugemale lõunasse, ning 1434 ületati Boujdouri neeme takistus. Kahe aastakümnega oli Sahara ületatud ning algas kauplemine kulla ja orjadega tänapäeva Senegali alal. Edusammud jätkusid, kui Elminasse ehitati kaubitsemiskeskusi ning São Tomést ja Príncipest sai esimene suhkrut tootev asumaa. 1482 kontakteerus ekspeditsioon Diogo Cão juhtimisel Kongo kuningriigiga. Otsustav läbimurre sai teoks 1487, kui Bartolomeu Dias sõitis ümber Hea Lootuse neeme ning tõestas, et juurdepääs India ookeanile on olemas. 1498 jõudis Vasco da Gama sellele avastusele tuginedes Indiasse.

Reformatsioon

Reformatsioon, ka protestantlik reformatsioon (ladina keeles reformatio, 'ümberkujundamine, muutmine'), eesti keeles ka usupuhastus oli 16. sajandi alguses tekkinud usuline liikumine, mille tulemusena katoliku kirikust eraldusid nn reformeeritud harud, millest peamised olid luterlus, kalvinism ja anglikaani kirik.
Traditsiooniliselt seostatakse reformatsiooni algust Martin Lutheri nimega ja kuupäevaliselt 31. oktoobriga 1517.

Eellugu

Desiderius Erasmus (1466–1536) 1523. aastal

Läbi keskaja eksisteerisid mitmed kiriku organisatsiooni ja paavstivõimu suhtes kriitilised liikumised, mis kutsusid tagasi pöörduma algkristluse vaimu juurde – paulikiaanid, bogomiilid, katarid, valdeslased, lollardid, hussiidid ja mitmed teised. Katoliku kirik mõistis need liikumised harilikult ketserlusena hukka, kuid mõnedest said pärast mõningat modifikatsiooni ka katoliikluse uued tugitalad, näiteks kerjusmungaordudest (dominiiklased, frantsisklased ja teised). Enamiku katoliikluse ametlikust doktriinist kõrvalekalduvate õpetuste eesmärgiks polnud aga mitte katoliiklusest eemaldumine või selle hävitamine, vaid pigem kiriku reformimine, usuline täiustamine. Vastuseisu põhjusteks oli katoliku kiriku organisatsiooni kaugenemine algkristluse põhimõtetest (vaimulike ilmalik elu, rikastumine ja indulgentside müük, ilmaliku võimu taotlused).
Kaheks tähtsamaks reformatsiooni eelkäijaks peetakse Jan Husi ja John Wycliffe’i. Jan Hus (1371–1415) oli Tšehhi radikaalne usujuht, kes kritiseeris katoliku kirikut ja saavutas suure populaarsuse lihtrahva seas. 1415. aasta Konstanzi kirikukogul mõisteti ta surma, kuid jätkus tema pooldajate ehk hussiitide liikumine. Hussiidid osutusid ähvardavaks jõuks ja kiriku jaoks ka ainsaks keskaegseks sektiks, millega tuli kompromiss leida. Vastastikuse sallivuse leping hussiitide ja roomakatoliku kiriku vahel sõlmiti viimaks Kuttenbergi religioonirahuga (1485). John Wycliffe (1320–1384) oli Oxfordi ülikooli teoloogiaprofessor, kes astus katoliku kirikus leviva pühakute kultuse ja patukustutuskirjade müügi vastu. Ta tunnistas kõrgeimaks usuliseks autoriteediks piiblit ning aitas kaasa selle tõlkimisele inglise keelde ja ilmumisele ühtse väljaandena.
14. sajandi kirikulõhes oli Euroopa jagunenud Rooma ja Avignoni paavsti toetajateks. Paavstitüli lõpetas küll Konstanzi kirikukogu (1414–1418), kuid see ei toonud sisulist lahendust teoloogilistele ja sotsiaalsetele pingetele.

Rooma paavst (1513–1521) Leo X (Ilmiklik nimi Giovanni de' Medici)

Ohvriterohkete katkuepideemiate tagajärjel tekkinud tööjõupuudus õhutas Euroopas majanduslikku ja tehnoloogilist innovatsiooni. Algas kapitalistlike majandussuhete tekkimine, arenesid kaubandus ja tööstus, toimus kapitali akumuleerumine linnadesse. Konkurents õhutas kokkupõrkeid, militarism omakorda tsentraliseerimist ja ilmalike valitsejate võimu kasvu. See ning tõusvad natsionalistlikud meeleolud esitasid väljakutse rahvusteülesele kirikuimpeeriumile.
Alates Occami Williamist oli katoliiklik skolastika olnud kriitika märklauaks. Rotterdami Erasmuse jt jutlustatud humanism mõistis hukka korruptsiooni kirikus ja tähtsustas moraali rituaali ees. Intellektuaalse antiklerikaalsuse ja humanistliku individualismiga kaasnes akadeemilise mõttevabaduse suurenemine. Äsja leiutatud trükikunst võimaldas ideede senisest palju kiiremat ja laiemat levikut. Kodanlike kihtide haridustaseme kasv õõnestas kiriku autoriteeti. Kodanlus taotles suuremat majandus- ja tegevusvabadust kui katoliiklik traditsioon võimaldas. Terava kriitika alla sattus kirikus leviv korruptsioon ning paavst Leo X algatatud indulgentside ehk patukustutuskirjade müük, et rahastada Püha Peetruse kiriku taastamist Vatikanis.

Martin Luther (1483–1546). Lucas Cranach vanema maal (1529)

Usupuhastus Saksamaal

Saksa-Rooma keiser Karl V (1500–1558)

31. oktoobril 1517 naelutas Saksimaa Wittenbergi ülikooli teoloogiaprofessor augustiinlasest munk Martin Luther (1483–1546) Wittenbergi linnusekiriku uksele 95 aruteluteesi indulgentside müügi vastu. Sama teksti saatis ta Mainzi ja Magdeburgi peapiiskopile. Teesid levisid paari kuuga üle Euroopa, kirik aga ei kiirustanud vastama.
Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi keiser Karl V, harras katoliiklane, kuigi paavsti suhtes kriitiline, nägi reformatsioonis ohtu. Keiser, kõrged kirikutegelased ja vürstid kogunesid 1521 Wormsi riigipäevale. Mõjukas Saksimaa kuurvürst (1486–1525) Friedrich III Tark nõudis Lutheri ärakuulamist enne tema hukkamõistmist. 17. aprillil 1521 astus Luther riigipäeva ette ja keeldus oma vaadetest taganemast. 25. mai 1521 Wormsi ediktiga pandi ta riigivande alla ja kuulutati lindpriiks. Peavarju leidis Luther Friedrichi juures Wartburgi linnuses, kus muude kirjutiste kõrval valmis piibli tõlge saksa keelde. Lutheri ustav kaaslane ja toetaja oli Philipp Melanchthon, keda tänu tema panusele rahvahariduse arendamisse on nimetatud Saksamaa õpetajaks. Lutheri kaitseks astusid välja Põhja-Saksamaa ilmalikud valitsejad, kes avaldasid 1529. aastal tema toetuseks keisrile protesti, millest ka kõigi reformaatorlike liikumiste üldnimetus protestandid.

Ulrich Zwingli (1484–1531)

Lutheri õpetuse alusel, mille kiirele levikule aitas kaasa trükikunst, kujunes katoliku kirikust lahku löönud protestantlik usuvool – luterlus, mis leidis enim toetajaid Põhja-Saksamaal. Lõuna-Saksamaa ja keiser jäid truuks katoliiklusele. Reformatsiooniga kaasnes ka sotsiaalne käärimine ning aastatel 1524–1526 toimunud Saksa talurahvasõda.

Usupuhastus Šveitsis

Ulrich Zwingli (1484–1531) juhtis reformatsiooni Šveitsis, jõudes Lutheriga sarnastele usulistele seisukohtadele iseseisvalt piiblit uurides. 1522 avaldas ta oma esimese usulise traktaadi. Zwinglit toetasid Zürichi linnavõimud ja tema õpetus levis üle Šveitsi, kuid metsakantonid jäid truuks katoliiklusele ning sõjalised kokkupõrked lõppesid viimaks protestantide lüüasaamisega.

Johann Calvin (1509–1564)

Johann Calvin (Jean Cauvin jt nimekujud) (1509–1564) oli reformatsiooni kolmandaks mõjukaks vaimseks liidriks. Calvin põgenes usulise tagakiusamise eest Prantsusmaalt ja 1535. aastal kutsuti ta eduka juristina Genfi ehitama üles sealset reformitud kirikut, kuid ta töötas ta välja oma doktriini, mis läks eelkäijatest kaugemale. Calvin, nagu ka Zwingli, lähtus usuküsimuste tõlgendamisel ainuüksi piiblist, mitte kiriku traditsioonist ja kirikuisadest, kuid tema arvates pidanuks pühakiri olema ka ühiskonna ilmaliku poole korralduse mudeliks. Calvin väärtustas tööd ja lihtsaid eluviise, tema õpetuses on olulisel kohal jumalik ettemääratus ehk predestinatsioon. Calvini poolehoidjateks sai eeskätt vaesem rahvakiht ning kalvinism levis laialt üle Euroopa, kujunedes luterluse kõrval mõjukamaimaks protestantlikest liikumistest. Jumaliku ettemääratuse järgi on Jumal ette määranud osad inimesed õndsaks saama (mida näitab inimese majanduslik heaolu) ja teised on määratud hukatusse (mida näitab ebaedu elus). Calvini ideede toetajad (kalvinistid) loobusid lõbustustest, kirevatest rõivastest (riietuti musta) ja ehetest. Propageeriti lihtsat eluviisi ja töökust, pühapäeval ja kirikupühadel suleti kõrtsid. Jumalateenistuse korda lihtsustati ja viidi läbi pildirüüste. Usulisi teisitimõtlejaid kiusati kalvinistlikel aladel taga ja karmi kirikukorralduse ignoreerijaid võis koguni hukata.
Luther, Zwingli ja Calvin moodustasid nn magistraatliku reformatsiooni, millele vastandus radikaalne suund. Rahvastiku kasv ja väiksed tulud põhjustasid linnades vaeste kihtide rahulolematust. 1520. aastatest alates toimusid rahvarahutused mitmel pool Euroopas; tihti seostati neid refomatsiooniliikumisega. Saksamaal juhtis talurahvarahutusi Thomas Münzer. Kirikutes toimusid pildirüüstamised, radikaalsed anabaptistid astusid välja ilmalike valitsejate võimu vastu. Luther oli selliste rahvarahutuste suhtes väga kriitiline, sest sõltus tugevasti vürstide toetusest. Nii töötas ta välja oma õpetuse kahest kuningriigist.

Carlo Crivelli, San Domenico altarimaal, 1476, kujutab Aquino Thomasst

Katoliku kiriku suurim filosoofiline ja teoloogiline autoriteet oli neil päevil Aquino Thomas. Luther pidas katoliku kirikus valitsevat suunda ketserlikuks pelagianismiks (inimene on pärispatust rikkumata ja vastutab ise oma pääsemise eest); tema enda vaated olid kirikuisa Augustinuse vaimus – lunastus toimub ainult Jumala armu, mitte inimese enda pingutuste läbi. See vaade põhjustas Lutheri kaugenemise Erasmuse humanismist. Samas leidis Luther, et inimene ei vaja kirikut ja vaimulikke vahendajaks Jumalaga ühenduse saavutamisel. Ainsaks usuliseks autoriteediks pidas ta piiblit. Piibli autoriteedi tähtsustamisest tulenes nõue teha see usklikele kättesaadavaks rahvakeelsete tõlgete ja hariduse edendamise kaudu. Lutheri õpetus säilitas kaks sakramenti – ristimine ja armulaud. Tema õpetus armulaualeiva konsubstantsioonist koos kasvava konservatiivsusega põhjustas viimaks luterluse eemaldumise Zwinglist, kes oli ritualismi suhtes kriitilisem.
1526. aastal, kasutades keisri eemalviimist, saavutasid Lutheri-meelsed vürstid Speyeri riigipäeval kompromissi aadli usuvabadusest – Saksa vürstid võisid valida, kas nad võtavad Lutheri õpetuse omaks või mitte. 1529. aastal korraldas aga keiser teise Speyeri riigipäeva, millel eelmine kokkulepe kuulutati tühiseks ja taastati Wormsi edikt. Luterlik vähemus protesteeris selle vastu ja sealt ongi tulnud protestantluse mõiste, mis on hiljem laienenud ka teistele katoliku kirikust eraldunud liikumistele.
1530 Augsburgi riigipäeval esitas Philipp Melanchthon Augsburgi usutunnistuse. Kuigi reformatsioon oli alanud katoliku kiriku uuendustaotlusena, oli tekkimas uus kirik. Paljudes kohtades säilis vaatamata luterliku teoloogia vastuvõtmisele siiski piiskoppide järglus ja apostellik suktsessioon.
1530. aastatest peale oli Saksa-Rooma riigis protestantide ja katoliiklaste kokkupõrkeid esinenud, kuid 1540. aastatel halvenesid suhted veelgi, jõudes lõpuks välja sõjani. 1547. aastal toimus keisri juhitavate katoliiklaste ja protestantliku Schmalkaldeni liiga vahel Mühlbergi lahing, milles keisri Karl V väed saavutasid võidu. Protestantlikud ideed olid (vaatamata Lutheri surmale aastal 1546) selleks ajaks aga juba liiga tugevalt levinud, et neid relvaga maha suruda. Sisesõjad jätkusid, kuni vananev ja haige keiser pidi 1555. aastal leppima Augsburgi usurahuga, mis tunnistas valitseja õigust määrata talle alluva rahva usk.
Trento kirikukogust (1545–1563) sai alguse Rooma organiseeritud püüdlus tõkestada protestantluse levikut nn vastureformatsiooniga, kuid Kolmekümneaastane sõda (1618–1648) tõi luterlikele ja protestantlikele piirkondadele lõpliku vabaduse.

Usupuhastus Inglismaal

 

Henry VIII 1540. aastal

Inglismaal leidis esmalt reformatsiooni suhtes kriitiline olnud kuningas Henry VIII selles võimaluse oma poliitiliste plaanide teostamiseks. Kuna katoliku kirik keeldus kuninga järjekordset abielu lahutamast, otsustas valitseja Henry VIII, Thomas Cromwelli abiga katoliku kirikust lahku lüüa ja viia usupuhastus läbi ülevalt poolt. Cromwelli juhtimisel saavutati 1533–1534 Inglismaa kiriku lahkulöömine Roomast, mille tulemusel sai anglikaani kiriku peaks kuningas. Samuti sai kuningas Henry oma esimese abielu viimaks lahutada ning Anne Boleyniga abielluda. Cromwell juhtis ka paavstlusevastast laimukampaaniat ning tema juhtimisel võeti vastu supremaatiaakt (lad k supremus – kõrgeim), mis kehtestas kuninga Inglise riigikiriku (anglikaani kiriku) peana ning mille järgi kõik kuningriigi elanikud pidid temale kui ilmalikule ja vaimulikule kõrgeimale peale truudust vanduma. Mõned silmapaistvad katoliiklased, nagu Thomas More ja John Fisher ning ka kuus kartusiaanist munka, seda ei teinud, ning nad hukati riigireeturitena.
1535. aastal määrati Cromwell Inglise kiriku viitseregendiks, kellena ta viis kahes järgus läbi kloostrite likvideerimise: 1536–1537 likvideeriti enamik väiksematest kloostritest ning 1539–1540 suleti ka kõik suuremad kloostrid. Cromwellile oli sealjuures abiks 1536–1537 Põhja-Inglismaal toimunud Pilgrimage of Grace, millest võtsid osa mitmed mungad. Pärast liikumise mahasurumist oli hõlpus süüdistada kõiki kloostritegelasi kirikuvastases tegevuses ja asuda kloostreid likvideerima. Tänu kirikuvarade konfiskeerimisele ja muudele majanduslikele reformidele kasvasid Inglismaa valitsuse tulud Cromwelli võimuajal märgatavalt. Inglismaal kiriku ja kloostrite varad riigistati, keelati indulgentside müük ja tehti lõpp pühakute säilmete austamisele. Jumalateenistusi hakati anglikaani kirikus pidama inglise keeles, õndsaks pidi saama ainult usu kaudu ja ainsaks usuliste tõdede allikaks loeti Piiblit. Jumalateenistuse korda muudeti Inglismaal vähe. Hiljem on anglikaani kirik kõikunud protestantluse ja katoliikluse vahel, saavutades tasakaalu Elizabeth I valitsusajal. Anglikaani kirik säilitas paljus katoliiklikud rituaalid, kuid 16.–17. sajandil toimus puritaanlik reform Inglismaa Kiriku sees ja eraldusid omakorda mõned reformitud uskkonnad.

Suunad

Reformatsiooni käigus sündis lisaks luterlusele, kalvinismile ja anglikaani kirikule mitmeid muid usulisi liikumisi. Anabaptistid taotlesid algkristluse puhtust, ristisid täiskasvanuid, pidasid armulauda vaid mälestustseremooniaks ning soovisid taastada jumalariiki omaenda müstiliste ettekujutuste alusel. Anabaptistide Bernhard Knipperdollingi ja Melchior Hoffmani liikumisest kasvasid välja mennoniidid, hutteriidid jt. Valentine Weigel ja Jacob Böhme esindasid müstiliste sugemetega panteismi; nende järgijaid hakati nimetama roosiristlasteks.
17. sajandi algul sündis Inglismaal kalvinismist lähtuv baptistide liikumine. 17. sajandi lõpul tekkisid Saksamaal pietism, mis rõhutas usuelu emotsionaalset külge, ning Inglismaal rangete moraalinõuetega kveekerite liikumine.
18. sajandi algul sai Saksamaalt alguse vennastekoguduste liikumine ja Inglismaalt metodism.

Tagajärjed

Reformatsioon tõi kaasa ka katoliku kiriku enda mõningast teoloogilist ja organisatsioonilist uuenemist, eeskätt tänu nn vastureformatsioonile ehk katoliiklikule reformatsioonile. Katoliku kirikus alustati enesepuhastusega: korrastati katoliiklikku õpetust, keelati kiriklike ametikohtade koondumine ühe inimese kätte, parandati vaimulike haridustaset ja tugevdati ordu- ja kloostridistsipliini. Ühiskonnateadlased on nimetanud protestantliku religiooni mõju kujunevale kapitalismile.
1540. aastal rajati Ignatius Loyola (1491–1556) eestvedamisel jesuiitide ordu, mille eesmärk oli katoliiklust tugevdada ja võidelda reformatsiooni vastu. Taasaktiveerus inkvisitsioon, et usuline teisitimõtlemine välja juurida. Hävitati ketserliku sisuga, "musta" nimekirja kantud raamatuid.
Euroopa erinevates piirkondades puhkesid ususõjad katoliiklaste ja protestantide vahel:

• Prantsusmaal Hugenotisõjad;
• Saksamaal, keisri sõda Schmalkaldeni liigaga;
• katoliikliku Hispaania sõda kalvinistliku Seitseteistkümne provintsiga (Kaheksakümneaastane sõda, ka Madalmaade vabadussõda (1568–1648) Hollandi Vabariigiga
• Kolmekümneaastane sõda (1618–1648)