Jaatamise-Eitamise kunst

Kõigele "ei" öelda on lihtne. See võib üsna ruttu harjumuseks muutuda. Aga katsu sa igale võimalusele "jah" öelda. See on palju raskem.

Jah, see on nii, kuid teisse äärmusesse ka ei tohiks minna. Tuleks jääda ei-jah skaala keskele. 

Selleks, et niimoodi teha, tuleks teada seda, mida sa soovid teha ning, mis sulle meeldib ning vastata selle järgi. Ehk põhimõtteliselt otsusta, jah või ei, esimesena pähe tuleva mõtte järgi. Niimoodi saab sulle selgeks see, mida sa tegelikult teha tahad ehk mis on sinu elu kutse. Tegelikult tuleb enamikes jah-ei küsimustes lähtuda oma sisetundest ja otsustada selle põhjal. 

Kuid mõnikord tasub teha, näiteks uute kogemuste või teadmiste saamiseks, sisetundele vastandlikke otsuseid. Sellised otsused viivad su mugavustsoonist välja ja mõnikord võtavad sult ka maski maha ning näitavad sulle tegelikku iseennast. Samuti võib sellisel juhul saada uusi, kasulikke kogemusi või teadmisi(iga teadmine võib mingil ajal olla millegi jaoks kasulik).

Kokkuvõttes tuleb vahepeal öelda ei ja vahepeal jah. Kumbagi ei tohi öelda liiga palju. Tuleb jääda jah-ei skaala keskele. Jah ütlemine võib anda täiesti sulle uusi enneolematuid võimalusi. Kuid ei ütlemine aitab mõnikord käituda sisetunde järgi ning vältida potentsiaalselt valesid otsuseid.

Ühiskonnaõpetuse kokkuvõte

Ühiskonnaõpetuse teemad on nüüd läbi. Ühiskonnaõpetuse teemad jagunesid meediaks, majanduseks, riik ja kodanik. Põhiliselt oli juttu Eesti riigist ja Eesti seadustest ning Eesti ja Euroopa Liidu majandusest ning Eesti meedia toimimisest. Muidugi ka Eesti poliitikast.

Põhiliselt räägime me Eesti majandusest, meediast, Eesti riigi toimimisest ja Eesti kodanikest, sealhulgas kodanikuks saamiseks.

Majandusest rääkisin ma ka varem. Seda vaadake eestpoolt. Ülejäänud teemad on siin esimest korda.

Teine demokraatliku riigi põhiprintsiip on kindlustada oma kodanikele teatud elustandard ja sotsiaalne turvalisus. Sotsiaalne kibestumine ja riigist võõrandumine algab pahatihti arvamusest, et mina maksan ainult makse, aga hüvesid (sh. toetusi ja soodustusi) kasutab keegi teine.
     Et vältida selle väärkujutelma tekkimist, on vaja aegsasti selgitada, kuidas osaleb ühisraha iga lapse (perekonna) elus.
     Andke lastele kodune ülesanne järele uurida ning kirja panna kõik sotsiaalsed hüved, mida nende pere tarbib. Loomulikult tuleb töökäsk ka lahti seletada. Olgu siinkohal toodud lähtekohad õpetajale.
     Sotsiaalsed hüved jagunevad 2-e klassi:

teenused (hüved, mida võid tasuta kasutada)	abirahad (teatud rahasumma, mida võid kasutada, nagu soovid)
riiklik TV ja raadio maanteed riiklik haridus kindlustusmeditsiin lastepäevakodud	lastetoetus pension stipendium peretoetus toimetulekutoetus eluasemetoetus

     Tööde arutelu klassis võib piirduda lihtsalt kokkuvõttega, kui paljud lapsed või pered tarbivad mingit liiki hüve.
     Ärksama ja sõbralikuma (üksteist usaldava) klassiga võib ühiselt arutada ka neid põhimõtteid, miks ja kellelt üht või teist sotsiaalteenust osutatakse. Rääkides isiklike näidete varal sotsiaaltoetustest, ei tohi minetada taktitunnet ega haavata vaeste perede lapsi.

SOTSIAALNE TURVALISUS

Põhiseaduse peamine alustala on inimväärikuse põhimõte. See väljendub muu hulgas riigi kohustuses tagada inimväärne elu kõigile ühiskonnaliikmetele. Erilist tähelepanu tuleb pöörata neile, kes kõrvalise abita toime ei tule. Piisavat ja vajalikku abi peavad inimesele pakkuma tema pereliikmed, aga ka riik ja kohalik omavalitsus.
Vaesuse, tõrjutuse ja sageli hoolimatuse tõttu või kõigi nende koosmõjul on paljude meie kaaskondsete igapäevane elu-olu vähem väärikas, kui see ühes Euroopa arenenud riigis olema peaks. Seetõttu püsivad sotsiaalse turvalisuse probleemid õiguskantsleri teravdatud tähelepanu all. Tegevusväli on selles valdkonnas väga lai – alustades üksikule vanainimesele määratava toetusega ning lõpetades riigi ja omavalitsuse ülesannete (ja ressursside) jaotusega sotsiaalhoolekandeteenuste tagamisel.

Majanduslik toimetulek 

Alates 2017. aastast maksab riik üksi elavale pensionärile kord aastas 115 euro suurust toetust. Seda saavad automaatselt kõik vanaduspensioniikka jõudnud inimesed, kelle pension ei ületa 1,2-kordset keskmist vanaduspensioni ning kes elavad rahvastikuregistri andmete kohaselt üksinda. Muude sissetulekute olemasolu ega üksi elamise fakti riik ei kontrolli.
Ka lõppenud ülevaateaastal tuli õiguskantsleril lahendada puudulike või ebatäpsete aadressiandmete tõttu toetusest ilma jäänud pensionäride muresid. Ruumiandmete seaduse kohaselt tuleb hooneosale (korterile) koha-aadress määrata juhul, kui tegemist on eluruumiga või kui selle eristamine aadressi alusel on vajalik muul põhjusel.
Tallinn on näiteks keeldunud eraldatud eluruumile aadressi määramast juhul, kui detailplaneeringuga ette nähtud korterite/eluruumide arv ei lange kokku tegelikult olemas olevate eluruumide arvuga. Samuti on Tallinn jätnud aadressi täpsustamata põhjendusel, et inimene jääks sel juhul ilma maamaksuvabastusest. Õiguskantsleri palvel on Tallinna linn senist praktikat siiski muutnud.
Vaesuse leevendamiseks jagatakse suurimatele abivajajatele Euroopa abifondi toiduabi. Õiguskantslerilt küsiti, kas toiduabi osutamise tingimused on kooskõlas võrdse kohtlemise nõudega. Küsimus tulenes asjaolust, et toiduabi saajateks kvalifitseerusid üksnes need inimesed, kes said või taotlesid toimetulekutoetust või said kohaliku omavalitsuse eelarvest makstavat toetust jaanuaris, veebruaris, augustis või septembris. Abita jäid aga kõigil ülejäänud kalendrikuudel samu toetusi saanud või neid taotlenud inimesed.
Õiguskantsler leidis ministrile saadetud kirjas, et toiduabi jagamise korrast ei selgu objektiivseid põhjusi, miks võib toiduabi jagada just jaanuaris, veebruaris, augustis või septembris toetusi saanud või taotlenud inimestele. Ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada administratiivsete ja tehnilist laadi raskustega ega rahapuudusega. Seetõttu on kehtiv kord põhiseadusega vastuolus. Õiguskantsler palus sotsiaalministril töötada välja võrdse kohtlemise reegleid ja põhiseadust järgiv toiduabi jagamise kord. Sotsiaalminister vastas õiguskantslerile, et kuna kehtiva korra järgi jagatakse toiduabi veel kolmel korral, pole muudatuste tegemine selles aja jooksul mõistlikult teostatav ning toetuse andmise tingimuste muutmine pole otstarbekas.
Taas oli päevakorras vanemahüvitise maksmise normistik. Riigikohus küsis ühe kohtuasja raames õiguskantsleri arvamust perehüvitiste seaduse § 37 lõike 3 teise lause kohta. Kehtiv norm määrab, kuidas Eesti Töötukassa toetuselt makstav sotsiaalmaks mõjutab vanemahüvitise arvutamise aluseks olevat tasu. Konkreetsel juhul vähendas seadusest tulenev norm inimesele määratud vanemahüvitist kokku 672 euro võrra, sest Eesti Töötukassa makstud hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaks ei läinud vanemahüvitise suuruse arvutamisel arvesse.
Õiguskantsler leidis Riigikohtule saadetud arvamuses sarnaselt Tallinna Ringkonnakohtuga, et perehüvitiste seaduse § 37 lõige 3 on vastuolus põhiseaduse §-ga 12, sest sarnases olukorras olevate inimeste erinevaks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus.

Sotsiaalteenused 

Õiguskantsler tegeles ka sel aastal kohalike omavalitsuste määrustega, mis on vastuolus sotsiaalhoolekande seaduses kehtestatud kohustuslike sotsiaalteenuste osutamise nõuetega. Õiguskantsleri hinnangul on mitmed Narva linnas kehtivate määruste sätted põhiseadusega vastuolus, mistõttu Narva elanikud ei saa linnalt vajaduse korral abi ega toetust seadusega ette nähtud ulatuses. Õiguskantsleri ettepanekutest hoolimata pole Narva Linnavolikogu õigusvastaseid määrusi muutnud. Seetõttu esitas õiguskantsler Riigikohtule taotluse tunnistada mitmed kohustuslikke sotsiaalteenuseid reguleerivate Narva Linnavolikogu määruste sätted kehtetuks.
31. augustiks ei olnud Riigikohus veel otsust teinud. Otsusel võib olla oluline mõju riigi ja kohalike omavalitsuste ülesannete jaotusele.
Õiguskantsler hindas ka Tartu Linnavolikogu kehtestatud puudega lapsele sotsiaalteenuste osutamise korra õiguspärasust. Linnavolikogule saadetud kirjas leidis õiguskantsler, et vald või linn ei tohiks piirata kohustusliku sotsiaalteenuse osutamist üksnes oma territooriumiga. Seesugune piirang ei lase omavalitsusel arvestada inimese konkreetset olukorda: näiteks vajadust sõita väljapoole valda või linna taastusravile või minna koos tugiisikuga klassiekskursioonile.
Omavalitsusel lasub kohustus osutada abi ja teenuseid kõigile oma registrijärgsetele elanikele, sõltumata nende tegelikust elukohast. Teised vallad või linnad võivad inimest aidata, kuid ei ole selleks kohustatud (välja arvatud vältimatu abi). Kui abivajav laps elab tegelikult teises vallas või linnas, võib see muuta abi andmise keerulisemaks, kuid ei anna alust jätta last abi ja teenuseta. Kohalikul omavalitsusel tuleb selgitada lapsevanemale kohustust hoolitseda enda ja oma alaealiste laste elukoha aadressi õigsuse eest. Neil põhjustel leidis õiguskantsler, et määrus on õigusvastane ja tegi Tartu Linnavolikogule ettepaneku viia määrus selles osas põhiseadusega kooskõlla.
Tartu Linnavolikogu arvestas õiguskantsleri seisukohaga ja tunnistas määruse vastava sätte kehtetuks.
Mitmed õiguskantsleri poole pöördunud inimesed ei olnud rahul sellega, kuidas kohalikud omavalitsused seadusi rakendavad ja sotsiaalteenuseid osutavad.
Mitu avaldust puudutas kohalikult omavalitsuselt eluruumi taotlemist. Avaldusi lahendades ilmnes ka põhimõttelisi eksimusi: Tallinna linn ei hinnanud terviklikult inimese abivajadust, Tapa vald ei andnud inimesele tema vajadustele vastavat eluruumi mõistliku aja jooksul. Õiguskantsler tuletas omavalitsustele meelde, et abi andmise või sellest keeldumise kohta tuleb teha põhjendatud otsus seaduses sätestatud tähtajaks ja haldusakti vorminõudeid järgides. Samuti rõhutas õiguskantsler, et eluruumi tagamine ei tähenda seda, et inimene võetakse eluruumi taotlejate järjekorda. Kui omavalitsusel pole vaba eluruumi pakkuda, peab linn või vald selle soetama või omanikult üürima.
Ühele omavalitsusele saadetud soovituses märkis õiguskantsler, et vald pole abivajajale piisavalt selgitanud sotsiaalteenuste sisu ega abi andmise kavatsusi. Seetõttu nõustus inimene lahendustega, mis teda tegelikult ei aidanud. Õiguskantsler juhtis tähelepanu sellele, et sotsiaalabi puudutavad otsused tuleb teha seaduses ette nähtud aja jooksul. Veel selgitas õiguskantsler, et kuigi kohalik omavalitsus ei pea aitama kellegi kodu remontida, lasub tal siiski kohustus tagada abivajajale vajaduse korral elamiskõlblik eluase.
Õiguskantsleri poole pöörduti ka sotsiaalkaitse konfidentsiaalsuse teemal. Täisealine teovõimeline inimene avaldas rahulolematust, et vallavalitsuse ametnik pöördus tema sotsiaalabivajaduse arutamiseks tema ema, mitte tema enda poole. Avaldaja sõnul ei olnud tema valda abi saamiseks avaldust esitanud. Õiguskantsler selgitas vallale, et vald ei toiminud õiguspäraselt, kui pöördus avaldaja abivajaduse väljaselgitamiseks esmalt tema ema, mitte tema enda poole. Pole teada, et vallal oleks olnud selleks avaldaja nõusolekut. Abivajaja pereliikmeid saab sotsiaalabi osutamisse kaasata vaid siis, kui abivajaja ise sellega nõus on. Õiguskantsler soovitas vallal edaspidi sellistest eksimustest hoiduda.
Nagu eelnevatelgi aastatel kõnelesid õiguskantsleri nõunikud sotsiaalkaitse teemadel mitmetel kohtumistel ja üritustel. Muu hulgas arutleti riigi, kohaliku omavalitsuse ja kogukonna rolli üle sotsiaalhoolekandes 3.–5. oktoobrini 2018 Tartus toimunud 35. õigusteadlaste päevadel. Seal esinenud õiguskantsleri nõuniku ettekande põhjal avaldas õigusajakiri Juridica 2019. a jaanuarinumbris artikli „Valdade ja linnade korraldatavate kohustuslike kohalike sotsiaalteenuste probleeme“.

Väärikas vananemine

Inimväärse elu juurde kuulub ka võimalus saada asjatundlikku hoolt ja abi, kui inimene halva tervise või ebasobiva elukeskkonna tõttu kodus omal käel enam toime ei tule. Sellist abi peab inimene saama üldhooldekodus. Enamasti on üldhooldekodudes eakad, ent sinna võib haiguse või vigastuse tagajärjel sattuda ka noor või keskealine inimene.
Sotsiaalministeeriumi andmetel osutati 2018. aastal üldhooldusteenust 12 368 inimesele. Üldhooldekodusid on Eestis kokku üle 160 ja neis on veidi vähem kui 8400 kohta.
Järelevalve hooldekoduelanike inimväärse kohtlemise üle kuulub õiguskantsleri otseste tööülesannete hulka. Õiguskantsleri kantselei kontrollkäikude osakonna nõunikud kontrollisid lõppenud ülevaateaastal viit üldhooldekodu. Kontrollkäikudel oli alati kaasas perearst või geriaater. Vesteldi hooldekodu asukate ja töötajatega, tutvuti ruumide ja dokumentidega.
Võrreldes varasemate aastatega võib väita, et kuigi ideaalist ollakse Eestis veel kaugel, on olukord hooldekodudes tasapisi paranemas. Eelkõige personaliprobleemid, rahanappus ja aegunud taristu ei võimalda õigusaktides kirjeldatud nõudmistele vastavat teenust pakkuda. Mõnikord puutuvad järelevalveametnikud kokku ka hoolimatuse ja ebaprofessionaalsusega.
Ka lõppenud ülevaateaastal tuvastasid õiguskantsleri nõunikud mitmel juhul, et üldhooldekodu elanikke lukustatakse nende tubadesse või osakondadesse, halvemal juhul seotakse tooli või voodi külge. Seda põhjendatakse üldjuhul töötajate nappusega, kuivõrd hooldekodul pole piisavalt inimesi, kes elanikega tegeleks. Ühes üldhooldekodus oli kasutusel ka eraldusruum, kuhu paigutati probleemse käitumisega hoolealuseid.
Seadus keelab üldhooldekodus eraldusruumi kasutamise ega luba ka muul viisil piirata inimese liikumisvabadust. Eriti drastiliste juhtumite korral on õiguskantsleri ametkond (varasematel aastatel) teinud ettepaneku kriminaalmenetluse algatamiseks hooldekodu töötajate ja juhtkonna vastu. Seesuguseid juhtumeid tänavu siiski ei olnud.
Personalipuuduse tõttu kannatavad eelkõige need eakad, kes vajavad kõrvalist abi hügieeniprotseduuridel. Sotsiaalhoolekande seadus (SHS) nõuab hooldekodu pidajalt, et personali peab olema piisavalt, et nende ettevalmistust ja koormust arvestades saaks inimesele hooldekodus pakkuda vajalikku hoolt ja abi. Siiski jätab seadus lahtiseks piisavuse mõiste ega täpsusta, kui palju hooldajaid peaks ööpäev läbi hooldekodus korraga tööl olema. Piisav töötajate hulk sõltub muu hulgas sellest, kui palju abi ja tähelepanu hooldekodus olevad inimesed vajavad, samuti hoonete iseärasustest: kas hoone on liigendatud, kas teenust osutatakse ühes või mitmes majas ja kas on olemas abi kutsumise süsteem. Hooldekodudes oleks vaja rohkem hea ettevalmistusega töötajaid.
2020. aasta alguses jõustuvad üldhooldekodude hooldajatele kehtestatud ettevalmistusnõuded (SHS § 22 lg 3 ja 4). Hooldajad peavad uueks aastaks läbima hooldustöötaja koolituse või saama hooldustöötaja kutse. Sotsiaalministeeriumi hinnangul on 2019. aasta maikuu seisuga 1780 hooldustöötajast sobiv haridus umbes 70 protsendil.
Hooldustöötajate ettevalmistusnõuete rakendamise üle väljendasid oma kirjas õiguskantslerile muret 54 hooldekodu ühendavad MTÜ Balti Sotsiaalteenuste Kvaliteedi Liit ja MTÜ Eesti Sotsiaalasutuste Juhtide Nõukoda. Pöördujad pidasid uusi nõudeid ülemäärasteks, sest mitu asutust (Sotsiaalkindlustusamet, Terviseamet jt) juba kontrollib üldhooldusteenuse osutamist. Avaldajate arvates tooksid ettevalmistusnõuded vältimatult kaasa hooldekoduteenuse hinna tõusu, mille tagajärjel võivad kliendid hooldekoduteenusest loobuda.
Õiguskantsler leidis, et olukord hooldekodudes ei ole niivõrd hea, nagu avaldajad arvavad. Tuleb ette hoolealuste alandavat kohtlemist ja õigusrikkumisi ning seda hoolimata järelevalvest ja tehtud selgitustööst. Hooldekodus elavate inimeste ja töötajate huvides on, et hooldajatel oleks vajalik väljaõpe. Heade kutseoskustega töötajad suudavad paljude probleemide tekkimist ära hoida. Erialaste teadmistega (sh hoolduse ergonoomikast) hooldajad oskavad vältida tööga seotud vigastusi ja kutsehaigusi. Üldhooldusteenus ei saa ettevalmistusnõuete kehtestamise tõttu muutuda raskemini kättesaadavaks, kuna kohalikud omavalitsused on kohustatud tagama abivajajatele üldhooldusteenuse, et abivajaja ei peaks hooldekodukohast loobuma.
Üldhooldekodude probleeme ja võimalikke lahendusi kirjeldas 2019. aasta augusti hakul sotsiaalmeedias kokkuvõtlikult Sotsiaalministeeriumi asekantsler Rait Kuuse (siin avaldatud muutmata kujul).
Hoolekanne endiselt kartulikoortel?
Eakate hooldekodude teema on saanud enam tähelepanu peale maavalitsuste sulgemist ja minu koduministeeriumi ametite sügavamat sissevaadet sektorisse. Hinnatõusu põhjus on tõesti riik − riik, kus elu läheb pidevalt paremaks.
Kvaliteetne hoolekande korraldamine ei ole odav ning ootus, et sotsiaalvaldkonnas tegutsevad vaid altruistlikud vabatahtlikud on ammuilma läbi. See on majandussektor nagu iga teinegi, kuid selle vahega, et sotsiaalne vastutus ja pühendumus peab olema siin tegutsejatel peajagu kõrgem.
Eakate hoolekandes toimuv peegeldab seda kõike hästi. Sotsiaalse katastroofi ennustus on ülepingutatud ning avalik erutus on kantud mitte homsetest nõuetest, vaid üldistest trendidest ning vaikselt kohale jõudvast arusaamast, et sotsiaalkaitse küsimusi ei saa lahendada kuuritaguste lahendustega. Nii nagu pudeli viina eest ei saa enam kolhoosi traktorit oma põllule.
Natukene fakte ja järeldusi siis selle teema jätkuks.
Kas üldhooldekodudele kulub tulevikus rohkem raha?
Jah. Iga-aastane keskmine hinnatõus olnud 5−6% piires (sõltuvalt konkreetsest hooldekodust võib see erineda). eelnevate aastate andmeid arvestades puudub alus sellist tõusu mitte eeldada.
Miks hooldekodude hinnad tõusevad?
Põhjuseid siin on mitmeid. Hooldekodusid peetakse ülal kohatasust ning sellega tuleb katta nii jooksvad kulud kui vajalikud investeeringud (KOV omandis on siin erisusi, investeeringud ei pruugi kohatasus kajastuda). Üldised trendid majanduses mõjutavad seda sektorit sarnaselt teistele valdkondadele.
Oluline osa hinnatõusus [on] üldisel palgasurvel, mis mõjutab hoolekandesektorit samamoodi nagu näiteks bussijuhte ja ehitajaid. Meie andmetel oli 2013 hooldajate keskmine töötasu 496 eurot [kuus], 2018. aastal aga juba 752 Eurot. Sealjuures tuleb märkida, et selle aja sees ei hakanud kehtima ühtegi täiendavat nõuet töötajatele.
Hooldekodude turg on kasvanud ja konkurents (sh tööjõule) tiheneb, kuid vajadus on endiselt suur. 2013 oli üldhooldekodude turu maht ca 40 miljonit [eurot], 2018 on see lähenemas 70 miljonile. 2013-2016 kasvas kohtade arv 1437 (17%) koha võrra. Teenuse kasutajate arv selle perioodi jooksul kasvas 24,2% ehk 1533 inimese võrra (2013 − 6333; 2017 – 7866). 2017. aasta lõpul oli üldhooldekodudes 8356 teenusekohta. Aasta jooksul osutati teenust ligi 12 000 inimesele.
Hooldekodude hooned on mitmel pool vananenud ning eeldavad täiendavaid investeeringuid. Inimeste nõudlikkus teenuse osas on kasvanud ning palatilaadsete teenustega asutustel läheb aina keerukamaks neile ootustele vastata. Seegi muutus maksab. Kuigi nõuded ruumidele ei ole muutunud.
Kuidas jaguneb hooldekodutasu maksmine?
Inimeste omaosalus on kasvanud: 2018. aastal 78,5%, 2017. aastal oli see 77,5% ning näiteks 2013 aastal vaid 68,3 %. Kohaliku omavalitsuse rahastus on vastavalt vähenenud, mida ei saa pidada riigi vaatest just probleemivabaks trendiks.
Mis on lahendused?
Koduteenuste suurem pakkumine ja avaliku sektori kulutuste kasv. Hoolekanne on täna korraldatud riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandil sellise loogikaga, et kohaliku omavalitsuse vastutus on kandev. Seega on võti hetkel kohaliku omavalitsuse poolses hoolekande korraldamises ja pakutavates teenustes.
Sotsiaalministeerium on hinnanud, et pikaajalise hoolduse süsteemi (eakad siin vaid üks osa) korrastamiseks ja inimestele jõukohasemaks muutmise esmavajadus on suurusjärgus 160 miljonit eurot aastas. See investeering toob tagasi tänaste hoolduskoormusega inimeste aktiivsuse kasvu läbi tööturul.
Kokkuvõtvalt − rohkem tähelepanu ja arutelu meie heaolust ning abist kui me seda vajame. Sest kvaliteeti me hindame ikka selle järgi, kas oleme ise valmis üht või teist teenust kasutama.“
(Hooldekodude kohta loe ka peatükki „Kontrollkäigud“.)
2017. aasta oktoobris pöördus õiguskantsler Riigikogu poole ettepanekuga viia sotsiaalhoolekande seadus põhiseadusega kooskõlla. Õiguskantsleri hinnangul ei olnud põhiseadusega kooskõlas sotsiaalhoolekande seaduse § 47 lõike 3 see osa, mis ei võimaldanud hoolekandeasutuses viibival isikul riigi toel hankida vajalikke abivahendeid. Nõnda seati hooldekodu elanikud halvemasse olukorda kui kodus elavad abivajajad. Riigikogu nõustus õiguskantsleri ettepanekuga ning võttis 14. novembril 2018 vastu sotsiaalhoolekande seaduse muudatuse. Alates 1. jaanuarist 2019 on hoolekandeasutustes elavatel inimestel võimalik saada abivahendeid soodustusega sama põhimõtte alusel nagu kodus elavatel inimestel.
Iga aastaga suureneb Eestis ühiskondlik valmisolek arutada elulõpu väärikuse teemal. See hõlmab ka ravi kohta tehtud tahteavaldusi ja soovi mingil kujul seadustada eutanaasia. 2019. aastal pälvis väga palju tähelepanu ravimatu lihashaigusega patsiendi lugu, tema valis lõpuks abistatud enesetapu võimaluse Ṧveitsi erakliinikus.

Kõik seesugused muudatused tuleb ühiskonnas kiirustamata ja põhjalikult läbi arutada. Otsuste tegemise ja võimaluste loomise õigus ja kohustus lasub Riigikogul.

Tööturg

Tööturg (labour market) on turg, kus inimene müüb oma tööjõudu. Tööandja ostab töötaja tööd, makstes selle eest palka. Tööandja on enamasti ettevõtja. Kohalike omavalitsuste ja avaliku sektori tööandja on riik.
Tööturu osapoolteks on tööandja, töötaja ja riik.
Tööandja - inimene, kes pakub tööd
Töötaja - inimene, kes töötab
Riik - kogub makse

Teaduspõhine majandus

Teaduspõhine majandus
Teaduspõhise majanduse kolm aspekti:
1. Haritud inimressurss
2. Teadusuuringud majanduse aluseks
3. Ettevõtjate ja haridusasutuste koostöö
Teaduspõhise majanduse kolm arenguetappi
• Ressursipõhisus (maa, vara jne)
• Investeeringutele põhinev
• Teadmised – panus inimkapitali
T
I
R
Näited Eestist – püüd olla teadmusühiskond
• Skype
• Teadmised, oskused on tähtsad ressursid
• Koostöövõime (äri, kultuur, haridus jt)
• Uuendustegevus
• Loovus, tarbijakesksus
• Pehmete väärtuste olulisuse tõus – kultuur, elustiil, emotsioonid jne
Presidendi hüüe välismaa elavatele eestlastele – TALENDID KOJU
Väärtus on inimkaitalil
• Haridus
• Ettevõtlikkus
• Motiveeritus
• Kogemused
• Teadmised
• Oskused
HARIDUSPOLIITIKA
• Hea haridus annab aluse heale toimetulekule elus
• Kohustuslik põhiharidus tasuta (I tase)
• Gümnaasium, kutsekool (II tase)
• Ülikool (III tase)
Haridus ja tervis ning eluiga
• Formaal- ja mitteformaalharidus
• Elukestev õpe
• Avatud ülikool
• Väärikate ülikool
Sotsiaalkapital
Elukvaliteet, pensionäride aktiivne osavõtt ühiskonnaelust, tööturg ja kõrge iga
Teadmusühiskonna tähtsad tegurid on:
INNOVATSIOON
INTELLEKTUAALNE OMAND
LOOMEMAJANDUS
Innovatsioon
Uue toomine, võib olla ka vana uuenemine
Innovatsiooni sambad
• Teadmised
• Loovus
• Motivatsioon
Intellektuaalne omand
• Loometöö tulemusel sündinud isiklikud tulemused
• Liigid: Autoriõigus. Autoriõigusega õigused
Tööstusomand. Kuidas tagada intellektuaalse omandi kaitset?
• Loomemajandus
• On ühendatud kultuur ja ettevõtlus
• Inimese isiklik anne – kunst, käsitöö, reklaamindus, filmindus, muusika jne
• Loomemajanduse valdkond on väga lai
TÖÖTURG
• Tööturg – töövõtjad ja tööandjad
• Pakutakse oskusi, teadmisi, oskusi
• Tööandjad maksavad
• Füüsilise töö vähenemine (teadmised, tehnoloogia on olulisemad)
• Otsitakse peaga töötajaid
• Haridus ja loovus
TÖÖTURG JA TÖÖHÕIVEPOLIITIKA
1. Puudutab tööealist osa rahvastikust
2. Eesti statistika – 15 – 74-aastased
3. Jaguneb kaheks: aktiivne osa – töötajad ja töötud; mitteaktiivne e passiivne – ei soovi töötada või ei ole võimelised (tudengid, koduperenaised jt)
4. Hõivatus – uuri tabelit lk 30
5. Mida peaks riik tegema, et inimene sooviks jätkata töötamist ka pensionieas?
Näide meediast – Eesti tööealiste elanike arv kahaneb prognoosi kohaselt kiirelt
• 04.11.2009 Urmas Seaver Postimees, reporter
Eurostati prognoosi kohaselt kahaneb Eesti tööealiste elanike arv järgmise 16 aasta jooksul pea 100 000 inimese võrra, pensioniealiste arv kasvab aga samas ligi 44 000 inimese võrra. Nii on Eurostati andmetel Eestis tänavu ühtekokku 885 972 tööealist (vanus 15-62 (aastat) inimest, mis moodustab 66,3 protsenti kogu Eesti elanike arvust, milleks on ligi 1,34 miljonit inimest. Pensioniealisi (vanus 63 aastat ja üle selle) inimesi on aga 250 631, mis on 18,8 protsenti elanike üldarvust. Aastal 2025 on aga prognoosi kohaselt tööealiste elanike arv kahanenud 787 019 inimeseni, mis moodustaks 60,9 protsenti kogu Eesti elanike arvust, milleks prognoositakse 1,29 miljonit inimest. Pensioniealisi peaks aga siis olema 294 554 inimest ehk 22,8 protsenti elanike üldarvust. Aastaks 2035 pakub Eurostat tööealiste arvuks Eestis 753 055 inimest ehk 60,6 protsenti elanike üldarvust, milleks prognoositakse 1,24 miljonit inimest. Pensioniealisi peaks aga siis olema juba 315 150 inimest ehk 25,4 protsenti elanike üldarvust.
Tööpuudus mõjutab kogu ühiskonda
1. Tööpuudus ja tööjõupuudus
2. Suur probleem ühiskonnale – majanduslik kahju, sotsiaalne kahju (nt. soov mitte teha tööd).
3. Tööpuudus kasvatab riigikulutusi
4. Täistööhõive 100 % pole võimalik
5. Kvalifikatsiooni täiendamine
6. Struktuurne tööpuudus – töötute oskused ei vasta tööandja ootustele
Tööränne
• Sise- ja välisränne
• Nimeta töörände positiivsed ja negatiivsed tagajärjed
• Statistika aastaraamat 2013
Hõivepoliitika – poliitika, mis tegeleb töötusest põhjustatud majanduslike ja sotsiaalsete pingete vältimiseks
Tööseadusandlus
• Töölepinguseadus
• Mis on ametiühing? Millist kasu saab töötaja, kui ta kuulub ametiühingusse?
Euroopa Liidu hõivepoliitika neli sammast – OTSI INTERNETIST
Küsimused olevikus, mis mõjutavad tulevikku.
• Kuidas valmistud sina tulevaseks elukutseks? Kus?
• Kelleks tahad saada?
• Kus on võimalik seda ametit õppida?
Tarbimine
• Eratarbimine – meenuta SKP osa
• Avalik tarbimine –meenuta SKP osa
• Millest sõltub tarbimine?
• Iseloomusta eestlase tarbimist?
 Vastutustundlik tarbimine
• Teadlikkus tootest ja tarbimisest
• Toote mõju teistele aspektidele
• Väärtushinnangud
• Liigtarbimise vältimine
• Säästev tarbimine – Miks me peame säästvalt tarbima?
Tarbijakaitse
• 1962, J. F. Kennedy ajal
• Ameerikas
• Eestis 1994 – Tarbijakaitseamet
• Müüja vastutus kui ka ostja teadlikkus
Tarbimisühiskond
• Millal kujunes?
• Miks langeb kauba hind?
• Miks kasvas tarbimine 1950-1960-ndatel?
• Kuidas mõjutas rahvusvaheline kaubandus tarbimist?
Tarbimisühiskonna kriitika
• David Korten, Jean Baudrillard, Kalle Lasn
Sotsiaalne turvalisus
• INDIVIDUAALNE ASPEKT – füüsiline ja sotsiaalne kaitse. Sõltub inimese enda ostustest ja valikutest
• ÜHISKONDLIK ASPEKT – ühiskonna terviklik heaolu ehk elukvaliteet. Materiaalne kindlustatus, tulude ja kulude õiglane jaotus, toimiv tervishoiu- ja haridussüsteem
Elukvaliteedi näitajad
IAI – Inimarenguindeks
1. Eluiga – tervis ja pikaealisus
2. Haridus – kirjaoskus
3. Elujärg – SKP per capita
EESTI koht inimarenguuringus
Heaoluühiskond
Missugune ühiskond on heaoluühiskond? Sotsiaalpoliitika mudelid
Paks riik – KK, SDE
Õhuke riik – RE, IRL
Riigi sotsiaalkulutused tagavad kodanike heaolu
Eestis 15 % SKP-st
2008 aastal 1809 eurot ühe elaniku kohta
Mis on sotsiaalse sidususe eesmärk? Mida arvad sina?
Millega tegeleb riigi sotsiaalpoliitika?
• Tagada sotsiaalne turvalisus
• Teenused – arstiabi, haridus, munitsipaaleluase
• Rahalised väljamaksed – kindlustushüvitis, abiraha, toetus
• Sotsiaalhoolekande põhimõtted
• Inimõiguste järgimine
• … peab tagama sotsiaalse turvalisuse ja abivajaja toimetuleku, kui võimalused puuduvad
• Isik ja perekond vastutavad eelkõige
• Riik tuleb appi ja pakub soodustusi
Sihtrühmad – alalised elanikud, elamisloa alusel elavad ja pagulased
Vältimatu sotsiaalabi – kes saavad ja kuidas see väljendub?
Milles seisneb sotsiaalteenuse (varjupaik) ja sotsiaaltoetuse (peretoetus) erinevus?
Nimeta peretoetuste liike.
Absoluutne vaesus versus suhteline vaesus
• Vaesus
• Sotsiaalne probleem
• Ressursside puudumine
• Absoluutne vaesus – allapoole riiklikult määratletud piirist
• Suhteline vaesus – allpool ühiskonna keskmist
Kuidas riik aitab leevendada vaesust?
• Vaesus ja lapsed
• Vaesuse piir lapsele – 87 eurot kuus igale lapsele
• Vaesus kui lapsele määratud sissetulek on alla selle
• Eestis elab 45800 last absoluutses vaesuses
MIKS EESTI NÄITAJAD ON NII KEHVAD?
• Sotsiaalkindlustuse printsiibid ja rakendusalad
Mis tähendab kindlustamine?
1. Tulevase hüvituse saaja kaasatakse rahaliste ressursside kogumisse
2. Hüvitist saab vaid see, kes on teinud sissemakseid (suuruse saab samuti määrata)
3. Makse ei lähe muuks otstarbeks
4. Ka pensioni suurus sõltub töötatud aastatest (v.a riigipension)
5. Tervisekindlustuses kehtib solidaarsusprintsiip – kõigile teenused võrdselt (kindel % palgast)
• Pensionisüsteem
• http://www.pensionikeskus.ee
• 3 sammast
• Saksamaal on riigipension – min 40 % meeslihttöölise palk
• Riik teostab järelvalvet pensionifondide üle
• Sotsiaaltoetused ja hoolekanne
• Lisaks sotsiaalkindlustusele rahastatakse sotsiaalprogramme ka riigieelarvest
• Abiraha või sotsiaalteenus
2 printsiipi abi osutamisel
1. Inimesed, kes kuuluvad riskirühma – (orvud, puudega inimesed)
2. Majanduslik raske seis (lastega pered ja vanurid, töötud, üksikvanemad, toimetulekutoetus)
Globaliseeruv majandus
Üleilmastumine ehk globaliseerumine.  Kultuurid ja majandused ühtlustuvad. • Algas 3000 a eKr Sumeris (A. G. Frank)
Uued kaubad maadeavastuste retkedelt.  Tänapäevane globaliseerumine sai suurema hoo 1970-ndatel
Globaliseerumise tagajärjed ja probleemid
• Rikkad riigid lõikavad kasu vaestelt riikidelt
• Kaob rahvaste omanäolisus
• Kaob kultuuride omanäolisus
• Ühetaolisus
• Nimeta globaliseerimise positiivsed ja negatiivsed tagajärjed?
• Miks on McDonald olnud edukas?
Avatud ja suletud majandus
• Millele on orienteeritud avatud majandus?
• Millele on orienteeritud suletud majandus?
• Kas Eesti majandus on avatud või suletud?
• Selgita
VÄLISMAJANDUPOLIITIKA
1. Väliskaubanduse eksport ja import
2. Rahvusvaheline finantskeskkond
3. Riigi majanduse usaldusväärsuse tõstmine rahvusvahelises majanduses
4. Vajatakse välisvaluutat
5. Välisvaluutat saab, siis kui müüakse teisesse riikidesse – eksport
• Bilanss
• Välikaubanduse piirangud ehk välismajandusepoliitilised vahendid
• Vahendite eesmärk – suurendada kodumaiste kaupade ja teenuste konkurentsivõimet
• Tollimaksud (eksporditoll, imporditoll)
• Tollikvoodid (mahuline piirang)
• Mittetollilised piirangud – standardid (tootmisstandardid, tehnilised nõuded, tervishoiustandardid, mille täitmine on kohustuslik)
• Transiit
Miks on vaja piirata väliskaubandust?
• Tollimaks kui riigi tuluallikas
• Kaitsta oma tööstusharu
• Tollimaks kui riigi vastus teisele riigile
Rahvusvaheline õiglane kaubandus – mis see on?
• Arengumaades peamiselt
• Väiketootjatele õiglane hind
• Pikaajalised partnersuhted
• Kõrgem kokkuostu hind
• Välditakse vahendajaid
• Ei tohi kasutada lapstööjõudu
• Ei tohi raisata looduvarasid
• 1500000 töölist ja talunikku ühendab
• Märk, mis annab tarbijale infot, et see toode vastab õiglase kaubanduse kriteeriumile
Eesti rahvusvaheline konkurentsivõime
• IMD edetabel
• Kas Eesti väiksus on takistuseks rahvusvahelises konkurentsis?
• Näited väikestest edukatest riikidest?
• Väliskaubandusbilanss 2013 jaanuar-mai
KOOSTÖÖ VORMID
• Riikidevaheline koostöö võimaldab kasutada efektiivselt ressursse
• Saada teadmisi
• Vahetada tööjõudu
• Teha investeeringuid
OTSI INTERNETIST VASTUSEID!!
Vabakaubandustsoonid – nimeta
Tolliliit – nimeta
Ühisturg – nimeta
Majandusühendus – nimeta
WTO – ÜRO tütarorganisatsioon 1947
• Eesti on liige 1999. aastast
• Soodustada riikidevahelist koostööd
• Kaubandusläbirääkimised riikide vahel
• Partnereid tuleb kohelda võrdselt
• Alandada tollimakse
• Kriitika WTO-le (soosib suuri tööstusriike ja pärsib arenguriikide majandust)
Rahvusvaheline Valuutafond – IMF
• 1945 USA-s (Bretton Woods)
• Eesti on liige aastast 1992
• Tagada rahasüsteemi stabiilsus
• Majanduskriiside ärahoidmine
• Stabiilne majandus
• Teostab riikide majanduse järelvalvet
• Annab riikidele laene ja teavet
Rahvusvahelised finantsturud
• Börsid – teostatakse kapitali ostu ja müüki. Jagunevad a. rahaturud ja b. väärtpaberiturg
• Suurimad finantsturud – London, New York, Tokyo
• Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) – soodustada rahvusvahelist rahanduskoostööd, valuuta stabiilsust, toetada stabiilset maailmamajanduskeskkonda
• Väärtpaberid – võlakirjad ja aktsiad
VÕLAKIRJAD ja AKTSIAD
• Ettevõte laenab raha ja võtab kohustuse see tehtud aja möödudes intressidega tagasi maksta
• Omandatakse osa ettevõttest ja õigus rääkida ettevõtte tegevuse kujundamisel
EUROOPA LIIDU ÜHTNE MAJANDUSSÜSTEEM
• Eesti kuulub ühtsesse majandusruumi
• EL majanduspoliitika aluseks on ühtsetel reeglitel toimiv siseturg
• Pikk protsess, mis sai alguse 1958 aastal, mil loodi Euroopa Majandusühendus (Tolliliit – Saksamaa. Prantsusmaa, Itaalia, Belgia, Hollandi, Luksemburg)
• Neli vabadust on Euroopa siseturu komponentideks – mis on need vabadused
EL Siseturg
• 1980 alustas Euroopa Komisjon tööd, mille eesmärk oli ühisturu loomise lõpuleviimine
• 1985 avaldas komisjon Valge Raamatu siseturu loomise kohta ja tegevusprogrammi selleni jõudmiseks
EUROOPA ÜHINE RAHA
• Lisaks neljale vabadusele on EL võtnud ühise majandusruumi tugevdamiseks kasutusele ka ühise raha euro.
• Protsess algus 1988 aastal, mil loodi EMU – Euroopa Majandus- ja Rahaliit.
• 1. 01. 1999 aastal võeti euro arveldusrahana kasutusele ning 01.01. 2002 ka sularahana.
EURO
Euro on ametlik maksevahend rohkem 325 miljoni inimese jaoks 18 ELi liikmesriigis. Euro sümbol on €. Euro paberrahad on kõikides riikides ühesugused, kuid iga riik vermib münte, mille üks külg on kõikjal ühesugune, teisel küljel kujutatakse aga rahvuslikke sümboleid. Ühisraha ei ole käibel Taanis, Rootsis ja Ühendkuningriigis. Slovakkia ühines euroalaga 2009. aasta jaanuaris. Läti 2014, Leedu ühineb 2015.
Ülejäänud kaheksa liikmesriiki, kes ühinesid ELiga pärast 2004. aastat, on võtnud kohustuse minna eurole üle, kui nad selleks valmis on.
Euroopa Liidu tõukefondid
• Integratsiooniprotsessi soodustamine
• Ühtne regionaalpoliitika
Tõukefondid
– Euroopa Sotsiaalfond
– Euroopa Regionaalarengu Fond
– Ühtekuuluvusfond
Miks on euro kasulik?
• Kaob valuutarisk – stabiilse euro kasutuselevõtt tõstab meie usaldusväärsust veelgi.
• Euro annab nii kodumaistele kui ka välisinvestoritele kindlustunde
• Eesti majandus muutub stabiilsemaks ja konkurentsivõimelisemaks
• Madalad intressid
• Vähenevad valuutavahetuskulud ettevõtetele ja turistidele
• Lihtsam on võrrelda hindu teiste rahaliidu riikidega
Mida kaotavad liikmesriigid?
Samas kaotavad liikmesriigid ühisele rahapoliitikale üleminekul võimaluse iseseisvalt otsustada oma riigi rahapoliitika üle. Otsustusõigus antakse Euroopa Keskapangale (EKP). Kui riigil ei ole võimalik otsustada oma rahapoliitika üle, tuleb majanduspoliitika teostamiseks kasutada rohkem fiskaalpoliitikat.
Tingimused, mis tuleb täita euro kasutusele võtuks
• Riik peab vastama EL Maastrichti lepingus määratud tingimustele
• Riigi rahandus-eelarve puudujääk peab olema väiksem kui 3% sisemajanduse koguproduktist
• Vahetuskurss- riik peab hoidma oma valuuta vahetuskursi euro suhtes stabiilsena
• Hinnastabiilsus- riigi inflatsioonimäär tohib olla kuni 1,5% kõrgem, kui on kolme kõige paremaid hinnastabiilsuse tulemusi saavutanud liikmesriigi keskmine
• Intressimäärad
Kes otsustab?
• Euroala liikmeks saamise otsustavad EL Nõukogu liikmeteks olevad rahandus- ja majandusministrid
• Ettepaneku teeb Euroopa Komisjon, lähtudes Euroopa Keskpanga aruandest ja europarlamendi arvamusest
• Riigi seadused peavad vastama asutamislepingule ja Euroopa Keskpanga põhikirjale

Raha ja pangandus

Raha ja pangandus:
Raha on asjades sisalduva kasulikkuse mõõtmise ning selle alusel toimuva vahetuse abivahend.
Raha on hüviste vastu väljavahetamiseks mõeldud korduvalt kasutatav üldtunnustatud turuinstrument. Raha on rikkus, kui see rikkus on hüvistest erinev.
Hüviste puhul huvitab tarbijat tarbimisväärtus ehk kasulikkus, raha puhul on oluline vahetusväärtus.

Rikkuse likviidsuse püramiid:
 
Raha on likviidne finantsvara, mille funktsioonideks on:
1.      Raha kui vahetusvahend - raha on bartertehingute alternatiiv, ta teeb võimalikuks jätta ära bartertehingud
2.      Raha kui väärtusemõõt, st. võimaldab hinnata ja võrrelda kaupade ja teenuste väärtust
3.      Raha kui maksevahend
4.      Raha kui akumulatsioonivahend, raha saab teatud aja hoida, ilma väärtust kaotamata

Raha pakkumine on kogu rahavaru, mis on majanduses saadaval.
Raha pakkumist võib vaadelda kitsamas mõistes, see on baasrahana  = sularaha + Keskpanga jooksvad kohustused. Kui sellele lisada nõudmiseni hoiused, valuutahoiused jt., siis raha  hulk suureneb  (mõiste laieneb). Eestis on baasraha hulk otseselt määratletud Eesti Panga valuutareservidega. MO(baasraha) = 15,6466 * Eesti panga valuutareservide väärtus EURO-des. Raha hulk laiemas mõistes sõltub aga kommertspankade laenutegevusest.
Pangasüsteem:
Keskpank
on pankade pank, iseseisev riiklik institutsioon, mis võib rohkem või vähem olla seotud valitsusega.
Eesti Keskpank ei allu valitsusele.
Keskpanga funktsioonid on:
· Kodumaise raha tehniline emiteerimine. Kuna Eestis kehtib Valuutakomitee süsteem, siis tekib raha juurde ainult välisraha sissevoolu teel, lihtsalt niisama ei saa raha juurde trükkida. Keskpanga kohustuste hulka kuulub raha trükkimine, hoidmine ja transport.
· Kodumaise rahakursi juhtimine ja selle määramine. Rahakurss võib olla ujuv, kus vahetuskurss kujuneb raha nõudmise ja pakkumise tagajärjel või siis fikseeritud mingi kindla rahaühiku või valuuta suhtes. Eesti kroon on seotud EURO -ga (varem oli seotud DEM-ga). Raha konventeeritavus tähendab raha vahetatavust, kas riigi siselt või ka väljaspool riiki.
· Riiklike rahatagavarade juhtimine (riikliku reservid). Eesti sai taasiseseisvumisel tagasi oma kulla (11.3 tonni), kuid see vahetati kindlate valuutade vastu, kuna kulla hoidmine oleks olnud liiga kulukas väikeriigile. Raha on paigutatud erinevate riikide võlakirjadesse.


Kommertspangad

on erapangad, kelle põhilised majanduslikud funktsioonid on:
· Klientide raha hoiustamine ehk võõrvahendite juurdetõmbamine
· Laenuandmine ja investeerimine kasumi saamise eesmärgil
· Maksete ja ülekannete teostamine
Oma kahe põhilise funktsiooni laenude andmise ja raha hoiustamise vahel peab pank leidma optimaalse tasakaalu. Raha hoiustajana müüb pank oma klientidele usaldust. Kui pank hoiaks kogu klientide raha pangas, siis ei teeniks ta üldse kasumit (reservimäär oleks 100%). Kuna panga eesmärgiks on teenida oma omanikele kasumit, peab pank võimalikult palju raha välja laenama. Iga laenamine on seotud riskiga, kui pank laenaks kõik hoiused välja oleks reservimäär 0%. Panga kasum tekib seeläbi, et väljalaenatava raha intress on suurem kui hoiustamise intress. Tasakaalu laenamise ja hoidmise vahel aitab säilitada Keskpank, kes määrab Kommertspankadele kohustusliku reservimäära, ehk kohustusliku pangas hoitava sularaha reservi suhte hoiusesse. Eestis on kohustuslikuks reservimääraks 13% ja see asub nõudehoiusena Keskpangas.
Just kommertspangad on need, kes loovad ringlusse raha juurde, suurendavad raha pakkumist, laenates välja rohkem kui nad hoiustavad. Kuna pangast laenuvõtja kasutab oma raha koheselt kaupade ja teenuste ostmiseks, tuleb see raha uuesti panka tagasi ja läheb välja laenates uuele ringile jne.. Raha juurde loomist saab tuletada reservivõimendi abil, mis on arvutatav kohustusliku reservi määra pöördväärtusena.

......1
m = ---
......r

Kui kohustuslik reservi määr on 20%, siis m= 1/0,2 =5. Pank suurendab raha hulka viis korda.
Pangandus:

Sõnal pangandus on mitu tähendust:

• tegevusharu: kõik pangad jt rahaasutused ning nende tegevus;
• pankade tegevus: pankade töö ja selle korraldamisel kasutatavad meetodid;
• pankade tegevusega seotud teadmised, oskused ja üldistatud töökogemused;
• pankade liigid, nende funktsioone ja töökorralduse põhimõtteid käsitlev majandusteaduse osa.

Pangandus kui tegevusharu

Pangandus (ingl banking) on finantseerimise ja krediteerimise tegevusharu, kus kõik rahalised, krediidi- ja arveldustegevused on koondunud ühtsese keskusse – panka. Makrotasandil on pangandus tööstusest ja kaubandusest eraldunud pangakapitali loomine, maksevahendite emissioon, laenude andmine ja tagastamine. Pangandus avaldub rahaliste vahenditega tehtavates tegevustes, mis reguleerivad kogu raharinglust ning tagavad rahapoliitika rakendamise.

Panganduse ajalugu

Panganduse ajalugu algab 7. sajandil eKr. Arvatakse, et juba tol ajal olid Babüloonias olemas liigkasuvõtjad ja isegi esimesed rahatähed – hudu –, mis olid ringluses koos kullaga.
Vana-Kreekas olid olemas rahavahetajad – trapesiidid. Nad vahetasid münte ja võtsid raha hoiustele. Tehti esimesed sularahata maksed, mille korral raha laekus klientide kontodele ja see debiteeriti. Nende puhul on tegemist esimeste arveldusteenustega. Lisaks andsid Kreeka templid laenu oma vahenditest. Templid ja paleed olid hästi turvatud. Eriti ohutuks peeti templeid, kuna neid valvasid jumalad ja seetõttu usuti, et templid on varguste eest kaitstud.
Juba 2. sajandil eKr olid mitmes suures linnas, nagu Teeba, Hermonthis, Memphis ja Siena, nn kuningapangad, kus hoiti maksudest kogutud raha ning riigiettevõtetest saadud tulu. Raha kulutati tavaliselt sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks, näiteks sõdurite palkade väljamaksmiseks.
Vana-Roomas tegelesid pangandusega mensariid ja argentariid. Esimesed neist vahetasid münte, teised kogusid raha ja andsid laenu ning tegid linnade vahel rahaülekandeid.
Keskajal nõudlus pangandusteenuste järele kasvas oluliselt: ringluses oli palju erinevaid münte, mida oli vaja vahetada, et teha kaubatehinguid. Sellest ajast pärineb ka sõna pank – koht, kus istusid müntide vahetajad. Itaalia keeles tähendab sõna banco letti või istepinki. Juba sel ajal ei tegelnud pankurid ainult raha vahetamisega, vaid ka klientide kontode haldamise ning sularahata maksetega.
Kuna katoliiklik kirik oli intresside nõudmise vastu, tegelesid pangandusega keskajal enamasti juudid. Paavst Aleksander II ütles 1179. aastal toimunud kolmandal lateraani ülemkogul, et need, kes võtavad intressi, tuleb jätta ilma osadusest ja kristlikust matusest. Pankureid kiusati taga püha Louisi ja Philipp Ilusa valitsemisajal Prantsusmaal ning Henry III ajal Inglismaal. Mõnikord ostsid tagakiusatud pankurid endale õiguse naasta riiki ning sellest kujunes valitsusele tuluallikas. 1460. aastatel alustasid Itaalias tegevust nn Montes Pietatis – asutused, mis kogusid annetusi ja andsid abivajajatele laenu. Intresse kasutati aga oma kulude katmiseks.
Üheks esimeseks pangaks peetakse Genova vabariigis asutatud partnerlust, mille ülesanne oli koguda maksu, et rahastada 1147. aastal sõda Alžeerias ja Tuneesias. Asutus tegutses kuni 1816. aastani ning muude teenuste hulgas võttis hoiuseid eraisikutelt.
Aastal 1609 avati Amsterdami Pank, mis võttis kasutusele mõiste panga florin – rahaühik, mis oli võrdsustatud puhta hõbeda kaaluga ning millesse kanti kõik vastuvõetavad mündid. Pärast seda, kui inglane William Peterson uuris Amsterdami Panga tegevust ning leidis, et kohustuste täitmiseks ei pea panga reservid ei pea olema tagatud reaalse väärismetalli kogusega, loodi 1694. aastal Petersoni projekti järgi esimene tänapäeva mõistes emissiooni- ehk keskpank, mis vastutas paberraha väljastamise eest – Inglismaa Pank (Bank of England). Panga kapitali hoiti riigi võlakirjades, mis tagasid rahatähtede väljaandmise. Samal printsiibil loodi ka 1668. aastal Rootsi Keskpank (Sveriges Rikspank, Bank of Sweden).

Pangandusteenused tänapäeval

Hoiuste võtmine (ingl deposits)
Kliendid panevad panka oma säästud, et teenida intressi.
Laenude väljaandmine (ingl loans)
Pangad annavad laene eraisikutele, äriklientidele ja avaliku sektori organisatsioonidele. Pankade kasum on intress. Pangad pakuvad lühiajalisi, keskmise tähtajaga ja pikaajalisi laene.
Arvelduskrediit (ingl overdraft)
Pangad pakuvad arvelduskrediiti klientidele (tavaliselt äriklientidele), kes võivad kasutada raha suuremas koguses, kui on nende kontodel. Intressi arvestatakse alates hetkest, mil kontol olev summa läheb miinusesse.
Faktooring (ingl discounting of bills of exchange)
Sellist teenust kasutavad tavaliselt ettevõtted, kelle suur osa käibevarast on ostjatelt laekumata arved. Pank maksab ettevõtte ostjate (ingl bill holders) arved, kuid võtab selle pealt teenustasu. Kokkulepitud aja pärast maksavad ettevõtte ostjad arve summa pangale tagasi.
Tšekid (ingl cheque)
Pangad pakuvad oma klientidele tšekke, millega saab tasuda ostude eest. Peale identifitseerimist ja muid ametlikke protseduure vahetavad pangad klientide tšekid raha vastu välja.
Valuutavahetus (ingl currency exchange)
Pangad vahetavad välisvaluuta koduvaluutasse ja vastupidi. See teenus on üks olulisimaid rahvusvahelises kaubanduses.
Deebetkaardid (ingl debet cards)
Deebetkaardid on elektrooniline maksevahend, mis võimaldab raha võtta automaatselt maksja pangakontolt. Enamik deebetkaarte nõuab isiku identifitseerimise numbrit (ingl personal identification number) ehk PIN-koodi, mida kasutatakse tehingu kontrollimisel.^[7]
Krediitkaardid (ingl credit cards)
Krediitkaardid võimaldavad panga klientidel maksta kaupade ja teenust eest, laenates pangalt raha. Teenuseosutaja saab raha kohe, kuid klient maksab pangale raha tagasi hiljem arvestatud intressiga.
Sularahaautomaadid (ingl ATM)
Sularahaautomaadid asendavad inimtöötajaid, pakkudes lihtsamaid pangateenuseid, nagu sularaha väljavõtmine, maksete sooritamine, kontojäägi vaatamine. Tavaliselt on automaadid avatud 24 tundi ning asuvad kohtades, mis ei ole pangakontoritega seotud.
Interneti- ja telefonipangandus (ingl internet banking, mobile banking)
Kõiki pangateenuseid (nt sooritada makseid, teha rahaülekandeid) on võimalik teha internetis ja mobiiltelefonis, kasutades spetsiaalseid rakendusi.
Tänapäeva pangandusteenuste hulka kuulub ka pangagarantiide väljaandmine, privaatne pangandus (eriteenindus rikastele klientidele), konsultatsiooniteenused, klienditeenindus telefoni ja internetivahendusel.

Panganduse riskid

Pangandus on oma olemuselt riskide uurimine, juhtimine ning strateegia arendamine eesmärgiga viia riskid miinimumini või neid vältida. Eristatakse järgmisi riske.
Krediidirisk
Krediidirisk on risk, et tehingu vastaspool ei ole võimeline täitma või ei soovi täita oma lepingulisi kohustusi krediidiasutuse vastu.
Likviidsusrisk
Likviidsusrisk väljendub selles, et krediidiasutus ei suuda täita oma kohustusi kindlaksmääratud tähtajaks, sest tal puudub selleks vaba raha ning on tekkinud raskused finantsvara vahetamisega raha vastu ja/või täiendavate finantsressursside kaasamisega.
Intressimäärarisk
Intressimäärariski võib põhjustada nii uldine intressimaarade muutumine eiriti siis, kui krediidiasutusel ei ole tasakaalus intressitundlike varade ja kohustuste summad või kestused ning kui varade ja kohustuste struktuur on valuutades erinev.
Välisvaluutarisk
Välisvaluutariski põhjus on välisvaluutakursi muutus koduvaluuta suhtes ajavahemikus lepingu sõlmimisest kuni reaalse makse sooritamiseni. Välisvaluutarisk tekib siis, kui varade ja kohustuste valuutastruktuur ei ole tasakaalus.
Hinnarisk
Hinnarisk (kaubarisk) tuleneb raha investeerimisest hinnariskitundlikesse varadesse, nt väärtpaberitesse, kaupadesse. See tekib ebasoodsatest üldistest turutingimustest (nt turuhindade langusest väärtpaberiturul) või spetsiifilise üksikelemendi finantsolukorra halvenemisest. Sageli on hinnarisk tingitud krediidiasutuse rollist olla oma klientidele turutegija või krediidiasutuse enda kauplemispositsiooni võtmisest aktsia-, võlakirja- või tuletisinstrumentides.
Operatsioonirisk
Operatsioonirisk on igapäevase äritegevuse käigus ilmnev tahtlik või tahtmatu kõrvalekalle aktsepteeritud põhimõtetest, mille tulemusena võib tekkida kahju. Risk tuleneb sisemiste protsesside, inimeste tegevuse või süsteemide ebaadekvaatsusest või oodataval viisil mittetoimimisest või välistest sündmustest.

Mõisted:
Likviidsus - Maksevalmidus

Majanduspoliitika

Majanduspoliitika on majanduse mõjutamine poliitiliste abinõudega, seega lõppkokkuvõttes riigi poolt.
Majanduspoliitika on üks osa ühiskonnapoliitikast ja hõlmab kahesuguseid abinõusid:
1)võib olla tegemist abinõudega välis-, sise-, kaitse-, tervishoiu-, kultuuri-, õiguspoliitikas jne, millel otsest majanduslikku mõju alati ei olegi;
2) majanduslik mõju võib-olla otsene.

Majanduspoliitika võib olla suunatud:
1) territooriumile;
2) rahvamajanduse osale, näiteks ühele sektorile või sektori alljaotusele;
3) ressursside liigile;
4) infrastruktuurilistele funktsioonidele.

Majanduspoliitika jaguneb:
1) Korrapoliitika
2) Struktuuripoliitika
3) Protsessipoliitika
Korrapoliitika on suunatud raamtingimustele, milles majandussubjektid oma otsused teevad. Protsessipoliitikat iseloomustab see, et riik kas osaleb ise turul või muudab otseselt endogeenseid muutujaid.

Majanduspoliitika kandjad võib põhimõtteliselt liigitada:
1) Otsustusinstitutsioonid
2) Mõjuinstitutsioonid

Majanduspoliitika kandjate vastastikuseid suhteid iseloomustavad nende omavahelised sidemed ja koostöö, mis rajanevad:

• kontrollil;
• sõltumatusel;
• koordineerimisel.

Makromajanduspoliitilised eesmärgid on laialdaselt aktsepteeritud kogu maailmas. Nendeks on:
1) elustandardi kasv;
2) täistööhõive tööealise elenikkonna hulgas;
3) stabiilsed hinnad;
4) madal inflatsioon.

Majanduspoliitika vahendid on liigitatud vastavalt riikliku sekkumise määrale valitsuse käitumise erinevate stiilide puhul põhimõtteliselt järgnevalt:
1) Kõrvalehoidev;
2) Apelleeriv;
3) Tasakaalustav;
4) Illustreeriv;
5) Stimuleeriv;
6) Otsustav;
7) Osalev;
8) Ettekirjutav;
9) Direktiivselt planeeriv.

Majanduspoliitika valdkonnad on:

• struktuuripoliitika,
• konkurentsipoliitika,
• rahapoliitika ja
• fiskaalpoliitika.

Konkurentsipoliitika:

Konkurentsipoliitika on üks osa riigi majanduspoliitikast ning sellel on selge eesmärk: kaitsta ja arendada efektiivset konkurentsi.
Riigi tegevus tõhusa konkurentsipoliitika saavutamiseks on turu ja sellega kogu turumajanduse efektiivse toimimise põhialus. On ju konkurents turumajanduse koordineerimise ja suunamise põhimehhanism. Vaid juhul, kui see mehhanism hästi töötab, on loota positiivseid majanduslikke tulemusi nii staatilis-struktuurses (allokatsiooni ehk ressursside paigutuse) kui ka dünaamilises (majandusarengu) mõttes. Toimiva ja tegusa konkurentsiga seostatakse ka üldisemaid eesmärke – vabadust ja õiglust.
Eristatakse konkurentsipoliitika nelja põhisuunda: loovat, kaitsvat, toetavat ja asendavat konkurentsipoliitikat.

• Konkurentsi loomise poliitika seostub turumajanduse loomuliku arengu jaoks vajaliku mikromajandusliku lähtesituatsiooni loomisega lahtiriigistamise ja eelkõige erastamise kaudu.
• Konkurentsikaitse poliitika seisneb uute sihilike konkurentsipiirangute tekke tõkestamises. Seejuures vajavad tõkestamist nii ettevõtete kui ka riigi ja kohalike omavalitsuste tegevustest tulenevad piirangud.
• Konkurentsi toetamise poliitika avaldub mittesihilike turutõrgete vähendamise poliitikana, mis on suunatud eelkõige turu läbipaistvuse ja turuosaliste mobiilsuse suurendamisele. Esimest ülesannet täidetakse muuhulgas näiteks tarbijakaitse, teist aga ettevõtlustoetuse ja -koolituse kaudu.
• Laiemas tähenduses hõlmab konkurentsipoliitika ka konkurentsi asendavat regulatsiooni korrigeerimatute turutõrgete korral. Sellisel juhul kuulutatakse vastavad tegevusalad erandvaldkondadeks ning vajaduse korral isegi tugevdatakse riikliku regulatsiooniga olemasolevaid vabaduspiiranguid. Tehnoloogia areng võib teha konkurentsi võimalikuks seal, kus see varem oli võimatu (näiteks mobiilside). Seetõttu on konkurentsipoliitika ülesandeks eelkõige konkurentsi asendava reguleerimise piiramine minimaalselt vajaliku määraga ja kõigi võimaluste kasutamine konkurentsi mõjusfääri laiendamiseks.

Konkurentsipoliitikat on vaja, sest:

• Konkurents ei teki kõigil turgudekl iseenesest, vaid vajab mõnikord riigi meetmeid;
• Konkurents vajab sisulist piiramist, sest mitte kõik konkurentsi vormid ei soodusta majanduslikku efektiivsust, rääkimata õiglusest;
• Konkurents vajab kaitsmist piirangute eest. Majandussubjektid üritavad ennast konkurentsist vabastada.

Rahapoliitika:

Monetaarpoliitika ehk rahapoliitika all mõistetakse riigi keskpanga tegevust.
Monetaarpoliitika eesmärk on raha stabiilsuse tagamine. Raha stabiilsusena käsitletakse enamasti hinnataseme stabiilsust ja inflatsioonimäära kontrollitavust.

Rahapoliitika ajalugu

1950. ja 1960. aastatel leiti, et investeerimisele ja majanduskasvule on oluline, et keskpangad hoiaksid intressimäärad madalad, mis tõi kaasa rahapakkumise kasvu ja kiire inflatsiooni.
1970. aastatel otsustas enamik OECD riikide keskpankasid kõrgest inflatsioonist tulenevalt uuesti hinnastabiilsust kindlustama hakata ja seadis eesmärgiks rahamassi kasvu kontrollimise, mis omakorda tõi kaasa intressimäärade ulatusliku kõikumise.
1980. aastate eduka kiire inflatsiooni puudumise võib eeltoodud rahapoliitika arvele seada, kuid seejärel on rahapakkumise kontrollimine üha vähem kasutust leidnud, sest seosed baasraha ja laiemate rahaagregaatide ning ühtlasi ka inflatsiooni vahel on hägusemaks ja keerukamalt ennustatavaks muutunud.
Tänapäeval kasutatakse inflatsioonieesmärgi seadmist, mille seab valitsus ja eesmärgi elluviimist teostab keskpank. Sel juhul on määratud, kui palju võiks inflatsioon kõikuda. Kui eesmärki prognoosidega võrreldes selgub, et inflatsiooniennustus on kõrgem kui seatud eesmärk, võib keskpank range rahapoliitikaga (intressimäära tõstes ja rahamassi kasvu aeglustades) protsessi juhtida. Kuna inflatsioonimäära siht seatakse tavaliselt lähemateks aastateks, on selle tegelikku arengut suhteliselt keeruline hinnata ja keskpank võib ka vigu teha.
Paljudel riikidel toimib rahapoliitika lähtuvalt vahetuskursieesmärgist. Sellesse gruppi kuuluvad fikseeritud vahetuskursiga riigid (ka valuutakomiteed, mis on fikseeritud kursi rangem vorm), vahetuskursikoridore või perioodilist devalveerimist kasutavad riigid ja kõige rangemaks vahetuskursieesmärgiks on mingi teise valuuta täielik käibelevõtmine (dollariseerumine või euroiseerumine).
Valitsustel on tavaliselt alati raha pigem puudu kui üle ja kuna keskpank on sularaha eksklusiivne pakkuja, siis võib tekkida kiusatus panna rahatrükkimise masin valitsuse eelarve puudujääke katma. Selline tegevus on ajalooliselt paljudes riikides aset leidnud ja alati kaasa toonud ulatusliku inflatsiooni.
Valitsuse puudujääkide rahastamise vältimiseks on keskpangad end valitsusest sõltumatumaks muutnud. Keskpankade sõltumatus on tavaliselt fikseeritud kas riikide põhiseaduses, keskpangaseaduses vm õiguslikul tasandil. Euroopa Keskpanga sõltumatus on näiteks fikseeritud Maastrichti lepingus, Eesti Panga oma Eesti Panga seaduses.
Kommertspankadega on läbi ajaloo olnud ohtralt probleeme (panganduskriisid, pankotid jne), siis nende usaldus püsib raha vabal vahetatavusel sularaha vastu suvalisel hetkel. Kui hoiustajad arvavad, et nende hoiused ei ole enam vabalt sularahaks vahetatavad, tekib neil ohutunne, mis sunnib neid raha pangast välja võtma. Kui selline ohutunne levib paljudele klientidele, tekivad pangakriisid (bank run), kus arvukad hoiuseid sularahana välja võtvad kliendid põhjustavad konkreetses pangas sularahakriisi ja võivad viia selle pankrotistumiseni. Kui hirm rahast ilma jääda veelgi levib, võib see mõjuda ka teistele finantsinstitutsioonidele ja seega tekkida süsteemse kriisi oht.
Süsteemne kriis tekib, kuna pankadel on tihti ulatuslikes kogustes üksteise aktivaid ja kui üks pankadest nüüd pankrotistub, muutuvad selle aktivad väärtusetuks, mis võib omakorda kaasa tuua ka teiste pankade pankrotistumise laine.
Süsteemse kriisi ohu vältimiseks on pankadel ranged tegutsemiseeskirjad ja usaldusnormatiivid, mille rakendamist ja elluviimist kontrollib pankade järelevalve süsteem, mis võib olla keskpangaga seotud, kuid võib tegutseda ka eraldi organisatsioonina.

Rahapoliitika ja rahanduspoliitika

Rahanduspoliitikat ehk täitevvõimu (valitsuse) eelarvepoliitikat ei tohi segi ajada rahapoliitika ehk monetaarpoliitikaga, mis juhib rahapakkumist ja valuuta stabiilsust, pidades tihti silmas tarbijahindade inflatsiooni. Euroala rahapoliitikat kujundab täitevvõimust ehk Euroopa Komisjonist ja liikmesriikide valitsustest sõltumatu Euroopa Keskpank, samas kui riikide rahanduspoliitika allub liikmesriikide valitsuste ja parlamentide poliitilisele juhtimisele.

Fiskaalpoliitika:

Fiskaalpoliitika ehk rahanduspoliitika tähendab valitsuse eelarvepoliitikat, mis lähtub riigile pandud ülesannetest, makromajanduslikest vajadustest ja valitsevate poliitikute taotlustest.
Fiskaalpoliitika jaguneb:

1. Maksupoliitika;
2. Kulutuste poliitika;
3. Tasakaalupoliitika;
4. Laenupoliitika.

Rahanduspoliitika ja rahapoliitika

Rahanduspoliitikat ehk täitevvõimu (valitsuse) eelarvepoliitikat ei tohi segi ajada rahapoliitika ehk monetaarpoliitikaga, mis juhib rahapakkumist ja valuuta stabiilsust, pidades tihti silmas tarbijahindade inflatsiooni. Euroala rahapoliitikat kujundab täitevvõimust ehk Euroopa Komisjonist ja liikmesriikide valitsustest sõltumatu Euroopa Keskpank, samas kui riikide rahanduspoliitika allub liikmesriikide valitsuste ja parlamentide poliitilisele juhtimisele.

Majanduse tsüklilisus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Tänapäeva majandus on tsükliline. Majanduskasvud vahelduvad langustega. See on nii olnud juba majanduse loomisest peale.
Tänapäevase majandussüsteemi nimeks on liberaalne turumajandus, mis eeldab pidevat ja lõputut majanduskasvu. Kuid iga kasv tuleb millegi arvelt. Kuigi majanduskasv on väga hea, sest palgad tõusevad, töötus väheneb jne... Siiski tekitab see ka probleeme. Tänase süsinikupõhise majanduse tõttu saab loodus kahjustada, kahjustub elukvaliteet, väheneb elurikkus ja eluslooduse hulk, soojeneb kliima, mullad hapestuvad ja soolduvad, loodusvarad saavad otsa. jne...
Nende katastroofide vältimiseks ja potentsiaalselt ka inimese või kogu eluslooduse väljasuremise vältimiseks tuleks majandust muuta.
Majandus tuleks muuta nii-öelda rohemajanduseks või biomajanduseks, mis säästab loodust ja ei sea eesmärgiks enam lõputut majanduskasvu. Ka öko-sotsiaalne turumajandus on hea valik.
Tegelikult pole majandusele hea ei pidev hüppamine ega ka pidev tõus või langus. Kõige parem oleks ilmselt pidev seisak.
Majanduse pidev hüplemine:
Pideva hüppamise korral ei ole turg ega ka majandus stabiilne ning firmad ei julge sinna riiki panustada. See omakorda tekitab investeeringute kadumise, ajude äravoolu ja pika aja pärast ka majanduslanguse.
Majanduse pidev tõus (kasvamine):
Majanduse pidev kasvamine toob kaasa deflatsiooni ehk raha väärtuse kasvu. Eestis sellest väga ei räägita, kuid see on sama halb kui inflatsioon ehk raha väärtuse langus. Deflatsiooni korral palgad, aga ka maksud pidevalt kasvavad. Ning töötus väheneb.
Majanduse pidev langus:
Majanduse pidev langus toob kaasa inflatsiooni ehk raha väärtuse languse. See toob endaga kaasa suure tööpuuduse, palkade ja maksude vähenemise. Inflatsioon on deflatsiooni vastand.
Majanduse pidev seisak:
Majanduse pidev seisak tekitab hindade ja palkade ühe koha peal seismise. See pole kõige hullem variant, kuigi võiks olla palgatõus ja maaksude vähenemine, kuid see pole võimalik.
Töötuse määr:
Töötuse määr näitab kui palju töötuid on ühiskonnas. Töötuse määr üritatakse hoida võimalikult madalal, kuid alla 1-2% töötuid on juba ebanormaalne. Samamoodi on ebanormaalne kui ühiskonnas  98-100% tööealistel inimestel on töökoht. Väikene töötute protsent isegi tõstab majandust.

Majanduse põhitegurid

Majanduse sissejuhatus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Tere
Edaspidi tuleb juttu majandusest. Kuna põhjalik majanduskäsitlus ja majanduse põhitegurid juba olid, siis nüüd tuleb juttu eelkõige lihtsamat tüüpi majandusest.
Jutuks tulevad:
1. Majanduse põhinäitajad ja nende tsüklilisus
2. Majanduspoliitika
3. Raha ja pangandus
4. Teaduspõhine majandus
5. Tööturg
6. Sotsiaalne turvalisus

MAJANDUSE TSÜKLILISUS

Finantsturgude suuremaid vigu on vaadata lühiajalisi tsükleid. Päevakauplejad jälgivad minutigraafikut, püüdes tabada tippe ja põhju. Kommertspangad ja kinnisvaraärimehed püüavad ennustada paari-kolme aasta pärast toimuvat, planeerides laenuandmist või elamuehitust. Keskpank vaatab kotkapilguga viie aasta peale ette ja leiab, et selle aja jooksul jääb inflatsioon piisavalt kõrgeks ja eurot veel ei paista. Ja kõik nad räägivad, et majandus on tsükliline ja majandusbuumile võib järgneda pehme või kõva maandumine nii aktsiaturgudel kui ka kinnisvaras, olenevalt kirjutaja ametist ja haridustasemest. Fondihaldurite ja kinnisvaramaaklerite jaoks on praegu tegu ajutise korrektsiooniga, millele järgnevad uued seninägematud kõrgused.
Eesti majanduse buum ja põmm ei sõltu enam kaugeltki meist endist ja valitsuse silmapaistvast tööst, vaid maailmas toimuvatest protsessidest.

Kuid peale lühiajaliste tsüklite on olemas ka pikaajalised. Ja Eesti majanduse buum ja põmm ei sõltu enam kaugeltki meist endist ning valitsuse silmapaistvast tööst, vaid maailmas toimuvatest protsessidest.
Üks esimesi, kes neid tsükleid märkas, oli Vene majandusteadlane Nikolai Kondratjev, kes 1925. aastal ennustas 1930. aastate maailma majanduse depressiooni. Vene teadlase mainimine on praeguses sotsiaalmajanduslikus aegruumis kindlasti poliitiliselt ebakorrektne. Ehk õigustab seda fakt, et Kondratjev saadeti 1930. aastal eraomanduse idee toetamise pärast Gulagi, kus ta peale kaheksa-aastast vangipõlve ja oma teooria ennustuste täitumist 1938. aastal "tänutäheks" suure panuse eest majandusteaduse arengusse maha lasti.
Kondratjev uuris kaht terviklikku ja üht tollal käimasolevat tsüklit. Keskmiselt oli tsükli pikkus 54 aastat, laiades piirides 50-72 aastat. Esimene oli tööstusrevolutsiooni laine, mis kestis aastail 1787-1842. Teine 1843-1897, mille põhjustas raudteede võrgu kiire ekspansioon ja auruenergia kasutuselevõtt. Kui Kondratjev kirjutas raamatut, oli käimas kolmanda laine tõusufaasi lõpp. Selle algusajaks võib lugeda 1897. aastat, kui elektrienergia alustas võidukäiku ja viis Edisoni nime entsüklopeediatesse. Samal ajal hakkas oma elu elama härra Karl Benzi, kelle nime järgi on tulnud sõna "bensiin" ja leiutis, mida nimetame autoks.
Kõik majandustsükli lained algavad äritegevuse laienemisega, millega kasvavad ka ettevõtete kasumid. Järgneb aktsiaturu kasv ja kinnisvara hinna aeglane tõus. Inflatsioon on madal, tehniline innovatsioon kõrge. Laine teises osas saabub langus. Seda tähistab tugev inflatsioon, millega kaasneb intressitaseme tõus ning aktsiaturgude ja ettevõtete kasumite seisak. Kinnisvara hinnakasv jätkub, kuid tooraineid tabab tõeline buum, hoogustub võlgnevuste kasv.
Esimesed kaks osa vältavad u 27 aastat. Väikese ehmatuse järel majandus stabiliseerub, kõik on ikkagi hästi, ettevõtete kasumid kasvavad, tooraineid tabab hinnalangus, aga kinnisvara tõeline buum. Börs läheb maniakaalsesse seisundisse - kõik tahavad tekkivast rikkusest osa saada. See faas (kestab 10-20 aastat) lõpeb ootamatu šokiga. Finantsturgudel käivitub paanika. Ettevõtete kasumid sulavad olematuks, laenuturg kaob. Paanika taba kinnisvaraturgu. Järgneb deflatsioon ja majanduslik depressioon. Raske aeg kestab u 20 aastat. Kogu tsükkel on parasjagu nii pikk, et iga inimpõlv kinnitab, et tema ajal on olud muutunud ja sellist kriis enam tulla ei saa.
Kuid nagu ikka kõigi protsesside puhul on ühe tsükli lõpp teise algus.
Kuigi enamik majandusteadlasi ei taha sest teooriast midagi kuulda, tundub tsüklilisus kestvat siiani. Kolmas laine lõppes 1950. aasta paiku, et anda teed neljandale. Neljandat tsüklit vedas lennunduse areng, millele andis lisajõudu 1940. aastate lõpul valminud esimene arvuti. Infotehnoloogiline revolutsioon võis alata.
Kuigi tsükli üle vaieldakse, võib paika panna järgmised tähised. 1966. aastaks oli lõppenud esimene kiire arengu faas. Algas inflatsiooniline ajastu, mil kukkus kokku Bretton-Woodsi süsteem ja viis USA sisuliselt pankrotti. 1980. aastate algul suutis Reagan (või oli see hoopis tsüklist tingitud ettekirjutatud paratamatus) inflatsiooni peatada ja stabiilsuse taastada. Stabiilne faas sinna kuuluva börsimaania, toorainete ja kulla hinna languse ning kinnisvara hinna kasvuga kestis 2001. aastani.
2001. aastast oleme vähemalt 20 aastat kestvas Kondratjevi tsükli viimases faasis, mida iseloomustavad deflatsioon, kasumite kahanemine, aktsiate langemine, krediidituru kokkuvarisemine, varade hinnalangus, kinnisvarakrahh, kulla hinna plahvatuslik tõus.
Kuigi juba maiad olid teadlikud u 60 aastat kestvatest majandustsüklitest ja tegid tsükli lõpus ettevalmistusi järgmise tsükli jaoks, on praegune maailm valinud teise tee. Keskpangad püüavad neljanda tsükli normaalset toimimist takistada ja alandasid 2001. aastal intresse, lükates kinnisvarahinnad raketina üles. Tulemuseks on krediidituru kriis.

(https://alartamming.blogspot.com)