Linnud Eesti rahvausundis

Lindude rahvapärase liigituse on määranud elukoht, häälitsused, rändeomadused, toitumisviis jms. tegurid. Nii kujuneb eri alustelt üldnimetusi, nagu veelinnud, metsalinnud või soolinnud, rändajad linnud, laululinnud, jne. Rahvapärane linnutund mine näib piirduvat ligikaudu saja liigi või perekonnaga. Pingereas esim ene on meil kägu, järgneb hallvares, kolmandal kohal on pääsuke (suitsu- ja räästapääsuke). Linnunime tuste erinevus peegeldab mõneti liikide levikut (Mäger 1967: 203-206). Kanalistest kui taigavööndi lindudest on eestlaste rahvapärimuses vähem juttu kui soomlastel, ent Euroopa faunistilisele kompleksile iseloomu likud künni- ja hallvares on meil vähem populaarsed kui Lääne-Euroopa rahvastel.
Teatava linnuliigi populaarsust rahvausundis ei määra siiski ei liigi ar vukus ega otsene majanduslik tähtsus, vaid mingid muud tegurid. Linnu sules tiku must või valge värvus on eelduseks, et seda lindu hakatakse pi dama mingil viisil surmaga seoses olevaks (näiteks luiged, must- ja valge-toonekurg, künnivares, kaaren ehk ronk, albinootilised isendid). Linnu häälitsus võib meenutada nuttu või naeru ning selle kuulmist võetakse kui halba või head ennet (näiteks kodukakk, naerukajakas); lindu ennast võidakse mingil põhjusel hakata pidama nõialinnuks (näiteks poolmüütiline lapi kull), fataalseks surmakuulutajaks (kägu). Oleme endid koos teiste soome-ugri rahvastega pidanud veelinnurah vaks. Võibolla on meie kauged esivanemad oma päritolu seostanud met sajärvedel elutseva ning nüüd juba loodusharulduseks jäänud kauriga? Veelindude hulka kuulub ka müütiline ilmal ind, kelle munastLoomislaulus sündisid taevakehad: kuu, päike, tähed.

Lind akkas pesa pesitama,
puuraagu korjama.
Sai sii pesa valmis saanud,
akkas mune munema;
sai niid munad munetud,
akkas poegi auduma;
sai niid pojad audunud.
Akkase neida kasvatama,
kasvatama, kangutama;
sai niid pojad kasvatud,
akkas neida pillama.
Ühe pani päevaks peale ilma,
teise pani kuuks taevudes,
kolmanda kiviks põllu peale.
RKM, Mgn. II 1097c < Tõstamaa khk., Alu k. - H. ja E. Tampere (1965)

Eestlaste nagu teistegi rahvaste uskumustes kasutavad linnud rändel orien teerumiseks Linnuteed ehk Linnurada. Talve veedavad nad surnuteriigis, kust tagasi saabudes toovad kaasa ohtlikku surmahingust. Suuri valgeid kajakaid on peetud meremeeste hingedeks, Toonela lind on samuti luik. Rändlinde on arvatud talvituvat ka vee või maa sees.

Kus linnud talvel on?

Kägu elab siin, ei lähe kusagile. Rääk pugeda maa sisse ja elab siin. Näpid pugevat kõik maa sisse. Koovit olema niimoodi, et talvel pistab omal pea persse ja toit käib ringi. Korbits [metskurvits] olla ka mättas talvel ja peab rammusamaks minema. ERA II 298, 173(1) < Türi khk., Väätsa v., Lõõla k. - R. Viidalepp (1941)

Vanem osa linnu-uskumusi on Euroopa rahvastel küllaltki sarnased ning kuulu vad enam kui ühe rahva suulisesse traditsiooni. Eesti linnufaunas suhteliselt hiliste või tugevalt inimasustusega seotud linnuliikide (näiteks valge-toonekure, kodutuvi, suitsupääsukese) kohta käivas pärimuses on germaani laene enam kui meil juba küttijakultuuris hästi tuntud veelindude kohta (näiteks hanelised, partlased).

Enamik uskumustest linnupesa kohta on tekkelt väga vanad ning väljendavad pieteeti. See tuleb ilmsiks käitumisjuhendites. Neis avaldub püüd vältida hingeõhu, silmavaate, taktiilse või auditi ivse kontakti, elujõudu kandva elundi (hammaste) kaudu inimeselt linnule kanduva väe mõju. Hingeõhu kui hinge substantsi kujutelm avaldub keelus linnupesa peale hingata, konkreetsemalt: linnumunadele ega lin nupoegadele ei tohi oma hingeauru või hingeõhku peale lasta, siis ei tule munadest poegi ega jää pojad elama. Kõige sagedasem on keeld linnupesa juures hambaid näidata, põhjendusega: lind jätab pesa maha; pojad ei kooru; pojad surevad; pojad ei seisa enam pesas; sipelgad tungivad pessa; madu sööb pojad; kull lõhub pesa; mingi loom sööb pojad ära. Koos võivad esineda mõlemad keelud, näiteks peab mokad kinni pitsitama, et hambad välja ei paista ega hingeõhk munade pääle ei lähe. Hammaste näitamise keeld on tuntud maa kagupoolses osas. * Kaart1 Õngele sülitamise kombest lähtudes on ühes tekstis soovitatud hammaste näitamise negati ivset toimet leevendada kolm korda üle pesa sülitamisega, siis kasva vad pojad hästi. Auditiivse kontakti võimaldamise ohtlikkust lindudele väljendab keeld linnupesa leidmisest rääkida: madu sööb pesa tühjaks; pesa saab hukka; röövlinnud lõhuvad pesa. Ka on mainitud, et linnupesa leidmisest ei või rääkida tulihoones, st. hoones, kus on küttekolle. Taktiilse kontakti puhul - linnumunade katsumise või pesa puutumisega oli oht mõjustada ka iseenda käekäiku: jumal karistab; kes pesa puutub, hakkab kogelema; metslinnu munakoore peale astumisel saab jalale paised.

Linnupesa lõhkumist on käsitatud kui eriti suurt eetiliste normide rik kumist: jumal on linnud loonud ja nuhtleb; jumal ei anna andeks; on suur patt; hing läheb põrgu, sest linnud on jumala loomad ja kes neile kurja teeb, seda ei võeta taevasse; pesalõhkujal hakkab linnupesa kurgu alt välja kasvama. Vähemtuntud hoiatused on, et pikne lööb pe salõhkuja maha; silmad jäävad haigeks; kui ta väljas magab, nokivad linnud ta silmad peast; mets hakkab karja vihkama (st. hunt murrab loomi); ei leia kogu elu peavarju ning peab rändama kui linnuke. Omaette rühma moodustavad tagajärjed, mis tabavad pesalõhkuja järglaskonda: lapsed sünnivad tummad; lapsed jäävad vanas eas keeletuks; lapsed sünnivad pimedad; lapsed on rumalad; lapsed surevad; lapsel on sündides nn. linnuviga; lastel on viga mitmeks põlveks - s.o. päritav puue. Uskumist niisuguse põhjusliku seose võimalikkusesse tuleb ette tänapäevalgi, kui jutustatakse memo raate kurttummusest konkreetsetel inimestel, kelle vanemad on arvatavalt linnupo egadel keeli lõiganud.

Meie naabril olid tummad poeg ja tütar, mõlemad jäid tummaks. Ja siis üteldi, et nende vanematest on keegi linnupoegadel keeled suust ära lõiganud. RKM II 395, 458 (10) < Laiuse khk. - M. Hiiemäe (1986)

Linnupesa leidmist peeti hea õnne märgiks, ükskõik kas tegemist oli laululindude või suuremate lindudega, kelle mune veel 20. sajandil rannikualadel toiduks on tarvitatud. Linnumunade söömise kohta öeldi, et ei sööda nende lindude mune, kelle pojad kooruvad sulge deta ning pimedatena. Õpetus pesitseva emaslinnu munemasundimiseks on võtta puupulk (ka: pihlakapulk, millele kolm risti peale on lõigatud) ning munade keskele püsti pista. Lind ei lõpeta munemist enne, kui tikk mu nadega kinni on kaetud. Nii tuli toimida tedre, nurmkana, haha, jt. pesaga.

Selleks et suvel rohkem linnupesi leida, tuli paastumaarjapäeva, 25. III (enam Põhja-Eestis), suure neljapäeva või suure reede (enam Lõuna-Eestis) hommikul nn. linnulaaste väljast tuppa kolde ette tuua. Eritingimusi on ajas (puuhalud või laastud tuli tuua enne päikesetõusu, varahommikul), suuruses (pikad, lühikesed laastud, oksaraod, halud), kohas (metsast, puuriidast), toomise viisis (kolm korda ümber tare joostes, akna kaudu sisse tulles, laast hambus, särgiväel). Suuremad halud või laastud tähendasid suure mate, väiksemad väiksemate lindude pesi, pikad raod võisid tähendada ka usse või kalu. 20. sajandil püsis maagiline menetlus laste poolmängulise ettevõtmisena.

Linnumune või linnupesa on mõnel määral kasutatud ka tõrje- ja ravimenetlustes, näiteks pääsupesaga suitsetades raviti loomahaigust, tedremuna silmapesuvette panemisega arvati näolt te dretähti kaduvat jne.

Kuigi linnud võisid kevadrändelt oma pesitsuskohtadesse saabudes in imestele omamoodi ohtlikud olla, olid nad üksiti rõõmutoojad - ke vadekuulutajad. Kagu-Eesti vanasõna seostab lindude kevadrände al gust tsirgupäevaga (9. märtsil on ortodoksi kirikukalendris 40 märtri-usukannataja päev):Tsirgupäiv, sõs nel likümmend tsirku käändvä suu suvõ poolõ, pää päävä poolõ. (Setu) Sel puhul küpsetati lindude tervituseks 40 kakukest.

Eestlaste rahvapärimuses leidub rikkalikult teateid linnupette võtmisest. Linnupete, linnuiva tähendab toitu või leivapala, mis tuli rändlindude kevadise saabumise ajal süüa hommikul enne majast väljaminekut, sest muidu lind, keda sel kevadel esmakordselt kuuldakse, petab ära. Hiiumaal, mõnevõrra ka naaberaladel oli tuntud vormel: lind situtab ära. Kõige sagedamini on nimetatud, et inimene, kelle lind on ära petnud, kuivab, jääb kõhnaks; on terve aasta haige; tal tuleb suur tõbi; kaotab söögiisu; jõud kaob; nägu hakkab kolletama; pea valutab aasta otsa; saab köha; suu hakkab haisema. Mõnikord on otsesõnu öeldud, et petetu sureb. Juhuslikumat laadi tagajärjed, mille sagedus ei ole nii suur: petetul ei ole õnnelik suvi; pe tetu jääb töödega teistest taha; petetu on laisk; petetu on un ustaja; petetu on näljane; vananeb kiiresti; paised tulevad jalgadele; eksib metsa; saab kogu suve petta; (tüdruk) saab vallaslapse; petetu lööb jalgu vastu kive; põletab end (või oma rõivaid); veristab end.

Petmise mõju arvati kanduvat inimeselt loomadele. Kõige sagedasem on keeld sügisel kariloomi kinni panna, kui nad lauta jäetakse. Keelu põhjendus on, et loomad kuivavad, jäävad lahjaks. Selle keelu kõrval tuleb ette keeldu loomi talitada või hommikul karja lasta: ei ole hea õnn; loomad jäävad kõhnaks; hobused ei kosu; lehma piim on lahja; hunt viib lamba. Pettasaamisest võis ette tulla ka ebaõnne põllutöödel, nimelt adraraua (või raudpuu) katkiminemist kündmisel.

Need tähendused võivad olla esile toodud mistahes linnuliigi puhul. Sageli on siiski lind ning tema kuulmisest saadud tagajärg kuidagi seotud. Ligikaudu pooled teadetest rõhutavad käopette võtmise vajadust; samuti on inimesele raskema mõjuga tagajärgi suhteliselt enam loetletud käo puhul. See on vastavuses käo kui üldtuntud fataalse endelinnu positsiooniga. Sookure petmise puhul on esiplaanil oht saada täisid: keda kurg pettis, sel öeldi täid külge tulevat. Linavästriku kui linaõnne näitaja poolt pettasaamine tähendas, et suvel lina ei kasva, lõokese - hea laulja petmine tähendas hääletuks jäämist, peoleo - linakülviaja näitaja petmine kuulutas ette äpardusi linakasvatuses, jne. Prääksuva häälega lin dudest (part, rukkirääk jt.) pettasaamine tähendas, et petetul on su vel kõht lahti või peeretab ta palju. Kõige kardetavamad olid kägu ja sookurg. Linnuliikide seas, keda pärimusteadetes on nimetatud, domineerivad suuremad linnud: kaur, hani, luik, part, aul, teder, põldvutt, sookurg, rukkirääk, kiivitaja, metstilder, koovitaja, tikutaja, kaelustuvi, kägu, öökull, vainukägu, rähn. Värvulistest on esindatud pääsuke, lõoke, linavästrik, peoleo, kuldnokk, kivitäks, ööbik, metsvint. Aastaläbi kuuldavatest paigalindud est on nimetatud varest ja kaarnat, kes petavad vaid suure reede hommikul (mainitud on veel paastumaarjapäeva, 25. III, suurt neljapäeva, jüripäeva, 23. IV).

Linnupette võtmine on eestlastel üldlevinud komme, mis tegelikust kasu tusest taandus alles 20. saj. lõpul. Rohketest kombekirjeldustest ilmneb, et petmist ei mõistetud kui linnu sihilikku taotlust inimestele halba teha, teda (sõna otseses tähenduses) petta. Ka ei petnud inimene linnupette võtmisega lindu ennast. Linnupette kombe usundiloolise tausta lahtimõtestamisel on mitmed uurijad (eesti ainese põhjal O. Loorits) rõhutanud, et talve teadaolevalt surmariigis veetnud rändlindudelt usuti kanduvat kevadel elavate juurde tagasi siirdumisel surnute hädaohtlikku mõju. Asjaolu, et mõju oli halbatoov ning seda oli vaja vältida, näibki olevat kombe kujunemisel aluseks. Niisiis on linnupette võtmine maagiline toiming, eesmärgiga neutraliseerida linnult inimesele vahendatavat halba mõju (vrd. ka ütlust võeti hingepi det - hinge tugevdust). Leivapalaga, toiduga end tugevdanud, jõudu juurde saanud inimene ei tarvitsenud halba mõju toovat meediat - lindu enam karta, sest ennetava maagiaga oli võõras mõju üle kavaldatud, s.o. petetud. Kui linnupetet võtmata siiski võõra mõjuvõimu alla jäädi, tuli see mõju omakorda üle kanda kasvavale puule. Selleks tuli kolm korda ümber puu kõndides seda hammustada. Põhiosa sellistest õpetustest on seoses käo kuulmisega. Sama tagajärg (inimene kuivab) kanti üle puule. Kuivamist (kui kägu ära petnud) saama teistele ka anda: käi kolm kord ümber puu ja iga kord puud hammastega ammustada, siis jääb see petmine puu külge, inimene siis ei kuiva. (Türi). Mitmel korral on soovitatud kõndida ümber lepa, nimetatud on kaske. Üldiselt pole puuliiki oluliseks peetud. Pärimusteadetes konkreetsete toimingute kohta on kõne all veel pihlakas, kadakas, õunapuu, kreek. Mo ema läin õue ja kuuln kukulinnu kukmist, ta oln söömata, karan kohe ammastega noore õunapuu koorest kinni. õunapuu kuivgi ää. Ta sai oma õnnetuse puul anda. (Hanila). Üksikjuhtudel on märgitud, et puu ei kuivanudki või jäi põdema ning kasvas edasi järgmisel aastal. Paaris kirjelduses on juttu pettasaamisest teel lauakirikusse (seega söömata olles), ta gasiteel näeb puud närinud inimene, et sama puu tüve ümber on end keeranud madu.

Ümber puu võidi kõndida või puud närida ka mingi muu maagiline arv kordi, näiteks üheksa korda. Toimingu mõju on püütud tugevdada sõnadega, öeldes:Kuiva ära! vms., rusikaga vastu puud lüües või kolm korda lepakoort ham mastega lahti tõmmates. Mõnel korral on arvatud abi saavat kukerpalli- laskmisest. Juhuslikku laadi profülaktika hulka kuuluvad võtted asendada linnupette võtmist või seda matkida suutäie vee joom isega, piibu suhupanekuga, isegi oma peeru peosselaskmise ning suhuahmimisega. Ka on nimetatud, et leivaga tuli selja peale rist tõmmata. Piirkonniti tuleb ette soovitust metallraha taskus hoida või enne majast väljaminekut silmad puhtaks pesta, ühel juhul mööndusega, et nägu ei tohi unine olla. See soovitus on seosesse viidav uskumusega: Lind saab siis petta, kui näeb inimest enne kui inimene teda. Siis ta saab inimese üle võimu. (Tartu-Maarja). Valdav osa pärimusteadetest siiski linnu ennetamist sel viisil ei eelda, nii või teisiti lõpeb kokkupuude linnu kuul mise või nägemise näol inimesele halvasti. Väljend lind situtab näib olevat algselt samasuguse tähendusega kui seda on kontakt kuulmise või nägemise kaudu. Arvesse võttes seost elun dhinge kujutelmaga ei ole siin põhimõttelist erinevust. Lindude peatus paikades massilise läbirände puhul ning koloniaalse eluviisiga linnuliikide pesitsusaladel on loogiline, et surmariigi halva mõju edasiandjaks võidakse pidada lindude väljaheiteid.

Eestlaste ja lähemate sugulasrahvaste linnupette-kombe aluseks on peetud ka kriitilist situatsiooni seoses üleminekuga ühest olekust teise (Oinas 1984: 160-161). Signaaliks kriitilise, endas ohte ja halbu kontakte võimaldava ajajärgu saabumisest on rändlindude kohalejõudmine. Aegade jooksul on jäänud kriitilise aja tähenduses domineerima kalen dritähtpäevad, nagu jüripäev jts. Üleminekuajal on es mane kokkupuude linnuga tabu. Kui kokkupuude siiski aset leiab, on inimesel sellest kontaktist saadud halvast mõjust võimalik puhastusriitusega va baneda.

See linnupettekombe seletusversioon sobib põhjendama, miks usuti petta saavat ka kevadel esimest korda kuuldud varsahirnatusest, konnakrooksumisest, adraraua kriiksumisest vastu kivi, lehmakella kõlinast või karjasarve häälest, kui neid esimest korda kuuldi. Eesti pärimuse põhjal otsustades on kombe kujunemise kõige olulisem eeldus siiski see kujutelm, et tegemist on hingelindude saabumisega teispoolsusest. Siit tuleneb ka, et kontakt surmariigist tulnud linnuga mõjustab otseselt inimesi. Eriti ohtlikud on need linnuliigid, kellega surnuteusus seondub rikkalikumalt uskumusi kui teistega (kägu, sookurg).

Kombe väljakujunemist mõjutanud tegureid on veel küttijakultuurist pärit arusaam, et inimene peab ennetama saaklooma, selleks et temast üle olla (Zelenin 1938: 876-877). Kujutlusel kriitilisest ja ohualtist üleminekuajast näib baseeruvat uskumus, et päike resp. päev võib varahommikul linnu ära petta: Linnud pidada ikka enne päikesetõusu üles ärkama, kes peale päikesetõusu veel magab, selle petab päike ära ja see lind ei saa sel päeval lennata, jookseb ainult mööda maad komistades. Kui mõni inimene käies palju komistas, kas purjus peaga või muidu, siis öeldi selle kohta: "Paterdab nagu päevast petetud lind!" (Hageri). Ülekantud tähenduses on petmisekujundit kasu tatud ka muudes seostes, näiteks liig kauaks magama jäänud in imese kohta päev on lapse ära petnud või liig vähese söömise puhul petan nälja ära.

hakk Corvus monedula. Legendist hakkide saamisloo kohta on üksainus üleskirjutus: Kaaren lennanud kraaksudes üle ristil oleva Jeesuse pea. Selle eest, et sa mu surmatundi häirid, öelnud Jee sus, saagu su poegadest hakid, kui sa munemisega hiljaks jääd. Teise üksikteate järgi moondanud nõid pastori hakiks; ka on öeldud, et hakk on varese poolvenda.

Elukoha järgi kirikutornides, mõnevõrd ka vaimuliku rõivast meenutava musta sulestiku tõttu on hakki nimetatud ka kirikuhakiks. Hakkide ilmumist külasse, elumaja lähedusse, häälitsemist ja len damist maja kohal on peetud surmaendeks. Maa kaguosale (Tartu-, Võru- ja Setumaa) need uskumused omased ei ole. Võrreldes *kaarnaga ja *hallvaresega on hakk endelinnuna märksa vähem populaarne.

hallvares Corvus corone. Põhjust, miks varest rahvauskumus tes nõialinnuks või targaks linnuks nimetatakse, on arvatud seisnevat tema ettenägemisvõimes. Ühe teate järgi mõned vanad inimesed ikka rääkisid, et vares polegi lind, vaid nõiutud in imene. (Karja). Läänesaartel keelati varest osatada: kes talle vastu hüüdis, sellele andis lind varesehamba - s.o. topelthamba, või kas vasid osatajal hambad puseriti või kiskus suu kiiva. Varese suust maha kukku nud kondi närimisest arvati koeri hulluks minevat (analoogia rongaga). Põhjust arvati olevat ka selles, et varesed söövad pealenõiutud haigustesse surnud loomade liha. Üksikjuhtudel tuleb ette keeldu varese sulge maast võtta - võtjal jääksid hambad haigeks. Varese laskmist püssiga peeti kas head jahiõnne andvaks või jahiõnne kaotavaks. Kui varesepesa ka lõhutigi, siis poegi piinata ei olnud lubatud. Simunas õeldi, et siis surevad peres kanapojad.

Teiste vareslaste seas on hallvares üldtuntud oraakellind, võrreldes teistega mitmetähenduslikum. Tema kohta tarvitatud peitenimed on suures osas humoristlikud ega väljenda niivõrd respekti nagu ronga puhul. Hal vaendelisuse poolest jääb ta samuti rongale alla. Varese ilmumist on võrreldes ronga ilmumisega eluhoonete lähedusse peetud vähem surma, loomahävingu, ikalduse, sõja endeks ja rohkem äparduse, pahanduse, tüli, halva teate saamise endeks. Kui varest nokka pühkimas nähti, peeti seda nälja-aja endeks. Otsustuste tegemisel jälgiti ka, kuhupoole lind lendab, kuhu näitab ta nokk, kas ta kraaksub paaris- või paarituarv kordi, jm. Mõnel pool peeti tähenduslikuks varese kraaksumist või laulmist - erilist meloodilist häälitsust. See võis tähendada midagi head, või siis vallaslapse sündi. Teekäijale vastusattumist on käsitatud sagedamini halva kui hea endena. Varest laeva mastis, kui ta meloodilist kluuk, kluuk hüüab, on peetud hingelin nuks, kes hoiatab peremehe surmast. Seda on peetud ka laevahuku või siis (hea) kalasaagi endeks. Regivärsilistes rahvalauludes vahendab ta surma- või sõjasõnumit.

Varese poole pöördumisel kasutati samasuguseid sõnu nagu ron gale: Vares, vares, kui sa head tead, siis karju veel, kui halba, siis lehvita tiibu või nokitse varbaid! seejärel jälgiti, mida lind ette võtab.

Kui kevadel ilma linnupetet võtmata, s.o. hommikul ilma söömata välja mindi, oli vareselgi õigus inimest petta, ent ainult teatud päevadel. Nimetatud on paastumaarjapäeva, 25. III, suurt nel japäeva ning suurt reedet, ka jüripäeva, 23. IV. Pettasaamise tulemused on traditsiooniomased: tööd ei edene, petetu kuivab, juhtub midagi halba.

Varese pesaehitust on dateeritud paastumaarjapäevaga: paneb esimese pe sapalgi; muneb esimese muna. Arvati, et kui vares saab kellegi juuksekarva oma pessa viia, saab see inimene peavalu. Üksikteate järgi Viljandist on varese esimene muna valge. Poegade ristimiseks pidi vares tooma mere tagant kivi, mille pärast pessa jättis (analoogia kaarnakiviga). I7

Nii lühi- kui pikaaegsetes ilmaprognoosides on vares märksa popu laarsem kui saatuse-ennetes. Tähenduslikkust on omistatud paljudele käitumisjoontele. Kevade lähedust hinnati selle järgi, mitu korda (1; 2; 3; 4; 5; 6; 7; 8; 9) lind jaksab kraaksuda. Jälgiti, kas lindudel on nokad tuule poole (vihma, ilmamuutuse tunnus) või põhja poole (tuleb külma), kas nad istuvad puu ladvas (külma ilma tunnus), vihtlevad või pesevad (vihmaenne), kõnnivad maas (sula). Rahutut lendu, asukohavahe tust, käratsemist võeti kui ilmamuutuse - saju, sula, tuule, tormi, (harvemini) hea ilma märki. Lõuna-Eestis peeti parajaks kaerakülvi ajaks aega, mil haavalehed puus istuva varese ära katavad. Kui rukkioras põllul jüripäevaks varese ära varjas, arvati, et tuleb hea ruk kisaak.

hangelind - vt. lõoke

harakas Pica pica. Tekkemuistendi järgi on harakas saanud vanakuradi tütrest (ka: nõiast, vanatüdrukust). Et harakal on pikk saba, sugeneb sellest saamisloo täpsustus: harakas on saanud sõrmest või varbast. Üksikteate järgi on harakas kuradi süda. Sel etused haraka pika saba kohta on veel: see on talle jumala poolt määratud peergude näppamise eest; inimesed on talle peerukimbu järele visanud (taha pistnud).

Eraldi tähelepanu väärib ka tekkelugu, milles haraka sünd on seotud nõia või vanakurja hukkamisega. Kristi Salve hinnanguil kuulub muinasjutt tüübinumbriga AT 403 B koos oma seletava lõpuga meie muinasjutuvara kõige huvitavamasse kihistusse. Nimelt ühendab etioloogiline seletus siin eesti ja teiste läänemeresoome rahvaste jutte kaugete Siberi rahvastega (Salve 1992: 86-87). Ühe teisendi järgi va banes peigmees oma mõrsja rivaalist järgmiselt:

... Siis kutsunud ta mõlemad omad naised enese juurde ja öeldnud neile: Kumb enne selle sõrmuse selle lina pealt minu kätte toob, see jääb mulle naiseks!" Naised pannuvad ka kohe plehku, vanapa gana tütar ikka ees. Niipea kui vanapagana tütar sõrmust hakanud ära võtma, kukkunud ta karsumdi körditõrde, ainult suur var vas jäänud välja. Seda nähes, mis sündinud, öelnud sulase tütar: "Suurest varvast, mis väljas on, saagu harakas aiateibasse!" Niiviisi sündinud vanapagana tütre suurest varbast esimene harakas. Pärast seda juhtumist elanud sulase tütar oma mehega õnnelikku elu. Vanapagan pole enam julgenud oma tütreid rikkale mehele tulla kauplema. E 17293/4 < Põltsamaa khk., Vana-Põltsamaa v. - M. Luu (1895)

Välja arvatud maa kaguosas, on harakas uskumustes väga populaarne endelind. Tema ilmumine elamu lähedusse ning häälitsemine kuu lutab külaliste tulekut, annab teada peatselt saabuvast - enamasti halvapools est sõnumist (käsk mõisa ilmuda, kohtuteade, surmasõnum, halvad uudised). Seda välditi sõnadega: Häid sõnumeid, häid sõnumeid, linnuke! või Pipart sulle keele peale! Õnnetused, mille endeks peeti haraka ilmumist elamu juurde (aiateibasse, lävele), on inimese või karilooma surm, tuleõnnetus. Halba püüti ära hoida linnule tuha või savi järeleviskamisega.

hüüp Botaurus stellaris. Muistendi järgi on hüüp saanud Pilaatusest karistuseks selle eest, et ta laskis Jeesuse ära tappa. Hiiumaal on teda nimetatud ka järve vaimuks, kes järve valitseb ja inimese uputab. Seda varjulise eluviisi ning omapärase valju ja kumeda häälitsusega lindu on arvatud häält tegevat või teha saavat vaid nokka mudasse (vee alla) pistes; hääl kuulduvat seitsme versta kaugusele. Linnu häälitsust on iseloomustatud kui üleloomulikule olendile kuuluvat:

Meie küsisime, kes see hüüpli on, vastuseks saime: tsirk (lind), mõni ütles ka, et tont, mida meie, muidugi teada, kõige enam uskusime. Hüüpli hääl kõlab nõnda, kui meie ühe väga suure tühja pudeli sisse nõnda puhkame, et sääl hääl sünnib. See hääl on õige madal, aga siiski nõnda tugev ja lõikavtume, et seitsme versta pääle, kus meie säält järve ja jõe äärest elasime, väga selgesti ära kuuldus, ja kui kalapüügile läksime, siis olime sääl koguni ligidal ja kuulsime seda häält väga selgesti. Hääl on ligidamalt kuuldes nõndamoodi kui siis, kui põrandat mööda ühte rasket asja tõmmata, nõnda et see häält teeb. Iga minuti pärast kõlab hüübi hääl: "Üüp! Üüp! Üüp! Üüp!!" ... Sellega võib ar vata, et koll või soohaldjas, mis koledat häält teeb, muu keegi ei ole kui lind hüüp, hüüpli, jne. ja tema koleda hääle pärast on hakatud teda tondiks ja haldjaks kutsuma ... Pilti olen ma loo dusõpetuse pildi järgi gümnaasiumist üles joonistanud. Ma olen siin teda tindiga mustaks joonistanud, kuna tema suled nõndasugused pruunikad on nagu nurmkanal. E 46031/8 < Võnnu khk. - J. Mootis (1907)

Hüübi hüüd on halvaendeline, kuulutab ette näljaaega, viljaikaldust, loomaõnnetust, sõda. Kuulmata ja nägemata linnu nagu maa alt kostvat häält on seosesse viidud ka I maail masõja tulekuga. Ühe kirjelduse järgi Hiiumaalt tuli teda lasta hõbekuuliga:

Tema häel olli ragin, paukumine, pragin. Tema päed võib kut keerdsarvedega oina päed kujutada. Tema keha olli sinikas veekarva ehk tume porikarva hall. Keha kuju oli kut päratusuurel ussil, tõrrejämedune. Kas temal jalgu oli? Vist mitte! Ta lasti Kodeste järves ristiga höbekuuliga maha, pärast ujusid just kut tõrre- ja riistatükid vee peäl. Oinapäe on harilikult kiikide sügavuse õudsuste tundemärk (seda võiks ehk hüübi kujutusele juhtnööriks võtta). Saareste MK 207 < U. Tikerpuu - Hiiumaa (1916)

kaaren ehk ronk Corvus corax. Eesti rahvausundis on ronk (varasema nimetusega kaaren) deemonlike jõududega seotud lindude seas kõige halvaendelisem ning kardetavam, nimetatud ka surmalinnuks, õnnetuselinnuks või nõiast saadud linnuks. Ronga eufemismid on valgelind, (harvemini) mustlind. Enamus seletusmuistendeid seletab põhjusi, miks kaaren musta värvi on: 1) Kaaren oli ennem valge, kuid jumal tõrvas ta mustaks sellepärast, et kaaren on röövlind; 2) Kaaren oli enne veeuputust valge, kuid lendas Noa laevast välja, jäi raipeid nokkima ning määris end mustaks. Selle eest needis Noa ta ära; 3) Kaaren oli ennem valge kui luik ja ta nimi oli valgelind, kuid ta varastas Jeesuse ristilöömise naela. Selle eest needsid ristilööjad ta mustaks; 4) Jumal määras (pintseldas tõrvaga) kaarna ta laiskuse pärast mustaks; 5) Kaaren laulis aina: Kurat! Kurat, karistuseks muutis jumal ta mustaks; 6) Kaaren määris end mustaks ja püüdis Jeesuse ja ta jüngrite tagant leiba näpata, sepärast määras Jeesus ta alatiseks musta kuube kandma; 7) Kaaren varastas kuningakojast kuldsõrmuse. Karistuseks kastis taevataat ta tõrvapange. Sellest ajast peale on ronk must ja kuulutab õnnetust; 8) Kaaren laskus kaksiti võllapuu peale ning muudeti selle eest mustaks; 9) Kaaren soovis musta kuube ning saigi selle, ent üks sulg jäi valgeks. Ühe jututeisendi järgi saab ronk uuesti valgeks enne viimsetpäeva. Sageli lisandub nen dele süzheedele seletus, et seepärast nimetataksegi ronka valgelinnuks. Rohkem eraldi jutuna, vähem süzhee loogilise jätkuna esineb usku mus kaarna valge sule kohta. Sule ebatavalisust on mitmeti rõhutatud, seal hulgas asukoha järgi: asub südame kohal teiste sulgede all; see on vasaku tiiva kolmas sulg; esimene sulg paremal pool sabas; asub vasaku tiiva all ja seda kannab kaaren poole aasta vanuseni; kaaren poetab hauduma asudes sule pesasse. Õnnesule hankimine on seotud raskustega: kaaren ei taha (ei tohi) seda kellelegi näidata; sööb oma sule enne surma ära; kaaren on nii tark lind, et teab oma surmatunni kolm päeva ette ja neelab valge sule alla; enne kui lind sureb, muutub sulg mustaks; seda sulge on võimalik näha ainult suurel reedel Kristuse surmatunnil. Ühes 1939. a. üles kirjutatud teisendis meenutab informant, et kord nooruses lasknud ta viljapõldu tallavaid ronkasid maha ning otsinud nende suled läbi, valget sulge leidmata. Kuulnud isalt, et lind valge sule enne surma alla neelab, lõiganud ta lindude kõhud lõhki, ent sulg jäänud saamata. Uskumused imeva hendi omadustest on järgmised: inimesele, kel on kaarna valge sulg, ei hakka nõidus peale; saab õnnelikuks; saab nägematuks; saab rikkaks; saab rahapajad (peidetud varandused) kätte; saab teise taskust kõik ära võtta; avab kõik lukud; teab kõik juhtumused ette ära; mõistab kõik keeled; mõistab kõigi lindude keelt; vaenlase kuul ei taba; saab hea jahiõnne (püss tabab alati märki); sulega puutudes või vajutades paranevad kõik haiged kohad; kel sulg rinnataskus, sel ei tule tüli; keegi ei pahanda sule omanikuga; selle sulega kir jutamisel saab kõige parema ja ilusama käekirja.

Pesaehitamise algust on dateeritud küünlapäevaga 2. II: küünlapäeval paneb kaaren esimese pesapalgi, paastumaar japäeval, 25. III (suurel neljapäeval, suurel reedel) ristib lapsi. Varase pesitsemise põhjendused on: poegadest, kelle ristimine hiljemaks jääb, saavad varesed (künnivaresed ehk mustad varesed, hakid, kullid ); kaaren on raipesööja lind, seepärast sööksid hilisema pesitsemise puhul sipelgad ta pojad ära.

Miks kaarnal vara pojad on?

Ükskõrd ühäl ilusäl kevadisõl päiväl korjanud kronk (kaarna) omale kuivõnuid õksi pesä tehä. Sääl nääb, et murelane (sipelgas) ka üht kuiva õksa edäsi kannab. Kronk küsib: "Mis sa sellega tied?" Murelane ütleb: "Sellest tien omale maja." - "No mõni maja ehitajaks, kas sinusugune ka mõne maja tieb!" Murelasel tuld südä täis ja vastand: "Mina võin kaheksa kõrd enesesuurust palki kanda, aga katsu, kas sinä ka jaksad," võttand pahamiälegä ühe õige suure palgi selga ja kandand kodu, aga ise venitand keskpaigast piaaigu puolest, aga sellegiperäst ehitänd omale maja valmis õige suure ja kutsund siis krongi katsuma. Kronk tuld ja im estand murelase tüöd, peräst tahand murelast pilkada ja üöld: "Kas sinu maja ka kõva on?" ja hüpänd murelase pesa päälä, arvand ise: ega sie ei kanna. Aga kui nägi, et murelase pesa ei vajondki, tuli tämäl kade miel, et murelane tämäst suurema pesä ehitäs, ja mõtlõs, kuda murelast tüssädä saaks, aga ei tuld midägi paremat miele, kui võttas hakkas jalgade ja nokaga murelase pesa laiali luopima ja pani ise peräst naurades lendu. Murelane sai sellest nõnda vihasest ja vandus, mitte enne järele jättädä, kui krongid kõik õtsas on, õtsis krongi pesä üles ja tappis kõik pojad vällä. Küll ehitäs kronk omale pesä õige kõrgele puu latva, aga murelane ei jättänd sinnagi rahule, vaid rönis ülesse ja tappas ike pojad vällä. Nüüd pidi krongi sugu üsnä lõppemä. Viimaks tuli veel selle hüvä nõu päälä ja tegi pojad jua sel ajal, kui viel murelane talveund magab, muidu oleks krongi sugu ammugi maa päält õtsas õld. H III 12, 33/5 (9) < Jõhvi khk.- M. M. Eljas (1892)

Kaaren munevat ainult kaks muna, sellepärast on neid linde nii vähe; (Pöide). Nagu *toonekure pesa lõhkumise kohta, kehtib hoiatus: lind toob tuletuki ja paneb maja põlema. Üksikjuhtudel on öeldud, et kui ronga pessa muna asemele kuum kivi panna ja muna ära keeta, siis kes esim esena seda maitseb, saab linnukeele oskuse (analoogia ussikuninga harja söömisega). Poegade ristimiseks toob vanalind kaarnakivi. Peale selle üldtuntud ristimisviisi on mõnel juhul mainitud ristimist vanalindude poolt nokas merest toodud veega või ristimist ühes Eesti jõgedest - Emajões.

Rongale on omistatud teravaid meeli: kuuleb raipe väljaviskamise laudast ka heksa versta kaugusele ära. Ronga sule leidmisel (maast, teelt), on soovitatud see mulda pista, et õnnetust eemal hoida. Keelatud oli rongale vastu hüüda, teda osatada. Nii võis saada ristati hambad, osatajal võis jääda kurk haigeks. Püssiga mahalaskmisest arvati tule vat mingeid õnnetusi majale, hobuste suremist. Runolauludes on kaaren ja vares nagu ka *sinisiibu tsirguke, *toonela lind, surmasõnumi või muu halva sõnumi edasiandja. Rahvauskumustes on ronga (ronkade) lendamist üle elumaja käsitatud kui surmaennet või surmasõnumit. Olenevalt sellest, kas ronk lendas üle elumaja või karjalauda, on ette ar vatud kas inimese või kodulooma peatset surma. Muud tõlgitsused on samuti pea eranditult halvad: tuleb õnnetus, pahandus, tüli, abielurahva lahkuminek, tulekahju, loomakatk, loomakahju. Ühele päritoluseletusele, et ronk on nõialind, vihjab nimetus "karjanõid". Üle karja lendamisele on endelist tähendust omistatud eriti Lõuna-Eestis: see tähendas loomaõnnetust, loomakahju, eriti hundi karjatulekut.

Üldjoontes on häälitsevat ronka peetud ohtlikumaks kui vaikivat. Mõnikord on vahet tehtud, kas häälitsus on kaeblev või kraaksuv ning järsukõlaline, emba-kumba on peetud ohtlikuks või isegi hea edu ja kordamineku märgiks. Ronkade lend ja häälitsemine sõjalaagri kohal oli verise tapluse ettekuulutaja, lend üle põllul töötavate inimeste pidi tooma tüli. Ronkade kaklemist käsitati kui abielupaari lahkumineku, elukaaslase surma, halbade sõnumite, üldse õnnetuse ennet. Teekäijale vastu lendamine oli samuti ebaõnne märk. Soovitatud on koju tagasi pöörduda ja uuesti teekonda alustada, kolm korda sülitada, loit susõnu lugeda. Ülelendu paremalt vasakule on hinnatud enamasti hal vaendelisemaks kui lendu vasakult paremale. Mõnikord on õnnetust ar vatud juhtuvat sealpool, kuhupoole on linnu lennusuund. Kaarna ülelennul tema suust kukkunud raipeluu või liharaasu söömisest arvati koeri ning hunte hulluks minevat.

Erinevaid loitsuvormeleid on rohkem kui ühegi teise linnu puhul. Tüüpilised on: 1) Ütle head, valgelind! 2) Valge lind, kulla lind,/ ütle hüva, pajata paremat,/ sinu pesa poegi täis,/ minu laut lambaid täis! 3) Mine, mine, must linnuke, vii kurja, too head! 4) Kui on head, siis hüüa veel, kui on halba, siis lenda ära! 5) Siit saad soola, mujalt muud (et õnnetust majast eemale hoida) 6) Ronk, ronk, must lind, ära mine üle meie karja, mine üle küla karja, kevadise kitsepoja, talvise tallekese, üle valge pääga vasika! 7) Ptüi, ptüi, kaarna,/ mine papi karja,/ papil palju karja,/ verevid ja kirevid,/ laudatäis lambaid,/ sulutäis suuri tsikku,/ põhutäis põrsid. Karjaste sõimu karja lähedusse ilmunud rongale iseloomustavad nimetused nagu valgelind, viisura jak, ahjuroop, ahjuhark, luuakonts, pastlapaik, söekott, pajalapp jts., millele li sati manitsus: Mine üle küla karja, ära mine üle meie karja.

Samavõrd kirjapanekuid kui kaarna valgest sulest on ka kaarnakivist (arstikivist, põrgukivist, mustast kivist), ent sellele on omistatud kangemat nõiaväge kui sulele. Tüüpiline pärimusteade annab õpetuse imettegeva kivi hankimiseks. Selleks tuleb kaarna pesast munad ära tuua, nad keeta ja tagasi pessa viia. Kaaren toob pesasse erilise kivi, et selle abil munadele elu sisse panna. Kivi tuleb pesast ära tuua. Kivi asukohamäärangud varieeruvad, rõhutatud on kauget ja erilist päritolu: Jordani jõgi, Palestiina, Ararati mägi, Surnumeri, Soomemaa. Nimetatud on ka geograafiliselt määramatuid kohti: kaaren lendab üle kolme kuningriigi; toob kivi oma kuninga juurest; põrgust; kaugelt mere äärest; soojalt maalt; Musta jõe äärest; jooksva vee seest. Iseloomustusi kivi kohta on palju, see on: must; (harvemini) valge; väike; ümarik; auk keskelt läbi; sile; libe; ühest otsast lapik ja rist peal; maa seest tulega üles tulnud kivi; ei võta kastet ega vihma peale. Varianditi on rõhutatud, et kivi kättesaamine on suur õnn: lind kannab kivi kogu aeg tiiva all; kivi tuleb pesast ära tuua nii, et kaaren ei näe; kaaren tuleb surmata, et ta kivi ta gasi ei saaks viia; kaaren peidab kivi lumme ja teeb risti peale, tuues kivi välja vaid poegade ristimise ajaks;pärast poegade ristimist viskab lind kivi pesast välja. Leidub teisendeid, kus kaaren toob kivi nimelt selleks, et poegi ristida, sest muidu saaksid neist varesed või muidu jääksid nad valgeteks. Enne ei andvat vanalind poegadele süüa, kui nad mustaks on ristitud. Poegade ristimise aega on dateeritud paastumaarjapäevaga, 25. III, suure nel japäevaga või suure reedega. Esineb täpsustust, et see toimub enne päikesetõusu, enne kui neile toitu on toodud. Üksikjuhtudel on imekivi toomist omistatud ka varesele.

Loend traditsiooniomastest imevõimetest, mida kaarnakivi omamine annab, on järgmine: kiviga vajutades saab haigeid kohti, paiseid jms. ohutada (ravida), roosihaiguse või ussihammustuse valu leevendada, haigusi arstida; kivi abil saab lapsenututajat ära ajada (s.o. väikelapse nuttu ära võtta); saab loomale nõidusega peale pandud vigu ravida; nõidumist tõrjuda; kivi saab afrodisiakumina tarvitada; kivi abil saab palju õnne; kogu maailma tarkuse; saab teise inimese mõtteid teada; saab lindude keele mõistmise; saab hea hobusteõnne; peidetud varandused ja rahaaugud üles leida; kivi abil kõik uksed lahti teha; kohtus saab õiguse; kellegi viha ei hakka peale; vitsad ei ole valusad. Mõnel juhul on mainitud kaarnakivi nõiavõimega isiku töövahendite seas ning kirjeldatud haiguste ravimist kaarnakiviga (maagiline arv kordi - 2; 3; 7) vajutades; ka anti haigele juua vett, milles oli kaarnakivi hoitud.

kaelushakk - vt. *hakk

kaelustuvi Columba palumbus, ka meigas, melekas. Rahvasuus on kaelustuvi häält seletatud kui kurtmist või kaeblemist. Kaelustu vil olnud varem suur pesakond, ent kavalusega vahetanud vares (varianditi kana) tema suure pesakonna oma poegade vastu ringi. Sellest ajast peale laulab kaelus tuvi:

Kuus, kuus kullast poega,
varesel viis verist väntsa

(vrd. AT 240. "Munade vahetamine").

Oraakellinnuna on kaelustuvi vähepopulaarne. Tema, nagu ka teiste metstu vide ilmumist inimelamu juurde ning innukat häälitsemist hoonete läheduses on peetud surmaendeks. Vt. kodutuvi.

kahjulind (ka kahjurähn, kahjukuulutaja, surmalind, kadelind, loo makutsuja, piibitaja) on väike lind, kelle piiksuvat häälitsust on tõlgitsetud kodulooma või ka inimese surma ettekuulutajaks:

Mees ütel, et lind, väikene lind, tuli akna alla. Ütel, et temaga olnu see lind alati üten, kui ta hagu teinu ja nüüd (enne surma) näi ta, et see lind laulab akna taga. Mina esi ei näinu midagi. RKM II 396, 118 (18) < Võnnu khk., Rasina k. - S. Pent(1986).

Kahjulind on (nagu kägugi) fataalne endelind, pahatahtlikkust pole talle omistatud. Kirjeldustest ilmneb, et kahjulinnuks võidi pidada põhjatihast, porri, väike-kirjurähni või väänkaela (Parus monta nus, Certhia familiaris, Dendrocopus minor, Jynx torquilla)

kajakas Ranna-aladel on kajakaid peetud hukkunud meremeeste vaimudeks. Kui kajakad meresõidu ajal visalt laeval püsivad ega taha lahkuda, on meremeeste arvates ootamas ees midagi halba:

Ka kajakad ei kuuluta hääd, kui nad suurel hulgal taklasis (taglases) istuvad ja igasuguse hirmutamise peale paigale jäävad või kohe tagasi tulevad. Vana merimees arvab neis merimeeste vaime nägevat, ja nimelt hukkunud merimeeste vaime, kes varitsevad peatsete seltsiliste järele. E 84613/4 (4) < Pärnu l.

Üksikjuhtudel on kajakaparvede ilmumist sisemaale peetud samuti surma või laevahuku endeks. Maja kohal või noorpaarile laulatusesõdul vastu lendamine tähendab Saaremaa uskumustes head õnne: Kui laulatama minnes kalakajakas vastu lendis, siis tähendas see noorepaarile õnne. Kui vares lendis, siis õnnetust (Karja).

Ilmaennetes on kajakad rannarahva seas üsna populaarsed. vt kaarti Kui kajakad on madalal, siis tuleb sadu ja tormi. Kui kajakas lendab haruldaselt kõrgelt, nii et vaevalt näha on, siis tuleb kauemaks ajaks ilusat ilma (Haljala). Kajakate rahutu lend ning ilmumine sisemaale tähendab valdavalt tormi, vihma, üldse ilmamuutust. Tagasilend merele on tormi vaibumise enne.

kakk - vt öökull









kiivitaja Vanellus vanellus. Kiivitajaid on arvatud olevat Eestisse ilmunud koos poolakatega (seega 16. sajandil). Poolakad olevat neid kasutanud sõdalaste eest peitu pugenute ülesotsimiseks.

Kiivelennud olid poolakatega seltsis tuln olnd. Kui nad inimest nägevad, siis nad karjuvad nende järele. Ju nad poola lennud olid. Kui paergu karjamaal käid, siis karjub su peale. Siis on kohe teada, et inimene käimas on. ERA II 62,146 (13) < Lääne-Nigula khk, Taebla v, Liidiküla - R. Põldmäe (1933).

Kujutlust on aidanud süveneda selle linnuliigi ründav käitumine pesitsusajal: Kiivitaja on sõdade ajal põgenejatele väga vihatav lind olnud (Äksi). Kiivitaja hüüd inimest märgates olevat Siin üks! või Veel üks! Seosele sõdade, näljaaegade ning surmariigiga vihjavad nimetused, nagu katkukull, poola lind, vaimulind, vaimukukk, vainukana (vrd soome k vainaja - surnu).

Kiiv hüitakse vainukanaks. Teda olla ennemuiste vaenuajal inimeste ülesotsimiseks pruugitud, kui inimesed kuskile ennast ära olla peitnud. Kiiv karjub ühtelugu oma otsimise- ja leidmisesõnu: "Siin üks, siin üks!" E 43004/5 (7) < Pöide khk, Tormimäe k - J. Prooses (1902).

Linnu käitumist iseloomustatakse kui inimvaenulikkuse ja sallimatuse väljendust:
Kiivit ei salli inimest, lend pähä, ku nende raja sisse lääd. Ku tal poja om, sitt pähä, nagu nooli lask. Kiivit om valgetkirja kirivene, seäntse pehme einämä sehen, jõõ ümmer eläs. Kiiviti kisuvä silmä pääst vällä. Miä küll ei tohi minnä, miä pelgä neid linde. AES I < Karksi khk, Ainja - A. Univere (1936).

Kevadehaljuse ning tulevaste saakide ootust väljendavad vanasõnad kiivitaja saabumise kohta (kõrvutavalt veidi hiljem saabuva koovitajaga): kiivit toob kindatäie (sooja), koovit kotitäie; kiivit toob kimbu heina, koovit toob koorma heina; toob paljad kingud (lumemineku aeg); toob kiku leiba. Kui kiivitaja saabub enne koovitajat, tulevat hea vilja-aasta, aga kui koovitaja saabub enne kiivitajat, siis kasvavat suvel hea hein, arvati Viljandimaal. Ki ivitaja hüüdu on peetud ka vihmasaju endeks. Tema omapärase häälitsuse kohta leidub veel seletusmuistend Kihnust:
 Kiivitaja ja lõokesed, 1.6 Mb .au
Üks räästas, kis tuha sies üles kasvan, lendäs ükskord vällä. Sai kiivitigä kokko. Kiivit küsis varsti: "Mis nied inimesed riäkvad omiti neist lindude laulamisest?"
Rästas kostis: "Ei ühtigi. Ööbik saab igas kohtas ki idetud ja lõokõ saab suurõ au sies pietud. Mõnikord nimetäkse mind kua."
Kiivit küsis varsti: "Kas minust räägitä ühtigi?"
"Ei sind nimetätägi!"
Kiivit lendäs üles taeva alla. Akkas ise ennast kiitma: "Kiivikk, kiivikk!" ERA II 58, 691 (9) < Kihnu khk - T. Saar (1932).









kivitäks Oenanthe oenanthe. Kivitäksu munadele on omistatud nahka kahjustavat toimet (tulevad paised, kärnad). Kes tema muna pihku võtab, selle käed lähevad kärna. Muna sisuga kokku puutunud kohale tekib paise. Tähenduslik on ka selle linnu esmakordne nägemine või kuulmine kevadel:

Kui esimest korda nägi varedikku kevade kiviaja pääl tiksumas, siis olid sui paised ümber. Kui varedikk aga lendis, siis pole midagi viga oln karta. Varediku muna koor, mis maas oli, selle pääle pole vein astuda mitte. See tegi jalatalla alla paiseid. Varediku pesale pole tohtin midagi äda teha mitte. Siis tulid paised ümber. Karja khk, Pärsamaa v, Pamma k - O. Grepp (1940).
 Kivitäks, 600 kb .au
Häälitsemise järgi kevadel (maas või kivi otsas, üks või kaks korda järjest) on Lõuna-Eestis otsustatud veel lina- ja vil jasaagi õnnestumist.









kodutuvi Columba livia. Mütoloogilised kujutelmad tuvide kohta seostuvad põhiosas kodutu viga. Need on laenulised ning suhteliselt hilised, levinud enamjaolt Lõuna-Eestis: tuvi on jumala peni; tuvi on patt tappa; tuvi on vaga lind, kelle liha ei tohi süüa; on hea, kui majas elutseb tuvi. Sporaadiliselt tuleb ette uskumust, et hoonesse, kus kodutuvid pesitsevad, pikne ei löö.

Tuvist kui õnnelinnust on teateid õpilasfolkloorist: kui tuvi lendab vastu akent, toob õnne, valge tuvi nägemine kuulutab õnne, tuvi katusel tähendab, et päev on edukas. Tiirleva tuvi nägemine tähendab kirja saamist. Kui näeb tuvikest mitu korda sama maja ümber tiirlevat, siis saab kirja (Pärnu l).

20. sajandi kultuuripildis on tuvid armastuse sümbol, eriti piltpostkaartidel. Kodutuvide nägemisel endid pesemas arvati peagi vihma tulevat. Nii metsas elutsevate tuviliikide kui kodutuvide äkilise ilmumise puhul maja juurde arvati järgnevat majaelaniku surma.

kotkas - vt kull









kull Nii kotka, hauka, pistriku kui *öökulli (kaku) kohta kehtib ühine nimetus kull. Leg endi järgi on Juudas või kurat loonud teiste kurjade olendite seas ka kulli. Muistendeis võib kull olla üks metshaldja või kuradi esine miskujusid. Näiteks ilmub kütile lõkketule äärde kull ja muutub inimeseks, kellest hõbekuuliga laskmisel jääb järgi vaid sinist suitsu. Üleloomulike olendite hulka kuulub ka teisi linde taga kihutav *nõiakull või lapikull. Runolauludes on kull (kotkas) noormehe sünonüüm.

Mitmete rahvauskumuste lähtealuseks on kulliliste murdjaloomus.Kokkupuute vältimiseks nendega tuli hoiduda kulli nime nimetamast: Kui kulli sööma-ajal nimetad, siis teeb see kanadele ja teistele väikstele lin dudele paha. Juhtub, et nendest sööma-ajal jutt tuleb, siis tuleb küll jutusta, aga mitte nimeta. - Räägi meest, aga ära nimeta. EKS 4º5, 359 (5) < Karja khk). Ühe teate järgi on kullil teatavatel tingi mustel õigus oma saagile: Iga kulli järele peab alati tingimata üks väike lind lendama. Kui kull ei peaks kolmel päeval saaki leidma, siis peab ta selle väikese linnu ära sööma. Enne kolme päeva ei ole kullil õigust seda pisikest lindu puutuda. Sellepärast lendavadki kulli järele alati linnud. E 46099 (4) < Simuna khk - V. Rosenstrauch (1907)

Arvati, et kui kulli püssist lasta ja ta jääb ellu, saab sellest pärast suur murdja. Kulliks muutuma ning pisikesi linde murdma pidi suvel pärast kukkumiseaja lõppu ka kägu . Kui sooviti tigedaid mesilasi, kes teiste mesilasperede mett rööviksid, tuli nad kevadel lasta läbi kulli kõri minna. Mahalastud kullilisi nagu *kakkegi on löödud laiali tiibadega loomalauda või hobusetalli ukse kohale või seinale. See pidi kaitsma painaja vastu. vt kaarti

Olen mõneski kohas Eestis käinud ja peaaegu igal pool näinud lautade, tallide uste kohal kulli ehk kotka naelutatud olevat. See kinninaelutatud kull ehk kotkas on selleks uksele pandud, et nõidust ega luupainet loomade kallale lauta ei pääseks. E X 35 (169) < M.J.Eisen.

Teadetes on märgitud, et niisugust tõrjeviisi kasutati mõisates. Eestlastest mõisatööliste vahendusel levis see ka taluperedesse. Võtteid kanakulli tõrjumiseks talu juurest: vana luud või viht aiateibasse panna; kiviga või rapekondiga järele visata; paljast tagu mikku näidata. Keelatud oli kulli nimetamine söögilauas (tuli öelda näiteks: Mets võttis kana!), õuel kõndimine kirves õlal. Loitsusõnad kulli tõrjumiseks on: Kull, kull, kanavaras, pesa põleb, pojad sees!, Kull, kull, kanavaras, üle aia utevaras, meie mamma niidivaras!. Mõnevõrra on uskumusi inimsaatuse ettearvamisega: kotka tiirlemine sõjamehe pea kohal kuulutab võitu, teekäija pea kohal hädaohtu, karjumine teatab sur masõnumi saamist või vallaslapse sündi.








käbilind Loxia. Põhja-Eestist on pärit mõned legendinoteeringud, et käbilind ehk ristnokk on oma nokapooled risti asetuvateks painutanud Jeesuse ristipuust naelu välja kiskudes ja tema laip ei mädane.
 Käbilind, 420 kb .au

Parv ristnokalindusid olla Kolgata mäel kibuvitsa okkad Jeesuse pääst välja nokkinud. Tahtnud ka ristinaelu, millega Jeesus ristile löödud, välja kiskuda, pole jõudnud, nokk paindunud ris tikujuliseks. Sellest saanud linnud ristnoka nime; nende surnukehad ei pidavat mädanema. E 46896/7 (2) < Palamuse khk - H. Karu (1909).






kägu Cuculus canorus. Teiste linnuliikidega võrreldes on kägu eesti rahvausundis kõige popu laarsem lind. Kujutlus elu järjepidevusest inimhinge siirdumisega teise olend isse on esindatud rohkem kui sajas käo tekkeloo kirjapanekus nii runolaulu ku jul (laulutüüp "Vaeslaps käoks") kui muinasjutuna (AT 720).

Ka ühe vana jutu riismetest sain ma järgmise lou kätte, kudas kägu sündinud. Minu vanaema rääkis seda nõnda:
Ükskord kosis noorepäraline leskmees omale teise naise. See oli tige ega sallinud oma mehe tütart, kes esimesest naisest oli sündinud, sest et see virk ja viisakas ja väga ilus oli, kuna ta oma tütar inetu ja laisk oli. Nüüd hakkas ta kasutütart vihkama ja hellitas igapidi oma tütart. Kasutütar pidi kõik rasked tööd ära tegema ja selle tänupalgaks sai ta kurjaste tapelda ja mõnikord ka malka, aga ta oma tütar viitis vedeldes aega.
Kord saatis ema mõlemad tütred jõe äärest vett tooma. Oma tütrele andis ta ühe kindla karbi veenõuks ja ka sutütrele sõela. Mõlemad pidivad vett tooma, aga kasutütre veenõu ei pidanud vett. Ta oli nüüd õieti hädas ja tea dis: kui ta kauaks jääb ehk ilma veeta tagasi lähäb, siis saab ta jällegi vitsu. Aga üks veike lind õpetas teda, see laulis puu ot sas: "Heida liiva, heida liiva!" Vaenelaps mõistis seda ja viskas liiva sõela sisse. Liiv ummistas sõela ära ja sõel jäi veepidavaks. Vaenelaps viis küll vee tuppa, aga sai siiski kasuema käest kurjaste tapelda, et ta kauaks jäänud.
Sagedaste valas ka vaenelaps valupisaraid, aga ta täitis ka kõik, mis teda teha kästi. Sellega läks ta kõige meelest armsaks ja kõik kiitsivad teda, kuna nad teist laitsivad. Selle üle vihastas ema ja kat sus, kudas ta oma tütar üksi jääks ja kasutütre koguni eest ära saaks saata. Selle nõu saatis ta kavalalt korda.
Ta seadis ühe raske kirstu kaane üles ja saatis kasutütre selle kirstu seest ühte veikest asja ära tooma. Kirstu põhjast asja võttes kukkus õrnalt üles seatud kaan maha ja lõi vaese lapse surnuks. Tüki aja pärast läks ema vaatama, mis tütar nii kaua seal peaks tegema ja nägi, mis seal oli sündinud. Kui ta nägi, et kasutütar juba otsa saanud, siis ütles ta: "Näe, kus ta mait otsa saanud!" Pärast seda olnud kaua aega hääl kirstu sees kuulda: "Kukku, kukku."
Isa võttis oma lapse luud ja mähkis halli rätiku sisse ja viis nad metsa puukännu otsa. Sagedaste käis isa veel oma lapse luid vaatamas. Viimati märkas ta, et luud olivad kokku kasunud ja ka hall rätik luude külgi kinni kasunud, mis aegamööda sulgedeks muutis. Nüüd hakkas ka lind lendama ja laulis vahet pidamata: "Kukku, kukku!" Ta lendas ka kodu tagasi ja laulis ka maja katuseharja peal: "Kukku, kukku!" Siis kutsus ta lauldes ka oma õe välja: "Kukku, kukku, tule välja, mu õeke!" Kui õde välja tuli, siis kinkis ta õele kuldsõrmuse. Siis laulis ta edasi: "Kukku, kukku, tule välja, mu isake!" ja isale kinkis ta kuldvöö mälestuseks. Veel laulis ta: "Kukku, kukku, tule välja, mu emake!" Aga emale viskas ta raske kivi kaela. Peale selle lendas ta lauldes metsa, kus ka tänapäevani kukulinnu korter on. Et vana jutu järele kägu inimese sugust on, sellepärast ei lasta ka teda püssiga ja kui ta õue laulma tuleb, siis arvatakse, et ta kellegile inimesele õnnetust kuulutada. H III 5, 413/6 <Vändra khk - J. Erm (1888).

Proosavormis tekstidele on omane kirjeldus, et vaeslapse luudele kasvasid liha ja suled peale, nii sündis kägu. Siia liitub uskumusi: sellepärast en nustabki käokukkumine maja juures surma, sellepärast polegi tal kodu, sellepärast ei tohi teda tappa jne. Põhjendus ei tarvitse olla esitatud muinasjutuna, vaid seda mainitakse napisõnalise mööndusena: kägu on saanud vaeslapse sõrmeluust, inimese (vaeslapse) südamest, hallist pearätist. Muinasjutule liituv või omaette esitatav regilaul kujutab endast tekkeloo ümberjutustust, nüüd juba käo enda lauluna, kusjuures iga värsi lõpul kordub tema häälitsust imiteeriv "kukku".

Kissi sinu ära tappis, kukku, kukku? Ema minu ära tappis, kukku, kukku. Kissi sinu maha mattis, kukku, kukku? Isa minu maha mattis, kukku, kukku. Kissi sinu vere jõi, kukku, kukku? Veli minu vere jõi, kukku, kukku. Kissi sinu luud korjas, kukku, kukku? Sõsar minu luud korjas, kukku, kukku, sidus siidi rätti sisse, kukku, kukku, vei metsa kannu otsa, kukku, kukku, sealt mina käuks sain, kukku, kukku.

Läksin koju kukkumaie, kukku, kukku, kuuse otsa kukkumaie, kukku, kukku. Tule,ema, tunne tütart, kukku, kukku. Tuli ema, ei tunnud tütart, kukku, kukku. Tule, isa, tunne tütart, kukku, kukku. Tuli isa, tundis tütart, kukku, kukku. Tule, vend, tunne sõsart, kukku, kukku. Tuli vend, tundis sõsart, kukku, kukku. Tule, sõsar, tunne sõsart, kukku, kukku. Tuli sõsar, tundis sõsart, kukku, kukku.

Isale said ilusad hobused, kukku, kukku, vennale said veduhärjad, kukku, kukku, sõsaralle said siidisukkad, kukku, kukku, emale sai veskikivi, kukku, kukku, kaela peale veeretud, kukku, kukku. H II 28, 916/7 (1) <Maarja-Magdaleena khk - A. Vuks (1890).

Lutsi eestlastel on kolm käo tekkeversiooni.

1. Tüdrukut ahvatles kurat, kelle käest vend tütarlapse ära päästis. Nutva tütarlapse pani jumal käoks kukkuma.
2. Vend tahtis õega abielluda ning tütarlaps vastas, et pigem lendab käona metsa.
3. Ema needis ära võtme kaotanud tütre, sestsaadik kukub see käona. - Niisiis on kägu siingi saanud tütarlapsest (neiust) ja otse loomulik, et regilauludes on kägu neiu sünonüüm.

Käo pesaparasitismi on seletatud kui jumala karistust linnu pretensioonikuse või laiskuse eest. Varasemad kirjapanekud käo pesa kohta väljendavad uskumusi, et selle linnu pesa leidmine toob leidjale õnnetust või jääb ta pimedaks. Hilisemates kirjapanekutes 20. sajandist on enam taunitud käo häbematust j a laiskust ning kirjeldatud käopaari võtteid teiste lindude pesa kasutamisels: isaslind annab hüüdega "kuk-kukku" märku, et on pesa leidnud: Isakägu kukub ja mielitab veike linnu oma kallale, siis emakägu muneb kiirest oma muna veike linnu pesa [pessa] ja ise viel naerab (Iisaku).

Käopoegade toitjat nimetatakse käo sulaseks või käo naiseks. Rahvasuus on kõige sagedamini selles rollis arvatud olevat linavästrikut. Ametlik linnunimetus köosulane kuulub linnuliigile Hippolais icterina. Käo sulane või naine pole ainult ta poegade toitja. Kui kägu suvel odrapeade loomise aegu enam ei laulnud, öeldi, et käole läheb odraokas kurku ning ta muutub kulliks, keda sulane või naine ta lennul saadab. Kägu munep oma muna tõsõ pessä, kos pesäomanik näist poja vällä aud [haub]. Kui nä suurembas ommava saanu, lindava pesäst vällä. Näide audja [hauduja] lindab ütele näist järgi, et tedä tagasi kutsu. Kägu ei tulõ. Tsirk lindab timägä üten ja jääp tälle sulases. Sügise süüp kägu oma sulasõ ärä. H III 10, 249 (8) < Kambja khk, Krüüneri v. - J. Siimus (1888).

Talvel kägu ära ei rändavat, vaid murdvat väikesi linde. Lõuna-Eestis on käole omistatud isegi kanade murdmist. Setumaa usku muste järgi talvitub kägu puuõõnes, kuid välja tuleb ja kukkuma hakkab jüripäevast.

Käo kui endelinnu kuulsus on aina seotud tema häälitsemisega. Õnnetuks linnuks või surmalinnuks on teda nimetatud mitte silmas pi dades tekkelugu, vaid et ta eluhoonete lähedusse kukkuma tulles teatab kellegi surmast. Memoraadid sellistest juhtumistest, mil kägu ilmus aeda, õunapuusse, ukselävele, aiateibasse, katusele vm. kui fataalne en delind, ringlevad tänapäevalgi.

Kui kägu tulep kodo ja kuugup, kui kuugup suu õkva õue poole, siis tulep surnu, aga kui kuugup suu mõtsa poole, siis tulep kahju: kas loom saap otsa või tulekahju, või varastadas, või murrat jalaluu. Ma talitasi sigalan, kägu tulli ja kuukus, enne olli õue, pärastpoole mõtsa poole. Ma mõtlesin, et mida... Ei olnudki palju aiga, hobene läts lõhkuma. Ma kukkusin maha, jalg jäi vankri vahele, väänas jalga, ja luu lõhki. Enne kui väimees poi hinda [poos enda], kuuk kolm korda. Ma ütli talle: "Mis sa kuugut, ma kuule küll!" - Ma mõtli, et ta minnu kuugup, aga väimees poi hinda varsti är. RKM II 346, 627/8 (12) < Rõuge khk, Põru k - K. Salve (1977).

Kägu maja juures võib olla veel raske haiguse, karilooma hukkumise, tulekahju, üldse õnnetuse, pahanduse, tüli, nälja, viljaikal duse etteteatajaks. Üksikjuhtudel on püütud halba ära hoida linnu minemaajamisega, ent tappa teda ei tohtinud. Käo tapmise (püssiga laskmise) keelu motiveeringud vihjavad tekkemuistendile või selle teo tagajärgedele: tapja hakkaks kuivama, tema parim hobune sureks. Mõnikord on silmas peetud, kuhupoole näitab linnu nokk (elamu või lauda poole), jälgitud, kuhu lendab, loendatud, mitu korda kukub (enamasti kolm korda). Karjalapsi keelati käole vastu hüüda, teda petta, narrida, osatada. Põhjendused: narrijale imeb end külge käopuuk [metspuuk]; tal kasvavad puseriti hambad; saab teises ilmas käoks; pole õnne; kägu hakkab verd sülitama.
 Kägu, 610 kb .au
Kevadel esmakordselt kägu kuuldes loendati, mitu korda kägu hüüab. Mõnel pool on peetud vajalikuks sõnalist pöördumist: Kuku, kuku, käokene, kullakene, nii mitu korda, kui mitu aastat ma elan või mitu aastat on pulmadeni ning seejärel asuti aastaid loendama. Kukkumise aja järgi otsustati, mida eelolev aasta toob: hommikul - hoolt, lõuna ajal - leina, õhtul - õnne. Lisandub analoogiaid: kel raha taskus, sel on kogu aasta palju raha; taskus tuleb münte kõlistada, et raha jätkuks; kui kägu kukub mere pool, saab head kalasaaki. Läänesaartel jälgiti, kas kägu kukub ees- või tagapool, vasakul või paremal. Tähendused varieeruvad: suvel metsas karja otsides leiad need hõlpsasti (või raskustega); sinust räägitakse head (halba); ees ootab hea (või halb) õnn, ebaõnn ootab ees (või on juba seljataga). Kagu-Eestis Vene- ja Lätimaa piirialadel tuli unest lahti saamiseks kolm ringi ümber selle puu joosta, mille otsas kägu kukub, nii et lind ei märka. Teine võimalus on nii toimides tulevast ennustada selle järgi, kui kiiresti ja kuhupoole kägu ära lendab:

Puud, kus kägu kevadel kukub, piirigu [piiraku] õnneotsija üheksa korda vastupäeva ümber, plaksutagu siis käsa. Kuh upoole nüid kägu lendab, sealtpoolt saate naese ehk lähete sen napoole mehele. Ei lenda aga kägu kohe ära, peate veel kaua abieluõnne ootama. E 1178 (30) < Põlva khk, Navi k. - J. Melzov (?).

Käost kardeti rohkem kui ühestki teisest linnust, et ta inimese ära petab, kui see linnupetet võtmata, s.o. söömata välja läheb ja kevadel esimest korda kägu kuuleb. Petetule tähendas see kuivamist, kõhnumist, haigust, jõuetust, kurtumist, surma. Mainitud on veel laisaksjäämist, unisust eeloleval aastal, mahajäämist töös, tuleõnnetust, peavalu, söögiisu kadumist, suu haisemist (Võrumaa), metspuukide külgetulekut (Vaivara), enda põletamist, täide saamist, adra raudpuu või künnipuu kat kiminekut, eksimist (ka moraalireeglite vastu), pettasaamist (ka armuasjades). Petetu ei tohtinud sügisel pärast viimast karjapäeva loomi laudas kinni või kütkesse panna, et kari ei kurtuks. Petmise halb mõju tuli kas vavale puule üle kanda kolm (ka: 7, 9) korda ümber puu kõndides ja seda närides, et inimese asemel kuivaks puu. Üksikjuhtudel on nimetatud puuliik: lepp, pihlakas, kask, kadakas, õunapuu. Leidub kirjeldusi, et nii toimiti ja puu kuivaski tegelikult.

Kui kukulind kevade ära situb, siis jääb see sui aigeks. Kui kukulindu kuuled ja põle söönd mette, siis ammusta toore puu sisse, siis sulle ei mõju, aga puu lehed kuivavad ära. Mo ema oli am mustand pihla sisse, ei lehed põle tal suuremaks kasvand kui kevade olid. Teise aasta akand jälle uuesti kasvama. ERA II 189, 271 (35) < Pühalepa khk ja v, Palade k - E. Ennist (1938)

Käo saabumine vara (3, 5, 9 päeva enne jüripäeva) on külma kevade enne. Jälgitud on käo saabumise ja teiste fenoloo giliste orientiiride samaaegsust. Kui mets oli raagus, arvati tulevat hea vilja-aasta, kui lehes, siis leiva-, leina või ka nälja-aasta. On ka muid sõnaalguse häälikuanaloogiast lähtuvaid, mõneti juhuslikke seletusi. Soodus viljakülvi (oder, hernes) aeg on siis, kui käod võidu kuku vad. Käo "kogelemine" on enamasti vihmaenne. Käolaulu lõppu suvel on arvestatud jaanipäeva, peetripäeva (29. juuni) ning heinamaarjapäeva (2. juuli) järgi. Kui kägu kaua pärast neid tärmineid kukub, tuleb soe ja pikk sügis, külm ei võta vilja.







künnivares Corvus frugile gus. Seletusmuistendi järgi saavad mustadeks varesteks või *hakkideks need ronga pojad, keda vana ronk suurel reedel enne päikesetõusu ristida ei jõua. Ronk pidavat oma pojad enne päeva Emajões ära ristima, muidu jäävad musteks varesteks. Nüüdisaja rongad seda kommet vist ei tea, ega muidu neid muste varesid nii palju ei oleks ja ronke ei kuule-näe ühtegi enam. ERA II 121, 131 (15) < Karksi khk - M. Sarv (1935-1936).
Lutsi eestlastelt pärit versiooonis määras jumal mustaksmäärdunud varese alatiseks musta kuube kandma.
 Künnivaresed Toomel, 790 kb .au
Kuna künnivares on Eestis piirkonniti levinud ning kultuurmaistute lind, peeti teda võõralt maalt tulnuks (näiteks Kuramaalt tulnud vare sed) või mõisnike poolt tooduks (nimetused: saksamaa vares, vene vares, india vares). Musta värvi poolest ning sarnasuse tõttu halvaendeliste vareslaste ronga, kaelushaki ja hallvaresega on ka künnivarest nimetatud surmalinnuks. Üksikteates Martnast tuli musta varese verega määrida nurmkanale välja pandud püüniseid, et hõlpsamini saaki saada.








laanepüü Tetrastes bonasia. Jahimeeste uskumuse järgi saab laanepüüd lasta tingimusel, et jahimees näeb lindu enne, kui lind teda näeb. Siis jääb lind paigale. Kui laanepüü jahimeest esimesena näeb, siis lendab lind kohe ära, püss ei taba.

lapi kull - vt nõiakull

metsvint - vt lepalind

must vares - vt künnivares








lepalind. Lepalinnuks on nimetatud metsvinti, ka aedlepalindu, punarinda jt. punaka sulestikuga värvulisi. Nii linnunimetus lepalind kui punaka puiduga puuliik lepp lähtuvad ühisest läänemeresoome sõnatüvest, mis tähendab verd. Legendis on punane värvus saadud heateo eest Kristuse ristil.

Miks lepalinnul kurgualune punane.
Kui Jeesus risti peal rippus, siis üks väike hall lind tahtis teda sealt päästa. Ta katsunud naelu välla koukida, siis veri tilkunud talle kurgu alla ja ta kurgualune jäi sestsaadiks punaseks. Teda hüütakse lepalind. ERA II, 626 (49) < Rapla khk Kabala v Pühatu k - E. Poom (1938).

Usuti, et lehm hakkab verd lüpsma (kusema), kui lepalind tema kõhu alt läbi lendab. Sama on arvatud *pääsukese lendamisest. Hiiumaa uskumus on, et lehm haigestub "punasesse", kui lepalinnu pesa peale astub või kui karjalapsed selle linnu pesa lõhuvad. Haige looma raviks on oluline lepapuud kasutada: haigest udarast piima lüpsta kolme maassepistetud lepatiku peale; kolm lepakoore tükki ternespiima keetmise ajal piima sisse poetada; lehma uriiniloigu ümber oksi pista ning raudkivi keskele asetada.
linavästrik Motacilla alba on linaõnne näitaja. Kehtib analoogiaprintsiip: kui teda kevadel lennul, puus, katusel, aia peal nähakse, kasvab hea lina, kui maas, siis lühike. Ka: kivi peal, siis pikk lina. Uskumuse järgi polnud linaõnne ka sellel, kes kevade hommikul *linnupetet pole võtnud ning söömata välja läks ning linalinnust "petetud" sai. Mõnel pool arvati, et kui linavästrik ilmub põllule või aeda seemne külvamise ajal tähendas, et ei lähe seeme kasvama. Üksikteated: lennus -süda rahul, hea õnn, maas - halb, süda kogu suve rahutu; nägija lööb suvel varbaid vastu kivi.

Linavästriku saabumist on ühte viidud jääminekuga veekogudel: linavästrik tallab, sõtkub (jalgadega), lõhub, põrutab (sabaga) jää katki.

Koos *kurega rändelendu tegevatest väikelindudest on kõige sagedamini nimetatud linavästrikut: tuleb kure tiiva peal, tiiva all, saba peal, jala peal, kanna peal, sulgede sees.

luik Muistendi järgi olnud üleni valge luik kunagi must, kuid ta sulestikus olevat veel alles üks must sulg, mille ta enne oma surma ära sööb. Oma kaasale olevat luik truu, kui see surmata, kukutavat ta end surnuks. Enne surma luik laulvat ning kes seda kuuleb, sureb varsti. Luige peale ei hakkavat püssikuul.

Luigeparve ülelendu kevadrändel on *sookurgedega võrreldes vähem ohustavaks peetud: "Kured kuulda, haned näha, luiged üle lugeda." Käitumisjuhend on samasugune nagu teiste suurte korrapärases parves lendavate rändlindude puhul: keelatud on näpuga näidata, see eksitaks neid. *Eksitamine toimub samade sõnadega mis sookure puhul: "Eksige, eksige!" või "Segapudru, segapudru!" Loendades, kas linde on paaris või paaritu arv, saab loendaja teada, kas ta endale sel aastal paarilise leiab. Usuti, et kes hommikul *linnupetet võtmata, s.o. söömata välja läheb ja esimest korda luikesid kuuldes niimoodi petetud saab, sel ei ole reisil ega teekonnal õnne. Luigeparvede saabumise aja järgi mererannikule arvestati jäämineku aega: "luigesitt peab kuu aega jää peal seisma." Madal lend tähendas, et kala püsib rohkem madalas vees. Sügisene kõrge ülelend on sügava lume, sooja talve enne, madal ülelend vähese lume, sooja talve enne. Sügisränne on märk peatsest lume mahatulekust.

Regilauludes on luik nagu paljud teised *linnud neiu sünonüüm. Epiteet luigeluust (laeva või lootsiku kohta) iseloomustab regilaulus eriti head sõiduvahendit (Laulutüüp "Luust laev").
lõoke Lääne-eestilise levikuga tekkemuistendi järgi hakanud jumal ja *kurat linde looma. Jumala loodud lind tõusis õhku ja sai lõokeseks, kuradi loodu kukkus maha ning sellest sai *kärnkonn. Teise versiooni järgi näinud kurat jumala loodud lõokest ning püüdnud savist samuti lõokest teha, kuid sellest saanud kärnkonn.

Rahvauskumustes on lõoke talvel valge ning talvitub metsas või hange all. Talvelõokesteks ~ talvisteks lõokesteks on siin peetud talikülalisi tsiitsitajalaste (vt. Emberizidae) sugukonnast - valgevärvilist hangelindu Plectrophenax nivalis ja keltsalindu Calcarius lapponicus. Nende varajast ilmumist (kevadtalvel) on peetud pika ja külma kevade endeks. Nimetus "lõokesetali" märgib külmaperioodi pärast seda kui esimesi lõokesi juba nähtud oli. Jälgiti, millal lõokesed halliks muutuvad - siis oli oodata peatset lume sulamist ning kevade saabumist. Lääne-Eestist on esimest saabumist dateeritud madisepäevaga 24. II: "Lõokese keel lõigatakse lahti"; "lõokesesitt hange peal." Külma kevade enne oli lõokeste ilmumise küünlakuul, enne paastumaarjapäeva 25. III või noore kuuga.
 Kiivitaja ja lõokesed, 1.6 Mb .au
Lõolaulu esimese kuulmisega seostub mõningaid uskumusi: hommikupoolel kuulmine toob rõõmu, õhtupool - kurbust eelolevald suveks; kui lõolaulu kuuldakse ilma et lindu nähtaks, seal (talus, külas) väsivad suvel hobused, lõolaulu kuuldes tuleb kukerpalli visata (või pikali heita), siis ei valuta suvel selg. Üksikteade lõolaulu lõppemise kohta kesksuvel: lõol läheb linaluu kurku.

Uskumused pesa kohta on vähetuntud. Kui lõopesasse tikk pista, "muneb kasvõi enese lõhki," et tikk kaetud saaks. Head lauluhäält arvati saavat linnumunade joomisest. Sellel, kes ilma *linnupetet võtmata, s.o. söömata kevadel hommikul välja läks ja esimest korda lõolaulu kuulis, oli üks võimalikke "pettasaamise" tagajärgi lauluhääle kaotamine.

metsis Tetrao urogallus. Metsis on muistendites üks metshaldja, demoniseerunud metsavaimu või kuradi ilmumiskujusid, ilmutades end enamasti kütile öösel lõkke ääres või päevasel jahiretkel. Näide: Kütt püüab laulvat metsiskukke (isametsist) edutult maha lasta. Kui ta oma püssi leivaraasudega laadib, on metsis äkki kadunud. Kütt kuuleb naisehäält ülevat, et vigasekslaskimise eest ei pea tal kunagi enam linnujahil õnne olema.

Kevadisel metsise- või *tedrejahil, mis eeldab öösel metsas viibimist, on aset leidnud paljud kogetud kohtumised üleloomulike olenditega.

metskurvits Scolopax rusticola. Rahvauskumuse järgi arvati metskurvitsaid mätaste all talvituvat. Üksikteadetest ilmneb, et metskurvits pidi kevadel tagaotsast maitsvar piima - maaõli (-nestet) täis olema. Tema mängulennul kostvat häält arvati tulevat tagaotsast.

nepp - vt. metskurvits
lapi kull - vt nõiakull

nõiakull, ka lapi kull. Müütiline olend, keda nähti suure kulli näol linde (tetresid, nurmkanu, vareseid) taga ajamas. Seletusversioonid päritolu kohta on Põhja-Eestist:

1. Lapimaalt nõidusega kohale saadetud kull, kes peab linde Lapimaa inimestele söögiks ajama;
2. linnuks nõiutud inimene, kes enam rääkida ei saa;
3. nõid suure valge kullina, kel on punane hari peas;
4. vereta tehisolend, kel suled ümber ja takud ning jõhvid sees.

Lapimaa kulliks või nõiakulliks on peetud põhjapoolse levikuga invasioonilinde - lumekakke Nyctea scandiaca või lapi kakuks nimetatud habekakku Strix nebulosa. Nõiakulli võidi kohata kõige sagedamini linnujahil, surmata sai teda hõbekuuliga lastes.

peoleo Oriolus oriolus. Seletusmuistendi järele karjub peoleo enne vihma sellepärast, et tal pole luba mujalt vett juua kui puulehe pealt. Uskumuse järgi kuulutab peoleo ehk vihmakassi kräunuv häälitsus peatset vihma, vilistamine päikesepaistelist ilma. Üksikjuhtudel on peoleo ilmumist maja juurde laulma tõlgitsetud kui surmaennet või vallaslapse sündi.

Lõuna-Eestis on peoleo saabumine kevadel linakülvi orientiir. Sellele suunab ka häälitsuse alusel kujunenud nimetus. Peoleo, pihu tähendab eesti keeles peoleod; linapeo, linapihu lina mõõduühikut (peotäie jagu linakiudu). Külviks võetud linaseemneid on soovitatud läbi peoleo pesa lasta, et kasvaksid head kollased linad. Lõuna-eestiline on uskumus, et kes *linnupetet võtmata, s.o. söömata hommikul välja läheb ja esimest korda hommikul peoleo laulu kuuleb, sel ei ole linakasvatuses õnne.

punarind (vt. lepalind) Erithacus rubecula. Rahvakeeles kannab punarind *lepalinnu nimetust. Tekkemuistendi järgi on see väike hall linnuke punase kurgualuse saanud Jeesuse verest, kui püüdis tema ihust ristinaelu välja nokkida. Analoogne süþee seletab leevikese punase põlle saamist.

pääsuke Hirundo rustica, Delichon urbica. Enamik tekke- ja seletusmuistendeid pääsukestest lähtub mingist ülekohtuaktist naisterahva (tüdruku, nooriku) vastu, kellest saab pääsuke:

1. Abielumees võtab uue, noorema naise. Eelmine lendab pulmast pääsukesena minema;
2. Mees võtab naise, kes ei kõnele, tahab teda vihahoos tappa ja lööb tal kirvega seelikusaba lõhki. Naine lendab pääsukesena minema;
3. Nõid (võõrasema) muudab pruudi pääsukeseks ja paneb oma tütre asemele. Pääsuke oma laulus teatab tõe, mispeale ta välja kihutatakse. Lõhkilöödud saba saab ta pulmamõõga hoobi tõttu;
4. Võõrasema tapab vaeslapse, luudest saab pääsuke (vrd. AT 720);
5. Võõrasema tahab vaeslast tappa, see pääseb verise kurgualuse ja lõhkise seelikuga ning saab pääsukeseks;
6. Ämm lööb minial saba lõhki;
7. Pääsuke on saanud orjatüdrukust, kel olnud vähe süüa ja palju tööd, sest ajast on tal must rätt õlgadel;
8. Jumal (sant, nõid) muudab rikka talu pulmaseltskonna pääsukesteks.

Pääsukese sabaharude saamislugusid on veel: selle eest, et pääsuke inimest kaitses, hammustas madu tal tüki sabast välja; pääsuke jäi aiateiba otsa kinni; naeris enda saba lõhki.

Pääsukest on nimetatud ka jumala kanaks (lutsi keelesaare eestlased) või Jeesuse linnuks, seletusega, et Jeesus lapsena teinud savist lindusid ja neist saanud pääsukesed.

Pääsukeste elutsemist maja juures on peetud hea õnne märgiks. Pääsupesa mahakukkumine, pääsukeste loobumine pesitsemisest maja juures tähendas loomaõnnetust, tulekahju, tüli, pahandust, koguni majaomaniku surma. Inimelamusse sisse lendamist pole heaks endeks peetud, see kuulutab ette tulekahju või pereliikme surma, harvemini pulmi. Lehma kõhu alt läbi lendamine arvati nagu *lepalinnu lendamisestki, et lehm hakkab verd lüpsma. Üks raviviise on tulel suitsutatud pääsupesa sisseandmine haigele loomale. Pääsupesa lõhkumisel ootab ees õnnetus, pimedaks jäämine, lapsepea kasvab pääsupea taoliseks, kariloomadel jäävad jalad haigeks, lehm hakkab verd lüpsma, surevad lambad, linnukasvatus ei õnnestu või läheb maja põlema. Lääne- ja Pärnumaal öeldi, et lõhkuja näole ilmuvad pääsukesetäpid (tedretähed). Pääsukest keelati puutuda, öeldi, et kui inimene teda puutub, siis see lind elama ei jää ja varsti hukkub (Kodavere). Tuntud on muistend, et pääsukesed on talvel järves ning söövad enne erilist taime, et kevadeni magama jääda (analoogia *madude talvekorterisse jäämisega).

Rahvauskumuse järgi talvituvad pääsukesed järves, suurte veekogude kallastes, kõrkjates või vees (jalgupidi kimbus, üksteise sabas kinni). Ka on öeldud, et ta reisib *sookure jt. suurte lindude sulgede sees või saba peal. Saabumisaega on dateeritud künnipäevaga 14.IV, jüripäevaga 23.IV, volbripäevaga 1.V. Esimeste nn. maakuulutajate saabumise järel arvati ilma külmaks minevat (pääsukesetalv). Ilmade soojenemist märgib vanasõna: *Lõoke toob lõunasooja, pääsuke päevasooja, *ööbik öösooja.

Esmakordne nägemine kevadel on tähenduslik. Sümboolikat: lennus - peavalu, peapööritust (Võrumaa); paarisarv - pulmi; häälitsemine - sead sigivad hästi (Pärnumaa). Tartu- ja Võrumaal on soovitatud pääsukese esmakordsel nägemisel uperpalli visata, et suvel seljavalu poleks. Pesa rajamine on külviorientiir: "Kui pääsukesel on pesas kaks muna, siis külva kahe sõrme vahelt, kui viis, siis viie vahelt." Suvist lahkumist, pesitsuskohtadelt on dateeritud jakobipäevaga 25.VIII (varase rukkikülviaja enne) ning pärtlipäevaga 24.VIII (pika sügise enne).

Üldtuntud on ilmaenne: kui pääsukesed madalal lendavad, tuleb vihma, kui kõrgel, siis kuiva.

Populaarsuse tõttu rahvapärimustes ning kuuluvana maakodude juurde valiti suitsupääsuke 1992. a. Eesti rahvuslinnuks.

püü - vt. laanepüü

ristnokk - vt. käbilind

ronk (vt. kaaren)

rukkirääk Crex crex. Rukkiräägu asukoha järgi - kas heinamaal või põllul, on kogu maal tehtud otsustusi, kas oodata on head heinasaaki või viljasaaki. Ühes Lääne-Nigula tekstis on nimetatud, et rukkis oli rääk nagu haldjaks, kui ta karjus, siis tähendas see head rukkisaaki.

Rahvauskumuse järgi rukkirääk, otsetõlkes rukkirääk, ei lenda, seepärast saabub ta soojalt maalt viimasena. Seletused rände ja talvitumise kohta: kõnnib jala soojalt maalt kohale; üle vee pääseb laevade ja puunottide peal; rändab *toonekure seljas; muutub sügisel kulliks (analoogia *käoga); on talvel metsas küngaste all.

Kes kevadel *linnupetet võtmata, s.o. ilma söömata välja minnes rukkiräägust "petetud" sai, seda arvati suvel palju peeretavat.

rähn Rähnidega seostub mõningaid mütoloogilisi kujutlusi. Nii on musträhnilt Drycopus martius (traditsiooniomaselt küll siililt) võimalik hankida imeheina, mis kõik lukud lahti teeb.

Kes rähni pesa leiab, see pandku auk kinni, kus rähni pesa sees on, puupunniga. Ja pandku selle puu alla punane riie (rõivas), et kui rähn tuleb ja leiab, et auk kinni on pantud, siis lähab rähn ja toob niisuguse heina, kes augu vallale teeb ja kui auk vallal on, sadab see hein rähni noka vahelt punase rõiva pääle. Ja säält ei tule mitte rähn heina ära võtma, sest team pelgab punast riiet. Ja selle heinaga võib kõiki lukkusi lahti teha, kui hein pane parema käe nimetissõrme külge. H III 16, 440/1 (4) < Tartu-Maarja khk

Rähni verega püssi määrimine on üks püssi "arstimise" mooduseid. Tema ilmumist elamu juurde, toksimist, trummeldamist ja hüüdu maja lähistel on seleltatud kui halba ennet. Nii nagu teistegi endelindude (*käo, *ronga, *tihase jts) puhul tähendas tegutsemine maja juures õnnetust, surma või surmasõnumit. Kirde-Eestis on iseloomulik nimetus toonetikas - surmarähn:

Toonetikkas on üks lind, kirju lind. Teine tikkas on mustakirja, see on punasekirju. Kus katusel ta akkab käima, sinna tuleb õnnetus, kas tuleb tulekahju või mõni looma saab otsa. ERA II 38, 682 (3) < Vaivara khk ja v, Vaivara vanadekodu - R. Põldmäe (1931)

Ühe kirjapaneku järgi on rähn naisest saanud: Jeesus läinud ühte peresse, kus naine leiba teinud. Jeesus käsikinud ka oma jaoks ühe kaku teha. Naine ei olnud sellega nõus. Jeesus ütelnud naisele: "Metsas koore vahelt pead sa ussisid sööma." Samal silmapilgul lennanud naine "vuhti" aknast välja ja muutunud trilliks (vihmatrill - lind). Et naisel punane palmik pääs oli, siis on ka trillil praegu lagipeal punane tutt. E 61175 < Reigi khk, Üti k - M. Meiusi (1927)

Oraakellinnuna on rähn enam seotud ilmamuutuste kui õnnetuste ettekuulutamisega. Ilmumine elamute juurde võib tähendada külma, sula, tuisku, ka sula ilma. Eri liikidele ning nende häälitsustele on omistatud erinevaid tähendusi. Kirjurähni hüüdmahakkamist kevadtalvel on dateeritud taliharjapäevaga (14. jaanuar). Lõuna-Eestis on musträhni vokivurinat meenutav trummeldamine puutüvedel märguandeks, et takud peavad naistel kedratud olema.

Kirjurähn trummeldab 316 kb .au

Kui rähn kevadel kuiva oksa peal põristas, et ussa välja hirmutada, see kutsuti "paklatori" ja siis ei tohi enam naestel paklaid kedrata olema. Mis perast seda kedrati need said kõik mädad. ERA II 57, 373 (1) < Otepää khk - J. Illak (1932)

Eriti mustarähni, ent ka teiste rähnide hüüdu suvel on peetud vihmaendeks: Kui metskukk karjub "Krõg-krõg-krõg", siis piab kuivi ilmu tulema, aga kui tema karjub "Till, till, till" jne, siis tulevad vihmased ilmad. (Jõhvi)

Üksikjuhul liitub siia (tavaliselt *peoleoga seotud) uskumus, et rähn ei saa mujalt juua kui puulehe pealt: Tikas mujalt juua ei saa, kui puulehe pealt, sellepärast karjubki, kui vihma tuleb. Tal on hea meel. Kui tikas tillub, siis tuleb vihma. (Iisaku)

sinilind, ka sinisiibu sirgukene - siniste tiibadega linnuke on Kagu-Eesti uskumustes müütiline lind vahakarva jalgadega, keda peeti seoses olevaks surnuteriigiga, vahendajaks elavate ja surnute (maa-aluste) vahel:

Sinisiibu tsirgukene ehk sinitsirk on inimeste ja koolja (ehk manalaste, üteldas ka maa-alotse) tiidmese andja. Vana Eestimaarahva laulude seen om see tsirgukene nimetedud ja temast seletet. Tima ei ole vaimuline tsirk. H, Wiedemann 1, 312

Regilaulus ilmub ta kohale tegelase surma eel ja viib elavatele surmasõnumi (varianditi on sõnumiviijaks *vares või *kaaren), näiteks katke laulutüübist "Toomalaul":

Neiukene, noorekene!
Koa valu valusamb,
koa surma suurembi?
Kas ravva valu valusamb
vai mürgi surma suurembi?
Neiukene, noorekene!
Pane sa pää paku pääle,
hius hella hirre pääle.
Sinisiibo tsirgokene,
vahajalga varbelane,
lennas lepa ossa pääle.
Neiu laosi meelesteni:
Sinisiibo tsirgokene,
vahajalga varbelane!
Vii mo sõna vellole,
anna tiida armalle,
et siin neiu hukatas,
vaga veri vaivatas.H II 62, 699/700 (61) < Setumaa, Tiiliste k - V. Stein (1872), vrd Hurt 1904: 208)

sookurg Grus grus. Rahvauskumustes *lindude seosest surnuteriigiga kuulub sookurg esinduslikumate hulka. Sellele seosele näib viitavat ka neoliitikumist pärit ligikaudu nelja aastatuhande vanuse Tamula asula kalmeleid Võru linna lähistelt: "Ühes Tamula hauass, kuhu oli mateud umbes 7-aastane laps, kelle panuste hulgas esines linnukujukesi, oli surnu mõlemasse kätte asetatud osa sookure tiivast. Võibolla pidi see kergendama lapse hinge teekonda surnute asupaika?" (Eesti esiajalugu 1982: 99). Lindude seas, kelle hääle esmakordne kuulmine kevadel *linnupetet võtmata inimest ohustas, on sookurg *käo järel populaarsuselt teisel kohal. Sookure poolt "pettasaamisel" on tunnuslik, et petetu saab sookurelt täid - putukad, keda on samuti peetud seoses olevaks surnu ning surmaga: Kui kurge esimest korda näed, lähed täisi täis. Ta ei kao ää, üsku üks vainlane su kallal. (Varbla)

Lapsi hoiatati kevadel ülelendavatel kurgedelt täisid saamast. Kurgedelt võidid saada kuresaapad või kurenaerid: Kurg teeb naerid laste jalge peale kevadel, kui lapsed külmaga õue lähevad. Siis hoidsid villased sukkad jalga, et kurg ei saaks nairid jalge peale teha. Selleks sunniti lapsi ikka jalga panema, muidu lapsed jooksivad palja jalu õue. Aga et kured kohe nairid teevad, seda kartsivad lapsed rohkem kui vanemate keeldu. Mis need kure nairid olid? - Külm oli jalge naha lõhki löönud ja jalad olid nagu noaga ära täkitud. Need olid need kure naired. Kui kured üle pea lendavad, siis kästi jalad kinni katta, selleks et kurg ei näeks paljaid jalgu. Ja kui lendasidki kured, katsime meie hoolega jalad kinni. RKM II 34, 426 (1) < Keila khk - E. Kriitmäe (1949)

Uskumustes kureparve ülelennu kohta on visuaalset kontakti peetud auditiivsest enamasti ohtlikumaks. Veelgi tugevama kontakti annab lindude loendamine. Põhjendused on mõneti erinevad: Kui kevadel kured tulevad, ei tohi neid ülespidi vaadata ega lugeda - kui midagi varastatakse, ei saa kätte; Kui kurge kevadel enne näed kui kuuled, siis on sel aastal viljaäpardust oodata; Parem kurge kuulda kui näha, nägijale võis oodata surma. Sellekohased teated on enamjaolt pärit Võrumaalt, veel ka Harju-, Järva- ja Tartumaalt. Kõrvutatud on linnuliike: Kurgi ei tohi lugeda, ainult kuulda võib. Ja hanesid võib ainult näha. Ja luiged lugeda. Kured kuulda, haned näha, luiged ära lugeda - siis peavad eluaeg soovid täide minema. (Simuna)

Miks kureparve tema teekonnal eksitati, selle kohta on seletusi vähe (eksitamissõnade lugeja jõuab elus teistest ette, saab hea viljaõnne). Tõenäoline on, et kaugemas minevikus püüti niimoodi kokkupuudet lindudega maagiliselt mõjustada inimesele sobivas suunas. Üksikute teadete järgi on kurgede eksitamist peetud taunitavaks, jumala poolt karistatavaks, kurgedele või eksitajale endale halba toovaks. Eksitamise juurde võib kuuluda ka kahe (3; 7; 9) maas lebava kivi asukoha vahetamine või kiviga kolm (7; 9) korda keerutamine, või on näpuga osutamistki peetud linnuparve segimineku põhjustajaks. Näiteid tüüpilistest loitsusõnadest teele aitamisel: Ritta, ritta, kurekesed, isa ette, ema taha, pojad kõige keskele!; Ritta, ritta kurekesed, esimesed taha, tagumised ette, linnuhobu kõige ette, päitsed pähe ja rattad taha!; Tee rongi, tee rongi!. Eksitavad sõnad on: Segapudru, segapudru! ja Kurekesed, eksige, eksige! Kagu-Eestist Setumaalt on pärit loitsusõnade erikuju. Kurgesid on karglema õhutatud sõnadega: Kurekesed, karake, kui ei karga, minge te jalad kärna, hanel jalad raiga, küll ma merele kukli küpsetan, pikksäärele piruka. Kui kargama hakkate, ei lähe teil jalad kärna, hanel jalad raiga. Neidsamu sõnu on siin kasutatud ka lendava kureparve eksitamisel.

Häälitsuse järgi on ennustatud nii inimsaatust kui viljasaaki ja ilma. Mitu kurehüüdu keegi (kevadel esimest korda) järjestikku kuulis, nii mitu aastat pidi tal veel elada olema. Kurgede kevadine mänguhüüd kuulutas ette jootusid (kosje). Kurvatoonilised hüüded esmasel kuulmisel tähendasid kurba aastat, rõõmsad hüüded head viljasaaki. Suvine kurgede kisa nende elupaigas kuulutas vihmaseid ilmu. Sookure lendamisest maja kohal arvati nagu valgetoonekure lendamisestki, lapse sündi, ent seda on peetud ka surmandeks. Ended parvena lendamise kohta on üldtuntud: paarisarv kurgesid kevadel tähendas abiellumist, paarituarv vallaliseks jäämist või lesepõlve. Kõrge ülelend tähendas enamasti kuiva suve, head teraviljasaaki (ka: hernesaaki). Mõnel pool on jälgitud, kas kurekolmnurgas on pikem merepoolne haru (hea kalasaagi enne) või maapooolne haru (hea viljasaagi enne). Rändel toovat kured (sulgede vahel, tiiva peal või all, oma jala peal, sääre peal) kaasa *linavästriku, *pääsukese vm väikesi linde. Lõunast saabuva kure kõhus arvati olevat teemante.

Sookurg 212 kb .au

Sookure saabumise aega on määratletud paastumaarjapäevaga (25. märts), harvemini jüripäevaga (23. aprill), mil olevat kurg soos ning havi jõesuus. Arvati, et kui kured vara saabuvad, tuleb külm kevad. Siitpeale pidi kariloomadele veel toidulisa jaguma: Kui kurg kevadel tuleb, siis peab veel kuhi heinu alles olema, sest niipea veel rohi ei kasva. (Torma) Sügissuvel kogunevate kureparvede, nn külvikurgede ilmumine oli rukkikülvi orientiir. Siitpeale jäeti taluperes vähemaks üks söögikord, öeldi: Kured viivad pruukosti. Kõige enam on tuntud sügisese ülelennu tähendused: kõrge ülelend on sügava lumega, külma talve enne, madal ülelend vähese lume ja sooja talve enne. Tänapäevalgi on aktuaalne ilmavanasõna: Kured lähevad - kurjad ilmad, haned lähevad - hallad maas, luiged lähevad - lumi taga.

teder Tetrao tetrix. Muistendites üleloomulikest juhtumistest jahil ilmneb seos metshaldjakujutelmaga: Teder pilkab või ähvardab kütti inimkeeles: Korra läinud mees püssiga metsa. Kohe näeb, teder puu otsas. Lasknud seitse pauku - teder ei liiguta paigastki, muudkui ütleb: "Lase veel!" Mehel hirm käes, läinud kodu, visanud püssi nurka, jätnud püssiga jahtimise suutumas järele. E 33997 < Halliste khk, Pornuse v. - M. Polikarpus (1897)

Keelati tedremängust kösterkukke - kõige esimesena mängu alustanud isaslindu maha lasta, et jahiõnn ei kaoks: Jahimees läks tedrejahile. Tuli esimene tetr, see oli tedrejuht. Jahimees laskis esimest tetre, aga püss ei akand selle peale. Siis tuli pallu-pallu tetri ja see esimene tetr tippis seal ümmerringi. Jahimehe püss ei akand, ei saand ainustki maha lasta. - Ta ei oleks tohtind seda esimest tetre lasta. ERA II 283, 256 (5) < Rapla khk, Kabala v, Pühatu k - E. Poom (1940)

Tedremäng 597 kb .au

Lutsi eestlaste muistendis jutustatakse, et jumal muutis minia "tedreks tee veerde", sest see oli oma ämma käsutanud. Regivärsilistes rahvalauludes on teder sagedasti kasutatav sünonüüm neiu kohta. Tedrega on seoses kujutlus *nõiakullist või inimese taolisest *linnuajajast, kes tedreparve enda ees ajab.

Ennemuiste oli Eestimaal old pool rohkem lindusi kui on nüüd. Aga üks poiss tuld võõralt maalt, tal old niisugused püksid, et üks säär old sinine, teine punane, ja pikk piits old käe, see old ka pool sinine ja teine pool punane. Ja see poiss lennand nagu lind tedrekarja järel ja need meilt ära. sellepärast ongi siis nüüd meil nii vähe tedresid. Kui nüüdki veel tedred parves lendavad, siis lorisetakse, et vaata, kas siniste ja punaste pükstega poiss lendab järel ja ajab neid meilt jälle ära. ERA II 122, 341/2 (64) < Türi khk, Särevere v - H. Neumann (1936)

Sügistalviseks jahiks valmistati mustast riidest tedrekujud, mis ridva otsas kaselatva tõsteti. Selleks, et tedreparv kujude juurde lendaks, tuli kujude valmistajal mitmeid "kunste" teada. Kujutamine ei tarvitsenud sellegipoolest õnnestuda:

Aga kui tedred üle kujude lendäsiväd ja "Kuk-kuk-kõrr!" kisendäsiväd ja siis sinne ei asunud, siis õlivad kujud vist kellegi paha silma ehk mõtte läbi rikutud. Siis oli tarvis kujusid suitsutamise läbi jälle pravita. [---] Õli see kõik nenda tehtud, siis õlivad jälle kujud heaks tehtud, et lind kohe aru ei saanud. Aga kui kujusid ridvaga puu otsa akkasivad panema, siis sülges, ennekui ritva ülesse tõstas, kolm kõrda pahema pihu sisse ja tõmmas siis selle käega kuju pia pealt sava poole üle seljä kolm kõrda, üteldes: "Sina oled ike eluslind, ega sa surrud ei õle." Sedamoodi kolm kõrda igä kujule. Seda õli igäkõrd vaja tehä, kui kujud homiku üles pani. H III 16, 221/4 < Oudova < Vaivara khk - M. Ekelmann (1889)

Üksikteates on märgitud, et kes tedrekuke harja sööb, saab kõigis asjades targaks (analoogia ussikuninga harja söömisega). Tedrepesadest korjati mune toiduks. Öeldi, et kui tedrepesasse tikk püsti panna, ei hakkavat ta hauduma enne kui tikk munadega kaetud on. Mõningat tabulisust ilmneb keelus tedrepesast kõiki mune ära võtta: Kui tedrepesa leiad ja munad siest kõik ära võttad, siis sured kümme aastat pärast seda ära. (Jõhvi) Üksikteadete järgi, kes tedre tapab või tedre pesas olevaid mune katsub, saab "tedretäpid" - tedretähed näole.

Saatuseennetes on teder vähetuntud. Lendamine elamu juurde või koguni katusele teatab ette õnnetust või tulekahju. Kui tedre tuakatusele lendab, olla vastuvaidlematta kindel, et sinna majasse tulekahju tuleb. Kord lendanud Piibe maantee ääres oleva Kalmu pere katusele tedre. Et seal asja uskujaid olnud, valvatud suure hoolega järele: saadi tuli, mis teisel päeval ei tea mil kombel lahti läinud, kohe ära kustutada. Praegu tunnen ma inimest, kes seda asjalugu oma silmaga näinud ja täie suuga ütles: "teab, kes eda tedret kuradit sinna katusele ajas." H II 40, 561/2 (19) < Kuusalu khk, Mähuste k - J. Ploompuu ja H. Rebane (1892)

Põhiliselt on tetrede käitumise järgi ette arvatud ilma. Õhtune kudrutamine tähendas sooja, pikaline kudrutamine külma ilma tulekut. Talvel kuulutas tetrede asukohavahetus ette ilmamuutust: külma, sula, tuisku, tormi. Kudrutamise alguse järgi arvestati välja talve või kevade saabumist: mitu nädalat enne mihklipäeva (29. september) tedred kudrutavad, nii mitu nädalat peale mihklipäeva on sooja. Kui tedred kevadel kudrutama hakkavad, on kuu aja pärast (4; 5; 6; 7; 8; 9 nädala pärast) lumi maast läinud jms.

Kes kevadel enne *linnupetet võtmata välja minnes esimest korda tedre kudrutamist kuulis sel pidid tulema tedretähed näole. Uskumus on tuntud enam maa idapoolses osas, eriti Tartumaal. Lõuna-Viljandimaal öeldi, et petetu oksendab või peeretab suvel palju.

tihane Parus. Kagu-Eestis on kujutelm *kahjulinnust seotud tihasega, kelle teatud häälitsemine - piibitamine elamu läheduses on halb enne, enamasti ette kuulutades inimese või looma surma. Ühe memoraaditeisendi järgi lasknud peremees kariloomade vahele hüüdma tulnud tihase püssiga maha, mille järel naabri lambad ära surnud. Idapoolses Eestis on tihase ilmumist elamu vahetusse lähedusse (aknast sisse vaatamist, aknale koputamist) peetud surmaendeks:

Niisama koputas minul tihane akna taga. Minu vend on surnud ja maetud Haapsalu kalmistule. Ja surres oli minu nime hüüdnud. Ja sel ajal koputas mul tihane akna taga. RKM II 371, 46 (11) < Viru-Jaagupi khk, Roela k. - E. Tampere (1984)

Enamasti on tihaste ilmumist elamute juurde siiski kogu maal peetud külma ilma, mõnikord ka tuisu endeks. Kagu-Eestis peeti tihase häälitsemist teekäija suhtes vasakul heaks märgiks, paremal - halvaks märgiks.

tikutaja Gallinago gallinago. Mängulennul hoogsalt laskuva isaslinnu suled tekitavad vibreerides omapärast heli, mis meenutab naermist või mökitamist. Omapäraste häälitsuste tõttu on tikutajat rahva seas nimetatud mitmete loomade järgi, nagu taevasikk, sikkude karjane, jumalapäss, taevajäär, taevatall, taevatäkk. Pärnumaal ka piksekits. Häälitsusi tõlgendavad ka muistendiversioonid tikutaja saamise kohta: 1) taevataat muutis vasikaid otsiva karjase linnuks, kes nüüd öösiti oma loomi kutsub; 2) tikutaja on sikkude karjane, kes kadunud sikke hüüab; 3) tikutaja on saanud vanapoisi hingest. Taevast alla lennates kurdab ta, et tal pole naist; 4) kadedusest jumala vastu, kel olnud palju linde, lõi vanakurat ka ühe. Jumal ei andnud sellele naist ning lind laskus mökitades maha. Versioon sikukarjasest lähtub emaslinnu tikutamisest (tõlgitsus Sikud-sikud!), versioon vasikakarjusest isaslinnu mökitamisest.

Kuidas möhitaja on saanud Ühel karjatsel olla vasikad ära kadunud. Ehk ta neid küll suure vaevaga on otsinud, pole aga siiski mitte üles leidnud. Viimaks soovinud ta, et ta üks lind oleks olema, siis võiks hästi kiireste igale poole rutata, sest varsti hakanud ju öö kätte jõudma. Taevataat olla teda siis ka viimaks linnuks loonud, kes tänapäävani ümber lindab ja kevadel öösite järgmisel viisil vasikaid kutsub: "Mökk, mök, mök, mök!" (See lind teeb seda häält küll tiivade abil). H II 49, 707 (3) < Pilistvere khk, Kabala k - J. Roosa (1895)

Vanapoisi versioonis leidub seletus mõlemale häälitsusele: Taivasikk ollõv vanapoisi hingest saanu. Sis, kui timä taiva poolõ üles lindas ja kikatas, sis läävät timä jumala käest naist küsüma, et: "Kos mu jago naist? Kos mu jago naist?" Jumal ütles: "Su jago ei olõgi." Sis tulõ tagasi ja tege nii: "Höö-höö-höö!" H II 71, 3 (24) < Vastseliina khk - J. Jakobson (1902)

Tikutaja teine häälitsus tikut-tikut on andnud liiginimetuse tikutaja. Erinevate sõnadega seostades on see häälitsus saanud eri tähendusi. Lõuna-Eestis on seda seosesse viidud nutmisega, vrd. (saab) ikke - (saab) nutta. Kes keväjä edimält taivasikokese mekotamist kuuld, tuu saa kõik ajastaig naarta; kes tikatamist kuuld, saa ikke. (Võru) Põhja-Eestis seostub sama häälitsus sõnaga tikud. Kes kevadel esimest korda nimelt linnu tikutamist kuulis, seda öeldi (vastavalt Lõuna-Eestis) nutta saavat või (Põhja-Eestis) tikke (orke) jalga torkavat ning jalgu vastu kivi ära löövat. Veel tähendusi, kõrvutavalt naermist meenutava häälitsuse interpretatsioonidega: ei saa mehele - saab mehele; oodata on varrusid - oodata on pulmi; halb elu - rõõmus elu; ei leia - leiab kadunud hobused kergesti üles; rikub - ei riku kündmisel adraraua puud (vrd. linnu hüüde ja sõna rikud sarnasust); kariloomad on suvel terved - ei ole terved.

Möhitajat ehk metskitse kuulatakse ka kevade, änamasti kuuleb teda ikka õhtuti. Ta laulab kolme moodi: "Tikut-tikut-tikut," "Kräks-kräks-kräks" ja vahel lööb tiivadega: "Päh-äh-äh," nagu naeraks. Kui nüüd kevade esimeseks kuuled seda naeru, siis on loomad sul sui terved ja rõõmsad, aga kui kuuled tikutamist ja kräginat [linnu ärevushüüd], siis ära mette loomi lahti lasegi - murtud luid ja aigeid kõik aiaääred täis. ERA II 188, 252/3 (112) < Lääne-Nigula khk, Palivere v, Allikma k - E. Ennist (1938)

Ilmaprognoosis tähendas linnu "naermine" ilusat (sooja) suve, "nutmine" - vihmast (külma) suve. Kui kevadel *linnupetet võtmata tikutaja naeru kuuldes "petta" saadi, oli see Lõuna-Eestis hea enne. See seletus on erandlik. Reeglina tähendas linnult pettasaamine inimesele halba, nagu ka teiste seletuste puhul tikutaja kohta: petetul oli oodata orkide jalgatorkimist, varvaste katkilöömist, adraraua-puu katkiminekut.

toonekurg Nimetus toonekurg pärineb must-toonekurelt Ciconia nigra ning vihjab linnu seosele surmariigiga. Must-toonekure kui varjulise eluviisiga ning Eestis 20. sajandil loodusharulduseks jäänud liinuliigi kohta eraldi uskumusi ei ole teada. Sama nimetus (Lääne-Eestis ka toonakurg, Kagu-Eestis toonikurg) on kasutusele võetud samuti valge-toonekure Ciconia ciconia kohta, kes Eestisse levis 18. sajandil ning on siin oma leviku põhjapiiril. Siit tuleneb rahvapärane võõrale päritolule vihjav nimetus Saksamaa kurg. Valge-toonekurge on mõnelpool nimetatud ka pühaks linnuks (Jämaja, Helme), kellele ei tohi kurja teha, kel on inimese mõistus, aga linnu nägu (Rõuge), kes seisab ülemise ilmaga ühenduses (Helme). Lutsimaalt pärit seletusmuistendis on toonekurg saanud inimesest.

Jumal köitis ühte kimpu kõik vastikud olevused ja ütles toonekurele: "Vii ja uputa kõik ära, mis siin on." Toonekurg läks uputama. Tal tuli aga huvi vaadata, mis sääl on. Ta päästis köite lahti. Igalepoole jooksis konne, usse, sisalikke, mardikaid jne. Toonekurg ehmus ära ja ei saanud enam midagi teha. Kui ta tuli Jumala manu tagasi, küsis Jumal: "Ära uputasid?" - "Ei. Tahtsin vaadata, mis sääl on. Nagu arvasin, jooksid kõik välja. Ehmusin ära ja es saa enam neid kokku korjata." Jumal vastas: "Korja nüüd kogu oma eluaeg neid kokku." Sestsaadik korjabki toonekurg igasugu prahti. ERA II 61, 341/2 (11) < Lutsimaa, Ludza linn - P. Voolaine (1933)

Seos surmariigiga tuleb uskumuste vanemas kihistuses ilmsiks põhiliselt Lõuna-Eestis, kus valge-toonekure ilmumine elamute lähedale, laskumine katusele on tähendanud inimese peatset surma, laskumine karjamaale või lend üle õue kariloomade surma (loomakatku). Nende uskumuste taustaks näikse olevat varasem kujutlus must-toonekurest, kes pelgliku linnuna sattus laantest harva kultuurmaastikku. Valge-toonekurge on peetud õelaks ja kadedaks linnuks, kes võib tuletuki tuua ning maja põlema panna, kui tema pesitsemist häiritakse. Seepärast hoiatati tema pesa lõhkumast, levisid jutud juhtumustest, kus toonekurg on pannud maja põlema või toonud pessa elusaid rästikuid: Kes kurepesa ära lõhub, munad ehk pojad häävitab, siis kurg võtvat tuletuki ja viivat sinna katusele, kus pesalõhkuja elab, panevat tare põlema. (Kõpu) Üldine on uskumus, et toonekurg ei hakka pesitsema pesaalusel, mis sisaldab rauda (kardab, et pikne lööb sisse). Üksikjuhtudel on seletatud toonekurgede territooriumitülisid kohtumõistmisega, millele järgneb kurjategija ülespoomine või surnukspeksmine.

Toonekured peavad enne äraminemest kohust, mõestavad kurjategijad ukka ja poovad nad ülesse. Seda olla mitu korda nähtud, et mõned kured üles olnd poodud. Mõnikord peavad nad jälle kurjategijad nokkadega ää purustama. Kõik kured seisavad ringis, süüalused nende keskel, peksavad sealjuures nokki valjuste ning kargavad sis ühekorraga äkiste nende kallale, kelle päävad loetud oo. H II 21, 58 (21) < Tori khk - A. Saal (1888)

Poja "allaviskamist" pesast on seletatud kui mõistuspärast tegevust: kui erisoolisi poegi pole võrdne arv, visatavat ülearune poeg pesast välja. Kui tulemas on vihmane sügissuvi, viskavat vanalind seda ette teades muna pesast välja, kui kuiv sügissuvi, siis poja. Toonekurge on arvatud pessa toovat ka imettegevat kivi, millega selle endale hankinud inimene saab kõik lukud lahti teha (*kaarnakivi analoogia).

Kagu-Eestis Päpinas ning Lutsi eestlaste seas peeti kevadel kahe toonekure koosnägemist abieluendeks. Uuemas uskumuste kihistuses on toonekurg ehk titekurg kogu maal laste- ning lasteõnne tooja (varasemas sellekohases pärimuses seletati laste saamist veest leidmisega). 20. sajandi viimastel kümnenditel sai populaarseks komme pulmarongiga peatuda teeäärse elektriliiniposti või puu otsa ehitatud toonekurepesa juures ning ühiselt kinnitada posti külge siidilinte, võimalikult kõrgele - see toovat noorpaarile head lasteõnne. Omameisterdatud toonekure katuseleviimine või kinnitamine noorpaari auto kapotile kuulub pulmanaljade hulka.

toonekägu - vt vainukägu

toonela lind - vt kahjulind; luik; sinilind; toonekurg; vainukägu

vainukägu Upupa epops. Linnu nimetused vainukägu, toonekägu, surmatsirk, viitavad seosele surmariigiga. Siniraaliste seltsi kuuluvat vainukägu (ka: vaenukägu) peeti tema häälitsuse: Up-up-up alusel teiseks käoliigiks, ka on arvatud, et niimoodi, jämedahäälselt, hakkavad kukkuma vanad isased käod või et see on Saksamaalt toodud lind. Vainukägu on pea eranditult halvaendeline oraakellind, kes kuulutab ette surma (massilist suremist, inimeste või kariloomade epideemiat), sõda, nälga, viljaikaldust, tulekahju, halbu aegu: Vainokägo näeb alba, õlgu sii albus, messuke ta one. Vainokägo ikke võib tõene kägo õlla, kas karv tõene või kukub tõõsite. Vanad inimesed ikke ütlesid vainokägo. (Kodavere)

Eestis on vaenukägu oma leviku põhjapiiril ning enamik uskumusi temast pärit Lõuna-Eestist (*kaart). Teda peeti end harva näitavaks linnuks. Selle linnuliigi invasiooni kohta arvati, et ta ilmub enne nälja-aastat või kuulutab nälga järgmiseks aastaks. Mõne teate järgi olnud enne Vene-Jaapani sõda, samuti enne Esimest maailmasõda pidevalt kuulda vainukäo kukkumist ja nii teatud sõda tulevat: Vainukägo kuukse [kukkus] inne Vinne sõta üttealati mi pedästün [männikus]. Tege: "Tut-tut-tut-tut-tuu!" Kui sõta kuulutas, sõs om ta verevin rõivin, kui katsku, sõs kirivin. ERA II 259, 367 (20) < Põlva khk, Laheda v < Kanepi khk, Kooraste v - E. Kirss (1939)

vares - vt hallvares, künnivares

vihmakull - vt peoleo

väänkael Yynx torquilla.Kagu-Eestis, eriti Tartumaal on väänkaela nimetatud surmalinnuks, kelle hüüd eriti inimelamu juures teatab kellegi surma ette. Kujutlus linnu välimusest on ebamäärane, vastab mõneti kujutlusele poolmüütilisest *kahjulinnust või samuti surmariigiga seoses olevast *vainukäost. Pesa kaitsva väänkaela susisev hääl on omakorda Võrumaal rikastanud nägemust haruldaste roomajate silenastiku Coronella austriaca ja kivisisaliku Lacerta agilis rahvapäraseskoondkujust - eriti agressivselt salvavast palunõiast

Väänkael 553 kb .au

Põhiliselt on väänkael tuntud kogu maal kui külvilind või kaeralind, kes oma hüüdega tee, tee (tee, tee) põllumeest külvile käsutab.

ööbik Luscinia luscinia. Uskumused ööbikust on valdavalt seoses tema lauluga, levinud on need ka trükiste vahendusel. Ilusa lauluhääle saamisest on mitu versiooni: 1) see on saadud taevataadilt; 2) saadud inimestelt (pulmarahvalt, karjastelt, künnimehelt, laisalt tüdrukult); 3) sellal kui teised linnud magasid, kuulas ööbik öölabi inglite (ka: pulmarahva) laulu ning sai nii kõige kaunima hääle. Ööbikut peetakse kõige ilusama lauluga linnuks. Kiriküüt laulvet jaaniööl katetõisku keele pääl. (Karksi). Tema kui õnnelinnu laulmahakkamine tähendas teekäijale head kordaminekut. Une kaotamiseks oli õpetus: tuleb kolm korda ümber laulva ööbiku käia, nii et lind ei märka. Kui sooviti und tagasi saada, tuli järgmisel aastal käia ümber linnu kolm korda vastupäeva. Toimingut aitasid kinnitada vastavalt sõnad:

Käia kolm kord ümber puu päripäeva ja ütelda ööpikule: "Anna ka mulle nii, et und ei tuleks", siis ei tule uni. Kellelgi juhtus nii. Silmad sai kinni, aga uni ei tule. Teisel aastal käis vastupidi - tuli uni tagasi. E, StK 9, 410 (72) < Hargla khk, Taheva v - P. Voolaine (1921-1922).

Ööbik 947 kb .au

Ühel juhul on arvatud kõiki lukkusid avavat imeheina leitavat ööbiku pesast. Heina kättesaamiseks tuli pesa voolavasse vette panna (tavaline moodus on imeheina hankimine siili käest).

Ööbiku ilmumist inimelamu juurde (õue, aeda) laulma on peetud tähenduslikuks, see kuulutab ette surma, pulmi, õnnetusi, ent ka abielu. Laulmahakkamise aega kevadel on kõrvutatud muude fenoloogiliste orientiiridega: sellal on sobiv herne- või linakülvi aeg; on toominga õitsemise aeg; ööpik tulevat siis välja, kui ta end toominga lehtedesse ära peita saab (Viljandi); ööbik toob sooja öö. Lühike lauluaeg kevadel tähendas varast külma sügisel, laulupaik orus - vihmast suve, laulmahakkamine öösi või päeval - soojade ööde või päevadega suve. Kui kevadel ilma *linnupetet võtmata ööbikust "petta" saadi, oli petetul Lõuna-Eesti uskumustes oodata mõnevõrra erandlikku tagajärge - enese või oma rõivaste põletamist.

öökull. Oma öise eluviisi, välimuse ning omapäraste häälitsuste tõttu on kakkudel ehk öökullidel müütilise olendi maine. Suuremate kakuliste puhul avaldub see kujutluses *nõiakullist või Lapimaa kullist, kes teisi linde enda ees ajab. Läänemaal on kakkusid nimetatud õnnetuselinnuks. Ühe Harju-Madise teate järgi on kääbas öökull, kes metsas karjub. Üksiti on kääbas kodukäija või vaimu üks nimetusi. Ühe Haljala teate järgi on Vanapagan öökulli ja nahkhiire oma näo järele loonud, seepärast tegutsevad nad öösel.

Nagu teisigi röövlinde - kulle, löödi tallide ustele ja hobusesõimede kohale ning loomalautadesse mahalastud kakkusid, et nii painajat või nõidust loomade juurest tõrjuda. Öeldi, et siis hobused on rammusad. Rohkem on teateid maa läänepoolsest osast, mainitud on, et nii toimiti mõisate eeskujul.

Enamist igas majas oli rehalas hooste söötme külles tiibapidi surnud öökull risti löödud. Siis ei pidand saama hoostel painja peale tulla ja keegi ei saand ka hooste söögiisu ära võtta. See surnud öökull pidi siis hobusid kõige kahju eest hoidma. ERA II 168, 360/1 (2) < Kaarma khk, Loona v, Hakjala k - T. Õunapuu (1938)

Kakkude häälitsusi on seosesse viidud nutu, naeru ja huikamisega. Traditsiooniliselt on neid tõlgitsetud ennetes matusteks, ristseteks ja pulmadeks:

Öökull oli suur ennustaja. Räägiti, kui mul isa oli Tartus operatsioonil, öökull oli tulnud aida katusele ja oigas ja järgmine päev toodi surmateade. Vääksumine pidi last tähendama ja huikamine pulma ja. RKM II 413 (24) < Nõo khk, Verevi k - K. Peebo (1988).

Vastav häälitsus tähendas veel ka õnnetust, pahandust, viljaikaldust, pere lahkuminekut, põlengut. Kassikakku on häälitsuse sarnasuse alusel poolmüütilise *hüübi häälitsusega peetud õnnetuselinnuks.

20. sajandi kultuuripildis on öökull tarkuse sümbol.

öösorr Caprimulgus europaeus. Iseloomustusi öösorri ning tema omapärase vokivurinat meenutava laulu kohta on palju, onomatopoeetilisi ja metafoorseid nimetusi temast teada üle 80, ent mütoloogiasse puutuvat on eestlaste pärimuses napilt. Läänesaartel ja Lääne-Eesis on teda samastatud nahkhiirega: Nahklapp on lind, tal on tiibade küljes küüned. (Karja) Kagu-Eestis on üks öösorri nimetusi öökana, keda üksiktekstis Rõugest on kirjeldatud kui üleloomulikku olendit: öökana lendab öösel taevast alla, muneb öösel, tema munaga võib lihavaõttepühade ajal kõik kanamunad katki koksida ja kui seda muna hoida seitse aastat, seitse päeva ja seitse tundi, muutub see pärliks.

Soostereotüübid

Soostereotüübid

Stereotüüp ei ole ainult isiklik eelarvamus – see on kultuuri osa, mida antakse edasi ühelt põlvkonnalt teisele kui vahendit, mille abil alal hoida olemasolevaid võimusuhteid. Seega on stereotüübid ideoloogilised – ideede võim kaitseb sotsiaalseid huve.
Soostereotüübid mitte ainult ei määratle, millised tüdrukud ja poisid, naised ja mehed on, vaid kirjutavad ka ette, millised nad peavad olema.
Stereotüüpidel on kaks negatiivset efekti, mis mõjutavad ka tajuprotsesse:

• stereotüübid on omamoodi suurendusklaasiks, mis toovad välja soolisi erinevusi tunduvalt suuremal määral kui neid tegelikult on ja
• stereotüübid loovad justkui erinevad alused ühe ja sama sündmuse või juhtumi interpreteerimiseks ja tõlgendamiseks vastavalt sellele, mis soost on tegevuse subjekt.

Soolised stereotüübid mõjutavad  poiste ja tüdrukute ametivalikuid ja eelistusi ning seeläbi nende edasist sotsiaal-majanduslikku olukorda ning staatust ühiskonnas.
Diskrimineerivaid stereotüüpe iseloomustab:

• püsivus – neid ei kalduta kummutama ei loogiliste arutelude ega tõenditega;
• negatiivne varjund – kallutatus;
• sügav juurdumus – inimesed ei märka nende olemasolu ega seda, kuidas nad mõjutavad taju ja tegevusi;
• lihtsustatus – eelarvamuslik ettekujutus sotsiaalse grupi kohta.

Soostereotüüpe võib jagada kolme rühma vastavalt sellele, kas need on seotud ettekujutustega

1. maskuliinsuse-feminiinsuse,
2. soorollide või
3. naistele ja meestele sobivaks peetud tegevuste kohta.

Maskuliinsuse-feminiinsusega seotud stereotüübid sisaldavad normatiivseid ettekujutusi somaatilistest, psüühilistest ja käitumuslikest omadustest, mis on omased naistele ja meestele. Tavaarusaamade järgi absolutiseeritakse sugude psühhofüsioloogilisi ja sotsiaalseid erinevusi. Meestele omistatakse näiteks rohkem aktiivsust ja ratsionaalsust, naistele seevastu passiivsust ja emotsionaalsust. Naiste peamiseks sotsiaalseks rolliks peetakse näiteks emarolli, aga mehi määratletakse pigem nende ametirollide järgi. Meestele on näiteks „ette kirjutatud” professionaalne edukus, naistelt „nõutakse” orienteeritust suhetele.
Traditsiooniliselt eeldatakse, et naised töötaksid pigem teenindajatena tervishoius, hariduses ehk nn ekspressiivses sfääris, mehed rohkem loovatena ja juhtidena nn instrumentaalses sfääris.
Kehtivad stereotüübid juhivad naisi ja mehi valima ka vastavaid elustrateegiaid, käitumisstiile, suhteid teistega.
Sellised suhteliselt püsivad ettekujutused on indiviidi jaoks nagu etteantud etalonmudelid, millega peab ennast kohandama, neid ei saa sugugi alati põhjendada indiviidide „vaba tahtega”. Näiteks sunnivad maskuliinsuse-feminiinsuse stereotüübid arendama endas omadusi, mis on vastupidised teisele soole ja mis kindlasti eristavad neid vastassoost. Mehed arendavad endas aktiivsust, ettevõtlikkust, karmust, võistluslikkust, vaoshoitust, naised – passiivsust, pehmust, tagasihoidlikkust, emotsionaalsust.
Soostereotüüpide mõjul ei kujundata inimese kohta arvamust tema isiklike omaduste ja tegude järgi, vaid selle järgi, millisesse soogruppi ta kuulub. See on enamasti soolise diskrimineerimise põhjuseks.
Seetõttu on soostereotüübid ja tegelikult kõik stereotüüpid kahjulikud ja neist tuleks lahti saada.
Soostereotüübid:
Järgnevalt nimetan ma mõned Eestis levinud soostereotüübid.
- palgalõhe pole probleem, sest meeste palk kompenseerib naiste palga.
Palk ei tohiks sõltuda inimeste soost vaid ikkagi oskustest.
- üle 27-aastased lastetud naised on oht ühiskonnale.
Puhas lollus. See, et neil pole lapsi ei tähenda, et nad ei saaks muud moodi ühiskonnale kasulikud olla.
- mehed on tingimata ratsionaalsed ja otsustusvõimelised ning naised vältimatult jutukad ja üliemotsioneerivad.
See ei pruugi nii olla. See sõltub ennekõike iseloomutüübist ja temperamendist.
- Geid tahavad seksida iga mehega. Nii see kindlasti ei ole. Nad seksivad ainult nendega, kes ka nendest huvituvad.