Säästva arengu strateegia rakendamine

Sissejuhatus

Seoses rahvastiku plahvatusliku kasvuga Maal kerkis planeedi elanike ette rida probleeme. Tööstuse ja tehnika areng, mis esialgu viis hüvede ja tarbimisvõimaluste kasvule eelkõige nn arenenud riikides, tõi peagi endaga kaasa hulganisti keskkonnaprobleeme. Need aga jaotuvad nii rikastele kui vaestele riikidele ühtviisi. Sellised üleilmsed ehk globaalprobleemid on kliimaprobleemid, jäätmete kuhjumine, veekriis ja veekogude reostumine, õhu saastumine, hapestumine, liikide vähenemine, osoonikihi hõrenemine jms. Globaalprobleemid on ka näiteks vaesus, narkomaania, HIV levik jpm, kuid käesolevas peatükis keskendume eelkõige keskkonnateemale.
Globaalprobleemide lahendamine nõuab riikidevahelist koostööd, ühtse strateegia välja töötamist ja rahvusvahelisi kokkuleppeid. Nii jõuti säästva arengu ideeni ning töötati välja strateegia selle saavutamiseks.

Õpieesmärgid

Selle peatüki lõpuks:
teate,

• kuidas teevad riigid koostööd Maa oluliste keskkonnaprobleemide lahendamisel;
• millised on looduse, tehnoloogia ja ühiskonna vastastikused seosed;
• milline on Eesti eripära riigi jätkusuutliku arengu edendamisel;
• milliste dokumentide alusel edendatakse jätkusuutlikku arengut;
• mis on Eesti Keskkonnastrateegia aluseks;
• kuidas rakenduvad säästva arengu strateegiad erinevatel tasanditel;
• oma võimalusi säästvale arengule kaasa aitamiseks nii isiklikult kui koos kohaliku kogukonnaga.

oskate

• kasutada Statistikaameti andmebaasi ja leida sealt andmeid;
• leida ainest isikliku igapäevase tegevuse analüüsiks seoses vastutustundliku ja säästva eluviisiga.
   

Riikide koostöö globaalprobleemide lahendamisel

Globaalprobleemide lahendamisel asusid riigid koostööle. Üheks oluliseks säästva arengu edendamise sündmuseks oli 1992. aastal toimunud ÜRO keskkonna- ja arengukonverents Rio de Janeiros, millest võtsid osa 178 riigi tippjuhid. Osavõtjate seas oli ka taasiseseisvunud Eesti delegatsioon.
Konverentsil sõlmiti mitmeid olulisi kokkuleppeid nagu:

• Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon;
• Kliimamuutuste konventsioon;
• Agenda 21.

Rio konverentsil vastu võetud kokkuleppeid

BIOLOOGILISE MITMEKESISUSE KONVENTSIOON
Riikidevaheline kokkulepe taime- ja loomaliikide mitmekesisuse kaitseks ning nende elupaikade säilitamiseks.

Mis on Agenda 21?

Rio konverentsil võeti vastu säästva arengu tegevusprogramm Agenda 21. See on laiaulatuslik programm, mille eesmärgiks on saavutada senisest keskkonnasõbralikum majanduslik ja sotsiaalne areng.
Säästvat arengut hinnates vaadeldakse järgnevat kolme mõõdet:
- majandus,
- sotsiaalsfäär
- ja looduskeskkond,
mis säästva arengu tingimustes peavad olema tasakaalus. Mitte ükski neist ei tohiks kaotada teise elemendi arengu huvides. Nii näiteks ei tohiks loodus kanda liigseid kaotusi majandusarengu huvides, looduskeskkonna areng ei peaks pidurdama sotsiaalsfääri jne. Sageli võrreldakse säästvat arengut kolme jalaga taburetiga, mille jalad - majandus, sotsiaalsfäär ja loodus - peavad olema ühepikkused ehk arenema võrdselt. See ei ole kerge ülesanne.
Dokumendi eesmärgid seati 2030. aastaks. Programmis peetakse silmas tulevaste põlvkondade õigust elamiskõlbulikule keskkonnale - tänane areng ei tohi ohtu seada järeltulijate võimalusi. Seepärast nimetatakse säästvat arengut ka jätkusuutlikuks arenguks.
Rio konverentsil seati kõikidele riikidele ülesandeks alustada rahvuslike säästva arengu tegevuskavade koostamist. Nii jõudis Eesti oma jätkusuutliku arengu strateegia „Säästev Eesti 21” koostamiseni. Eestile on iseloomulik, et oma riigi jätkusuutliku arengu planeerimisel tähtsustab Eesti majanduse, sotsiaalsfääri ja looduskeskkonna kõrval ka kultuuri elujõulisuse säilitamist.

Use left and right arrow to change slide in that direction whenever canvas is selected

Slaid 1

"Säästev Eesti 21" strateegia 

Strateegia eesmärgid on:

• Eesti kultuuriruumi elujõulisus;
• inimeste heaolu kasv;
• sotsiaalselt sidus ühiskond;
• ökoloogiline tasakaal.

"Säästev Eesti 21" strateegia 

Strateegia eesmärgid on:

• Eesti kultuuriruumi elujõulisus;
• inimeste heaolu kasv;
• sotsiaalselt sidus ühiskond;
• ökoloogiline tasakaal.

ÜLESANNE: Minge Statistikaameti kodulehele aadressil www.stat.ee/ee ja uurige järele, kui palju inimesi elab Eestis täna.

Joonis 4.3.6.1. Viljandi folk on populaarne pidu

Eesti kultuuriruumi elujõulisus

Väikesearvulise rahvana peab Eesti hoolitsema enda püsimajäämise eest muutuvas ja globaliseeruvas maailmas (joonis 4.3.6.1.). Dokumendi „Säästev Eesti 21” kohaselt soovitakse luua elujõuline kultuuriruum, kus on kasutusel arenev eesti keel ja au sees rahvuslikud väärtused.



 

Strateegia kirjeldab iga eesmärgi kohta soovitavat seisundit, mis tuleb saavutada 2030. aastaks ja seab numbrilised eesmärgid, et tulevikus strateegia elluviimise edukust hinnata. Eesti kultuuriruumi elujõulisuse üheks indikaatoriks on Eesti rahvastiku olukorra stabiliseerumine aastaks 2030. Strateegia seab eesmärgiks, et Eestis elab siis 1-1,5 miljonit püsielanikku.

Inimeste heaolu kasv

Strateegiadokumendis kirjeldatakse heaolu kui inimeste vajaduste rahuldatust, millega kaasnevad võimalused end teostada. Seega ei mõelda heaolu all üksnes head palka, vaid võimalust olla lihtsalt õnnelik: tunda end turvaliselt, võimalust õppida, töötada, puhata, reisida jms ning omada selleks piisavalt vahendeid. Sealjuures viitavad keskkonnakaitsjad oskusele mõistlikult tarbida.
Strateegia edukal elluviimisel on 2030. aastal eestimaalaste majanduslik jõukus ja elatustase vähemalt 80% Euroopa Liidu liikmesriikide keskmisest. Riigil jätkub võimekust edasiseks arenguks ning Euroopa Liidu keskmisest ette jõudmiseks.

ÜLESANNE: Minge Statistikaameti kodulehele ja uurige järele, kui suur on Eesti elanike keskmine brutokuupalk.

Joonis 4.3.6.2. Autoga tööle ja kooli

Üks säästva arengu juhtmõtteid on, et säästev areng ja majanduskasv ei välista teineteist, vaid saavad koos väga edukalt toimida. Arutlege, kuidas siduda majanduskasvu looduskeskkonna säilitamisega (joonis 4.3.6.2.).

Sotsiaalselt sidus ühiskond

Kultuuriruumi püsimine ja heaolu kasv on võimalikud vaid siis, kui riigis loodud hüvedest saab osa enamik elanikkonnast. Sotsiaalse sidususe saavutamine tähendab seda, et ületatakse ülemäära suured Eesti-sisesed erinevused ja kõik ühiskonnaliikmed sõltumata rahvusest, tervislikust seisundist, elukohast (maal, linnas vm) osalevad jõukohasel viisil hüvede loomisel ja saavad loodust/toodetust ka õiglasel moel osa (joonis 4.3.6.3.). Sidusus ei tähenda ühetaolisust, vaid sisaldab piisavalt loomingulisust ja uuenduslikkust, mis loob noortele võimalusi endale just Eestis koht leida.
Mõned näitajad: ühiskonna kihistumine on vähenenud, tööpuuduse tase üheski regioonis ei ületa 8%, väheneb vahe Tallinna ja muude regioonide vahel.

Ökoloogiline tasakaal

Siin ei pea Eesti järgima üksnes arenenud riikide eeskuju ja parimaid praktikaid, vaid lähtuma kohalikust traditsioonist ja eripärast. Eestile omane maastik ja puhas elukeskkond võiksid osaliselt korvata heaoluriikide kõrgemat elatustaset ja selle kaudu vähendada ajude väljavoolu.

Ökoloogilise tasakaalu säilitamine Eesti looduses on riigi jätkusuutlikkuse keskne tingimus.

Keskkonnakaitse peamiseks ülesandeks on loodusvarade ja looduskeskkonna tasakaalustatud haldamine Eesti ühiskonna ja kohalike kogukondade huvides. Eesmärgiks on saavutada olukord, kus inimene ei käsitle keskkonda kui kaitset vajavate objektide kogumit, vaid kui tervikut, mille osaks ta ise on.

Eesti Keskkonnastrateegia 2030

Üks strateegia eesmärke on ökoloogiline tasakaal.

Selle eesmärgi saavutamiseks koostati Eesti Keskkonnastrateegia 2030, milles on kirja pandud Eesti riigi keskkonnapoliitika eesmärgid aastaks 2030. 

Keskkonnastrateegia valdkonnad on:

• maastike ja looduse mitmekesisuse säilitamine;
• kliimamuutuste leevendamine ja õhu kvaliteet;
• keskkond, tervis ja elu kvaliteet.

Seatud eesmärgid ei ole muutumatud. Pärast Riot on toimunud mitu olulist konverentsi, kus varem seatud eesmärgid on üle vaadatud ja vajadusel ajakohastatud. Eesmärgid on omavahel seotud ja need tasakaalustavad säästva arengu kolme mõõdet: majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnamõõdet.

Säästva arengu strateegiate rakendamine erinevatel tasanditel

Säästva arengu strateegiaid saab rakendada mitmel tasandil – rahvusvahelisel, riiklikul, kohalikul ja isiklikul. Ehk teisisõnu – säästvat arengut saab toetada mitut moodi nii riikide poolt kui ka iga inimene omaette. Iga tegu loeb!
Riigid teevad koostööd rahvusvahelisel tasandil: sõlmivad rahvusvahelisi kokkuleppeid, arendavad keskkonnasõbralike toodete ja teenuste süsteeme ning kutsuvad inimesi neid ökomärkide abil kasutama jms.
Riigid kehtestavad keskkonnamakse, mille eesmärgiks on piirata keskkonna saastamist, loodusressursside kasutamist, toetavad mahemajanduse arengut jm. Väikesearvulise riigina tähtsustab Eesti rahvusliku kultuuriruumi säilitamist.
Kohalikud omavalitsused korraldavad jäätmekäitlust, arendavad ühistransporti ja kergliiklust, teavitavad elanikkonda keskkonnateemadest jm.
Igaüks meist saab sortida prügi, säästa vett, kasutada keskkonnasäästlikke transpordivahendeid, tarbida mõistlikult jpm.

Kokkuvõte

Globaalprobleemidega tegelemine nõuab riikidelt koostööd, ühtse strateegia välja töötamist ja rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimist. Nii töötati välja säästva arengu tegevusprogramm Agenda 21. 1992. aastal toimus Rio de Janeiros ÜRO Keskkonna- ja arengukonverents, kus peale Agenda võeti vastu olulisi dokumente nagu Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon ja Kliimamuutuste konventsioon.
Konverentsil seati riikidele ülesandeks alustada rahvuslike säästva arengu strateegiate koostamisega. Tulemusena valmis Eesti oma jätkusuutliku arengu strateegia „Säästev Eesti 21”. Eestile on iseloomulik, et oma riigi jätkusuutliku arengu planeerimisel tähtsustatakse majanduse, sotsiaalsfääri ja looduskeskkonna kõrval ka kultuuri elujõulisuse säilitamist. Seega on strateegial „Säästev Eesti 21” 4 eesmärki: Eesti kultuuriruumi elujõulisus, inimeste heaolu kasv, sotsiaalselt sidus ühiskond, ökoloogiline tasakaal. Eesmärgi - ökoloogiline tasakaal – alusel koostati Eesti Keskkonnastrateegia, mis määrab ära riigi keskkonnapoliitika eesmärgid 2030. aastaks.

Mõisted

Agenda 21
Eesti Keskkonnastrateegia
globaalprobleemid
jätkusuutlik areng
säästev areng
Säästev Eesti 21

Looduskaitseseadus ja looduskaitse korraldus Eestis

Sissejuhatus

Eelnevalt õppisime, et looduskaitse kaitseb loodust inimtegevuse mõju eest. On ilmne, et loodus ise saab ilma inimeseta suurepäraselt hakkama, kuid inimene vajab loodust. Selles peatükis käsitleme seda, kuidas on looduskaitse Eestis reguleeritud ja kuidas looduskaitset praktiliselt korraldatakse.

Õpieesmärgid

Selle peatüki lõpuks:
teate,

• millised on Eesti inimeste õigused ja kohustused seoses looduskeskkonnaga;
• milliseid loodusobjekte kaitstakse Eestis;
• milline on kaitstavate loodusobjektide jaotus;

oskate

• internetist üles leida looduskaitseseaduse ja otsida sealt teavet;
• tuua näiteid Eestis kaitstavatest looduskaitseobjektidest vastavalt nende jaotusele.

Eesti inimeste kõige üldisemad õigused ja kohustused seoses looduskeskkonnaga kehtestab Eesti Vabariigi Põhiseadus (1992).

Põhiseaduses on muu hulgas kirjas, et

• Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult;
• Igaühel, kes viibib seaduslikult Eestis on õigus vabalt liikuda ja elukohta valida. Õigust vabalt liikuda võib teatud juhtudel piirata, sh looduskeskkonna kaitse eesmärgil;
• Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Hüvitamise korra sätestab seadus.

Looduskaitse põhimõtted ja korralduse määrab ära Eesti Looduskaitseseadus (2004).

Looduskaitse eesmärgid Eestis on:

• elurikkuse säilitamine;
• kultuurilooliselt väärtusliku või ilusa looduskeskkonna säilitamine;
• loodusvarade säästlik kasutamine.

Eesti kaitstavad loodusobjektid on:

• kaitsealad;
• hoiualad;
• kaitsealused liigid, kivistised ja mineraalid;
• püsielupaigad;
• kaitstavad looduse üksikobjektid;
• kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid.

Eestis on kolme liiki kaitsealasid:

• rahvuspargid;
• looduskaitsealad;
• maastikukaitsealad ehk looduspargid;

millele lisanduvad seoses Euroopa Liidu keskkonnapoliitika alusel loodud

• hoiualad.

Kaitsealadel on erineva rangusega kaitsevööndid

Loodusreservaadis valitseb kõige rangem kaitserežiim

Loodusreservaat on otsesest inimtegevusest puutumata loodusega ala, kus tagatakse looduslike koosluste säilimine ja kujunemine üksnes looduslike protsesside tulemusena. Reservaati tohib minna vaid eriloal teadustöö tegemiseks, järelevalve- või päästetöödeks. Niisuguste alade üks teaduslikke eesmärke on uurida, kuidas loodus omasoodu areneb.

Sihtkaitsevöönd on loodud looduslike ja poollooduslike koosluste säilitamiseks

Sihtkaitsevööndis on Inimtegevus üldjuhul piiratud. Siin on lubatud sellised tegevused, mis aitavad säilitada kaitstavaid liike ja kooslusi. Nii näiteks on lubatud kaitsealuse puisniidu niitmine, et vältida selle koosluse võsastumist ning võimalikku liikide vaheldumist. Sihtkaitsevööndis asuvate loodusvarade (nt mets, turvas) kasutamine ei ole lubatud.

Piiranguvööndis on kõige leebem režiim

Rahvuspargis ja looduskaitsealal esinevad kõik kolm vööndit, maastikukaitsealal loodusreservaate ei ole, on vaid piiranguvöönd ja võib olla ka sihtkaitsevöönd. Kaitse täpseks korraldamiseks koostatakse igal kaitse alla võetud territooriumil kaitsekorralduskava.
Hoiualad on Natura 2000 võrgustiku osad. Siin kehtib võrdlemisi leebe kaitserežiim, kus on lubatud inimese majandustegevus. Kõik need tegevused, mis kahjustavad ala soodsat seisundit, on keelatud.

Rahvuspargid

Rahvuspark on erilise rahvusliku väärtusega kaitseala, mis on loodud looduse, kultuuripärandi ning tasakaalustatud keskkonnakasutuse säilitamiseks, kaitseks, uurimiseks ja tutvustamiseks.
Eestis on 6 rahvusparki (vt joonis 4.3.7.1.).

Lahemaa rahvuspark

Lahemaa on esimene ja vanim rahvuspark nii Eestis kui ka kunagises Nõukogude Liidus. Siin on kaitse all erinevad ökosüsteemid – metsad, sood, meri ning kohalik kultuuripärand. Lahemaa sai nime sellest, et territoorium paikneb nelja lahe kaldal.

Vilsandi rahvuspark

Vilsandi on Eesti looduskaitse häll, siinsel territooriumil asutati 1910. aastal linnukaitseala, esimene taoline kogu Baltikumis. Rahvuspargile on iseloomulik mereline kliima, rikkalik merelinnustik ja suurimad hallhüljeste lesilad Eestis.

Matsalu rahvuspark

Matsalu rahvuspark on üks Euroopa tähtsamaid veelindude pesitsuse ja rände alasid. Siin on kaitse all Lääne-Eestile iseloomulikud ranna-, puis- ja luhaniidud ning loopealsed.

Soomaa rahvuspark

Soomaa rahvuspark on moodustatud siinsete suurte soode, lamminiitude ja metsade kaitseks. Seda rahvusparki tuntakse üleujutuste järgi. Üleujutused mõjutavad kogu kohalikku elu, mistõttu tuntakse seda perioodi ka viienda aastaajana.

Karula rahvuspark

Karula on Eesti kõige väiksem rahvuspark. Rahvuslik pärand on oskuslikult põimitud tänapäevaga, olles loomulik osa igapäevasest toimetamisest. Rahvuspargile on iseloomulikud kuppelmaastikud koos nõgudes asuvate järvesilmade ja nende vahel looklevate teedega.

Alutaguse rahvuspark

Alutaguse on Eesti uusim rahvuspark, mis loodi 2018. aastal.

See piirkond on ajalooliselt Eesti suurim okasmetsade ja soode ala, kuhu jäävad Eesti pikim liivarand ja unikaalne Smolnitsa luitestik Peipsi põhjarannikul, Eesti suurima vooluhulgaga Narva jõgi koos vanajõgede ning luhtadega Struugal, Eesti suurima järvede tihedusega Kurtna järvistu,  Eesti ainsad mandriluited Agusalus, Põhja-Euroopa üks suurimaid soostikke Puhatu ning laialehine loodusmets Porunis.  Alutaguse rahvuspark moodustati juba olemasolevate loodus- ja maastikukaitsealade ning Narva jõe ülemjooksu hoiuala baasil. Sel viisil tekkis rahvuspargi loomisega  terviklik ja süsteemne loodus- ning pärandkultuuri kompleks.

Joonis 4.3.7.1. Kaart: Eesti rahvuspargid

Looduskaitsealad

Viidumäe (joonis 4.3.7.2.) on haruldaste taimede kodu. See kaitseala on loodud paljude haruldaste liikide, koosluste ja elupaikade kaitseks. Viidumäe nn kõrgemate taimede koguarv ulatub umbes 700-ni, millest 58 liiki on Eestis kaitse all. Nende seas on ka üksnes Saaremaal kasvav saaremaa robirohi. Niitudel ja lehtmetsades elab Eesti suurim maismaatigu - viinamäetigu.

Joonis 4.3.7.2. Viidumäe looduskaitseala

Näide: Viidumäe looduskaitseala

Looduskaitsealal tegeldakse looduslike protsesside, haruldaste või ohustatud liikide ning nende elupaikade ning koosluste uurimise, kaitse ja tutvustamisega. Looduskaitsealadel on oluline koht teaduslikul tööl.
2016. aasta lõpus oli Eestis 159 looduskaitseala.

Maastikukaitsealad

Joonis 4.3.7.3. Otepää looduspark

Näide: Otepää looduspark

Otepää maalilisi maastikke ilmestavad liigirikkad kooslused ja mitmed eriilmelised paigad metsatuka, järvesopi, põllulapi või taluhoonetega (joonis 4.3.7.3.). Vaheldusrikkad maastikud tingivad taime- ja loomaliikide mitmekesisuse. Siin võib kohata konnakotkast, sookurgi, rukkirääku, karu, ilvest ja paljusid käpalisi. Otepää kõrgustik on veelahkmeala - siit lähtuvad jõed suubuvad Võrtsjärves, Peipsi järves ja Emajões. Looduspargi alalt ning lähistelt saavad alguse näiteks Väike Emajõgi ja Elva jõgi.

Maastikukaitseala on kaitseala maastiku säilitamiseks, kaitsmiseks, uurimiseks, tutvustamiseks ja kasutamise reguleerimiseks. Sageli on need looduskaunid alad, mis on puhkajate ning turistide meelispaigaks.
2016. aasta lõpus oli Eestis 152 maastikukaitseala.

Liikide kaitse

Ohustatud ja haruldased liigid võetakse kaitse alla. Ümber nende liikide, mis ei asu kaitsealal, kehtestatakse 50 meetri raadiuses piiranguvöönd, kus asub kaitsealuse liigi püsielupaik. Püsielupaik on kaitsealuse looma sigimisala või koondumispaik (nt kudemise ajal); seene või taime looduslik kasvukoht; lõhe või jõesilmu kudemispaik; pruunkaru talvitumispaik; jõevähi loodusliku elupaik; mägra rohkem kui 10 suudmega urulinnak. Liikide kaitseks koostatakse tegevuskava.
Kaitsealuseid liike ei tohi

• püüda, korjata ega muul moel kahjustada;
• tahtlikult surmata ega häirida;
• osta ega müüa.

Eestis on üle 1200 kaitsealuse üksikobjekti – taime, looma, kivistise jm.
Looduskaitseseadus kehtestab liikide 3 kaitsekategooriat.

I kaitsekategooria liigid

Siia kuuluvad vähenenud arvukusega, kriitilise piirini rikutud elupaikadega, suures hävimisohus olevad liigid, mis Eesti looduses surevad välja, kui neid ähvardavaid ohte ei kõrvaldata. I kaitsekategooria loomaliikide häälte salvestamiseks, sigimis- ja pesitsuspaikade filmimiseks ning pildistamiseks tuleb hankida luba. Liigi täpse kasvukoha või elupaiga kohta käiva teabe avalikustamine massiteabevahendites on keelatud.
Näited I kaitsekategooria liikidest (joonis 4.3.7.4.):

• limatünnik
• ebapärlikarp
• must-toonekurg
• lendorav

Joonis 4.7.3.4. l kategooria liigid (loetledes vasakult):
(üleval) limatünnik ja ebapärlikarp; (all) must-toonekurg ja lendorav

Nimetage veel vähemalt kolm I kategooria kaitsealust liiki.

II kaitsekategooria liigid

II kaitsekategooriasse kuuluvad väga piiratud alal või vähestes elupaikades esinevad liigid, mille arvukus langeb ja levila aheneb. Niisugused liigid võivad olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumisel sattuda hävimisohtu.
Näited II kaitsekategooria liikidest (joonis 4.3.7.5.):

• Saaremaa robirohi
• kaunis kuldking
• säga
• viigerhüljes

Joonis 4.3.7.5. ll kategooria liigid (loetledes vasakult):
(üleval) Saaremaa robirohi ja kaunis kuldking; (all) säga ja viigerhüljes

Nimetage veel vähemalt kolm II kategooria kaitsealust liiki.

III kaitsekategooria liigid

III kategooria kaitse alla kuuluvad liigid, mis on Eesti looduses suhteliselt tavalised, kuid mille elupaigad on hävimisohus ning arvukus võib kriitiliselt langeda, kui ohutegureid ei kõrvaldata. Siia kategooriasse kuuluvad ka need, kes varem kuulusid I või II kategooriasse, kuid on nüüd vajalike kaitseabinõude rakendamise tõttu väljaspool hävimisohtu.
Näited III kategooria liikidest (joonis 4.3.7.6.):

• kärnkonn
• vaskuss
• karulauk
• valge vesiroos

Joonis 4.3.7.6. lll kategooria liigid (loetledes vasakult):
(üleval) kärnkonn ja vaskuss; (all) karulauk ja valge vesiroos

Kokkuvõte

Eesti Looduskaitseseadus (2004) määrab ära looduskaitse põhimõtted ja korralduse. EV Keskkonnaministeerium töötab välja seaduslikke akte, Keskkonnaamet korraldab praktiliselt nende elluviimist.
Eesti kaitstavad loodusobjektid on kaitsealad, hoiualad, kaitsealused liigid, kivistised ja mineraalid, püsielupaigad, kaitstavad looduse üksikobjektid, kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid.
Eestis on kolme liiki kaitsealasid: rahvuspargid, looduskaitsealad ja maastikukaitsealad ehk looduspargid, millele lisanduvad seoses Euroopa Liidu keskkonnapoliitikaga loodud hoiualad.
Kaitsealadel on erineva rangusega kaitsevööndid, kaitse korraldamiseks nendel aladel koostatakse kaitsekorralduskava.
Kaitsevööndid on loodusreservaat, sihtkaitsevöönd, piiranguvöönd.
Liikide kaitseks on kehtestatud 3 erineva rangusastmega kaitsekategooriat. Liikide kaitseks koostatakse tegevuskavad.

Mõisted

hoiuala
kaitsekategooria
kaitsekorralduskava
looduskaitseala
maastikukaitseala
piiranguvöönd
püsielupaik
rahvuspark
sihtkaitsevöönd

Loodus- ja keskkonnakaitse nüüdisaegsed suunad

Sissejuhatus

Aukartus Elu ees
Üks vana film vahendas mõtet: „Kui tulekahjus tuleks valida kas Picasso maali või kassi vahel, päästaksin kassi. Aukartusest Elu ees”.
Põhimõtte aukartusest elu ees sõnastas tuntud saksa teadlane Albert Schweitzer (1875 – 1965), kes esitas filosoofilise põhjenduse eetilisest suhtumisest kõigesse elavasse. Meil on hea näide omast käest võtta:

 

Orissaare tamme lugu

2016. aastal anti ühele Saaremaal Orissaare linnas kasvavale tammele Euroopa puu tiitel. Puu sattus rahvusvahelise tähelepanu alla näitena linnaelanike suhtumisest elusloodusesse. Nimelt kasvab puu keset tegutsevat jalgpallistaadioni. Algselt asus tamm väikese spordiplatsi kõrval, kuid kui 1951. aastal laiendati plats suuremaks staadioniks, siis sattus puu rajatise piiridesse (joonis 4.3.4.1.).
Legend räägib, et ehituse käigus üritati puud traktoriga välja sikutada, kuid trossid katkesid ikka ja jälle. Seega jäi tamm kasvama ja praegu seisab võimas puu keset staadioni. Pallurid arvestavad mängu käigus puuga ja õiged meistrid kasutavat söötude andmisel koguni puu tüve. 

Use left and right arrow to change slide in that direction whenever canvas is selected

Slaid 1

Joonis 4.3.4.1. Orissaare tamm  

1. Slide 1 of 1: Slaid 1. Praegune slaid

1

/

1

Slide 1 of 1

Mõte aukartusest elu ees on arenenud tänapäevaste põhimõteteni loodus- ja keskkonnakaitses. Järgnevalt käsitleme üldiselt keskkonnakaitse nüüdisaegseid suundi, kuna looduskaitse põhimõtteid ja korraldust Eestis vaadeldakse lähemalt ka järgmistes peatükkides.

Õpieesmärgid

Selle peatüki lõpuks teate,

• millised on loodus- ja keskkonnakaitse kaasaegsed suunad;
• millised on looduskeskkonna, ühiskonna ja tehnoloogia vastastikused seosed ja milline on nende osapoolte roll kvaliteetse elukeskkonna saavutamisel ning säilitamisel;
• millised on mõned head näited keskkonnahoiust.

Kaasaegse keskkonnakaitse printsiibid

Tänapäeval arendavad mõtet aukartusest elu ees kaasaegse keskkonnakaitse printsiibid. Üks olulisemaid neist on ettevaatusprintsiip. Mõistega tutvumiseks klikkige allpool sõnal "ettevaatusprintsiip".

Ettevaatusprintsiip

Use left and right arrow to change slide in that direction whenever canvas is selected

Slaid 1

Keskkonnakaitse nüüdisaegsed suunad

Tänapäevast keskkonnakaitset iseloomustavad sellised jooned nagu:

• ringmajandus;
• ökodisain;
• ökoinnovatsioon;
• jm

Riigi ülesanne on tagada tingimused, et keskkonnakaitse ja riigi sotsiaalmajandusliku arengu vahel tekiks tasakaal. Appi tuleb tänapäevane tehnoloogia.

Olelusring

Igal tootel või teenusel on oma keskkonnamõju. Keskkonnamõju hindamisel vaadeldakse toote või teenuse olelusringi ehk nn "elukäiku" tooraine hankimisest kuni lõpuks tekkinud jäätmete käitlemiseni (joonis 4.3.4.2.). Ringi moodustavad tootesüsteemi järjestikused ja omavahel seotud etapid. Kaasaegse keskkonnahoiu põhimõtete kohaselt tuleb võimalusel ka tekkinud jäätmed uue toote valmistamisel kasutusele võtta.

Joonis 4.3.4.3. Ringmajandus

Ringmajandus

Ringmajanduses on rõhk ressursside ning materjalide taaskasutusel ning korduskasutusel. Materjalid võetakse uuesti kasutusele uute toodete valmistamiseks (joonis 4.3.4.3.). See vähendab vajadust uute materjalide ja energiakasutuse järele ning vähendab ühtlasi süsinikdioksiidi heitkoguseid. Tooted arendatakse selliseks, et neid saaks korduvalt ja pikalt kasutada ning lihtsasti parandada.

Keskkonnahoidlik tootearendus ehk ökodisain

Keskkonnahoidliku tootearenduse ehk ökodisaini eesmärgiks on luua toode, mis oma olelusringi jooksul mõjutab keskkonda võimalikult vähe. Et olelusringi etappide vahel toimub liikumine transpordi abil, siis on mõistetav, miks kohalikust toorainest valmistatud toote keskkonnamõju on väiksem importkauba omast. See on üks põhjustest, miks tuleks eelistada kohalikke tooteid.

Moekunstnik Reet Aus loob moekaid rõivaid tekstiilitööstuse jääkidest

Joonis 4.3.4.4. Vanast uus: tekstiilijääkidest kleit

Tekstiilitööstusel on tohutu keskkonnamõju. Nii näiteks kulub ühe hariliku masstoodetud T-särgi jaoks keskmiselt sama palju vett, kui 60 korda duši all käies. Suur on ka energiakulu. Kui kasutame näiteks Kagu-Aasias toodetud kaupa, siis lisandub veel transpordist tulenev keskkonnamõju. Seega toodavad tuhanded vabrikud nn kolmandas maailmas mitte ainult rõivaid erinevatele suurfirmadele, vaid ka tonnide viisi jäätmeid.

Hea näide:

Moekunstnik Reet Aus´i teema on tekstiilijääkide kasutamine moekate rõivaste valmistamiseks (joonis 4.3.4.4.). Nii näiteks valmistati 2014. aasta laulupeo reklaamsärgid mitte uuest puuvillast, vaid just riidejääkidest. 

Ökoinnovatsioon

Ökoinnovatsioon pakub toodete ja teenuste keskkonnamõju vähendamiseks nutikaid lahendusi, kasutades selleks enamasti kaasaegset tehnoloogiat. Tulemuseks on uuenduslikud tooted, tootmisprotsessid ja teenused, mille tootmisel ja tarbimisel on võimalikult väike keskkonnamõju.

 idee:

Joonis 4.3.4.5. Prügistumine on ka Läänemere probleem
Plastik on ressurss, mitte mereprügi

Merede prügistumine ja plastikureostus on tõsine probleem kogu maailmas (joonis 4.3.4.5.). Igal aastal jõuab ookeanidesse hinnanguliselt 5-12 miljonit tonni plastikjäätmeid. Selleks, et merede keskkonnaseisund oleks senisest parem, on vaja üle vaadata inimeste käitumine maismaal.
Mandril tuleks elu korraldada selliselt, et sealse tarbimise tagajärjed ei jõuaks veekogudesse. Lahendus ei ole mereprügi kokku korjamine merel, vaid inimeste käitumise muutmine mandril. Üks võimalus on kasutada plasti kui ressurssi, see targalt kokku koguda ning uuesti kasutusele võtta. See, kuidas seda teha ia milliseid tehnoloogiaid seejuures kasutada, on ökoinnovaatorite teema.

Hea näide

Joonis 4.3.4.6. Biometaani saab kasutada nii mootorikütusena kui energia tootmiseks. Tanklate rajamisega üle Eesti suureneb selle gaasi kui transpordikütuse kasutus.

Biometaani tanklate võrgustik laieneb

Biometaan on biogaasist toodetud gaasiline kütus, mis sisaldab 95–98% metaani (CH₄). Kuna biometaani toodetakse orgaanilisest toormaterjalist (silo, läga, sõnnik, biojäätmed, reoveesetted jm), siis kuulub see taastuvkütuste hulka. See on kõige puhtam taastuv looduslik kütus, mis on reaalne alternatiiv nafta baasil toodetud fossiilkütustele. Biometaani kasutamine fossiilkütuste asemel vähendab oluliselt keskkonna saastamist (joonis 4.3.4.6.).

tudengite konkursilt Negavatt

Negavatt on Eesti üliõpilaste energia- ja ressursisäästukonkurss. Tudengid esitavad konkursile nutikaid projektiideid, mis aitavad ülikoolis vähendada ressursi- ja energiakulu. Rohkem teavet konkursist näeb aadressil https://www.negavatt.ee/

Topsing

Tallinna Ülikooli üliõpilased soovitavad ülikooli populaarsemaid kohvikuid varustada nn antitopsingu jaamadega, mis võimaldavad kohvikus hoiustada isiklikke kohvianumaid ja neid sealsamas pärast kasutamist loputada. Sellisel moel vähendatakse jäätmeteket ning pakutakse kasutajatele soodsamat kohvihinda.

Miinus 1°

Tallinna Tehnikakõrgkooli tudengite idee seisneb kooli igapäevaste soojuskulude langetamises ning seeläbi energia säästmises. Projekt koosneb kolmest etapist:
1) soojusenergia kasutamise optimeerimine koos üldise ruumitemperatuuri langetamisega ühe kraadi võrra,
2) elektroonikaseadmetele öörahu seadistamine,
3) teavituskampaania "Kargem on kergem" korraldamine.

Ideid tudengite konkursilt:

Põhu Nõu

Tallinna Tehnikaülikooli ja Tallinna Tehnikakõrgkooli üliõpilased pakkusid välja ühise idee: kasutada 100% biolagunevaid tooraineid selleks, et valmistada bioinnovatiivseid ühekordseid nõusid. Peamise toorainena kasutatakse eesti põhku, millega luuakse põhule kui põllumajanduslikule jääkproduktile veel üks kasutusvõimalus. Esmaseks eesmärgiks on välja vahetada ühekordsed toidunõud Tallinna Tehnikaülikoolis ja Tallinna Tehnikakõrgkoolis. Tudengid kavatsevad välja töötada vajaliku tehnoloogia, disaini ning tootmisprotsessid uuenduslike põhunõude tootmiseks.

Paberivaba lõputöö

Tallinna Ülikooli üliõpilastel on kavas luua veebileht lõputööde koondamiseks. Projekti eesmärgiks on saavutada olukord, kus tudengid ei pea lõputöid välja printima ja köitma. Sellega muutub kergemaks ka retsensendi elu - uudne veebileht aitab kokku hoida aega ja vaeva, mis kulub paberkandjal töö läbi töötamiseks. Samal ajal soovivad noored luua süstematiseeritud arhiivi, kust tudengid saavad kerge vaevaga varem tehtud töid leida ja lugeda. Sealt on võimalus töid kiirelt alla laadida ja vajadusel kolmanda osapoolega jagada.

Rahvusvaheline koostöö

Kaasaegset loodus- ja keskkonnakaitset iseloomustab rahvusvaheline koostöö. Suurte, nn piiriüleste probleemide lahendamiseks tuleb riikidel asuda koostööle ning sõlmida rahvusvahelisi kokkuleppeid. Rahvusvaheliste suhete korraldamiseks välja töötatud kokkuleppeid nimetatakse konventsioonideks.
Mõned näited:

Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon

Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni eesmärk on elurikkuse kaitse, säästev kasutamine ja saadava tulu õiglane jaotamine riikide kui osapoolte vahel.

Helsingi konventsioon

Helsingi konventsiooni eesmärk on merekeskkonna kaitse Läänemere piirkonnas. Konventsioon näeb ette elurikkuse kaitset nii merel kui ka valgalal.

Ramsari konventsioon

Ramsari konventsiooni eesmärk on märgalade säilitamine, kaitse ja säästlik kasutamine.

Washingtoni konventsioon ehk CITES

Pariisi kliimakokkulepped
Kliimamuutustega seonduvad probleemid on üks kaasaja olulisemaid teemasid. Riikidel tuleb siin teha koostööd ja ühistes eesmärkides kokku leppida.
2015. aastal sõlmiti Pariisis kliimakokkulepped,  mille eesmärk on pidurdada kliima soojenemist nii, et üleilmne soojenemine ei ületaks 2 kraadi võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega. Selle eesmärgi saavutamiseks on vaja kiiret üleminekut vähese süsinikuheitega majandusele.
Leppele kirjutasid alla ligi 200 riiki. Pariisi kokkuleppe eesmärgi saavutamisele on suunatud ka Eesti keskkonnakaitsealased tegevused ja nende edasine suunamine.
Tähtis on ka olemasolevate kliimamuutustega kohanemine, mis oli üheks konverentsi teemaks.

Avalikkuse teavitamine

Inimestel on õigus olla informeeritud oma elukeskkonna seisundist ning vajadusel kaasa rääkida. Iga olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamisel (ehitus, kaevandamine jms.) tuleb üldsust sellest võimalikult varakult teavitada. Suhtlemine avalikkusega on ühiskonnaelus võtnud aina olulisema rolli, sest sageli on just suhtlemisvead keskkonna-alaste konfliktide põhjuseks.

Kokkuvõte

Kaasaegses loodus- ja keskkonnakaitses on olulised ringmajandus, ökodisain ja ökoinnovatsioon, rahvusvaheline koostöö, avalikkuse teavitamine ja kaasamine. Peamiseks eesmärgiks on toodete ja teenuste keskkonnamõju vähendamine. Seda eesmärki aitab ellu viia kaasaegne tehnoloogia.
Majandustegevuse üha tugevneva survega elukeskkonnale suureneb ka avalikkuse roll keskkonna-alaste otsuste vastu võtmisel. Inimestel on õigus olla informeeritud oma elukeskkonna seisundist ja hankida selle kohta informatsiooni.

Mõisted

konventsioon
olelusring
ringmajandus
ökodisain
ökoinnovatsioon

Liikide kaitse võimalused

Sissejuhatus

Üha sagedamini kuuleme uudiseid liikide arvukuse kahanemisest maailmast. Ometi saabub ka positiivseid teateid.
1990. aastate alguses oli merikotkas Eestis ohustatud linnuliik, keda elas siin vaid kümmekond paari. Tänu kaitse alla võtmisele on nende olukord käesolevaks ajaks tunduvalt paranenud.

*

1930. aastatel elas maailmas umbes 20 000 sinivaala. Vaalarasva saamiseks kütiti neid niivõrd intensiivselt, et 1965. aastal loendati neid vaid 1000. Pärast püügikeelu kehtestamist 1966. aastal hakkas nende arvukus tasapisi kasvama. Tänapäeval on sinivaalasid umbes 10 000.
*
Rohekilpkonnad olid kunagi soojades troopilistes vetes tavalised loomad ja neid püüti nende liha, munade ning kilbi pärast. Ülepüügi tagajärjel langes nende arv järsult. Täna püüab inimkonna teadlikum osa kunagisi jõhkrusi heastada looduskaitsealade ja spetsiaalsete haudumisjaamade loomisega. Bali saarel asuvas farmis kasvatatakse rohekilpkonni ja lastakse tagasi vabasse loodusesse.

*

Aastatel 1975–2003 istutasid Põhja-Aafrika Saheli piirkonna põllumehed 200 miljonit puud ja kutsusid ka teisi farmereid üles oma maadel puid säilitama. Selle tulemusena paranes kohalike puude iseuuenemine ja mulla erosioonikindlus, pikkamööda taastusid põhjaveevarud ja kasvas viljasaak. Puud pakkusid küladele tormide eest üha enam kaitset. Lõpptulemusena paranes kohalike inimeste elukvaliteet.
Seega – liikide kadumisega on asi halb, kuid mitte lootusetu ja häid näiteid liikide kaitsel jätkub. Mida teha selleks, et pidurdada liikide arvu kahanemist?

Õpieesmärgid

Selle peatüki lõpuks oskate:

• tuua näiteid liikide peamistest kaitsevõimalustest;
• tuua näiteid inimetegevuse mõjust looduslikele protsessidele.

Kõigepealt tuleb teha ülevaade

Liikide tõhusaks kaitsmiseks tuleb kõigepealt saada ülevaade haruldastest ja ohustatud liikidest. Sellist andmebaasi sisaldab punane nimestik ehk punane raamat. See on teaduslike andmete kogu, mis kajastab haruldaste ja ohustatud liikide levikut ja seisukorda ning teeb ettepanekuid kaitse vajaduse kohta.
Punane nimestik ei saa kunagi valmis, sest loodus muutub kogu aeg. Muutub ka inimese mõju loodusele, koos sellega teisenevad ka taime- ja loomaliikide elutingimused. Kord kriitilises seisundis olnud liik ivõib olukorra muutudes tõusta vähem ohustatute hulka või vastupidi.
Esimene punane raamat anti välja 1966. aastal Maailma Looduskaitseliidu (IUCN) algatusel. Oma punane raamat on ka Eestil.

Liikide kaitse võimalused:

• liigi kaitse alla võtmine
• liigi elupaiga kaitse
• elupaikade taastamine
• uute populatsioonide rajamine ja liikide taasasustamine
• liikide kaitsmine tehistingimustes

Liigi kaitse alla võtmine

Märgates mõningate liikide arvukuse vähenemist ja ohtu sattumist võeti sellised liigid otsese kaitse alla. Tänapäeval on kaitsealused liigid Eestis jagatud kolme kategooriasse, millest I kategooria hõlmab kõige rangemalt kaitstavaid liike.

Liigi elupaiga kaitse

Varsti jõuti arusaamisele, et üksnes liigi kaitsest ei piisa, kaitse alla tuleb võtta kogu liigi elupaik. Selliseid looduskaitse nõuetele allutatud territooriume nimetatakse kaitsealadeks. Elupaiga kaitse raames tuleb näiteks jälgida inimtegevuse mõju ulatust või koguni keelustamist selles piirkonnas, väetiste jt kemikaalide kasutamist jms. Sõltuvalt liigi kaitse vajadusest ja eesmärgist on Eestis vastavalt looduskaitseseadusele rajatud viis erinevat kaitsealatüüpi.

Elupaikade taastamine

Inimesed on aastasadu hävitanud metsa ja kuivendanud märgalasid, et rajada põllumaid, ehitada asulaid ja teid. Koos elupaiga hävitamisega kaovad sellega seotud taime- ja loomaliigid. Nüüd on hakatud kord kaotatud kooslusi taastama.

Näide
Soode taastamine
Enamikes Euroopa riikides on sood peaaegu hävitatud. Eestis on viimase sajandi jooksul massilise kuivendamise tulemusena lagesoode pindala vähenenud ligi kolm korda. Praegu katavad sood Eesti territooriumist ligi 5,5%, umbes kolmveerand soodest on võetud kaitse alla.

Aga miks meile soid vaja on? 
Sood puhastavad ja talletavad vett, reguleerivad veerežiimi ning leevendavad sellega põuda ja üleujutusi. Turvas seob hästi süsinikku ja pehmendab sellega inimese põhjustatud kliimamuutusi. Soo on paljudele liikidele (nt putuktoidulised huulheinad, harilik jõhvikas, rabapüü, turbasamblad jt) ainus elupaik, inimesele mõnus koht puhkamiseks ja marjade korjamiseks. Soos on säilinud põnevaid jälgi inimeste tegevustest minevikus.

Joonis 4.3.2.1. Männikjärve raba Endla looduskaitsealal

Ah soo! Soode taastamine ja taastumine

Näide: elupaikade taastamine

Soode taastamise programm

Eestimaa Looduse Fondi eestvõttel on Eestis asutud soode taastamisele (joonis 4.3.2.1.). Peamised taastamistööd on kraavide kinni ajamine ning nende sulgemine paisudega. Vajadusel eemaldatakse kuivendatud soost ka osa puistust, et vähendada puude kaudu liigvee aurumist. Lisaks kavandatakse kaitsealustele liikidele (rabapüü, metsis, rabakonn, mõned kiili- ja liblikaliigid) sobivate elutingimuste loomist või parandamist.

Joonis 4.3.2.1. Männikjärve raba Endla looduskaitsealal

Ah soo! Soode taastamine ja taastumine

Näide: elupaikade taastamine

Soode taastamise programm

Eestimaa Looduse Fondi eestvõttel on Eestis asutud soode taastamisele (joonis 4.3.2.1.). Peamised taastamistööd on kraavide kinni ajamine ning nende sulgemine paisudega. Vajadusel eemaldatakse kuivendatud soost ka osa puistust, et vähendada puude kaudu liigvee aurumist. Lisaks kavandatakse kaitsealustele liikidele (rabapüü, metsis, rabakonn, mõned kiili- ja liblikaliigid) sobivate elutingimuste loomist või parandamist. 

Vaadake ka videot:

Tugeva juurestikuga mangroovitihnikud kaitsevad rannikualasid erosiooni, uputuste ja orkaanide eest. Nii näiteks said inimesed 2004. aastal valusa õppetunni, mil India ookeani loodusliku kaitseta rannikut laastas hävitav tsunami. 

Näide: koosluste taastamine

Joonis 4.3.2.2. Mangroovitihnik Puerto Ricas

Ida-Aasias asutakse hävinud mangroovide taastamisele

Üha enam mõeldakse piirkonnas hävinud mangroovide taastamisele.
Võimsate hingamisjuurtega igihaljad puud moodustavad troopiliste merede rannikul mudaseid ja soolaseid mangroovitihnikuid (joonis 4.3.2.2.) . Oli aeg, kus neid randu hoolega manglipuudest puhastati, et teha ruumi rannahotellidele ja krevetikasvandustele. Tulemusena on maailmas mangroovitihnikuid viimase 30 aastaga jäänud tervelt kolmandiku võrra vähemaks. Ometi on ka sellel haisval ja niiskel kooslusel koht nii looduses kui inimeste elus. Vees hargnevate juurte vahel leiavad varjupaika paljud veeloomad (sh tööstusliku tähtsusega krevetid, krabid jt), lisaks on mangroovidel märkimisväärne süsiniku sidumise võime.

Näide: Seemnepankade rajamine

Seemnepangad hoiustavad kultuurtaimede seemnevarusid

Üheks loodusliku mitmekesisuse säilitamise võimaluseks on seemnepanga loomine. Neist tähtsaim, ülemaailmne seemnepank asub Norras, Lääne-Teravmägede saarel, kus hoiukambrid on raiutud igikeltsa sisse. Praegu on seal loodud võimalused kokku 4,5 miljoni kultuurtaimede seemnenäidise hoiustamiseks.
Niisuguste seemnehoidlate eesmärk on  säilitada taimeliikide seemnevarusid, et kaitsta liike looduskatastroofide, taimehaiguste, sõdade jms korral.

Uute populatsioonide rajamine ja liikide taasasustamine

Haruldasi ja ohtu sattunud liike on võimalik kaitsta mitmel moel.

• Taasasustamine ehk reintrodutseerimine. Seda meetodit kasutatakse teatud alal väljasurnud liikide puhul. Mujalt elujõulisest asurkonnast toodud või tehistingimustes paljundatud isendid viiakse neile ökoloogiliselt sobivasse paika.
• Tugiasustamine. Seda meetodit kasutatakse olemasoleva asurkonna tugevdamiseks, arvukuse ja genofondi suurendamiseks. Ohustatud populatsiooni täiendatakse uute isenditega.
• Ümberasustamine ehk populatsiooni ümberkolimine. Ümberasustamist kasutatakse näiteks siis, kui haruldase liigi populatsioon jääb inimtegevusele jalgu.

 ka Eestil.

Use left and right arrow to change slide in that direction whenever canvas is selected

Slaid 8

Uute populatsioonide rajamine ja liikide taasasustamine

Haruldasi ja ohtu sattunud liike on võimalik kaitsta mitmel moel.

• Taasasustamine ehk reintrodutseerimine. Seda meetodit kasutatakse teatud alal väljasurnud liikide puhul. Mujalt elujõulisest asurkonnast toodud või tehistingimustes paljundatud isendid viiakse neile ökoloogiliselt sobivasse paika.
• Tugiasustamine. Seda meetodit kasutatakse olemasoleva asurkonna tugevdamiseks, arvukuse ja genofondi suurendamiseks. Ohustatud populatsiooni täiendatakse uute isenditega.
• Ümberasustamine ehk populatsiooni ümberkolimine. Ümberasustamist kasutatakse näiteks siis, kui haruldase liigi populatsioon jääb inimtegevusele jalgu.

Euroopa naaritsa lugu

Euroopa naarits on üks maailma kõige ohustatumaid väikekiskjaid (joonis 4.3.2.3.). Selle põhjus on selle liigi elupaikade – ojade ja jõgede – kadumine ning konkurents Põhja-Ameerikast pärit tugevama ameerika naaritsa ehk mingiga. Mink sattus Euroopas loodusesse peamiselt karusloomafarmide kaudu. Kuna viimane metsik euroopa naaritsa isend tabati Mandri-Eestis 1996. aastal, siis peeti seda liiki 1990. aastate lõpul siin praktiliselt väljasurnuks. Tallinna Loomaaia ohustatud loomade paljunduskeskuses käivitati euroopa naaritsa programm. Soomest toodud isendite baasil hakati neid loomi tehistingimustes uurima ja paljundama. 2000. aastal asuti uut euroopa naaritsa asurkonda looma Hiiumaal, kuhu viidi loomaaiast esimesed loomad. Tõusude ja mõõnadega kulgenud ettevõtmist on lõpuks saatnud edu: aastate jooksul kujunenud naaritsaasurkond on saare looduse lõpuks omaks võtnud ja seal sigima hakanud. Võib öelda, et sellega on Eesti maailmakaardil ainus piirkond, kus euroopa naaritsa arvukus on looduses hakanud suurenema.

Loomaaedade roll liikide kaitsel ja teaduslikul uurimisel

Euroopa naaritsa programmi edulugu on üks neist, mis näitab loomaaedade tähtsust loomade teaduslikul uurimisel, liikide kaitsmisel ning paljundamisel. 
Loomade tehistingimustes uurimisel ja paljundamisel teevad eri riikide loomaaiad tihedat koostööd (joonis 4.3.2.4.). Muuhulgas on töötatud välja ühised paljundamisprogrammid. Kui mõnel loomaaial on kollektsioonis vastav loomaliik, siis kaasatakse see loomaaed automaatselt ühisesse programmi. Nii näiteks osaleb Tallinna Loomaaed amuuri leopardi ja amuuri tiigri paljundamisprogrammides, niisuguseid liike on Tallinna loomaaias ligi 50. Seda, millist liiki geneetilise materjali säilitamiseks paljundatakse, otsustab rahvusvahelise võrgustiku koordinaator.
Loomaaiad üle maailma vahetavad vastastikku loomi, et tekiks tugev ja terve populatsioon ning et vältida liigi taandarengut.

Kokkuvõte

Liikide kaitse sagedasemad võtted on ohustatud ja haruldaste liikide kaitse alla võtmine, nende elupaikade kaitse ja kaitsealade loomine. Ohustatud liikide populatsiooni tugevdamiseks võib isendeid või populatsioone ümber asustada või täiendada uute isenditega arvukuse ja genofondi suurendamiseks. Tehistingimustes (loomaaedades) on välja arendatud programmid haruldaste ja ohustatud loomade uurimiseks ja kaitseks. Vahel on sellise töö tulemuseks ohustatud looma taasasustamine loodusesse.
Teaduslikud andmed haruldaste ja ohustatud liikide kohta on koondatud punasesse nimestikku, mida trükitud kujul teame ka punase raamatuna.

Mõisted

kaitseala
punane raamat
taasasustamine ehk reintrodutseerimine
tugiasustamine
ümberasustamine