Vanakreeka kunst

Vanakreeka kunst sai alguse umbes 600 eKr ning kestis kuni Rooma Impeeriumi tekkeni. Paistis silma oma realistlikkusega ja kõrge arenguga. Domineerisid ilmaliku hooned. Õitsenguajaks peetakse klassikalist ajajärku (480–232 eKr). Vanakreeka kunstist pole tänapäeval midagi säilinud, jäänud on ainult roomlaste pronksist koopiad.

Vanakreeka kunsti jaotatakse kolmeks perioodiks: arhailine, klassikaline ja hellenistlik ajajärk.

• 
  
  
• 
  
  
• 
  
  
• 
  
  

Arhailine ajajärk (600–480 eKr)

Pärast Kreeta-Mükeene kultuuri kokkuvarisemist ligikaudu 10. sajandil eKr hakati valmistama väikesi dekoorasju, mida kaunistati lihtsate joontega. Seda ajajärku nimetatakse eelgeomeetriliseks stiiliks.

Kreeka mehe skulptuur (Kouros) on tehtud geomeetrilises stiilis, 6. sajand eKr, Walters Art Museum

Geomeetriline stiil arenes Vana-Kreekas u 8.–7. sajandil eKr. Sel perioodil kasutati kunstis laialdaselt jooni ja kolmnurki. Inimeste kujud olid väikesed ning sageli ei erinenudki loomakujudest. Suurtel vaasidel kujutati erinevaid geomeetrilisi mustreid. Keraamikakeskus oli Ateena. Sageli jaotatakse geomeetriline stiil veel omakorda kolmeks: varaseks geomeetriliseks stiiliks (loodi ainult geomeetrilisi kujundeid), keskmiseks geomeetriliseks perioodiks (ilmusid loomaskulptuurid), hiliseks geomeetriliseks perioodiks (ilmus esimene inimskulptuur).

7. saj. lõpul eKr – 6 saj. algul eKr toimus Kreeka kunstis suur areng. Vanakreeka kunstis võeti omaks Egiptuse ja idamaade motiive. Inimese keha kujutati sagedamini ning realistlikumalt. Mehi kujutati alasti ja naisi riides, mõlemal oli naeratus näol. Skulptuuridel puudusid tihti detailid ja inimlik poos, kuid inimese proportsioonid olid õiged.^[1]

6.-7. sajandi eKr naiseskulptruur, Peplos Kore, c. 530 BC, Ateena, Acropolis Museum

Vanimad templid olid savist ja puidust, seetõttu ei säilinudki ükski tänapäevani. Monumentaalseid kivist templeid hakkasid kreeklased ehitama 7. sajandil eKr. Templid ehitati kõrgemale kaljukünkale ning sellest pidi saama kindla jumala kodu. Ehitusmaterjaliks oli marmor. Kiviplokke seoti omavahel kokku metallklambritega. Templi sisse ehitati akendeta ruum, kuhu pandi jumala kuju. Selles ruumis võis käia ainult preester. Templi mõõdud põhinesid inimese keha mõõtudel. Sambad ümbritsesid templit neljast küljest. Katuse serva all oli friis ning katuse viilu alla jäi frontoon, mida kaunistati skulptuuride ja reljeefidega. Arhailise ajajärgu skulptuurid ja templid polnud valged, vaid olid kaetud värviga.

Arvatakse, et templiehituses on võetud eeskujuks varasem kreeklaste elamu – nelinurkne ehitis, mille otsaküljes seisavad ukse kõrval kaks sammast. Ajajärku hakati kaunistama sambais kapiteelidega. Kõige vanem ja lihtsam oli dooria kapiteel.

Samba osad, jpg

Dooria stiili iseloomustab lihtsus. Sambad on suhteliselt madalad ja näivad välja raskepärasena, kuid kindlana. Sammaste kapiteeliks on ainult kaks kivi, millest üks on kettakujuline ja teine ruudukujuline. Friis koosneb kahesugustest vaheldumisi paigutatud plaatidest, millest ühtedel on vertikaalvaokesed ja teisi katab reljeef.

Joonia samba kapiteeli iseloomustavaks detailiks on allapoole rulli keerduv voluut ja selle otste vahel paiknev ehisliist, mis kannab oma munakujuliste elementide tõttu munavöödi nimetust. Talastiku friis koosneb üleni reljeefist.

6. sajandil eKr tekkisid muutused vanakreeka keraamikas. Vaasidele hakati joonistama stseene elust. Samaaegselt arenes musta figuuri stiil. Vaas kaeti musta värviga ning siis kraabiti see maha, jättes alles mustad detailid. Sajandi lõpuks tekis punasefiguuriline stiil. Figuuride ümber olev taust värviti mustaks. Stseenide valik muutus rikkamaks.  

Klassikaline ajajärk (480–323 eKr)

Zeusi templi mudel, Louvre, France.

Klassikalist ajajärku peetakse Vanakreeka kunsti õitsenguajaks. Seda ajajärku jaotatakse kõrgklassikaks (5. saj eKr) ja iluklassikaks (4. saj eKr). 

Kõige silmapaistvam ehitis oli Ateena Akropolis peatempel Parthenon, maailma üks tuntumaid ehitisi. Tempel oli 70 m pikkune ja 31 m laiune. Selle keskel seisis hiiglaslik Ateena kuju, kelle käed ja jalad olid elevandiluust ning silmad ja ülejäänud keha kalliskividest ja väärismetallidest. Katuse serva all olevatel friisidel kujutati stseene Trooja sõjast ning kentauride ja lapiidide võitlusest. Peasissekäigu kohal kujutati Ateena sündi Zeusi peast ning läänetümpanonil kujutati Ateena kaitsepühakuks saamise pärast võistluse.

Geomeetriat ja igapäevaelu stseene kunstis lahjendati taimeelementidega. Tekkis uus kapiteel: Korintose stiili sambad on kaunistatud lopsakate akantuselehtedega ja teiste taimeelementidega. Korintose kapiteel on kõrgem, kui seda olid joonia- ja dooria stiilis kapiteelid.

Herakles ja Keryneia hirv, autor Lysippos. Hercules alates Museo Archeologico Regionale di Palermo.

Skulptuuri stiil muutus. Tekkis arusaam, et iga inimene on omaette isiksus. Pöörati rohkem tähelepanu detailidele. Kreeka skulptuuri keha poos muutus lihtsamaks ning loomulikumaks. Isegi rõivastatud kehade puhul püüti kaunilt kujundatud voldistiku abil esile tõsta kehavorme. Kaotati kangelaste temaatika ning mindi üle romantilisele stiilile. Kujude näod on rahulikud ja tõsised. Klassikalisel ajastul oli loodud palju jumalakujusid ja kujud näiteks kõnemeestest või olümpiavõitjatest.

Üks grandioossemaid kujusid asus Olümpias. Zeusi kuju olümpias oli üks seitsmest maailmaimest. Skulptuur asus Zeusi templis ning selle autor oli Pheidias. Zeusi skulptuur oli 12–13 meetrit kõrge.

5. sajandi suured kujurid Myron, Polykleitos ja Pheidias aitasid igaüks omapoolsete uuendustega skulptuuri looduslähedasemaks muuta.

Polykleitose noored on alasti sportlaste kujud, näiteks ‘’Odakandja’’ toetuvad vaid ühele jalale, hoides teist vabalt kõrval. Nii saadi nende kehad veidi pöörduma ja selline uudne asend jättis mulje liikumisest. Siiski ei saanud sellistele seisvatele marmorkujudele anda väga keerukaid poose või elavaid žeste – kuju oleks kaotanud tasakaalu või habras marmor lihtsalt murdunud. Neid ohte sai vältida pronkskujude puhul, kus tasakaal saavutati pronksikihi paksuse muutmise teel.

Keerulise pronksivalu tehnikaga tegelenuist oli vanim Myron, üldtuntud ‘’Kettaheitja’’ looja.

Hellenistlik ajajärk (323–27 eKr)

Ferdinand Knabi kujutus Halikarnossuse mausaleumist (1886), Series "Seven Wonders of the Ancient World" by Fer…

Periood Aleksander Suure surmast kuni esimese Rooma keisri troonile astumiseni.

4. sajandil eKr levis kreeka kultuuri ja kunsti mõju väga laialdasel alal. Tekkis uusi linnu, kõik suuremad keskused asusid aga väljaspool Kreekat, näiteks Aleksandria Egiptuses ja Pergamon Väike-Aasias, kuhu kanduski ehitustegevuse raskuspunkt. Väike-Aasias eelistati joonia stiili. Sellises stiilis on hiiglaslik, seitsme maailmaime hulka kuulunud hauamonument kuningas Mausolosele. Selle ehitise järgi on ka hilisematel aegadel hakatud hauakambreid nimetama mausoleumideks. Ehitise põhiplaan on ristkülik ja selle alumine osa kujutab endast siledat kaheastmelist müüritist. Müüritisel paikneb võimas 36 sambast koosnev kolonnaad, mis kannab püramiidikujulist katust. Müüritisele ja sammaste vahele olid paigutatud tolle aja kuulsate skulptorite Skopase, Leocharese, Bryaxise ja Timotheose reljeefid ja skulptuurid. Püramiidse katuse harjal troonis nelja hobuse kaarik, milles olid kuninga ja kuninganna kujud. Kogu ehitise kõrguseks oli ligi 50 meetrit. Seda loetakse Egiptuse püramiidide järel suurimaks hauamonumendiks.  Rõhutati tugevaid tundeied ja liikumist. Liikumise edasiandmiseks tehti skulptuur väändunud poosis, mida sai vaadelda kõikidest külgedest. Tasakaalu säilitamiseks asetati kujul üks jalg veidi teise ette, sellist asendit nimetatakse kontrapostiks.

Laocoön and his sons, also known as the Laocoön Group, JPG, English: Hagesandros, Athenedoros, and Polydoros Marie-Lan Nguyen (2009)

Usinalt hakati kopeerima vanemaid skulptuure; tänu nendele koopiatele teamegi paljusid kujusid, mis ise on hävinud või alles üles leidmata. Sel ajal loodud töödest on tuntuimad Pergamonis püstitatud suure ohvrialtari reljeefid oma võitlusstseenidega, 19. sajandi algul Melose saarelt leitud ilujumalanna kuju, mida leiupaiga järgi Mílose Venuseks kutsutakse, samuti nn Laokooni grupp. Selles tegelikult küll veidi vägivaldsena ja ülepakutuna tunduvas töös näeme Trooja preestrit Laokooni ja tema poegi, kelle merest tulnud maod olevat ära kägistanud.

Laocöon and his sons, attacked by sea snakes, Iconographic Collections,JPG

Tekkis ümmarguse põhiplaaniga hooneid. Rajati palju sammaskäikudega jalutusväljakuid, poolkaares tõusvate pingiridadega vabaõhuteatreid, raamatukogusid, igasuguseid avalikke hooneid, losse ja spordiplatse. 

Vana-Egiptuse kunst

Vana-Egiptus

Vana-Egiptuse esinduslikum periood kestis umbes 4. aastatuhande lõpust 2. aastatuhande lõpuni, mil piirkond sai välisvallutuste tallermaaks.

Kunstile on omapärane ta iseseisvus ja stabiilsus – põhilaadilt jäi see samaks kogu perioodi vältel. Kunst jaguneb arhitektuuriks ja kujutavaks kunstiks.

Vana-Egiptuse arhitektuur

Arhitektuuris on märksõnadeks püramiidid, mastabad ja templid. Esimesed ja teised on haudehitised ning arvatakse, et üks on teisest välja kasvanud: kuna vaarao matmispaik pidi olema mõistetavatel põhjustel suurejoonelisem, siis hakati asetama mastabasid üksteise peale. Püramiididest suurimad Gizas – Cheopsi, Chepereni ja Mykerinose – on kõik ehitatud Vana riigi ajal, hilisemad on pisemad.

Templeid ehitati jumalatele, selle moodustasid sissekäik, sammashoov, kuhu ka rahvas pääses, ning tagumised kinnised ruumid, kus vaid preestrid võisid toimetada.

Kui ka Vana riigi ajal olid templites sambad, leidsid nad Keskmise riigi ajal süstemaatilisemat kasutust. Vormilt olid nad protodooria stiilis, tõenäoliselt saadud nelinurksel sambalt järjest nurki ära lõigates, saavutades nelinurgast kaheksanurga, siis 16-nurga jne. Lisaks protodooria sammastele on egiptuse ehituskunstile omased veel lootos-, papüürus- ja palmsambad, mis jäljendasid vastavaid taimi. Nii nagu Vana-Kreekas moodustusid sambad baasist, tüvesest ja kapiteelist.

Uue riigi ajal – tänu poliitilisele võimsusele ja tihematele kultuurisidemetele – võeti Ees-Aasiast ja Kreetalt üle uusi elemente.

Üldmulje templitest on monotoonne, erksust lisavad vaid templi seinu ja sambaid katvad reljeefid ja hieroglüüfid.

Ainukeseks insenerilahenduseks olid sammas ja tala.

Vana-Egiptuse kujutav kunst

Kujutava kunstist esinesid skulptuur ning reljeefi- ja maalikunst. Kuna viimased kaks olid väga lähedased – reljeefid olid väga madalad ja värvilised ning allusid koos maaliga samadele stiiliseadustele – käsitletakse neid koos pinnakunstina.

Pinnakunst oli väga selge ja ülevaatlik ning eksisteeris koos kirjaga. Valitsejaid kujutati kõige suurematena, seejärel ametnikke, väikseimaina aga lihtrahvast. Kuningad ja ametnikud olid alati egiptuse poosis: pea, käed, alakeha ja jalad külgvaates, õlad eestvaates.

Skulptuuris kujutati samuti enamasti valitsejaid ja pooside valik on piiratud: pea sirgelt püsti, istuval figuuril jalad üksteise kõrval, käed põlvedel, vahel üks rinnal; püsti seisval figuuril vasak jalg pisut ees, käed ripuvad alla, vahel hoidis üks keppi.

Skulptuuride valmistamise kunsti peeti väga oluliseks, sest muumia hävimise korral pidi just portreeskulptuur täitma hinge jaoks keha aset. Seepärast püüdsid kõik, kel vähegi võimalust, endast skulptuuri maha jätta. Skulptuure raiuti kivist, kuid on teada ka puitskulptuure, mis olid jõukohasemad vaesemale rahvakihile.

Teise kategooria moodustavad teeniate kujud, mida ülikuile hauda kaasa pandi. Nemad olid kujutatud märksa vabamas olekus, kuigi mõningane kangus on ka neile omane. 

Iidse Egiptuse kunst sisaldas maale, skulptuure puit, kivi ja keraamika, joonised papüürus, usku, Ehted, elevandiuud, ja muud kunstimeedia. Sellel on iidsete egiptlaste sotsiaal-majandusliku staatuse ja veendumuste süsteemide elav esindatus.
Iidses Egiptuse keeles ei olnud sõna  "Kunst ". Kunstiteosed teenisid sisuliselt funktsionaalset eesmärki, mis oli seotud religiooni ja ideoloogiaga. Kunsti teema muutmiseks oli selle püsivus. Seega, iidne Egiptuse kunst kujutas idealiseeritud, ebarealistlikku vaadet maailmast. Individuaalse kunstilise ekspressiooni traditsiooni ei olnud, kuna kunst teenis tellimuse säilitamiseks laiemat ja kosmilist eesmärki.

Mesopotaamia kunst

Mesopotaamia kunst on arheoloogilistes andmetes säilinud varajastest kottide-korilaste seltsidest (8. aastatuhat eKr) kuni Sumeri, Akkadi, Babüloonia ja Assüüria impeeriumide pronksiaja kultuurideni. Need impeeriumid asendati hiljem rauaajal Uus-Assüüria ja Uus-Babüloonia impeeriumidega. Laialdaselt tsivilisatsiooni hälliks peetav Mesopotaamia tõi kaasa olulisi kultuurilisi arenguid, sealhulgas vanimaid kirjutamisnäiteid.
Mesopotaamia kunst konkureerib Vana-Egiptuse kui kõige suurejoonelisema, keerukama ja keerukamaga Lääne-Euraasias alates 4. aastatuhandest eKr kuni Pärsia Ahemiidide impeeriumi vallutamiseni 6. sajandil eKr. Põhirõhk oli kivi ja savist skulptuuri mitmesugustel, väga vastupidavatel vormidel; vähe maalimist on säilinud, kuid mida see soovitab, välja arvatud mõned erandid,

Ištari Värav kasutati maalimist peamiselt geomeetriliste ja taimepõhiste dekoratiivsete skeemide jaoks, ehkki enamik skulptuure oli ka maalitud. Silindrite tihendeid on säilinud palju, vaatamata väiksele suurusele on neist palju keerulisi ja üksikasjalikke stseene.

Esiaja kunst

Esiaja kunst on esiajast ehk inimühiskonna vanimast ajalooperioodist pärinev kunst.

Vanimad kunstimälestised pärinevad paleoliitikumist vahemikus ligikaudu 30 000 aastat eKr kuni 8000 aastat eKr. Need on luust, kivist ja savist skulptuurid (nt Willendorfi Venus) ning koopamaalid (nt Altamiras ja Lascaux's). Koopamaalidel on kujutatud loomi. Arvatakse, et kujutati vajalikke loomi (võib-olla nende paljunemise soodustamiseks) ning jahiloomi haavatuna, et tuua jahiõnne.

Mesoliitikumist (8. ja 7. aastatuhandest eKr) pärinevad inimeste kujutised; loomad hakkavad tagaplaanile jääma. Adura koobastes Sitsiilias on inimesed veel looduslähedased, Valltortas Hispaanias juba skematiseeritud. Seintele on graveeritud mehi sõdimas, jahti pidamas, mett korjamas; naised jalutavad lastega. Loomi on kujutatud Põhja-Aafrikas Fezzani ja Tassili kaljujoonistel.

Alates umbes 6. aastatuhandest eKr on neoliitikumi mälestisi leida üle kogu Põhja-Euroopa. Enamasti on tegu kujunditega kividel ja luuesemetel, mis tihti kujutasid taevakehi. Sellest ajast on olulised veel megaliitilised monumendid: menhirid, dolmenid.

Kunstiajalugu

Kunstiajalugu on kunstiteaduse osa, mis tegeleb arhitektuuri, kujutava kunsti ja tarbekunsti ajaloolise arengu uurimise, teoste kirjeldamise, süstematiseerimise ning analüüsiga.

Kunstiajalugu uurib kunsti arengut, käsitledes seda ajalooliste etappide kaupa – vanaaja kunst, keskaja kunst, uusaegne kunst – ja kunstivoolude järgi.

Kunstivoolud

Ürgaeg:

• Kiviaeg
• Pronksiaeg

Antiik (8.–1. sajand eKr):

• Mesopotaamia
• Egiptuse
• Egeuse
• Kreeka
• Etruski
• Rooma

Varakristlik aeg (1.–4. sajand pKr):

• Bütsantsi
• Vanavene
• Merovingi
• Karolingi
• Romaani
• Gooti
• Renessanss
• Barokk

Uusaeg (18.–19. sajand):

• Rokokoo
• Klassitsism
• Romantism
• Realism
• Historitsism: uusbütsants, uusromaanika, uusgootika, uusrenessanss, uusbarokk, uusrokokoo ja uusklassitsism
• Impressionism
• Postimpressionism
• Juugendstiil
• Sümbolism

Moodsa kunsti voolud (20. sajand):

• Fovism
• Ekspressionism
• Kubism
• Futurism
• Sürrealism
• Abstraktsionism
• Popkunst
• Naivism

Kunstiajaloo uurimine ja õpetamine

Kunstiteaduse esiisaks peetakse Johann Joachim Winckelmanni (1717–1768), kelle põhiteos "Vana aja kunsti ajalugu" ("Geschichte der Kunst des Alterthums") ilmus 1764. Kunstiajaloo uurimine ja õpetus olid Euroopas esialgu tihedalt seotud klassikalise filoloogia, muinasteaduse ja esteetika ning teoloogiaga. Kunstiteadus kujunes iseseisvaks distsipliiniks alles järgneva, 19. sajandi teisel poolel. 1873. aastal kogunes Viinis esimene rahvusvaheline kunstiajaloo kongress, mille resolutsioonis seati eesmärgiks rajada korralised kunstiajaloo õppetoolid kõigis ülikoolides. Esimene kunstiajaloo õppetool rajati Bonni ülikoolis 1860. aastal ja seal hakkas tööle Anton Springer.