Akordioni ajalugu

Akordioni ajalugu:

Akordioni eellaseks võib pidada lõõtspilli. Oma Handäoline patenteeris Christian Friedrich Ludwig Buschmann 1821. aastal. Seda mängiti kangitaoliste klahvide abil. Akkordion'i, millel olid saateakordid samal põhimõttel nagu Buschmannil, lõi Viini muusik Cyrillius Demian aastaid hiljem. 1852. aastal lisas Busson pillile klaveritüüpi klahvistiku.
Tänapäevase 120 bassiga pilli Stradella töötas esimesena välja itaallane Mariano Dallape 1876. aastal. Sellel on kaks rida bassinuppe ja neli rida akordinuppe. (Vikipeedia. Akordion 2019)

Akordioni liigid

Akordioni liikideks on:

3.1. Klahvakordion

Joonis 1. Klahvakordion (Wikipedia).

Akordion on pill, mille ühel pool on basside nupud ja bassiregistrid ning teisel pool on klaveri klaviatuur ja klaviatuuri registrid.  Registrid on helistikud.

Eestis muutus akordion rahvalikuks pilliks 1920. aastatel, kui meremeeste vahendusel jõudsid Eestisse esimesed pillid Soomest, Rootsist, Saksamaalt ja sai eriti populaarseks enne II maailmasõda. Eestis ja ka teistes Baltimaades mängitakse enamasti klahvidega akordionit (Vikipeedia 2019).

3.2. Nuppakordion

Joonis 2. Nuppakordion (Kayanmusic).

Nuppakordionil on mõlemal pool nupud.

 Nuppakordioni hääleulatus on suurem kui klahvidega akordionil, sest nupud on klahvidega võrreldes palju väiksemad. Enamik uuemast akordionimuusikast ongi kirjutatud nuppudega akordionile ja klahvidega akordionil on paljusid neist teostest raske või isegi võimatu mängida.

Nuppakordion jaguneb:

a) kromaatiline nuppakordion (5-realine nuppakordion)

b) diatooniline nuppakordion (diatoonilise häälestusega 1–5 nupureaga väiksemõõduline lõõtspill) (Vikipeedia 2019).

3.3. Bajaan

Bajaaniks nimetatakse vene päritolu nuppakordionit. See on saanud endale nime vanavene lauliku ja jutuvestja Bojani järgi.

Bajaan meenutab akordioni, kuid tal on suurem heliulatus.

  Joonis 3. Bajaan (Wiktionary)

3.4. Stradella bassidega akordion

Stradella bassisüsteem (mõnikord nimetatakse seda tavaliseks bassiks) on paljude akordionide bassiküljel paiknev nuppude paigutus, mis kasutab viiendiku ringi paigutatud nuppude veergusid; see asetab võtme peamised akordid (I, IV ja V) kolme külgnevasse veergu. Tüüpilisel paigutusel sisaldab iga veerg:

Joonis 4. Stradella Bassisüsteem (Wikipedia 2019)

Abirida (kõige ülemine rida)

Põhirida 

Mažoorakordi rida (M)

Minoorakordi rida (m)

Dominantseptakordi rida (7)

Disdominantseptakordi rida (Wikipedia 2019)

3.5. Meloodia- ehk valikbassidega akordion

 Meloodiaakordionile on vasakpoolsele klahvistikule lisatud ümberlülitamise võimalus – ka vasakus käes on kromaatiline heliredel, mis võimaldab mängida ühehäälset meloodiat (Vikipeedia 2019).

3.6. Bassakordion

 Bassinoodid paremas käes, vasaku käe nupustik puudub. Sellel pillil saab mängida ainult basse (Vikipeedia 2019).

3.7. Midi-akordion

Midi-akordion on akordion, mille külge on pandud mikrofonid ja helitugevusnupud.

See osa on kopeeritud minu uurimistööst „Minu esimene muusikaline looming läbi akordionimängu".

BLOGI sünnipäev

Täna, 4. jaanuaril 2020 saab LEONHARDI BLOGI 1. aastaseks.

Palju õnne Leonhardi Blogile. Selle aja jooksul olen ma Muusikast, usunditest, geograafiast, psühholoogiast, 

https://leonhardiblogi.blogspot.com/2019/03/minu-blogist-ja-teiste-blogidest.html?m=1

https://leonhardiblogi.blogspot.com/2019/11/blogi-autorist.html?m=1

Need postitused räägivad minu blogist. Leonhardi Blogist räägib veel üks postitus, kus räägitakse sellest, millest ma olen oma blogis kirjutanud ja millest on mul veel plaanis oma blogis kirjutada.

Akordionist

Akordion:

Akordion on käeshoitav lestkeeltega pill, kus heli tekitavad häälestatud teraslehekesed, mis võnguvad, kui lõõtsad suruvad õhu nende vahelt läbi. Paremal pool lõõtsa on klaviatuur või nupuread meloodia mängimiseks, vasakul pool nupuread bassinootide ja -akordide mängimiseks. Akordionimängijat nimetatakse akordionistiks. (Vikipeedia. Akordion 2019)

Minu pill on Royal Standard: Silvana 96 bassiga, see on valmistatud Ida-Saksamaal. Meie ostsime selle pillipoest juba kasutatult, aga kordatehtult.

Akordionit on traditsiooniliselt kasutatud rahvamuusika ja operatoorse (millel on võimalik laulda) ning heliklassikalise muusika repertuaari transkriptsioonide (noodikiri, märkmed) tegemiseks.

Fermaat

Fermaat on muusika noodikirja märk, mis annab muusikateose esitajale teosest ja muusikastiilist sõltuva võimaluse noodi või pausiga tähistatavat helivältust pikendada.

Tuplet

Tuplet (inglise keeles tuplet), ka vältuste erijaotus, ka tinglik jaotus on muusikas sama helivältuse jaotuste aluseks olevate erinevate algarvuliste astme aluste suhe.
Tuplet-i näited on

• duool - sama helivältus on jaotatud kaheks võrdseks helivältuseks näiteks kolme või viie võrdse helivältuse vastu
• triool - sama helivältus on jaotatud kolmeks võrdseks helivältuseks näiteks kahe, nelja, viie või seitsme võrdse helivältuse vastu
• kvartool - sama helivältus on jaotatud neljaks võrdseks helivältuseks näiteks kolme, viie või seitsme võrdse helivältuse vastu
• kvintool - sama helivältus on jaotatud viieks võrdseks helivältuseks näiteks nelja, kuue või seitsme võrdse helivältuse vastu
• sekstool - sama helivältus on jaotatud kuueks võrdseks helivältuseks näiteks nelja, viie või seitsme võrdse helivältuse vastu
• septool - sama helivältus on jaotatud seitsmeks võrdseks helivältuseks näiteks kolme, nelja, viie, kuue, kaheksa või üheksa võrdse helivältuse vastu

Noodikirjas tähistatakse tuplet-eid helivältuse jaotuse aluseks olevate erinevate algarvuliste astme aluste suhtena, mida tähistab helivältuste seeria kohale või alla kirjutatud jaotussuhet tähistav arv või murdarv. Lisaks võib tuplet olla tähistatud ka sidejoone, klambri või sidekaarega.
Lähtuvalt lääne muusika noodikirja traditsioonist lähtutakse tuplet-i üleskirjutamisel lähimast kahe astmel olevast jaotusest.
Näiteks jaotus kolmeks ehk triool kirjutatakse suhtes 2-noodilisse, jaotus viieks ehk kvintool, kuueks ehk sekstool ning seitsmeks ehk septool suhtes 4-noodilisse gruppi jne.
Punktiga helivältuse puhul 4- ja 5-noodiline grupp kirjutatakse suhtes 3-noodilise ning 7-...11-noodiline grupp suhtes 6-noodilise grupi vältusega. Erandiks on punktiga noodi jaotumine 3 asemel 2-ks, kus kasutatakse suurema nootide arvuga põhijaotuse vältusi.

Mõiste

Oxford Music Online määratleb tupleti mõiste järgmiselt: "Tuplet on taktimõõdu aluseks olevat lööki jaotavate nootide arvu ajutine kasvamine või kahanemine. Tupleteid märgitakse tavaliselt arvu või arvude suhtena, mis näitab löögi jooksul esitatavate nootide arvu." (Tuplet. A temporary increase or decrease in the number of notes subdividing a beat from what is standard for a given time signature. Tuplets are usually notated with a numeral or ratio that indicates the number of notes to be performed within the beat.)^[1]
Inglise keeles kasutatakse tuplet-i mõiste selgitamiseks ka kohati ekslikke sõnu 'irratsionaalne rütm või rühmitamine' (irrational rhythm or grouping), 'tehislik jaotamine või rühmitamine' (artificial division or grouping), 'ebanormaalne jaotus' (abnormal division), 'irregulaarne rütm' (irregular rhythm), 'grupeto' (gruppetto), 'meetrumiväline rühmitamine (extra-metric groupings) või harvem ka 'meetrumivastane rütm' (contrametric rhythm).

Kvartool

Duool ja kvartool

Kvartool (inglise keeles quadruplet) on rütmikujund, mis kolmeosalise taktimõõdupuhul koosneb kolme asemel neljast niisama pika koguvältusega võrdsest noodist. Märgitakse numbriga 4.

Duool

Duool ja kvartool

Duool (ingl. duplet, sks. Duole) on rütmikujund, mille puhul 3-osalise taktimõõdu korral jaguneb löök kolme noodi asemel kaheks võrdse vältusega noodiks.
Tähistatakse nootide peal kokku tõmmatud noodilipukestega (üksikute nootide puhul klambriga).

Triool

Triool (inglise triplet, saksa Triole) on rütmifiguur, kus löök jaotub kolmeks võrdseks helivältuseks.
Triooli puhul jaotatakse kolm ühelöögilist nooti võrdselt ära ühe või mõnikord ka kahe löögi peale.

Pidekaar

Pidekaar ühendamas kahte nooti
inglise keeles	tie
funktsioon	liidab kahe ühel kõrgusel asuva noodi vältused
ortograafia	kirjutatakse kaardus joonena, mis ühendab noodipäid

Pidekaar on muusika noodikirja märk, mida kasutatakse vähemalt kahe sama helikõrgusega noodi ühendamiseks. Pidekaarega ühendatud nootide koguvältus võrdub ühendatud nootide vältuste summaga. Pause pidekaarega ei ühendata.
Pidekaar näeb välja kaarekujulise joonena, mis ühendab kaht samal helikõrgusel asuvat noodipead. Pidekaarega seotud noodidkõlavad katkestuseta.
Pidekaart kasutatakse juhul, kui kahte nooti ei ole võimalik ühena kirjutada, sest nende vahel on taktijoon või teine noot alustab uut rütmigruppi ja asub seega meetrumi rõhulisel löögil.
Pidekaarega võib ühendada ka rohkem kui kaks kõrvutiasetsevat sama helikõrgusega nooti. Sel juhul jätkub pidekaar noodipeast noodipeani.