Üldiselt muusikast

Muusika (vanakreeka sõnast μουσική (τέχνη) 'muusade kunst' ladinakeelse sõna (ars) musica kaudu) ehk helikunst (saksa keeles Tonkunst) on üks kaunitest kunstidest, mille materjaliks võivad olla helid: muusikalised helid, mürad ja konkreetse loodus- või inimkeskkonna helid.
Muusika ülesmärkimiseks kasutatakse muu hulgas noodikirja.

Sõna 'muusika' etümoloogia

Sõna 'muusika' on jõudnud eesti keelde ladinakeelse väljendi (ars) musica vahendusel, mis on tõlge vanakreekakeelsest väljendist μουσική (τέχνη) (mousikē (technē)‚ ladina keeles (ars) musica, 'muusade kunst').
Omadussõna μουσική (mousikē) on naissooline vorm sõnast μουσικός (mousikos, muusadele omane, muusaline, haritud) ning on tuletis sõnast μου̃σα (moũsa, 'muusa', laulmise ja poeesia jumalanna, metafoorina 'laul, muusika, poeesia').
Sõna μου̃σα (moũsa, 'muusa') päritolu ei ole teada.
Sõna μουσική (mousikē) esineb vormis μουσικᾶς (mousikas) teadaolevalt esimest korda muusikalises tähenduses 476. aastal enne Kristust Pindarose esimeses "Olümpia oodis".
Nimisõnana esinevad μουσική ja musica alguses eelkõige muusikateoreetilistes tekstides.
Sõna 'muusika' on erineval kujul võetud üle peaaegu kõigisse Euroopa keeltesse ning ka araabia keelde. Vaid näiteks tšehhi ja slovaki keeles on muusika tähenduses kasutusel sõna hudba.

Muusika mõiste

Sõna "muusika" on erinevates kultuurides aastatuhandete jooksul mõistetud erinevalt.

Muusika mõiste Euroopa kultuuri ajaloos

Küsimusele, mis on muusika, on püütud läbi Euroopa kultuuri ajaloo anda erinevaid vastuseid. Hoolimata püüdlustest muusikat üldiselt ja põhjalikult määratleda, puudub tänaseni ühene muusika definitsioon. Tihti on defineeritud vaid muusika eri aspekte: muusika kui ratsionaalne, arvudele põhinev teadus, muusika kui tunnetel põhinev kunst, muusika kui apolloonilise või dionüüsilise alge sümbioos, muusika kui puhas teooria või puhas praktika.
Umbes 4. sajandil tõlgiti ladina keelde kreekakeelne sõna μουσική (ladina keeles musica), mis tähendas tol ajal eelkõige matemaatikal põhinevat teoreetilist distsipliini. Muusikast kui kaunist kunstist hakati rääkima alles 17.–18. sajandil protestantlikes ringkondades.

Antiikaeg

Antiigi muusikakirjanduses leidub erinevaid muusika määratlusi, millest kaks on eriti olulised. 2. sajandil püüdis Ptolemaios teoses "Harmonica" leida keskteed Aristoksenose ja Eukleidese seisukohtade vahel. Ta kirjeldas muusikat kui "võimet kogeda kõrgete ja madalate helide erinevusi. Aristeides Quintilianus seevastu määratleb muusika "teadusena melosest ja sellest, mis melose juurde kuulub". Ptolemaiose definitsiooni tsiteeris sõna-sõnalt Porphyrios ning Aristotelese oma Iulius Pollux ning Michael Psellos. Antiikaja määratlused langevad kokku selles osas, et muusika materjaliks on heliread, mis annavad muusikale selle põhiolemuse.
Kaks hilisantiigi muusikamääratlust annavad muusikale uusi tähendusi. Hippo Augustinus sedastab oma varases kirjutises "De musica": Musica est scientia bene modulandi ('muusika on kunst püsida taktis'). Tekstis "De institutione musica" tugineb Boëthius Ptolemaiosele: Musica est facultas differentias acutorum et gravium sonorum sensu ac ratione perpendens (Muusika on võime kogeda kõrgete ja madalate helide erinevusi neid meelte ja vaimuga mõõtes). Augustinuse definitsiooni võtsid sõna-sõnalt üle Pietro Cerone ja Athanasius Kircher, ning Boëthiuse oma Praha Hieronymus, Franchinus Gaffurius, Gregor Reisch ja Glareanus. Siis määratleti muusikat esimest korda ka akustilise nähtusena, millest on võimalik nii mõistusega aru saada kui ka meeltega tajuda.

Keskaeg

Cassiodorus, kes seoses seitsme vaba kunsti mõiste kasutuselevõtuga lõi seose antiik- ja keskaja teaduse vahel, defineeris muusikat kui "õpetust, mis avaldub arvudes" (disciplina, quae de numeris loquitur). Sellist loogilis-ratsionaalset arusaama jagasid ka Alkuinus ja Rabanus Maurus. Sevilla Isidor leidis, et "muusika koosneb kõlava rütmi ja laulmise kogemusest" (Musica est peritia modulationis sono cantique consistens). Kõlale ja meeltele orienteeritud arvamust jagasid ka Dominicus Gundisalvi, Robert Kilwardby, Bartholomaeus Anglicus, Walter Odington ja Johannes Tinctoris.
Uusplatoonikute eeskujul kirjutati keskaegsetes traktaatides kolme liiki muusikast:

• musica mundana – kosmiline muusika, mis tähendab kogu universumi harmoonilist korraldust, milles väljenduvad kõik looduse seaduspärasused (need on samuti seotud arvudega) ja mis tekib taevakehade liikumisel. Inimkõrv seda muusikat ei kuule (põhjuste üle vaieldi ägedalt).
• musica humana – inimeste muusika, mis vastab inimese keha ja hinge proportsioonidele. Hing seoti sfääride harmooniaga ja tal usuti olevat muusikaline korraldus. Ka sellel astmel on tegemist sümboolse, mitte reaalse muusikaga, kuigi kõne alla tuleb ka inimese mõjutatavus muusikast.
• musica instrumentalis – reaalselt kõlav muusika (mitte ainult instrumentaalmuusika). Alles selle muusika madalam aste on seotud usuga.

Muusika olemuse teoloogiline seletus sai alguse Augustinuselt, kes hilisantiigi filosoofina ja varakristliku teoloogina lõi euroopa muusika jaoks väga elujõulise sünteesi uuspütagoorlaste ja uusplatoonikute tunnetusõpetusest ning kristlikust usuõpetusest. Ta võrdles muusikat ühtviisi nii pütaagorliku "kehatu arvuga" kui surematu hingega.
Augustinuse muusika mõiste määratlus muutus keskajal eelkõige tänu Cluny Odo traktaadile "Dialogus de musica", kes laiendas seda teoloogiliste komponentidega, milles kesksel kohal oli arusaam musitseerimisest kui hääle ja vaimu ühtsusest (concordia vocis et mentis). Selle mõtte võttis üle ka Philippe de Vitry. Üks anonüümne keskaegne käsitlus räägib muusikast kui "õige laulmise teadusest" (Musica est scientia veraciter canendi), mis tähendas, et laulja teoreetilistest teadmistest või praktilistest oskustest tähtsam on siirus. Seda seisukohta kordasid ka Johannes de Muris ja Fulda Adam.

Varane uusaeg

15. ja 16. sajandil käibisid üldiselt Augustinuse ja Boëthiuse muusikamääratlused. Paralleelselt nendega muutus järjest populaarsemaks muusikapraktikale tuginev arusaam, et "muusika on kunst õigesti laulda" (Musica est ars recte canendi) („Musik ist die Kunst, richtig zu singen“), kusjuures palju kasutati sõnu debite (kohane, vääriline), perite (kogenud, asjatundlik), certe (kindel, usaldusväärne) oder rite (kommetele vastav). Neist sõnadest lähtuvat muusika määratlust kohtab Johann Spangenbergi, Heinrich Faberi, Martin Agricola, Lucas Lossiuse, Adam Gumpeltzhaimeri ja Bartholomäus Gesiuse puhul, kelle muusikateoreetilised mõtted andsid kuni 17. sajandini suuna ladina koolide õpetusele, kus oli esiplaanil laulmine. Saksakeelse juhtlausena "Muusika on õige laulmise kunst" (Musik ist die rechte Singekunst) tsiteeris seda Daniel Friderici oma tekstis "Musica Figuralis" (1619).^[4]

18. sajand

18. sajandi ratsionalism ilmneb ka Gottfried Wilhelm Leibnizi muusikamääratluses: "Muusika on oma suurusest mitteteadliku vaimu salajane arvutuskunst" (Musica est exercitium arithmeticae occultum nescientis se numerare animi, Musik ist eine verborgene Rechenkunst des seines Zählens unbewussten Geistes). Nagu ka antiikaja muusikadefinitsioonides, nii ka baroki ajal kerkib esile teadusõpetuse ja kunstipraktika dialektiline suhe ning koos sellega muusika topeltfunktsioon. Samas võtmes rõhutas Johann Mattheson oma raamatus "Täiuslik kapellmeister" (Der vollkommene Capellmeister, 1739): "Muusika on teadus ja kunst oskuslikke ja meeldivaid kõlasid targalt seada, omavahel õigesti ühendada ning armsalt kuuldavale tuua, et nende iluhelide läbi Jumala au ja kõik voorused edeneda võiksid (Musica ist eine Wissenschaft und Kunst, geschickte und angenehme Klänge klüglich zu stellen, richtig an einander zu fügen, und lieblich heraus zu bringen, damit durch ihren Wollaut Gottes Ehre und alle Tugenden befördert werden).
Olulise erinevuse pakub raamatus "Kriitiline muusik Spree ääres" ("Der critische Musicus an der Spree", 1750) välja Friedrich Wilhelm Marpurg: sõna "muusika" tähendab nii helide teadust kui ka kunsti; ta on teadus, kuna tema reeglid viitavad teatud põhialustele ning kunst, kuna neid reegleid tegelikkuses ka rakendatakse („Das Wort Musik bezeichnet die Wissenschaft oder die Kunst der Töne; sie ist eine Wissenschaft, insofern ihre Regeln aus gewissen Gründen erwiesen werden können, eine Kunst, insofern die erwiesenen Regeln zur Wirklichkeit gebracht werden können). Ja isegi muudes selle aja definitsioonides, mis kirjeldasid muusikat läbi heakõlalisuse ja ilu, oli siiski selgelt äratuntav ka ajastu ratsionaalne vaim. Näiteks Leonhard Euler formuleeris 1739. aastal: "Muusika on teadus ühendada erinevaid helisid nii, et nad kuulates pakuvad armsa harmoonia (Musica est scientia varios sonos ita conjungendi, ut auditui gratam exhibeant harmoniam).

19. sajand

18. sajandi lõpus alates Viini klassikalisest koolkonnast ja Prantsuse revolutsiooni eelõhtul sai seni ratsionalistlik muusikamõiste endale diametraalselt vastupidise tahu subjektivistliku, puhtalt tunnetele rõhuva määratluse näol. Kui seni olid muusikat määratlenud põhiliselt muusikud ise, heliloojad või teoreetikud, siis nüüd pakkusid romantistliku kunstide ühtsuse esteetika perspektiivist välja poeedid Wilhelm Heinse, Novalis, Wilhelm Heinrich Wackenroder ja Jean Paul. Nende muusikamääratluste puhul olid esiplaanil isiklikud läbielamised, tunded ja aistingud.
Nii formuleeris Johann Georg Sulzer: "Muusika on helide järgnevus, mis sünnib kirglikest tunnetest neid seejärel kirjeldades" (Musik ist eine Folge von Tönen, die aus leidenschaftlicher Empfindung entstehen und sie folglich schildern). Otsekui kogu sajandi mudelina kõlavad Heinrich Christoph Kochi sõnad: "Muusika on kunst väljendada helide abil tundeid (Musik ist die Kunst, durch Töne Empfindungen auszudrücken). Sama leidub veidi muudetud kujul Gottfried Weberist Arrey von Dommerini. Rahvalik seisukoht, et "muusika on tunnete keel", on üldlevinud tänapäevani. Samal arvamusel olid ka ajaloolise muusikateaduse rajaja Johann Nikolaus Forkel ning heliloojad Carl Maria von Weber, Anton Friedrich Justus Thibaut ja Richard Wagner.
Hämmastavaks kujunes saksa idealismi ja irratsionalismi üleminekuperiood, kui muusika ülendati metafüüsilisse ja transtsendentaalsesse sfääri. Nii nimetas Johann Gottfried Herder muusikat "nähtamatu ilmutuseks" (Offenbarung des Unsichtbaren) ning Friedrich Wilhelm Joseph Schellingi jaoks polnud see "muu, kui tajutava universumi enda ülevõetud rütm ja harmoonia" (nichts anderes als der vernommene Rhythmus und die Harmonie des sichtbaren Universums selbst). Lõpuks Arthur Schopenhauer piiritles oma peateoses "Maailm kui tahe ja ettekujutus" ("Die Welt als Wille und Vorstellung", 1819) keskse seisukoha: (Die Musik ist also keineswegs, gleich den anderen Künsten, das Abbild der Ideen; sondern Abbild des Willens selbst, dessen Objektivität auch die Ideen sind: deshalb eben ist die Wirkung der Musik so sehr viel mächtiger und eindringlicher als die der anderen Künste: denn diese reden nur vom Schatten, sie aber vom Wesen).
Samas ei saa seda seisukohta pidada absoluutseks, sest ka 19. sajandil säilisid ratsionalistliku muusikamõtlemise järelkajad. Juba 1826. aastal nimetas Hans Georg Nägeli muusikat "helide ja heliridade liikuvaks mänguks" (bewegliches Spiel von Tönen und Tonreihen). Eduard Hanslick leidis 1854. aastal oma muusikaesteetikaalases peateoses "Muusikalisest ilusast" ("Vom Musikalisch-Schönen") oma lühikeses formuleeringus, et muusika sisuks ja objektiks on vaid "helisedes liikuvad vormid" (tönend bewegte Formen).

Alates 20. sajandist

19. sajandi ideedest on mõjutatud veel näiteks Ernst Kurthi pöördumine muusika irratsionaalsete jõudude poole oma hilises teoses "Romantiline harmoonia ja selle kriis Wagneri "Tristanis"" ("Romantische Harmonik und ihre Krise in Wagners "Tristan", 1920): (Musik ist emporgeschleuderte Ausstrahlung weitaus mächtigerer Urvorgänge, deren Kräfte im Unhörbaren kreisen. Was man gemeinhin als Musik bezeichnet, ist in Wirklichkeit nur ihr Ausklingen. Musik ist eine Naturgewalt in uns, eine Dynamik von Willensregungen.) Samuti põhines Hans Pfitzneri muusikaline mõtlemine 1926. aastal veel täielikult hilisromantismi vaimsusel, eelkõige Schopenhaueri vaadetel: (Musik [ist] das Abbild des Ansich der Welt, also des Willens, indem sie dessen innerste Regungen wiedergibt.)
Modernismi stiilipluralismi tingimustes ei leidu üldiselt enam väljaütlemisi muusika olemuse kohta, kuna heliloojad otsustavad isiklikult oma esteetiliste arusaamade üle. Siiski määratlevad nad muusika definitsiooni omaenda heliloomingu abil. Arnold Schönberg tugines oma "Harmooniaõpetuses" ("Harmonielehre", 1913) antiiksele ideele mimeetilisest kunstist, andes sellele siiski kõrgeima ja äärmuslikema hingestatuse staatuse: (Kunst ist auf der untersten Stufe einfache Naturnachahmung. Aber bald ist sie Naturnachahmung im erweiterten Sinne des Begriffs, also nicht bloß Nachahmung der äußeren, sondern auch der inneren Natur. Mit anderen Worten: sie stellt dann nicht bloß Gegenstände oder Anlässe dar, die Eindruck machen, sondern vor allem diese Eindrücke selbst. Auf ihrer höchsten Stufe befaßt sich die Kunst ausschließlich mit der Wiedergabe der inneren Natur. Nur die Nachahmung der Eindrücke, die nun durch Assoziation untereinander und mit anderen Sinneseindrücken Verbindungen zu neuen Komplexen, zu neuen Bewegungen eingegangen sind, ist ihr Zweck.)
Samas Igor Stravinski eitas kategooriliselt muusika väljendusvõimet. Tema neoklassitsistlik muusika definitsioon seostub keskaegse ettekujutusega muusikast kui maailmakorralduse printsiibist: (Denn ich bin der Ansicht, daß die Musik ihrem Wesen nach unfähig ist, irgendetwas ‚auszudrücken’, was es auch sein möge: ein Gefühl, eine Haltung, einen psychologischen Zustand, ein Naturphänomen oder was sonst. Der ‚Ausdruck’ ist nie eine immanente Eigenschaft der Musik gewesen, und auf keine Weise ist ihre Daseinsberechtigung vom ‚Ausdruck’ abhängig. Wenn, wie es fast immer der Fall ist, die Musik etwas auszudrücken scheint, so ist dies Illusion und nicht Wirklichkeit. (…) Das Phänomen der Musik ist zu dem einzigen Zweck gegeben, eine Ordnung zwischen den Dingen herzustellen und hierbei vor allem eine Ordnung zu setzen zwischen dem Menschen und der Zeit.)
Pärast 1945. aastat leiab harva muusika üldisi määratlusi. Ühest küljest olid muusika määratlemise püüdlused juba uusajast peale peaaegu eranditult seotud kunstmuusikaga ja meelelahutusmuusikat – tantsu- ja salongimuusikat, operetti ja muusikali, džässi, pop- ja rokkmuusikat välistavad. Teisalt süveneb trend rääkida muusika määratlemisel vaid üksikutest heliloojatest või isegi vaid üksikutest teostest. Sellised määratlused põhinevad tihti transtsendentaalsusele, näiteks Karlheinz Stockhauseni puhul. Tihti räägitakse ka näiteks teiste kunsti- või mõttevaldkondade mõjutustest (''happening'', fluksus, zen), uutest vaimsetest ideaalidest kuni ümberdefineerimise, "mittemuusika" või ainult ettekujutatava muusikani, millest kirjutas John Cage: (The music I prefer, even to my own or anybody elses’s, is what we are hearing if we are just quiet., Die Musik, die ich bevorzuge, meine eigene oder die Musik anderer, ist das, was wir hören, wenn wir einfach still sind.)

Muusika mõiste erinevates kultuurides

Tänapäeva Lääne kultuur

Instrumentaalmuusika on tihti ”muusikam” kui vokaalmuusika. Näiteks tšehhikeelne muusikat tähistav sõna hudba tähendab eelkõige instrumentaalmuusikat ja alles seejärel vokaalmuusikat. Sõna muzika tähendab aga ainult instrumentaalmuusikat. Põhiterminoloogia võib hõlmata ka muusikalise maailma kontseptsiooni. Olulisemaks näiteks on saksakeelsed sünonüümid Musik ja Tonkunst, kus Musik on pigem üldmõiste. Tonkunst tähistab kitsamalt Lääne kunstmuusikat ja on saksakeelses erialases kirjanduses selgelt lahutatud levi-, rahva- või euroopavälisest muusikast. Mõisted nagu 'rahvalik helikunst' (populäre Tonkunst) või 'pärimushelikunst' (Tonkunst der Stämme) ei ole eriti levinud, samal ajal kui muusikateaduslikus ja ilukirjanduses viidatakse sageli 'saksa' (deutsche) ja vahel ka 'itaalia helikunstile' (italienische Tonkunst). Harvem mainitakse 'inglaste helikunsti' (die Tonkunst der Engländer) või 'ameerika helikunsti' (amerikanische Tonkunst). Sõna 'helikunst' kasutatakse seega nii kvaliteedi kui ka tuttavlikkuse määratlejana. Hollandi toonkunst, mida kasutatakse 'kunstmuusika' tähenduses, on üldiselt vähem laialdaselt levinud.
Pütagoorlaste kontseptsioon muusikast käsitleb seda seostatuna "sfääride harmooniana": muusikaline harmoonia on seotud "sfääridevaheliste" matemaatiliste suhetega. Keskaja üks olulisemaid kontseptsioone muusikast kui harmooniast kuulub Boethiusele, kes jaotab muusika kolme valdkonda: musica mundana ehk maailma ja universumi harmoonia, musica humana ehk inimese keha ja hinge harmoonia ning musica instrumentalis ehk muusikalised helid.

Ida-Aasia

Jaapani õpetlase Shigeo Kishibe (1984) sõnul aktsepteeritakse jaapani kultuuris euroopa kultuuriruumis kasutatavat muusika laia definitsiooni, mille järgi on muusika nii Lääne muusika, traditsiooniline jaapani muusika kui ka muude ühiskondade ja kultuuride muusika. Samas puudub jaapani keeles täpne vaste Euroopa keeltes levinud sõnale "muusika". Jaapani muusikamõiste sisaldab ka muusika kitsamaid liigitusi stiilide ja žanrite, funktsiooni, instrumentatsiooni või muusika ettekandmise aja ja koha järgi. Paljud jaapani muusika teosed kuuluvad selgelt kas biwa, koto, shakuhachi või shamiseni stiili ning on funktsioonilt kas kontserdi-, tantsu-, teatri- või rahvamuusika. Sarnaselt Lääne muusikaga tehakse Jaapani muusikakultuuris selget vahet erinevate muusikanähtuste vahel, mis väljendub terminoloogias ja notatsioonisüsteemides.
Hiina muusikakultuuris tähistatakse muusikat ideogrammiga yue, mida hääldatakse [le] ning mis tähendab Ming Liangi (1985: 11) järgi ühtlasi naudingut ja õnne. See ideogramm tähistab erinevaid kunstiliike: esituskunste nagu muusikat ja tantsu, kirjandust, kauneid kunste, arhitektuuri ja isegi kokakunsti. Sellega sarnaneb Hiina käsitlus muusikast Euroopa kultuurile iseloomuliku muusika kui muusade valdkonnaga. Ka hiina muusikas tehakse selget vahet oma- ja võõramaise muusika vahel, eristades mitte ainult stiile vaid ka kohti, kus muusika on sündinud. Hiinas tegutsevad heliloojad, kes kirjutavad läänelikku muusikat hiinapäraste sugemetega, puhtalt hiina muusikatraditsioonidest lähtuvat muusikat või ainult Lääne muusika kompositsioonitehnikaid kasutavat muusikat.

Iraan ja Kesk-Aasia

Iraani muusikakultuuri mõistestik ja kontseptsioon esindab päris hästi ka teisi Kesk-Aasia islamikultuure. Sealne muusikakultuur erineb oluliselt Lääne muusikast. Esmapilgul sarnaneb muusika mõiste Lääne muusika mõistega, mis jagab muusika ühelt poolt vokaal- ja instrumentaalmuusikaks, teisalt vaimulikuks ja ilmalikuks, samuti läbikomponeeritud ja improviseeritud muusikaks. Suureks eripäraks on kahe kontrastse termini, musiqi ja khandan, kasutamine. Musiqi tähistab laia muusikaspektrit, mis on võrreldav 'muusikaga' Lääne kultuuri tähenduses, ent seda kasutatakse eelkõige instrumentaal- ja vähem vokaalmuusika tähenduses. Iraani musiqi tähistab eelkõige meetrilisi, läbikomponeeritud kõlasid. Khandan tähendab 'lugemist, retsiteerimist ja laulmist' ja seda kasutatakse mittemeetrilise, improviseeritud, vaimuliku ja laiemalt süvamuusika žanrite tähenduses (al-Faruqi, 1985).
Araabia- ja pärsiakeelsetes nii ajaloolistes kui ka tänapäeva autoriteetsetes traktaatides on sõnaga musiqi tähistatud muusika tihti kritiseeritud. Islami mõjudest lähtuvalt eristatakse seda selgelt sõnaga khandan tähistatavast muusikast.

India

Lõuna-Aasia erinevate kultuuride arusaam muusikast ja selle terminoloogiast on erinev. Põhja-India kõrgkultuuri mõistesüsteem on sarnane Lääne ja Hiina omaga. Lewis Rowelli kohaselt (1992: 9–10) on sõnaga ’muusika’ võrdväärne ’sangita’, mis varasematel aegadel ühendas muusikat ja tantsu (nagu ka hiina terminoloogias), kuid mis hiljem hakkas tähendama midagi sarnast ’muusikaga’. Tänapäeva India rahvas kasutab seda sõna viidates "muusikale" kuid see viitab siiski rohkem klassikalisele muusikale või kunstmuusikale. Sõna ’gita’ või ’git’ märgistab kombinatsioonis teiste sõnadega erinevaid muusika žanre, nagu näiteks filmi git (filmimuusika või filmilaulud) ja lok git (rahvalaulud). Keerukad taksonoomiad on india filosoofiale ja kosmoloogiale omased. Teoreetilises kirjanduses jagatakse india muusika, sangita, kategooriatesse stilistiliste omaduste, instrumentide ja instrumendi tüüpide, religioossete seoste ning tantsu ja näitekunsti järgi; ning mõiste ise on üks mõtte ja loomingu, nagu rütm, emotsioonid ja rituaalid, kategooriatest.

Aafrika

Hausadel Nigeerias, vastavalt Amesile ja Kingile (1971), on muusika kohta eriti rikkalik sõnavara, kuid (lk. viii) puudub üks kindel sõna tähistamaks muusikat. Erinevate esinejate, esituse sisu ja konteksti kohta on hulgaliselt sõnu, kuid puudub sõna, mis tähendaks konkreetselt organiseeritud heli tekitamist. Ames ja King järeldavad, et lähima tähendusega sõna "muusikale" on rok'o (eriti, ‘paluv’), kuid ka see ei kata kõike, jätteks näiteks välja amatöörmuusika ning peegeldab pigem sotsiaalseid hoiakuid muusiku kohta kui tema loomingut.

Ameerika ja Okeaania

Paljudes Põhja-Ameerika indiaanlaste keeltes ei ole sõna, mis märgiks ‘muusikat’, küll on sõna märkimaks ‘laulu’, ehk on see nii vokaalmuusika ülekaalu tõttu; ka flöödimeloodiaid nimetatakse enamasti ‘lauludeks’. Mõnedes Ameerika indiaanlaste ühiskondades (enamiku kultuuride kohta ei ole taolist kirjastatud informatsiooni) – on muusika mõiste ühtne, sarnanedes rohkem lääne kui Aafrika ja Kesk-Ida ühiskondade omaga. Näiteks võiks tuua Mondana inimesed, keda nimetatakse blackfoot'ideks (mustjalad). Nende traditsiooniline kultuur eristab inimpäritolu laule, nagu kõne ja selliseid, millel on üleloomulikud allikad. Laulud ei olnud ainult verbaalse tähenduse edastajad vaid need eksisteerisid meie maailmast väljaspool. Laulu ja kõne vahel puudusid vahe-astmed. Muusika oli iseloomulik inimestele; loomad ei ‘laulnud’. Etnomusikoloogilisest vaatenurgast on muusika olnud ja on jätkuvalt süsteem, mis peegeldab või taasloob sotsiaalset süsteemi, teatud kontseptuaalset ühiskonna ja kultuuri mikrokosmost. Laulud varieerusid olulisuse järgi, kuid kõik, erinevalt vormidest Iraanis, olid võrdselt ‘laulud’. Tavapärane muusika sisaldas ka löökriistamängu kuid ainult trummi mängimine ei kuulu termini laul alla. Lisaks on blackfoot'ide keeles sõna ‘passkan’, mis tähendab sündmusi, mis sisaldavad laulmist, tantsimist, ja tseremooniat – inglise keeles nimetatakse seda tavaliselt ‘tantsuks’ (dance), isegi kui tants ei ole kõige olulisem komponent. Uurides müüte ja sõnastikke, ei leia kindlat sõna ‘muusika’, kuid on olemas vähem üldine ‘laul’ ning üldisem ‘tantsu-laulu-tseremoonia’. Küsitledes tavalist blackfoodi inimest, ei selgunud konkreetseid definitsioone, kuid muusikaga seostati positiivseid väärtusi, kinnitati muusika tugevat seost blackfoot'ide kultuuriga ja selle kategooriatega, ning selle olulisust. Käitumise vaatlemised on vihjanud, et muusikat defineeritakse konkreetselt ning seda nähakse selgelt eristuva nähtusena kohalikus kultuuris (Nettl, 1989).

Muusika mõiste poeetilisi määratlusi

• "Muusika on vaikuse ja heli kohtumine."

Muusika päritolu

Muusika päritolu kohta on esitatud mitmeid teooriaid.
19. sajandi lõpus – 20. sajandi alguses:

• Charles Darwiniga (1871) seotud teooria kohaselt on muusika pärit loomade ja lindude häälitsustest, mida inimene on bioloogilise evolutsiooni käigus edasi arendanud.
• sotsioloog Herbert Spenser ja helilooja Richard Wagner on leidnud, et muusika on pärit ülevast ja emotsionaalsest kõnelemisest.
• majandusteadlane Karl Bücher (1896) lähtus tähelepanekust, et muusika rütm koos seda saatvate helidega võimaldab koostööd tegevate inimeste rühmal tegutseda efektiivsemalt ja jõulisemalt.
• Carl Stumpf (1911) väitis, et laulmist meenutavad helid võimaldavad tavalisest kõnest palju tõhusamat inimestevahelist kommunikatsiooni pikkade vahemaade taha.
• Siegfried Frederick Nadel (1930) leidis, et muusika on tekkinud seoses vajadusega suhelda jumalate või muude kõrgemate jõududega.
• Curt Sachs (1943) eristas muusika kahte liiki päritolu: logogenees (muusika lähtub kõneldud sõnast) ja patogenees (muusika on emotsionaalse väljenduse tulemus). Kuna mõnedes kultuurides tundub olevat esindatud ainult üks liikidest, leiab Sachs, et muusikal on vähemalt kaks eraldi päritoluallikat. See omakorda selgitab, miks erinevates kultuurides "leiutatud" muusika võib olla erinev ning sellel võib olla täiesti erinev funktsioon. Selline lähenemine võib olla ka selgituseks maailma muusika määratule stiilikirevusele ja sellele, et muusikalised universaalid tegelikult puuduvad.

Huvi muusika päritolu kohta taandus pärast 1950ndaid, kuid hakkas uuesti kasvama 1990ndatel, kui teemaga hakkasid tegelema muude valdkondade teadlased: loomade kommunikatsiooni uurijad, psühholoogid, evolutsioonibioloogid, füüsilised antropoloogid ja lingvistid.
Pärast 2000. aastat on muusika põhilistest funktsioonidest tulenevalt püstitatud mitmeid hüpoteese selle päritolu kohta:

• virtuoossuse arendamine paarilise juurdemeelitamiseks
• muusika kui energia sümbol
• perekonna toetamiseks vajaliku paindlikkuse ja leidlikkuse suurendaja
• emade häälitsemine, et luua side nii loote kui ka väikelapsega
• väikese ühiskonna terviklikkuse säilitamiseks vajalike helide arendamine
• vaenlaste hirmutamiseks loodud helid (Wallin jt 2000).

Steven Mithen on leidnud, et heliline kommunikatsioon jaguneb lõpuks kaheks: muusikaks ja kõneks.
Aniruddh Pateli olulised uurimused muusika tunnetamise ja inimese aju arengu kohta näitavad, et nähtusel, mida me nimetame muusikaks, on inimeste evolutsioonis oluline koht. Bioloogid, psühholoogid ja semiootikud on pooldanud Darwini vaadet muusikale kui kohanemisvõimele, mis hõlmab sobivust paaritumiseks ja esindab selliseid olulisi omadusi nagu energilisus, paindlikkus ja innovaatilisus. Teatud loomaliikide tekitatud helide analüüs näitab, et neis helides on tihti koos tavalised kommunikatiivsed helid, kutsed paaritumiseks ja "laulud". Selline kõne ja laulu paralleelsus näitab, et muusika võib olla pärit keelega samast või veelgi varasemast ajast.
Sotsiaalne antropoloogia ja arheoloogia viitavad sellele, et inimesed kindlasti laulsid enne instrumentaalmuusika väljaarenemist ning varaseimad muusikainstrumendid olid lihtsad objektid, mis löödi või kraabiti. Seda, et lihtsaid õõnsaid luid hakati muusikainstrumentidena kasutama umbes 40 000 aastat enne meie ajaarvamist, on näidatud arheoloogilised väljakaevamised tänapäeva Saksamaa, Austria ja Sloveenia aladel. Õõnestatud luid ei pruukinud kasutada ainult tänapäeva inimenehomo sapiens, vaid ka neandertallased. Ei ole teada, kas varajane instrumentaalmuusika oli osa mingist eraldiseisvast kommunikatsioonisüsteemist või kunstist.
Muusika päritolu uurimine võib viia järelduseni, et muusika erinevad funktsioonid ja nendega seotud helisüsteemid võivad ilmneda iseseisvana nii varastes inimkultuurides või ka tänapäeval ükskõik millises kultuuris. Tundub tõenäoline, et mõnedes varastes ühiskondades olid olemas hällilaulud, armastuslaulud, sõjalaulud ja hümnid ilma selleta, et nad oleksid seotud üheainsa kommunikatsioonisüsteemi, st muusikaga. Paljudel maailma eraldiseisvatel kultuuridel puudub üks sõna muusika kui terviku jaoks, kuid on olemas väga spetsiifiline sõnavara üksikute žanrite jaoks. Seetõttu on võimalik väita, et muusika kui ühtne kontseptsioon arenes välja vaid maailma teatud kultuurides, sealhulgas näiteks Lääne-Euroopas.
Muusika mõiste ja piirid võivad erineda nii kultuuri, ajalooperioodi kui ka sotsiaalse konteksti poolest. Muusikat puudutavate arutelude suur kogus ja mitmekesisus viitab ühelt poolt hoiakute mitmekesisusele, kuid teiselt poolt see näitab see ka seda, et arusaam muusika olemusest, määratlusest, iseloomust, kujust ja kontseptsioonist on pidevalt laienenud. Näiteks võib kaasaegses lääne kultuuris küsida, kas orkestri häälestamine, John Cage'i teos "4'33", kus ei kõla ühtegi heli, arvutiprogrammide tekitatud lindude "laulu" meenutavad helid on muusika? On võimalik, et igasugust mõeldavat heli saab olenemata selle allikast või sotsiaalsest kontekstist lugeda muusikaks

Diatoonika

Diatoonika (kreeka keeles dia + tonos, dia tonikos – 'tooniste vahedega') on helisüsteem, mis moodustub ainult alushelidest. Diatoonilises helisüsteemis on oktav jagatud seitsmeks helikõrguseks. Helistike, transponeerimise ning duur-moll-süsteemi kasutuselevõtuga 17. sajandil on laienenud ka diatoonika mõiste: diatooniline helisüsteem võib põhineda "mis tahes helistikus oleva helilaadi altereerimata" helidel.

Diatoonika mõiste algne tähendus seostub vanakreeka mõistega "diatoonilist liiki (genus) tetrakord", mis sisaldas ühe pooltooni ja kaks tervetooni. Tetrakordi teisteks liikideks olid kromaatiline ja enharmooniline tetrakord.

Ka Guido Arezzost poolt defineeritud keskaja helisüsteemi aluseks olevad heksakordid sisaldasid täistoonide poolt ümbritsetud pooltooni (tervetoon + tervetoon + pooltoon + tervetoon + tervetoon) ning olid seetõttu vastavalt antiiksele definitsioonile diatoonilised. Kuna aga Guido helirida, mis põhines G, C ja F helist üles ehitatud kattuvate helidega heksakordidele, sisaldas tihti helisid B, mida lisati moduleerimise vältimiseks A-st algavate heliridade puhul, siis erineb Guido süsteem hilisemast diatoonilisest musica ficta süsteemist.

Diatoonilised on kõik seitsmehelilised heliread, mis on oktavi ulatuses täidetud viie tervetooni ja kahe pooltooniga, kusjuures pooltoonid on teineteisest eraldatud tervetoonidega. Diatoonilised on näiteks duur-moll-süsteemi loomulik mažoorne helirida (tervetoon + tervetoon + pooltoon + tervetoon + tervetoon + tervetoon + pooltoon), loomulik minoorne helirida (tervetoon + pooltoon + tervetoon + tervetoon + pooltoon + tervetoon + tervetoon) ning kirikuheliread.

Eksoteerika ehk eksoteeria ja esoteeria ehk esoteerika

Esoteerika ehk esoteeria on salapärased või salajased õpetused, teadmised ja oskused.

Sõna tuleb vanakreeka sõnast esōterikos 'sisemine'. Esoteerika all on mõistetud siis seda, mis on ligipääsetav ainult pühendatute siseringile. Vastand: eksoteeria (väline, kõigile avatud teadmised).

Antiikajast saadik on esoteerika all mõistetud religioosseid, müstilisi või maagilisi salateadmisi, mis on kättesaadavad üksnes pühendatute siseringile. Pärimuse järgi Hermes Trismegistoselt alguse saanud salaõpetuse "müstilist teadmist" nimetatakse ka hermeetiliseks.

Eksoteeria ehk eksoteerika on esoteerikale vastandatav koondmõiste selliste asjade, nähtuste jaoks, mis on välised (s.t ei lähtu kellegi isiklikust kogemust), kõigile avatud teadmised.

Ärge Mängige Lolli!!!

Kuulge kallid inimesed. Miks te teete nii?
Mis teil viga on? Miks ei või inimesed olla sellised nagu nad on või tahavad olla? Miks te, teised inimesed, "sildistate" inimesi? Mille jaoks see kõik üldse vajalik on?
Euroopa inimõiguste ja Kodanikevabaduste Kaitse Konvensiooni Artikkel 14 Ütleb, et:
Käesolevas konventsioonis sätestatud õiguste ja vabaduste kasutamine tagatakse ilma mingi diskrimineerimiseta selliste tunnuste alusel nagu sugu, rass, nahavärvus, keel, usutunnistus, poliitilised või muud veendumused, rahvuslik või sotsiaalne päritolu, rahvusvähemusse kuuluvus, varanduslik, sünni- või muu seisund.
Kuid, mille pärast inimesed keelduvad kaitsmast seksuaalvähemuste õigusi. 
Ma olen kuulnud, et praegune valitsus, ilmselt peamiselt EKRE algatusel, keeldus toetamast seksuaalvähmuste õigusi. Miks? Kas tõesti need nii-öelda traditsioonid, mis ei ole tegelikult üldse Eesti omad, on nii olulised?
Tegelikult ei ole ju. Või olgu, teeme näo, et traditsioonid on olulised. Kuid sellisel juhul peaks ju ajaloos veel rohkem tagasi minema ja lähtuma oma tegevustes Eesti muinasusunditest ja muinasaegsetest seadustest, mitte kristlusest. Järelikult konservatiivide loogika on täielik jama, bullshit, nagu inglise keeles öeldakse.
Mida tuleks parema tuleviku jaoks teha.
Selleks, et tuleviku Eesti oleks inimestele elamiseks parem koht tuleks kõigepealt kaotada inimeste lahterdamine. Inimestele tuleks õpetada, et sotsiaalne ja bioloogiline sugu on erinevad asjad ning inimene pole ise selles süüdi, et talle meeldivad samast soost inimesed. Inimestele tuleks õpetada ka, et sugusid, ka bioloogilisi on rohkem kui kaks [lisaks traditsioonilistele XX ja XY on ka XXX, XXY, XYY jne...]. Ka sotsiaalseid on hästi palju.
Mis on teil inimestel pagulaste ja teise nahavärvi ja usundiga inimeste vastu.
Eriti imelik on see usundi jama, sest eestlased ju ise ka usuvad igasuguseid loodususundeid ja kristalle ehk nii-öelda esoteerikat. Eestlased ju tegelikult ei usu ka ise kristlust. Olgu võib ju ütelda, et tegu on islamis ja selle äärmusluses. Kuid kogu islam ei ole ju äärmuslus. Seda võite te ka siitsamast, minu blogist lugeda.
Kokkuvõtteks.
Kõik mis ma tahtsin teile öelda on, et vähemuste kaitsmine on oluline, konservatism on, vähemalt mingis mõttes, jama, mis põhineb valedel. EKRE-t ei tohi valida, sest ta valetab inimestele. Lähtuda tuleb teadmistepõhisusest ehk valida tuleb liberaale või rohelisi või sotsialiste.

Blogi jagunemine

Üldjoontes võib LEONHARDI BLOGI jagada sellisteks teemaplokkideks:

- Muusika ja muusika ajalugu

- Ajalugu

- Ühiskond

- Päevablogi

- Geograafia

- Psühholoogia

- Bioloogia

- Kunst

- Ideoloogiad (Usulised, poliitilised jne...

- Meile Nähtamatu Maailm

- Kuulsad Rakendused ja sotsiaalmeedia

Tulevikus võib neid teemaplokke veel juurde tulla.

Praeguseks pole eelmainitud teemaplokkidest mõnda veel alustatud. Nendeks, mida pole veel alustatud on: Ajalugu ja ühiskond. 

Ülejäänud on alustatud ning tegemisel.

Aitäh lugemast.

Geeniteraapia

Geeniteraapia seisneb enamasti normaalselt talitleva geeni siirdamises raske kahjustusega koe rakkudesse. Vahel kasutatakse ravi ka mutantse geeni avaldumise vaigistamises, kuid üldiselt tegeldakse geeniteraapiaga vaid väga raskete haiguste leevendamiseks. Tänapäeval on see veel väga noor ja arenemisjärgus ravimeetod, millel on suur tüsistuste risk.
Idee kasutada geene ravimina teraapias tekkis 1970ndatel Ameerika Ühendriikides. Esialgselt kavandatud geeniteraapia oli pärilike retsessiivsete ühe geeni defektide raviks, näiteks tsüstiline fibroos, lihasdüstroofia, lüsosomaalne ladestushaigus, hemofiilia ning mitmed teised erinevad haigusvormid. 1980. aastal tegi Martin Cline esimese katse, kus ta modifitseeris inimese DNA-d. Esimene edukas ja tõestatud geneetilise materjali siirdamine toimus 1989. aasta mais. Esimese terapeutilise geenisiirde ning esimese otsese DNA viimise inimese genoomi teostas French Anderson aastal 1990.
Tänapäeval on geeniteraapia peamisteks uurimisvaldkondadeks vähk, südame- ja veresoonkonna haigused, kesknärvisüsteemi degeneratiivsed haigused ning nakkushaigused.
Geeniteraapia jaguneb kaheks:
1) Somaatiline geeniteraapia – pärilike haiguste ravimeetod, kus defektset alleeli kandvatesse keharakkudesse (mittesugurakkudesse) viiakse metsiktüüpi funktsionaalne geenikoopia.
2) Reproduktiivne (päranduv) geeniteraapia – pärilike haiguste ravimeetod, kus funktsionaalne (metsiktüüpi) geenikoopia lisatakse indiviidi sugurakkudesse, mis kannavad defektset geenikoopiat. Ideaaljuhul kandub sugurakkudega uude organismi edasi terve geen.
Valdkonna arengus on olulist rolli võtmas CRISPR-Cas9 süsteem, mis võimaldab kiirelt, täpselt ja odavalt DNA-d muuta.

Geeniteraapia põhimõte

DNA struktuurid

Geenid koosnevad DNA-st, mis kannab valkude ülesehitamiseks vajalikku informatsiooni. Mutatsioonideks kutsutakse DNA järjestuse või geneetilise kodeerimise variatsioone. Tavaliselt on need ohutud, aga mõnel juhul võivad tekkida tõsised tagajärjed. Geeniteraapia põhineb mittetoimivate geenide ‘’parandamisel’’ või puuduvate geenide kopeerimisel. Geneetilise kahjustuse ravimiseks eraldavad teadlased DNA ja pakivad selle transportvektorisse.
Geeniteraapia ravi algab mutantse geeni kindlakstegemisest, mis on haiguse põhjustajaks. Järgmiseks sammuks on terve identse geeni kloonimine. Seda geeni kutsutakse terapeutiliseks geeniks ehk transgeeniks. Transgeen kohandatakse vajadusele ja seejärel pakitakse transportvektorisse. Vektori ülesandeks on transgeeni viimine patsiendi sihtmärkrakku. Kui transportvektor on sihtmärkrakku jõudnud, siis saadetakse geneetiline materjal rakutuuma. Rakutuumas integreerub geneetiline materjal DNA-ga ning parandatakse muteerunud või defektne DNA. Kõige raskem ja kriitilisem samm on õige vektori valimine.

Nukleiinhapete transport rakku

Geenivektorid on rekombinantse DNA konstruktid, mis kannavad geneetilist materjali paljudesse rakkudesse, kudedesse ning tervetesse organitesse. Optimaalne transportsüsteem sõltub sihtmärkrakust ja selle omadustest, geneetilise materjali avaldumise kestusest ja suurusest. Tänapäeval kasutatavad vektorid jagunevad viirusvektoriteks ja mitteviiruslikeks vektoriteks. Viirusvektoreid kasutatakse geeni transduktsiooniks. Kasutatavaimad viirusvektorid on retroviirus, adenoviirus ja adenoseoseline viirus. Mitteviirusvektoreid (näiteks plasmiide ja liposoome) kasutatakse geeni transfektsiooniks.

Viirusvektorid

Adenoviirus on üks kasutatavaim viirusvektor geeniteraapias

Viirusvektoreid kasutatakse geneetilise materjali rakku transportimiseks. Viirusvektoreid võib kasutada nii loommudelis ([[Loomkatse|in vivo]])  kui ka rakukultuuris (in vitro). Viirusvektorite abil teostatavat geenide ülekannet nimetatakse transduktsiooniks ja nakatunud rakke nimetatakse transdutseeritud rakkudeks. Molekulaarbioloogid rakendasid esimest korda transduktsiooni 1970ndatel. Paul Berg kasutas ahvi neerurakkude nakatamiseks modifitseeritud SV40 viirust, mis sisaldas bakteriofaagi λ DNA-d. Viirusvektorite kasutamisega kaasneb aga palju riske nagu immunogeensus, tsütotoksilisus ning insertsiooniline mutagenees, mis viib rakus pahaloomuliste muutuste tekkeni. Kuigi neid probleeme üritatakse lahendada, on oluline arendada ka alternatiivseid transportvektoreid.

Mitteviirusvektorid

Mitteviirusvektorid on väiksema patogeensusega, odavamad ja neid on lihtsam toota. Mitteviirusvektoritel on viirusvektoriga võrreldes olulised eelised ohutuse poole pealt. Kõige tähtsaimaks eeliseks on bioloogiline ohutus. Varem kasutati mitteviirusvektoreid vähem, sest nende geneetilise materjali transportimise efektiivsus oli väiksem. Mitteviirusvektorite kasutamine kliinilistes katsetes tõusis aastatel 2004–2013 ning viirusvektorite kasutamine vähenes. Efektiivsus, spetsiifilisus, geeni avaldumise kestus ja ohutus annavad võimaluse kaasata rohkem mitteviiruslikke vektoreid kliinilistesse katsetesse. Kahjuks pole praegusel ajal ideaalsete omadustega mitteviiruslikke vektoreid.
Peamine väljakutse geeniteraapias on ideaalse meetodi väljatöötamine, mis suudaks transportida terapeutilised geenid valitud rakkudesse, kus saaks toimuda sobiva geeni avaldumine. Ideaalsel transpordimeetodil on 3 põhilist kriteeriumit: (1) transgeeni tuleks kaitsta lagunemise eest rakkudevahelises piirkonnas, (2) peaks tooma transgeeni läbi plasmamembraani ning läbi sihtmärkraku tuuma, (3) ei tohiks olla kahjulikke tagajärgi. Põhilisteks lähenemisteks mitteviirusvektorite transportimiseks on füüsikaline meetod (ei sisalda kandjat) ning keemiline meetod (baseerub sünteetilisel vektoril).

Füüsikalised meetodid

Füüsikalised meetodid hõlmavad nõelaga süstimist, elektroporatsiooni, geenipüssi, ultraheli, hüdrodünaamilist transporti ja füüsilist jõudu. Füüsikalised meetodid geeni transpordiks kutsuvad rakumembraanis esile mööduvaid vigastusi või defekte, et DNA saaks rakkudesse siseneda difusiooni teel.

• Süsti meetodiga süstitakse plasmiidi DNA koesse, meetod ei kaasa keemilist ühendit ega füüsikalist jõudu. Plasmiidse DNA süstimine toimub peamiselt lihasesse, maksa, nahka või läbi inhalatsiooni kopsudesse, kuid meetod ei taga suurt efektiivsust.
• Geenipüss on ideaalne meetod geenide transportimiseks rakkudesse läbi naha, limaskesta või kirurgiliselt paljastatud koe rakkudesse. Kullaga kaetud nanoosakestele rakendatakse DNA transpordiks survet. Impulss annab osakestele võimaluse läbida sihtmärkorganeid ja kudesid paari millimeetri ulatuses. DNA vabaneb metalliosakeste küljest ning satub rakkudesse. Geenipüssi meetod pole rakendatav kõikides keha kudedes.
• Elektroporatsiooni saab teostada koes, kuhu on võimalik elektroode sisestada. Suurimaks probleemiks on koekahjustuste teke elektriimpulsside tagajärjel. Meetod piirab elektroporatsiooni kasutamist elusorganismides.
• Sonoporatsiooni käigus tekitatakse ultraheli mõjul membraani poorid, kuid geeni transpordiefektiivsus on madal.
• Hüdrodünaamiline geeni transport on lihtne meetod, kus süstitakse DNA sisemiste organite rakkudesse. Efektiivsus sõltub organi anatoomilisest struktuurist, süstitavast ruumalast ja süstimise kiirusest.

Keemilised meetodid

Keemilisi vektoreid klassifitseeritakse laialt anorgaanilisteks osadeks, lipiidideks, polümeerideks ja peptiidideks.
Plasmiidi ja lipiidi kompleksi efektiivsus sõltub katioonse lipiidi keemilisest struktuurist, katioonse lipiidi ja DNA laengu suhtest, kompleksis oleva lipiidi struktuurist ja kogusest, liposoomide suurusest ja kujust, kompleksi kogusest ja raku tüübist. Katioonsed lipiidid sisaldavad katioonset ja lipiidset fragmenti. Molekul koosneb hüdrofiilsest peast ja hüdrofoobsest osast. Katioonse lipiidi keemilisest struktuurist sõltub transportimise efektiivsus. Multivalentsed lipiidid pika ja küllastumata süsivesinikahelaga on enamasti efektiivsemad kui monovalentsed katioonsed lipiidid sama hüdrofoobse ahelaga. Paljud katioonsed lipiidid näitavad suurepärast transfektsiooniefektiivsust rakukultuuris, aga ei toimi nii hästi seerumi juuresolekul ja ainult vähesed on aktiivsed loommudelis (in vivo).

Bioaktiivsete ainete sisenemine rakku endotsütoosi teel

Katioonsete polümeeride kompleksid DNA-ga on enamasti stabiilsemad katioonsetest lipiididest moodustatud kompleksidest. Aastate jooksul on avastatud märkimisväärselt palju lineaarseid või hargnenud katioonseid polümeere, mida võib kasutada nii rakukultuuris kui ka loommudelis, näiteks polüetetüleenimiin (PEI), polüpropüülamiini dendrimeerid, kitosaan, katioonsed proteiinid (polülüsiin, histoon) ja katioonsed peptiidid. Ka katioonsete polümeeride kasutamist takistab toksilisus ja osad polümeerid pole biolagunevad, näiteks PEI.
Rakku sisenevad peptiidid on suhteliselt lühikesed peptiidid, mis koosnevad vähem kui 40 aminohappejäägist. Nad on võimelised kandma kovalentselt või mittekovalentselt konjugeeritud bioaktiivseid aineid (nukleiinhappeid ja väikese molekulmassiga ravimeid läbi rakumembraani), omades seejuures vähest toksilisust. Peamiseks rakku siseneva peptiidi rakku tungimise mehhanismiks on endotsütoos.

Võtmemärgid, alteratsioonimärk

Võtmemärgid (H-duur või gis-moll)

Kui alteratsioonimärgid asuvad heliteose algul noodivõtme järel helistiku tunnusena, siis nimetatakse neid võtmemärkideks.
Võtmemärgid asuvad noodirea alguses noodivõtme järel ning need altereerivad kõiki vastavaid noote kõigis oktavites läbi kogu heliteose. Võtmemärkide (dieeside või bemollide) arv näitab ühtlasi ka heliteosehelistikku või paralleelhelistikku. Võtmemärkide järjekord vastab kvindiringile.

Võtmemärgid ilmuvad kindlas järjekorras:

• iga uus diees on eelmisest intervalli puhta kvindi (p. 5) võrra kõrgemal

fis, cis, gis, dis, ais, eis, his 

• iga uus bemoll on eelmisest intervalli puhta kvindi (p.5) võrra madalamal

b, es, as, des, ges, ces, fes 

Reegel mažooris ehk duuris:

• viimane diees ilmub helistiku 7. astmele (A-duuris on 7. aste gis ja võtmemärgid on fis, cis, gis)
• viimane bemoll ilmub helistiku 4. astmele (Es-duuris on 4. aste as ja võtmemärgid on b, es, as)

Paralleelhelistikul on ühesugused võtmemärgid (A-duur – fis-moll).

Võtmemärkide tabel

Võtmemärk	Mažoor	Minoor
Ei ole dieese ega bemolle	C-duur	a-moll

Võtmemärk	Mažoor	Minoor
1 bemoll	F-duur	D-moll
2 bemolli	B-duur	G-moll
3 bemolli	Es-duur	C-moll
4 bemolli	As-duur	F-moll
5 bemolli	Des-duur	B-moll
6 bemolli	Ges-duur	Es-moll
7 bemolli	Ces-duur	As-moll

Võtmemärk	Mažoor	Minoor
1 diees	G-duur	E-moll
2 dieesi	D-duur	H-moll
3 dieesi	A-duur	Fis-moll
4 dieesi	E-duur	Cis-moll
5 dieesi	H-duur	Gis-moll
6 dieesi	Fis-duur	Dis-moll
7 dieesi	Cis-duur	Ais-moll

Subjektiivne heaolu, õnnelikkus

Subjektiivne heaolu ehk õnnelikkus.

- Subjektiivse heaolu iseloomulik baastase sõltub kahest peamisest isiksuseseadmusest - neorootilisusest ja ekstravertsusest.

- Kõrge neorootilisuse tasemega inimesed kalduvad kogema rohkem negatiivseid emotsioone, samas kui ekstravertsematel inimestel on ülekaalus positiivsed emotsioonid.

- On leitud, et oma eluga rahulolu hinnangutes lähtuvad inimesed ennekõike sellest, mil määral nad on kogenud positiivsed ja negatiivseid emotsioone,

- positiivsete ja negatiivsete emotsioonide tasakaal määrab suuresti ära selle, kuivõrd õnnelikud ja rahulolevad inimesed on.

Isiksusepsühholoogia: Tervis ja pikaealisus

Tervis ja pikaealisus:

Isiksuse omadustel on püsiv ja kumulatiivne mõju nii tervisele kui inimeste eluea pikkusele.

- Positiivne emotsionaalsus (ekstravertsus) ja meelekindlus ennustavad pikemat eluiga,

-  vaenulikkus, aga viletsamat füüsilist tervist.

- Seos isiksuse ja tervise vahel väljendab kolme erinevat protsessi:

- Isiksuse seadumused on seotud teguritega, mis põhjustavad haigusi

- Isiksus võib viia käitumisteni, mis kas kaitsevad või kahjustavad inimeste tervist;

- Isiksuse seadumused on seotud tervisega seotud toimetulekustrateegiate eduka rakendamisega või parema kuuletumisega raviprogrammile.

Telekinees

Telekineesiks loetakse parapsühholoogiasnähtust, mille puhul inimene suudab objekte füüsilises ruumis liigutada üksnes mõtteenergia abil, neid mitte puudutades. Siiani ei ole nähtuse olemasolu või võimalikkust teaduslikult tõestatud.

Samas on mõned inimesed väitnud, et vanasti osad inimesed oskasid telekineesi.

Osad inimesed väidavad, et Egiptuse, Etioopia (Kush) ja Asteegi püramiidid on ehitatud telekineesiga (mõtte abil kiviplokke liigutades).

Ma ise telekineesi ei usu, aga see on siiski väga huvitav teema.

Üks katse:

Laupäeval, 22. novembril oli mul hea võimalus osaleda ühel telekineesi hüpoteesi katsetamisel.
Väide
Klaaskupli alla paigutatud ja peenikese niidi otsa riputatud spiraali saab “mõttejõu”, “biovälja energia” või mingi sarnase seni teadusliku kinnituseta oleva mittefüüsikalise mõjumehhanismi toimel liikuma panna. Telekineesiga saab igaüks lühikese juhendamise järel hakkama.
Katseseade
Paberist on välja lõigatud spiraal. Paber on keskmisest otsast kinnitatud kleepsu abil peenikese niidi külge. Niidi teine ots on kleepsuga kinnitatud klaaskupli külge. Niidiks oli peenike kiud tavalisest õmblusniidist. Sedasi keskmisest otsast rippudes venib paberspiraal oma raskuse mõjul pikaks ja täidab sellisel moel umbes poole tagurpidi asetatud klaasist vaasi pikkusest.
Paberspiraali peale on joonistatud laineline joon ja punktid, mis on abiks ka väikseimate liikumiste tuvastamisel.
Teised vahendid: föön, kleeplint, elektriline keedukann, kruus.
Katsete käik

1. Omaniku sõnul pidi seade enne katsetama asumist umbes pool tundi omaette seisma, et see “rahuneks”. Seade oli asetatud siledale lauale ühe ettevõtte köögis. Kui ma selle ümber sebisin, pilte tegin ja igast küljest uurisin, siis oli märgata paberspiraali õrna liikumist.Omaniku juhendamisel seadsin end seade ligi, alguses käed kõrval. Mul paluti keskenduda oma sõrmeotstele, mis seejärel endast soojatunde ja õrna surina näol tunda andsid. Siis asetasin käed mõlemale poole seadet, hoidsin ühte silma kinni, et paberspiraali pöördliikumist paremini tähele panna.
   Ja tõepoolet — see hakkaski liikuma, pöörlema päripäeva! Üllatusin ja juba mõtlesin omaette, et midagi erilist ses asjas ikka peab olema. Omanik pani tähele mu pingesolekut, mille ajasin ühe silmaga vaatamise kaela, kuid mu süda lõi mulle tuntavalt tavalisest tugevamini ja kiiremini.
2. Olles mõlemad veendunud, et paberspiraal tõepoolest peale minu käte seadme lähedale asetamist pöörlema hakkas, väljendasin soovi paar teistmoodi katset proovida. Saanud omanikult nõusoleku, võtsin välja väikese juuksefööni ja seletasin, et püüdes välistada kätest ja/või üldse inimkehast lähtuva soojuse mõju, peaks proovima, kas soojus on iseenesest võimeline kupli all olevat paberspiraali liikuma panema. Selleks lülitasin fööni sisse ja suunasin sooja õhujoa seadeldise alumisele osale. Aega kulus mõned sekundid, kui paberspiraal silmnähtavalt päripäeva pöörlema hakkas.


3. Selleks, et välistada föönist tuleva liikuva õhu võimalikku otsemõju, teipisin klaasanuma alumise serva õhutihedalt laua külge. Sel ajal kui ootasime katseseadme rahunemist, käis mu pilk köögis ringi ja jäi peatuma veekeetjal ning kruusil. Otsustasime proovida sedasi, et kallame keeva vee kruusi ja asetame kruusi seadme kõrvale. Sel juhul saab täielikult välistatud fööni poolt tekitatav sunnitud õhuliikumine.Ootamise ajal panin veel tähele, et paberspiraal pöörles vastupidises suunas, ilmselt oli varasem päripäeva pöörlemine ripustusniidi pingesse keeranud ja kui välised mõjurid seda enam pöörlema ei sundinud, siis vabanes niiti salvestunud potentsiaalne energia vastupäeva pöörlemise näol.
   Omanik kallas keema tõusnud vee kruusi ja asetas klaasanumast mõne sentimeetri kaugusele. Panin kruusile pajakinda peale, et tõusev aur anumat ülaltpoolt ei soojendaks. Möödus üle 10 sekundi, kui paberspiraal klaasi all päripäeva pöörlema hakkas.

Järeldused

• Kindlalt sai tõestatud, et välise soojusallika mõjul on võimalik klaasi all olev kerge vabalt pöörlev sobiliku kujuga ese liikuma panna. Sel juhul paneb paberspiraali pöörlema anuma sees ülespoole liikuv soe õhk.
• Selles katses polnud võimalik täielikult välistada väidetava telekineesi võimalikku mõju liigutatavale esemele.

Edasiseks uurimiseks

• Selles katses jäi uurimata, kui palju välist soojust on vaja, et anuma sees paberspiraal liikuma panna. Inimese kätest ja kehast kiirguv soojus ning kuuma veega kruusist kiirguv soojus jäid kvantifitseerimata ja neid ei saa otseselt võrrelda. Üks võimalus olukorrad võrreldavaks teha, on kasutada väliseks soojusallikaks mingit sellist eset, mis täpsemini simuleeriks inimkeha. Kas madalama temperatuuriga vesi kruusis või üritada soojuslikult isoleerida inimese keha ja käed.
• Teine võimalus oleks viia katseseade nt sooja sauna leiliruumi või mujale ruumi, kus temperatuur ühtlaselt inimkehast kõrgem.

Järeldus:

Katsest ei tulnudki välja see tulemus, mida oodati. Katse ei tõestanud telekineesi olemasolu, kuid samas ei tõestanud see katse ka seda, et telekineesi ei ole olemas.

Katse ebaõnnestus.