Inimese elukaare etapid

Elukaare etapid

Inimese elukaare võib jaotada üheteistkümneks etapiks ehk perioodiks. Inimese arengu seisukohalt on väga olulised just üleminekud ühest elukaare etapist teise.

1. Sünd ja Looteiga:

Looteiga ja sünd on elukaare esimene etapp. Looteiga kestab 40 nädalat ja lõpeb sünniga. Pikk ja vaevaline teekond läbi sünnituskanali, väliskeskkonna temperatuur, valgus, helid – see kõik võib olla traumeeriv. Keskkond, kuhu laps satub, erineb oluliselt sünnieelsest arengukeskkonnast ema üsas. On seisukohti, mille järgi on sünd inimese elu kõige ohtlikum ja otsustavam hetk. Sünni ja järgmisse etappi ülemineku vahele jääb periood, mille märksõnadeks on maailma avanemine, välise keskkonna ja oma keha tajumine. Kuigi vastsündinul lapsel on olemas kõik eluks vajalikud elundid, on need nii vähe arenenud, et ta on abitum kui paljude loomade järglased.

2. Imikuiga:

Imikuiga kestab sünnist kuni aastaseks saamiseni. Nii füüsiline, vaimne kui ka emotsionaalne areng on selles eas väga kiire. Esimese eluaastaga harjub imik välismaailmaga ja saab selles oma esimese kogemuse. Oma elu oluliste inimestega – ema, isa, õdede-vendadega suheldes õpib laps inimkõnet tundma ja rääkima. Ta õpib ka usaldama või umbusaldama. Stimuleerivas ja turvalises keskkonnas saab esimese eluaasta lõpuks imikust iseseisvalt kõndiv, kindla tähendusega sõnu ütlev, nututa oma soove väljendav ning ümbritsevaid inimesi usaldav väikelaps. Kui imikuea arenguülesanded täidetud läheb laps üle teisele teadvuse ja sotsiaalsete suhete tasandile.

3. Maimikuiga:

Maimikuiga kestab esimesest kuni kolmanda eluaastani. See on kiire kehalise ja vaimse arengu periood. Sellel perioodil õpib laps rääkima, iseseisvalt ja vabalt liikuma (käima, jooksma, ronima). Peale selle õpib ta iseseisvalt sööma ja kohaneb esimeste ühiskondlike hoiakute ja normidega, mis mõjutavad tema edaspidist elu. Areneb enesekontroll ja kujuneb välja oma tahe. Maimik tahab ise end riidesse panna, ise otsustada, tahab olla sõltumatu. See kõik toimub tegelikkusega kokkupõrgete, raskuste ja pettumuste kaudu. Oma positsiooni kindlustamisega võivad kaasneda ka ettearvamatu käitumine (jonn, viha, kavalus, solvumine). Olulisteks arengut toetavateks teguriteks maimikueas on armastus, rääkimine, mängimine ja olemine koos lapsega, tasakaalu leidmine lubatu ja keelatu vahel. Olulisteks inimesteks maimikule on jätkuvalt ema ja isa, õed-vennad, vanavanemad. Kujuneb välja kiindumussuhe ühe või mitme lähedase inimese vastu. Uute oluliste inimestena lisanduvad mängukaaslased. Isiksuse arengus peetakse kolme esimest eluaastat otsustava tähtsusega perioodiks. Ka J. W. Goethe on öelnud, et on oma elus kõige rohkem õppinud esimese kolme eluaasta jooksul.

4. Koolieelikuiga:

Perioodi kolmandast seitsmenda eluaastani nimetatakse koolieelikueaks. Koolieelikueas on lapse põhitegevuseks mäng eakaaslastega. Selle kaudu tutvub ta ümbritseva maailma ja inimestevaheliste suhetega. Lapse suhtlusring laieneb ja muutub ka suhtlemise laad. Laps hakkab tegutsema koos täiskasvanutega ja neid abistama. Arenevad fantaasia, tahe ja iseloom. Laps saab sellel perioodil selgeks hea ja halva, lubatu ja keelatu, õige ja väära, mees- ja naissoo mõisted. Paljud õpivad juba selles eas lugema, kirjutama ja arvutama. Kõige selle tõttu omandab laps kooliküpsuse. Kui koolieelikuiga pakub võimaluse ise tegutseda, proovida ja initsiatiivi ilmutada, siis ootab laps põnevusega kooli ning on õpihimuline. Hästi arenenud laps tunneb kooliteed alustades, et maailm on elamiseks ja uurimiseks üks tore paik. Olulised inimesed lapsele on perekonnaliikmed, kuid üha rohkem inimesi ka väljaspool pereringi.

5. Noorem kooliiga ehk kainikuiga:

Perioodi vanuses 6.–12. eluaastani nimetatakse kainikueaks ehk nooremaks koolieaks. Kainik on füüsiliselt küps kestvamaks tõsiseks tegevuseks ja võimeline sooritama ülesandeid, mis nõuavad reeglitele allumist ja oma soovide pidurdamist. Lapsel on juba küllalt avar kujutlusvõime ning tema keel on sedavõrd arenenud, et võimaldab teistega vabalt suhelda ja oma mõtteid väljendada. Selles eas alustab laps kooliteed. Kooliga kaasnevad kohustused, samuti edu ja ebaedu kogemused õppimises. Laps õpib lugema, kirjutama ja arvutama, arendab uusi oskusi kunsti, muusika ja muudes valdkondades, suhtleb ja tegutseb kambas. Tema eneseteadvus kasvab. Kool ja huviringid tingivad ka grupi liikmeks olemiseks hädavajalike koostööoskuste väljaarenemise, kohusetundlikkuse ja töökuse, aktiivsuse ning asjalikkuse arendamise vajaduse. Kohustuste täitmisel kodus ja koolis on väga oluline edu – töörõõmu ja rahulolu kogemine, sest iga edu toodab uut edu ja ebaõnnestumine uut ebaõnnestumist. Eriline tähtsus on töökuse arendamisel, sest hilisematel eluperioodidel on see palju raskem. Olulisteks inimesteks lapsele sel perioodil on sõbrad ja tuttavad. Iga aastaga muutuvad nad tema elus üha tähtsamaks. Tähtsad on ka õpetaja autoriteet ja eeskuju.

6. Mürsikuiga ehk murdeiga:

Perioodi vanuses 11.–16. eluaastani nimetatakse mürsiku- ehk murdeeaks. Mürsikuiga on ärev ja konfliktiderohke arengujärk. Sel perioodil toimub suguline küpsemine, mis muudab mürsiku rahutuks, tasakaalutuks ja põhjustab huvi tekkimise vastassugupoole vastu. Laps on muutumas täiskasvanuks. Suurenenud emotsionaalsuse tõttu on ta ärrituv ja tundlik. Areneb eneseteadvus, millest saab alguse tung iseseisvusele ja enese maksmapanekule. Areneb abstraktne mõtlemine, mille tõttu suudab mürsik lahendada küllaltki keerukaid probleeme. Bioloogilised muutused toovad kaasa väsimuse ja tüdimuse, samas ka enneolematu jõu- ja energiatunde. Isikliku elu probleemid tunduvad sageli ületamatud. Sel perioodil märkab laps, et vanemad polegi täiuslikud, maailm on täis probleeme ning tulevik ebakindel. Muutuvad suhted täiskasvanutega. Vanemate autoriteet pannakse proovile – nende ja õpetajate positsioon oleneb sellest, kas nad saavad hakkama väljakutsete ja testidega, mida mürsik neile korraldab. Piirangud ja kohustused tekitavad mürsikus viha ja tunnet, et teda ei võeta tõsiselt ning koheldakse nagu last. Hinnates oma võimeid üle, satub mürsik täiskasvanutega kergesti konflikti, mistõttu eelistab viibida omavanuste hulgas, alludes kergesti grupi mõjule. Tekivad uute väärtustega sõbrad (mitte alati positiivsed eeskujud). Sõpradest saavad kõige olulisemad inimesed. Kuna mürsik ei ole enam laps ega veel ka täiskasvanu, on see periood üheks segadust tekitavamaks ajaks elukaarel.

7. Noorukiiga:

Murde- ja noorukiea piir ei ole üheselt selge . Tihti nähaksegi neid ühe suure tervikuna, mida nimetatakse teismeeaks. Noorukiiga (15/16. kuni 20/22 eluiga) on sillaks lapsepõlvest täiskasvanute maailma. Selles vanuses minnakse vastu täisküpsusele, mis tähendab nii bioloogilist kui ka vaimset ja sotsiaalset küpsust. Noorukiiga on tasakaalustumise ja rahunemise, täiskasvanuks saamise ja eneseleidmise, tööeluga alustamise ning iseseisvalt eluga hakkama saamise aeg. Mõtlemine muutub noorukieas süstemaatiliseks ja teoreetiliseks, tundmused sügavamaks ja püsivamaks. Nooruk kogeb armastust ja intiimsuhet armastatuga. Areneb eneseteadvus, tekib huvi maailmavaateliste probleemide vastu ja kiindumus ideaalidesse. Nooruk õpib käituma nagu mees või naine ning kehtestab oma isiklikud käitumisnormid. Tal tuleb vastu võtta tulevikku puudutavaid otsuseid (näiteks elukutse valik), hinnata, võtta omaks ja / või samastuda erinevate rahvuste ja sotsiaalsete rühmade normide ning väärtustega (seksuaalne orientatsioon, usk jms). Kuna nooruk on vastuvõtlik ja mõjutatav, on oht sattuda ka negatiivsete mõjude alla. Olulised inimesed nooruki jaoks on pereliikmed, õpingu- ja/või töökaaslased. Sageli nooruk samastab end oma ema või isaga, olles samas nende suhtes väga kriitiline.

8. Varane küpsusiga ehk varane täiskasvanuiga:

Perioodi vanuses 20.–35. eluaastani nimetatakse varaseks küpsuseks ehk täiskasvanueaks. Varane küpsusiga on aeg, mil pannakse paika oma elu sisu, karjäär, elustiil, lahkutakse vanematekodust ja alustatakse iseseisvat elu. See on ka lähisuhete loomise ja säilitamise, intiimsuse väljendamise, lojaalsuse ja truuduse, perekonna loomist puudutavate otsuste vastuvõtmise ning lapsevanema rolli astumise aeg. Jätkub teadmiste omandamine, kuid nüüd sageli juba täiendusõppena. Suurendatakse kontakte maailmaga, arendatakse oma võimeid. Hea ja halva ning lubatu ja keelatu mõiste, kohusetundlikkuse ja töökuse arenemine – need arusaamad kujundavad ja juhivad edasise elu valikuid. Kui mõne eelnimetatud ülesande täitmine ei õnnestu, hakkab inimene otsima vigu ja süüdlasi. Võib tekkida üksildustunne, rahulolematus oma elu sisu, elustiili ja/või karjääriga. Olulisteks inimesteks on oma pereliikmed, töökaaslased ja vanemad.

9. Hiline küpsusiga ehk hiline täiskasvanuiga:

Perioodi vanuses 35.–55./60. eluaastani nimetatakse hiliseks küpsuseks ehk täiskasvanueaks. Küps täiskasvanu on võimeline produktiivseks ja loominguliseks tegevuseks. Inimesele muutub tähtsamaks töö, sest lapsed kasvavad, muutuvad iseseisvaks ja lahkuvad kodust. Kui töö pakub rahuldust ja vastab huvidele, siis jõutakse just selles perioodis tipptulemusteni. Keskeas hakkavad kehalised ning vaimsed võimed üha vähenema ja tervis halvenema. See võib kaasa tuua keskeakriisi. Keskeakriis on tõusu katkemise, oma võimaluste piiratusest teadlikuks saamise kriis. Enam ei suudeta seda, mida varem suudeti. Võimaluste ja võimete tipp on käes ja kõik saavutatu ei pruugi rahuldust pakkuda. Saavutamata jäänud eesmärgid teevad haiget. Võivad tekkida ka raskused lähisuhetes ja nende ebaõnnestumine. Laste valikud ei pruugi alati meeldida, kuid nende otsused ja valikud mõjutavad ka vanemate elu. Leppida tuleb ka oma vanemate vananemise, haiguste ja isegi surmaga. Läbi tuleb elada kaotusi. Ebaõnnestumised võivad viia endassetõmbumiseni. Olulised inimesed keskeas on töökaaslased ja perekonnaliikmed.

10. Elatanuiga:

Perioodi vanuses 55.–70. eluaastani nimetatakse elatanueaks. Vananemine toob endaga kaasa mitmeid muutusi – jõud kahaneb, mälu nõrgeneb, meeled nürinevad ja liigutuste paindlikkus kaob. Õppimisvõime väheneb, taandareng süveneb, terviseprobleemid suurenevad. Väheneb kõrgete toonide kuulmine ja lähinägemine halveneb – lugemisel hakatakse kasutama prille. Kahaneb seksuaalne aktiivsus. Sellel perioodil tuleb loobuda tööst ja harjumuspärasest elukorraldusest. Sissejuurdunud elukorraldusest loobumine võib olla raske. Eakaaslaste hulk väheneb, lapsed elavad oma elu, tekib üksindus. Tänapäeval kasutatakse aga ka mõistet kolmas vanus (ingl k. third age) – selle all mõeldakse keskeale järgnevat perioodi. Nüüd on jälle võimalus elu nautida: olla rahul saavutatuga, puhata, pühenduda hobidele, võimalusel reisida, heita rahulik tagasivaatepilk olnud elule. Olulised inimesed selles eas on pereliikmed, lapsed ja lapselapsed.

11. Vanuriiga:

Viimast ehk kümnendat perioodi 70.–90. eluaastani nimetatakse vanurieaks. Eluaastaid üle üheksakümne nimetatakse pikaealisuseks. Mõni inimene naudib sellel perioodil elu, teised aga tunnevad kibestumust. Perioodile on iseloomulik sama kiire taandareng kui areng imikueas. Kogu elu ise endaga toime tulnud inimesel on raske jääda kellegi abist sõltuvaks. Suhtlusring on väikeseks jäänud, üksindus suureneb ning võib muutuda talumatuks. Tervis halveneb, taandarengust tulenevad probleemid teevad raskeks ka ümbritsevate elu. Nüüd tuleb õppida teistest sõltuma, toime tulema oma taandarengu ja üksindusega. Olulised inimesed vanurile on lapsed, lapselapsed ning abistajad.

12. Pikaealisuse iga:

Vanus üle 90.

Kaukaasia Albaania Apostlik kirik

Kaukaasia Albaania Apostlik Kirik oli tänapäeva Aserbaidžaani aladel tegutsenud kohalik kirik, üks vanimaid kristlikke kogukondi. Mõnda aega oli see autokefaalne, seejärel tegutses aga Armeenia Apostliku Kiriku osana (metropoliitkonnana). Kiriku liturgiliseks keeleks oli udi keel. Kaukaasia Albaania Apostliku Kiriku pea oli katoolikos.

Pärimuse kohaselt pani kirikule aluse püha Elisæus, üks apostel Juudas Taddeuse õpilastest, juba I sajandil. IV sajandil võttis kuningas Urnayr Armeenia kirikult vastu kristluse, see tõi kaasa udide usuvahetuse ja kristluse laiema leviku piirkonnas. Kuna kuninga usuvahetuse tõi kaasa Armeenia kiriku tegevus, pidasid nad endid Albaania kiriku protežeeks, piirkonna elanikud aga pidasid oma kirikut armeenlaste omast vanemaks.

V sajandil tõlgiti udi keelde Piibel. Vanimad säilinud piiblitõlked pärinevad siiski VII sajandist ja neis on tunda märkimisväärseid armeenia mõjusid. Sajandi alguses levis piirkonnas Pärsia mõjul zoroastrism. Sajandi lõpus saabus aga kristluse kuldaeg, mil kiriku struktuur formaliseeriti. VI sajandil saabusid piirkonda hunnid ja kirik alustas nende seas misjonitööd.

Aastal 705 otsustasid piirkonna riigijuhid, et lasevad edaspidi kiriku katoolikose määrata armeenia kirikul, mis tõi edaspidi kaasa kiriku autokefaalia kadumise. VIII sajandil tõi araablaste invasioon kaasa ka selle, et suur osa piirkonna elanikest võttis vastu islami. Piirkonna rahvad, kes islamit vastu ei võtnud, sulasid kas ühte armeenlastega või konsolideerusid ühtseks udi rahvaks. Kahhethi alade asukad liitusid aga Gruusia Õigeusu Kirikuga.

Aastaks 1434 oli kirik saanud Armeenia kiriku osaks ja kaotanud oma autokefaalia. Lisaks Aserbaidžaani aladele haldas see ka Armeenia Õigeusu Kiriku piiskopkonda, mille aladeks olid Kuldhordi maad ja mille keskuseks oli Sarai-Batu. XVIII sajandil haldas see ka armeenlaste kogukonda Astrahanis.

Aastal 1815 lasi Nikolai I Kaukaasia Albaania Apostliku Kiriku võimuorganid likvideerida. Aastal 1836 keelustas ta selle tegevuse täielikult ja kõik selle kogudused võttis üle Armeenia Apostlik Kirik.

Unehalvatus

Uneparalüüs ehk unehalvatus on olukord, mille korral inimene kas magama jäädes või ärgates on ajutiselt liikumisvõimetu (paralüseeritud) ja ei suuda rääkida, olles samal ajal teadvel. Uneparalüüsi ajal võivad ilmneda hirmutavad nägemused (näiteks keegi on veel toas), millele ei saada halvatuse tõttu füüsiliselt reageerida. Arvatakse, et uneparalüüs tekib häiritud REM-une tõttu, ehk seetõttu, et und nähes on lihastegevus üldiselt välja lülitatud (lihaste atoonia), vältimaks une ajal liigutusi, kuid vahetult enne magama jäämist või ärkamist võib eneseteadlikkus olla veel säilinud või "ärkvel" varem kui tekib täielik kontroll oma keha ja liigutuste üle, mistõttu tajutaksegi ennast halvatuna.
Unehalvatus tekib siis kui sind äratatakse näiteks ootamatult ülesse või kui sa saad vähe magada. Unehalvatuse tekkimise risk on suurem kui sa magad pidevalt liiga vähe.
See võib olla ka näide deemoni külaskäigust.

Meile nähtamatu maailm: Portaalid

Veel üks asi, mis eelmises osas rääkimata jäi. Nende nimeks on portaalid.
Portaalid:
Portaale on erinevaid. Portaalid on need, millega teise maailma, nähtamatu maailma olendid meie juurde tulevad.
Portaale on erinevaid:
1) Kiiresti liikumise portaalid
2) Ajaportaalid
3) Maailmadevahelise rände portaalid
Portaalid on tavaliselt nagu ussiaugud, sellepärast on neid vahel ka ussiaukudeks kutsutud.
Kuid kõik portaalid ei ole ussiaugud. Portaale on erineva kujuga ja värvusega. Näiteks ühe maja Maailmadevahelise rände portaaliks oli riidekapp. Sealt kapist tuli õhtuti välja üks mees - Ameerika kodusõja-aegses Unioni mundris mees. Ta vaatas korra ringi, püss õlal, ja läks siis tagasi kappi.
Ka peeglid on portaalid. Peeglid on Maailmadevahelise rände portaalid. Mida rohkem on majas peegleid, seda suurem on tõenäosus, et majas tegutseb mingi teise, meile nähtamatu maailma olend.
Võib-olla tulevikus oskavad inimesed ise portaale ehitada. Fantaseerida ju võib...

Meile nähtamatu maailm

Meile nähtamatu maailm ei ole see, mida sa näed kosmoses. See on see maailm, mis on meie juures, maa peal, kuid on ikkagi nähtamatu.
Seal elavad sellised olendid:
Varjuolendid:
Musta varjuga hing, Tavaliselt inimese kujuga (võib ka olla mõne looma kujuga). Nähakse musta kuju, millest läbi ei näe. Tuba või ruum, milles varjuolend asub on pidevalt külmema õhuga kui ülejäänud hoone.
Deemonid (Palju erinevaid, kaasnevad mustad kärbsed ja kõrgem energia).
Erinevaid deemoneid on väga palju. Nad kardavad kõike, mis on seotud ristiusuga. Deemonitel on oma hierarhia, mille tipus on Lucifer. Ka Adolf Hitler on deemon. Deemon on ka Mesopotaamia deemon-jumal-kuningas Pazuzu. Ta on kurjade vaimude, deemonite kuningas. Temaga kaasnevad külmad tuuled ja nakkushaigused, viirused ja katku toov läänetuul. Tal on kohutav, näägutav nägu ja ketendav keha. Tal Pazuzul, põrguliku allilma deemonil, on nii palju jõudu ja võimu, et ta võib tõrjuda teisi deemoneid tagasi allmaailma. Ja ta tegi seda, ta tõrjus Lamashtu tagasi allmaailma. Lamashtu oli deemon, kes ründas mitmesuguste haigustega inimesi. Deemoneid on võimalik välja kutsuda. Selleks on võimalik kasutada erinevaid viise. Näiteks: Ouija Laua abil või keskööl ühte mängu mängides (Mängu nime enam ei mäleta; teadasaamiseks kuulake Podcast'i „Unejutud“).
Mängu käik:
Mängu alustamiseks pidid sa andma täpselt keskööl oma sõrmest valgele paberile verd. Mängu ajal peab ainukene valgus olema küünlavalgus (akendest ei tohi ka muud valgust sisse paista). Võitmiseks pead sa täitma mingi ülesande ja kui sa seda päikesetõusuks pole jõudnud täita või kui sa rikud reegleid, siis jääb vaim igavesti sinu maijja elama.
Ouija Laud: (Ouija Board) [Ui:dža]
Mäng on loodud 19. sajandi lõpul ja sellega saab suhelda teispoolsusega. Laua kasutamise idee on lihtne: laud, millel on kirjutatud kõik tähestiku tähed, numbrid 0 kuni 9 ja põhilised valikud nagu "jah", "ei", "tere" ja "hüvasti". Ouija kasutamiseks panevad osalejad oma sõrmed lauale asetatud plaadile või klaasile, esitavad küsimusi ja näevad, kuidas objekt/nool libiseb üle tähtede ja numbrite. See pakub vastuseid inimeste küsimustele. Kuid Ouija laud on ohtlik, sest see võib välja kutsuda vaime, kes ei taha enam sinu majast lahkuda. See võib välja kutsuda ka teisi kurje meile nähtamatu maailma elanikke (Kõik need selles postituses mainitud päriselt olemasolevad olendid). Mõni inimene on väidetavalt sattunud Ouija Laua kasutamise tõttu isegi haiglasse. Selle tõttu on parem kui seda lauda ei näpitaks. Selle laua sees elab deemon nimega Zozo (Temast tuleb hiljem juttu).
Kriitika Ouija laua kohta:
Kriitikud väidavad, et laua peal olevat, üle laua liikuvat objekti/noolt liigutavad inimese käsi. Nende arusaama kohaselt paneb inimene oma käe laua peale (mida inimene ka teeb, sest kaks sõrme peavad olema laua ülemises osas) ja liigutab sellega juhuslikult, nii et ta ise ka aru ei saa, noolt/objekti. Sellisel juhul saavat inimesed sellise vastuse, mida nad ise loodavad saada.
Vaimud:
Vaimud/Hinged tavaliselt ennast inimestele ei näita. Vahepeal võivad nad ennast näidata. Ei tee kurja. Neid on erinevaid (mustad, valged jne...) Toituvad inimest ümbritsevast energiast.
Valge humanoid The Rake: Valge, inimese moodi liikuv olend. Käed ja jalad tavaliselt inimesest tunduvalt pikemad, nägu puudub.
Slenderman:
Pole päriselt olemas. See on väljamõeldis.
Wendigo:
Põdra pea ja sarvedega inimene, elab Põhja-Ameerika külmades kohtades, Gröönimaal (Artikas). Tegelik olemasolu kaheldav. (Põhja-Ameerika põhjapoolsemate indiaanlaste müüt?).
Mohtman:
Punaste silmadega ja Nahkhiire tiibadega inimene. Tegelik olemasolu kaheldav. Elab Lääne-Virginias.
Jumalad:
Keegi pole näinud ja ei tea midagi. Tegelikult ei eksisteeri. On olemas ainult usundites.
Saatan ja tema käsilased
Saatani käsilasteks on deemonid. Saatani olemasolu kaheldav. Pigem ütleks, et ei eksisteeri. On olemas usundites.
Haldjad (Palju erinevaid)
Leidub filmides, usundites ja raamatutes. Tegelikult ei eksisteeri.
Momo
Väga ohtlik internetimeem. Tegelikult ei eksisteeri.
Poltergeist
Tegelikult olemas.
Asjad teevad häält ja liiguvad iseenesest. Asju, sealhulgas loomi ja inimesi võidakse õhus hoida (leviteerumine) ilma, et oleks näha, mis neid õhus hoiab.
Kummitused
Võivad olemas olla ning võivad ka mitte olemas olla. Sõltub sellest, mida sa kummituseks pead. Kummitust kui olendite liiki ei eksisteeri. Kummitusteks peetakse kõiksugu teisi, juba kirjeldatud ja veel tulevaid olendeid.
Mütsiga mees (Hatman)
Täiesti olemas.
Üleni mustad, musta mütsiga mehed. Relvaks on neil must müts, mida nad viskavad ja millega ei tohi pihta saada. Hatman tuleb siis kui sa ärkad unehalvatuse ajal.
Mehed mustas
Olemas.
Paksus pole näha, väga pikad ja kitsad. Nimetatakse ka mustaks pulkmeheks.
Võivad olla ka õhus.
Mustasilmsed lapsed
Olemas. Nad on vanaaegse riietusega ja nende silmad on süsimustad. Kui neid näed siis jookse. Kui nad sinult midagi küsivad, siis ära vasta.
Zozo
Ouija Lauast välja tulev deemon. On olemas. Kui sa teda tagasi Ouija Laua sisse ei aja, siis ta jääbki sind igavesti kummitama.
Olemasolu: kahtlane
The Rake
Täiesti valge, hästi pika kehaga. Väga pikad jalad ja käed. Ei ole päriselt olemas.
Seda maailma uuritakse inimeste poolt. Meile nähtamatu maailma uurimisega tegelevad paranormaalsuse uurijad.
Paranormaalse kogemuse saanud inimesi nõustavad parapsühholoogid.
Lisaks on ka inimesi, kes paranormaalsuse (vaimude, kummituste jne...) olemasolu ei usu ja püüavad leida igale asjale loogilist seletust. Nemad on skeptikud.
Mina ise olen kahevahel, sest minuga midagi ei juhtu, aga ma olen kuulnud, et mujal on juhtunud.
Liikumisest:
Paranormaalsed olendid (kõik need keda ma kirjeldasin), tulevad meie maailma läbi portaalide. Portaalideks on vastu peegeldavad asjad (peeglid) ja ussiaugu moodi asjad (mustad augud).
Ajast:
Sellised, tundmatud olendid tulevad tavaliselt kella 2 ja 4 vahel, nii päeval kui ka öösel. Aeg on selline, sest sellel ajal on portaalide vaheseinad kõige nõrgemad. Nad ilmutavad end tavaliselt nendele inimestele, kes nende olemasolu usuvad ja/või neid kardavad.
Vaimumaailmaga seotud sõnad:
leviteerumine - ilma masinateta ja nähtava asjata õhus hõljumine, olemine
evimine; evitud - kurjast vaimust vaevatud.
spiritism - kummituste väljakutsumine ja nendega suhtlemine, usk inimeste surmajärgsesse elusse
nekromantia - surnute äratamine ja nende väevõimuga rakendamine oma eesmärkide saavutamiseks nõidumisel või loitsimisel.
See on väga ohtlik, sest surnu asemel võib vastata deemon või surnu võib vihastada väljakutsuja peale.
vaimuolendid - kõik meile nähtamatu maailma olendid.
eksortsism - pahade vaimude väljaajamine. Sellega tegeleb pühaisa, kirikuisa.
Vaimudega suhtlemine:
Vaimudega või tegelikult kõigi nendega, kelle ma siin ära mainisin ehk kõigi vaimumaailma olenditega saab suhelda. Selleks on mitu viisi.
Üks võimalus on neilt inimkeeles midagi küsida. Kuid sellele nad ei pruugi vastata või kui vastavadki, siis sa ei pruugi vastust kuulda, sest mida vanem on vaim, seda vaiksemaks ta jääb.
Teine võimalus on kirja teel. Sa võid talle kirjutada küsimuse ja paluda, et ta sulle kirja teel vastaks. Sellisel juhul vaimumaailma olendid tavaliselt vastavad, kui sa neid just ära pole tüüdanud.
Kolmas võimalus on telepaatia abil. See tähendab, et üks inimene kirjutab küsimused ja teine inimene langeb transsi. Elu ja surma vahelisse olekusse, kus ta ise ka ei tea, mida ta teeb. Sellises olekus hakkab ta automaatselt kirjutama. Need automaatkirjutusel saadud vastused ongi vaimuolendite vastused sinu küsimustele.
Kokkuvõtteks:
Lisaks meile nähtavale maailmale on olemas ka nähtamatu maailm, kus elavad erinevad meile tundmatud loomad.
Need loomad võivad meie juurde tulla nii päeval kui ka öösel. Nende loomadega on võimalik ka ühendust võtta. Ühenduse võtmiseks on mitu viisi. Kuid ühenduse võtmine võib olla ohtlik ja alati ei tahagi vaimud temaga ühendust võtta.

Meile Nähtamatu Maailm: Olendid

Olendid, kellest osad on olemas ja osad ei ole olemas:
Varjuolendid
Deemonid (Palju erinevaid, kaasnevad mustad kärbsed ja kõrgem energia)
Vaimud
Hinged
Inimesed (Palju erinevaid [ennustajad, paranormaalsuse uurijad, parapsühholoogid, skeptikud, jne...]; ümbritsev energia)
Valge humanoid The Rake
Slenderman
Wendigo
Mohtman
Jumalad (Palju erinevaid)
Saatan ja tema käsilased
Haldjad (Palju erinevaid)
Momo
Poltergeist
Kummitused
Mütsiga mees (Hatman)
Mehed mustas
Mustasilmsed lapsed
Zozo

Süsteemne Pereteraapia

Süsteemsest pereteraapiast lähtudes vaadeldakse inimest tema peresüsteemis, analüüsitakse suhteid ja nende mõju kaebuste, sümptomite või probleemide kujunemisele ja säilimisele. Eesmärk on kliendi ja tema pereliikmete vahelise kommunikatsiooni mõjutamine kaebuste, sümptomite ja probleemide leevenemiseks.

Parapsühholoogia

Parapsühholoogia on uurimisvaldkond, mis hõlmab nn paranormaalseid nähtusi – nähtusi, mis näivad olevat vasturääkivuses füüsikaseaduste ja üldtunnustatud teadusliku maailmapildiga ning võimaldavad oletada, et nad on esile kutsutud seni seletamatute vaimsete protsesside poolt ilma füüsilise mõjuta. Parapsühholoogia (para- tuleb kreeka sõnast, mille üks tähendusi on 'kõrval') uurib seda, mis jääb konventsionaalse psühholoogiateaduse piiride taha, eeskätt keha ja teadvuse ning tunnetuse ja selle objektide seoseid.

Skeptikud peavad parapsühholoogiat pseudoteaduseks või 

okultismi teadusžargooni kasutavaks haruks.

Parapsühholoogia uuritavad paranormaalsed nähtused jagunevad laias laastus kahte rühma, mis teatud osas ka omavahel kattuvad.

Paranormaalne taju: ajas ja/või ruumis eraldatud sündmuste tajumine (selgeltnägemine, -kuulmine, -tundmine; tuleviku nägemine); enamiku inimeste poolt mitte tajutavate nähtuste tajumine (auradevõi bioväljade nägemine); suhtlemine ruumiliselt eraldatud inimestega (telepaatia), surnutega (spiritism, meediumlus) või teistes dimensioonides asuvate olenditega (astraalprojektsioon)

Paranormaalne mõju: psühhokinees e telekinees,

 teleportatsioon, levitatsioon, 

astraalprojektsioon, kehaväline kogemus, surmalähedane kogemus, "nõiavitsa" või pendliga peilimine jms.

A. Maslowi inimvajaduste hierarhia

Inimvajaduste hierarhia ehk Maslow' vajaduste hierarhia ehk Maslow' püramiid on inimesele omaste vajaduste kategoriseerimise ja väärtustamise süsteem.

Üks tuntumaid sotsiaalsete ja bioloogiliste vajaduste liigitusi pärineb Abraham Maslow'lt. Selle kohaselt on inimvajaduste hierarhia järgmine:

füsioloogilised vajadused – vee-, toidu-, une- ja seksuaalvajadus;

turvalisusvajadus – vajadus kaitstuse järgi;

armastus- ja kuuluvusvajadus – vajadus kuuluda mingisse enda jaoks olulisse rühma ja tunda, et temast hoolitakse;

tunnustusvajadus – vajadus teiste poolt väljendatava tunnustuse järele;

eneseteostusvajadus – vajadus "jätta jälg" kasutades ära enda täielikku potentsiaali, milleks inimesel jätkub võimeid, oskusi ja teadmisi.

Maslow' inimvajaduste hierarhia

Hierarhia neli madalamat astet on füsioloogilised vajadused. Neid nimetab Maslow ka puudulikkusvajadusteks(deficiency-needs, D-needs). Viies, eneseteostusvajadus, ning püramiidist väljapoole jääv kuues, enesetranstsendentsivajadus, on kõrgemad ehk olemusvajadused (Being-needs, B-needs).

Hierarhia kõrgemate astmeteni jõudmiseks peavad kõik alamad vajadused olema rahuldatud.

Maslow' püramiid arvestab nn keskmise inimesega ega kehti nende inimeste puhul, kes kõrgemate vajaduste saavutamiseks jätavad mõne astme vahele.

Eneseteostus

Et Maslow keskendus oma töödes, erinevalt eelnenud psühhoteraapiast, tervele inimesele, on ta kirjutanud kõrgematest vajadustest pikemalt. Artiklis "Self-Actualizing and Beyond" (kogumikteoses "The Farther Reaches of Human Nature") kirjeldab ta eneseteostusele viivat käitumist järgmiste tunnuste kaudu:

täie tähelepanuga kogemine;

kasvule suunatud valikute tegemine (vastandina regressioonile suunatud valikutele);

hinnangute langetamine endast lähtuvalt (vastandina õpitud hinnangute kordamisele);

kahtluse korral aus olemine, mis omakorda eeldab vastutuse võtmist;

julgus teistest erineda, olla mittekonformistlik või ebapopulaarne;

osalemine esmajärgulisusele suunatud protsessis;

kaasnevad tippkogemused;

patoloogilistest kaitsemehhanismidest 

loobumine.

Psühhoanalüüs

Psühhoanalüüs on psüühikat käsitlevate teooriate kogum, psüühika uurimise metodoloogia ja psühhoteraapia koolkond.

Psühhoanalüüsi teooria kohaselt on enamik inimese käitumisest määratud psüühikasiseste jõudude poolt. Isiksusetuumaks on konfliktsed teadvustamata tungid, mis tähendab, et suurem osa inimese motivatsioonist pole teadvustatud. Motivatsioonilised jõud kujunevad eelkõige lapsepõlvekogemuse ja sotsialiseerumise põhjal.

Psühhoanalüüsi teooriale pani 1895. aastal aluse Sigmund Freud teosega "Uurimusi hüsteeriast". Järgnenud enam kui sajandi jooksul on psühhoanalüüs arenenud erinevate autorite töö läbi küllaltki erinevatesse suundadesse ja Freudi tööde roll tänapäevases psühhoanalüüsi teoorias sellevõrra vähenenud. Teoreetilised erinevused seisnevad peaasjalikult erinevate aspektide suuremas või vähemas tähtsustamises. Olulisemate psühhoanalüütiliste teoreetikutena võiks mainida Jacques Lacan'i, kes põimib ühte keeleteaduse ja väidetavalt päris-freudistliku psühhoanalüüsi, Melanie Kleini, kes uuris inimese suhteid teda ümbritsevate reaalsete ja temas sisalduvate psüühiliste objektidega ja nende suhete kujunemist, ning Gilles Deleuze'i ja Félix Guattari, kelle poolt arendatud skisoanalüüs püüab eemaldada sellest perekonnadraama elemente. Mitmed Freudi õpilased ja kolleegid (Alfred Adler, Carl Gustav Jung, Erich Fromm jt) arendasid Freudi ideedest lähtudes oma käsitlusi ja teooriaid.

Psühhoanalüüsi teooriale tuginevad ka paljud psühhoteraapia vormid.

Psühhoanalüüsi praktiseeritakse Prantsusmaal, Ameerika Ühendriikides, Ladina-Ameerikas ja Suurbritannias. Mitmed kriitikud seavad psühhoanalüüsi teaduslikkuse kahtluse alla (vt Psühhoanalüüs#Kriitika).

Klassikaline (freudistlik) psühhoanalüütiline teooriaRedigeeri

Allolev teoreetiline ülevaade esitab psühhoanalüüsi põhijooned "klassikalise psühhoanalüüsi" järgi, mis lähtub eelkõige Freudi töödest ning mis on omaks võetud ja rakenduses rahvusvaheliste psühhoanalüütikute organisatsioonide poolt. Samas tuleb võtta arvesse, et psühhoanalüütiline teooria on freudismist palju ulatuslikum. Freudi tööd moodustavad psühhoanalüüsi teooria arengu esimese etapi.

Freud arendas oma teooriat pidevalt edasi ja aja jooksul mõningad tema seisukohad muutusid.

Klassikalise psühhoanalüüsi aluseks on viis aspekti.

Põhialused

Psüühika topograafiline käsitlus

Psühhoanalüüsi kohaselt asuvad psüühilised fenomenid erinevatel teadvustatuse astmetel:

teadvuses (psüühika pealispinnal)

eelteadvuses (teadvuse piirimaal)

alateadvuses (Saksa k. Unbewusste, Inglise k. Unconscious )(vahel ekslikult tõlgitud ka mitteteadvuseks või teadvustamatuks. psüühika sügavamates, otseselt ligipääsmatutes kihtides. See ei ole mitteteadvus, sest see on osa teadvusest ja see ei ole teadvustamatu, sest seda on võimalik teadvustada. Psühhoanalüüsi ülesanne ongi teadvustada alateadlikke konflikte, et siis saaks oma käitumist muuta.)

Alateadvus on psüühika teadvustamata osa, mis siiski oluliselt määrab inimese käitumist. Freudi arvates on enamik inimese igapäevakäitumisest motiveeritud alateadlike jõudude poolt. Oluline on dünaamiline alateadvus või nagu Freud ütles, "päris" alateadvus – see osa meie teadvusest, mida me saame vaid suurte pingutustega teadvustada, sest teadvustamist takistavad mingid sisemised jõud.

Freud eristas alateadvuses kahte erinevat tasandit. Protsesse, mis on kirjeldatavad kui alateadlikud ja mida nimetatakse tänapäeval eelteadvuseks ning "päris alateadvust".^[1]

Teadvuse erinevad tasemed, püstkriipsud on "tsensoriteks" nende vahel

Repressioon ehk väljatõrjumine on mehhanism, mille abil ebameeldivad mõtted, soovid, tunded ja mälestused tõrjutakse alateadvusse. Kuigi nad ei ole seal teadlikud, mõjutavad nad siiski käitumist ning otsivad avaldumist varjatud ja moonutatud kujul. Tõrjutakse seda, mida on kas liiga valus meenutada, moraalselt laiduväärne,

 enesehinnangut alandav või liiga suuri nõudmisi esitav.

Isiksuse mudel

Psühhoanalüüsi kohaselt koosneb isiksus kolmest funktsionaalsest osast. Teisiti öeldes on inimeses kolm motiveerivat jõudu.

Miski (saksa k. Es, inglise k. Id) on isiksuse esmane süsteem, sünnipärane psüühiline reaalsus. Miski on samastatav bioloogilistetungidega; sealt pärinevad primitiivsed ihad ja soovid. Miski on ühtlasi ka energiaallikas ning seotud füsioloogiliste protsessidega. Miski lähtub mõnuprintsiibist: pinged tuleb kohe lahendada ning saada rahuldus.

Peamised tungide grupid on seotud seksuaalsuse ja agressiivsusega. Oma hilisemates teostes nimetas Freud nad ümber elu- ja surmatungideks (Eros ja Thanatos). Seksuaaltungi energiat nimetatakse libiidoks.

Freud eristas kaht mõtlemistüüpi: primaar- ja sekundaarprotsessilist mõtlemist.

Primaarprotsessid ei arvesta reaalsust ega loogikat; tegelikkust asendab fantaasia, soovmõtlemine. Selline mõtlemine on väga kiire ja liikuv, samaaegselt võib toimuda mitmeid primaarprotsesse. Täiskasvanud inimesed kasutavad primaarprotsessilist mõtlemist pidevalt, kuid see toimub alateadvuses ja jääb teadvustatud mõtlemise varju. Täiskasvanutel näeme me primaarprotsesslist mõtlemist unenägudes, loomingulises inspiratsioonis või psühhootilistes seisundites. Freudi arvates on see mõtlemistüüp valdav imikute psüühikas.

Sekundaarprotsessid järgivad traditsioonilisi loogikareegleid; ideid hinnatakse sisuliselt ja loogiliselt, mitte emotsionaalselt. Et ideed seonduvad järjestikku, on selline mõtlemine aeglasem.

Mina (saksa k. Ich, inglise k. Ego ) on isiksuse keskus, mis tegeleb adekvaatse suhtlemisega, tajumise, tõlgendamise ja tegutsemisega. Mina on puhver Miski ja välismaailma vahel, lähtudes reaalsusprintsiibist. Mina ohjeldab tungide energiat, kuni vajaduste rahuldamine on võimalik ja sobiv ega ohusta indiviidi ja sotsiaalset keskkonda. Mina kujunemisest lapsepõlves annab tunnistust võime rahuldust edasi lükata. Mina otsustab, milliseid vajadusi ja millisel viisil rahuldada.

Mina ülesanded on tungide kontroll, regulatsioon ja kaitse; reaalsusega suhtlemine, tunnetus, reaalsuse testimine; tegutsemine, suhete loomine ja süntees.

Ülimina (saksa k. Über-Ich, inglise k. Super-Ego ) on sisemine kultuurinormide ja -väärtuste kogum, mis omandatakse vanematelt ja teistelt olulistelt inimestelt. Ülimina kujuneb välja kõige hiljem, asendades vanemate kontrolli enesekontrolliga.

Ülimina on sarnaselt miskiga ebaratsionaalne. Kui mina tahab naudingut vaid sobivate võimaluste tekkimiseni edasi lükata, siis ülimina tahab seda täielikult tõkestada. Ülimina peamine emotsioon on süütunne.

Esialgu oletas Freud, et ülimina kujuneb välja vanemlikest nõudmistest. Hiljem leidis ta, et ülimina on pigem vanemate vastu tekkinud agressiooni sissepoole pööramise tulemus. Ülimina on sisemine agressor ja karistaja. Tugev ülimina tekib suurte vanemlike nõudmiste tõttu, sest tekkinud agressioon on tugev ja selle väljendamine pole võimalik. See võib tekkida nii liiga rangete kui ka liiga heade vanemate puhul.

Psühhodünaamika

Kõik psüühilised fenomenid on vastandlike jõudude koosmõju tagajärg. Inimese käitumine ja tema motivatsioonid on aktiivsed, energiaga laetud ning muutuvad pidevalt. Kuna isiksuse struktuuri osad on oma loomult vastandlikud, on pidev sisekonflikt inimesele omane. Minafunktsioonid suudavad siiski enamasti tagada konflikti talutavuse. Kui aga mingitel põhjustel Miski või ülimina nõudmised tugevnevad, siis võib tasakaal paigast ära minna. See võib toimuda näiteks eluperioodil, mil seksuaaltung on tugevam. Tekib ärevus, kasutusele võetakse kaitsemehhanismid.

Ökonoomika

Psüühilist energiat jagatakse otstarbekalt, kuna seda on piiratud hulgal. Üks alasüsteem saab energiat teiste arvel. Kui näiteks Minakulutab kaitsemehhanismide käigushoidmiseks liiga palju energiat, siis jääb vähem energiat loominguks või suhtlemiseks. Inimene muutub kinniseks, kartlikuks, sukeldub endasse.

Genees

Arengulooliselt kujuneb isiksus välja läbi järjestikuste astmete. Freudi jaoks oli oluline psühhoseksuaalne areng, milles eristuvad arenguastmed vastavalt naudinguallikaks olevatele kehapiirkondadele. Igal arenguastmel peab laps lahendama konfliktid, mis tekivad naudingu soovi ja piirangute vahel. Kui rahuldust või piiranguid on liiga palju, tekib fiksatsioon sellesse arengustaadiumisse ning see võib põhjustada probleeme täiskasvanuna.

Freud eristas järgmisi psühhoseksuaalse arengu astmeid:

Oraalne faas kestab umbes 18 esimest elukuud. Sel perioodil on vajadused, tajud ja väljendusviisid seotud suu piirkonnaga, imemisrefleksiga. Eesmärgiks on luua usaldav sõltuvussuhe. Faasi edukas läbimine annab aluse andmise ja saamise võimeks ilma sõltuvuse ja kadeduseta; loob võime usaldada ennast ja teisi.

Anaalne faas kestab 1.–3. eluaastani. Tekib pärakulihaste kontroll; passiivsus asendub aktiivsusega. Eesmärgiks on iseseisvus, enesekontroll, teiste kontrolli alt vabanemine. Selle faasi edukas läbimine loob aluse autonoomseks isiksuseks, kes on ettevõtlik ilma liigse süütundeta; lähtub käitumisel iseendast ning on suutnud tasakaalustada korralikkuse ja minnalaskmise.

Falliline faas kestab 3.–5. eluaastani. Sel perioodil keskendub seksuaalne huvi genitaalidele; tekib kiindumus vastassoost vanemasse, kujuneb Oidipuse kompleks. Selle faasi edukas läbimine loob sooidentsuse, annab aluse uudishimuks ilma piinlikkustundeta; toimetuleku nii välismaailma kui sisemiste impulssidega. Fallilisse faasi takerdumine võib kaasa tuua kastratsiooniärevuse, hirmu seksuaalsuse ees, võimu- ja konkurentsiprobleemid jne.

Neile järgnevatele faasidele pööras Freud suhteliselt vähe tähelepanu.

Latentne faas

Genitaalne faas

 Pikemalt artiklis Sigmund Freud

Kaitsemehhanismid

Kaitsemehhanismid on teadvustamatud meetodid ängiga toimetulekuks.

Märkus: terminit "äng" (saksa keeles Angst, inglise keeles anxiety) on eesti keelde tõlgitud ka kui "ärevus" või "hirm".

Kaitsemehhanismid jagunevad kolme gruppi.

Neurootilised kaitsed

Repressioon (väljatõrjumine) – tugevad ängi tekitavad motiivid tõrjutakse sügavale teadvustamatusesse, kus nad ei häiri teadvust. See mehhanism on üks kesksemaid psühhoanalüüsi teoorias. Väljatõrjutud motiivid võivad avalduda unenägudes, kõnevääratustes vm kujul, kuid neid pole võimalik tavalisel viisil teadvustada. Nad näivad olevat unustatud, kuid püsivad teadvustamatuses ning võivad ootamatult esile kerkida hoopis teistel asjaoludel.

Nihe – tugevad tunded keelatud objekti suhtes nihutatakse teisele objektile. Tüüpiliseks näiteks on õnnetu armastuse puhul klammerdumine kellessegi teise.

Vastureaktsioon – teadvustamata tunne väljendatakse selle vastandina. Väljend "Ma vihkan sind" võib sageli tähendada armastust. Teine näide: pettumus valitud erialas võib viia kinnitamiseni, et seda armastatakse.

Projektsioon – probleemides või õnnetustes süüdistatakse kedagi teist. Näiteks võidakse öelda: "Kurat sundis mind seda tegema."

Ratsionaliseerimine – ebasobivate põhjuste asemele tuuakse sobivamad. Näiteks läbikukkumist eksamil põhjendatakse väsimuse, aga mitte laiskusega, kuna laiskus ei ole sotsiaalselt aktsepteeritav põhjus.

Regressioon – ilmnevad varasemate, lapsepõlvest pärinevate arengustaadiumite käitumismallid. Näiteks nutma puhkemine või mahaviskumine stressipõhjustava nähtuse ilmnemisel.

Primitiivsed kaitsed

Eitamine – ängi reaalseid põhjusi eiratakse ega teadvustata. Näiteks ema võib teadvustamatult keelduda tunnistamast oma poja tõelist iseloomu, kuna see põhjustab ängi. Eitamine võib kaasa tuua reaalsuse ootamatu sissetungi. Toosama ema võib näiteks saada teate, et tema poeg on arreteeritud relvastatud röövimise eest.

Väljaelamine – tugevad teadvustamatud ängid elatakse välja tüli norides, kakeldes, märatsedes.

Lõhestamine – kaksikelu elamine. Kuna ängiga ei tulda toime, siis hakatakse erinevates keskkondades käituma erinevalt; luuakse endast justkui mitu tegelast.

Lisandus: seda terminit kasutatakse ka varases eas esineva mustvalge suhtumise kohta, kus lapse kogemuses on teine inimene ainult kas "täiesti hea" või "täiesti halb" ja viitab pigem seisundile kui psüühilisele tegevusele. Enne teatud vanust (preoidiplaalses faasis) on see normaalne, samas kui täiskasvanute puhul viitab seiskunud psüühilisele arengule^[2].

Autistlik fantaasia – reaalsus asendatakse kujutlusega. Tüüpiliseks näiteks on kujutleda seksuaalvahekorra ajal ette vahekorda kellegi teisega.

Projektiivne identifikatsioon – kujutletakse end kellegi teisena, eitatakse omaenda olemust.

Primitiivne idealiseerimine – ängi tekitavaid motiive hakatakse käsitlema kui soovikohaseid: "Olen jah paks, ja tahangi olla!"

Omnipotentsus – hakatakse tegelema kõigega, võetakse endale ülejõukäivaid ülesandeid, tahetakse olla asjatundja igal alal. Tüüpiliseks näiteks on ülemus, kes tahab alluvate eest kogu töö ise ära teha.

Alavääristamine – teadvustamatu ängiga toimetulemiseks hakatakse ennast alandama, alavääristama lootuses, et teised sellele vastu vaidlevad ja kiidavad.

Küpsed kaitsed

Kompenseerimine – kujuteldav puudujääk kompenseeritakse oskuste või eduga mõnel teisel alal. Näiteks äng lühikese kasvu pärast võidakse kompenseerida eduga äris, kunstis, poliitikas vm.

Asendamine – ohtlikult või keelatud objektilt suunatakse energia moraalselt aktsepteeritavale alale. Näiteks võib kiindumus abielus olevasse inimesse asenduda mõne teise tegevusega. Klassikalisteks näiteiks on musitseerimine, luuletamine vms.

Allasurumine – sarnane repressiooniga, kuid rohkem teadvustatud.

Intellektualiseerimine – emotsionaalne äng suunatakse mitteemotsionaalsele, intellektuaalsele alale. Näiteks keegi, kes saab teada oma abielu purunemisest, hakkab rahulikult arutlema abielu plusside ja miinuste üle.

Ennetamine – ängi põhjustaja eemaldatakse enne, kui see jõuab häirima hakata. Näiteks inimene, kes tunneb hirmu töökoha kaotamise pärast, hakkab otsima lisateenimise võimalusi.

Altruism – tegeldakse teiste inimeste probleemidega, mis on sarnased enda omadega.

Huumor – ängi põhjuseid naeruvääristatakse, võetakse huumoriga, elatakse välja naljades ja eneseiroonias.

Sublimatsioon – instinktiivsed psüühilised jõud (sugutung, agressiivsus vm) muudetakse ja suunatakse kultuuris aktsepteerivatesse tegevustesse. Näiteks agressiivsus suunatakse mängudesse, sporti, meelelahutusse jmt.

Käsitlused ühiskonnast, inimrühmadest, kultuurist ja kunstist

Freudi seisukoha järgi on psüühilised ja sotsiaalsed nähtused vastastikuses seoses ja lahutamatud.

Kunstiline eneseväljendus toetub Freudi teooria kohaselt seksuaalenergia ehk libiidosublimeerimisele, st otsest seksuaalset väljendust mitte leidva seksuaalenergia muundumisele loominguliseks energiaks.

Freudi käsitlus monoteistlikest religioonidest

Freudi käsitluses on monoteistlikud religioonid (nt. judaism, kristlus ja muhameedlus) kaitseks ärevuse eest, mida kutsub esile emast eraldumisest alguse saav enda täielikult eraldiseisva üksusena tajumisest põhjuststud üksilduse hirm. Turvatunde taasloomiseks tekib teatvustamata fantaasia kõikvõimsast kaitsvast jumalast, n-ö isast.

Praktika

Psühhoanalüütiline teraapia

Psühhoanalüütiline teraapia toimub individuaalselt või rühmas. Levinum on individuaalne teraapiavorm. Kolmanda vormina on olemas laste psühhoanalüüs.

Individuaalne psühhoanalüüsRedigeeri

Psühhoanalüüsi seanss toimub üldreeglina analüütiku kabinetis. Patsient (klient) ehk analüüsija heidab pikali kušetile või istub analüütiku vastas. Juttu alustab üldjuhul patsient.

Terapeut hoidub igasugustest hinnangutest, arvamustest või emotsioonidest ja delikaatsel viisil palub hetkel, kui patsient väljendab midagi tähendusrikast, mõtet täpsustada. Analüütik soodustab talle tähenduslikena tunduvate seostejadade jätkamist hetkel, kui patsient mingil põhjusel seda enam ei suuda või ei oska. Seda eriti siis, kui patsient räägib oma unenägudest, unistustest, fantaasiatest, lapsepõlvest jne. Samuti viitab ta sobival hetkel neutraalsel viisil patsiendi öeldule või tehtule. Samuti väldib analüütik patsiendi jutule vahele segamast. Kirjeldatud vabade assotsiatsioonide meetod on psühhoanalüüsi praktikas kõige tavalisem.

Terapeudi kommentaarid ja selgitused võivad olla sissevaatavad või toetavad. Sissevaatavaid tehnikaid kasutatakse üldreeglina tervemate patsientide puhul ning toetavaid tehnikaid nende patsientide puhul, kes on suuremas stressis.

Sissevaatava tehnika puhul kirjeldatakse patsiendile mõnda tema teadvustamatut kompleksi, soovi, ängi või kaitsemehhanismi. Psühhoanalüütikud eelistavad võimaluse korral kasutada seda tehnikat, kuna õigesti rakendatuna see lihtsalt kirjeldab patsiendi hinges toimuvat ja sellega on seanss oma ülesande täitnud.

Toetava meetodi puhul püüab terapeut laskuda patsiendi ängide ja hirmude tasemele, veendes teda nendest ülesaamises või üleolekus.

Tavaliselt tehakse 3–5 seanssi nädalas. Normaalne psühhoanalüüsi kuur kestab 3–7 aastat.

Rühmapsühhoanalüüs

Rühmas toimuvale psühhoanalüüsile pani aluse Wilfried Bion 1940. aastatel psühhiaatriahaiglas töötades.

Laste psühhoanalüüs

Laste psühhoanalüüsi vormi on arendanud Anna Freud, Melanie Klein, Donald Winnicottja Françoise Dolto. Laste psühhoanalüüs erineb märgatavalt harilikust psühhoanalüüsi seansist: lapsed ei lama kušetil, vaid on oma tegevuses vabad. Analüüs toimub tihti läbi mängude ja joonistamise, analüütik vestleb patsiendiga ja püüab mõista, mida too väljendab.

Psühhoanalüütikute väljaõpe

Psühhoanalüütikute väljaõpe, mis annab õiguse psühhoanalüüsi praktiseerimiseks, toimub psühhoanalüütikute organisatsioonide õppeasutustes. Väljaõpe sisaldab loenguid, praktikat juhendaja juuresolekul ning isiklikku psühhoanalüüsi, mis võib kesta üle nelja aasta. Kogu väljaõpe kestab 4–10 aastat. Enamik psühhoanalüütikuid ette valmistavaid õppeasutusi nõuab kandidaatidelt eelnevalt omandatud kõrgharidust sotsiaaltöö, kliinilise psühholoogia või meditsiini alal.

Ülikoolide juures üldreeglina teraapiaga tegelevaks psühhoanalüütikuks õppida ei saa. Ülikoolide psühhoanalüüsi õppetoolid tegelevad eelkõige psühhoanalüüsi teooriaga.

Koolkonnad

Psühhoanalüütilisi rühmitusi piiritletakse kitsamalt mõjukate teoreetikute järgi, kuid psühhoanalüütilised koolkonnad jaotuvad ka erinevate piirkondade ja kultuuride lõikes.

Klassikaline psühhoanalüüs (n.-ö. Viini koolkond) (Sigmund Freud, Sándor Ferenczi, Anna Freud)

Analüütiline psühholoogia (Carl Gustav Jung)

Individuaalpsühholoogia (Alfred Adler)

Antipedagoogika (Alice Miller)

Inglise koolkond

Objektsuhete teooriad (Melanie Klein)

Sõltumatu rühmitus (Donald Winnicott, Wilfried Bion, William Ronald Dodds Fairbairn, Michael Balint, John Bowlby)

Prantsuse koolkond

Lakaanlik (Jacques Lacan, Françoise Dolto, Élisabeth Roudinesco)

Neljas grupp (Cornelius Castoriadis, Piera Aulagnier, Nathalie Zaltzman)

Tsentristlik rühm (Jean Laplance, Jean-Bertrand Pontalis, Daniel Lagache)

Inimrühmade psüühilist aparaati käsitlev (René Kaës, Didier Anzieu)

"Neutraalsed" (André Green, Conrad Stein, Julia Kristeva)

Ameerika Ühendriikide koolkond

Mina-analüütiline (Erik Erikson)

Kultuuriline (Karen Horney)

Interpersonaalne (Harry Stack Sullivan)

Sotsio-psühhoanalüütiline (Erich Fromm)

Psühhoanalüüsi mõju filosoofiale, kirjandusele ja kunstile

Psühhoanalüütilises teoorias on palju uuritud loovuse ja loomingulise tegevuse kui nähtuse olemust, samuti inimeste omavahelise suhestumist teiste inimeste ja inimrühmadega. Psühhoanlüüs pakub välja ka küllaltki tervikliku kontseptisooni inimese kui olendi loomusest. Seetõttu on psühhoanalüüs avaldanud olulist mõju nii filosoofiale, kirjandusele kui kunstile. Samuti toetuvad psühhoanalüütilisele teooriale paljud kultuurikriitikud.

Teiste hulgas on psühhoanalüüsist lähtunud või inspiratsiooni leidnud

Jean-Paul Sartre, Gilles Deleuze, Slavoj Žižek,Michel Foucault, Salvador Dalí, Alfred Hitchcock, Woody Allen, Federico Fellini,Thomas Mann ja André Breton.

Eesti literaatidest on psühhoanalüüs mõjutanud näiteks Hasso Krulli, Anton Hansen Tammsaare, Uku Masingu, Mihkel Muti, Ilmar Laabani, Johannes Semperi, Aadu Hindi ja Vaino Vahingu loomingut.

(Teostest vt näiteks Adamson, Jaanus. "Freudi häda". Tartu: Veljesto, 2015.)

Psühhoanalüüs ja kasvatusteadused

Psühhoanalüütiline teooria, mille oluliseks komponendiks on inimese psüühiline kujunemine, on kogu oma arengu jooksul leidnud kasutamist kasvatusteadlaste ja pedagoogide hulgas.

Tuntumaid psühhoanalüütiliste teadmiste rakendajaid pedagoogikas on Anna Freud. Täiskasvanukoolitsuse osas võib ära märkida Michael Balinti, kelle loodud arutelurühmad üldarstidele on pannud aluse täiskasvanute professionnaalse arengu sariseminaride meetodile.

Eestis on ilmselt tuntuimad psühhoanalüüsist mõjutatud kasvatusteadlased Johannes Käisja Aleksander Elango. Mõlemad lähtusid eelkõige Alfred Adleri teooriatest.

Kriitika

Psühhoanalüüsi kriitika jaguneb kolme rühma. Need on järgmised:

Kriitika Sigmund Freudi kui isiku suhtes

Psühhoanalüütiliste mõistete kriitika

Psühhonalüüsi epistemoloogiline kriitika, mis põhineb eelkõige positivistlikul teaduskontseptioonil. Positivistide peamisteks etteheideteks on olnud kvantitatiivsete suuruste puudumine, falsifitseeritavuse puudumine jmt.

Adolf Grünbaum. Is Freudian psychoanalytic theory pseudoscientific by Karl Popper's criterion of demarcation? – American Philosophical Quarterly, 1979, 16, lk 131–141.

Frank Cioffi. Psychoanalysis, pseudoscience and testability. – Gregory Currie, Alan Musgrave, (toim). 'Popper and the Human Sciences, Dordrecht: Martinus Nijhoff Publishers, Dordrecht 1985, lk 13–44.

Frank Cioffi. Freud and the Question of Pseudoscience, Chicago: Open Court 1998.

Nii Freudi kui isiku kui erinevate psühhoanalüütiliste seisukohtade kriitika on levinud ka psühhoanalüüsi teoreetikute hulgas, selle tulemusena on tekkinud küllaltki palju erinevaid psühhoanalüüsi koolkondi.

Karl Popper väitis, et psühhoanalüüs on pseudoteadus, sest selle väited ei ole testitavad ja neid ei saa ümber lükata; st, need ei ole falsifitseeritavad. Teadusfilosoof Imre Lakatos kirjutas hiljem, et "freudiste ei ole kitsikusse viinud Popperi põhiline väljakutse teadusliku aususe kohta. Tõepoolest, nad on keeldunud rakendamast eksperimentaalseid tingimusi, mille kohaselt nad loobuksid oma põhieeldustest." Briti psühholoog Hans Jürgen Eysenck tegi metaanalüüsi olulistest publikatsioonidest psühhoanalüüsi tõhususe kohta. Paljude uurimuste põhjal tuli Eysenck järeldusele, et remissioon ilma mingi ravita ("spontaanne remissioon") esineb neurootiliste haigete puhul niisama sageli kui psühhoanalüüsiga ravimise järel: ligikaudu 67% tõsiste sümptomitega haigetest tervenesid kahe aasta jooksul. Lähtudes sellest, et psühhoanalüüs ei ole tõhusam kui platseebo, tegi Eysenck järelduse, et teooria ise, mis on selle aluseks, on väär, ja et "on täiesti ebaeetiline määrata seda haigetele, võtta neilt selle eest raha või õpetada välja terapeute selliseks ebatõhusaks meetodiks".

Kirjandus

Psühhoanalüüsi-alase kirjanduse hulk on üsna suur. Bibliograafia, mille on koostanud Ameerika Ühendriikide Psühhoanalüütiline Ühing, sisaldab üle 34 000 väljaande ja artikli.

Eesti keeles

Psühhoanalüütiline teooria

Adler, Alfred. Inimesetundmine: inimeste iseloomude peategurid ja nende areng. 1939. Sari Elav Teadus, nr 85/86, EKS, Tartu. (2. trükk: Kupar, Tallinn 1995).

Adler, Alfred. Raskelt kasvatatavad lapsed. 1932. Eesti Lastesõprade Ühing, Tallinn.

Bettelheim, Bruno. Muinasjuttude võlujõud.c2007. Atlex, Tartu.

Freud, Sigmund. Poeet ja fantaasia. Tõlkinud Aivar Kull. Noorus 1987, nr 7.

Freud, Sigmund. Uned folklooris. (koos David Ernst Oppenheimiga), ajalehe Kostabilisa, Tartu 1992, 24 lk

Freud, Sigmund. Mäluhäire Akropolisel: Kiri Romain Rolland'ile. Tõlkinud Krista Läänemets. Vikerkaar 1994, nr 1.

Freud, Sigmund. Miks sõda? Tõlkinud Jaanus Adamson. Vikerkaar 1997, nr 7-8.

Freud, Sigmund. Leonardo da Vincilapsepõlvemälestus. Tõlkinud Tiiu Relve; eessõna: Hasso Krull. Loomingu Raamatukogu 1998, nr 40, 88 lk

Freud, Sigmund. Inimhinge anatoomiast. Tõlkinud Anne Lill, kommenteerinud Jüri Allik. Tartu Ülikooli Kirjastus 1999, 432 lk; ISBN 9985-56-399-9 (Sisaldab töid "Tungid ja tungisaatused", "Teadvustamatus" ja "Mina ja Miski")

Freud, Sigmund. Ahistus kultuuris. Sealpool mõnuprintsiipi. Kirjastus Vagabund, Tallinn2000, 170 lk; ISBN 9985-835-43-3

Freud, Sigmund. Argielu psühhopatoloogia: Psüühika teadvustamata riukad: unustamisest, keelevääratustest, ebausust ja eksitustest. Tõlkinud Piret Metspalu. Kirjastus Väike Vanker, 2001, 242 lk; ISBN 9985-9347-3-3

Freud, Sigmund. Unenägude tõlgendamine. Tõlkinud Anne Lill ja Mari Tarvas; järelsõna: Anne Lill. Kirjastus Tänapäev, Tallinn, 2007, 604 lk; ISBN 978-9985-62-324-4

Freud, Sigmund. Nali ja selle seos teadvustamatusega (sisaldab ka Freudi esseed "Huumor"). Tõlkinud Mari Tarvas. Tänapäev 2008, 296 lk

Freud, Sigmund. Lein ja melhanhoolia. Tõlkinud Krista Räni. Akadeemia 2006, nr 1.

Fromm, Erich. Armastuse kunst. c2006. Pilgrim, Tallinn.

Fromm, Erich. Omada või olla? Tõlkinud Ilmar Palli, järelsõna "Erich Frommi radikaalhumanistlik psühhoanalüüs": Anti Kidron. 2011. Mondo, Tallinn.

Fromm, Erich. Psühhoanalüüs ja zen-budism. 2001. Kirjastus Mondo. ISBN 9985-9323-2-3.

Jung, Carl Gustav jt. Inimene ja tema sümbolid. 2005. Eesti C. G. Jungi Analüütilise Psühholoogia Selts. ISBN 9985-57-699-3.

Jung, Carl Gustav. Mina ja alateadvus. 2005. Kirjastus Ilo. ISBN 9985-57-708-6.

Miller, Alice. Sinu enese pärast. c2007. Väike Vanker, Melliste.

Mollon, Phil. Häbi ja armukadedus : hinge keeristormid. Tallinn : Cum Grano, c2009.

Mylläriniemi, Jorma. Depressioon: Hinge valu. Tallinn : Cum Grano, [2010].

Mylläriniemi, Jorma. Nartsissism: Hälve ja jõuallikas. Tallinn : Cum Grano, c2008.

Stern, Daniel. Beebi päevik. Tallinn : Cum Grano, 2010.

Symington, Neville. Isiksuseks kasvamine psühhoanalüüsis. c2009. Cum Grano, Tallinn.

Talvik, Endel. Narcissus ja Echo. 2013. Pilgrim, Tallinn.

Muid psühhoanalüüsi käsitlevaid teoseid ja artikleid

Teosed

Afasižev, Marat. Psühhoanalüüs ja kodanlik kunst. 1977. Kirjastus Kunst.

Holtzmeyer, Karl. Alateadvus ja psühhoanalüüs. 1934. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus.

Mangs, Karin; Martell, Barbro. Psühhoanalüütiline arengukäsitlus. 2000. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu.

Sigmund Freudi tarkuseraamat. 2003. Kirjastus Ersen. ISBN 9985-76-749-7.

Suurvee, Eve. Kas Eesti vajab psühhoanalüüsi? : aulaloeng 29. aprillil 1994.1995. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu.

Zweig, Stefan. Tervenemine vaimu läbi. 1998. Kirjastus Kuldsulg.

ArtiklidRedigeeri

Adams, Valmar. "Alfred Adleri vaimne pärandus" – Looming, nr 7, 1937.; uustrükk: Valmar Adams, "Oomega. Esseid ja murdmemuaare", LR 1985, nr 1/2, lk 62–67

Althusser, Louis. "Freud ja Lacan". Akadeemia, nr 5, 2010.

Baks, Eduard. "Psühhoanalüüsist ja psühholoogiast". Akadeemia, nr 6, 1938.

Blum, Ernst. "Mõningaid eelarvamusist psühhoanalüüsi puhul". Akadeemia, nr 6, 1938.

Blum, Ernst. "Hingelisuse sisu ja struktuur psühho-analüütilise vaatlusviisi alusel". Akadeemia, nr 4, 1938.

Elango, Aleksander. "Analüütilised voolud psühholoogias ja nende rakendamine pedagoogikas" – Kasvatus 1933, nr 6 ja 8; uustrükk Elango artiklikogumikus "Tagasivaade", Tartu Ülikooli Kirjastus 2001.

Jaanus, Maire. "Jacques Lacani alateadvuslik individualism: keha ja keel." Vikerkaar, nr 11, 1990.

Jüriloo, Alo. "Väike psühhoanalüüsi sõnaraamat". Akadeemia, nr 8 ja 9, 1994.

Jüriloo, Alo, Vahing, Vaino. "Psühhoanalüüsi loeng : Sigmund Freudi psühhoanalüüsi õpetus (I-VII)". Vikerkaar, nr 2, 5, 7, 9 ja 11, 1990; nr 3 ja 5, 1991.

Krull, Hasso. "Psühhoanalüütilised mõisted ja nende tõlkeprobleemid. Lacanlik vaatepunkt". Keel ja Kirjandus, nr 9 ja 10, 1998.

Koort, A. "Kultuur ja neuroos". Akadeemia, nr 2, 1940.

Pork, Mare. "Psühholoogiline kaitse." Looming, nr 7, 1984.

Suurvee, Eve. "Juhid ja grupid psühhoanalüütilisest vaatepunktist". Akadeemia, nr 8, 1991.

Sütt, Meelis; Parktal, Ants. "Mõtisklusi psühhoanalüüsi eestindamisest". Akadeemia, nr 7, 2015.

Talvik, Endel. "Psühhoanalüütiliste terminite eestindamisest: Unbewusste – alateadvus?" Akadeemia, nr 12, 2015.

Tõnisson, Ilmar. "Psühhoanalüüsi viimseaegsest arengust." Vikerkaar, nr 11, 1990.

Vahing, Vaido. "Freudi tõlkimisest". Akadeemia, nr 12, 2000.