Looduslik tasakaal

Samas ökosüsteemis elavad organismid on omavahel seotud toitumissuhetega. Toiduahel algab üldjuhul taimedest, kes toodavad orgaanilist ainet fotosünteesi käigus. Loomorganismides fotosünteesi ei toimu ja seetõttu peavad nad saama orgaanilist ainet toidust. Ühed loomad on taimtoidulised, teised aga loomtoidulised. Lisaks nendele on ka segatoidulised organismid, kes söövad nii taimset kui ka loomset toitu. Segatoiduliste hulka kuulub ka inimene.
     Kisklus ehk röövtoidulisus on kahe looma vaheline toitumissuhe, milles osalevad röövloom ja saakloom. Loom, kes püüab söögiks teisi loomi, on röövloom ehk kiskja. Röövloom toitub saakloomadest. Röövtoidulisust ei kohta üksnes imetajate hulgas – see esineb nii selgrootutel kui ka selgroogsetel loomadel. Kui veekogus elav haug toitub ahvenast, siis saame haugi nimetada röövloomaks ja ahvenat saakloomaks. Seejuures võib aga ahven süüa särge. Sel juhul ei ole ahven enam saakloom, vaid röövloom. Järelikult sõltub vastav nimetus konkreetsest toitumissuhtest.
     Omavahel toitumissuhetega seotud organismid moodustavad toiduahela. Selles on enamasti 3...5 eri liiki populatsioone, mida nimetatakse toiduahela lülideks. Järjestikku paiknevad lülid reguleerivad vastastikku üksteise arvukust. Kui näiteks saakloomade arvukus mingil põhjusel suureneb, siis hakkab toiduküllusest suurenema ka kiskjate arvukus. Kuna suur hulk kiskjaid hävitab peagi enamiku saakloomadest, jõuab kätte toidupuudus, mis toob kaasa kiskjate arvukuse languse. Nii toimub ökosüsteemi iseregulatsioon, mille tulemuseks on looduslik tasakaal.