Parafüleetiline rühm

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Parafüleetiline rühm on organismide rühm, millesse kuulub rühma kõigi liikmete viimane ühine eellane, kuid mingi osa tema järglastest ei kuulu sellesse rühma.

Skeemil on roomajad parafüleetiline rühm. Rühm oleks monofüleetiline, kui see hõlmaks ka (skeemil väljajäetud) linde (Aves)

Parafüleetilised rühmad on näiteks kalad, roomajad, sammaltaimed ja protistid.

Polüfüülia

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Polüfüülia ehk polüfüleetiline põlvnemine on eritüveline põlvnemine; ühtse organismirühma pärinemine mitmest lähtevormist.

Näiteid polüfüüliast

• Kõik püsisoojased loomad on polüfüleetilise põlvnemisega, sest see grupp hõlmab nii linde kui ka imetajaid.
• Kõik fotosünteesivad organismid on polüfüleetilise põlvnemisega, sest siia võivad kuuluda nii taimed kui ka bakterid.
• Kõik organismid, kellel on võime lennata, on polüfüleetilise põlvnemisega, sest grupp sisaldab nii imetajaid (nahkhiired) kui ka linde.

Polüfüeetiline rühm

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Polüfüleetiline rühm on (kladistikas kasutatava määratluse järgi) organismide rühm, mille hulka ei kuulu nende viimane ühine eellane. Kladistika seisukohalt on polüfüleetilised rühmad kunstlikud, nende selgudes rühm klassifitseeritakse ümber. Polüfüleetilised rühmad on näiteks lendavad selgroogsed ja vetikad.

Joonisel moodustavad polüfüleetilise rühma püsisoojased ("soojaverelised"), kelle hulka kuuluvad ühtaegu imetajad (Mammalia) ja linnud (Aves)

Polüfüleetiliseks võib nimetada ka rühma, mis on moodustunud mitme eellasrühma liitumisel (näiteks hübridiseerumise või sümbiogeneesi teel).

Selgitus

Näiteks püsisoojased ("soojaverelised") loomad on polüfüleetiline rühm, sest see omadus on nii lindudel kui ka imetajatel, kuid nende viimane ühine eellane oli kõigusoojane ("külmavereline").

Kasvukoht

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Kasvukoht on biotoop, kus taim või seen (või üldisemalt sessiilne organism) elab.

Teaduslikes herbaariumides on iga kogutud eksemplari juures etikett, millel on märgitud nii leiu geograafiline leiukoht kui biotoobiline kasvukoht.

Kasvukohta iseloomustavad keskkonnategurid.

Taimekoosluse kasvukohta nimetatakse ka ökotoobiks.

Populatsiooni struktuur

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Populatsiooni struktuur on populatsiooni ülesehitus, mis määrab populatsiooni olemuse. Populatsioon ehk asurkond on grupp organismidest, kes elavad koos nii ajas kui ka ruumis ning on võimelised omavahel ristuma. Ühe populatsiooni isendid kuuluvad samasse liiki ja kasutavad elu-, sigimis-, ja toitumispaigana ühist geograafilist piirkonda.

Populatsiooni struktuuri saab väljendada populatsiooni erinevate aspektide kaudu: vanuseline, sooline, geneetiline ja ruumiline struktuur ehk paiknemine.

Vanuseline struktuur

Vanusepüramiid

Populatsiooni vanuseline struktuur ehk vanuskoosseis väljendub populatsiooni vanuserühmade suhtelises osatähtsuses. Vanuserühm on populatsiooni ühevanuste isendite kogum. Vanuselist struktuuri saab väljendada vanusepüramiidiga. Püramiidi kõrgus vastab populatsiooni isendite maksimaalsele elueale ja laius näitab vanuserühmade osatähtsust. Populatsiooni vanuseline struktuur sõltub elueast, keskkonnateguritest ja liigiomasest sigimistüübist (tugev vanemhool ja väike järglaste arv või nõrk vanemhool ja suur järglaste arv). Vanuseline struktuur võib varieeruda populatsiooni areaali erinevates osades. Populatsiooni vanuselist struktuuri mõjutab ka liigisisene konkurents. Konkurentsi tugevus vanusegruppide vahel oleneb organismide kasvumustrist, liigile omasest eluviisist, ümbritsevast keskkonnast, toitumistüübist ja järglaste arvust ning kasvatustüübist. Moondega arenevatel organismidel on vanuserühmadevaheline konkurents väiksem. Moondeta organismidel kattub ökoloogiline nišš eri vanuseklasside lõikes ja seetõttu on konkurents ressurssidele suurem.

Sooline struktuur

Sooline struktuur ehk sugude suhe on populatsiooni emas- ja isasisendite arvu suhe ehk osakaal populatsioonis. Sooline struktuur võib populatsiooni areaali eri osades varieeruda. Varieeruvus võib olla pidev või sesoonne, olenedes liigi ökoloogiast (näiteks imetajate jooksuajad).

Eristatakse kolme erineva vanuserühma sugulist struktuuri:

• Esmast ehk primaarset, mis näitab vastsündinud isendite soolist struktuuri.
• Teisest ehk sekundaarset, mis näitab suguküpsete isendite soolist struktuuri.
• Kolmandast ehk tertsiaarset, mis näitab sigimisvõime minetanud isendite soolist struktuuri.

Soolist struktuuri mõjutavad keskkonnatingimused ja populatsiooni üldine arvukus. Piisava toidubaasi ja normaalse arvukuse korral on emaste ja isaste isendite suhe enam-vähem võrdne. Kui populatsiooni tihedus on väike, sünnib rohkem emaseid, kuna emaste arvu suurenedes suureneb ka juurdekasv. Kui populatsiooni tihedus on suur, suureneb isaste sündimus ja väljaränne.

Geneetiline struktuur

Populatsiooni geneetiline struktuur tuleneb tema alamosade variatiivsusest. Geneetiline struktureeritus populatsioonis tuleneb sellest, et kõik populatsiooni isendid ei paaritu võrdse tõenäosusega. Lisaks juhuslikule ruumis paiknemisele mõjutab seda ka isaste varieeruvus ja populatsiooni sotsiaalne ülesehitus. Populatsiooni geneetiline struktuur tuleneb populatsiooni jagunemisest alampopulatsioonideks ja sinna kuuluvate isendite võimest omavahel ristuda. Samuti mõjutab struktuuri alampopulatsioonide geneetiline mitmekesisus. Mida suurem on geneetiline mitmekesisus väikestes osapopulatsioonides, seda suurem on see kogu populatsioonis.

Populatsioonid on jagunenud alampopulatsioonidesse geograafilistel (näiteks kalad erinevates väikestes järvedes), ökoloogilistel (näiteks parasiidid peremeesliigil) ja sotsiaalsetel (näiteks primaadid karjades) põhjustel. Alampopulatsioonid võivad üksteisest geneetiliselt erineda, sest pikka aega on kestnud isoleeritus. See võib olla tekkinud geograafilistel põhjustel. Samuti võib olla tekkinud suurema populatsiooni isenditel erinev kohastumus ehk adaptiivne radiatsioon (näiteks paalia Islandil), ilma et alampopulatsioonide vahel oleks geograafiline barjäär. Viimane tähendab, et isenditel ei ole otsest ristumisbarjääri, kuid nad ei sattu ruumis kokku, kuna asustavad ühe elukoha erinevaid nišše ja seetõttu ei kohtu ega kopuleeru. Mida suurem on alampopulatsioonide isendite vaheline ristumine, seda heterogeensem on populatsioon. Homogeenne populatsioon on heterogeense populatsiooniga võrreldes nõrgema adaptatsioonivõimega ehk ei kohane sama kiiresti muutlike keskkonnatingimustega. See on populatsioonile ohtlik, kuna võib viia suurema tõenäosusega väljasuremiseni. Sigimishooaja-väline migratsioon või alampopulatsioonide segunemine ei mõjuta geneetilist struktuuri, kuna sellel ajal ei toimu geenide ülekannet järglastele (näiteks lindude ränne).

Ruumiline struktuur

Isendite ruumiline jaotumus ehk territoriaalstruktuur on liigi isendite paiknemine koosluses. See võib olla regulaarne ehk korrapärane, agregatiivne ehk kogumiline või juhuslik. Populatsiooni ühtlane jaotus esineb tavaliselt vaid kultuurtaimedel või metsakultuuride istandustes. Looduses esineb paljudel juhtudel rühmajaotus ehk agregeeritud jaotus, mille korral isendid rühmituvad kogumikesse, mille keskmine arvukus ületab palju kordi keskmise arvukuse kogupindalal. Sellised agregaadid tekivad järgmistel põhjustel:

• Liik vajab üldisest elukeskkonnast erinevat elupaika (näiteks turbasambla kogumikud lohkudes).
• Paljunemise või leviste (näiteks seemnete või eoste) liikuvuse iseärasuste tõttu (näiteks vegetatiivselt paljunevad taimed moodustavad kloone mätaste, kogumike jms kujul).
• Sotsiaalsetel põhjustel (näiteks loomakarjade teke).
• Toidu olemasolu tõttu, näiteks substraat (seentel ja mikroorganismidel), ohver (näiteks kiskjatel) või peremeesorganism (parasiitidel).

Rühmade tekkimise ja püsimise aluseks on vastandlikud tendentsid. Ühelt poolt suureneb konkurents, mille tulemusena tekib sotsiaalne hierarhia ja territoriaalsus. Teiselt poolt võib rühmades loomade eluiga pikeneda, kuna rühmas luuakse suhtlemiseks ja õppimiseks sobiv mikrokliima.

Populatsioon hõlmab teatud ruumi, vastavalt kas territooriumi või akvatooriumi, mida nimetatakse populatsiooni areaaliks või levialaks. Areaali suurus on liigiti erinev, kuna sõltub populatsiooni moodustavate isendite individuaalse aktiivsuse raadiusest. Populatsiooni ruumilist struktuuri iseloomustab populatsiooni tihedus. Seda määratakse hõlmatava ruumi ühe ühiku (ruumala või pindala) kohta tuleva arvukuse, biomassi või energiana. Olenevalt vaadeldavast liigist, võib tiheduse dimensioon (ühik) olla erinev. Mikrobioloogias kasutatakse biomassi kontsentratsiooni mõistet, mis on sisuliselt identne tihedusega (g/l; mg/ml; jne). Populatsiooni arvukust mõjutavad sündimus ja suremus ning isendite sisse- ja väljaränne. Kui sündimuse ja isendite immigratsiooni summa on väiksem kui suremus ja isendite emigratsioon, siis populatsiooni arvukus väheneb. Populatsiooni tihedus iseloomustab populatsiooni seisundit. Samuti näitab see, kui sobiv on konkreetne keskkond vaadeldavale populatsioonile. Populatsiooni tihedust mõjutavad mitmed abiootilised ja biootilised tegurid. Lisaks on populatsioonil palju võimalusi tiheduse isereguleerimiseks. Selle tulemusena on tihedus looduslikes tingimustes üsnagi muutlik, kuid siiski kindlatesse piiridesse jääv suurus. Populatsiooni optimaalne tihedus oleneb liigist. Tihedus võib areaali eri osades varieeruda, olenedes geograafilistest tingimustest, liigi ökoloogiast, ressursside olemasolust jms. Isendite jaotumist ruumis tekitab liigisisene konkurents. Populatsiooni ruumiline struktuur võib sesoonselt erineda. Näiteks kogunevad rändlinnud parvedesse või talvituvad loomad kolooniatena. Selgroogsetel loomadel esinevad perioodilised tiheduse fluktuatsioonid. Näiteks 3–4-aastased tsüklid esinevad arktilistes ja kõrgmäestikupiirkondades lemmingite, uruhiirte, hiirte ja teiste pisinäriliste populatsioonides. 9–11-aastased tsüklid on seotud põhjapoolsete piirkondade ja suurte selgroogsetega, nagu näiteks metsis, valgejänes, ilves või rebane. Tõukeks tsükli algusele antud regioonis võib olla eriti ebasoodsate ilmastikutingimustega periood.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Deem

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Deem (kreeka sõnast demos 'rahvas') ehk elementaarpopulatsioon ehk mikropopulatsioon ehk lokaalpopulatsioon on ühe liigi isendite suhteliselt lühiajaline ja ebapüsiv kogum, populatsiooni territoriaalstruktuuri elementaarrühmitis.

Mingi liigi deemid on üksteisega ruumiliselt lahus (erinevalt metapopulatsioonist, kus osapopulatsioonid on ühenduses).

Keskkonnaaudit

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Keskkonnaaudit

Audit on süstemaatiline, sõltumatu  ja dokumenteeritud protsess auditi tõendusmaterjalide saamiseks ja nende objektiivseks hindamiseks, et määrata kindlaks määr, mille ulatuses auditi kriteeriumid on täidetud. Auditis osalejateks on auditiklient, audiitorirühm, auditeeritav, tehniline ekspert.

Keskkonnaauditeerimise eesmärk on perioodiliselt hinnata toimunud või toimuva tegevuse vastavust õigusaktide nõuetele, keskkonnapoliitikas, keskkonnajuhtimissüsteemis ja keskkonnakavas kavandatule või standardites ja lepingutes sätestatule auditikliendi määratud kriteeriumide alusel.

Keskkonnaauditi erinevus keskkonnamõju hindamisest on erinevalt keskkonnamõjude hindamisest tegeleb keskkonnaaudit tegelike ja potentsiaalsete keskkonnamõjudega, mille põhjus eksisteerib või on varem eksisteerinud. Keskkonnamõju hindamine tegeleb prognoosimisega, kui mõjuallikat veel ei ole.

Keskkonnaauditi tüübid on vastavusaudit, vastutusaudit, asukohaaudit, omaniku vahetusega kaasnev audit, eriauditid, sertifitseerimisaudit,  keskkonnajuhtimissüsteemi audit.

Eriauditid on jäätmekäitlusaudit, veekasutusaudit, tootmisriskide audit, toote elutsükli audit, keskkonnariski audit, tööohutuse audit jm.

Auditeerimise sagedus

Keskkonnajuhtimissüsteemi auditid on üldjuhul regulaarsed, sagedus võib olla määratletud seadusega. Tavalised auditid on reeglina vabatahtlikud, kuid mõnel juhul Eestis tehtud ka kohustuslikuks (kui organisatsiooni tegevusest lähtub kõrgendatud keskkonnarisk, peab ta laskma auditeerida oma keskkonnajuhtimissüsteemi vähemalt üks kord kolme aasta jooksul).

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

KESKKONNAMÕJUDE HINDAMINE

Inimtegevus mõjutab alati keskkonda. Mõningate tegevustega (näiteks sadama rajamine või transpordi arengukava väljatöötamine) kaasnev mõju on keskkonnale suurem ja olulisem kui mõni teine tegevus (näiteks matkamine). Üks võimalus ennetada olulise mõjuga inimtegevuse negatiivseid tagajärgi on hinnata enne tegevuse elluviimist selle mõjusid.

Foto: Allan Lorents

Keskkonnamõjude hindamine on tegevus, mis hindab kavandatava tegevuse mõju keskkonnale laiemas tähenduses – s.t. lisaks looduskeskkonnale ka inimeste tervisele, heaolule ja varale. Keskkonnamõjude hindamise eesmärgiks ühelt poolt on otsuste langetamiseks ja kujundamiseks info kogumine, teisalt aga avalikkuse kaasamine – asjast huvitatud avalikkusel on laialdased võimalused mõjude hindamise menetluses osaleda.

Keskkonnamõju hindamine

Keskkonnamõju on mingi tegevusega kaasnev keskkonnaseisundi muutumine või selle kaudu avalduv vahetu või kaudne mõju inimese tervisele või varale.

Keskkonnamõju hindamine  on kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivide poolt keskkonnale avaldatava mõju süstemaatiline, taasesitatav ja interdistsiplinaarne hindamine. Keskkonnamõju hindamise eesmärgiks on selgitada, hinnata ja kirjeldada kavandatava tegevuse eeldatavat mõju keskkonnale, analüüsida selle mõju vältimise või leevendamise võimalusi ning teha ettepanek sobivaima lahendusvariandi valikuks.

Keskkonnamõju hinnatakse, kui kavandatakse ehitamist, ehitise kasutuselevõtmist või olemasoleva ehitise kasutusviisi muutmist, millega kaasneb oluline keskkonnamõju ja mis eeldab loodusressursi kasutusõiguse või saasteainete või jäätmete keskkonda viimise loa taotlemist või olemasoleva loa muutmist. Planeeringu, riikliku arengukava või programmi alusel kavandatava tegevuse keskkonnamõju hinnatakse planeeringu, riikliku arengukava või programmi koostamise või nende hilisema muutmise käigus.

Keskkonnamõju on oluline, kui see võib ületada tegevuskoha keskkonnataluvust, põhjustada pöördumatuid muutusi keskkonnas, seada ohtu inimese tervise või vara või kaasneb keskkonnamõjude hindamise seaduses nimetatud tegevuste või nende kombinatsioonide elluviimisega.

Olulise keskkonnamõjuga tegevused on loetletud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses. Mõningate tegevuste puhul tuleb mõju hinnata tingimata, mõningate puhul tuleb tegevuse lubatavuse üle otsustajal mõjude hindamise vajadust kaaluda (vastavalt seaduses loetletud tegevused). Nii need loetelud kui muu keskkonnamõju hindamise regulatsioon tuleneb suures ulatuses EL direktiivist. Keskkonnamõju hindamise tulemusi tuleb tegevuse läbiviimiseks vajaliku loa väljaandmisel arvesse võtta, ent need ei ole loa andjale kohustuslikud.

Keskkonnamõju liigid on füüsikalis-keemiline, bioloogiline, kultuuriline, sotsiaalmajanduslik.

Strateegiline keskkonnamõju hindamine on planeeringu, riikliku arengukava või programmiga kavandatavast tegevusest tuleneva võimaliku keskkonnamõju hindamine.

Keskkonnategurite mõju organismile

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Keskkonnategurite mõju organismile

Organismile mõjub alati terve hulk tegureid koos, seega teatav tegurite kompleks.

Foto: Allan Lorents

Liebigi miinimumseaduse kohaselt piirab organismi eksisteerimist (kasvu, aktiivsust) kõige rohkem see tegur, mis rahuldab liigi nõudlust kõige vähem. Näiteks, kui puudub üks eluks vajalik toiteelement, ei saa taim normaalselt kasvada ja viljuda, kuigi ülejäänud aineid on külluses.

Piirav ehk limiteeriv on selline tegur, mille hulk või intensiivsus on allpool eluks vajaliku miinimumi.

Igal liigil on iseloomulik ökoloogiline amplituud, mis näitab tema taluvus piiride vahekaugust antud teguri suhtes, s.t. miinimumist kuni maksimumini. Optimumiks nimetatakse sellist teguri väärtust, mis kõige paremini rahuldab organismi vajadusi.

Laia ökoloogilise amplituudiga liigid on eurütoopsed, kitsa amplituudiga – stenotoopsed. Kui võrreldavateks teguriteks on temperatuur, siis nimetatakse neid eurü- ja stenotermsed, soolsuse puhul eurü- ja stenohaliinsed  ja toidu puhul nimetatakse neid vastavalt eurü- ja stenofaagideks.

Näiteks pruunvetikas, põlisadru või Balti lamekarp, mis on kohastunud eluks väga erineva soolsusega vees, on laia ökoloogilise amplituudiga soolsuse suhtes (eurühaliinsed), mageveeteod, kes elavad ainult magevees, on soolsuse suhtes kitsa ökoloogilise amplituudiga (stenohaliinsed). Nii on stenotermne näiteks arktiline kala kes elab normaalselt merevees temperatuuriga –2C° kuni +2C°, kõrgemal temperatuuril tema ainevahetus aeglustub ja liikumisvõime kaob.

Keskkonnategurid

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Keskkonnategurid

Organismide elutegevust mõjutavaid keskkonnategureid nimetatakse keskkonnateguriteks ehk ökoloogilisteks teguriteks.

Kui organisme mõjutavad tegurid on pärit eluta loodusest nimetatakse neid abiootilisteks keskkonnateguriteks kui nad on pärit elusast loodusest nimetatakse neid biootilisteks keskkonnateguriteks.

Abiootilised ja biootilised tegurid kas soodustavad või pidurdavad organismide elutegevust.

Foto: Allan Lorents

Abiootilised tegurid

Valguskiirguse mõju organismidele:

• Taimerakkude fotosüntees (orgaanilise aine moodustamine) võib toimuda vaid nähtava valguse puhul. Fotosünteesivõime on otseses seoses valguskiirgusega. Valgustingimuste halvenedes pidurdub fotosüntees ja koos sellega ka glükoosi moodustumine ning hapniku eraldumine.

  Taimi jagatakse vastavalt kohastumusel valgustingimustega:
  Valguslembelised – niidutaimed
  Varjutaluvad – võivad kasvada ka varjulisemates kohtades
  Varjulembesed – alusmetsataimed

Valguse vajaduse järgi jagunevad taimed:
Lühipäevataimed – neil moodustuvad õied vaid siis kui päevavalgus ei ületa 12 tundi (riis, kanep, daalia).
Pikapäevataimed – nõuavad päevapikkust rohkem kui 12 tundi (nisu, oder, hernes, kartul)

• Loomadel on valgus vajalik nägemiseks. Silmadesse jõudvad valguskiired ärritavad nägemisretseptoreid. Kujutise teravus ja värvide eristamine sõltub erinevate organismide nägemisretseptorite ehitusest. Olulise tähtsusega on ka ümbritsevatelt objektidelt peegelduva valguskiirguse iseloom. Hämaras tegutsevatel videviku- ja ööloomadel on välja kujunenud eriti suured silmad, seevastu maa all elaval mutil on nägemismeel tugevasti taandarenenud.

Soojuskiirguse mõju

• Infrapunakiirgus on soojuskiirgus (valguskiirgus muundub neeldudes soojuskiirguseks). On väga oluline kõigusoojaste loomadele (nt maod), et nad saaks tõsta oma kehatemperatuuri.
• Ultraviolettkiirgus on suures koguses kõigile organismidele kahjulik (muundab geene ja tingib valkude denaturatsiooni). Väike kogus soodustab D vitamiini teket organismis.

Temperatuuri mõju organismidele

• Enamus Maal elavatest loomadest on kõigusoojased. Nende ainevahetuse intensiivsus ei ole küllaldane, et säilitada püsivat kehatemperatuuri ning seetõttu on nad otseselt sõltuvad väliskeskkonna temperatuurist. Püsiva kehatemperatuuriga on vaid linnud ja imetajad. Talvisel madalate temperatuuride ajal on meie piirkonna taimedel puhkeperiood.

Biootilised tegurid

Biootilised tegurid on organismide omavahelised suhted. Suhted võivad olla kas kasulikud, neutraalsed või kahjulikud. Eraldi tuuakse välja inimtegevuse mõju, mida nimetatakse antropogeenseks teguriks.