Eesti Riigipühad

Eesti riigipühad on Eestis igal aastal korduvad üleriigilised pühad ja puhkepäevad. Lisaks üheteistkümnele riigipühale kehtestab pühade ja tähtpäevade seadus veel ühe rahvuspüha (Eesti Vabariigi aastapäev), mis on samuti puhkepäev ja 13 riiklikku tähtpäeva, mis ei ole puhkepäevad.
Pühasid on Eestis 12 ja nad kõik on ühepäevased.
Eesti riigipühad ja rahvuspüha:

1. uusaasta – 1. jaanuar;
2. iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev – 24. veebruar – rahvuspüha
3. suur reede – liikuv püha, kaks päeva enne ülestõusmispühade 1. püha;
4. ülestõusmispühade 1. püha – liikuv püha, esimene täiskuu pühapäev pärast kevadist pööripäeva;
5. kevadpüha – 1. mai;
6. nelipühade 1. püha – liikuv püha;
7. võidupüha, Eesti Vabadussõja Võnnu lahingu aastapäev – 23. juuni;
8. jaanipäev – 24. juuni;
9. taasiseseisvumispäev, Eesti Vabariigi taastamise aastapäev – 20. august;
10. jõululaupäev – 24. detsember (alates 2005. aastast)
11. esimene jõulupüha – 25. detsember;
12. teine jõulupüha – 26. detsember.

Uusaastale, Eesti Vabariigi aastapäevale, võidupühale ja jõululaupäevale eelnev tööpäev on töölepingu seaduse alusel 3 tunni võrra lühendatud. Ühistransport liigub riigi- ja rahvuspühadel enamasti pühapäevase sõidugraafiku alusel, enamik teenindusasutusi (sh pangad ja kauplused) on suletud või on avatud lühemat aega.
Eesti 12 riigipühast 2 on seotud Eesti ajalooga (samuti Eesti rahvuspüha, 24. veebruar). Kristliku taustaga pühade arv on vaieldav sõltuvalt sellest, kas jaanipäeva ja jõule peetakse pigem Eesti rahvakalendri või kristlikuks pühaks – ajalooliselt on neis segunenud mõlemad traditsioonid. Eri hinnanguil on neid seega 3–7. Kristliku kombestiku ülekaalu ka mittekristlike riigipühade riiklikul tähistamisel on ajakirjanduses kohati kritiseeritud, teisalt on kriitikat pälvinud riigijuhtide vähene osalus jõulujumalateenistustel.

Muutused riigipühade seas

On tehtud ettepanekuid tõsta Eestis riigipühade arvu. Selliste soovituste mõju hindamisel on peetud oluliseks nii vaba aega, mida lisapuhkepäevad töötajatele annavad, kui ka kahanevat tööpäevade arvu, mis aeglustab riigi majandust. 2006. aastal oli Euroopa Liidu senistes liikmesriikides keskmiselt kokku 15 riigi- või rahvuspüha aastas, EL-i kümnel uuel liikmel keskmiselt 13, Eestis aga 12 püha. Väidetavalt maksis kümnepäevane näärivaheaeg Venemaale 2012. aasta hinnangu alusel 4% SKTst.
Viimase eduka ettepaneku tegi Eesti Keskerakonna fraktsioon Riigikogus 2005. aastal. Algselt taotles Keskerakond jõulude ja aastavahetuse vaheliste päevade (27.-31. detsember) riigipühadeks kuulutamist, lõpuks jäi sõelale plaan muuta riigipühaks jõululaupäev. Selle poolt hääletas 69 Riigikogu liiget. 1. mai kui kevadpüha kattub nii rahvusvahelise töörahvapühaga kui ka rahvakalendri volbripäevaga.
Samal aastal soovisid riigikogulased Peeter Kreitzberg ja Eiki Nestor, et kui rahvus- või riigipüha langeb nädalavahetusele, loetaks puhkepäevaks sellele järgnev tööpäev. Nii sooviti tõsta lisapuhkepäevade arvu, et vähendada töötajate stressi ning anda neile rohkem vaba aega. Valitsus lükkas eelnõu tagasi.
2011. aasta mais tegi Keskerakonna fraktsioon ettepaneku lisada riigipühade hulka ülestõusmispühade 2. püha, kuna see on riigipüha Põhjamaades, Lätis ja Leedus, kellega Eesti majandus on tihedalt seotud, samuti on see puhkepäev Euroopa Keskpangas. Euroopa Liidus ei tähista seda riigipühana vaid Portugal ja Malta. Eelnõu ei leidnud valitsuse ega ka Riigikogu enamuse toetust. Justiitsminister Kristen Michal kritiseeris pühade arvu suurendamist, kuna see vähendaks tööpäevade arvu aastas, võiks mõjuda halvasti Eesti majandusele ning "üheks negatiivseks tagajärjeks võib olla tööinimese sissetulekute vähenemine".
Korduvalt on ajakirjanduses tehtud ettepanekuid muuta Eestis riigipühaks ka vene õigeusu kiriku jõulud, Eesti rahvakalendri kolmekuningapäev, mis on puhkepäev Rootsis, Soomes ja ka mitmes traditsiooniliselt katoliiklikus riigis nagu Austria ja Prantsusmaa. Algatust on toetanud Eesti Mitmekultuuriline Assotsiatsioon ja EELK Tallinna praost Jaan Tammsalu.
Samuti on soovitatud muuta riigipühaks Tartu rahu aastapäev.
Taasiseseisvumispäev 20. august sai riigipühaks uue pühade ja tähtpäevade seadusega 1998. aastal. Selle kehtestamise pani Keskerakond ette juba 1995. aastal, kuid siis ei leidnud algatus Riigikogu enamuse toetust. Ka 1998. aastal leidis reformierakondlane Ignar Fjuk, et Eestis on liiga palju pühi ja 20. august tuleks välja jätta.

Teised üleriigilised pühad

Üleriigiline püha – puhkepäev ja lipupäev – on ka Eesti iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev 24. veebruar, kuid seaduse järgi on see mitte riigipüha, vaid rahvuspüha. Riigipühast rahvuspühaks muudeti 24. veebruar 1998. aastal, Riigikogu Koonderakonna fraktsiooni liikme Rein Järliku algatatud eelnõu sai 69 poolthäält. Vastu oli Parempoolsete liige Vootele Hansen, kelle meelest muudab rahvuspüha eristamine riigipühadest selle justkui üheainsa rahvuse, eestlaste pühaks. Järlik, Enn Tarto ja Olav Anton temaga siiski ei nõustunud. Üks argumente oli, et ka Teise maailmasõja eel olid Eestis rahvuspühad: iseseisvuspäev 24. veebruaril ja võidupüha 23. juunil.
Lipuheiskamine on kohustuslik ka riiklikel tähtpäevadel, mis samuti ei kuulu riigipühade hulka. Riiklikud tähtpäevad ei ole tööst vabad. 2013. aasta alguse seisuga on neid Eestis igal aastal 13, neist 4 on liikuvad pühad.

Riigipühad sõjaeelses Eestis

Sõjaeelses Eestis oli 1924-1937 11 püha (17 päeva) ning edaspidi 1937-1940) 14 püha (22 päeva).
1924. aastal määras haridusministeerium koolipühadeks ja puhkepäevadeks kõik toonased riigipühad:

• uus aasta – 1. jaanuar;
• kolmekuningapäev – 6. jaanuar;
• iseseisvuse päev – 24. veebruar;
• palvepäev – kirikupüha veebruaris;
• suur reede;
• kolm vaba päeva ülestõusmispühadel;
• 1. mai;
• ristipäev ehk taevaminemise püha – neljapäev kümme päeva enne suvistepühi;
• kolm vaba päeva suvistepühadel;
• jaanipäev;
• kolm päeva jõulupühadel.

23. märtsil 1937 jõustunud "Pühade ja puhkepäevade seaduse" (RT 1937, 24, 202) § 1 järgi olid riiklikud pühad ja puhkepäevad
1. uusaasta (1. jaanuar);
2. kolmekuningapäev (6. jaanuar);
3. iseseisvuspäev (24. veebruar);
4. palvepäev;
5. suur reede;
6. ülestõusmispühad, 3 päeva;
7. kevadepüha (1. mai);
8. taevaminemispüha (ristipäev);
9. nelipühad, 2 päeva;
10. võidupüha (23. juuni);
11. jaanipäev (24. juuni);
12. usupuhastuspüha (31. oktoober);
13. surnutepüha;
14. jõulupühad, 3 päeva.

Minu soovitused uute pühade lisamiseks:

Kuna Eestis on praegu vähem pühi kui Euroopa liidus keskmiselt, siis peaks Eesti riik lisama mõne püha, et jõuda pühade arvuga Euroopa Liidu keskmise pühade arvuni. Eesti on praegu 12 püha aastas, aga Euroopa Liidus on keskmiselt 15 püha aastas. Seetõttu lisaksin ma mõned riigipühad. Pealegi on üks uuring tõestanud, et tööpäevade (4 päeva nädalas, rohkem riigipühi) ja töötundide arvu vähendamine (48 tundi nädalas, nädalas 50 tunni töötamise asemel) aitab kaasa tootlikkuse kasvule. Samamoodi teeb see ka inimesi õnnelikemaks ja vähendab haigestumise riski.

Emakeelepäev: 14 märts  *

Selle püha lisaksin ma kindlasti. Emakeelepäev on Eesti keeleuuendaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäev. Sellel päeval saab teha ka eesti keele etteütlust. Ja kontrollida sellega oma õigekirja.

3. jõulupüha: 27 detsember *

Jõulud on Eesti rahvakalendri püha ning samal ajal on ka kristlik püha. Samamoodi hakkavad alates jõuludest päevad pikemaks ja valgemaks muutuma. Jõulud on kunagine uue aasta algus. Ning pealegi kui jõululaupäev, esimene jõulupüha ja teine jõulupüha on riigipühad, siis võiks ju kolmas jõulupüha ka riigipüha olla.

Vana-aasta õhtu: 31. detsember *

Naaberriigis, Lätis, on 31 detsember riigipüha ja meil võiks see päev ka riigipüha olla. Kasvõi sellepärast, et järgmine päev, järgmise aasta esimene päev ehk 1. jaanuar on vaba päev.

Naljapäev: 1. aprill *

Kolmekuningapäev: 6. Jaanuar

Vana Eesti rahvakalendri tähtpäev.

Suvistepüha: 3. päeva: Liikuv püha: 10. mai ... 14. juuni

Vana Eesti rahvakalendri tähtpäev. See oli riigipüha ka nii-öelda esimese Eesti Vabariigi ajal (1908-1940).

* Need pühad lisaks kindlasti

Põhivärvid

Värve saab põhivärvideks ja seguvärvideks jaotada erinevalt. Põhivärvid on need värvid, mille omavahelisel segamisel saadakse seguvärvid.

Keeleliselt:

Põhivärvinimede teooria (täpsemalt: põhivärvinimede universaalse evolutsiooni teooria) järgi tulevad mingisse keelde põhivärvid kindlas järjekorras. Kõige esimesed värvid, mis igas keeles kindlasti eksisteerivad, on must ja valge. Kui mingis keeles on olemas põhivärv punane, siis on seal kindlasti ka valge ja must; kui mingis keeles on olemas põhivärv kollane või roheline, siis kindlasti on selles keeles juba olemas põhivärvid must, valge ja punane, jne... .
Selle teooria järgi saab keeli jagada staadiumitesse. Nt eesti keel kuulub 7. ehk viimasesse staadiumisse, millel on olemas kõik 11 põhivärvi: valge, must, punane, kollane, roheline, sinine, pruun, hall, roosa, lilla ja oranž.
Füüsikas:
Füüsikas on põhivärve 3. Nendeks on kollane, punane ja roheline.
Nendest värvidest koosnevad füüsikaliselt kõik muud värvid
Kunstis:
Kunstis on ka 3 põhivärvi. Nendeks on kollane, punane ja sinine. Nende värvide segamisel saab kunstis teha kõiki muid värve.
Kunsti seisukohalt on sekundaarvärvid ehk esimese astme seguvärvid ehk teise astme värvid oranž, violetne ja roheline.
Põhivärvide teooriad:
3 põhivärvi:
3 põhivärvi teooria on kasutusel nii füüsikas kui ka kunstis.
Kunstis:
Kunstis on 3 põhivärviks kollane, sinine ja punane.
Füüsikas:
Füüsikas on 3 põhivärviks kollane, roheline ja punane.
7 põhivärvi:
7. põhivärvi teoorias on põhivärvideks:
punane 
oranž
kollane
roheline
helesinine
sinine 
violetne
9 põhivärvi:
punane 
oranž
kollane
roheline
helesinine
sinine 
violetne
must
valge
11 põhivärvi:
Keeleliselt:
valge, must, punane, kollane, roheline, sinine, pruun, hall, roosa, lilla ja oranž.
12 põhivärvi:
Kunstis:
punane 
oranž
kollane
roheline
helesinine
sinine  ehk tumesinine
violetne ehk lilla
must
valge
hall
pruun
roosa

Värvide spekter

Värvide spektri teema on tihedalt seotud nii füüsikaga kui ka kunstiga. Tegelikult on kõik värvid erineva pikkusega valguslained, kuid valguslained on ühtlasi ka helilained ehk see teema on seotud ka muusikaga.
Spektrivärvused, ka spektrivärvid ja vikerkaarevärvid on kitsas nähtava valguse lainepikkuste vahemik (380...780 nanomeetrit), mida inimsilm tajub valguse murdumisel tekkivas spektris värvilisena.
Värvuse küllastuse hindamisel on spektrivärvuse kromaatilisus ideaalväärtuseks (näiteks CIELUV-süsteemis).

Värvispektri tekkimine

Valge valguse suunamisel läbi klaasprisma murduvad suurima lainepikkusega kiired kõige vähem ning lühima lainepikkusega kiired kõige rohkem, moodustades sujuvalt üksteiseks üleminevate värvitoonide rea – värvispektri. Iga spektrilõigu värvus on seotud selle spektriosa elektromagnetlainete pikkusega, mis kutsuvad silmas esile erinevaid värviaistinguid. Nähtava valguse spekter koosneb loendamatust hulgast monokromaatilistest kiirtest, mis tähendab, et spekter on pidev ja objektiivselt on selles lõpmatu arv värvitoone. Siiski on see subjektiivselt jaotatud teatud arvuks värvusteks^[1].

Spektri jaotus värvusteks

Värvuse nimetus	Lainepikkus	Sagedus	Footoni energia
Violett	380–450 nm	680–790 THz	2,95–3,10 eV
Tumesinine	450–485 nm	620–680 THz	2,64–2,75 eV
Helesinine	485–500 nm	600–620 THz	2,48–2,52 eV
Roheline	500–565 nm	530–600 THz	2,25–2,34 eV
Kollane	565–590 nm	510–530 THz	2,10–2,17 eV
Oranž	590–625 nm	480–510 THz	2,00–2,10 eV
Punane	625–740 nm	405–480 THz	1,65–2,00 eV

Isaac Newton jaotas spektri seitsme muusikaheli ning seitsme tuntud planeedi eeskujul seitsmeks värvuseks. Nagu dooria helireas, on ta näidanud ringikujulisel skeemil osa vahemikke pooltoonidele vastavalt väiksematena (kaar EF ehk oranž ja kaar BC ehk tumesinine). Uuemates jaotustes on tumesinine (Newtonil indigo) sageli vahele jäetud.

• D – Red – punane
• E – Orange – oranž
• F – Yellow – kollane
• G – Green – roheline
• A – Blue – helesinine
• B – Indigo – tumesinine
• C – Violet – violett

Traditsiooniliselt kõneldakse seitsmest spektrivärvist või seitsmest vikerkaarevärvist nii koolifüüsikas, igapäevakeeles kui ka rahvalikes uskumustes tänapäevani.

Pildid

• 
  Newtonil on spektrivärvuste rida märgitud algama D-st nagu dooria laadi helirida
 
• 
  Newtoni värviringil on ringikestega ja väiketähtedega märgitud iga värvuse "gravitatsioonikeskmed"
 
• 
  Newtoni värviring koloreerituna

Spektrivärvide meeldejätmine

Eesti keeles kasutatakse spektrivärvide järjestuse õppimiseks ja meeldejätmiseks järgmisi lauseid:

• PuOrKoRoHeTuVi
• Peremees Ootab Kitselt Raha, Sulane Tahab Liha (lõpp sinine-tumesinine-lilla)^[2]

Vene keeles:

• Каждый Охотник Желает Знать, Где Сидит Фазан

Värvid, mis ei ole spektrivärvid

Spektrivärvuste hulka ei kuulu

• neutraalvärvused ehk mittekromaatilised värvused nagu valge ja must ning nende hallid vahetoonid^[4];
• purpurvärvid, st violeti ja punase vahetoonid, mis CIE värvsusdiagrammil asuvad purpurjoonel;
• varjundid ja segud, mis tekivad spektrivärvuse segamisel mõne neutraalvärvusega (nagu punase segu valgega ehk roosa, nagu rohelise segu halliga ehk salveiroheline);
• murtud toonid, mis tekivad spektrivärvuse segamisel mõne muu värvusega, mis spektris ei asu otse tema kõrval (nagu punase segamisel rohelisega tekkiv pruun);
• üleküllastunud ja fluorestseeruvad värvid, nagu neoonvärvid;
• metallikvärvid, mis peegeldavad valgust värvipinna eriliste omaduste tõttu.

Night in paintings (Ida Kunst)

Öö kujutamine maalides on idamaade kunstis tavaline. Maalid, mille teemaks on öine stseen, on enamasti portreed ja maastikud. Mõni religioosse või fantaasia sisuline  teos kasutab salapärase atmosfääri loomiseks hämara öövalguse kvaliteeti. Need kipuvad illustreerima valguse peegelduse valgustavat mõju objektidele, kas kuuvalguse või kunstliku valgusallika all.

(Hiroshige, Kuu Kose peal)

Ajaloost:

(Utagawa Kunisada II, Yoshiwara öösel)

Varased idamaised kunstnikud lõid teoseid, mis keskendusid pigem nende subjektide kujundusele ja vaimsele tõlgendamisele kui realistlikele, kolmemõõtmelistele esitustele. Idamaade öömaalingud olid sajandite vältel varjutamata, kahemõõtmeliste kujutistega vaimselt ja emotsionaalselt meeldejäävad. Nagu läänemaailm, aitasid kuu, küünlad ja tähed öist stseeni sättida. Kuid oli ka esemeid, näiteks rõivaid ja puulehti, mida võidakse kasutada öisel ajal idapoolsest vaatepunktist lähtudes.

16. sajandi Mughali maalikunstnik Basawan oli varane kunstnik, kes lõi lääne tehnikad ja perspektiivi idamaade kunsti. Kui kaubavahetus Kaug-Ida ja lääne vahel avanes, muutus kunst mõlemal pool maailma aeglaselt. Näiteks mõjutasid Pariisi kunstnikke Jaapani ukiyo-e väljatrükid. Ja jesuiitide preestrid, nagu Matteo Ricci, tõid Hiinasse kunstiteoseid, mis tutvustasid lääne lähenemisviise perspektiivile ja varjutusele.  Need tegurid laiendasid öise kujutamise viisi igal pool.

Sümbolism:

Öömaalide värvid võisid olla religioosse tähendusega sümbolid. Kuna pilt tähendas midagi, siis selle poolest on see kunstistiil väga sarnane sümbolismile.

Must ja hall varjund sümboliseerivad sageli süngust, hirmu, salapära, ebausku, kurjust, surma, saladust, kurbust. Valgusallikas sümboliseerib enamikus religioossetes maalides lootust, juhiseid või jumalikkust. Fantaasiamaalides võib valgus sümboliseerida maagiat.

Riikide kaupa:

Kambodža:

Wat Mural, 1903-1904, Phnom Penhi Hõbedast Pagood

Reamkeri seinamaaling

Khmeeri maal, Wat Phnom

Kambodža (ka Khmeeri) maalid olid sageli seinamaalingute kujul ja neil oli usuline tähendus. Enne 1200. aastat kujutas templites olev kunst enamasti stseene hinduistlikust panteonist, pärast 1200. aastat hakkasid budistlikud stseenid ilmuma standardmotiividena. Seda kunsti mõjutas tugevalt India kunst.

Hiina:

Hiina traditsioonilised kunstnikud püüdsid jäädvustada looduse omavahel seotud, ulatuslikke ja mitmetahulisi aspekte siin maa peal ja taevas. Artiklist "Hiina" helideta luuletuste suur kunst "ilmub taevast" meie ette ainult see särav särav mass, kuid selles mõõtkavas on päike, kuu, tähed ja tähtkujud riputatud ning kõik asjad on selle alla omaks võetud“. Öised stseenid, mida hiina kunstis ei ole päeval eristatavad, hõlmavad küünlaid, hoonest eralduvat valgust, kuut või järve udu.

Sümboolika mängib loo jutustamisel püsivat rolli maalimise või muu Hiina kunsti kaudu. Näiteks tähed ja kuu on olulised nii religioosse tähenduse kui ka Hiina mütoloogia näitena. Kunstis kasutatavad sümbolid võib jagada neljaks üldiseks kategooriaks: religioossed kujundid, jumalikud ja surelikud olendid, looduse sümbolid ja elutud objektid. Mõned sümbolinäited hõlmavad nahkhiired, mis tähendab nii häid soove kui ka õnne. Kuu võib lisaks religioossetele ja müütilistele varjunditele tähendada ka kuud.  Kujutise konkreetsel viisil on tähendus - nagu ümmargune silmadega kass tähendab öist stseeni.

Kunstnikud kasutavad ööstseenide maalimiseks riispaberit, siid- või puitpaneele. Siidil on valgustav toime, samas kui puitpaneelid loovad tumeda tausta.

Lahing 

Hiina ja Euroopa maalikunstnike koostöö, Oroi-Jalatu lahing (Hiina, Qingi dünastia), 1756

Folkloor ehk rahvaluule ja kirjandus

Kirjandus

Zhou Wenjing, külastades Dai Kuivat lumisel ööl 15. sajandil (Hiina, Mingi varajane dünastia), Rahvuspalee muuseum

Klassikaline geneetika

Inka kunst

Inkade arhitektuur ja kunst

Inka võttis enamikus piirkondades kasutusele eelmiste kultuuride tehnikad. Nad on Nazca kangakudujate, Chimú kullasseppade, Altiplano arhitektide, Mochica veeseaduste inseneride pärijad ja arvatavasti võlgnevad nad Chimúle nende saavutuste eest ühiskondlik-poliitilises ja isegi tehnoloogilises valdkonnas, näiteks linnaplaneerimine, teedevõrk, metallurgia ja keraamika.

kivid

hulknurkse plokid (35 kB)

Inkad said eriti kuulsaks oma linnakujunduse ja suurepärase kivitöötluse poolest. Nad monteerisid ilma mördita tohutud ebakorrapäraselt lõigatud kiviplokid, nii et vuukides ei olnud ruumi isegi noatera jaoks. Kuidas said inimesed, kes ei teadnud ei ratta ega rauda, ​​selliste mõõtmetega plokke välja murda, neid transportida ja lõpuks nii ideaalselt kokku sobitada? Arvukad teooriaid seal oli see. Muidugi oli ka fantastilisi, näiteks maaväliste abi või happe kasutamine, mis võib kive pehmendada. Teised vastused olid seevastu oma olemuselt proosalisemad, näiteks kasutati väga suurt tööjõudu. Vahepeal on teil aga täpsemat teavet. Inkid ei raiunud rändrahne kivist välja, vaid kasutasid looduslikke murrud ja kivide laviine. Kivid, mis sageli kaalusid mitu tonni, olid kohapeal vaid jämedalt raiutud. Kõik muud tööd tehti kohapeal. Ainult väiksemad kivid olid juba valmis kaevanduses.

Trapets akna (32 KB)

Inka kasutas kivide töötlemiseks jõest veerisid. Kivide vahel täiuslike vuukide saamiseks töötati üksikute elementide pinnaga alles siis, kui oli aeg järgmine kivi ülemisse ritta asetada. Sama asi juhtus küljepindadega. Hispaania kroonikud teatasid, et kiviplokid veeti köite ja füüsilise jõuga ehitusplatsidele.

Inkade arhitektuuri eripäraks on seinad, mis on sissepoole kaldu 4–6 kraadi nurga all. Lisaks ehitasid inkad enamasti trapetsikujulisi uksi, aknaid ja nišše. Teiseks tüüpiliseks elemendiks on paljudest välis- ja siseseintest väljaulatuvad kivipulgad. Need on tavaliselt silindrilised ja müüritisega kinnistunud. Eesmärk pole veel selge. Siseseinte tihvte võidi kasutada esemete riputamiseks, kuna inkades polnud mööblit peaaegu üldse teada.

Machu Picchu

Machupicchu (44 KB)

Machu Picchu on tõenäoliselt kõige kuulsam inkade sait. Hooned on meisterlikult keskkonda integreeritud ja kivitööde lõpuleviimine on äärmiselt muljetavaldav. Machu Picchut peetakse arhitektuuri meistriteoseks. Linn asub Cuzcost umbes 100 km kaugusel, kui vares lendab. See asub 2430 m kõrgusel ja seda ümbritsevad idas ja läänes peadpööritavad sademed. Linna oli ainult üks tee, mis tegi kaitsmise väga lihtsaks. Inka Pachacutec Yupanqui (1438-1471) asus linna ehitama. Tõenäoliselt valmis see aga alles tema poja Tupac Yupanqui (1471–1493) käe all.

Tänases endises pealinnas Cuzcos võib leida veel palju inkade perioodist pärit arhitektuurijäänuseid. Hooned pidasid vastu ka maavärinatele, mis on Andide mäestikus tavalised. Hispaanlased hävitasid radikaalselt või ehitasid ümber ainult templid. Näiteks muudeti Coricancha tempel kirikuks ja kloostriks. See oli tegelikult suur inkade rituaalile pühendatud tempel, mis toimis inkade valitsejate panteoni ja mausoleumina. Selle tubades olid impeeriumi endiste valitsejate muumiad. Suur osa Sacsahuamáni kindlusest lammutati ka katedraali ja teiste oluliste kirikute ehitamiseks. See ei olnud ainult kaitsemüür, vaid oli impeeriumi valitsuskeskus, administratsiooni keskus.

Stein pegs seinas (34 kB)

Nad tellisid pealinna parimatest keraamikast, kangakudujatest ja kullasseppadest keraamika, tekstiili ja metallitöötlemise. Kõige väärtuslikum kaup oli tekstiil. Inkade jaoks oli kõige väärtuslikum kaup rätikud. Nad suutsid tugineda tuhandete aastate pikkusele tekstiilitootmise kogemusele. Tüüp riided ka sümboliseeris Koht ühiskonnas.

Andide piirkonna keraamikat võib üldjoontes jagada kahte põhitüüpi: keraamika, mis on enamasti lihtne ja töötlemata, ning keraamika, mis on valmistatud matuste ja usuliste tseremooniate jaoks. See oli muidugi peenemalt töödeldud ja arheoloogid leidsid sellest rohkem, kuna seda keraamikat pandi sageli matmiskambritesse, koobastesse või muudesse kaitsealustesse kohtadesse. Üldiselt võib öelda, et inkadel pole vaevalt uusi keraamilisi vorme välja töötatud. 

 Nad kasutasid mitmesuguseid laevatüüpe, mis on sajandite jooksul välja töötatud.

Inkad seostasid kulda päikesega. Chimú, kes kuulusid Andide kultuuripiirkonna parimate kullasseppade hulka, olid ka kunstnikud, kes pidid Inka impeeriumis kulda töötlema. Inkade kuldkunstist teame kahjuks väga vähe, kuna suurem osa sellest lõppes Hispaania ahjudes. Vähe säilinud kuld- ja hõbeesemed on pakkumised, mida leiti haudadest.

Popmuusika stiilid, mis ei ole (veel) populaarsed

Nagu pealkirjastki on aru saada, siis täna räägime me nendest popmuusika stiilidest ehk žanritest, mis ei ole veel mitte kunagi maailmas populaarseks saanud. Need on need žanrid, mis puuduvad mu eelmisest popmuusikaga seotud postitusest (popmuusika stiilid ja populaarsus).

Tasub lisada, et popmuusika žanre on väga palju ning neid on kindlasti rohkem kui ma siia kirja oskan panna. Mõned žanris on ka regionaalsed ehk nende kuulajaskond ja tegijad on kõik enam-vähem samast piirkonnast. Kuid enamik žanre on siiski globaalsed (ülemaailmsed).

Popmuusika žanris võivad veel omakorda jaguneda alamžanriteks.

Popmuusika stiilid:

Regionaalsed:

Vietnami-pop (V-Pop)[Vietnam]

Korea-pop (K-Pop)[Lõuna-Korea]

Tai-pop (T-Pop)[Tai]

Indo-Pop (I-Pop) [Indoneesia]

Globaalsed:

Folk

Dubstep

Hümn

Sümfoonia

House

Ambient

Indie

Gospel

Rohkem ma ei teagi kuid neid, popmuusika stiile, on kindlasti veel palju.

Night in paintings (lääne kunst)

Öö maalid [Night in paintings](Lääne kunst)
Archip Kuindshi, öö Dnepri jõe 1882.
Öö kujutamine maalid on levinud Lääne kunsti. Maalid, mis on öö stseeni nagu teema võib olla religioosne või ajaloo maalid, žanri stseene, porits, maastike, või muud liiki. Mõned kunstiteosed hõlmavad religioosseid või fantaasiat teemasid, kasutades hämar öövalguse kvaliteeti, et luua salapärane keskkond. Valgustusallikas ööstseenis — kas see on kuu või kunstlik valgusallikas – võib kujutada otse või seda võib kasutada valguse iseloom ja värvus, mis kajastab kujutatud teemasid.
Ajalooline ülevaade
Alustades alguses renessanss, kunstnikud nagu Giotto, Bosch, Uccello ja teised rääkisid lugusid oma värvitud teoseid, mõnikord õmimine religioosseid teemasid ja mõnikord kujutades lahingud, müüdid, lugusid ja stseene ajalugu, kasutades öist aega kui Millega. 16. ja 17. sajandite jooksul kujutasid hilist renessanss, Manneristid ja maalikunstrid barokk ajastu, sealhulgas El Greco, Titian, Giorgione, Caravaggio, Frans Hals, Rembrandt, Velázquez, Jusepe de Ribera sageli inimesi ja stseene öisel ajal illustreerimine ja tõelise elu kujutised.
Kaheksateistkümnes-sajandi rokokoo Maalikunstnike Antoine watteau, François Boucher, Jean-Honoré fragonard, ja teised kasutasid öine teema illustreerida stseene kujutlusvõimet, sageli dramaatiline kirjandus, sealhulgas stseene saladus sagedasi ja romantiline suhteid meenutab populaarne 1782 raamat Les Liaisons dangereuses poolt Pierre Choderlos de Laclos. Jean-Baptiste-Siméon Chardin, Jean-Baptiste Greuze, kasutas ööaja teemasid, et kirjeldada tavalise elu illustratsioone. Luuletaja ja maalikunstnik William Blake ja maalikunstnik Henry Fuseli kasutasid ööd oma töös, kui palju oma kõige kujutlusvõimsamaid nägemusi. Ööaja kõige dramaatilisem kasutamine võib näha Jacques-Louis Taaveti 1793 maali, mida nimetatakse marati surmaks, mis kujutas Prantsuse revolutsioonilist juhti Jean-Paul Marat pärast tema mõrva Charlotte Corday poolt.
19. sajandi maalid olid harjunud edastama kompleksi mitmekesiseid tähendusi. Müstiline, religioosne ja alandlik austus looduse vastu on näha Caspar David Friedrich, Thomas Cole, Frederick Church, Albert bierstadt, Albert Pinkham Ryder jt, samas võimas ja dramaatiline retroromantika Francisco Goya, Théodore Géricault, ja Eugène Delacroix teenis visuaalseid reportaaži praeguste sündmuste kohta, ja kui Géricault paljastas skandaali. Gustave Courbet, kes koos Honoré Daumieriga, Jules Breton, Jean-François Millet ' iga, ja teised lõid realist kooli, kujutasid tavalisi inimesi kõvasti tööl, reisides või oma igapäevaelus, öösiti ja päeva jooksul. 19nda sajandi lõpus Impressionistid ja post-Impressionistid kasutasid öine teema, et väljendada palju emotsionaalseid ja esteetilisi arusaamu, mis on Edgar Degas, Paul Cézanne, Vincent van Goghi ja teiste maalides kõige dramaatiliselt näha.
Sümboolika
Öö, Berteli Thorvaldsen ' i kergendus, kujutades isikustatud õhtut.
Mustad ja hallid toonid sümboliseerivad sageli gloom, hirmu, salapära, ebausk, kurjus, surm, saladus, kurbus. Kõige religioossete maalide valgusallikas sümboliseerib lootust, juhatust või jumalikkust.
Fantaasia maalid valgus võiks sümboliseerima Magic, nagu järgmised read luuletus pealkirjaga Magic:  "seal on maagiline sel ööl, kadreerunud sel ööl, peidetud, nagu lamp vana mehe rüü, seal on MAGIC. " : 61
Ajalugu
14. sajand
Giotto, ristilöömine, 1304 ja 1314, Arena Chapel, Padua [2]: 98
Pietro Lorenzetti, c. 1320, Püha Franciscus, San Francesco d ' Assisi basiilika, Stigmata
Taddeo Gaddi, Natisus, Circa 1325, Fundación Colección Thyssen-Bornemisza, Pedralbes
Taddeo Gaddi, Angelic teadaanne karjased, fresko Santa Croce basiilika, Firenze, 1332 – 1338. : 91
Gaddi, ingellik teadaanne karjased
Üks esimesi katseid kujutades öösel maalid olid Taddeo Gaddi, Itaalia maalikunstnik ja arhitekt. : 67 gaddi, luustunud öise valgustuse, kujutas valgust mõju ingellik teadaanne karjased öö stseeni. Itaalia fresko Santa Croce basiilika juures Firenzes on üks hõõguv ingel, kui see on karjase üle. : 91 öösel taevas paistab, et ingel on särav sära, mis on tõenäoliselt ette nähtud kui "Jumala kohaloleku kontrollimine ja metafoor vaimse valgustatuse jaoks". Gaddi kasutamine karjasis ja selle ümbruses on monokromaatilisi värve näitab, kuidas värvid on tehtud tähelepanuväärse valgustuse tõttu
Giotto, ristilöömine
Giotto di Bondone (1266/7 – 1337), Taddeo Gaddi õpetaja ja ristiisa, [5]: 67 [NB 2] lõi ristilöömise fresko, üks mitmest freskost, mis jutustas lugu Kristuse elust, Arena kabeli jaoks. Ta kujutab Kristust ristil, samal ajal kui Neitsi Maarja lohutab Johni. Põlvitades tema jalgu on Maarja Magdaleena ja pöörleb taevas üle Jeesuse ja vaadates rahvapeade on mitmeid ingleid. Giotto kujutab ööd ja taevast, kasutades sügavsinist tausta fresko paneelil ja tähtede kasutamist muul kui sinisel laes. [6]: 383 [7] ta suutis luua sügavus ja mõõde kasutades astmelise valguse ja tumedaid toonid, eelkäija chiaroscuro. Ta kasutas ka valgust nii, et sümboliseerivad inimeste ja inglite jumalikkust Piiblist, nagu ta tegi ka teistes Arena Chapel ' i freskodega. [6]: 383
15. sajand [Redigeeri]
TRÈS Riches Heures Du Duc de Berry, Kristus Ketsemanis, c. 1411 – 1416
Paolo Uccello, Niccolò da Tolentino, San Romano lahingus, c. 1438 – 1440, Rahvusgalerii, London [8]
Geertgen Tot Sint Jans, Natilikkus öösel c. 1490
Houghtoni miniatuuride meister, karjuste kuulamine (Flaami miniatuurne) c. hiline 15. sajand, J. Paul Getty Muuseum
Lääne traditsioon algas õigesti 15 sajandil, eriti kujutised valgustatud käsikirjad Piibli öö-aeg stseene Antikristus karjased pärisosa lugu, ja Kristuse arreteerimine ja Agony aias Kristuse kirg.
TRÈS Riches Heures, Kristus Ketsemanis [Edit]
Miniatuuride raamatus on TRÈS Riches Heures Du Duc de Berry, Kristuse stseen Ketsemanis on apkolyptic, mis kuulutab Kristuse surma ette kolme koomiga õhtul taevas. 9
Uccello, Niccolò Mauruzi da Tolentino, San Romano lahingus [Edit]
Paolo Uccello, Niccolò Mauruzi da Tolentino lahingus San Romano, Rahvusgalerii, London, vasakul paneelil
Paolo Uccello, Niccolò Mauruzi da Tolentino unistmed Bernardino Della Ciarda lahing San Romano, Galleria degli Uffizi, keskus paneel

Paolo Uccello, Michelotto da Cotignola vasturünnak San Romano lahingus, Musée du Louvre, Pariis, parempaneel
Niccolò Mauruzi da Tolentino lahingus San Romano on üks kolmest maali seeria, mis lööb lahing San Romano. Aeg, alates koidikul, on kujutatud kolmes maalid koos esialgse kasutamise kahvatu, pastelsetes toonides ja üha tumedam toonid nagu lahing edenedes. [10]: 84, 90
Geertgen, Pärislikkus öösel [Edit]
Mõjutatud nägemus Saint Bridget Rootsi (1303 – 1373), Geertgen Tot Sint Jans ' s Pärisägemine öösel kujutab imiku Jeesus, kes  "kiirgab selline särav valgus ja hiiliv, et päike ei olnud võrreldav sellega, ega ka küünla, et Püha Joosep oli pannud seal, anna valgust üldse, jumalik valgus hävitab täielikult küünla materjali valgust.  "[11]: 78 lapse kohta sõnumi tugevdamine Jeesus on valgusallikas, Geertgen kujutab last ainsa valgustusallikana peamise stseeni jaoks stabiilsena. Aglow on inglite, St Joseph ja Neitsi Maarja näod. Kuigi karjased tulekahju künkal taga ja ingel väljaspool akent loovad valgusallika, on see tuhm võrreldes imiku lapse pakutud. Jumaliku valguse terav kontrastsus tumedate vastu on tööriist, mida kasutatakse, et stseeni näida oma vaatajate jaoks sügavam. [12]: 232 [13] Londoni Rahvusgalerii kirjeldab Geertgen ' i tööd:  "üks tähtsamaid ja veenvaid varajased raviviisid kui ööstseen. 13
Kuuldused karjased [Edit]
Veel öö, ainus valgusallikas kiirgab, et Annunciation karjased pärineb ingel, kes on tulnud rääkida karjased sündi beebi Kristus. Valgus on nii hiilgav, et Petlemma karjased peavad oma silmi varjavad. Peale ehmatav ingel, öise maali on meeldiv, ikka pastoraalse stseeni koos rühma inglid kaugusel. 14
16. sajand [Redigeeri]
Hieronymus Bosch, maiste hõrgutiste Aed, kolmas paneel, Hell, c. 1490 – 1510
Albrecht Dürer, Way to Calvary, 1527
Dosso Dossi, Püha pere, 1527 – 1528, Capitoliin muuseumid
Albrecht Altdorfer, Die Anbetung der heiligen Drei Könige, c. 1530 – 1535, Städelsches Kunstinstitut
Cristofano Allori, Judith koos Holophernesi peaga, c. 1580, Palazzo Pitti
Giuseppe Cesari, Kristus võttis vangi, c. 1597
Michelangelo Merisi da Caravaggio, Judith Berubriik Holofernes, c. 1598 – 1599, Galleria Nazionale d ' Arte Antica, Rooma
Dosso Dossi [Redigeeri]
Dosso Dossi (c. 1490 – 1542) [NB 3] oli Itaalia renessansi maalikunstnik, kes kuulus Ferrara maali kooli. [5]: 56
Albrecht Altdorfer [Redigeeri]
Albrecht Altdorfer (c. 1480 – 12. veebruar 1538) oli saksa maalikunstnik, graver ja nn Doonau koolil asuva arhitekti arhitekt, kes on ekspressiivse värvi maastikutaustaga seotud Piibli ja ajalooliste teemadega. 15
Giuseppe Cesari [Redigeeri]
Giuseppe Cesari (c. 1568 – 3. juuli 1640) oli Itaalia maalikunstnik ja Caravaggio õpetaja. [tsitaadi vaja]
17. sajand [Redigeeri]
Vaata ka: Utrecht Caravutism, Caravaggisti ja Tenebrism
Michelangelo Merisi da Caravaggio, õhtusöök asutuses Emmaus, 1601, Rahvusgalerii, London
Michelangelo Merisi da Caravaggio, Kristuse võtmine, c. 1602, Iirimaa Rahvusgalerii, Dublin
Adam Elsheimer, lend Egiptusesse c. 1609
Hendrick ter Brugghen, Püha Peetruse eitamine, c. 1607 – 1613
Artemisia Gentileschi, Judith Berubriik Holofernes, 1614 – 1620, Galleria degli Uffizi, Firenze
Anthony van Dyck, Aabraham ja Isaac, c. 1617, Rahvusgalerii Prahas
Rembrandt, Galilea mere torm, 1633. Maal on endiselt puudu peale röövimist Isabella Stewart Gardneri muuseumist 1990.
Georges de La Tour, Magdalen koos suitsetamise leegiga, c. 1640, Los Angeles County kunstimuuseum
Georges de La Tour, Joosep Carpenter, 1642, Louvre ' i
Aert Van der neer, Moonlit Landscape with Bridge, 1648 – 1650, rahvuslik kunstigalerii, Washington D.C.
Trophime Bigot, st. Sebastian toetatav St. Irene, enne 1650
Cornelis Saftleven, Witches ' hingamispäev, c. 1650, Chicago Kunstiinstituut
Joachim von Sandrart, Allegory öö, 1654 – 1656

Alaska-Inuiti kunst

Alaska põliselanike kultuurid on rikkad ja mitmekesised ning nende kunstiliigid esindavad nende ajalugu, oskusi, traditsioone, kohanemist ja peaaegu kakskümmend tuhat aastat pidevat elu mõnes maakera kõige kaugemas kohas. Need kunstivormid on väljaspool Alaska osariiki suuresti nähtamatud ja tundmatud, kuna nad asuvad maailma kunstiturgudest kaugel.

Ajaloo muutumine

Põdrakarvade tufimine Athabaskani helmestuskarbis, Fairbanks, Alaska

Ajalooliselt ei eksisteerinud "kunsti" kui dekoratiivset mõistet nende põlisrahvaste seas traditsiooniliselt. Objektid olid utilitaarsed, ehkki kaunistatud viisil, mis edastas vaimse või füüsilise tegevuse pilte. Alles eurooplased ja aasialased võtsid 17. sajandil ühendust Alaska ranniku põliselanikega ja hakkasid selliste mitte utilitaarsete kunstiobjektidega kaubelda metallitööriistade, riide ja selliste toiduainete nagu tee, jahu või suhkur vastu. 

Paljusid kaubeldavaid objekte hinnati nende funktsionaalsuse pärast: rohust kootud rõivad, hariliku hariliku hariliku hariliku harjapuuga nikerdatud harpuuninipud; vihmakindlad ülerõivad, mis on õmmeldud hüljeste soolestiku membraanidest; ja loomade nahad, mida hinnatakse nende soojuse ja vastupidavuse eest. Järk-järgult viimistleti neid esemeid dekoratiivsemaks, et suurendada nende väärtust kaubanduses. Näiteks võidakse mädarõika söövitada paljude jahistseenidega, mis kujutavad rannarahva elu; hiljem hakatakse seda tehnikat nimega "scrimshaw" nimetama, kui see tuuakse vaalapüügilaevadel tagasi Uus-Inglismaale. Kujundatud helmeste mustrid kujundati nii, et helmed ise saabusid kaubanduse kaudu; Igasugused tseremoniaalsetel eesmärkidel kasutatavad regaalid - maskid, kootud rõivad, mütsid, tantsufännid - said kõik 17., 18. ja 19. sajandi vaalade ja maadeavastajate suveniirideks. Isegi Alaska kaguosast pärit kõrguvad totemipostid leidsid tee tagasi USA idarannikule, kus need olid paljude muuseumikogude aluseks.

Kui kunstivormid olid ja on endiselt sama erinevad kui neid teinud põliselanike kultuurid - tohutu interjööri Athabaska indiaanlased, Arktika looderanniku Inupiaq; Yupik ja Püha Lawrence'i saar Beringi mere rannikul asuv Yupik; Aleuudi ja Alutiiqi inimesed Aleuudi saartelt; ning Tlingiti, Haida ja Tsimshia indiaanlased, keda sageli nimetatakse Looderanniku hõimudeks - need viitavad tavaliselt looduse ja kõigi selle paljude olenditega harmoonias elamisele. Näiteks ei tohi ühtegi kütitud, püütud või lõksus oleva looma osa raisata, nii et võib näha saapakesi või tallaga habemega hülgenahast valmistatud saapaid või lõhenaha lõhenahast ning karibou või hirvenahast rihmasid. marjadega värvitud. Kuna põliselanikud elasid maast ja merest eemal, võis nende seoseid konkreetse kohaga alati näha nende objektides nii füüsilises kui ka metafoorilises mõttes. Kui traditsioonid arenesid läbi 17. sajandi Vene-Ameerikaga ja 1867. aastal alguse saanud territoriaalse Alaskaga läänestumise ja Alaska loomise USA 49. osariigina 1959. aastal, siis tekkisid ka nende kunstivormid.

Inuiti kunst praegu:

Kõik arenevad pidevalt, hägustades vahet selle vahel, mida tänapärane kunstikriitik võiks tahta liigitada „traditsiooniliseks” või „tänapäevaseks” põliselanikuks. Kaasaegsetel rahvusvahelistel kunstiväärtustel on Alaska põliselanike kunstis oma koht. Seinakujulised maalid, kolmemõõtmelised mobiiltelefonid, elusuuruses pronksvalandid ja marmorist skulptuurid, kui nimetada vaid mõnda kategooriat, täidavad galeriid vaalaluust nikerdatud karudega, täispikkadest rooskarudest lihvitud prügilaudadega, vasest söövitatud peentest ehetest ja hõbedased; Käevõrudesse lihvitud nefriitjade ja muskusoksi sarv, ranniku valgetest seederpuudest nikerdatud bentwoodkarbid; lõpmatu kuju ja kujundusega korvid kasekoorest või kootud kuusejuurtest, rannarohtudest või vöötvaarest pärit baleenist, kõik keeruliselt kootud ja kujundatud igas suuruses anumateks.

Konkreetsed hõimud ja nende kunstivormid:

Inupiati hõimud:

Inupiati hõimud loovad kohalikelt materjalidelt kasulikke tööriistu, nagu vibud, nooled, harpuunid, ujukkettad, lumepallid, saapa taldade kortsud, nahakraabitsad, rasvaeemaldusvahendid, lusikad, käepidemed, köis, vööd ja muud rõivad.  Nende materjalide hulka kuuluvad kalanahk, karibou nahk, jääkaru karusnaha, vaala baleen (baleen korv), vana elevandiluu ja hüljes (iga looma kõiki osi kasutatakse tavaliselt tööriistade valmistamiseks, kui neid ei tarbita). Maske tehti sageli tseremoniaalsetel eesmärkidel, viies inimesed, loomad ja vaimud kokku ühte olendisse. Tavapäraselt ei tehta skulptuure kaunistuseks, vaid jahipidamiseks "õnne amulettideks" või mõnikord on need väikeste laste mänguasjad.  Objekte värvitakse sageli söega ja seejärel kanti peale kalaõli kiht, tagamaks, et see ei hõõru. Kuigi tänapäeval kasutatakse tavaliselt kaasaegseid kaubandusvärve. Mukluks (kingad) ja parkas (joped) õmblesid naised loomade nahast välja ja need olid tavaliselt ainult tseremooniate jaoks hoolikalt kaunistatud. Seda kunstivormi nimetatakse "naha õmblemiseks".

Yup'ike hõimud:

Yup'ike hõimud kaunistavad traditsiooniliselt enamiku oma tööriistadest, isegi väiksemate funktsioonide täitjad.  Nende üks populaarsemaid kunstivorme on maskid, mis on tavaliselt puidust ja mille suurus ulatub mõnest tollist kuni mitme kiloni. Enamasti loovad nad tseremooniate jaoks maske, kuid pärast kasutamist maskid tavaliselt hävitatakse. Neid maske kasutatakse selleks, et seda kandnud isik saaks jahil õnne ja õnne.  Maskid on mitme inimese jõupingutuste tulemus, mis on mõnikord loodud ühe meele järgi, kuid füüsiliselt teise loodud.

Tlingiti hõimud:

Ka Tlingiti hõimude kunstiteosed on sageli funktsionaalsed. Nende kunstiteosed koosnevad sageli rõivastest ja nikerdustest, sealhulgas kanuudest ja totemipostidest, mis on tänapäevalgi hästi tuntud. Nikerdamiseks kasutatavad tööriistad on tavaliselt noad, kivist või luust, sõltuvalt kunstnikust ja selle otstarbest. Nikerdatud materjalid olid lamba- või kitseliha ja enamasti puit. Alaska kaguosas asuvas panhandlis leidub palju puiduliike; Mõne suurema liigi hulka kuulub seeder (nii kollane kui ka punane) totemite ja kanuude jaoks ning lepp kasutatakse söögiriistade ja -nõude valmistamisel, kuna see puit ei anna toidule oma maitset. Totemi postid räägivad alati lugu, kuna Tlingiti kultuuri traditsioon on suuline kultuur, millel on minimaalne kirjalik ajalugu. Iga totemipulgal olev loom esindab perekonna kilpe või räägib konkreetse loo. 

Inuiti kunst tänapäeval

Interneti tulekuga saab kõiki neid kunstivorme nüüd näha ja hinnata kõikjalt. Mittetulundusühing Alaska Põlise Kunsti Sihtasutus on pühendatud põliselanike ja nende toimetulekuks vajalike eluviiside toetamisele, mis põhinevad keskkonnaga harmoonilisel elamisel. Alaska ülikoolis Fairbanksis on 1965. aastal loodud põliselanike kunsti programm. 

Põhja-Ameerika kunst enne lääne kolonisatsiooni

PÕHJA - AMEERIKA KUNSTI KOKKUVÕTE

suur skulptuur loodes: puuskulptuur (eriti totempostid)

väike skulptuur Arktika: maskid, kujukesed

Edela: Kachina nukud

Ida-Metsamaad: kivi- / savikujud, anumad, torud; vasetöö

maal Edela: keraamika kaunistamine, liivavärvimine

arhitektuur Edela: Pueblo kompleksid

Ida-Metsamaad: künkad

Quillwork Northeast ja Plains: rõivad, kasetooted

Kultuurialad

Koloniaalieelse Põhja-Ameerika võib jagada kultuuripiirkondadeks, millest igaühel on erinev traditsiooniline eluviis (vt koloniaalieelse Põhja-Ameerika ajalugu). Tavaliselt tehakse kindlaks kümme kultuuripiirkonda, kuigi see arv varieerub. Nimelt on Kirde- ja Kagupiirkonnad sageli ühendatud Ida-Metsamaa kultuuripiirkonnaks.

Põhja-Ameerika põliskultuuripiirkonnad

Põhja-Ameerika põliskultuuripiirkonnad

Autor: olulised humanitaarteadused

Teatud kultuuripiirkonna rahvaid võib kollektiivselt nimetada ühtseks kultuuriks; võib rääkida näiteks looderanniku kultuuri kommetest. Loomulikult leidub igas kultuuripiirkonnas erinevaid subkultuure (nii nagu eraldiseisvaid piirkondlikke kultuure leidub kogu kaasaegses Ameerika Ühendriikides, mida sellegipoolest ühendab üldine Ameerika kultuur). Põlisameeriklaste seas on sotsiaalse organisatsiooni põhivorm hõim, sotsiaalne grupp, mis põhineb suuresti sugulusel; ühtne kultuur võib hõlmata paljusid hõime.

Enamik Põhja-Ameerika põliselanike kunsti pärineb keskajast; antiikajast on vähe säilinud.H578 Selle põhjuseks on osalt aja mööduvus ja osalt asjaolu, et Põhja-Ameerika põllukultuurid olid keskajal tipptasemel (ca 500-1500) .41 Järelikult oli kunstiline tootmine eriti tugev sel perioodil.

Kogu maailmas on linnast väljas asuvates kultuurides levinud mitmeid traditsioonilisi kunste. Näited hõlmavad kudumist, nahatööd, korvikesi, peakatete ja maskide valmistamist ning kivimaali. Kõik need kunstivormid õitsesid kogu Põhja-Ameerikas, mis jäi kuni kolooniateni linnavälise regioonina.

Skulptuur

Koloniaalaegsed Põhja-Ameerika skulptorid töötasid peamiselt puust, kivist ja savist. Neli kultuuripiirkonda on selles valdkonnas saavutanud erakordse kuulsuse; üks on tuntud suure skulptuuri, ülejäänud kolm väikeste tööde pärast.

Koloniaalieelse Põhja-Ameerika tähtsaimad skulptuurid on Looderanniku piirkonna rahvad, kes töötasid peamiselt puidutöötlemisel. Looderanniku skulptuur sisaldab maske, figuure, kanuu kaunistusi ja (kõige kuulsamalt) totemi poste. Need nikerdused on sageli värvitud, mõnikord hiilgavas polükroomis, teised reserveeritud must / punane / valge värvilahenduses.

Nagu eespool märgitud, on kolm kultuuripiirkonda eriti kuulsad väikeste skulptuuride teoste poolest.

Arktika kultuuripiirkonna rahvad toodavad fantastilisi puidust maske ja õrnu kivist ja elevandiluust kujukesi. Mitte vähem põnev on puidust Kachina nukud, mis on moodustatud edela kultuuripiirkonna Pueblo hõimude poolt. "Kachina" on vaimud Pueblo religioonis; nukke kasutatakse laste harimiseks nende vaimude kohta.

Lõpuks toodeti Ida-Metsamaa piirkonnas mitmesuguseid puidust, kivist ja savist skulptuure. (Mõiste "idapoolsed metsamaad" hõlmab nii kirde kui ka kagu kultuuripiirkondi; skulptuur õitses eriti Kagu piirkonnas.) Paljud neist töödest (nimelt figuurid, anumad ja suitsutorud) on loomade või inimeste kujuga. Ida-Metsamaa rahvad moodustasid ka vasardatud vaskplekkidest reljeefseid skulptuure.

Maalimine

Koloniaalaja eelse Põhja-Ameerika maalikunsti juhtis Edela kultuuripiirkond, kus arenes välja kaks peamist vormi. Üks neist on keraamika kaunistamine, millel on sageli mustvalge või mustvalge / punane värviskeem. Teine on liivavärvimine, mille puhul pilte luuakse kuivadest materjalidest ja suure täpsusega.

Koloniaalaja eelse Põhja-Ameerika maalikunsti juhtis Edela kultuuripiirkond, kus arenes välja kaks peamist vormi. Üks neist on keraamika kaunistamine, millel on sageli mustvalge või mustvalge / punane värviskeem. Teine on liivamaaling, mille käigus luuakse pilte mitmesuguste värvidega kuivade peeneteraliste materjalidega (nt liiv, puusüsi, mineraalid, õietolm). Edelamaa maalid on tavaliselt geomeetrilised; figuurid, kui need on olemas, renderdatakse geomeetriliselt stiliseeritud viisil.

Arhitektuur

Nagu kõik tänapäevased kultuurid, ehitasid Põhja-Ameerika rahvad oma kodud sobivatest kohalikest materjalidest. Kuulsamate näidete hulka kuuluvad teepee (nahatelk), wigwam (taimestest valmistatud kuplikujuline konstruktsioon, kinnitatud maa sisse ja ülaosaga kokku ühendatud), iglu (lumekorpustest valmistatud kuplikujuline konstruktsioon) ja longhouse (ehitatud suur saal) sarnaselt wigwamiga).

Kaasaegse maailma (sealhulgas Põhja-Ameerika) asulavälistes piirkondades oli suuremahuline arhitektuur haruldane. Sellegipoolest õitses monumentaalne ehitamine kahes piirkonnas.

Edela piirkonnas püstitasid Pueblo hõimud massiivsed savist tellistest ehitiste kompleksid. Need kompleksid, mis hõlmasid nii ristkülikukujulisi maju kui ka ümmargusi kivisid (ruumid religioosseks tseremooniaks), olid sageli kümneid ruume pikad ja kolme- või neljakorruselised.20

Ida-Metsamaa piirkonnas kasvatati iidse ja keskaja ajal sadu suuri savimägesid, sealhulgas koonilisi, tasapinnalisi, joonekujulisi ja loomakujulisi küngasid.39 Mõni ehitati matmispaikade tähistamiseks, teised aga templite või suurte majade platvormid.40 Suurim on Monhoose küngas Cahokia juures. (Kagu kultuuripiirkonna keskaegne linn Cahokia oli koloniaalieelse Põhja-Ameerika suurim asula.)

Quillwork

Quillwork kunst väärib eraldi märkimist. Terves maailmas on quillwork traditsiooniline ainult Põhja-Ameerika idapoolsetel metsamaadel ja tasandikel. Quillwork toodetakse sealihavillide lamestamise ja värvimisega, mida kasutatakse seejärel rõivaste ja kasetohustusahjude kaunistamiseks.